2-18-3488/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-3488

Tsiviilasi

Lauri Kallaste hagi ERGO Insurance SE vastu hüvitise ja

viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7867 eurot 86 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Insurance SE apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): ERGO Insurance SE (registrikood

10017013), esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Vastustaja (hageja): Lauri Kallaste (isikukood XXX), esindaja

Gaabriel Tavits

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsus muutmata ja ERGO Insurance SE

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus ERGO Insurance SE kanda.

3. Välja mõista menetluskuluna ringkonnakohtus ERGO Insurance SE-lt Lauri Kallaste

kasuks 360 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude kohase tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Lauri Kallaste (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Tartu Maakohtule hagi ERGO Insurance SE

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks konkurentsipiirangu kokkuleppe

alusel välja hüvitis 10 800 eurot, mittevaraline kahju 32 400 eurot ning seadusjärgne viivis

alates kohtuotsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt lõpetas hageja 10. aprillil 2015 töölepingu kostja õiguseellase D.A.S

Õigusabikindlustuse AS-ga. Pärast töölepingu lõppemist kohaldus hagejale kuue kuu pikkune

konkurentsipiirang. Kostja hagejale konkurentsipiirangu kohaldumise eest hüvitist ei maksnud,

kuigi hageja seda täitis. Hageja taotleb konkurentsipiirangu eest hüvitist, mis vastab tema kuue

kuu keskmisele töötasule, mis oli 1800 eurot kuus. Hagejale on seoses tööandjapoolse

seadusvastase käitumisega tekkinud ka mittevaraline kahju.

Hageja tõi 26. juuni 2018 menetlusdokumendis välja, et tema keskmine töötasu oli 2126 eurot

21 senti ning ta suurendas sellest tulenevalt oma hüvitise nõuet 12 757 euro 26 sendini.

2. Maakohus jättis 26. aprilli 2018 määrusega hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel menetlusse võtmata. Maakohus leidis, et hageja mittevaralise kahju

nõue käesolevas asjas on esitatud samale elujuhtumile tuginedes, millele hageja tugines

tsiviilasjades nr 2-15-9795 ja 2-16-12166.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on hageja nõue tõendamata. Pooled ei

ole leppinud kokku konkurentsipiirangu kohaldamises pärast töösuhte lõppu. Hagejaga

5. augustil 2008 sõlmitud töölepingu p 7.1.5 kohaselt kohaldus talle konkurentsikeeld

kestvusega kuus kuud. Selle eest maksti hagejale töölepingu p 5.3 alusel lisatasu 500 krooni

kuus. 13. detsembri 2010 töölepingu lisaga 3 loeti töölepingu p 5.3 kehtetuks ning 1. märtsi

2012 töölepingu lisaga nr 6 muudeti tervikuna töölepingu peatükki 5. Pooled ei leppinud kokku

konkurentsipiirangu eest hüvitise maksmises, mistõttu kostjal puudus kohustus hüvitist maksta.

TLS § 24 lg 1 p 3 kohaselt on pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu

kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui selle eest makstakse hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et ta

pidas konkurentsipiirangust kinni ning ei nõudnud konkurentsipiirangu kehtivuse ajal kostjalt

hüvitist. Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole mõistlik. Hageja ei töötanud spetsiifilisel erialal,

mis oleks ta konkurentsipiirangu kehtivuse korral jätnud kuueks kuuks tööta.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 7285 eurot 6 senti ning alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hagi 5472 euro 20 sendi

saamiseks rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et poolte konkurentsipiirangu kokkulepe nähtub 5. augusti 2008 töölepingu

p-st 7.1.5. Kuna poolte töösuhe lõppes ja sellejärgne konkurentsipiirang kohaldus 2015. aastal,

tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada TLS § 131 lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtivat töölepingu

seadust.

On tõendatud, et hageja täitis pärast töösuhte lõppemist konkurentsipiirangu kokkulepet,

mistõttu ei saa kostja TLS § 24 lg 2 kohaselt tugineda kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu TLS

§ 24 lg-ga 1. Kostja väide, et TLS § 24 lg 2 kohaldamise eelduseks peaks olema asjaolu, et

hageja teavitab kostjat oma kohustuse täitmisest, ei põhine seadusel. Tähtis ei ole ka asjaolu, et

pooled ei olnud hüvitise maksmises või selle suuruses kokku leppinud, kuivõrd hüvitise

maksmise kohustus tulenes seaduse imperatiivsest sättest.

Olukorras, kus kostja ei pidanud pärast töösuhte lõppemist enam konkurentsipiirangut

vajalikuks, oleks pooled saanud töölepingu p-s 7.1.5 sisalduvat kokkulepet muuta ning samuti

oli kostjal võimalus konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 25 lg-te 1 ja 4 kohaselt igal ajal üles

öelda. Kuigi kostja oli teadlik töölepingu seaduse muutustest, ei viinud ta konkurentsipiirangu

kokkuleppe tingimusi seadusega vastavusse. Sellise tööandja eksitava käitumise takistamine on

TLS § 24 lg 2 mõte.

Maakohus märkis, et hagejale ei saa hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt heita ette

seda, et ta oma nõuet varem ei esitanud.

Maakohus leidis, et kuivõrd pooled olid sõlminud pärast töösuhte lõppemist kohalduva

konkurentsipiirangu kokkuleppe ja hageja võib sellele tugineda, pidi kostja maksma hagejale

TLS § 24 lg 3 kohaselt kokkuleppe kehtivuse ajal, st kuus kuud pärast töösuhte lõppemist,

kokkuleppest kinnipidamise eest mõistlikku hüvitist. Kuna kostja on hüvitise maksmise

kohustust rikkunud, saab hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist.

Hüvitise suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (Riigikohtu

23. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 14). Muude asjaolude puudumisel saab lähtuda

eeldusest, et töötaja sissetulek konkurentsipiirangu kokkuleppeta oleks sarnane sissetulekuga,

mida töötaja sai eelnevalt tööandjalt töötasuna ning töötaja võimalik sissetulek koos

konkurentsipiiranguga on sissetulek, mida töötaja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal reaalselt

sai. Hageja kuue kuu keskmine töötasu enne töölepingu lõppemist oli 2126 eurot 21 senti.

Hageja sissetulekuks konkurentsipiirangu kehtivuse kuue kuu jooksul oli 5472 eurot 20 senti.

Pooled ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et hageja võimalik

sissetulek ilma konkurentsipiiranguta oleks suurem või väiksem tema varasemast töötasust või

et hageja oleks vaatamata konkurentsipiirangule suutnud leida töökoha, kus tema sissetulek

oleks suurem kui saadud töötuskindlustushüvitis.

Maakohus lähtus seega hüvitise suuruse kindlaksmääramisel hageja poolt kostja juures töötades

saadud keskmise töötasu ja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal saadud töötuskindlustushüvitise

vahest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 7285 eurot 6 senti.

Maakohus leidis, et kuivõrd hageja tegi asjas kompromissiettepaneku 7200 euro tasumiseks

ning hagi rahuldati isegi mõneti suuremas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2

alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud kehtivat

konkurentsipiirangu kokkulepet ning hageja ei ole väidetavat kokkulepet täitnud. Kui hageja

oleks konkurentsipiirangut täitnud, oleks ta pärast töösuhte lõppu pöördunud koheselt kostja

poole hüvitise maksmise osas.

Konkurentsipiirangu kokkulepe üheks tingimuseks on hüvitise maksmine TLS § 24 lg 1 p 3

alusel, mistõttu peavad pooled konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks leppima kokku

hüvitise suuruses. Kuna seda ei olnud tehtud, ei olnud pooled kooskõlas VÕS § 9 lg-ga 3

konkurentsipiirangus kokku leppinud. Olukorras, kus konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta

TLS § 24 lg 1 p 1-4 tingimustele, ei ole TLS § 24 lg 2 kohaldatav.

Maakohus väitis, et hüvitise maksmise kohustus tuleneb seaduse imperatiivsetest sätetest, kuid

jääb selgusetuks, milline on hüvitise suurus, mida tööandja peaks maksma.

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et konkurentsipiirang oleks tal takistanud töökoha

ja sissetuleku leidmist. Hageja tööalane tegevusetus pärast töösuhte lõppu ei tähenda

automaatselt, et tegemist oli konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamisega. Hageja ei

töötanud spetsiifilisel erialal, mis oleks ta pärast konkurentsipiirangu kehtivust jätnud kuueks

kuuks tööta.

Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, leides, et konkurendi juures töötamist peab

tõendama hageja. Hageja kohustuseks on tõendada, et talle tehti konkurentide poolt

tööpakkumisi, millest ta konkurentsipiirangu tõttu pidi loobuma. Kostjal puudub ligipääs

töötamise registrile, mille kaudu saaks kontrollida, kus hageja töötab. TLS § 27 kohaselt on

teavitamiskohustus hagejal.

Asjaolu, et töölepingusse jäi puudustega konkurentsipiirang, ei anna alust järeldada, et tegu on

kostjapoolse eksitava käitumisega. Töötaja saab ka ise ebaselgetes või oma õigusi rikkuvates

olukordades pöörduda tööandja poole. Usutav ei ole olukord, kus töötu isik peab väidetavalt

konkurentsipiirangust kinni, aga ei tunne huvi talle makstava hüvitise suuruse osas.

Väljamõistetud hüvitise suurus ei ole põhjendatud. Kuna müügijuhi amet ei ole spetsiifiline, ei

olnud hageja töökoha valiku piirang ulatuslik ja tal oli võimalik teenida sarnast sissetulekut

erinevates ettevõtetes ja tegevusaladel. Maakohtu arvestuskäik ei ole mingil viisil põhjendatud.

Kostja oleks pidanud esitama tõendid selle kohta, et ta ei oleks saanud müügijuhina teenida

samaväärset töötasu muus majandussektoris kui kindlustusalal. Kostja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, milles nähtuks, et ta oleks tööd otsinud või soovitud tööpakkumised oleksid olnud tasu

osas oluliselt madalamad endisest töökohast.

Konkurentsipiirangu eest makstava hüvitise suurus ei pea katma töötaja sissetulekut, vaid peab

töölepingu seaduse kohaselt olema mõistlik. Hüvitise suurus sõltub sellest, kui suures ulatuses

on töötaja tööalane tegevus piiratud.

Kostja esitas maakohtus analoogia hüvitise suuruse osas, milles pooled olid kunagi kokku

leppinud (500 krooni kuus). Tähendust ei oma see, et pooled olid selle ära muutnud ja et tasu

maksti töösuhte ajal.

Maakohtu põhjendus menetluskulude jaotuse osas on ebaõige.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS

§ 654 lg 6 neid põhjendusi oma otsuses kordama. Mitte ükski apellatsioonkaebuses esitatud

väide ei ole aluseks maakohtu otsuse muutmisele.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja keskseks väiteks menetluses on olnud väide, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kehtivat

konkurentsikeeldu. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus tuvastas põhjendatult

töölepingu lõpetamise järgse konkurentsikeelu töölepingu p-s 7.1.5. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et TLS § 24 lg 2 kohaselt ei saa kostja tugineda kokkuleppe tühisusele

vastuolu tõttu TLS § 24 lg-ga 1. Maakohtu tõlgendus TLS § 24 lg 2 osas on õige ja põhjendatud.

Asjaolu, et kostja tööandjana ei leppinud hagejaga kokku konkurentsikeelu järgmiseks

vajalikus hüvises ei muuda konkurentsikeelu kokkulepet tühiseks, kui hageja on seda keeldu

järginud. Hageja väidab, et ta on konkurentsikeelu kokkulepet järginud ja on esitanud

asjakohase tõendina Eesti Töötukassa tõendi töötu hüvise maksmise kohta. Kui kostja väidab,

et hageja ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet täitnud, peab kostja oma väidet vähemalt

põhistama. Kostja ei ole seda teinud. Kostja tööandjana ei saa tugineda praeguses menetluses

hageja teavitamiskohustusele töötajana TLS § 27 alusel, sest selline kohustus on töötajal üksnes

tööandja nõudel ja kostja tööandjana ei ole taotlenud hagejalt kohtumenetluse eelselt

teatamiskohustuse täitmist. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et kehtiva konkurentsipiirangu

olukorras peab töötaja aktiivselt tööd otsima ja tõendama endisele tööandjale, et ta ei oleks

konkurentsipiirangu olukorras samaväärse tasuga tööd leidnud mujal majandussektoris. See ei

ole kooskõlas konkurentsipiirangu eesmärgiga ja paneks töötajale põhjendamatu koormuse.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tööandja on otsustanud kohaldada töötaja suhtes

konkurentsipiirangut ka pärast töölepingu lõppemist, millisel juhul kohustab seadus tööandjat

maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest igakuist mõistlikku

hüvitist (TLS § 24 lg 3), puudub töötajal sel perioodil kohustus otsida endale tööd, mis ei oleks

vastuolus konkurentsipiirangu kokkuleppega. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et

hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku vähenemise.

Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu lõpetamiseni sai.

Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus hüvise mõistliku suuruse

osas asuda maakohtust teistsugusele seisukohale.

9. Kuigi maakohus rahuldas hagi osaliselt jättis maakohus kõik menetluskulud kostja kanda,

kes ei nõustunud sõlmima hagejaga kompromissi tingimusel, et kostja tasub hagejale hüvisena

7200 eurot. Maakohus rahuldas hagi samas suurusjärgus. Ringkonnakohus jätab maakohtu

otsuse muutmata, mistõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu otsust menetluskulude jaotuse

osas. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga,

mistõttu oli maakohtul TsMS § 163 lg 2 järgi õigus selle asjaoluga arvestada ja olukorras, kus

kohus rahuldas hagi samas suurusjärgus kui hageja seda kompromissina pakkus, jätta kõik

menetluskulud kostja kanda.

10. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta

kasutanud ringkonnakohtus õigusabi 4 h 50 min ulatuses ja tema menetluskulu suuruseks on

580 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt

menetlusosaliselt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on vastustajana

esitanud ringkonnakohtule vastuse apellatsioonkaebusele pikkusega kaks lahekülge ja

täiendavad seisukohad 6. jaanuaril 2019 pikkusega 1, 2 lehekülge. Seejuures kattub 6. jaanuari

2019 menetlusdokumendi sisu osaliselt 9. detsembril 2018 esitatud hageja vastusega

apellatsioonkaebusele.

Apellatsioonkaebusega

tutvumise

aeg

peab

sisalduma

menetlusdokumendi koostamise ajas. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik

kulu õigusabile ringkonnakohtus ei ületa 3 h ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3 h x

120 eurot = 360 eurot. Menetluskulude õigeaegse tasumata jätmise korral tuleb kostjal maksta

hagejale ka viivist VÕS § 113 sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks