2-17-19467/51 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-17-19467

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2019, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-19467

Tsiviilasi

R. N. hagi OÜ T.M. DWELLING vastu 76 163,57 euro ja

lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

82 142,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja R. N. (ik XXX; XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat K. L-E., e-post XXX;

kostja OÜ T.M. DWELLING (rk 10881295; asukoht Lai 27-1,

51005 Tartu; e-post tarvo@tmdwelling.ee), seaduslik esindaja

juhatuse liige T. L. ja lepinguline esindaja vandeadvokaat T.

M. , e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg 28. november 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta R. N. hagi OÜ T.M. DWELLING vastu 76 163,57 euro ja lisanduva viivise nõudes

rahuldamata.

2. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 14.05.2018 määrus, millega kohus

tühistas Tartu Maakohtu 17.01.2018 hagi tagamise määruse ja asendas Tartu Maakohtu

17.01.2018 hagi tagamise määruse alusel OÜ T.M. DWELLING (rk 10881295) kinnistule

(registriosa nr XXX) R. N. (ik XXX) kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi 11.05.2018 kohtu

deposiitkontole makstud rahaga summas 59 790,74 eurot, ning tagastada 59 790,74 eurot

OÜ T.M. DWELLING (rk 10881295) arvelduskontole nr XXX Swedbank AS.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta poolte menetluskulud R. N. kanda.

4. Määrata tsiviilasjas nr 2-17-19467 OÜ T.M. DWELLING menetluskulude rahaliseks

suuruseks 4500 eurot (lepingulise esindaja kulud).

5. Välja mõista R. N. lt OÜ T.M. DWELLING kasuks menetluskulud 4500 eurot.

6. Välja mõista R. N. lt OÜ T.M. DWELLING kasuks viivis menetluskulult 4500 eurot

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Otsus toimetada kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad otsuse peale esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

2(9)

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue

R. N. (hageja) esitas 31.12.2017 Tartu Maakohtule OÜ T.M. DWELLING (kostja) vastu hagi,

milles nõuab kostjalt 74 738,42 euro (bruto) ja 29.12.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 1425,15 euro väljamõistmist koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras alates

31.12.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt on poolte vahel olnud lepingulised suhted alates 2003. aastast,

mil hagejast sai kostja vastutav spetsialist. Hilisemalt kohustus hageja kostjale kliente leidma

ning osutama siis kostja klientidele konsultatsiooni, ehitustehniliste ekspertiiside koostamise ja

omanikujärelevalve teenuseid. Hageja on seisukohal, et pooltevaheline lepinguline suhe on

käsitatav töövõtulepinguna. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja hageja poolt osutatud teenuste eest

saadud summad, millelt on eelnevalt tasutud kõik kinnipidamisele kuuluvad maksud, hagejale

täies ulatuses välja maksma. Nii tasus kostja 27.01.2009 hagejale Meelespea lasteaia ehitustööde

omanikujärelevalve teenuse eest 64 635 krooni, so 4130,90 eurot. Hageja oli nõus sellega, et

kostja ei tasu osutatud teenuste eest koheselt, vaid hiljem, vastava nõude esitamisel. Seetõttu on

hagejale makstud tasu ebaregulaarselt ja väikeses ulatuses. Samas maksti 2011. aastal Barolo

Kinnisvara OÜ-le omanikujärelevalve teenuse osutamise tasu välja vahetult pärast teenuse

osutamist. Perioodil 2014 kuni 2017 väljastas kostja hageja poolt osutatud teenuste eest

kolmandatele isikutele arveid summas 159 320 eurot ilma käibemaksuta (191 184 eurot koos

käibemaksuga). Seega pidi kostja poolte kokkulepet arvestades tasuma hagejale tema poolt

osutatud teenuste eest kokku 91 066,73 eurot (neto), kuid tasus 13 861,30 eurot (neto). Järelikult

on hagejal aastatel 2014 kuni 2017 osutatud teenuste eest saamata 77 205,43 eurot (neto), sellest

27 578,94 eurot (neto) 2014. aasta eest, täielikult on tasumata 2015., 2016. ja 2017. aasta tööde

eest vastavalt 35 216,96 eurot (neto), 13 256,76 eurot (neto) ja 1152,77 eurot (neto). 2017. aasta

augustis pöördus hageja kostja poole palvega maksta talle kõik tasud välja, kuid kostja keeldus.

29.09.2017 vastuses hageja kirjale teatas kostja, et ei võlgne hagejale midagi. Hageja nõuab

kostjalt tasu kokkulepitust väiksemas ulatuses, so 74 738,42 eurot (bruto), mis netosummana on

57 638,27 eurot. Hageja ei nõua tasu teenuste eest, mis kajastuvad arvetel nr 623, 667, 680, 690,

715, 716, 717 ja 718 kokku summas 9222,08 eurot (neto), kuivõrd hagejale teadaolevalt ei ole

nende arvete alusel kostjale tasu laekunud. Seega oleks hagejal õigus saada 67 983,35 eurot

(neto) (77 205,43 – 9222,08 = 67 983,35), kuid hageja nõuab kostjalt 10 345,08 euro (neto) võrra

vähem tasu (67 983,35 – 10 345,08 = 57 638,27). Hageja märgib, et nõuab iga töö eest tasu

84,783% ulatuses (57 638,27 eurot moodustab 67 983,35 eurost 84,783%) kostja poolt hagejale

tasumisele kuuluvast summast, so kõikidel arvetel kajastatud summasid on vähendatud

proportsionaalselt.

Isegi kui asuda seisukohale, et pooled ei leppinud tasus kokku või vastava kokkuleppe kohta

puuduvad tõendid, on hageja tasunõue põhjendatud, sest sellisel juhul on hagejal õigus saada

tavalist tasu või siis mõistlikku tasu. Hageja on seisukohal, et tema poolt kostjalt nõutav tasu,

mida kostja kliendid on kostjale tasunud hageja poolt osutatud teenuse eest, on käsitatav

tavapärase tasuna vastava teenuse eest. Hageja puhul sisaldab nimetatud summa kogu hagejale

makstava tasu maksukulu. Hageja ei eita siinjuures, et tema poolt teenitud tasudest kanti lisaks

ka muid hageja kulusid, kuid seda tehti enne 2014. aastat teenitud tasude arvel (tulude jäägist).

Hageja ei nõustu kostja väitega, et selline tasukokkulepe ei ole eluliselt usutav. Hageja märgib, et

oli alates 2003. aastast püsivalt kostja vastutav spetsialist. Kostja jaoks oli vastava spetsialisti

olemasolu majandustegevuseks vajalik ja seetõttu oli kostja nõus hageja kirjeldatud

tasukokkuleppe sõlmimisega. Tegemist ei olnud kostjale kahjuliku kokkuleppega. Samuti

nõustas hageja kostja tegevust, esindas kostjat kohtus erinevates ehitusvaidlustes ja

3(9)

kindlustusjuhtumite menetlustes. Nimetatud tegevuse ja vastutava spetsialistina töötamise eest

hageja eraldi tasu ei saanud.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude 74 738,42 eurot (bruto) ja sissenõutavaks

muutunud viivise 1425,15 eurot ühes lisanduva viivisega seadusjärgses määras. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja lisas hagile 2014 kuni 2017 hageja poolt teostatud tööde tabeli ja teenuste nimekirja,

pangakonto väljavõtted, 20.09.2017 kirja ja kostja 29.09.2017 vastuse kirjale, viiviste arvestuse,

2014. ja 2015. aastal kostja poolt klientidele väljastatud arved, MTR-i väljavõtte, 2014 kuni 2017

tasuarvestuse, Barolo Kinnisvara OÜ-le väljastatud arved, väljavõtted riigihangete registrist

ehitustööde omanikujärelevalve teenuse lepingute kohta, M. R. 04.06.2012, 30.10.2012, 24.-

25.05.2014, 04.06.2014, 30.03.2015, 03.06.2015, 28.09.2015 elektronkirjad, hageja 04.08.2015

elektronkirjad, tulude-kulude tabelid 30.03.2015, 28.09.2015 ja 22.03.2017 seisuga, K. J.

22.03.2017 elektronkirja, T. L. i 01.09.2017 elektronkirja, 25.05.2014 arve nr 532 (I kd tl 10-23,

93-132, 192-206, II kd tl 53-78, 89-97, 115-117).

Kostja vastus

Vastuse kohaselt ei tunnista kostja hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid ja leiab, et hagi

on tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vaidlust ei ole selles, et kostjal on olnud hagejaga pikaajaline kokkupuude ja et kostja on teinud

hagejale aastate jooksul erinevate tööde eest mitmeid väljamakseid. Kostja selgitab, et tal oli

poolte vahel tegelikult kehtinud töövõtulepingu järgi kohustus maksta hagejale aastatel 2014

kuni 2017 tehtud tööde eest tasu tunnihinnast (20 eurot bruto) ja töötatud tundide arvust

(üldjuhul 100 tunni täitudes) lähtudes, millise kohustuse on kostja täitnud. Hageja poolt

kirjeldatud tasukokkulepe ei ole eluliselt usutav, kuivõrd on kasumit tootvale äriettevõttele

majanduslikult kahjulik. Ehitus- ja omanikujärelevalvet pakkuvate ettevõtete praktikas on

tundmatud kokkulepped, kus kogu omanikujärelevalve teenuse eest makstav tasu peaks kuuluma

ettevõttele töövõtulepingu alusel teenust osutavale vastutavale spetsialistile. Teenuse

osutamisega kaasnevad vältimatud kulud raamatupidamisele, kindlustusele, töövahenditele,

autopargile jne. Hageja loogika kohaselt tuleks kõik eelnimetatud kulud kanda ettevõttel endal

sellelt mistahes kasu vastu saamata. Põhjendamatud on hageja väited kostja esindamise kohta

kohtus erinevates ehitusvaidlustes või kindlustusjuhtumite menetlustes. Kostja märgib, et hageja

poolt esitatud teostatud tööde tabel ei tõenda tasukokkulepet, nagu ei teki kostja poolt klientidele

väljastatud arvetest hagejale iseenesest mistahes nõudeõigust. Kostja ei eita, et arvetel (va arved

nr 592, 623, 667, 680, 690, 715-718) kajastatud teenust osutas hageja, kuid kostja on hagejale

selle eest tasu maksnud, mida tõendavad hageja enda poolt esitatud pangakonto väljavõtted. Ka

Meelespea lasteaia ja Barolo Kinnisvara OÜ-ga seotud tööde kohta esitatud tõenditest ei nähtu,

et hageja tasu oleks tema poolt kirjeldatud viisil kostja poolt väljastatud arvetest sõltunud. Kostja

selgitab, et raamatupidajate M. R. ja K. J. elektronkirjadele lisatud tabelid on kostja

sisedokumendid ega kinnita hageja väiteid selle kohta, et hageja poolt osutatud teenuste eest

saadud tasu kuulus väljamaksmisele hagejale. Oluline on siinjuures, et tabelid ei sisalda

ettevõtluse püsikulusid (haldus, juhtimine, raamatupidamine jms). Õige ei ole hageja väide ka

selles, et summad, mis hageja töö eest saadi, summeeriti ning nendest kujunes hageja palgafond

(tasufond). Poolte koostöö ajal ei ole sellisel viisil kunagi hagejale tasu arvestatud. T. L. i

01.09.2017 elektronkirjas ei ole tasukokkuleppe üle arutletud, vaid arutatud on miinuse

klaarimist ehk hageja kulude kandmise probleeme, sest 2017. aastal tegelesid pooled just kulude,

mitte tulude arvestuse selgitamisega.

Kostja hinnangul ei ole hageja nõude tõendamatuse korral hagejal õigust tavalisele või siis

mõistlikule tasule, kuivõrd tõendatud on poolte vahel kehtinud tasukokkulepe, mille kohaselt

arvestati hageja töötasu palgafondina 20 eurot tunnis, millele lisandusid kostja poolt pakutud

mugavused nagu sõiduki kasutamise võimalus, ning ülekanded tehti enamasti 100 tunni ehk

2000 eurot palgafondi täitumisel. Kostjale tegelikkuses makstud tasu saabki pidada mõistlikuks

ja turutingimustele vastavaks.

4(9)

Isegi kui hagejal on kostja vastu mistahes ulatuses nõue, tuleb asjas kohaldada aegumist. Hageja

esitas 09.04.2018 ja 06.07.2018 menetlusdokumentides arved, arvutuskäigud ja tööde

kirjeldused, mida ei ole 31.12.2017 hagiavalduses käsitletud. Selliselt on vaieldamatult aegunud

nõuded 2014. aasta tööde osas, mida esmakordselt käsitleti viidatud menetlusdokumentides

(eeskätt 09.04.2018 menetlusdokumendi lisades 3-21 toodud arvetel kajastatud tööd).

Kostja lisas vastusele M. M. 07.05.2018 õiendi, hageja 01.10.2007 töövõtulepingu, hageja 2008.

aasta tasu arvestuse, laekumiste koondi seoses Meelespea lasteaia töödega, Barolo Kinnisvara

OÜ-le väljastatud arved, laekumiste koondi seoses Barolo Kinnisvara OÜ-le osutatud

omanikujärelevalve teenusega, pangakonto väljavõtte hagejale 2012. aastal tehtud ülekannete

kohta, hageja tasuarvestuse perioodil 2014 kuni 2017, T. T. 01.09.2011 töövõtulepingu, hageja

teenustasu arvutuskäigu, kostja TSD kokkuvõtte hageja kohta aastatel 2012 kuni 2016 (I kd

tl 142-143, II kd tl 11-19, 38-46).

05.06.2018, 27.09.2018 ja 28.11.2018 kohtuistungid

Hageja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Summad, mis

hageja poolt osutatud teenuste eest tasuti kostjale, summeeriti ja sellest kujunes hageja

palgafond. Palgafondist arvati maha hageja kulud, sh hagejale makstud tasud ja nendega seotud

maksud ning muud hageja kulud. Kuigi väljamakseid tehti hageja nõudmisel vastavalt kostja

võimalusele, pidi hageja kokkuvõttes ülejäänud summa teenustasuna endale saama. Hageja poolt

väidetud tasukokkulepe on kohtumenetluses tõendamist leidnud. Hageja palub hagi rahuldada,

jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

Kostja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb kostja oma seisukohtade ja vastuväidete

juurde. Kostja leiab, et hagejale on kõik tasud makstud ning kostjal puuduvad hageja ees

mistahes kohustused. Hageja väide, et poolte vahel 2009. aastast kehtinud kokkuleppe kohaselt

moodustus tema tasufond kostja poolt klientidele väljastatud järelevalveteenuse ja ekspertiisi

arvete netosummast, on tõendamata. Kostja ei ole hagejale kunagi sellise kokkuleppe alusel tasu

maksnud. Ainukeseks tõendiks hageja kirjeldatud kokkuleppe kohta on tema enda vande all

antud seletus, mis aga on vastuolus kõigi teiste asjas kogutud tõenditega. Kostja leiab ka seda, et

tegelikkuses on aegunud kõik tasunõuded, mis on muutunud sissenõutavaks enne 31.12.2014.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja kostja menetluskulud.

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

2. Hageja on esitanud kohtule hagi kostjalt töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmiseks koos

viivistega. Hageja palub hagis mõista kostjalt enda kasuks välja 74 738,42 eurot (bruto) põhivõla

ja 1425,15 eurot 29.12.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks koos lisanduva

viivisega seadusjärgses määras alates 31.12.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

3. Vaidlust ei ole selles, et kostja on ehitus- ja omanikujärelevalve teenust pakkuv ettevõte (I kd

tl 43), kus hageja alates 2003. aastast nõustas kostjat vastutava spetsialistina ehitusalal (I kd

tl 98),

samuti

osutas

hageja

kostja

kaudu

suulise

töövõtulepingu

alusel

eeskätt

omanikujärelevalve teenust ja koostas ehitustehnilisi ekspertiise.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja)

valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse

(töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tellija (kostja) peamiseks kohustuseks ongi

VÕS § 635 lg-s 1 (koos VÕS §-ga 637) väljendatud tasu maksmise kohustus töövõtjale (hageja).

4. Hageja väitel oli poolte vahel kokkulepe, et kostja maksab hageja poolt osutatud teenuste eest

saadud summad vastava nõude esitamisel hagejale välja, tasudes eelnevalt kõik kinnipidamisele

kuuluvad maksud. Kostja eitab hageja kirjeldatud tasukokkulepet. Kostja väitel oli temal

pooltevahelise kokkuleppe järgi kohustus maksta hagejale tasu tunnihinnast (20 eurot bruto) ja

töötatud tundide arvust (üldjuhul 100 tunni täitudes) lähtudes, millise kohustuse on kostja

täitnud. Seega on poolte vahel vaidlus tasukokkuleppe tingimuste üle.

5(9)

5. Hageja on esitanud kohtule ülevaated tema poolt aastatel 2014 kuni 2017 osutatud teenustest

(I kd tl 10-13, 192) koos arvetega (I kd tl 99-132) ning nende alusel koostatud summaarse

tasuarvestuse koos maksuarvestusega (I kd tl 193-195, II kd tl 115-117).

Kostja hinnangul on hageja tasunõue aegunud mistahes tööde eest, mis on sissenõutavaks

muutunud enne 31.12.2014. Sellisteks töödeks on muuhulgas 09.04.2018 menetlusdokumendi

lisades nr 3-21 toodud arvetel kajastatud tööd.

6. Kohtul tuleb esitatud hagi osas lahendada taotlus aegumise kohaldamiseks.

Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub nõudeõigus seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku

taotlusel. Kostja on palunud kohaldada aegumist.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ja algab nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 147 lg 1 esimene

lause).

VÕS § 637 lg 3 sätestab, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS

§ 637 lg 3 väljendab seega põhimõtet, mille kohaselt tekib töövõtjal õigus saada oma töö eest

tasu niipea, kui töö on valminud.

Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine

mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist

TsÜS § 147 lg 3. Viidatud sätte esimese lause kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude

aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega lükkab TsÜS

§ 147 lg 3 aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks

muutumise aasta lõpule.

Hageja on 22.11.2018 menetlusdokumendis (II kd tl 110-114) selgitanud, et loeb 2014. aastal

väljastatud arvetel teostatud tööde eest tasutuks arvetel nr 516, 517, 521, 526, 531 ja 532

märgitud tööd täies ulatuses. Arvel nr 518 märgitud tööde eest on hagejale tasutud 4126,65 eurot

ja tasumata on 1533,06 eurot.

07.03.2014 väljastatud arvel nr 518 (I kd tl 101) on märgitud osutatud teenuseks järelevalve

teenus (5 kuud). Seega on järelevalve teenust osutatud ka novembris ja detsembris 2013 ning

VÕS § 637 lg-st 3 tulenevalt muutus nende kuude eest saadav tasunõue sissenõutavaks töö

valmimisest. Kuna nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt

kalendriaasta olema lõppenud, algas hageja töövõtulepingust tuleneva tasunõude aegumine

novembris ja detsembris 2013 osutatud teenuste eest 01.01.2014 kell 00.00. Aegumistähtaeg

lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades 31.12.2016 kell 24.00. Käesolevas asjas on hagi maakohtule

esitatud 31.12.2017, seega on aegunud hageja tasunõue 07.03.2014 arvel nr 518 märgitud

novembris ja detsembris 2013 osutatud teenuste eest.

Kohus märgib, et alates 04.06.2014 väljastatud arvetel kajastuvad alates 2014. aastast osutatud

teenused, mille osas algas tasunõude aegumistähtaeg 01.01.2015 ning järelikult on 31.12.2017

hagis esitatud nõuded selles osas tähtaegsed. Asjaolu, et hageja esitas kohtule oma tasunõude

arvestuse aluseks olevad arved 09.04.2018 menetlusdokumendi lisas ja kostja poolt aastatel 2014

kuni 2017 oma klientidele väljastatud arvete alusel koostatud summaarse tasuarvestuse

06.07.2018 menetlusdokumendi lisas, ei muuda hageja 31.12.2017 hagis alates 04.06.2014

väljastatud arvetel 2014. aasta tööde eest esitatud tasunõuet aegunuks.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluse pool

üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega peab

hageja antud juhul tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja maksab hageja

poolt osutatud teenuste eest saadud summad vastava nõude esitamisel hagejale välja, tasudes

eelnevalt kõik kinnipidamisele kuuluvad maksud.

7.1. Hageja on soovinud viidatud tasukokkulepet aastatel 2014 kuni 2017 hageja poolt teostatud

tööde eest tasu nõudes tõendada 2009. aasta pangakonto väljavõttega (I kd tl 97). Hageja

selgituse kohaselt toimusid 2008. aastal Tartu linna lasteaia Meelespea ehitustööd.

6(9)

Omanikujärelevalve teenuse tellis Tartu linn kostjalt ja kostjale osutas omakorda vastavat teenust

hageja, kellele kostja tasus 27.01.2009 Meelespea lasteaia ehitustööde omanikujärelevalve

teenuse eest 64 635 krooni ehk kostja kandis kogu teenuse osutamise eest Tartu linnalt saadud

tasu hagejale tema tasuna ja sellelt tasutavate maksudena täies ulatuses välja.

Kostja väitel maksti 27.01.2009 hagejale 2008. aasta eest tasu välja kuuarvestuse alusel (II kd

tl 12). Hagejale 27.01.2009 ülekande tegemise aluseks oli 01.10.2007 töövõtuleping (II kd tl 11),

millest lähtudes koostaski raamatupidaja hageja 2008. aasta tasuarvestuse. Lisaks nähtub kostja

pangakonto väljavõttest (II kd tl 13), et 27.01.2009 ülekande tegemise ajaks oli Tartu linn

Meelespea lasteaiaga seotud tööde eest tasunud kostjale 130 836,04 krooni (2773 krooni ei ole

seotud Meelespea lasteaia, vaid Mesipuu lastesõime töödega).

Jättes kõrvale poolte vastuolulised seletused 01.10.2007 töövõtulepingu ja selle alusel tasu

maksmise kohta (kohus ei saa eelistada ühe poole vande all antud seletust teise poole seletusele,

kuna pooled on kohtu arvates eelduslikult huvitatud sellest, et asi lahendataks tema kasuks) ning

kõrvutades üksnes hageja ja kostja 2009. aasta pangakonto väljavõtteid (hageja arvates on

2008. aasta tasuarvestus koostatud praegusel ajal kohtu jaoks), on hageja väide kogu Meelespea

lasteaia omanikujärelevalve teenuse eest saadud raha hagejale ülekandmise kohta tõendamata

(siinjuures ei ole hageja kohtule esitanud omapoolset arvutust koos 2008. aastal kehtinud

maksumääradega).

7.2. Hageja väitel osutas ta alates 2011. aasta detsembrist omanikujärelevalve teenust Barolo

Kinnisvara OÜ objektil ning hageja 2012. aasta pangakonto väljavõttest (I kd tl 95) nähtub, et

kostja maksis alates veebruarist kuni augustini 2012 hagejale tasu, mis lähtus Barolo

Kinnisvara OÜ-le kostja poolt ajavahemikul 07.12.2011 kuni 31.05.2012 (I kd tl 196, 197-203)

väljastatud arvete summast.

Kostja on hageja eeltoodud väitele vastu vaielnud ja esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtte

(II kd tl 16), mille kohaselt laekus kostjale Barolo Kinnisvara OÜ-ga seotud objektiga tasu

kogusummas 24 000 eurot. Kostja selgitab, et hageja on jätnud kohtule esitamata Barolo

Kinnisvara OÜ-le 30.06.2012 ja 08.08.2012 väljastatud arved (II kd tl 14-15), et sobitada kokku

tema valduses olevate arvete kronoloogia ja summad viisil, et neid saaks esitada tema väiteid

toetavas suuruses.

Eeltoodud poolte esitatud tõendeid hinnates järeldub, et hageja väited selle kohta, et temale

maksti kogu Barolo Kinnisvara OÜ objektiga seotud tasu välja, ei ole kooskõlas asjas esitatud

tõenditega.

7.3. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule kostjale raamatupidamise teenust

osutava firma raamatupidajate M. R. ja K. J. poolt koostatud tabelid (II kd tl 54-55, 57-59, 61-

63, 64-67, 90-97), mis sisaldavad nii hageja tulusid (hageja poolt osutatud teenuste summad ilma

käibemaksuta) kui kulusid (hagejale väljamakstud tasud ja muud kulud). Hageja on seisukohal,

et nimetatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad hageja väiteid selle kohta, et hageja töö eest

saadud summadest kujunes hageja palgafond (tasufond) ning hageja poolt osutatud teenuste eest

saadud tasu kuulus väljamaksmisele hagejale.

Kostja vande all antud seletuse kohaselt on viidatud tabelid kostja sisedokumendid, mida hakati

koostama 2014. aastal eesmärgiga pidada järelevalveteenusega seotud tulude ja kulude üle

projektipõhist ülevaadet ning tabelites kajastatu ei ole kunagi olnud aluseks hagejale tasude

väljamaksmisel.

Kostja poolt väidetut on kinnitanud tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja M. R. , kelle ütluste

kohaselt hakati 2014. aastal T. L. i aktiivselt juhatuse liikmeks tagasi tulles järelevalveteenust

analüüsima projektipõhiselt ülevaatena juhile. Tabelis kajastatu ei olnud aluseks töötajatele

tasude maksmiseks. Hagejat teavitati tabeli pidamisest, et ta annaks raamatupidamisse teada

temaga seotud kuludest ja edastaks järelevalveteenuse eest tehtud ostuarved. Tabelit täiendati

jooksvalt ja see on esitatud koondina, kuna objektipõhist arvestust ei saanud teha, sest hageja

tegi osasid töid paralleelselt, samuti olid tema kasutusse antud sõiduk ja tööriistad.

7(9)

Kohus märgib, et kohtule esitatud sisuliselt erinevad tabelid ei kinnita hageja poolt hagiavalduses

kirjeldatud tasukokkulepet, et kostja kohustus maksma hageja poolt osutatud teenuste eest

saadud summad hagejale välja, tasudes eelnevalt kõik kinnipidamisele kuuluvad maksud. Samuti

ei nähtu tabelitest, et tabelijärgne tulu ja kulu vahe moodustaks hageja tasufondi ning kuuluks

talle väljamaksmisele, nagu on hageja hilisemalt sisustanud oma tasunõuet (hagiavalduses on

tuginetud nõude suuruse arvutamisel üksnes osutatud teenuste eest saadule, millest on lahutatud

hagejale väljamakstud tasu). Kohtul ei ole põhjust kahelda kostja vande all antud seletuses ja

tunnistaja ütlustes, et tabelit on alates 2014. aastast, mil T. L. asus aktiivselt ettevõtet juhtima ja

liisiti sõiduk, peetud vaid ettevõtte tarbeks. Isegi kui lähtuda K. J. poolt 22.03.2017 seisuga

koostatud tabelist (II kd tl 61-63, 94-97), mis kajastab tulusid ja kulusid perioodil 2014 kuni

2017, on saldo negatiivne (jääk -55 651,36 eurot). Alles siis, kui tabeli sisend tuli hagejalt,

kajastades tabelis tulu varasemast perioodist (enne 2014. aastat) ilma kulu arvestamata, on saldo

positiivne (II kd tl 64-67, 90-93).

7.4. Hageja on seisukohal, et T. L. i 01.09.2017 elektronkiri (II kd tl 69) kinnitab hageja väiteid,

et tema poolt osutatud teenuste eest väljastatud arvete summad (ilma käibemaksuta) summeeriti

ning vastavat summat kasutati hagejale tasu maksmiseks ja sellega seotud kulude katmiseks.

Vaidlus tekkis selle üle, et kostja ei olnud nõus arvestama hageja enne 2014. aastat saadud

tuludega ega sellega, et nendest piisas hageja hilisemate kulude katmiseks.

Kostja vande all antud seletuse kohaselt tegelesid pooled 2017. aastal koostöö lõppedes

lahkhelide lahendamisega. Kuna järelevalve projekt oli kahjumis, nõudis kostja, et hageja võtaks

kulude alt välja isiklikud projektivälised arved ja maksaks kinni ettevõttega mitteseotud kulud,

aga kui järelevalve projekt jääb ise kahjumisse, jääb see kostja kanda.

Kohtu hinnangul ei tõenda viidatud elektronkiri kostja väidet tasukokkuleppe kohta. Pooled ei

ole elektronkirjas töövõtulepingujärgset tasukokkulepet käsitlenud, vaid arutatud on kulude

kandmisega seonduvat.

7.5. Hageja on leidnud, et isegi kui asuda seisukohale, et pooled ei leppinud tasus kokku või

vastava kokkuleppe kohta puuduvad tõendid, on hageja nõue põhjendatud VÕS § 637 lg 1 alusel

ning tasu, mida kostja kliendid on kostjale maksnud teenuste eest, mida kostjale omakorda osutas

hageja, on koos maksukuluga käsitatav tavapärase tasuna vastavate teenuste eest.

Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et antud juhul ei ole VÕS § 637 lg 1 kohaldatav, kuna kohtu

hinnangul on tõendatud tasukokkuleppe, mille kohaselt arvestati hageja tasuks 20 eurot tunnis

ning väljamakse tehti üldjuhul iga 100 tunni täitumisel.

Kostja seletuse kohaselt oli tasukokkulepe rajatud vastastikusele usaldusele ning hageja pidas ise

oma tööaja arvestust ja teatas töötundide täitumisest raamatupidamisse. Raamatupidaja tegi

arvestuse, lisas panka tasumiseks summa, mille kostja seaduslik esindaja siis kinnitas, sest

raamatupidajal ei olnud raha ülekande õigust.

Tunnistaja M. R. ütlused kinnitavad eeltoodut, et hageja helistas temale mingit arvestust

esitamata ja teatas töötundide arvu täitumisest. Lähtuti põhimõttest, et 100 töötundi oleks täis,

kuupõhist arvestust ei olnud. Tunnistaja raamatupidajana vormistas iga kord palgalehe.

Kostja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused on kooskõlas teiste antud asjas esitatud

tõenditega – hagejale aastatel 2014 kuni 2017 tasutud summade arvestusega (II kd tl 18), hageja

teenustasu arvutusega (II kd tl 38), Maksu- ja Tolliameti TSD kokkuvõtetega hageja osas aastatel

2012 kuni 2016 (II kd tl 39-46), hageja enda pangakonto väljavõtetega (I kd tl 14-16, 93-97).

Hageja 2014 kuni 2016 pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on temale selgitusega „vastavalt

töövõtulepingule“ ülekantud summad suhteliselt konstantse suurusega, mis on seostatav

ühesuguse töötundide arvuga. Asjaolu, et väljamaksed on olnud ebaregulaarsed, on seletatav

objektide erineva mahuga, samas osutas hageja samal ajal järelevalveteenust ka teistele

ettevõtetele.

Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja poolt temale tehtud väljamaksed ei ole proportsioonis

hageja poolt osutatud teenuste eest saaduga. Vaidlust ei ole selles, et tasule lisandusid täiendavad

hüved – hageja kasutuses oli ettevõtte sõiduk, telefonid, arvuti ning tema eest tasuti

8(9)

vastutuskindlustused, kasko- ja liikluskindlustused, sealjuures oli hageja kindlustatud ka

töövahenditega.

Kuivõrd kohtu hinnangul on tasu arvestamine kostja kirjeldatud viisil tõendatud, jätab kohus

tähelepanuta tavalise või mõistliku tasu võrdlusmaterjalina esitatud väljavõtted riigihangete

registrist (I kd tl 204-206) ning T. T. ga sõlmitud töövõtulepingu (II kd tl 19).

8. Kohtu hinnangul saab eeltoodust tulenevalt asuda seisukohale, et hageja hagiavaldus on

tõendamata ja alusetud on hageja väited, et poolte vahel kehtis tasukokkulepe, mille kohaselt

moodustus kostja poolt väljastatud järelevalveteenuse ja ekspertiisi arvete netosummast hageja

tasufond ja et hagejale on tema poolt kirjeldatud kokkuleppe alusel tasu makstud. Ainsaks

sellekohaseks tõendiks on hageja vande all antud seletus, mis tuleb lugeda väheusaldusväärseks,

kuna seletus on antud omakasu eesmärgil ning on vastuolus kõigi teiste asjas kogutud tõenditega.

Kokkuvõttes jätab kohus R. N. hagi OÜ T.M. DWELLING vastu 76 163,57 euro ja lisanduva

viivise nõudes rahuldamata.

9. Kohus rahuldas 17.01.2018 määrusega (I kd tl 56-58) hageja taotluse hagi tagamiseks ja seadis

kostjale kuuluvale kinnisasjale (registriosa nr XXX) kohtuliku hüpoteegi 59 790,74 eurot hageja

kasuks. Kohus määras 59 790,74 eurot rahasummaks, mille maksmisel tagatiste kontole või

millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine nimetatud

kinnisasja suhtes.

14.05.2018 määrusega (I kd tl 151-152) rahuldas kohus kostja avalduse hagi tagamise abinõu

rahaga asendamiseks. Kohus tühistas maakohtu 17.01.2018 hagi tagamise määruse ning asendas

kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi 11.05.2018 kohtu deposiitkontole makstud rahaga

summas 59 790,74 eurot.

TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata.

Kuivõrd kohus jättis hageja hagi rahuldamata, tuleb kohtuotsuse jõustumisel TsMS § 386 lg 4

alusel tühistada maakohtu 14.05.2018 määrus, millega kohus asendas maakohtu 17.01.2018 hagi

tagamise määruse alusel kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi 11.05.2018 kohtu

deposiitkontole makstud rahaga, ning 59 790,74 eurot tagastada kostja Swedbank AS kontole

nr XXX.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi

näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus,

jättes hagiavalduse rahuldamata, jätab poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ning need kulud

peavad olema põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Kohtul tuleb menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse

asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest.

Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on

suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu,

kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses

korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja

9(9)

seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele

kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe

tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas

lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulud kokku 5810 eurot ilma

käibemaksuta. Kohtu hinnangul tuleb kostjat esindanud lepingulise esindaja tasu 100 eurot

tunnis ilma käibemaksuta pidada mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

Õigusabi on eelkõige seisnenud kostja vastuse ja taotluste koostamises (02.03.2018, 11.05.2018,

12.06.2018, 22.10.2018) ning hageja esitatud menetlusdokumentide ja nende lisadega tutvumises

(31.12.2018, 09.04.2018, 06.07.2018, 22.10.2018, 08.11.2018, 20.11.2018, 22.11.2018) ning

neile

kostjapoolsete

seisukohtade

koostamises

(09.05.2018,

10.08.2018,

08.11.2018,

22.11.2018), 13.12.2018 lõppseisukohtade koostamises ning 05.06.2018, 27.09.2018 ja

28.11.2018 kohtuistungiteks valmistumises ja neil osalemises.

Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja

lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses hagejalt väljamõistmist. Kohtu hinnangul ei olnud

antud tsiviilasi menetlusosaliste poolt kohtule esitatud seisukohti ja vastuväiteid arvestades

tavapärasest töövõtusuhtest tulenevast nõudest keskmiselt keerukam ega mahukam, kuigi

kohtule oli esitatud hindamiseks suur hulk erinevaid tõendeid (materjalid asuvad kahes köites,

mida saab pidada töövõtuvaidlustes aga tavaliseks mahuks). Vaidlus toimus suures osas üksnes

tasukokkuleppe üle. Asjas toimus kolm kohtuistungit. Samas on kohus seisukohal, et kohtul ei

ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida

minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi.

Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule,

sh menetlustoimingute hulgale. Kohus leiab ka, et üldjuhul on tõendite kogumine, asja

materjalide analüüs, õigusliku positsiooni kujundamine ning nõupidamised/arutelud kliendiga

hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille

väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja

lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad

menetlusosalised kohtule.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, hageja nõude olemust (töövõtulepingujärgne tasu- ja

viivisenõue), tsiviilasja keerukust ja mahtu ning kostja menetlusdokumentides esitatud

õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1

mõttes 4500 euro ulatuses (45 tundi × 100 eurot). Siinjuures lähtub kohus kostja menetluskulude

rahalist suurust vähendades ka asjaolust, et kostja on hilisemalt esitatud menetlusdokumentides

esitanud osaliselt korduvaid seisukohti võrrelduna varasemalt esitatud menetlusdokumentidega.

Samuti on kohus seisukohal, et erinevate kohtumääruste ja -protokollidega tutvumise, protokolli

parandamise ja menetlustähtaja pikendamise taotluste koostamise näol ei ole tegemist otsese

õigusteenuse osutamisega, mille hüvitamist saaks nõuda vastaspoolelt.

Kostja menetluskuludeks on käesolevas asjas seega 4500 eurot (lepingulise esindaja kulud).

Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulu 4500 eurot.

Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt välja viivise menetluskuludelt

4500 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Osaliselt lahendatud Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2019.