1-08-13231/19 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13231 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 23. november 2009. a, Tallinn Kriminaalasi U.J-i süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21. septembri 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

U.J-i kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav

U.J, ik: xxx; elukoht: xxxxxxxx xxx x-x xxxxxxx; kodakondsus: xxxxx; haridus: xxxxxxxxxxx; töökoht: ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 27.03.2000.a. Tartu Maakohtu otsusega KrK § 204 lg 3 alusel rahatrahviga 8200

krooni ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 aastaks. Tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja Advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. septembri 2009. a otsus U.J-i süüdistunnistamises ja

karistamises KarS § 422 lg 1 järgi jätta sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse täpsustusi, millega: 1.1 Jätta U.J-ile esitatud süüdistuses välja Liikluseeskirja § 68 p 5 rikkumine; 1.2 Kohtuotsuse põhiosas lugeda F. T. ja A. I. menetluslikuks seisundiks „tunnistaja“; 1.3 Lisakaristuse kohaldamise materiaalõigusliku alusena märkida kohtuotsuse resolutsioonis KarS § 50 lg 1. 2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3. Apellatsioon jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 422 lg 1 Harju Maakohtu 21. septembri 2009. a otsusega tunnistati U.J järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus 3 aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti U.J-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.

Kannatanu Y. L. kasuks mõisteti süüdistatavalt välja tsiviilhagi moraalse kahju nõudes summas 50 000 krooni.

U.J tunnistati süüdi selles, et ta 19.03.2004.a. varahommikul, olles alkoholijoobes ja ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja jättes kontrollimata, kas sõiduautos sõitjatena viibinud

isikud on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud, juhtis mootorsõidukit Renault. Ta ei

kohandanud teeoludega arvestades oma sõidukiirust (libe teetöötlemata pinnaga jäätunud kuiv kate), et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes

takistuse ees, ei tulnud sõiduauto juhtimisega toime, kaotades kella 07.19 ajal alkoholijoobest tingitud häiritud kehaliste ning psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide, sõiduks ebaõigelt valitud

sõidukiiruse ja libeda teekatte arvestamata jätmise tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle, kaldudes

vastassuunavööndisse. Tema juhitud auto põrkas kokku talle vastu liikunud sõiduautoga Audi (tegemist oli taksoga), tekitades viimase juhile Y. L. rasked tervisekahjustused: kaela põrutuse, VI ja VII kaelalüli ristjätkete murru, parempoolse VI/VII kaelalüli lülivahemulgu ahenemise traumaatiliste muutuste tõttu, lülisamba kaelaosa VII närvijuure traumaatilise kahjustuse paremal poolkoos lihaste

jõudluse languse ning II ja III sõrme tundlikkuse häirega, õlanuki kiildumise sündroomi,

posttraumaatilise õlavarreluu-abaluu liigese kokkutõmbumise paremale, II nimmelüliristijätkete

murru, roidemurrud vasakul, peapõrutuse, põrutushaava ja pehmete kudede turse otsmiku-kiiru piirile vasakul, nahaalused verevalumid kuklale, paremale õlale ja käsivarrele, vasakule rindkerele ja ülakõhule. Kergemad tervisekahjustused põhjustati veel süüdistatava sõidukis viibinud F. T. ja A. I.le. Kohus leidis, et oma tegevusega rikkus U.J järgmisi Liikluseeskirja (LE) nõudeid:

a) LE § 68 p 5 - juht on kohustatud sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga

nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud;

b) LE § 76 p 1 - juht ei tohi olla joobeseisundis; joobeseisund on vastavalt LS § 20 lg-le 3

alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides;

c) LE § 123 - juht peab kohaldama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema

sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ja vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

3

Oma tegevusega pani U.J toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustus.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat Owe Ladva, kes

palub maakohtu otsuse tühistada ning mõista U.J õigeks. Apellandi peamised väited on seejuures järgmised.

2.1 poolt. Süüdistatav on Apellant leiab, et tõendamata on sõiduauto juhtimine U.J-i kestvalt kinnitanud, et tema autos ei olnud mitte kolm, vaid neli isikut ning sõidukit juhtis õnnestuse

toimumise ajal hoopis talle vähetuttav L.. Ei ole välistatud nimetatud isiku kohene lahkumine sündmuskohalt kas šoki või võimalike tagajärgede kartuses ning enda edasine varjamine.

2.2 Süüdistatava autos viibinud F. T. ja A. I. on kinnitanud, et nemad viibisid auto tagaistmel, kusjuures kaks isikut olid ka eesistmel. Nimetatud isikud ei ole süüdistatava head tuttavad, mistõttu

on alusetu maakohtu seisukoht, et nende ütlused on ebausaldusväärsed ning kantud soovist mitte anda U.J süüstavaid ütlusi.

2.3 paiknemine Liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt on küll kõige tõenäolisem U.J-i kokkupõrke hetkel juhiistmel, kuid siiski ei ole välistatud ka tema paiknemine juhi kõrvalistmel. U.J-i

vigastused võivad erineda F. T.i vigastustest, kuna juht ei pruukinud paiskuda süüdistatavale otsa samamoodi nagu paiskus F. T.i otsa A. I.. Samuti ei ole ekspertiisi uurimuslik osa käsitletav tõendina ning eksperdi arvamust U.J-i paiknemise kohta kriminaalasjas ei ole.

2.4 Samuti on alust kahelda kannatanu Y. L. ütluste tõepärasuses. Nimelt ei ole kindel, kas ja kuidas suutis kannatanu ikka loendada talle vastu liikunud autos viibinud inimesi. Samuti ei vasta tema poolt õnnetuse toimumise viis eksperdi arvamusele õnnetuse tekkemehhanismist. Tunnistaja J.

S. on tõepoolest kinnitanud, et ta nägi süüdistatava autoga seonduvalt kolme inimest, kuid samas kinnitanud ka, et kõnealuse auto juhiuks oli avatud. Seega ei ole välistatud, et tunnistajale jäi auto

tegeliku juhi väljumine sõidukist märkamata. Samuti ei olnud tunnistaja kindel selles, kas

sündmuskohal nähtud verise käega isik oli just U.J – see võis olla just sündmuskohalt lahkunud auto tegelik juht.

2.5 profiiliga. DNA-ekspertiisi arvamuses on ainult p-s 2 tuvastatud kokkulangevus U.J-i Kuivõrd auto oli pideval U.J-i kasutuses, oli tema DNA leidmine ka täiesti loomulik. Samas on käigukangilt ja juhiukse linkidelt leitud segaproovid, mis ei välista aga võimalust, et sõidukit juhtis kokkupõrke ajal keegi kolmas isik.

Kokkuvõtvalt leiab apellant, et puuduvad ühesed ja ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et

kokkupõrke ajal juhtis sõiduautot just U.J. Apellandi hinnangul tuleb sellises olukorras

möönda, et uurimine ei ole suutnud tegelikku süüdlast kindlaks teha ning U.J tuleb õigeks mõista.

2.6 Alternatiivselt palub apellant lõpetada kriminaalmenetlus aegumise tõttu. Avarii toimus 19. märtsil 2004. a ning samal päeval kuulati U.J ka üle, s.t tema suhtes tehti menetlustoiming. Sel ajal kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsiooni kohaselt arvestati aegumist alates menetlustoimingu

tegemisest ning sel ajal kehtinud redaktsioonis oli seadusandja mõtteks piirata menetlusaega viie aastaga. Kriminaalasi saadeti kohtusse küll 2008. a, kuid käesolevaks ajaks on möödunud esmase menetlustoimingu tegemisest üle viie aasta ning seega tuleb kohaldada aegumise sätteid.

4

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes maakohtu otsuse

tühistada ja U.J esitatud süüdistuses õigeks mõista; alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu. Kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav U.J.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Küll peab kriminaalkolleegium vajalikuks täpsustada maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 korras mõningates küsimustes. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

I

4. Esmalt lahendab kriminaalkolleegium apellandi taotluse kohaldada käesolevas kriminaalasjas

KarS § 81 sätteid, s.o lõpetada kriminaalmenetlus aegumise tõttu. Seejuures on oluline, et kui

esinevad alused aegumise kohaldamiseks, peab ringkonnakohus tegema KrMS § 337 lg 2 p-s 1 nimetatud lahendi ning puuduvad alused kriminaalasja sisuliseks lahendamiseks, kuivõrd süüdistatav

ei taotlenud menetluse jätkamist KrMS § 199 lg 3 p 1 alusel. Aegumise küsimuses asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

4.1 Vaatluse all olev liiklusõnnetus toimus 19. märtsil 2004. a ning tegemist on teise astme

kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleeguim on seejuures omistanud aegumise instituudile materiaalõigusliku toime ning jaatanud põhimõtet, et isiku suhtes tuleb selles küsimuses kohaldada

leebeimat seadust KarS § 5 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-114-02). Seega tuleb U.J-i kriminaalasjas aegumise küsimus lahendada vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud õiguslikule regulatsioonile.

4.2 Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 1 p 2 sisaldas (ja sisaldab ka praegu) üldpõhimõtet, et kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui

selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tulenes aga, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist.

Nii katkestas iga menetlustoiming kuriteo aegumise ning aegumistähtaeg hakkas iga menetlustoimingu tegemisega uuesti algusest kulgema. Samas ei saanud kuriteo aegumise katkemine ja uuesti kulgemine toimuda lõputult, sest KarS § 81 lg 5 sätestas samal ajal, et isikut ei tohi süüdi mõista ega karistada, kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud.

Seega tulenes vaatluse all ajal kehtinud KarS § 81 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5, et juhul, kui teise astme kuriteo toimepanemise järel viie aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut ei tehta ning selle teo toime pannud isik ei pane toime uut kuritegu, aegub kuritegu viie aastaga, kui aga menetlustoiminguid on

teostatud, siis viie aasta möödumisel viimasest menetlustoimingust. Ning juhul, kui see viimane

menetlustoiming on tehtud hiljem kui viis aastat pärast kuriteo toimepanemist, aegub kuritegu kümne aastaga.

4.3 süüasjas on tehtud erinevaid menetlustoiminguid (esimene süüteo toimepanemise U.J-i päeval), aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit aastat ja neid toiminguid on tehtud ka pärast

viie aasta möödumist U.J-ile süüksarvatava teo toimepanemist. Seega ei ole tegu, mille

5 toimepanemises U.J süüdistatakse, teo toimepanemise ajal kehtinud ega ka praegu kehtiva

Karistusseadustiku redaktsiooni mõttes aegunud. Soostuvalt prokuröri seisukohaga leiab

kriminaalkolleegium seega, et U.J-i kriminaalasjas saabub aegumistähtaeg 19. märtsil 2014. Seega tuleb apellandi vastavasisuline taotlus jätta rahuldamata.

II

5. Kriminaalkolleegium on ka seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust

apellatsioonis esitatud väited, millega taotletakse maakohtu poolt käsitletud tõendite diametraalset ümberhindamist.

5.1 Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatava kaitsja täielikult seda kaitseversiooni, millega ta vastustas U.J-ile esitatud süüdistust ka maakohtus; seejuures korratakse apellatsioonis ainuüksi

neid argumente, mis olid vaatluse all esimese astme kohtumenetluses ning millele maakohus ka vastas. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist

põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning U.J-i

Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni (teistkordselt esitamist leidvad) väited ei anna alust

maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka kuigivõrd ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi.

5.2 Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele,

mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatava süü tõendatuse

osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite terviklikul analüüsil ja omavahelisel loogilisel kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et

kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult ning ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama süüdistatava süü täieliku tõendatuse osas talle omistatavas kuriteos.

5.3 Nagu öeldud, kordab apellant täielikult neid väiteid, mis olid vaatluse all ka maakohtu poolt

ning millistele maakohus otsuses ka täielikult vastas; ning ringkonnakohus soostub nendega täiel

määral. Nimetatud põhjusel peab kriminaalkolleegium võimalikuks kriminaalasja lahendamisel

üksnes täiendavalt korrata neid motiive, mis on esitatud maakohtu otsuses ning mis kattuvad ka samas prokuröri seisukohtadega nii maakohtu (vt kd 2, tlk 41 jj) kui ka ringkonnakohtu menetluses. Konkreetselt oleksid need järgmised.

6. Kriminaalkolleegium soostub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatava peamine kaitseväide selle kohta, et tema sõidukit õnnetuse toimumise ajal ei juhtinud ja et seda tegi keegi „L.“-nimeline isik, kelle pärisnime, muid isikuega kontaktandmeid ega viibimiskohta ta ei tea ega ole ka teadnud, on paljasõnalised, ebausutavad ja kontrollimatud.

Esitades süüdistusversioonile vastuväiteks omapoolse versiooni juhtunust, asus süüdistatav end

menetluses aktiivselt kaitsma, mistõttu pidi ta looma ka võimaluse oma väidete tõepärasuse kontrollimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda lahendites tõepoolest korduvalt märkinud,

6

et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete

õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete

kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust

kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKK vastavasisuline praktika kokkuvõtvalt esitatud otsuses nr 3-1-1-21-09, p-s 11.2).

Süüdistatava sõnul on püüdis ta otsida L.-nimelist isikut oma tuttavate kaudu, nende kaudu on jõudnud temani ka info selle kohta, et otsitav isik võib viibida mõnes kinnipidamiskohas. Samas ei ole süüdistatav aga esitanud täiendavalt ühegi tuttava andmeid, kelle kaudu oleks võimalik tuvastada

nn L. tegelikku isikut ning tema asukohta, et hankida seeläbi süüdistatava versiooni kinnitada ja

süüdistatava poolt sõiduki juhtimist välistada võivaid tõendeid. Seega on süüdistatav esitanud põhimõttelise väite teise isiku poolt talle süüks pandava kuriteo panemise kohta, jätnud aga samas

loomata mistahes võimaluse esitatud väite kontrollimiseks, ehkki tal on selleks olnud reaalne võimalus. Õigustatult on maakohus leidnud, et kriminaalasjas uuritud tõenditest ei nähtu ka, et menetlejal oleks olnud mõni realiseerimata jäänud võimalus koguda täiendavaid tõendeid L.ks nimetatud isiku autos viibimise fakti kohta ilma süüdistatava kaasabita. Kuna nii väited L.ks nimetatud isiku sõiduautos viibimise ning tema hilisema leidmise võimatuse kohta lähtuvad üksnes süüdistatava paljasõnalistest

ütlustest ja on täielikult tõendamata, ei tekita süüdistatava esitatud versioon ka ringkonnakohtus

mingitki kahtlust süüdistuse aluseks olevates asjaoludes, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

7. Sarnaselt maakohtule on ringkonnakohus seisukohal, et ebausaldusväärsed ja mittearvestatavad on kannatanute/tunnistajate (selle kohta vt ka otsuse p 12) A. I.i ja F. T. ütlused J.

hotellist sõiduautoga Renault lahkunud isikute kohta, sh ütlused nende endi asukohtade kohta

sõidukis. Kohus ei lugenud tunnistajate mälu valikulisust tõendamiseseme asjaolude suhtes põhjendatuks ning asus seisukohalale, et kõnealuste tunnistajate väited sõiduki roolis viibinud isiku

täieliku mittemäletamise kohta ei ole usutavad. Vaatamata sündmusele eelnenud

alkoholitarvitamisele, öisele ajale ja sellest tingitud väsimusele, samuti õnnetuses saadud

vigastustele (sh kannatanu A. I.i saadud peapõrutusele) ei pidanud kohus usutavaks võimalust, et kumbki nimetatud isikust ei mäletanud ainuüksi sõiduki juhi isikust ega käitumisest mistahes detaile. Ütluste ebausaldusväärsust kinnitas täiendavalt asjaolu, et A. I.i ja F. T. mäletasid vaatamata öisele

ajale, väsimusele, joobele ja peapõrutusele nii J. hotelli minemisele eelnenud kui seal toimunud

sündmusi (sh hotelli sisustust), takso tellimise ja selle mittesaabumise fakti, sõiduautosse Renault istumise fakti ning endi asukohta autos. Samas kõik, mida nad ei mäleta, seondus just süüdistatav U.J-iga, sh tema viibimine ja asukoht sõiduautos.

Kriminaalkolleegium soostub maakohtuga, et mälu selline valikulikkus ei ole loogiliselt seletatav

ega ka mitte eluliselt usutav ning sellise asjaolude osalise mittemäletamine tuleb lugeda kantuks soovist mitte anda U.J süüstavaid ütlusi; tõendeid kogumis hinnates on maakohus loogiliselt järeldanud, et selline asjaolu ei tekita mitte kahtlust, et sõiduki roolis ei olnud U.J, vaid pigem süvendavad veendumust vastupidises. Kuna kohus ei pidanud süüdistatava ega nimetatud isikute ütlusi tõepärasteks, ei saanud järelikult sõidukis viibinud isikute ütluste järgi määrata ka nende paiknemist sõidukis, sealhulgas ei kinnitanud

need U.J-i paiknemist õnnetuse toimumise hetkel juhi kõrvalistmel ega välistanud tema paiknemist juhiistmel. Ainus, milles kohtul puudus nimetatud tunnistajate ütluste alusel kahelda, on asjaolu, et U.J ei viibinud õnnetuse toimumise ajal sõiduki tagaistmel.

8. Edasiselt on maakohus tõendite loogilise kõrvutamise tulemil tõsikindlalt leidnud, et sõiduautot sai tegelikkuses juhtida ainult süüdistatav, s.o U.J. Kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega täielikult.

7

8.1 Tunnistaja J. K. ütluste kohaselt väljus ta pärast kokkupõrget taksost kiiresti, olles eelnevalt

fikseerinud vaid taksojuhi seisundi, pärast väljumist nägi ta õnnetuses osalenud teisest sõidukist esimesena juhiukse kaudu väljumas U.J, ühtegi isikut sündmuspaigalt lahkumas ta ei näinud. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et puudub vähimgi alus kahelda kõigist õnnetuses

osalenud isikutest sõltumatu ja õnnetuses viga mittesaanud tunnistaja ütluste tõepärasuses.

Tunnistaja on kinnitanud, et tundis juhiuksest väljunud isikus ära U.J-i, samuti märkas ta väljunud ja seejärel tema juurde tulnud isikul verist kätt. Et U.J oli pärast õnnetust

tõepoolest käsi verine, kinnitab seejuures märge Wismari Haiglas koostatud U.J-i joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis. Samuti on DNA ekspertiisiga tuvastatud, et Renaulti juhiuksel olnud verejälgedest ja DNA analüüsiks võetud proovidest määratletud DNA profiilid on

kokkulangevad U.J'i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, mis esineb statistiliselt ühel inimesel 3,6 x 1013 inimese kohta, ja see ei ole kokkulangev F. T.i ega A. I.i võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega.

8.2 Arvestades tunnistaja J. K. erapooletust kõigi teiste liiklusõnnetuses osalenud isikute suhtes

ning tema kirjeldatud sündmuste jada elulist usutavust, väljus ta pärast kokkupõrget sõidukist aja

jooksul, mis ei jätnud ühelegi Renaultis viibinud isikule võimalust sündmuskohalt märkamatult lahkuda. Vaatamata sellele, et sõidukite seiskumise ja tunnistaja autost väljumise vahele jäänud aega

ei ole sekundilise täpsusega välja selgitatud ning tunnistaja ise on seda hinnanud nii 10 kui 15

sekundi pikkuseks, ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks, et õnnetuses viga mittesaanud ja

väljumiseks takistusi mitteomanud, samas sõiduki süttimist kartnud tunnistajal oleks kulunud

Renaultiga esimese silmsideme saavutamiseks aeg, mille vältel oleks jõudnud Renaulti juhiistmel

viibinud isik oma sõidukist väljuda, tunnistajale vaadeldavast vaateväljast kaduda, samas kõrvalistmel istunud ja õnnetuses vigastada saanud süüdistataval liikuda autos juhiistmele ja seejärel juhiukse kaudu väljuda.

Täielikult aktsepteeritav on maakohtu järeldus, et nii tunnistaja J. K. kui U.J istusid õnnetuse toimumise hetkel oma sõidukites just nende uste ääres, millest nad pärast õnnetust väljusid - seega

istus U.J juhiistmel. Asjaolu, et tunnistaja J. K. istus taksos juhi kõrvalistme taga, asjas vaidluse all ei ole. Just selline paiknemine autodes võimaldas nii tunnistajal kui süüdistataval väljuda

pärast õnnetust sõidukitest viisil, et tunnistaja fikseeris U.J-i väljumise liiklusõnnetuse

põhjustanud sõiduauto juhiuksest. Et tunnistaja jõudis enne väljumist fikseerida ka taksojuhi seisundi, ei mõjuta kulunud aja pikkust märkimisväärselt. Maakohus on lugenud tõendatuks, et Renaultist väljus esimesena just juht U.J ning peale tema

veel F. T. ja A. I. ning alates U.J-i väljumisest keegi õnnetuses osalenud autodes viibinud isikutest sündmuskohalt ei lahkunud. Sellest johtuvalt saab lugeda üheselt tõendatuks ka asjaolu, et Renaultis viibisidki õnnetuse toimumise ajal ainult kolm isikut, kelleks olid U.J, A. I. ja F. T..

Sellise järeldusega on seejuures kooskõlas on ka kannatanu Y. L. ütlused selle kohta, et vahetult enne õnnetust tema poole liikunud tumedas sõidukis oli nähtav kolme isiku kujutised – kaks ees ja üks taga. Kannatanu selliste ütluste tõepärasuses puudub ka ringkonnakohtul alus kahelda. Seejuures

tuleb soostuda prokuröri ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohaga, et määravat tähendust ei

oma küsimus, kas kannatanu autole otsa paiskunud sõidukit nägi kannatanu otse-või külgvaates; selles viibinud isikute arvu fikseerimine on võimalik mõlemal juhul ning seda on kannatanu kestvalt ning muutumatult ka kinnitanud.

8.3 , ka F. T.il õnnetuse järgselt Täiendavalt kinnitab järeldust, et sõiduautot juhtis just U.J fikseeritud vigastused - mõlema rangluu murd, paremal III-IV roide ja vasakul IV-VI roide murd ning rindkere põrutus, mis võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel, s.o 19.03.2004.a õnnetuses. Seejuures ei ole vaidlust selles, et Renaultis viibinud isikutest sai just F. T.

8

kõige rängemalt vigastada. Arvestades õnnetuse toimumise mehhanismi, mille kohaselt toimus esmane kontakt Renaulti parema esinurga ja Audi vahel ning Renaulti vigastusi, oli õnnetusjärgselt

kõige rohkem vigastatud Renaulti parem esiosa. Arvestades Renaultis viibinud isikute liikumist õnnetuse kestel - isikute paiskumist salongis paremale ja paremal istunud isikute paiskumist - vastu salongi parempoolset külge, on eluliselt usutav, et kõige raskemalt sai vigastada Renaultis paremal

esiistmel istunud isik. Arvestades saadud vigastusi oli selleks isikuks F. T.. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu selline järeldus loogiline ning veatu, mis kinnitab seejuures täiendavalt F. T.i kui tõendiallika ebausaldusväärsust (vt otsuse p 7).

8.4

Maakohus on seejuures tõstnud esile, et võrreldes F. T.i vigastustega olid U.J-i

õnnetusejärgne seisund oluliselt parem, tal oli vähem vigastusi ja need olid kergemad - Wismari

Haigla AS joobeseisundi tuvastamise aktist ja teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest U.J-i kohta nähtus, et tal oli parem käsi verine, ta lonkas, vasak jalg oli valulik, oli

rindkereja vasaku põlveliigese põrutus. Neid vigastusi kõrvutades ei pea ka ringkonnakohus

võimalikuks, et U.J oleks saanud selliseid vigastusi Renaultis paremal pool ehk juhi

kõrvalistmel istudes, nagu seda leitakse apellatsioonis. Samuti kinnitab U.J-i poolt Renaulti

juhiks olemist tema verejälgede ainus leiukoht (juhiukse alumisel sisemisel plastmassist äär). On täiesti ebaloogiline, et autost väljumisele eelnenud autosisese liikumise korral oleks olnud võimalik vältida vere sattumist mistahes muudele sõiduki sisepindadele, nagu seda süüdistatav väidab. Samuti

on õigustatult lugenud maakohus usutavaks prokuröri väited selle kohta, et U.J-i vigastuste

(mõlema rindkerepoole põrutus ja vasaku põlveliigese põrutus) iseloomust nähtub, et need on

saadud just juhiistmel – rindkerevigastus kontaktist autorooliga ja põlvevigastus kontaktist rooli kinnitusmehhanismiga.

9. Eeltoodud tõendite kogumi alusel on maakohus ringkonnakohtu hinnangul tõsikindlalt tuvastanud, et liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhiks oli just U.J, mitte aga keegi kolmas,

senise menetluse käigus tuvastamata jäänud isik, nagu seda leiavad süüdistatav ja tema kaitsja.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel veatult leidnud, et U.J-i süü talle inkrimineeritud teos on leidnud tõendamist. Apellatsioonis esitatud väide, et esineb tõsikindel kahtlus selles osas, et sõidukit juhtis tegelikkuses keegi „L.“, on leidnud täielikult ümberlükkamist; ringkonnakohus ei oska leida täiendavaid argumente, mida veel

lisada maakohtu põhjalikule ning täielikule käsitlusele. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks

selgitada üksnes seda, et süüdistataval on tõepoolest vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke

kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda

aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada

süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on U.J esitanud kaitseversiooni, mis on leidnud

täielikult kummutamist, mistõttu puudub igasugune alus aktsepteerida apellatsiooni peamist

kaitseteesi selle kohta, et senises menetluses ei ole suudetud kindlaks teha tegelikku süüdlast. Osundatud tõendite ja asjaolude valguses on selleks vaieldamatult U.J ning mitte keegi teine.

Seetõttu jätab kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse selles küsimuses muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

III

10. Küll peab kriminaalkolleegium täpsustuse korras vajalikuks osundada mõningatele maakohtu otsuses sisalduvatele minetustele, mis oleksid järgmised.

9

11. on alusetult arvatud süüks LE § 68 p 5 Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et U.J-ile

nõuete rikkumine (juht on kohustatud sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga

nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud).

11.1 KarS § 422 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus. Teisisõnu – nõuded,

mida juht rikub, peavad tingima koosseisupärase tagajärje saabumise KarS § 422 lg 1 mõttes.

Käesoleval juhtumil oli isikuks, kellele põhjustati koosseisu täitev raske tervisekahjustus, ainult

taksojuht Y. L. ning mitte keegi teine. Süüdistatava sõiduautos viibinud isikud F. T. ja A. I. olid

tõepoolest nõuetekohaselt turvavööga kinnitamata, kuid kuivõrd neile põhjustati üksnes kergeid

kehavigastusi, ei saa seda rikkumist käesoleva kriminaalasja raames U.J-ile süüks arvata.

Kriminaalkolleegium kordab, et U.J-ile saab omistada vaid rikkumisi, mis tingisid

koosseisupärase tagajärje saabumise ning need põhjustas ta vaid sõiduauto Audi juhile – ning asjaolu, et Y. L. oli taksojuht, kellel LE § 69 p 4 kohaselt ei pidanud olema turvavöö kinnitatud, ei ole omistatav U.J-ile. Seetõttu tuleb LE § 68 p 5 rikkumine U.J-ile esitatud süüdistusest välja jätta.

12. Eelnevaga haakub ka järgnev. Väljaspool vaidlust on tõepoolest, et süüdistatava juhitud sõiduautos viibisid veel F. T. ja A. I., kes said liiklusõnnetuse tulemil kergemaid kehavigastusi –

kuid nagu öeldud, ei olnud tegemist koosseisupärase tagajärjega. Seetõttu sai nimetatud isikute

menetluslik seisund olla vaid tunnistaja, mitte aga kannatanu, nagu see on toimunud senises menetluses.

KrMS § 37 määratleb kannatanuna isiku, kellele on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju – ning kuivõrd F. T.ile ja A. I.ile ei tekitatud kehavihastusi, mis oleks käsitletavad

koosseisupärase tagajärjena mõne Karistusseadustiku koosseisu mõttes, puudub võimalus ka vaadelda neid kannatanuna.

12.1 Prokurör leidis ringkonnakohtu istungil, et F. T. ja A. I. on kannatanud seetõttu, et nende

kehavigastuste teke oli põhjuslikus seoses U.J-i (kuritegeliku) käitumisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa kannatanu mõistet sisustada sedavõrd laialt. Selle lähenemise

tulemuseks oleks näiteks, et kannatanuks saaks kuulutada isiku, kellele on põhjustatud kerge kehavigastus ettevaatamatusest, kui tema kõrval oleks samal ajal ka isik, kelle suhtes on KarS § 121 koosseis täidetud tahtlikult. Kriminaalmenetluse seadustik määratleb kannatanu mõiste esmaselt siiski isiku – kannatanu – suhtes toimepandud süüteoga, mis on omistatav toimepanijale; ning mingit karistusõiguslikult etteheidetavat tegu, mis oleks käesoleva kriminaalmenetluse esemeks, U.J kõnealuste isikute suhtes toime ei pannud (siinkohal ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks lahata täiendavalt olukordi, kus isik, kelle suhtes kuritegu on toime pandud, nt sureb, mis toob mõistetavalt kaasa kannatanu mõiste teatava laiendava käsitlemise).

12.2 Et see on ainumõeldav seisukoht, tuleneb ka järgnevast. Nimelt on kannatanul kohtuprotsessis teatud erinevad menetluslikud õigused (KrMS § 38; olgu märgitud, et neid õigusi on maakohus kõnealustele isikutele ka tutvustanud – kd 2, tlk 33). Kui rääkida F. T.ist ja A. I.ist kui kannatanutest, oleks nad võinud seega esitada käesolevas menetluses näiteks ka tsiviilhagi, esitada

taotlusi ning muuhulgas vaidlustada kohtuotsuse ka apellatsiooni korras, mille alusel oleks ringkonnakohtul võimalik teha KrMS § 340 lg-s 4 nimetatud, s.o süüdistatava olukorda raskendav

lahend. Selliste õiguste realiseerimine F. T.i ja A. I.i poolt oleks mõistetavalt välistatud. Seetõttu täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ning käsitleb nimetatud isikuid tunnistajatena.

10

12.3 Olgu seejuures veel märgitud, et ka maakohus on kasutanud paralleelselt kahte mõistet, nimetades F. T.it ja A. I.i vaheldumisi kannatanuteks ja tunnistajateks (otsuse lk 10 viimane lõik). Nimetatud ringkonnakohtu poolt tehtav muudatus ei põhjusta samas F. T.i ja A. I.i ütlustele antavat hinnangut, kuivõrd neilt küsitigi nagu tunnistajatelt küsimusi üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta ning hoiatati valeütluste andmise eest (kd 2, tlk 33).

13.

Täpsustuse korras osundab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Nimelt on U.J-ilt lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võetud ära juhtimisõigus. Teo toimepanemise ajal kehtinud

redaktsioonis andis kohtule sellise õiguse KarS § 50 lg 1, mistõttu jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsusest välja osunduse p-le 1.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Paavo Randma

Igor Amann

Malle Preimer