1-18-5228/34 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-5228

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5228 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed

Pavel L.D Sten Lind ja Ivi Kesküla Kriminaalasi L.D süüdistuses KarS § lg 1 järgi ’i

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu lühi Maakohtu 15. oktoobri 2018. a otsus menetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav L.D

Isikukood või sünniaeg: XXX või asukoht ja ; Elu-

aadress: XXX Kodakondsus: X Haridus: X ; XX; XX; Emakeel: vene keel; Töökoht või

õppeasutus: XXX; Karistatus: kehtivaid kriminaalja väärteokaristusi ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Anti Aasmaa Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu 15. oktoobri 2018. a kohtuotsus

Pärnu L.D suhtes jätta muutmata ning s kaitsja apellatsioon rahuldamata. üüdistatava jätta

2. Anti Aasmaa (reg. number 11912313) seoses advokaat Anti Määrata Advokaadibüroole

Aasmaa poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 120,00 (sada kakskümmend) eurot (s.h. käibemaks).

3.

120 (sada kaks ) eurot Välja mõista L.D’ilt Eesti Vabariigi kasuks kümmend

määratud kaitsjale vandeadvokaat Anti Aasmaa makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a

EE502200221014193355), AS SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Luminor Bank AS (a/a EE873300333499990003 a/a EE401700017002872300). või

2(8) Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. elles, et tema koeraomanikuna, kelle L.D on kohtu alla antud süüdistatuna s kohustuseks on vastavalt nu lin Pär nas kehtivale „Koerte ja kasside pidamise eeskirjale“ tagada kaaskodanike ohutus sellega, et viibides koeraga avalikus kohas, pidi koer olema jalutusrihma otsas,

07.06.2017. a ajavahemikul kella 11.00 -

- Sauga

12.00 jalutusrihmata koeraga Pärnu linnas Uus tänaval, kohtueelses luses täpsemalt tuvastatud kohas, jalutades võimaldas menet

tekkida olukorral, kus tema koer jooksis jalgrattaga sõitnud säärest. Sellega XX juurde ning hammustas teda paremast põhjustati le füüsilist valu ja koerahammustuse tagajärjel sääre XX-

koera hammustushaavad parema välisküljel. Seejärel küsis koeraomanikult „Mis sa teed?“, misjärel lõi L.D XX

XX

ühel korral rusikaga kuklapiirkonda ning samal ajal ässitas enda koera veelkord -le kallale, XX

misjärel koer hammustas asakust põlveõndlast. Sellega põhjustati le füüsilist valu ja XX v XX-

koerahammustuse tagajärjel koera hammustushaavad vasakus põlveõndlas. Seega tema, teise inimese tervisekahjustamisega ja samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime KarS §

121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

2. Maakohtu 15. oktoobri 2018.a. otsusega tunnistati Pärnu L.D süüdi KarS § 121 lg

1 järgi ning mõisteti karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks loeti 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel määrati, et vangistust täitmisele ei pöörata, kui L.D ei pane

1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning mõisteti L.D-lt kannatanu kasuks välja 500 XX eurot. Kannatanu taotlus lähenemiskeeluks, sisuga, et süüdimõistetu koer peab olema edaspidi suukorviga avalikus kohas, jäeti rahuldamata.

Mõisteti süüdimõistetult välja riigituludesse menetluskuluna KrMS § 180 lg 1, § 175 alusel sundraha (sundraha suurus seaduse järgi 750 eurot) vähendatult KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o üksnes

400 eurot. Määrati KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulu tasumise ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Apellatsiooni esitas Anti Aasmaa kes vaidlustab maakohtu süüdistatava kaitsja vandeadvokaat ,

otsuse täies ulatuses. Kaitsja leiab, et Pärnu Maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 339 lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kaitsja ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi kaitsja osavõtt oli kohustuslik. KrMS §

341 lg 1 kohaselt tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise käesoleva seadustiku § 339

3(8)

lõike 1 punkti 3 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3.1. KrMS § 45 lg 4 p 2 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, välja arvatud teise astme kuriteo menetlemisel lühimenetluses, sealhulgas käesoleva seadustiku § – -des 233 238

sätestatud korras kiirmenetluse vormis toimetatavas lühimenetluses, kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ja kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusemõistmise huvides vajalik.

Nimetatud normi kohaldamise eeldused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Kaitsja leiab, et k pinnalt ei saa äesoleva asja materjalide teha järeldust, et kaitsja osalemine ei olnud õigusemõistmise huvides vajalik. Ennekõike saab lühimenetlust ilma kaitsja osavõtuta läbi viia, kui vaidluse all on lihtsakoeline õiguslik küsimus. Käesoleval juhul süüdistatav eitas oma süüd. Kaitsja roll on menetluses ka tasakaalustav, et esitada süüdistatava huvides objektiivselt kaitseargumendid. Käesoleval juhul oli kohtuistungi protokollist nähtuvalt süüdistatava ja kannatanu vahel niivõrd ulatuslik konflikt, et süüdistatav ilmselgelt ei olnud võimeline ennast adekvaatselt ise kaitsma vaid tema sõnavõtte kohtus võimendas olemasolev konflikt. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt soovis prokurör taotleda KrMS § 202 kohaldamist, kuid sellega ei ka selles osas kohtu nõustunud süüdistatav. Ilma kaitsjata asja menetlemine võis viia lõppjäreldustes väära lahendi tegemiseni. Ei ole välistatud, et kaitsja menetluses tasakaalustava rolli täitjana oleks suutnud süüdistatavale selgitada KrMS § 202 kohaldamise mõistlikust. Isik kaitstes end ise, ei suutnud tulenevalt konfliktist kannatanuga nimetatud võimaluse mõistlikust ise objektiivselt hinnata.

3.2. Juhul kui ringkonnakohus ei saada ülaltoodud argumentidel kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks

tus, et L.D läbivaatamiseks tuleb teha õigeksmõistev otsus. Esmalt on esitatud süüdis

, olles koeraomanik, kelle kohustuseks oli panna avalikus kohas jalutades oma koerale jalutusrihm selleks, et tagada sellega kaaskodanike ohutus, võimaldas 07.06.2017a ajavahemikul kella 11.00 - nnas Uus- Sauga

12.00 jalutusrihmata koeraga Pärnu li tänaval jalutades tekkida olukorral, kus koer jooksis jalgrattaga sõitnud kannatanu XX juurde ning hammustas teda paremast säärest. Sellega põhjustati le füüsilist valu ja koerahammustuse tagajärjel koera XX-

hamm

ustushaavad parema sääre välisküljel.

Osundatud teos ei ole etteheidetav L.D-le tahtlus. Hüpoteetiliselt on ta võinud nimetatud

teo tegevusetusega toime panna üksnes ettevaatamatusest. Käesoleval juhul on sisuliselt tegemist kannatanu ja süüdistatava sõna – sõna vastu olukorraga. Sellisel juhul ei ole võimalik kohtulahendit rajada pelgalt kannatanu ütlustele kui selles ilmneb väiksemgi vastuolu või ebakindlus.

Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kannatanu ütlusi kinnitab sündmuste järgselt Häirekeskuse tehtud -32), milles kannatanu teatab, et kõne (CD ja 22.08.2017 asitõendi vaatlusprotokoll tlk 26 meesterahvas ässitas enda koera talle kallale. Kannatanu ei rääkinud Häirekeskuse kõnes meesterahva poolt enda löömisest ning selles väljendub kaitsja hinnangul kannatanu ütluste ebakindlus. Löömine süüdistatava poolt on kahtlemata selline erandlik sündmus, millele kannatanu pidanuks viitama juba häirekeskusele tehtud kõnes. Kohus on olnud seisukohal, et kannatanu ütlusi kinnitavad nn kuulduste tõend Häirekeskuse kõnesalvestis, kannatanu helistas vahetult peale ina

sündmust Häirekeskussesse. Käesoleval juhtumil on tegemist olukorraga kus kuulduste tõend on vastuolus kesksete asjaolude osas kannatanu antud ütlustega, mis seavad need tervikuna kahtluse alla.

Kohus ei arvestanud 08.07.2017 patsiendikaarti tõendina, kuna seal fikseeritud uut vigastust, hematoomi parema tuhara piirkonnas - ei ole esitatud süüdistuses kirjeldatud. Kaitsja on seisukohal, et ka nimetatud arvestatav tõend seab kahtluse alla kannatanu ütlused kuna sellega üritab kannatanu oma vigastuste olemust suurendada.

4(8) Nõustuda ei saa seisukohaga, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et sama koer on d lk 59, patrullileht lk varasemalt jalgratturit rünnanud (avaldus Lääne prefektuurile tlk 62, õien

60-61). Süüdistatavale tehti suuline hoiatus, millest tulenevalt ei saa teha järeldust, et ta on väärteokirjeldusega teo toime pannud. Selline otsustus ei ole väärteomenetlusele allutatud isiku poolt vaidlustatav.

Osundatud tõendid põhinevad samuti isikulistel tõendiallikatel, millised ei ole sellises tõendivormis arvestatavad. Seeläbi ei ole õige kohtu järeldus, et sama koer on ka varem inimesi rünnanud. Loomaarsti tõend, millise kohaselt 26.05.2017, kui koeralt eemaldati operatsioonijärgselt niidid, oli koer

veel üpris nõrk, seab samuti kannatanu ütlused, kui ainsa otsese tõendi kahtluse alla. Meelevaldselt on kohus arvestanud tõendina tunnistaja ütlusi selle kohta, et L.D BB koer

aastaid tagasi vabalt ringi jo

oksnud ning talle meeldis jalgratturitele järgi joosta ning haukuda. Seejuures tunnistaja ei väida, et koer oleks inimesi rünnanud. Arvestamata on jäetud, et viimase 5 aasta jooksul seda toimunud ei ole ning seeläbi on kahtlust äratav, et väidetava kuriteo sündmuse ajal see

pikkade aastate möödudes taas juhtus.

Ei ole aru saadav miks kohus leidis, et süüdistatava väited selle kohta, et neil oli kannatanuga varasemalt bussis konflikt ning et seetõttu on kannatanu välja mõelnud käesoleva kuriteosündmuse, ei ole eluliselt usutavad. Nii süüdistatav kui kannatanu on mõlemad kinnitanud, et süüdistatav töötas varasemalt bussijuhina nr 40 liinil. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 15.10.2018. a otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

4. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohtadega ning on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus.

4.1. Esmalt prokurör nendib, et Kriminaalmenetluses on väga piiratud võimalused asja arutamiseks kohtus ilma kaitsjata. Üheks selliseks juhuks, mil kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik, on siis, kui arutamisel on teise astme kuritegu lühimenetluses ning kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ning kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusmõistmise huvides vajalik (KrMS § 45 lg 4 p 2).

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osales alates 06.09.2017 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisest kuni eelistungini antud kriminaalasjas lepinguline kaitsja Jelena Smorodina. 10.08.2018 teavitas lepinguline kaitsja maakohut kirjalikult sellest, et seoses L.D sooviga tema volitused kaitsjana lõppesid alates 09.08.2018. a. 13.08.2018 toimunud eelistungil selgitas kohus süüdistatavale muuhulgas võimalust arutada asja lühimenetluses, millise võimalusega süüdistatav ka nõustus. Ühtlasi oli ta nõus asja arutamisega ilma kaitsjata.

Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul esitati L.D-le süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning etteheide puudutas ühte episoodi. Süüdistatava puhul on tegu täisealise inimesega, kelle puhul ei tekkinud kordki menetluse kestel kahtlust, et ta ei tuleks lühimenetluses oma kaitsmisega toime või ta ei saaks aru toimunust.

Mis puudutab apellatsioonis toodud väidet selle kohta, et kaitsja oleks suutnud süüdistatavale selgitada KrMS § 202 olemust ja mõistlikkust antud asjas, siis lihtsamaid menetlusliike pakuti süüdistatavale ja tema kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpule viimisel pärast seda, kui kaitsjale oli kriminaaltoimik nähtavaks tehtud. Hoolimata sellest, et L.D oli sel hetkel lepinguline kaitsja, ei soovinud nad kriminaalasjas lihtsamat lahendust.

4.2. Kaitsja toob apellatsioonis välja ka seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas sündmuses ei ole etteheidetav L.D-le tahtlus ning hüpoteetiliselt võis süüdistatav panna etteheidetava teo toime üksnes ettevaatamatusest. Riiklik süüdistaja sellise lähenemisega ei nõustu.

5(8) Iga koeraomanik teab, et kaaskodanike ohutuse tagamiseks peab linnas koeraga ringi liikudes koer olema jalutusrihma otsas. Olles koeraomanik peab iga inimene möönma, et minnes tänavale jalutama rihmastamata koeraga, võib koer teisi inimesi rünnata ja vigastada.

Prokurör nõustub maakohtu otsuses sedastatuga, et alguses pani L.D kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta pidi vähemalt võimalikuks pidama koera lahtiselt jooksutades, et koer võib kedagi rünnata. Seejärel aga koera kannatanule kallale ässitades ning seejärel lisaks ise kannatanut lüües ta seadis eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise, mis lõpuks ka realiseerus.

4.3. Kaitsja arvamuse kohaselt on käesoleval juhul sisuliselt tegemist kannatanu ja süüdistatava sõna sõna vastu olukorraga, mil ei ole võimalik kohtulahendit rajada pelgalt kannatanu ütlustele, -

kui selles ilmneb väiksemgi vastuolu või ebakindlus. Tõepoolest on antud juhul tegu olukorraga, millel vahetult pealtnägijaid, s.t. otseseid tunnistajaid ei ole. Seda, mis toimus nägid pealt üksnes süüdistatav ja kannatanu. Riigikohus on korduvalt nentinud, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muuhulgas olla ka kannatanu ütlus. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta (Riigikohtu 06.10.2017 otsus nr 1-15- 10967/38). Prokuratuuri hinnangul on maakohus õigesti hinnanud kriminaalasjas kogutud kõiki tõendeid ning jõudnud seejärel veendumusele, et L.D on temale etteheidetava kuriteo toime pannud. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et puuduvad alused Pärnu Maakohtu 15.10.2018. a otsuse tühistamiseks, mistõttu kooskõlas KrMS § 337 lg 1 palub prokurör jätta L.D kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 15.10.2018. a otsus kriminaalasjas nr 1-18- 5228 muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooni põhiargumendiga, et käesoleva asja materjalide pinnalt ei saa teha järeldust, et kaitsja osalemine ei olnud õigusemõistmise huvides vajalik, seega arutanud kriminaalasja ilma kaitsja osavõtuta, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusnorme.

Kaitsja ise toob apellatsioonis välja, et lühimenetlust saab läbi viia ilma kaitsja osavõtuta, kui vaidluse all on lihtsakoeline õiguslik küsimus. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et üheepisoodiline kehalise väärkohtlemise süüdistusasi on piisavalt lihtsakoeline, et nõustuda süüdistatava taotlusega arutada kriminaalasi ilma kaitsja osavõtuta. Asja ei tee õiguslikult keerulisemaks ka süüdistatava kaitsepositsioon – nimelt see, et ta ennast talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista.

13.08.2018 esitas süüdistatav maakohtule omakäelise taotluse kriminaalasjas arutamiseks lühimenetluse korras (lk 91). Oma taotlust süüdistatav kordas ka kohtueelistungil, kus talle veelkord

selgitati lühimenetluse olemust ning kus L.D kordas, et ta ei soovi kaitsjat (lk 91).

Maakohus määras kohtuistungi toimumise ajaks 13.09.2018 ehk süüdistataval oli kuu aega mõelda kas kaitsja on ema süüdistusasja arutamise juures siiski vajalik. Samuti oli süüdistataval aega mõelda ka prokuröri veelkord kõlas 13.08.2018 eelistungil, kriminaalmenetlus ettepanekule, mis

6(8)

lõpetada KrMS § 202 järgi. L.D , et soovib istungit Eelistungil kordas ning ei soovi kriminaalasja lõpetamist KrMS § 202 kohaselt (lk 91). KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritav süütegu on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära ja näeb karistusena ette ka rahalise karistuse.

See tähendab, et sellise kriminaalmenetluse lõpetamise õigus KarS § 202 lg 7 kohaselt on ka prokuratuuril. Väärib märkimist, et prokurör viitas eelistungil just varasemale tema enda poolt tehtud lg 7 pakkumisele menetlus lõpetada KrMS § 202 järgi, kuid eelistungil väljendas

L.D

juba varem kujundatud seisukohta, et ta pole sellise prokuröri pakkumisega nõus. Oma vastuses apellatsioonile kinnitas prokurör taas, et pakkus L.D-le kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 7 kohaselt lõpetada enne süüdistusakti koostamist ehk ajal, kui L.D oli veel lepinguline kaitsja. Nähtuvalt eelistungi protokollist oli L.D kuni 10.08.2018 kaitsja olemas, seega põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et olli täitjana kaitsja menetluses tasakaalustava r

oleks suutnud süüdistatavale selgitada KrMS § 202 kohaldamise mõistlik L.D kust. lepinguline kaitsja seda ei teinud. Menetletav kriminaalasi ne ja guslikult lihtsakoelin on üheepisoodili õi e, süüdistatavale on korduvalt

selgitatud tema õigusi kriminaalmenetluses, puuduvad igasugused alused arvata, et süüdistatav ei saa täiel määral aru menetlustoimingute tähendusest ja nende sisust ega ole võimeline ennast ise kaitsma. arutamisel on teise KrMS § 45 lg 4 p 2 kohaselt kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik, kui astme kuritegu lühimenetluses ning kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ning kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusmõistmise huvides vajalik. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud põhjustel on põhjendamatu ni põhitaotlus kohtuotsuse tühistamiseks

kaitsja apellatsioo kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

7. Alternatiivse taotlusena palub

süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § järgi

121 lg 1 .

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade üm d ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi berhindamiseks, kuna nee

süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on veenvalt põhjendanud tõendite kogumi hindamise põhjal oma kriminaalasjas uuritud

siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu

XX ütlusi, dokumentaalseid tõendeid L.D-le kuuluva koera varasema

- muu hulgas teateid politseisse

agressiivse L.D

Seejuures osundab käitumise kohta, süüdistatava ütlustele.

kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ldused mittevastavusse faktiliste ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järe asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud kogutud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis,

neid omavaheliselt kõrvutanud ning õigele järeldusele, et tuli kriminaalasjas kogutud materjalid

tõendavad on süüdi talle , et L.D inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ning tema tegevus on õigesti KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonide

le järgmist.

8. Esitatud apellatsioonis osundab kaitsja, et h talle üpoteetiliselt on L.D võinud etteheidetava Kohtukolleegium leiab, et teo toime panna tegevusetusega üksnes ettevaatamatusest.

7(8) ettevaatamatusest oleks võinud rääkida juhul, kui süüdistatavale ei oleks üldse teada, et koer võib kedagi r (varasemalt pole selliseid juhtumeid olnud) ünnata või koer oleks rihma otsast omaniku tahte vastaselt lahti pääsenud ja kedagi rünnanud. Käeoleval juhul on kriminaalasjas aga kogutud tõendid, mis välistavad ettevaatamatuse.

Kaitsja hüpotees süüdistatava ettevaatamatusest koera rünnaku osas on ümber lükatud kannatanu ütlustega sellest, et süüdistatav ässitas koera tema peale. Lisaks on maakohus asjakohaselt viidanud ning õigesti hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, et sama koer on varasemalt jalgrattureid rünnanud (avaldus Lääne prefektuurile tlk 62, õiend lk 59, patrullileht lk 60-61) ning tunnistaja BB ütlusi, et on L.D koer aastaid tagasi vabalt ringi jooksnud ning talle meeldis jalgratturitele järgi joosta ning haukuda. s ainetu on kaitsja seisukoht, et nimetatud tõendid ei ole Seejuure

lubatavad, kuna põhinevad isikulistel tõendiallikatel, millised ei ole kohtu poolt uuritud tõendivormis arvestatavad. leegium märgib, et kriminaalasja arutati süüdistatava taotlusel Kohtukol

lühimenetluse vormis, kui asja lahendatakse tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal, seega on uuritud tõendid lühimenetluses lubatavad ja kohtu poolt õigesti hinnatud süüdistatava tahtluse vormi tuvastamise eesmärgil.

Kannatanu ütlused viitavad üheselt L.D kavatsetusele, kui ässitas koera viimane kannatanut hammustama, mida koer kannatanu ütluste kohaselt ka tegi. Sellele eelnevat käitumist hindas maakohus õigesti kaudse tahtluse vormis väljendatuna, kui L.D-le oli varasemast teada, et koer ründab jalgrattureid, kuid sellele vaatamata ei pannud ta koera jalutuskäikude ajal rihma otsa, lubades koeral ka jalgratturit Kohtukolleegium käesoleval juhul rünnata ja hammustada.

leiab, et süüdistus sisaldab ka nõuetekohast L.D tegevusetuse kirjeldust, mille kohaselt võimaldas süüdistatav ral kannatanut rünnata. Süüdistus sellele järgnenud esmalt koe sisaldab ka

L.D htlemise toimepanemisel, kui tegevuse kirjeldust kannatanu kehalise väärko L.D

ässitas koera kannatanut hammustama ja lõi kannatanut ise.

9. Kaitsja on seisukohal - , et käesolevas kaasuses tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. Seejuures kaitsja ei kommenteeri

kuidagi süüdistatava kriminaalasjas kogutud ülejäänud tõenditega vastuolus olevat kaitsepositsiooni sellest, et tema koer ei ole kannatanut hammustanud ning samuti ei ole ta ise t Seega arusaamatuks, kuidas kannatanut löönud; a ei kohanudki tol päeval kannatanut. jääb siiski võis koer kaitsja arusaama kohaselt kannatanut rünnata, kui süüdistatav sellest midagi ei tea, süüdistatav kannatanut üldse näinud Ilmselt seetõttu nimetab pole. ki kaitsja oma versiooni, et

L.D s , või talle etteheidetava teo toime panna tegevusetusega üksnes ettevaatamatusest hü süüdistatava ütlused on üheselt poteetiliseks. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et ümberlükatud kaaluka tõendikogumiga. Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärseks tõendiallikaks, seega on põhjendamatu viide sõna sõna vastu olukorrale. kaitsja -

Erinevalt süüdistatava ütlustest kannatanu ütlused nii Häirekeskusele tehtud riimuvad

kõnesalvestusega (lk 26-32) kui ka kannatanu patsiendikaardiga (lk 6-8), kusjuures XX oli kannatanuna ülekuulatud kuriteosündmusega samal päeval. Tehtud kõnes äirekeskusesse H kordas

kannatanu mitmel korral, et koera omanik on tema peale koera ka ässitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kannatanu ei rää Häirekeskuse kõnes meesterahva kinud

poolt enda löömisest, ei oma see määravat tähendust ja on eluliselt usutavalt arusaadav, sest kannatanu emotsioonide kohaselt oli põhiprobleemiks ründeks koera kasutamine.

10. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 360 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses

märgitud süüdistusakti ja Pärnu Maakohtu

menetlusdokumentidega tutvumine, e-toimikus nähtavaks tehtud kohtueelse menetluse

materjalidega tutvumine, konsultatsioonid süüdistatavaga, kohtuotsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud 5,5 tundi.

Kohtukolleegium esmalt sedastab, et tasutaotluses kaitsja ekslikult, et taotlus on esitatud märgib üldmenetluse korras arutatava kriminaalasja raames. Tegemist on lühimenetlusega.

8(8) Ringkonnakohus osutab Jus

tiitsministri määruse (edaspidi Määrus) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg 4, mille kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 100 euro ühes kohtuastmes. Kohtukolleegium märgib, et Määruse § 2 sätestatud lg 1 juhtudel võib advokaadi põhjendatud taotluse alusel kohus tasu suurendada, kuid käesoleval juhul advokaat sellist põhjendatud taotlust tasu suurendamiseks kohtule esitanud ei ole. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib olla 100 €, millele lisandub käibemaks.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu L.D kanda.

11. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § apellatsioonis nimetatud rikkumist ega

338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p , § 344 -345 lg

1, 2 jätab Pärnu L.D ringkonnakohus Maakohtu .10.2018. a otsuse suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.