3-17-896/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-896

Haldusasi

Tatjana

Massalina

kaebus

Vaivara

valla

4. novembri 2016. a

ettekirjutuse

nr

16-22.6/60-2

osalise õigusvastasuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja Tatjana Massalina

Vastustaja Narva-Jõesuu linn

RESOLUTSIOON

Tagastada Tatjana Massalina apellatsioonkaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaivara Vallavalitsuse 4. novembri 2016. a ettekirjutusega kohustati Tatjana Massalinat

hiljemalt 6. jaanuariks 2017 esitama majandushoone seadustamiseks ehitusseadustikus ehitisele

kehtestatud tuleohutuse nõuetele vastavust kinnitav dokument ja naaberkinnistute Viljapea AÜ

nr 85 kinnistu omaniku ja Viljapea AÜ nr 44 kinnistu omaniku kirjalikud nõusolekud

majandushoone paiknemiseks kahe kinnistu piirile lähemal kui 7,5 m või lammutama hoone.

2. 8. märtsil 2017 esitas T. Massalina Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

ettekirjutus p-d 3.1 ja 3.3.

4. aprilli 2017. a kohtumäärusega (haldusasi nr 3-17-543) luges Tartu Halduskohus kaebuse

esitatuks kaebetähtaja rikkumisega, jättis taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning

lõpetas kaebuse kohtuliku menetlemise. 20. aprillil 2017 kohtumäärus jõustus edasikaebamata.

3. 27. aprillil 2017 esitas T. Massalina esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks pärast kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamist ja kaebuse täiendamist jäi Vaivara

valla 4. novembri 2016. a ettekirjutuse nr 16-22.6/60-2 osalise õigusvastasuse tuvastamine

majandushoonet puudutavas osas preventiivsel eesmärgil.

4. 21. juuni 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis

otsuses järgnevat.

Viljapea aiandusühistu generaalplaan on kooskõlastatud ja kinnitatud 1988. aastal. Vastavalt

sellele oli Viljapea AÜ 56 krundil ehitustegevus lubatud tüüpprojekti A-85-20 järgi. Viimases ei

ole ette nähtud vaidlusaluse majandushoone ehitamise võimalust või väljaspool plaanil näidatud

ehitusala või krundi piirile lähemale kui kolm meetrit. Lähtudes kaebaja väitest, et ehitis püstitati

aastatel 1999/2000, on tegemist omavolilise ehitisega selle ajal kehtinud planeerimis- ja

ehitusseaduse § 42 järgi.

Hoone seadustamiseks on võimalik kohaldada generaalplaanis kehtestatud absoluutpiirangu

leevendamiseks Vaivara Vallavolikogu poolt 26. augusti 2010. a määrusega nr 11 kehtestatud

Vaivara valla üldplaneeringu punkti 2.2.4.3. nõudeid elamute ja nende abihoonete asukohale.

Õigusnormi kohaldamine on asjakohane, kuna see on kaebaja suhtes soodne s.t. võimaldab teatud

tingimustel (naaberkinnistu omaniku nõusoleku olemasolu ja ehitise vastavus ohutusnõuetele)

ehitise seadustamist.

Kaebaja on kaebuses väitnud, et majandushoone on püstitatud juba 1999. aastal ja

järelevalvemenetluses, et see on püstitatud 2000. aastal, kuid see ei muuda asjaolu, et

majandushoone on püstitatud ilma õigusliku aluseta. Generaalplaani kohaselt ei tohtinud ehitada

kinnistu piirile lähemale kui kolm meetrit; ehitada ei tohtinud väljapoole generaalplaanist

näidatud ehituse ala ja ehitada tuli vastavalt generaalplaaniga ettenähtud tüüpprojektile.

Ettekirjutusega on kaebajale määratud aeg, et ta saaks temalt nõutud dokumentide abil ehitise

nõuetele vastavust tõendada või nende esitamise võimatuse korral ehitis lammutada ning seeläbi

talle pandud kohustused ära täita.

5. T. Massalina esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 21. juuni 2018. a otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebaja on jätkuvalt

seisukohal, et vaidlusalune majandushoone on püstitatud õiguspäraselt ja vastustajal puudub alus

nõuda, et hoone vastaks Vaivara Vallavolikogu 26. augusti 2010. a määruse nr 11 nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 sätestab, et ringkonnakohus võib

apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning

asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

8. HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava

hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.

9. Pärast seda, kui haldusasja nr 3-17-543 menetluses selgus, et kaebaja esitas kaebuse

ettekirjutuse tühistamiseks hilinenult ja kohus tühistamiskaebust sisuliselt läbi ei vaata, esitas

kaebaja halduskohtule nõude ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on T. Massalina kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne

HKMS 133 lg 1 mõttes. Kaebuse täienduses (tl 24) on selgitatud, et kaebuse esitamine on kaebaja

õiguste kaitseks vajalik, sest ettekirjutusega nõutud auditi teostamiseks on vaja hoone

registreerida, mis maksab 500 eurot ja audit ise maksab 200 eurot. Ettekirjutuse täitmata jätmisel

kohaldatakse sunniraha 200 eurot (tl 53). Seega peab kaebaja ettekirjutust ja ühes ettekirjutusega

tehtud sunniraha hoiatust oma õigusi riivavaks põhjusel, et ettekirjutuse täitmine toob kaasa

kulutused 700 eurot ja ettekirjutuse täitmata jätmisel võidakse kaebaja suhtes kohaldada

sunniraha. Kuna kaebusega taotletava eesmärgi määratlemine on kaebaja ainuõigus, siis lähtub

ringkonnakohus siinjuures kaebuse täienduses esitatud selgitustest. Vastavalt on tegemist

varaliselt hinnatava hüve kaitseks esitatud kaebusega. Tulenevalt sellest, et kaebaja soovib

kaebusega ära hoida rahalise kulutuse tegemist, mis jääb alla 1000 euro, saab eeldada, et

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning tegemist on kaebusega, mille

läbivaatamine on lubatav lihtmenetluses.

10. 13. septembri 2018. a otsuses asjas nr 3-17-711, samuti hoonete seadustamise või

lammutamise ettekirjutuse ja sunniraha kohaldamise õigusvastasuse tuvastamise kaebuse

lahendamisel leidis ringkonnakohus, et kohane õiguskaitsevahend ettekirjutusest tuleneva

õiguste riive korral on ettekirjutuse tühistamise nõue, ettekirjutusest ei saanud kaebajale tekkida

hüvitatavat kahju ning tulenevalt 31. detsembrini 2017 kehtinud halduskohtumenetluse

seadustiku § 45 lg-st 2 puudus kaebajal kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Otsus selles

asjas on jõustunud.

11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et sarnaselt asjas nr 3-17-711 vaidlustatud ettekirjutusele on

ka käesolevas asjas ettekirjutuse põhisisuks auditi esitamine ning võimalik on järeldada, et

lammutamiseks anti isikule võimalus üksnes selleks, et ta vabaneks auditi esitamise kohustusest.

Ehitise lammutamine võibki olla isiku jaoks odavam ja lihtsam kui ehitisele auditi tellimine, seda

eriti olukorras, kus vaidlusaluseid ehitisi on mitu.

12. Samuti leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et sarnases olukorras on kaebaja õigushüvele

ettekirjutusest lähtuva mõju kõrvaldamiseks efektiivseks õiguskaitsevahendiks halduskohtule

tühistamisnõude esitamine. Kuna kaebaja esitas tühistamisnõude hilinenult, siis jättis ta

õigeaegselt kasutamata õiguskaitsevahendi, mis oleks võimaldanud ettekirjutuse kehtivuse

kõrvaldada ja ettekirjutusega pandud kohustustest vabaneda.

Tuvastamisnõude rahuldamisel sellist toimet ei ole. Ettekirjutus jääks sel juhul kehtima, mistõttu

kaebaja ei vabaneks ettekirjutuse täitmise kohustusest. Seega ei ole tuvastamiskaebuse

esitamisega kaebusega taotletav eesmärk – vabaneda hoone seadustamise toimingute tegemisest

– saavutatav. Preventiivsel huvil tuvastamisnõude esitamist on kohtupraktikas peetud lubatavaks,

kui esineb reaalne oht, et haldusorgan võib sarnasel viisil kaebaja suhtes õigusvastaselt käituda.

Olukorras, kus kaebaja kohustus hoone seadustamiseks tuleneb kehtivast haldusaktist, esineb

õiguslik alus kohustuse täitmise nõudmiseks ning vastustaja kehtivale haldusaktile tuginevat

tegevust ei saa pidada õigusvastaseks. Samuti ei ole kaebaja üldse selgitanud ega põhjendanud

võimalust,

et

vastustaja

võiks

tuleviks

teha

kaebajale

samasisulise

ettekirjutuse.

Ringkonnakohtule ei ole selline võimalus samuti äratuntav, kuna puudub loogiline põhjendus

sama kohustuse teistkordseks panemiseks kaebajale. Seega ei saa kaebeõigus tuleneda ka kaebaja

soovist vältida haldusorgani õigusvastast tegevust tulevikus.

13. Nendel asjaoludel jääks apellatsioonkaebus rahuldamata juba ainuüksi kaebeõiguse

puudumise tõttu ja apellatsioonkaebuse väited kaevatava ettekirjutuse õigusvastasuse kohta

ülekaaluka tõenäosusega ei saa kaasa tuua apellatsioonkaebuse rahuldamist.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täidetud on HKMS § 187 lg 3¹ eeldused ning

ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus ka HKMS § 187

lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisel

apellatsioonkaebus

määrusega

läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

/allkirjastatud digitaalselt/