2-18-3265/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.05.2018 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

30.01.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-3265

Kohtuasi

Mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fondi

hagi XX (X) vastu liikluskindlustuse hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.05.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5 909 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse

Fond (registrikood 80206477), esindaja Jüri Aava

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Kaupo

Süvaoja

Kohtuistungi toimumise aeg

17.01.2019

1. Mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (hageja) esitas 01.03.2018 maakohtule

hagi XX (kostja) vastu 9 000 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Kostja põhjustas sõidukiga Hyundai i30 Venemaa registreerimismärgiga XXXXXXX

07.02.2017 Tallinnas Pärnu maanteel Hiiul liiklusõnnetuse, kus said kannatada DNB Pank

AS-ile kuuluv Lexus registreerimismärgiga YYYYYY ja Swedbank Liising AS-ile kuuluv

Mitsubishi Outlander registreerimismärgiga WWWWW. Oma vastutust liiklusõnnetuse

põhjustamise eest kinnitas kostja ka ise, s.t andis deklaratiivse võlatunnistuse. Juhi

tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse ajal kindlustamata.

Hageja hüvitas 28.03.2017 Swedbank Liising AS-ile tekitatud kahju 2 607,82 euro ulatuses ja

11.05.2017 DNB Pank AS-ile tekitatud kahju 6 232,27 euro ulatuses. Põhjendatud

käsitluskulude suuruseks oli vastavalt hageja juhatuse 01.12.2016 otsuse p-le 1.10 160 eurot.

Hageja esitas 15.05.2017 kostjale 9 000,09 euro suuruse tagasinõude. Kostja soovis kokkulepet

ning hageja andis kostjale võimaluse tasuda 4 500 eurot 30.09.2017, mille tähtaegse tasumise

korral oleks hageja ülejäänud nõudest loobunud. Kostja ei asunud hagiavalduse esitamise

seisuga võlga kustutama.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Asjas 25.04.2018 toimunud istungil võttis kostja hagi õigeks 3 091 euro ulatuses.

Kostja tunnistas end liiklusõnnetuse tagajärjel kohe süüdi šokiseisundi tõttu. Tegelikult ei

lasunud kogu vastutus temal. Teine juht rääkis telefoniga ja/või põrkas oma autoga ise kostja

auto vastu. Hagis ei selgunud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning kõik

kahjuhüvitise nõude eeldused ei olnud täidetud, sh õigusvastasus ja süü.

Hageja nõudis kostjalt 9 000 eurot, mis vastas liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud

autode remondi kulule, kuid hageja ei selgitanud, missuguses olukorras olid autod enne

õnnetust. Hageja hinnangul olid remondiarvetel märgitud summad liiga kõrged. Veel enam,

algselt küsiti kostjalt kahjuhüvitisena 4 500 eurot. Kostjal ei olnud majanduslikult võimalik

sedavõrd suurt kahjuhüvitise nõuet täita. Samuti oli arusaamatu, miks viidi autod alles kuu aega

pärast õnnetust remonti.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9 000 eurot, millest 3 091 euro

ulatuses oli kostja hagi õigeks võtnud. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 500 euro suuruse menetluskulude hüvitise.

Pooltel puudus vaidlus selles, et 07.02.2017 toimus Tallinnas liiklusõnnetus, milles osalesid

Hyundai i30, Lexus ja Mitsubishi Outlander. Kostja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse ajal

kindlustamata. Menetlusosalised vaidlesid selle üle, kas hageja sai kostjalt nõuda kahju

hüvitamist ja missuguses ulatuses.

Kostja kinnitas hagejale esitatud liikluskahju hüvitamise taotluses, et põhjustas kirjeldatud

liiklusõnnetuse, sest vahetas sõidurida liiga järsku ega märganud tagant lähenevat sõidukit

Lexus, mille tulemusena toimus avarii ning said kannatada sõidukid Lexus ja Mitsubishi

Outlander. Kuna liiklusõnnetuses osalejad (sh kostja) jõudsid omavahel kokkuleppele, et

tekitatud kahju eest vastutab kostja ning seetõttu ei peetud vajalikuks juhtunust politseid

teavitada, olid põhjendamatud kostja poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud kahtlused

liiklusavarii toimumise asjaolude kohta. Pealegi olid kostja väited paljasõnalised. Ka ei esitatud

kohtule tõendeid, et kostja oli seisundis, mis takistas tal mõista hagejale esitatud avaldust kostja

poolt liiklusõnnetuse põhjustamise kohta. Isegi kui esines teise sõiduki juhi kaassüü, ei oleks

see muutnud praeguse menetluse tulemust, sest hagi esemeks oli hageja tagasinõue kostja kui

isiku vastu, kelle sõidukiga põhjustati kindlustusjuhtum ja kelle sõiduki suhtes oli täitmata

liikluskindlustuse kindlustuskohustus. Praegu ei arutata kostja võimalikku kahjunõuet teise

sõidukijuhi vastu tulenevalt viimase võimalikust kaasosalusest liiklusõnnetuse toimumises.

Hageja tugines nõude esitamisel riskivastutuse sätetele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1057

kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel

tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui

suurema ohu allika valitseja. Mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest

tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase

kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Kõrvutades eelnev praeguse vaidluse asjaoludega,

ilmnes, et kostja vastutas otsese valdajana tema auto kui mootorsõidukiga põhjustatud kahju

eest võlaõigusseaduse riskivastutuse sätete alusel. VÕS §-s 1057 sätestatud erandeid, millal

mootorsõiduki valdaja ei vastuta mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, praegusel juhul

ei esinenud. Tõendatud oli põhjuslik seos kostja vastutuse aluseks oleva asjaolu ja tekkinud

kahju vahel. Kuivõrd kostja vastutas hageja ees riskivastutuse sätete alusel, ei omanud asjas

tähtsust, kas kostja tekitas kahju õigusvastaselt või kas kostja oli kahju põhjustamises süüdi.

Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 2 kohaselt piirdub kindlustusandja

hüvitamiskohustus mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks. Kostja

oli seisukohal, et teiste autode remontimise kulud olid liiga kõrged, kuid vaatamata kohtu

selgitustele ei tõendanud oma väidet. Kohus ei saanud asja lahendamisel lähtuda kostja

paljasõnalistest vastuväidetest, sest ka kostjal oli oma vastuväidete tõendamise kohustus

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1). Seevastu tõendas hageja kahju suuruse

ja selgitas piisavalt suuruse kujunemist, tehes seejuures viiteid tõenditele, millega ta oma nõuet

tõendas.

Kahju suurus (9 000 eurot) oli kostjale ettenähtav sõltumata sellest, et hageja nõustus esialgu

4 500 euro tasumisega kostja poolt. Esiteks on igale mõistlikule inimesele ettenähtav, et

liiklusõnnetusega tekib kahju ja teiseks hageja poolt kostjale saadetud kokkuleppe kohaselt

jätkas hageja kostja poolt tähtaegselt 4 500 euro tasumata jätmise korral kogu võlgnevuse

(9 000,09 eurot) sissenõudmist. Asja lahendamisel ei omanud tähtsust, kas vaidlusalused

sõidukid olid isiklikuks otstarbeks, tegu oli laenatud sõidukitega või tööautodega. Seda möönis

ka kostja ise.

Asjas ei olnud alust piirata kahjuhüvitist VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Hageja ei vastutanud

teiste sõidukijuhtide käitumise eest ja hageja ei olnud VÕS § 139 tähenduses kahjustatud isik,

kellel saanuks olla osalus kahju tekkimisel ja kelle LKindlS § 57 p-s 1 põhinevat tagasinõuet

oleks võimalik VÕS § 139 alusel vähendada. Kostja ei toonud esile ka selliseid asjaolusid, mis

oleksid andnud aluse kahju hüvitamise piiramiseks VÕS § 140 alusel.

Seega tuli hagi tervikuna rahuldada. Seejuures oli kostja hageja nõude 3 091 euro ulatuses

õigeks võtnud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palus

kostjalt välja mõista 500 euro suuruse riigilõivu, mille kohus rahuldas.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

suurema hüvitise kui 3 091 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.

Hagist ei nähtunud põhjusliku seose olemasolu kostja teo ja tekkinud kahju vahel. Seejuures oli

tõendamata, et just kostja tegu põhjustas kahju. Nimelt rääkis ühe auto juht autoroolis

telefoniga. Pealegi ei olnud kostjale kahjulik tagajärg ettenähtav. Samuti ei ilmnenud hagist

kostja teo õigusvastasus ja süü.

Hageja nõudis kostjalt liiga suurt summat. Kahjustatud autode remondi hind oli liiga kõrge ja

asjas tulnuks hinnata, kas kõik kulutused sõidukite remontimisele olid vajalikud. Hageja ei

toonud hagis välja, missuguses seisukorras olid kahjustatud autod enne avariid. Kahju suuruse

väljaselgitamiseks oleks tulnud teha erapooletu ekspertiis. Pealegi olid pooled eelnevalt

kompromissilepingus kokku leppinud, et kostja tasub kahju hüvitisena 4 500 eurot, mis piiras

kostja vastu 9 000 eurose nõude esitamist.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja suurema hüvitise kui 3 091 eurot ja jättis hageja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks õigeksvõtu

alusel välja 3 091 euro suuruse hüvitise ja jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda. Osas,

milles maakohtu otsuse peale kaebust ei esitatud, on maakohtu otsus jõustunud

edasikaebetähtaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud

osas.

Pooled ei vaidle selle üle, et 07.02.2017 toimus Tallinnas liiklusõnnetus, milles osalesid

Hyundai i30, Lexus ja Mitsubishi Outlander. Kostja sõitis Hyundai i30-ga ja tema

tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse ajal kindlustamata. Avarii osapooled ei kutsunud politseid ja

kostja kinnitas õnnetuspaigas, et oli liiklusõnnetuse põhjustaja. Kostja ei nõustunud

kohtumenetluses sellega, et kostja teo ja tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, kostja tegu oli

õigusvastane ja kostja oli kahju tekkimises süüdi. Samuti oli kostjal vastuväiteid tekkinud kahju

suuruse osas.

Ringkonnakohus selgitab, et kahju tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb

üldiselt hinnata nagu iga muud kahju põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale

(või mitmele) avariis osalenud mootorsõidukile või nende juhile või kaasreisijale või sõidukis

olnud asjadele. Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega. Sel juhul on võimalik esitada

nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja

riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist

materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate

konkureerivate nõuetega. Alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul peab kohus

kontrollima nõuet mõlemal alusel (Riigikohtu 19.03.2013 otsus asjas nr 3-2-1-7-13, p 17).

Praegusel juhul tugines hageja kahjunõude esitamisel esmajoones VÕS §-le 1057 (lk 83).

Maakohus märkis õigesti, et nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja

põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis

põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja

(Riigikohtu 24.09.2007 otsus asjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28.09.2009 otsus asjas nr 3-2-1-76-09,

p 13; 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 11).

Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski

valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju

põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt

oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli.

Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb

lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse

mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. VÕS § 1057 järgi on

vastutav eelkõige isik, kellel on tegelik võim (olgu seaduslikul alusel või mitte) mootorsõiduki

üle, ehk isik, kes sõidukit kontrollib.

Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel

üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses

ega subjektiivses tähenduses (Riigikohtu 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 11;

04.05.2011 otsus asjas nr 3-2-1-29-11, p 9). Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus

kahju põhjustamine. Seega ei omanud asja lahendamisel tähtsust see, kas kostja tegutsemine oli

õigusvastane või kas ta oli kahju tekitamises süüdi, mistõttu ei rikkunud maakohus õigusnorme,

kui jättis need elemendid analüüsi alt välja. Maakohus tuvastas veatult ja veenvalt, et kostja

valitses riski ja põhjustas selle käigus kahju, millega ringkonnakohus nõustub ja ei korda

esimese astme kohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).

Kostja väite osas, et maakohus jättis hagi rahuldamisel ebaõigesti arvestamata kahjustatud

isikute osa kahju tekkimisel, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et kui kahju

tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest

kahjustatud isik vastutab, vähendatakse ka riskivastutusest tuleneva kahju korral kahjuhüvitist

VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda

kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu

tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud

isikult võis seda mõistlikult oodata (Riigikohtu 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 12;

04.05.2011 otsus asjas nr 3-2-1-29-11, p 13).

Kostja väitis, et teise liiklusõnnetuses osalenud auto juht rääkis õnnetuse toimumise ajal

telefoniga, suurendades sellega liiklusõnnetuse toimumise riski või suurema kahju tekkimise

riski, sest tema reageerimisvõime vähenes kõrvalise tegevusega tegelemise tõttu. Kui teise auto

juht ei oleks rääkinud telefoniga, oleks ta ehk suutnud liiklusõnnetuse toimumist koguni vältida.

Maakohus leidis eelneva väite osas, et kui kahjunõude esitab Eesti Liikluskindlustuse Fond, siis

VÕS §-le 139 tugineda ei saa. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja muudab kõnealuses

osas maakohtu põhjendusi.

Kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi korral või kui ühelgi kindlustusandjal

ei ole LKindlS § 36 lg 2 kohaselt hüvitamiskohustust, hüvitab kahju Eesti Liikluskindlustuse

Fond (LKindlS § 45 lg 1). Sellest tekib fondile tagasinõude õigus (LKindlS § 57 p 1). Seaduse

alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (VÕS § 173 lg 2).

Vastavalt VÕS § 171 lg-le 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele,

mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja

vastu nõude loovutamise ajal. Seega võis kostja esitada vastuväited, mis tal olid esialgse

võlausaldaja vastu, ka hagejale.

Samas ei ole kostja oma väidet, et teise auto juht suurendas kahju tekkimise riski või tekkinud

kahju suurust, kui rääkis autot juhtides telefoniga, millegagi tõendanud. Veel enam, asja

materjalide hulgas on kostja kinnitus, mille kohaselt just tema põhjustas liiklusõnnetuse, sest

vahetas hooletult sõidurida (lk 3). Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Tõendada ei ole vaja

vaid asjaolusid, mis on üldtuntud või mille võtab vastaspool omaks. Vastaspool ei võtnud kostja

väidet omaks. Kuivõrd kostja ei suutnud täita temal lasuvat tõendamiskoormust ja tõendada, et

esines asjaolu, mille tõttu tuli VÕS § 139 järgi temalt väljamõistatavat kahjuhüvitist vähendada,

ei saanud kohus kostja paljasõnalise väitega hagi lahendamisel arvestada.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja hõlpsalt jälgitav ka osas, milles kohus luges põhjendatuks

kokku 9 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise kostjalt. Seejuures vastas kohus vaidlustatud

otsuses kõikidele kostja väidetele, mida kostja taasesitas apellatsioonkaebuses. Tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 nõustub ringkonnakohus nendega ja ei korda esimese astme kohtu otsuse

põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et

olukorras, kus hageja on tõendanud kahju suuruse, tuli kostjal sellele vastuväidete esitamisel

samuti oma väiteid tõendada, sh vajadusel esitada taotlus ekspertiisi korraldamiseks. Kostja

seda ei teinud, kuigi teadis endal lasuvast tõendamiskoormusest. Hagimenetlus on olemusel

võistlev menetlus ja hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest (TsMS § 5 lg 1). Üksnes hagita asjas selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks

vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 5 lg 3). Veel märgib

ringkonnakohus, et ühe võlasuhte poole pakkumine teisele lõpetada asi kompromissiga, ei piira

kompromissi mittesaavutamisel kogu nõude maksmapanekut. Samuti ei piiranud seda asjaolu,

et kannatada saanud autod viidi kuuajalise viibimisega remonti. Kahju tekkis, kui autod said

kahjustada, mitte kui kätte saadi remondiarve.

Menetluskulud

7. Ringkonnakohus jätab juhindudes TsMS § 171 lg-st 1 kaebuse rahuldamata jäämise tõttu

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja ehk kostja kanda.

Hagejal puuduvad ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud, mida kindlaks

määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing