3-18-58/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-58

Haldusasi

Ander Sagadi kaebus Viru Vangla 24. oktoobri 2017. a

käskkirjade nr 6-3/1046-1, 6-3/1047-1 ja 6-3/1048 ning

28. detsembri

2017.

a

vaideotsuse

nr

6-12/567-2

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. septembri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ander Sagadi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Ander Sagadi

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Ander Sagadi taotlus täiendava tõendi kogumiseks.

2. Jätta Ander Sagadi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

3. septembri 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25. veebruar 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 24. oktoobri 2017. a käskkirjadega nr 6-3/1046-1, nr 6-3/1047-1 ja nr 6-3/1048-

1 tunnistati kaebaja vastavalt süüdi Viru Vangla kodukorra p 1.12.8, vangistusseaduse (VangS)

§ 67 p 1 ja Viru vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristusena

vastavalt kaheksaks, seitsmeks ja neljaks päevaks kartserisse paigutamine kuue kuulise katseajaga.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Viru Vangla

24. oktoobri 2017. a käskkirjade nr 6-3/1046-1, nr 6-3/1047-1 ja nr 6-3/1048-1 ning vaideotsuse

tühistamiseks.

3. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 3. septembri 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

5. Käskkirjaga nr 6-3/1046-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest,

kuna esimeses episoodis ütles kaebaja ametnikule pärast korralduse andmist üleliigne sigaret

tagastada: „Ükspäev ma kellelegi veel molli panen, üle hakkab viskama see asi juba.“ Teises

episoodis ütles kaebaja ametnikule: „Mis sa otsustad nüüd näkku nussima hakata, jah?“ Vangla ei

ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Käskkirja aluseks olevad teod on tuvastatud ametnike

ettekannetega. Esimese episoodi toimumist kaebaja jaatab (küll veidi erinevas sõnastuses) enda

seletuses vanglale. Määrav ei ole, kas kaebaja kasutas fraasi „molli panen“ või „vastu hambaid

saab“. Kohtule esitatud dokumendid ei anna alust kahelda ametniku seletuse usaldusväärsuses.

Kaebaja seletustest nähtub kaebaja suhtumine ametnikesse, mistõttu on usutav, et sarnaselt käitus

kaebaja ametnikega ka suulises vestluses.

Teod on õigesti kvalifitseeritud Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 (kinnipeetaval on keelatud mh

käituda ebaviisakalt ning kasutada ebatsensuurseid ja ähvardava sisuga väljendeid) rikkumisena.

Kaebaja teguviis on ähvardava sisuga ning sõnad ebatsensuursed.

6. Käskkirjaga nr 6-3/1047 karistati kaebajat VangS § 67 p 1 rikkumise eest, kuna hommikuse

loenduse ajal ametniku korralduse peale ei tõusnud kaebaja voodist püsti, vaid jäi voodisse. Vangla

ei ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas korralduse

täitmata jätmiseks esines objektiivne põhjus, s.t sellise tasemega seljavalu, mis välistas voodist

tõusmise. Kaebajale anti korraldus kella 8.12 paiku, kuna kaebaja soovis seljavalu tõttu valveõde,

läks valvur meditsiinitöötajat kutsuma. Ettekande kohaselt nägi valvur kaebajat 8.24 paiku

osakonna trelluste juures liikumas päevaruumi suunas. Vangla tugines videokaamera salvestisele,

millest nähtus, kuidas kaebaja kell 8.31 jalutas normaalse kõnnakuga S2 osakonnas, istus toolile

ja tõusis 8.55 ning seejärel jalutas valveruumi poole ilma raskusteta. Pereõe tõendi kohaselt kõndis

kaebaja õe vastuvõtule kramplikult, hoides tugevalt kubemepiirkonnast kinni, ta soovis

valuvaigistavat süsti, mille õde talle tegi. Kuna üksusest tuli hiljem teave, et kaebaja liikus

osakonnas ilma komplikatsioonideta, tõendit püsti tõusmata jätmise õigustamiseks ei antud.

Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ta sai osakonnas ilma komplikatsioonideta liikuda, kuid mitte õe

vastuvõtule minnes. Ühtlasi ei oodanud kaebaja pereõde, vaid lahkus kambrist. Pereõde ei teinud

süsti objektiivse mõõtmistulemuse, vaid kaebaja väidete alusel. Seetõttu ei saa pidada usutavaks

väidet, et esines objektiivne põhjus korralduse täitmata jätmiseks.

Kaebaja tegevusetus on õigesti kvalifitseeritud VangS § 67 p 1 rikkumisena. Julgeoleku

tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud mh alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele (VangS § 67 p 1). Kaebaja jättis täitmata allumiskohustuse ilma objektiivse

põhjuseta ning seeläbi ohustas ta vangla julgeolekut.

7. Käskkirjaga nr 6-3/1048-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest,

kuna kaebaja ütles valvurile pärast korraldust kinnitada hõlmad: „Ähvardad vä, minu pärast võid

sa teha kas või kümme tahakannet.“ Vangla ei ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Vaidlust ei ole,

et kaebajal olid hõlmad lahti. Ettekande kohaselt andis valvur kaebajale korralduse kinnitada

hõlmad, mille kaebaja jättis täitmata. Ettekandest nähtub, et seejärel hoiatas valvur ettekande

koostamisega, mille peale kinnipeetav vastas järgmist: „Ähvardad vä? Minu pärast võid sa teha

kas või kümme tahakannet.“ Kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole alust kahelda ametniku

seletuse usaldusväärsuses ega vanglale ette heita menetlusreeglite rikkumist tõendite hindamisel.

Vaides märgitud sõnakasutusega on kaebaja üles näidanud halvakspandavat suhtumist ametnike

adressaadil, mistõttu ei ole välistatud, et kaebaja tegi seda ka korralduse saamisel.

Kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumisena, kaebaja

teguviisi tuleb pidada ebaviisakaks.

8. Vangla

ei

ole

eksinud

distsiplinaarmenetluse

läbiviimise

muude

reeglite

vastu.

Distsiplinaarmenetluse viis läbi vanglateenistus, kaebajale anti võimalus esitada selgitusi, talle

tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada vastuväited. Distsiplinaarkaristus

määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemise päevast arvates. Kaebajat karistati kodukorra

p-d 1.12.8 rikkumise eest igas episoodis neljaks ja VangS § 67 p 1 rikkumise eest seitsmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamiseks kuuekuulise katseajaga. Seega ei pöörata määratud karistusi

täitmisele, kui kaebaja ei pane toime uusi rikkumisi. Uute rikkumiste ärahoidmine on kaebaja enda

võimuses. Vangla on karistuste määramisel arvesse võtnud lubatud kaalutlusi, s.t kaebaja eelnevat

käitumist ja tema karistamist sarnaste teguviiside eest, teo raskust, samuti asjaolu, kuidas

kinnipeetav ise enda tegevust hindab.

9. Asjaolu, et vaideotsuse allkirjastas ametnik, kes tegi ettekanded, mis olid käskkirjade andmise

aluseks, ei mõjuta vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust. Eespool nimetatud asjaolu pole aluseks

ka vaideotsuse tühistamiseks, kuna selle asjaoluga ei rikuta iseseisvalt kaebaja õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. A. Sagadi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

11. Kaebaja on seisukohal, et kohus on asja lahendamisel arvestanud üksnes vastustaja väiteid

ning jätnud alusetult kõrvale kaebaja esitatud faktid ja põhjendused, mis viitavad ametnike süüle.

Menetluses on kaebaja ametnikud M. S ja K. R osalenud ettekande koostaja, käskkirja allkirjastaja

ja vaide lahendajana. Seega on nad olnud menetluse osalisteks ja omavad isiklikku huvi asja vastu.

Kaebaja süü on seejuures tuvastatud üksnes ühe ametniku ettekandes teisele ametnikule esitatu

põhjal. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kui ametniku väited loetakse tõenditeks ja kaebaja

väited samas jäetakse arvestamata.

Kaebajal on radikuliit, mistõttu ta ei olnud võimeline 3. oktoobril 2017 koheselt ennast püsti

ajama. Hilisem kõndimine elusektoris ei tõenda valu puudumist hommikuse loenduse ajal.

Liikumine oli võimalik pärast seda, kui haigushoog andis järele, umbes kella 8.55 ajal.

Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks vastustajalt välja tõendi selle kohta, et kaebaja põeb radikuliiti.

12. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata A. Sagadi

kaebuse talle distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade ja vaideotsuse tühistamiseks.

Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud kaebajale distsiplinaarkaristuste

määramise õiguspärasust ja menetlusreeglite järgimist distsiplinaarmenetluste läbiviimisel.

Ringkonnkohus

nõustub

halduskohtu

põhjendustega,

järgib

neid

ning

vastavalt

HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et vaidlustatud käskkirjades on kaebajale

omistatud rikkumised tuvastatud üksnes vastustaja ametniku ettekande alusel, muid tõendeid ei

ole arvestatud.

Ringkonnakohus möönab, et kaebaja rikkumiste tuvastamisel on kesksel kohal olnud

etteheidetavate episoodide kohta tehtud vangla ametniku ettekanded, milles kaebaja käitumist

kirjeldati. Vähemalt osaliselt on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Kuid asjaolu, et otsese

tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes ametniku ettekanne ei välista kaebajale

distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust. Kaebaja heidab küll ettekanded koostanud

ametnikele ja distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse määranud ametnikule ette isiklikku

huvitatust asjast, kuid ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses selgitanud, miks peaks

vastustaja ametnikud olema isiklikult huvitatud kaebaja kahjustamisest. Ringkonnakohus leiab, et

ametiülesandeid täitva vangla ametniku pahausklikku käitumist, ettekandes tõele mittevastavate

asjaolude märkimist, ei saa eeldada. Kui kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluses on ametnik

esitanud kaebaja käitumise kohta ebaõigeid andmeid isikliku vastumeelsuse tõttu, siis oli kaebaja

kohustuseks oma seisukohta põhjendada ja selgitada vähemalt seda, miks ametnikul võis kujuneda

vastumeelsus kaebaja suhtes. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu

olukordades just kinnipeetava väidetel oleks ettemääratult suurem kaal ning vastavalt oleks

ebamõistlikult

keerukas

või

lausa

võimatu

kinnipeetavate

suhtes

distsiplinaarsete

mõjutusvahendite kohaldamine ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral.

Käesoleva juhul ei ole kaebaja üritanud isegi põhistada oma väidet vastustaja ametnike

erapoolikuse kohta. Samas on just kaebaja see, kes kaheldamatult on isiklikult huvitatud menetluse

tulemusest, sest distsiplinaarkaristuse määramise korral tuleb temal taluda kahjulikku tagajärge.

Seega on eluliselt hoopis tõenäolisem, et kaebaja ise esitab rikkumise episoodide kohta ennast

õigustavaid väiteid, eitades rikkumiste toimepanemist või väites rikkumise õigusvastasust

välistava asjaolu esinemist.

15. Seejuures kaebaja eksib, leides, et vastustaja on käskkirjade andmisel tuginenud üksnes vangla

ametnike ettekannetes märgitule. Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise episoodide osas on

halduskohus põhjendatult osutanud sellele, et osaliselt on kaebaja ise vastustajale esitatud

selgituses (tl 14) möönnud etteheidetava teksti ütlemist. Kaebaja seletusest ja vaidest (tl 28-30)

nähtuv negatiivne suhtumine vastustaja ametnikesse, keelekasutus ja varasem sarnase rikkumise

toimepanemine suurendavad elulist usutavust, et konfliktsituatsioonis kaebaja käitus ettekannetes

(tl 13p, 15 ja 27p) kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et nendel asjaoludel, kus

tõenditest ei ilmne ametnike usaldusväärsust kahtluse alla seadvaid asjaolusid ning kaudsed

tõendid toetavad ettekannetes esitatud versiooni kaebaja käitumisest, on vastustaja kaevatavates

käskkirjades põhjendatult tuvastanud kaebaja rikkumised ja need õigesti kvalifitseerinud.

16. Selle seisukoha ümberlükkamiseks ei anna alust apellatsioonkaebuses esitatud väide, et

menetluses on arvestatud üksnes vastustaja seisukohtade ja väidetega, jättes kaebaja argumendid

tähelepanuta. Tegelikkuses on halduskohus selgitanud, miks ta kaebaja väidetega ei nõustu ja

leiab, et vastustaja ei ole eksinud kaebaja rikkumisi tuvastades. Apellatsioonkaebuse üldsõnalised

väited ei ole selliselt kontrollitavad ega luba teha teistsugust järeldust.

17. 3. oktoobri 2017 hommikul loenduse ajal püsti tõusmise korralduse täitmata jätmise kohta

leiab kaebaja, et selleks esines objektiivne takistus – ägenenud radikuliit – ning hilisem elusektoris

kõndimine ei tõenda, et loenduse ajal haigushoogu ei esinenud.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebajal radikuliidi esinemine ei ole asjas vaidluse all. Seetõttu

ei ole vajalik nõuda vastustajalt välja meditsiinitõendit nimetatud asjaolu kohta. Kaebaja eksib

selles, nagu ei saaks tema hilisema käitumise alusel teha järeldusi loenduse ajal tugeva seljavalu

puudumise kohta. Kaebaja jätab tähelepanuta, et loenduse ajal püsti tõusmiseks korralduse

andmise (kl 8.12) ja vastustaja poolt videosalvestise alusel tuvastatud elusektoris kõndimise,

istumise (kl 8.31) ja püsti tõusmise (kl 8.55) ajaline vahe oli väike. Seejuures ei ilmnenud, et

kõndimine või istumine oleks põhjustanud kaebajale raskusi või valu. See iseenesest viitab sellele,

et ägedat haigushoogu ei esinenud. Elusektoris liikumine toimus enne meditsiinitöötaja saabumist,

kusjuures meditsiiniõe juurde kõndides ei liikunud kaebaja tavapäraselt ning väitis tugeva valu

esinemist, mis omakorda on vastuolus apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et elusektoris

kõndimise ajaks oli valu taandunud. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja soovis meditsiinitöötajale

näidata olukorda endale soodsalt, et selle kaudu vältida loenduseks püsti tõusmata jätmise eest

võimaliku distsiplinaarkaristuse määramist.

18. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et hommikune loendus on vanglas igapäevane. Seega ei

saanud loenduse läbiviimine ja selle ajal antav korraldus püsti tõusmiseks tulla kaebajale

üllatusena. Viru Vangla kodukorra p 6.1 kohaselt antakse korraldus loenduseks suuliselt või

helindussüsteemi kaudu 10 minutit enne selle algust, et kinnipeetaval oleks aega loenduseks

valmistuda. Kaebaja ei väida, et 3. oktoobril 2017 loenduse algusest ei oleks teavitatud. Kaebaja

seletusest (tl 21) saab seejuures järeldada, et ta ei olnud isegi üritanud loenduseks valmistuda,

samas kui loenduseks valmistumiseks ettenähtuga võrreldava aja jooksul oli ta hiljem siiski

suuteline riietuma ja liikus juba eluosakonnas ringi. Seega viitavad asjas kogutud tõenditest

nähtuvad asjaolud sellele, et isegi, kui 3. oktoobril 2017 kaebajal oli äge haigushoog, siis ei olnud

see siiski objektiivseks takistuseks loenduse ajal püsti tõusmise korralduse täitmata jätmiseks.

19. Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette distsiplinaarmenetluste ja vaidemenetluse

läbiviimise nõuete rikkumist. Seejuures ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut, et talle

anti võimalus esitada selgitusi, tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada

vastuväited, karistus määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemisest arvates ja karistuse

määramisel on vangla arvesse võtnud lubatud kaalutlusi, s.t kaebaja eelnevat käitumist ja tema

karistamist sarnaste tegude eest, teo raskust, samuti asjaolu, kuidas kinnipeetav ise enda tegevust

hindab. Kaebaja hinnangul tingib tema karistamise õigusvastasuse see, et ettekanded rikkumise

kohta on koostanud sama ametnik, kes tegi vaideotsuse ning vaidemenetluse otsuse on koostanud

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristused määranud ametnik.

20. Vangistusseaduse § 64 lg-te 1 ja 4 kohaselt on distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja

distsiplinaarkaristuse määramine vanglateenistuse pädevuses. Kuna menetluse läbiviimise ja

karistuse määramise õigus on seadusega antud vanglateenistusele üldiselt, siis on vastustajal õigus

ise otsustada, millised ametnikud seda ülesannet täidavad. Tegemist on sisepädevuse jagamisega

ning kaebajal puudub õigus nõuda, et menetluse viiks läbi või distsiplinaarkaristuse määraks

konkreetne ametnik. Asjas ei vaielda selle üle, et nii menetluse läbi viinud ja karistuse määranud

K. R. (inspektor-kontaktisik) kui vaideotsuse allkirjastanud M. S (inspektor-kontaktisik üksuse

juhi ülesannetes) olid vastavalt õigustatud neid ametikohustusi täitma. Haldusmenetluse seadusest

(vt § 10) ei tulene, et menetluse alustamise tinginud asjaolu avaldanud ametnik ei võiks hiljem

samas asjas vaiet lahendada. Kuna vaidemenetluse üheks eesmärgiks on haldusorgani

enesekontrolli teostamine, siis ei ole iseenesest taunitav ka see, kui vaidemenetluse otsuse teksti

valmistab ette kaevatava haldusakti allkirjastanud ametnik. Kuid isegi juhul, kui möönda, et

ettekande koostanud ametniku osalemine vaide lahendamisel ei ole soovitav, sest vaide

lahendamisel võib olla vajalik tema enda seletuse usaldusväärsuse hindamine ja kaalumine

koostoimes teiste tõenditega, siis ei saanud see siiski mõjutada ajaliselt varasema käskkirja

andmist ega tuua kaasa selle õigusvastasust.

Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et asjaolu ei ole aluseks ka vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebaja ei väida, et vaideotsus rikuks tema õigusi iseseisvalt, lahus kaevatava käskkirja

tühistamise nõudest. Seega jagab vaideotsus käesoleval juhul kaevatava käskkirja õiguslikku

saatust ning käskkirja tühistamise nõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust ka vaideotsust

tühistada.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi

kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/