1-18-8166/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-8166

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2019, Tallinn Kohtuasja number 1-18-8166 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. novembri 2018. a otsus Mihhail Karpovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Mihhail Karpov

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 27. novembri 2018. a otsus Mihhail Karpovilt menetluskulude väljamõistmise osas jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. novembri 2018. a otsusega lühimenetluses tunnistati Mihhail Karpov süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 6 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud kaaristust Harju Maakohtu 6. märtsi 2018. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuu 16 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti mitme kohtuotsuse järgi 7 kuud 16 päeva vangistust alates kinnipidamisest 28. septembril 2018. Karistusest loeti kantuks 2 päeva vangistust.

M. Karpovilt mõisteti välja menetluskuluna kokku 1140 eurot, sealhulgas sundraha 750 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu 390 eurot.

2. M. Karpov mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna üritas taas 29. märtsil 2018 Tallinnas Balti jaama Turu Selverist varastada ühe

2(3) pudeli viina, turvatöötaja pidas ta pärast kassadest möödumist kinni. Seega jäi kuritegu katse staadiumi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas 11. detsembril 2018 apellatsiooni süüdistatav M. Karpov, kes vaidlustas kohtuotsust vaid talle mõistetud karistuse osas. Kuna varaline kahju puudub ja ta kahetseb puhtsüdamlikult, siis palub ta jätta kandmata karistus tingimuslikult kohaldamata või asendada see üldkasuliku tööga. Lisaks sellele juhib ta tähelepanu asjaolule, et on alkohoolik ja tegelikult peaks teda hoopis ravima.

4. Kohtukolleegium jättis 21. jaanuari 2019. a määrusega M. Karpovi apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastas.

5. 21. jaanuaril 2019, pärast kohtumääruse tegemist, saabus Tallinna Vanglast M. Karpovi apellatsiooni täiendus, mille ta oli allkirjastanud 18. jaanuaril 2019, s.o apellatsiooni esitamise viimasel päeval. Seega on esitatud apellatsiooni täiendus tähtaegselt.

M. Karpov toetab apellatsiooni täienduses oma varem esitatud taotlust karistuse kergendamiseks ja selle põhjendusi. Lisaks sellele vaidlustab M. Karpov kohtuotsust temalt välja mõistetud menetluskulude osas. Leiab, et tema majanduslik olukord ei võimalda menetluskulusid tasuda. Lisaks sellele viibib ta käesoleval ajal vanglas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi käesoleva seadustiku 15. peatüki kohaselt, s.o. määruskaebekorras. Käesoleval juhul on M. Karpov apellatsiooni täienduses vaidlustanud lisaks karistusele menetluskulusid. Karistuse osas on ringkonnakohus oma seisukoha juba võtnud. Seega käsitleb ringkonnakohus M. Karpovi poolt pealkirjastatud apellatsiooni määruskaebusena. Kohtukolleegium, tutvunud määruskaebuse, maakohtu otsuse ja toimiku materjalidega, leiab, et vaidlustatava kohtulahendi tühistamiseks vaidlusaluste menetluskulude väljamõistmise osas puudub alus.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.

KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda.

M. Karpovi kaitsja Merike Allikmäe taotles 27. novembri 2018. a maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt menetluskulude ajatamist 1 aasta peale. Maakohus rahuldaski taotluse ning andis võimaluse tasuda menetluskulud osamaksetena 12 kuu jooksul. Seega on maakohus arvestanud isiku varalist seisu ja resotsialiseerumisväljavaateid ning andud süüdimõistetule võimaluse tasuda ülejäänud menetluskulud aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

3(3) Selliseid erakordseid asjaolusid, mis tingiks täiendavalt M. Karpovilt välja mõistetavate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise, maakohus ega ka kohtukolleegium ei tuvastanud.

Süüdimõistetul on võimalik vangistuses samuti töötada ning teenitud rahast tasuda temalt välja mõistetud rahalised nõuded. Vastavalt VangS § 37 lõikele 1 on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Erandid töökohustusest on sätestatud VangS § 37 lõikes 2 (pensioniealised, tervislikud põhjused, üldhariduskoolis õppimine jne). VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seega on kinnipeetav Eesti Vabariigis kohustatud töötama, kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda talle füüsiliste ja vaimsete võimete poolest sobivat tööd ja seadus ei sätesta konkreetse isiku osas erandit. Süüdimõistetu ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta kuuluks VangS sätestatud erandite hulka ning seega puudub igasugune põhjendatud alus arvamuseks, et süüdimõistetu ei ole võimeline töötama ja menetluskulusid tasuma.

Kuivõrd süüdimõistetul hetkel töökoht puudub, siis andiski kohus võimaluse tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul. Seega on maakohus KrMS § 180 lg-st 3 tuleneva põhimõttega arvestanud.

Lisaks märgib kohtukolleegium, et määruskaebuses ei ole esitanud ühtegi sellist asjaolu, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis käesoleva kaebuse arutamisel tingiks osaliselt menetluskulude riigi kanda jätmise. Kohtukolleegium juhib kaebaja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Süüdimõistetu ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi väide, et süüdimõistetu ei oma käesoleval ajal sissetulekuid, ei tõenda veel tema maksejõuetest.

Eeltoodut arvestades, leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult jätnud M. Karpovi menetluskulud täielikult tema enda kanda ning määruskaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude väljamõistmise osas.

Kohtukolleegium osundab, et süüdimõistetul on kohtuotsuse jõustumisest alates võimalik tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul ning vajadusel on võimalik taotleda ka tasumise pikendamist. Kohtukolleegium selgitab ka, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile.

7. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-dest 180; 337 lg 1 p 1 ja 390, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27. novembri 2018. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/