2-17-18361/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-10869

Tsiviilasi

AS Kunda Trans hagi Mertilia OÜ ja Roland Pulleritsi

vastu 68 479,42 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

70 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kunda Trans apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

AS

Kunda

Trans

(registrikood

10228551), esindajad Indrek Põder ja Aire Põder

Vastustajad (kostjad):

1. Mertilia OÜ (registrikood 11158492)

2. Roland Pullerits (isikukood XXXX)

Vastustajate esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. juuni 2018. a otsus ja saata

tsiviilasi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada AS Kunda Trans apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus

3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas

tehtavas lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Kunda Trans (hageja) esitas Mertilia OÜ (kostja I) ja Roland Pulleritsi (kostja II) vastu hagi

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks

välja põhivõlgnevus 35 000 eurot, lepingujärgsed viivised 07.12.2017 seisuga 28 367,50 eurot,

lepingujärgsed intressid seisuga 07.12.2017 summas 5111,92 eurot ja lepingujärgsed viivised alates

08.12.2017 protsendina põhinõudest kuni nõude kohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I, keda esindas kostja II, 07.03.2013 laenulepingu,

mille p 1.1. kohaselt andis hageja kostjatele laenu 35 000 eurot. Laenusumma kanti kostja I

arveldusarvele. Laen anti tähtajaliselt ning kostjad kohustusid laenu tagastama hiljemalt 30.06.2013

(lepingu p 2.1). Lepingu p-s 2.3 lepiti kokku intressi määras 6 % aastas laenu tagastamata osalt.

Intressi võis tasuda kas igakuiselt või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013. Lepingu p-s 3 lepiti

kokku, et laenu tagastamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda viivise tasumist 0,05 %

päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kostjad ei tagastanud lepingus ettenähtud tähtajaks laenu. 06.01.2014 sõlmisid hageja ja kostjad

laenulepingu muutmise kokkuleppe, milles muutsid laenulepingut selliselt, et laen tuleb tagastada

hiljemalt 06.07.2014 ning et intress tuleb maksta hiljemalt 06.07.2014. Kostjad ei tagastanud uueks

tähtajaks laenu.

Hageja koostas kostjatele kuus arvet summas 1050 eurot. Kostja I tasus esimesed viis arvet, kuid

31.12.2015 arve nr 246 summas 1050 eurot on seni tasumata.

Hageja palus kostjatelt 12.02.2016 saldokinnitust, kostja I juhatuse liige Aivar Uljas edastas

15.06.2016 kinnituse, milles teatas, et kostja I raamatupidamise andmetel pole kostja I võtnud

35 000 euro ulatuses hagejalt laenu.

06.03.2017 andis hageja kostjatele võimaluse tasuda laenuvõlgnevus hiljemalt 14.03.2017.

Kuivõrd kostja I juhatuse liige eitas laenukohustust, siis on hagejal alust arvata, et laenusumma

35 000 eurot on liikunud ettevõttest välja kostjale II või kolmandale isikule. Kostja I majandusaasta

aruannetest ei nähtu, et ettevõttel oleks pika- või lühiajalisi laenukohustusi sellises summas.

Eeltoodu annab hagejale aluse esitada hagi solidaarselt kostja I ja kostja II vastu. Kostja II ei ole

tõendanud, et saadud raha oleks kasutatud kostja I huvides.

Kostjad ei ole täitnud endale võetud lepingulisi kohustusi ning on rikkunud laenulepingut. Hagejal

on õigus nõuda kostjatelt laenu tagastamist, intressi ja viivist 0,05 % tasumisele kuuluvast summast

iga viivitatud päeva eest.

Nõue ei ole aegunud, kuna kostjad on tasunud hageja poolt lepingust tulenevaid arveid ja

tunnustanud kostja kohustust (TsÜS § 158 lg 1).

2. Kostjad esitasid hagiavaldusele vastuse, milles palusid kohaldada hagis toodud nõuete osas

aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Laenu tagastamise tähtaega pikendati 06.07.2014. Seega muutus laenusumma tagastamise kohustus

sissenõutavaks alates 07.07.2014. Hagi on kohtusse esitatud 07.12.2017 ehk enam kui kolm aastat

pärast laenu summa tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega on hagis toodud

nõuded aegunud.

Hagis toodud nõuded on esitatud solidaarselt ka kostja II vastu. Kostja II ei ole laenulepingu

pooleks. Kostja ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning nõuded tuleb jätta

kostja II suhtes rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata leides, et nõue on aegunud.

Hageja ja kostja I sõlmisid 07.01.2013 laenulepingu kehtivusega kuni 30.06.2013. Lepingut

pikendati 06.01.2014 kokkuleppega selliselt, et lepinguga võetud laen koos intressidega tuli

tagastada hiljemalt 06.04.2014. Nõue muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014 (TsÜS § 147 lg 2).

TsÜS § 146 lg 1 alusel on aegumise tähtaeg 3 aastat. Seega aegus kostjate vastu esitatud nõue

06.07.2017, s.o alates 07.07.2017 kaotas hageja õiguse nõuda kohustuse täitmist. Hageja on

esitanud hagi kohtule 07.12.2017 ehk 5 kuud pärast nõude aegumist. Seega on kostjatel TsÜS § 142

lõikest 1 tulenev alus keelduda nõude täitmisest.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kuna kostja I tasus 31.12.2014 ja 30.06.2015 esitatud

intressiarved vastavalt 19.01.2015 ja 17.08.2015, siis on nõude aegumine TsÜS § 158 alusel

katkenud. Nii laenulepinguga kui ka 06.01.2014 kokkuleppega oli kokku lepitud intressi määras

6 % aastas, samuti oli kokku lepitud intressi tagastamise tähtaeg – vastavalt lepingule 30.06.2013

ja vastavalt kokkuleppele 06.07.2014. Seega oli VÕS § 397 lg 3 teise lause kohaselt intressi

tagastamise tähtajaks 06.07.2014 ja hagejal oli õigus esitada kostjatele intressiarve(d) ajavahemiku

07.01.2013-06.07.2014 eest ning hilisema perioodi eest esitatud intressiarved, s.o 31.12.2014,

30.06.2015 ja 31.12.2015, olid esitatud alusetult. Asjaolu, et kostja I tasus ekslikult 31.12.2014 ja

30.06.2015 arved, ei katkesta aegumist TsÜS § 158 alusel.

Maakohus leidis hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hageja nõue summas 35 000

eurot on aegunud. Kuna põhinõue on aegunud, siis on aegunud ka kõrvalnõuded s.o intressi ja

viivise nõuded (TsÜS § 144).

Kohus käsitles küsimust, kas kostja II on menetluses solidaarvõlgnikuks. Kostja II ei ole

laenulepingu pooleks, samuti ei ole ühinenud kohustusega ega muul viisil taganud laenulepingust

tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Kostja II solidaarne vastutus ei tulene ka seadusest. Isegi

juhul, kui kostja I andis laenuks saadud rahasumma edasi kasutamiseks kostjale II, ei tõendaks

nimetatud asjaolu, et kostja II oleks koos kostjaga I hagejale kahju tekitanud. Hageja ei saa nõuda

väidetava kahju, mis on tekitatud kostjale I, hüvitamist endale. Seega on kostja II vastu hagis

esitatud nõuded alusetud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.

Alternatiivselt palub hageja hagi rahuldada ning mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 35 000 eurot, mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja lepingujärgsed

viivised 07.12.2017 seisuga 28 367,50 eurot ja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja

lepingujärgsed viivised alates 08.12.2017 protsendina põhisummast kuni nõude kohase täitmiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hageja leiab, et maakohtu otsus põhineb õigusnormide rikkumisel ning maakohus ei ole arvestanud

otsust tehes kõigi asjaolude ega tõenditega. Kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi hageja esitatud

faktiliste väidete osas ega ole tuvastanud erinevate õigusnormide võimalikku kohaldumist.

Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, jättes välja toomata, miks kohus ei nõustunud hageja

esitatud väidete või neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud hageja esitatud

selgitusi, tõendeid ja taotlusi. Maakohus on pelgalt nõustunud kostjate seisukohaga ega ole ise

seadust kohaldanud. Kohus jättis kontrollimata, kas asjas võivad kohalduda TsÜS §-d 146 lg 4,

158, 167 ja 168.

Hageja on seisukohal, et heade kommete vastase käitumise tõttu on kostjad minetanud õiguse

esitada aegumise vastuväite. Hageja on kohtu tähelepanu juhtinud kostjate pahatahtlikule

käitumisele ning maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneva 10-aastase

aegumistähtaja. Hageja on kohtule esitanud piisavad tõendid, millega on tuvastatud kostjate

pahatahtlik ja õigusvastane käitumine lepingulise kohustuse täitmise ja selle olemasolu osas. Kostja

I poolt laenulepingust tuleneva kohustuse eitamine ning enda majandusaasta aruannetes

laenukohustuse mittekajastamine nelja aasta vältel on tahtlikult heade kommete vastaselt käitumine.

Samuti on kostja II poolt raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine tahtlik käitumine,

millega on soovitud õigusvastase tagajärje saabumist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel.

Hagejale jääb arusaamatuks, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et kostja I poolt tasutud

maksed nõude katteks 19.01.2015 ja 17.08.2015 ei katkesta aegumist TsÜS § 158 alusel. Hageja

arvates ei ole eluliselt usutav, et juriidilise isiku esindaja teostab ettevõtte nimel makseid ja ta ei

tea, mille eest tasuti viiel erineval korral kokku 5250 eurot või ta teostab makseid ekslikult.

Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendist ei saa välja lugeda seda, et võlgniku poolt maksete

teostamine ei peata aegumist. Korduvate intressiarvete maksmisega on kostja I kohustatud isikuna

nõuet tunnustanud ja seega on aegumine katkenud ja algas uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega 17.08.2015 arve summas 1050 eurot tasumisega.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse nõuda välja kostjale I kuuluva arveldusarve

väljavõtte alates 07.01.2013.

Samuti jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et hageja nõue kostja II vastu on alusetu.

Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kostjate pahatahtliku ja heade kommetega vastuolus

oleva käitumise tõttu, on äärmiselt ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja palub

menetluskulud jätta kostjate kanda või alternatiivselt poolte endi kanda.

5. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsus on õige, seaduslik ja põhjendatud. Otsuse tegemisel ei ole ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, ei ole rikutud menetlusõiguse norme ega ebaõigesti hinnatud tõendeid või

jäetud neid hindamata. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud ning on seda otsuses ka märkinud.

Hageja viited väidetavatele TsÜS § 167 ja § 168 kohaldumise kontrollimata jätmisele on alusetud

juba seetõttu, et mingeid läbirääkimisi hageja ja kostjate vahel ei ole peetud ning hageja ei ole

menetluses esitanud ka mingeid sellekohaseid väiteid ega tõendeid.

Väär on hageja seisukoht, et antud asjas kuuluks kohaldamisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

10-aastane aegumistähtaeg. Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et kostja I majandusaasta aruannetes

hageja ees oleva rahalise kohustuse kajastamata jätmine ei avalda mõju hageja ja kostja I vahelisele

laenusuhtele ega too kaasa 3-aastase aegumistähtaja muutumist 10-aastaseks.

Pooltel puudub vaidlus laenusuhte olemasolu ja laenu tagastamata jätmise osas, kuivõrd on

tuvastatud, et laenuleping sõlmiti ning laen on tagastamata. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine

(ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav

(Riigikohtu 16.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11).

Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on hageja seisukoht, et kostja II on kasutanud hageja poolt

kostjale I antud rahalisi vahendeid isiklikel eesmärkidel.

Maakohus on andnud hinnangu hagi aegumisele tulenevalt kostja I tehtud maksetest. Ilma õigusliku

aluseta tehtud intressimaksed ei ole TsÜS § 158 lg 2 kohaldamisalas, kuna vastav säte eeldab

õigusliku aluse ehk intressi tasumise kohustuse olemasolu.

Maakohus on õigesti jätnud hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Kostja II jääb seoses

enda solidaarvastutusega enda varasematele seisukohtadele.

Maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud, kuivõrd antud tsiviilasjas ei esine TsMS § 162 lg 4

sätestatud asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, mis puudutab hagi

rahuldamata jätmist nõude aegumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi

ebaõige kohaldamise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas ise uut otsust, kuna maakohus on lugenud hageja

nõude aegunuks, kuid hagi ei ole arutatud sisuliselt.

Asja materjalide kohaselt oli hageja ja kostja I vahel laenuleping ning kostjal I oli kohustus

tagastada hagejale laenu põhisumma 35 000 eurot poolte kokkuleppe kohaselt 6. juuliks 2014. a.

Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonimenetluses kontrollida, kas on põhjendatud kohaldada hageja

nõudele aegumist, arvestades laenu tagastamise lõpptähtaega 06.07.2014 ja hagi esitamise aega

07.12.2017. a.

7. Hageja tugines nii aegumistähtaja katkemisele (TsÜS § 158) kui ka TsÜS §-st tulenevale 138 hea

usu põhimõttele ning kostjate heade kommete vastasele käitumisele.

TsÜS § 158 kohaselt katkeb aegumine ning algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises

tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Pooled vaidlevad, kas aegumine katkes seetõttu, et kostja I tasus ka pärast laenu tagastamise tähtaja

möödumist hagejale kahel korral intressimakseid, s.o 31.12.2014 arve nr 261 ja 30.06.2015 arve nr

124 alusel vastavalt 19.01.2015 ja 17.08.2015.

Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei olnud

hagejal enam alust kostjalt I kui laenusaajalt intressi nõuda, mistõttu kostja I teostatud

intressimakseid ei ole alust arvestada kostja I poolse nõude tunnustamisena hageja ees.

8. Iseenesest on küll õige, et intressi VÕS § 94 järgses ehk n-ö kasutusintressi tähenduses saab

võlausaldaja nõuda senikaua, kuni laen ei ole muutunud sissenõutavaks ja kestab laenu

tagasimaksmise tähtaeg. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi saab nõuda viivist (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-2-

1-137-06 p 17; 3-2-1-89-08 p 15; 3-2-1-141-12 p 10).

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu käsitlusega, et kuna hagejal ei olnud pärast laenu

tagastamise tähtaja möödumist enam õiguslikku alust nõuda kostjalt intresside tasumist, siis ei saa

asjaolu, et kostja siiski kahel korral intressiarveid tasus, arvestada kostja poolt enda kohustuse

tunnustamisena hageja ees.

Riigikohus on kõigis oma eelviidatud lahendites ühtlasi selgitanud, et ehkki laenu tagastamise

tähtaja möödumisel lõpeb intressi kui laenuraha kasutamise tasu arvestamise alus, siis samal ajal

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise

kohustust. Sellest ajast peale tuleb kõne alla kas viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu

tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.

9. Aegumise peatumise regulatsioon on mõeldud pehmendama nõude aegumisest võlausaldajale

tulenevat ebaõiglust, väljendades hea usu põhimõtet. Nõude tunnustamisena on käsitatav võlgniku

toiming võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust.

Olukorras, kus võlgnikul on võlausaldaja ees rahalisi kohustusi nii põhi- kui kõrvalnõuete näol ja

võlgnik on teinud võlausaldajale laenusuhtega seotud makseid, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

asuda seisukohale, et maksete tegemisega ei ole võlgnik tunnustanud oma kohustust võlausaldaja

ees. Aegumise üle otsustamisel on oluline hinnata eelkõige seda, kas võlgnik on oma tegevusega

või käitumisega tunnustanud põhivõla (laenu tagastamise kohustuse) kui sellise olemasolu ning

ainuüksi kõrvalkohustuse ebaõige määratlemine ei anna alust asuda eitavale seisukohale.

10. Ringkonnakohus leiab, et intressiarvete tasumisega kahel korral ka pärast laenu tagastamise

tähtaja möödumist väljendas kostja I üheselt teadlikkust laenukohustuse olemasolust. Määravat

tähtsust ei oma asjaolu, et intressi ei olnud sel ajal enam alust arvestada tasuna raha kasutamise eest,

kuna kostja oli juba kaotanud õiguse laenuks saadud raha kasutada. Kostja esindaja on maakohtu

istungil mh selgitanud, et kostja tasus pärast laenu tähtaja möödumist esitatud intressiarveid ilmselt

süüvimata sellesse, et intressi tasumise kohustus lõppes. Ka see seisukoht väljendab ringkonnakohtu

hinnangul kostja I teadlikkust laenukohustuse olemasolust.

Põhjendatuks ei saa pidada TsÜS § 158 lõike 2 kitsendavat tõlgendamist. Sätte kohaselt võib nõude

tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises,

tagatise andmises või muus teos. Tegemist on lahtise (mitteammendava) loeteluga kohustatud isiku

käitumisviisidest, mis võivad viidata nõude tunnustamisele. Intresside maksmist olukorras, kus

intresside arvestamine ei olnud enam laenulepingu tähtaja möödumise tõttu põhjendatud, saab seega

lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku poolt.

Seega leiab ringkonnakohus, et hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes

ja algas uuesti (TsÜS § 158 lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale

makseid seoses vaidlusaluse laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017

möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg.

11. Apellatsioonkaebuse muude väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus on

seisukohal, et praeguse vaidluse puhul ei ole alust kohaldada nõude aegumistähtaja suhtes TsÜS

§ 146 lõiget 4. Ka Riigikohus on oma otsustes nr 3-2-1-67-14 (p 37) ja 3-2-1-79-09 (p 11) leidnud,

et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib

õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse

täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Selliseid asjaolusid ei ole

käesolevas asjas esitatud.

Samas põhjendatud on hageja etteheide, et maakohus on jätnud käsitlemata aegumise võimaliku

peatumise TsÜS § 167 alusel. Hageja on kolmel korral (tl 27-29) määranud kostjatele täiendava

tähtaja võlgnevuse tasumiseks. TsÜS § 168 järgi ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli

peatunud, aegumistähtaja hulka. Nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise

lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul.

12. Maakohus asus lisaks seisukohale, et kostja II suhtes ei ole hagi põhjendatud ja puudub

igasugune alus lugeda kostjat II kostja I kohustuse eest solidaarselt vastutavaks.

07.01.2013. a laenulepingu kohaselt osales Roland Pullerits lepingu sõlmimisel kostja 1 juhatuse

liikmena ehk seadusliku esindajana. Laenulepingust ei nähtu kokkuleppeid tagatiste seadmises, sh

käenduse osas. Kuna kostjal II puudusid hagejaga lepingulised suhted, siis saaks kostja II vastutus

hageja ees tulla kõne alla üksnes lepinguvälisel alusel, s.o eelduslikult kahju hüvitamise nõudena.

Hageja hinnangul on alust eeldada, et laen (35 000 eurot) on liikunud ettevõttest välja kostjale II

või kolmandale isikule. Seejuures tugines hageja oma nõudes mõlema kostja vastu peamiselt

lepingulisele alusele, kuid kohtuistungil on arutletud ka nõude alternatiivsete aluste, sh äriühingu

juhatuse liikme vastutuse kohaldamise üle. Hageja on viidanud, et kostja I on põhimõtteliselt

maksejõuetu, ettevõttel puudub vara ning kostja I vara arvel ei ole seetõttu ilmselt võimalik nõuet

rahuldada.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et senises menetluses esiletoodu põhjal puudus õiguslik

alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Esitatud kujul ei ole nõue kvalifitseeritav äriseadustiku

(ÄS) § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist osaühingule (praeguses kontekstis

kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda oma

võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu

võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14 p 16). Seega ei ole hagejal võimalik ÄS § 187

järgi nõuda raha väljamõistmist endale.

ÄS § 187 alusel esitatava nõude eelduseks on asjaolu, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi

osaühingu ees ning sellega tekitanud varalist kahju osaühingule. Seega on hagi alus ja ese kostjate

I ja II puhul erinevad. Praeguses asjas on hageja sisuliselt tuginenud üksnes sellele, et rikutud on

hageja ja kostja I vahelist laenulepingut. Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mille kohaselt kostja

II oleks rikkunud hageja omandisarnast õigust, põhjustades sellega varalise kahju (VÕS §§ 1043 jj).

14. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasi tuleb saata maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Kostjad

ei ole hagiavaldusele esitanud sisulisi vastuväiteid, esitades hagile vastates koheselt aegumise

vastuväite.

Maakohus ei ole aegumise kohaldamise tõttu võtnud asjas seisukohta nõude sisulises osas.

Menetluses ei ole kostjatelt küsitud, kas lisaks aegumise vastuväitele on neil ka alternatiivseid

vastuväiteid, miks tuleks nende arvates jätta hagi rahuldamata.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik endal teha asjas sisulist otsust. Maakohtul tuleb menetluse

jätkamisel anda kostjatele võimalus esitada hageja nõude ja selle arvestuse (kõrvalnõuded) osas

oma seisukoht.

Eeltoodule tuginedes tühistab ringkonnakohus maakohtu vaheotsuse ning saadab tsiviilasja tagasi

maakohtule asja menetluse jätkamiseks.

15. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile (TsMS

§ 173 lg 3).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/