4-18-4495/20 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL RESOLUTSIOON: Rahuldada R.O ja H.K kaebus osaliselt.

Tühistada Keskkonnainspektsiooni 16.08.2018 otsus väärteoasjas nr 940017000927 osaliselt, s.o menetlusalustele isikutele määratud karistuste osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata R.O-le looduskaitseseaduse §

74 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 5

0 (kakssada) eurot ning H.K-le

0 trahviühikut, s.o 2 0 looduskaitseseaduse § 7

0 trahviühikut,

4 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 5

s.o 200 (kakssada) eurot. Muus osas Keskkonnainspektsiooni 16.08.2018 ots jätta us väärteoasjas nr 940017000927 muutmata. Kohtuotsus toimetada kätte kaebuse esitajatele ning saata teadmiseks kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul samast ajast arvates. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2019, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4495 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi

R.O

ja H.K

kaebus

Keskkonnainspektsiooni Ida-Virumaa büroo

keskkonnakaitseinspektori Kristian Taro 16.08.2018 otsusele väärteoasjas nr 940017000927 Menetlusosalised

Kaebuse esitaja I: , isikukood

R.O XXX, elukoht xxxx, e-post: xxxx

Kaebuse esitaja II: H.K , isikukood XXX, elukoht xxxx, e-post: xxxx

Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsiooni Ida-

Virumaa büroo (Pargi 15, Jõhvi) Menetluse liik kirjalik menetlus

Asjaolud ja menetluse varasem käik

1. Keskkonnainspektsiooni Ida- T koostas Virumaa büroo keskkonnakaitseinspektor K

19.07.2018 väärteoasjas nr 940017000927 väärteoprotokolli H.K ja R.O suhtes. Väärteoprotokolli kohaselt ajavahemikul 2017. mai – 2017. juuli püs titasid

(ehitasid) Kalle ja R.O xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx xxxx külas

maastikukaitseala xxxx xxxx xxxx ja xxxx piiranguvööndisse ja jõe ehituskeeluvööndisse

maaüksusele tee. Tee ehitusega jõe ehituskeeluvööndisse o xxxx n Kalle ja R.O rikkunud looduskaitseseaduse § 38 lg 3 sätteid. Kaitseala valitseja nõusolekuta tee ehitusega xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse on Kalle ja R.O rikkunud looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 sätteid. Menetlusalune isik H.K esitas 31.07.2018 väärteoasjas nr 940017000927 vastulause. Vastulause kohaselt ei ole H.K xxxx jõe ehituskeeluvööndisse ja veekaitsevööndisse ühtegi ehitist ja rajatist ehitanud jõgi voolab läbi tema hoovi õueala ning ta ega rajanud. xxxx

on ka varasemalt (umbes 20 aastat) jõekaldaid ja õue täitnud killustiku ja kruusaga. H.K leiab, et kaebuses toodud killustiku ja kruusa kogusega ei ole võimalik väidetava suurusega tee ehitamine. Antud menetluse käigus peaks arvestama kui erandjuhtumit, lähtuma asukohast ja sellest tulenevatest erisustest. Menetlusalune isik R.O esitas 01.08.2018 väärteoasjas nr 940017000927 vastulause. R.O ei nõustu Keskkonnainspektsiooni süüdistusega selle kohta, et ta on rajanud xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx külas xxxx ja xxxx maaüksusele tee. Tegemist on ajaloolise teega, mida kasutati varasemalt xxxx xxxx-xxxx minekuks ja tulekuks. maaüksusel olnud Tõendamaks tee olemasolu esitab R.O koos vastulausega foto, mis on tehtud 1930. aastal (fotol on xxxx ja xxxx xxxx maaüksust läbiv tee, mis kulgeb mööda jõe äärt alal, kus toimus maixxxx t oktoober 2017 ala täitmine killustiku ja kruusaga). maaüksusel oleva õueala on ka varasemalt täidetud killustiku ja kruusaga ilma, et keegi oleks tulnud tegevust peatama ja trahviotsust tegema. Seega toimus 2017. aastal analoogselt killustiku ja kruusaga ka xxxx ja xxxx maaüksusel oleva lageala väärindamine. Eelpool nimetatud pinnase täitmise käigus ei rajanud R.O ühtegi ehitist ega rajatist jõe ehituskeelu ja veekaitsevööndisse. xxxx -

2. Keskkonnainspektsiooni Ida- T koostas Virumaa büroo keskkonnakaitseinspektor K

16.08.2018 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 940017000927 H.K ja R.O suhtes. Üldmenetluse otsuse kohaselt ajavahemikul 2017. mai – 2017. juuli püstitasid (ehitasid) Kalle ja R.O külas xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx xxxx

maastikukaitseala xxxx piiranguv xxxx xxxx ja xxxx ööndisse ja jõe ehituskeeluvööndisse

maaüksusele tee. Tee ehitusega jõe ehituskeeluvööndisse on Kalle ja R.O xxxx rikkunud looduskaitseseaduse § 38 lg 3 sätteid. Kaitseala valitseja nõusolekuta tee ehitusega xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse on Kalle ja R.O rikkunud looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 sätteid. Looduskaitseseaduse § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kui kaitseskirjaga ei ee sätestata teisiti on looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. eeskirja § 12 xxxx maastikukaitseala kaitselg 2 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise, kaasaarvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse- - eeskirja § 5 punktides 5 8 sätestatut. Lähtuvalt kaitse eeskirja § 5 punktidest -

5-8 on kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud kaitsealal kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks; anda projekteerimistingimusi; anda ehitusluba. Kaitseala valitseja nõusolek tee püstitamiseks Kalle ja R.O puudus. Üldmenetluse otsusest nähtuvalt Kalle ja R.O , xxxx ja xxxx xxxx maastikukaitseala ja maaüksuste omanikena, olles kahtlemata teadlikud xxxx jõe ehituskeeluvööndi piirangutest pidid möönma, et oma teoga põhjustavad nad süüteokoosseisule vastava asjaolu. Seega panid nad väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega karistusseadustiku § 16 lg 3 tähenduses.

Kohtuväline menetleja ei nõustu H.K vastulauses nimetatud väitega, et ta on täitnud xxxx ja xxxx uus tee maaüksuse õueala killustiku ja kruusaga. Menetluse raames tuvastati, et xxxx ja xxxx maaüksusele ehitati asukohta, mis on põhikaardile märgitud kui looduslik rohumaa üksikute puittaimedega. Antud kohta kasutatakse igapäevaselt sõiduautoga liiklemiseks xxxx maaüksuselt xxxx-xxx teele. Seega eesmärgipärane tegevus oli rajada omale uus tee. Kohtuväline menetleja ei nõustu ka R.O vastulauses nimetatud väitega, et tegemist oleks ajaloolise teega, kuivõrd ainuüksi vastulauses esitatud fotost ei piisa ajaloolise tee olemasolu tõendamiseks. Vastulauses lisatud fotot ei toeta ka avalikult kättesaadavas Maaameti Geoportaalis olevad ajaloolised kaardid. Kohtuväline menetleja vaatas üle Maa-ameti

Geoportaali kaardiserveris 1931. aastal koostatud Eesti topograafilise kaardi mõõtkavaga 1:25000, 1935. aastal koostatud Eesti topograafilise kaardi mõõtkavaga 1:50000, 1937. aastal koostatud Eesti topograafilise kaardi mõõtkavaga 1:200000, 1937. aastal koostatud Eesti skeemilise kaardi mõõtkavaga 1:10000 ja Nõukogude Liidu aegseid topograafilisi kaarte ning mitte ühelgi kaardil ei ole teed, mis kulgeks praegusel maaüksusel xxxx ja xxxx väärteomenetluse käigus tuvastatud uue tee asukohas.

Üldmenetluse otsusest nähtuvalt on H.K puhul karistust kergendava asjaoluna arvestatud KarS -

§ 57 lg 1 p i 7 – teo toimepanemine kõrges eas inimese poolt. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohtuvälise menetleja hinnangul on H.K tegu keskmisest raskem, sest uus tee on rajatud xxxx maastikukaitsealal xxxx jõe ehituskeeluvööndisse ja veekaitsevööndisse. Keskkonnaamet kui kaitseala valitseja ei pea põhjendatuks uue tee rajamist, sest juurdepääs maaüksustele on tagatud xxxx ja xxxx olemasoleva vana tee kaudu, mis läbib xxxx ja xxxx maaüksust. Samuti omab tee ka kahjulikku mõju jõe veekaitsevööndile. Lisaks on maastikukaitse ala üks kaitse eesmärkidest xxxx xxxx - ka maastikuilme säilitamine ning uue tee rajamisega on seda rikutud. Kohtuväline menetleja võtab arvesse, et H.K ei ole varasemalt sarnaste süütegude eest karistatud ning keskmisest määrast madalam karistus oleks piisav ja mõjus hoidmaks H.K edaspidi sarnaste õigusrikkumiste toimepanemisest.

Üldmenetluse otsusest nähtuvalt on R.O puhul karistust kergendava asjaoluna arvestatud KarS -i 7 § 57 lg 1 p

– teo toimepanemine kõrges eas inimese poolt. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohtuvälise menetleja hinnangul on R.O tegu keskmisest raskem, sest uus tee on rajatud xxxx maastikukaitsealal xxxx jõe ehituskeeluvööndisse ja veekaitsevööndisse. Keskkonnaamet kui kaitseala valitseja ei pea põhjendatuks uue tee rajamist, sest juurdepääs maaüksustele on tagatud xxxx ja xxxx olemasoleva vana tee kaudu, mis läbib xxxx ja xxxx maaüksust. Samuti omab tee ka kahjulikku mõju jõe veekaitsevööndile. Lisaks on maastikukaitse ala üks kaitse eesmärkidest xxxx xxxx - ka maastikuilme säilitamine ning uue tee rajamisega on seda rikutud. Kohtuväline menetleja võtab arvesse, et R.O ei ole varasemalt sarnaste süütegude eest karistatud ning keskmisest määrast madalam karistus oleks piisav ja mõjus hoidmaks R.O edaspidi sarnaste õigusrikkumiste toimepanemisest.

Kohtuväline menetleja, juhindudes KarS § 47 lg 1 ja § 63 lg 1, määras H.K-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ning

R.O-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot.

Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

3. 31.08.2018 esitasid menetlusalused isikud R.O ja H.K Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale kaebuse Keskkonnainspektsiooni 16.08.2018 otsuse peale väärteoasjas nr

940017000927. Kaebuse esitajad on seisukohal, et üldmenetluse otsuse koostamisel on kohtuväline menetleja oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, mille tulemusel on kohtuväline menetleja koostanud ebaõige väärteootsuse.

Kaebuse esitajad on seisukohal, et väärteo lühikirjeldus ei vasta karistusseadustiku §-le 21. Väärteoprotokollis on nimetatud kaks menetlusalust isikut, kes on toime pannud õigusvastase teo (tee ehitamise), kuid protokollist ei selgu, kas H.K ja R.O panid teo toime ühiselt või eraldi ning milline oli menetlusaluste isikute roll rikkumise toimepanemisel. Süüdistusest ei selgu, millises ulatuses on menetlusalused isikud seotud tee ehitamisega. Ka tunnistajate ütlused on vastuolulised.

Keskkonnainspektsioon on jätnud tähelepanuta kaebaja väited, et xxxx kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit. kinnistu sihtotstarve on elamumaa, mille puhul LKS § 38 lg 4 xxxx kohaselt ehituskeeld ei laiene. Järelikult ei ole kinnistule tee rajamine õigusvastane tegu. xxxx Kaebajad tuginevad Harju Maakohtu 02.05.2016 otsusele nr 4-15-11053 (jõustunud Riigikohtu määrusega), milles kohus on asunud seisukohale, et pole mingit seaduslikku alust ega loogilist põhjust, miks peaks elamumaale kehtima õuemaast erinev õiguslik režiim LKS § 38 lg 4 p 1 tähenduses, kuna looduskaitseseaduses ei ole seadusandja sõnaselgelt väljendanud, et kitsenduste seadmisel eristatakse elamumaad ja maatulundusmaa õuemaad. Ehituskeeluvööndi laiuse sätestab LKS § 38 lg 1, kuid ehituskeeluvööndi laius ei ole muutumatu suurus. LKS § 40 lg 1 kohaselt on Keskkonnaametil õigus ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades muuhulgas väljakujunenud asustust. LKS § 40 ei kehtesta piiranguid ehituskeeluvööndi vähendamisele. See tähendab, et Keskkonnaamet saab ehituskeeluvööndit vähendada sellises ulatuses, et see kehtib terve kinnistu ulatuses sh ka veekaitsevööndis. LKS § 14 lg 1 p 1 kohaselt ei saa kaitsealal sihtotstarvet kinnistule määrata ilma Keskkonnaameti loata. Kooskõlastades kinnistule (mis suuremas osas jääb veekaitsevööndisse) elamumaa sihtotstarbe, on Keskkonnaamet nõustunud ehituskeeluvööndi vähendamisega nullini. Seda tõendab ka Keskkonnaameti vastus, millega H.K lubatakse sõidukiga kasutatavat ala katta killustikuga. Maa-ameti kaardirakendus ei ole looduskaitseliste kitsenduste puhul tehtud erisuste puhul usaldusväärseks tõendiks, sest ei arvesta Keskkonnaameti poolt ehituskeeluvööndi vähendamise otsustega. Keskkonnainspektsioon ei ole usaldusväärselt tõendanud, et kinnistul kehtiks veekaitsevöönd. Lähtudes eelnevast on kaebuse esitajad seisukohal, et xxxx kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit ning looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid ei ole rikutud. Kaebuse esitajad leiavad, et tee rajamiseks ei ole vajalik kaitseala valitseja nõusolekut. KS § L

31 lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine. Looduskaitseseaduse § 10 lg 1 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 11.07.2005 määruse nr 172 „ “ (edaspidi „kaitse eeskiri“) § 12 lg 2 xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskiri -

kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades käesoleva määruse § 5 punktides 5–8 sätestatut. eeskirja § 5 punktid 5 Kaitse- -8 käesoleval juhul ei kohaldu. Rajatud tee puhul ei muudetud kõlvikulist koosseisu. xxxx kinnistu on elamumaa sihtotstarbega ja jäi selleks, xxxx kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega ja jäi selleks. Tee ehitamiseks xxxx kinnistule ei ole vaja kehtestada detailplaneeringut ega üldplaneeringut, sest elamumaa sihtotstarbega kinnistule ehitamiseks ei ole vaja kehtestada detailplaneeringut. xxxx kinnistule jääva väidetava rajatise puhul puuduvad tõendid selle ulatuse kohta, järelikult ei ole võimalik väita, et detailplaneeringut oli vaja xxxx kinnistule ehitamiseks. - -s 5 nimetatud kitsendus ehitatud rajatise puhul ei Kuna ükski kaitse eeskirja § kehti, on kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt lubatud sellise ehitise püstitamine nii xxxx kui ka xxxx kinnistule ning kaebajad ei ole rikkunud kaitse-eeskirja nõudeid ning sellest lähtuvalt LKS § 31 lg 2 p 8 nõudeid. Kuna süüdistusest ei selgu, millises ulatuses jääb rajatis xxxx kinnistule või veekaitsevööndisse ja nimetatud viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kui kohus asub seisukohale, et kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit vähendatud nullini ja tee jääb osaliselt veekaitsevööndisse, leiavad kaebajad, et väärtegu on aegunud. Keskkonnainspektsioon ei ole hinnanud menetlusaluste isikute väidet, et seda teed on ka varem killustikuga täidetud. Sellisel juhul ei saa rääkida uue tee rajamisest juulis 2017. aastal. xxxx kinnistu on 26.01.2015 omandatud sõidukiga läbipääsu tagamiseks. R.O oma menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis selgitab, et antud hooviala kasutatakse väljapääsuna xxxx-xxxx maanteele alates 2014. aastast. Maa-ameti kaardirakenduselt nähtub, et alal on sõidukijälgedega pinnastee alates 2016. aastast. Seega saab äärmisel juhul uue tee rajamisest rääkida aastal 2014. Keskkonnainspektsioon on leidnud, et tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuid kohtuväline menetleja ei ole otsest tahtlust tõendanud ühegi tõendiga. Menetleja on tuginenud tunnistaja K ning leidnud, et menetlusalune isik pidi kahtlemata teadma, et tema ütlustele,

tegevus on keelatud ning seega on tegu toime pandud otsese tahtlusega. R T ütlused ja menetlusaluste isikute ütlused tõendavad, et isikud olid kindlad, et nende käitumine on õiguspärane. Tõendamata on isikute individuaalne roll süüteo toimepanemisel ning nende tegutsemisele viinud põhjused ja teoga taotletav tulemus. Kaebuses on märgitud, et väärteoprotokollis kirjeldatud viis „kahtlemata pidi teadma“ ei tuvasta toimepanija kindlat teadmist. Väärteomenetluses antud ütlustega on kaebajad järjepidevalt olnud seisukohal, et kuna tegemist on õuealaga, siis ei ole nende tegevus käsitletav ehituskeeluvööndisse ehitamisega. Seega puudub kaebajate käitumises otsene tahtlus. Keskkonnainspektsioon ei ole otsuse koostamisel tähelepanu pööranud kahe menetlusaluse isiku vastulausele, milles selgitatakse, et tegemist on õuealaga. Samuti kinnistusraamatu väljavõttele, millest nähtub et xxxx kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Menetlusalused isikud ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et neil oli teadmine, et nad ei tohi oma õuealal ilma Keskkonnaameti loata midagi teha.

Kaebuse esitaja leiab, et kogutud tõenditega on tõendatud, et menetlusalused isikud pidasid oma tegevust õiguspäraseks ning said sellele kinnitust ka vallavanem R T 07.07.2017.

Arvestada

tuleb asjaoluga, et vallavanem käis kohapeal olukorraga tutvumas tunnistaja K kaebuse peale. LKS § s 74 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on valla või - - linnavalitsus. Seega oli R T 07.07.2017 kohapeal olukorraga tutvumas käies kohustus R.O-le selgitada, et tema tegu on õigusvastane ja õigusvastane tegevus peatada. VTMS §

31 lg 1 kohaselt on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad käesoleva seadustiku § s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Ühtegi nimetatud tegevust -

vallavanem ei teinud, millega lõi R.O-le arusaama, et tema tegevus on lubatud.

Keskkonnainspektsioon tegi esimese menetlustoimingu xxxx ja xxxx kinnistul kaks nädalat hiljem (19.07.2017), kuid kaebajatele sellest teada ei andnud. Seega ei ole Kalle ja R.O tegutsenud isegi mitte ettevaatamatusest hooletuse vormis. Eelnevast lähtudes on kohtuväline menetleja hinnanud ebaõigesti menetlusaluse isiku süüd, millega on oluliselt menetlusõigust rikkunud. Kuna teos puudub subjektiivne külg tuleb väärteomenetlus VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Lisaks juhivad kaebajad tähelepanu, et kohalik omavalitsus kohtuvälise menetlejana leidis 07.07.2017, et nende tegevus on kas lubatud või väheoluline. Karistusvõim ei saa isiku suhtes ootamatult käituda. Kui ühe tegevuse eest menetluspädevust omav asutus võtab vastu otsuse, et menetluse alustamine ja karistuse kohaldamine ei ole õigustatud või otstarbekas, siis ei ole isikute suhtes õiglane hilisemalt sama tegevuse eest teise asutuse poolt menetluse alustamine. Lisaks on kaebuse esitajad seisukohal, et menetlusalustele isikutele ei tutvustatud õigeaegselt õigusi ja kohustusi, mistõttu ei olnud tagatud isikute kaitseõigus. Keskkonnainspektsioon on

19.07.2017 koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli, 09.08.2017 ja 10.08.2017 tunnistaja ülekuulamise protokollid, kuid esimene kutse kannab toimikus kuupäeva 28.11.2017. Seega rikuti kaebajate, kui menetlusaluste isikute õigusi rohkem kui neli kuud (VTMS § 19 lg 1 p 1,4,5 ja KrMS § 33 lg 2).

Lisaks on kaebuse esitajad toonud välja muud väärteomenetlusõiguse rikkumised. Väärteoprotokollis on puudu H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta. H.K menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on selgitus, et ütlused puuduvad, sest ei Menetlejal ei tekk tea, mille kohta ütlusi anda. inud küsimusi asjaolude suhtes, mis on isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud ja isikult ei ole küsitud, kuidas on killustik kinnistule tekkinud, kas ta on rajanud uue tee, kui jah, siis millistel asjaoludel. Menetlusalusel isikul on õigus ütluste andmisest keelduda, kuid protokollist ei nähtu, et H.K oleks keeldunud ütluste andmisest. Seega on rikutud VTMS § 19 lg 1 p 1 – menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Üldmenetluse otsuses ei ole selgitust, mida tõendavad väärteotoimikus täiendav järelepärimine

Keskkonnaametile ja Keskkonnaameti vastus. Tõendina hinnatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on menetleja teinud ebaõige järelduse, et kinnistu omanik on automaatselt teo toimepanija. Hindamata on asjaolu, et xxxx kinnistu puhul on tegemist elamumaa sihtotstarbega kinnistuga. Tunnistajate ütlused on otsuses kirjeldatud kujul ilmselgelt vastuolus, kuid menetleja ei ole sellele tähelepanu pööranud ja vastuolusid kõrvaldanud. Puudub analüüs, kuidas tunnistajate ütlused tõendavad teo toimepanemist. Vastulauses väidab H.K, et tema ei ole midagi ehitanud. Menetleja ei ole vastulausega arvestanud, sest maaüksusele ehitati tee. Kes tee ehitas jääb selgusetuks. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Lisaks leiavad kaebuse esitajad, et keskkonnainspektsioon on kaebajate suhtes

väärteomenetluse läbi viinud kallutatult ja ebaväärikalt. Menetleja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud menetlusaluste isikute ütlusi vaid tuginenud suuresti tunnistaja K ütlustele.

Menetleja on võtnud aluseks tunnistaja ütlused, milles tunnistaja selgitab, et tema teadmisel ei tohi kinnistule midagi ehitada, omistanud selle teadmise menetlusalustele isikutele ning leidnud, et kahtlemata pidid isikud teadma oma teo keelatusest. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamisest kaebajaid ei teavitatud. 20.06.2018 kutsete kohale toimetamiseks tuli keskkonnakaitseinspektor kinnistule põhjendamatult koos politseiametnikega. Menetlusaluse isiku ütluste andmisel ei ole selgitatud, mille kohta menetlus on alustatud ja mille kohta ütlusi on vaja anda. Kogutud tõenditest ja menetleja hinnangutest selgub, et tee ehitusest olulisemaks on antud asjas peetud naabrite omavahelist konflikti. Väärteoteate esitaja, tunnistaja K, kinnistule (xxxx) on rajatud oluliselt suurem tee. Tegemist ei ole elamumaaga või õuealaga kus ehituskeeluvöönd ei kehti. Jõeoru kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu.

Keskkonnainspektsioon on käinud kohapeal, menetluse käigus teinud väljavõtte Maa-ameti kaardiserverist, millest nähtub ka kinnistu, aga ei ole kaitseala rikkumist märganud ning xxxx

xxxx kinnistu puhul menetlust alustanud. Järelikult ei ole karistuse määramisel asjakohane väide, et xxxx kinnistule tee rajamisega on nii oluliselt keskkonda kahjustatud, et oli otstarbekas alustada menetlus ja määrata rahatrahv 100 trahviühiku suuruses ulatuses kahele menetlusalusele isikule. Isegi, kui oli alus menetluse alustamiseks, siis ei ole määratud karistus proportsionaalne rikkumisega. Menetluses on peamiseks tunnistajaks isik, kellel on isiklik negatiivne suhe menetlusaluste isikutega. Seda kinnitavad toimikus nii vallavanema R T ütlused, tunnistaja M enda ütlused, menetlusaluste isikute ütlused ja seda on möönnud ka -L K inspektor ise. Kui kohalik omavalitsus kaebuse peale väärteomenetlust ei alustanud, esitas K kaebuse Keskkonnainspektsioonile, kes alustas menetluse. Kaebuse esitajatele ei näi selline käitumine erapooletu. Menetlusalusele isikule ei võimaldatud teha koopiat toimikus olevatest materjalidest. Toimikuga tutvumisel tegi inspektor menetlusaluse isiku tahvelarvutiga dokumentidest pilte. isikud, et Ülaltoodud rikkumisi arvesse võttes leiavad menetlusalused menetluse kestel on Keskkonnainspektsioon rikkunud VTMS § 6, mille kohaselt peab menetleja menetlusosalist kohtlema tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata.

Kaebuse esitajad leiavad, et väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalused isikud on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo. Kokkuvõtvalt leiavad kaebuse esitajad, et väärteootsus on koostatud väärteomenetlusõigust rikkudes, mida ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kui kohus leiab, et menetlusalustele isikule omistatav tegu on siiski nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline, siis leiavad kaebajad, et menetlus on võimalik lõpetada otstarbekuse kaalutlusega VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaebajad sarnaseid rikkumisi enam toime ei pane, samalaadsed rikkumised naaberkinnistul on jäetud tähelepanuta ning

Keskkonnaamet on andnud nõusoleku sõidukiga kasutatava ala killustikuga katmiseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitajad H.K ja R.O nõus asja kirjaliku lahendamisega. Kohtuvälise menetleja seisukoht

4. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha 01.10.2018 kaebuse suhtes.

Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et väärteo lühikirjeldus ei vasta te KarS § le 21. KarS § 21 lg 1 kohaselt on täideviija isik, kes paneb süüteo toime ise või teist - isikut ära kasutades. Sama sätte lõige 2 sätestab, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Väärteoprotokollis on sõnaselgelt kirjas, et Kalle ja R.O ehitasid tee. Seega on tegemist ühiselt toime pandud süüteoga, mille eest kumbki vastutab täideviijana. Kummagi kaastäideviija teopanus tuleb lahti kirjutada juhul, kui tegemist on KarS § 21 lg 2 teise alternatiiviga, st kahe kaastäideviija kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele.

Antud juhul vastab nii R.O kui H.K tegu LKS § 71 ja § 74 süüteokoosseisudele. Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu puuduks xxxx kinnistul ehituskeeluvöönd. Kaebajad tuginevad väite esitamisel Harju Maakohtu 02.05.2016 otsusele nr 4-15-11053. Keskkonnainspektsioon leiab, et kaebaja tõlgendab viidatud kohtuotsust vääralt, väites, et see võimaldab vähendada ehituskeeluvööndit veepiirini. Ehituskeeluvöönd ja veekaitsevöönd on kaks erineva sisuga mõistet. Ehituskeeluvööndi kitsendused on sätestatud looduskaitseseadusega, mis tähendab, et tegemist on looduskaitselistel eesmärkidel kehtestatud piirangutega, veekaitsevööndi piirangud on sätestatud veeseaduses, mis viitab, et veekaitsevööndi eesmärk on kaitsta vett.

VeeS § 29 lg 2 p 2 kohaselt on jõgedel veekaitsevöönd tavalisest veepiirist 10 meetrit. LKS § 38 lg 4 p 1 kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Viidatud sätteid koosmõjus lugedes tuleb asuda seisukohale, et ehituskeeluvööndit on võimalik vähendada kuni veekaitsevööndini ja et õuemaal ehitamispiirangu leevendus ei laiene veekaitsevööndile. Samuti ei nõustu Keskkonnainspektsioon kaebajate seisukohaga, nagu ei oleks tee rajamiseks olnud vajalik kaitseala valitseja nõusolek.

Kaebuses jõutakse järeldusele, et kuna ükski kaitseeeskirja §-s 5 nimetatud kitsendus ehitatud rajatisele ei kehti, on kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt lubatud sellise ehitise püstitamine nii Mäeoru kui ka xxxx kinnistule. Nimetatud seisukoht on ekslik. Looduskaitseseadus ja selle alusel kehtestatud kaitse-eeskirjad on üles ehitatud loogikal, et seadusega on sätestatud piirangud, kaitse-eeskirjadega on võimalik sätestada leevendusi. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt on kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine. xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 12 lg 2 näeb ette leevenduse, mille kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise püstitamine arvestades kaitse-eeskirja § 5 punktides 5-8 sätestatut, mis seavad kohalikule omavalitsusele loa andmiseks piirangud.

Seega tuleb looduskaitseseadust ja selle alusel kehtestatud xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja lugedes järeldada, et kuivõrd kaitse-eeskirja § 12 lg-s 2 sätestatud leevendused antud juhul ei kohaldu, rakendub LKS § 31 lg 2 p-s 8 sätestatud ehitamise keeld.

Kaebuses leitakse, et isegi kui ehitis jääb ehituskeeluja veekaitsevööndisse, ei ole tegemist uue tee rajamisega ja tegu on aegunud. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Isegi kui seal sõideti varasemalt mööda pinnast, on väärteomenetluse raames selgelt tõendatud, et tee rajamine kruusa ja killustikuga täitmisega toimus 2017. aasta juulis. Kaebuse esitajad leiavad, et teo subjektiivne külg on valesti määratletud, et otsene tahtlus ei ole väärteomenetluse käigus tõendatud. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või möönab seda. KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust. Eeltoodu tähendab, et tahtluse objektiks on vaid seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud ehk teo tehiolud, mitte aga nende juriidiline tähendus. Eeltoodust tulenevalt oli väärteomenetluse käigus oluline tõendada, kas Kalle ja R.O tahtsid sellesse kohta rajada uue tee. Väärteotoimikut lugedes saab sellele kindlalt vastata jaatavalt.

Kaebuses leitakse, et Keskkonnainspektsioon oleks pidanud väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetama. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Vastavalt levinud kohtupraktikale loetakse otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamist kohtuvälise menetleja kaalutlusotsuseks. Väärteomenetluse lõpetamisest otstarbekuse kaalutlusel saab rääkida juhul, kui süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Antud juhul on väärtegu toime pandud otsese tahtlusega, menetlusalused isikud ei ole toimepandud süütegu kahetsenud, samuti puuduvad muud vastutust kergendavad asjaolud, mis kokkuvõttes tähendab, et menetlusaluste isikute süü on üle keskmise suur. Isegi kui oletada, et süü on väike, on avalik menetlushuvi olemas. Kaitsealade eesmärk on kaitsta antud piirkonna loodust ja maastikku sellisena nagu see on, mis tähendab, et igasugune kaitseala valitseja nõusolekuta tegevus sellises piirkonnas omab avalikku huvi, mistõttu otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine ei ole antud juhul põhjendatud.

Kaebuse esitajad leiavad, et neile ei tutvustatud õigeaegselt õigusi ja kohustusi, mistõttu ei olnud tagatud nende kaitseõigus. Keskkonnainspektsioon on seisukohal, et menetlusaluste isikute kaitseõigust ei ole rikutud. VTMS § 19 sätestab menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, lõike 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Kaebuse esitajatele tutvustati nende õigusi ja kohustusi, kui neid menetlusaluse isikuna üle kuulati, s.o nende suhtes esimese menetlustoimingu tegemisel. Kuivõrd varem ei olnud menetlusaluseid isikuid menetlustoimingule allutatud, puudus vajadus neile õiguste ja kohustuste tutvustamiseks.

Kaebuses esitatud väide, et väärteoprotokollis puudub H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta, on õige. Allkiri puudub, kuna H.K keeldus kogu menetluse käigus ükskõik kuhu alla kirjutamast. Vastavasisulised märkused on menetlustoimingute protokollide lõpus olemas.

Kaebuses heidetakse kohtuvälisele menetlejale ette, et osa tõendeid on jäetud hindamata ja vastuolud kõrvaldamata. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Väärteootsuses on lühidalt ja selgesõnaliselt antud info kõigi otsuses arvestatud tõendite osas, samuti on selgitatud, miks kohtuväline menetleja ei arvesta vastulauses esitatut, seda koos viidetega tõenditele.

Kaebuses esitatud süüdistus, mille kohaselt Keskkonnainspektsiooni menetlus on kaebajate suhtes kallutatud ja ebaväärikas, ei ole põhjendatud. Pigem vastupidi. Kuivõrd üks menetlusalustest isikutest on suguluses Keskkonnainspektsiooni Lääne-Virumaa büroo töötajaga, anti väärteomenetlus üle Ida-Virumaa büroole just eesmärgiga tagada erapooletus, et see oleks nii ja ka paistaks väljastpoolt erapooletu. Keskkonnainspektsioon lähtub väärteomenetluses vaid eriseadustes sätestatud normidest ja kogutud tõenditest ning ei lase end vähimalgi määral mõjutada isikutevahelistest vastuoludest.

Arvestades eeltoodut on Keskkonnainspektsioon seisukohal, et väärteomenetlus on läbi viidud VTMS ja KrMS nõuetele vastavalt ja head menetlustava järgides ning puuduvad alused väärteoasjas nr 940017000927 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamiseks. Kaebuses esitatud väited menetlusõiguse rikkumise kohta on otsitud ja ajendatud soovist vältida määratud karistust. Kohtuotsuse põhjendused

5. Väärteomenetluse seadustiku ( VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt lahendab

maakohtunik asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku § le 120. VTMS § 120 -

lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on kohtumenetluse pooled nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.

6. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor K T on väärteoasjas nr 940017000927 koostanud 19.07.2018 väärteoprotokolli menetlusaluste isikute H.K ja R.O suhtes. Väärteoprotokollis märgitud väärteo kirjelduse kohaselt ajavahemikul 2017. mai - 2017. juuli püstitasid (ehitasid) Kalle ja R.O külas xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx xxxx

maastikukaitseala xxxx xxxx xxxx ja xxxx piiranguvööndisse ja jõe ehituskeeluvööndisse

maaüksusele tee. Tee ehituseg jõe ehituskeeluvööndisse on Kalle ja R.O a xxxx rikkunud looduskaitseseaduse ( LKS) § 38 lg 3 sätteid. Kaitseala valitseja nõusolekuta tee ehitusega xxxx maastikukaitseala xxxx e ja R.O piiranguvööndisse on Kall rikkunud LKS

§ 31 lg 2 p 8 sätteid. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga väärteo aegumise kohta, ega ka väitega, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tee näol on tegemist ajaloolise teega. Tõsi, xxxx ja xxxx kinnistut võidi kasutada juba varasemalt väljapääsuks xxxx-xxxx maanteele, kuid kohtule esitatud materjalidega on leidnud tõendamist, et tee rajamine kruusa ja killustikuga täitmisega toimus ajavahemikul 2017. mai 2017. juuli. Ajaloolise rajatise puudumist kinnitab ka kaebuse – esitajate endi poolt kohtule esitatud M -ameti ortofoto 12.08. - 21.08.2016 (tl 29) aa . Kõnealuselt fotolt nähtub, et kõnealu võib olla mootorsõidukiga liigeldud (pinnasel on sõiduki sel pinnasel

jäljed), kuid kruusaga ja killustikuga täidetud vaidlusalune rajatis puudub. Kohus asub seisukohale, et xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx xxxx maastikukaitseala xxxx külas pii xxxx xxxx ja xxxx ranguvööndisse ja jõe ehituskeeluvööndisse maaüksusele tee ehitamist (püstitamist) H.K ja R.O poolt ajavahemikus 2017. mai – 2017. juuli tõendavad ütlused sündmuskoha vaatlusprotokoll koos nii tunnistajate M-L K ja R T kui ka fotodega. Kohtu hinnangul on eelnevalt nimetatud tõenditega võimalik tuvastada nii väärteo toimepanemise aeg kui ka väärteo toimepanijad. Tunnistaja M ütlustest nähtub, et tema -L K naaber H.K xxxx ja hakkas 2017. aasta mai kuu lõpus ehitama temale kuuluvatel xxxx kinnistutel uut sõiduteed. Uue sõidutee ehitamiseks tõi H.K ühe koorma peenkillustiku ja kruusa. Kruusa kasutas H.K tee aluspõhja tegemiseks ning peale pani peenkillustiku (tl -73). Tunnistaja R T ütluste kohaselt käis ta 07.07.2017 koha peal olukorraga tutvumas ning nägi, et xxxx ja xxxx kinnistutele on ladustatud kruusa ja peenkillustiku hunnikud ning nende hunnikute juures toimetas H.K abikaasaga, kelle juures oli killustikuga täidetud aiakäru. H.K abikaasa puistas seda killustiku alale, mis jäi xxxx jõe ja piirdeaia vahele. Tunnistaja R T küsis H.K abikaasalt, kas viimane ehitab siia teed, mispeale H.K abikaasa vastas talle, et ladustab siia ehitusmaterjali. Tunnistaja R T ütlustest nähtub lisaks, et tema juurde tuli ka H.K, kes ütles, et nad tegelevad kalda kindlustamisega. Eelnevalt nimetatud tõendid kogumis koos sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadega (tl 52-61) kinnitavad, et tee ehitamine (s.o kruusa ja killustikuga täitmine) toimus menetlusaluste isikute poolt 2017 aasta mai-juuli. Ühtlasi rõhutab kohus, et juhul kui kõnealune tee oleks olnud rajatud juba näiteks 2014. aastal, puudunuks menetlusalustel isikutel vajadus ladustada xxxx kinnistule peenkillustiku ja kruusa hunnikuid ning seda pinnasele laotada. Kohus on seisukohal, et H.K ning R.O H.K ja tegevust tuleb käsitleda ehitamisena EhS § 4 lg 1 tähenduses – R.O ühine ja kooskõlastatud eesmärk oli ehitada rajatis, mida kasutatakse EhS § 92 lg 1 nimetatud otstarbel (mööda kõnealust teed saavad liikuda xxxx ja xxxx kinnistul sõidukid). Seega on H.K ja R.Ohitanud rajatise ühiselt ja kooskõlastatult, mistõttu vastutab neist igaüks täideviijana (kaastäideviijad) KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses.

Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt heidetakse menetlusalustele isikutele ette tee ehitamist xxxx maastikukaitseala xxxx

piiranguvööndisse.

Looduskaitseseaduse § 71 lg 1 näeb ette vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis või - kaitsenõuete rikkumise eest.

Looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 eeskirjaga ei sätestata teisiti, on kohaselt kui kaitsepiiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine.

xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise, kaasaarvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse eeskirja § 5 punktides 5 - -8

sätestatut. Lähtuvalt eeskirja § 5 punktidest 5 xxxx maastikukaitseala kaitse- -8 on kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud kaitsealal kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks; anda projekteerimistingimusi; anda ehitusluba.

Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. EhS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt on ehitiseks hoone või rajatis. EhS § 92 lg 1 esimene lause sätestab, et tee on rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks.

Sündmuskoha vaatluse protokoll ning selle juurde lisatud fotodest (Fototabeli fotod 1-12) järeldub, et on püstitatud

39 meetri pikkune ja 3 meetri laiune (käänaku peal mõõdetud rajatise laiuseks 4,7 meetrit) rajatis (tee), mis algab xxxx kinnistul ning kulgeb edasi xxxx maaüksusele.

Vaidlus puudub selles, neb xxxx et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud rajatis (tee) paik maastikukaitseala xxxx . Rajatise paiknemist xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndis piiranguvööndis tõendab keskkonnakaitseinspektor K

T skeem rajatise asukoha kohta xxxx ja

xxxx tl 66 maaüksusel ( ), lisa sündmuskoha vaatlus protokolli juurde väärteoasjas nr 940017000927 (keskkonnainspektor K T koostatud skeem xxxx maastikukaitsealale rajatud tee asukohast, tl 63) 52-53) ning , 19.07.2017 koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll (tl sündmuskoha vaatlus protokolli juurde lisatud fotod (tl 54-61). Kohtule esitatud materjalidega on tõendatud ka asjaolu, et H.K ning R.O puudus kaitseala valitseja nõusolek piiranguvööndisse tee püstitamiseks. Nõusoleku xxxx maastikukaitseala xxxx

puudumist tõendab Keskkonnaameti 28.07.2017 vastus järelepärimisele, milles

Keskkonnaamet teatab, et xxxx ja xxxx maaüksustele rajatud tee ehitamiseks ei ole Keskkonnaamet nõusolekut andnud ning tee rajamise küsimustes ei ole Keskkonnaameti poole pöördutud (tl 68 ).

Lisaks heidetakse k se menetleja otsusega menetlusalustele isikutele ette seda, et ohtuväli eelnevalt nimetatud ehitatud rajatis paikneb xxxx jõe ehituskeeluvööndis. Looduskaitseseaduse § 74 lg 1 näeb ette vastutuse ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest Looduskaitseseaduse § 38 lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kaebuse esitajad on asunud kaebuses seisukohale, et xxxx kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit, sest xxxx kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Kohus tõdeb, et looduskaitseseaduse kohaselt on tõepoolest lubatud ehitamine ehituskeeluvööndis olemasolevale õuemaale, aga seda väljaspool veekaitsevööndit. LKS § 38 lg 4 p 1 sätestab üheselt, et ehituskeeld ei laiene hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Veeseaduse § 29 lg 2 p 2 kohaselt on veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist jõgedel 10 meetrit. Asjaolu, et xxxx kinnistul asuv rajatis paikneb xxxx jõe veekaitsevööndis, tõendab lisa sündmuskoha – vaatlusprotokolli juurde (skeem nr 2 xxxx maastikukaitsealale rajatud tee asukoht, tl 63). Kõnealusest skeemist nähtub üheselt, et kõnealune rajatis paikneb vähemalt osaliselt xxxx

jõe 10 meetri laiuses veekaitsevööndis. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et menetlusalused isikud H.K ja R.O on rikkunud LKS § 38 lg 3 ja § 31 lg 2 p 8 sätteid ning nende väärteod on õigesti kvalifitseeritud LKS § 74 lg 1 ja § 71 lg 1 järgi. Kohus peab vajalikuks selgitada, et käesoleval juhul ei ole ka asjakohane R.O ja H.K väide selle kohta, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusaluste isikute kaitseõigust. Kaebuses on märgitud, et H.K-le ei esitatud küsimusi väärteo toimepanemise kohta. Kohus rõhutab, et käesolevas väärteoasjas on antud mõlemale isikule võimalus anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi (tl 86-90). Lisaks oli menetlusalustel isikutel võimalus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning neil oli õigus tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Seega oli mõlemal isikul võimalus anda neile etteheidetava väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Lisaks juhivad kaebuse esitajad tähelepanu asjaolule, et väärteoprotokollis on puudu H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta. Kohus tõdeb, et väärteoprotokollil puudub tõesti H.K allkiri selle kohta, et talle on tutvustatud tema õiguseid ja kohustusi (tl 93). Kohtuväline menetleja on põhjendanud allkirja puudumist sellega, et H.K keeldus kogu menetluse käigus ükskõik kuhu alla kirjutamast ning vastavad märkused on menetlustoimingute protokollide lõpus olemas (tl 111). Kohus rõhutab, et kui isik tõesti soovib kasutada oma õigust ning keelduda oma allkirja andmast, siis ei tähenda see seda, et kohtuväline menetleja oleks rikkunud menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kohtuväline menetleja taganud - menetlusalustele isikutele VTMS § s 19 sätestatud õigused ning neile anti sealhulgas võimalus anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi, võimalus ause ning tõendid

esitada vastul ning võimalus tutvuda väärteotoimikuga.

7. Subjektiivse koosseisu osas nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga ning leiab, et menetlusalused isikud on pannud LKS § 38 lg s 3 ja § 31 lg 2 p 8 sätestatud väärteod - toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesoleval juhul puudub kahtlus selles, et menetlusaluste isikud soovisid ehitada ning nad ehitasidki xxxx ja xxxx kinnistule tee (rajatise). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kinnistusraamatu väljavõtetest nähtuvalt on H.K xxxx kinnistu omanikuks olnud juba alates 2002. aastast (tl 70) ning R.O ja H.K on olnud xxxx kinnistu ühisomanikeks alates 2015. aastast (tl 71), mistõttu olid nad kindlasti teadlikud kõnealuste kinnistutega seotud piirangutest. Kinnistu omanikud olid kindlasti teadlikud, et neil tuleb arvestada kõnealuste kinnistute omanikena tee ehitamisel looduskaitseseaduses sätestatud kinnistu omanike õigusi ja kohustusi. Kinnistu omanikel oli muuhulgas võimalik enne tee ehitamist kahtluse korral küsida nõu Keskkonnaametilt, kuid seda ei tehtud. Asjaolule, et menetlusalused isikud teadsid oma teo keelatusest viitab ka fakt, et menetlusalused kinnitasid vallaametniku kohaleilmumisel, et nende tegevus on igati seaduslik ja kujutab endast kõike muud kui tee ehitamine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalused isikud teadsid, et teostavad süüteokooseisule vastava asjaolu ning nad vähemalt möönsid, et uue tee ehitamine xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse jõe ehituskeeluvööndisse ei ole ja xxxx kooskõlas looduskaitseseadusega. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et H.K ja R.O panid

d d toime LKS § 71 lg 1 ja § 74 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo vähemalt otsese tahtlusega.

8. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid menetlusaluste isikute teos ei esine. Väärteomenetluse seadustiku § s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asja - olusid kohtu

hinnangul ei esine. Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta ja põhjendusi selles, et väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § s 30 sätestatud alu

- stel.

9. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Looduskaitseseaduse § 71 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti ning looduskaitseseaduse § 74 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Menetlusalusele isikule H.K-le on kohtuvälise menetleja poolt looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ning R.O-le on kohtuvälise menetleja poolt looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot. Järelikult on kohtuväline menetleja määranud menetlusalustele isikutele rahatrahvid, mis on sanktsiooni keskmisest määrast madalam Kindlasti tuleb karistuse mõistmisel arvestada ad. karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on võtnud mõlema isiku puhul karistuse määramisel ar KarS § 57 lg vesse karistust kergendava asjaoluna

1 pt Kohtu hinnangul ei esine s 7 sätestatu , s.o teo toimepanemist kõrges eas inimese poolt. menetlusaluste isikute puhul KarS § s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. - Erinevalt

kohtuvälisest leiab kohus, et karistuse eesmärki on käesoleval juhul võimalik menetlejast,

menetlusaluste isikute puhul täita ka kergema karistusega, kuivõrd kaebuse esitajate puhul on tegemist isikutega, keda ei ole varasemalt ning seda samalaadsete süütegude eest karistatud isegi vaatamata muudele karistust kergendavatele asjaolude puudumisele. Kohus leiab, et rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot H.K-le ja rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot R.O-le mõjutaks samuti menetlusaluseid isikuid edaspidi hoiduma samalaadsete süütegude toimepanemisest ning sellega oleks ühtlasi tagatud ka õiguskorra kaitsmise huvid.

10. Lähtudes eeltoodust kohus tühistab Keskkonnainspektsiooni 16.08.2018 otsuse väärteoasjas nr 940017000927 osaliselt, s.o menetlusalustele isikutele määratud karistuste osas ning

teeb tühistatud osas uue otsuse ning määrab H.K-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 50 trahviühikut, s.o 200 eurot ning R.O-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

/digitaalselt allkirjastatud/ Tiit Kullerkupp

Kohtunik