2-17-8974/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-8974

Tsiviilasi

Rekman OÜ hagi Acres OÜ vastu 35 351 euro nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 11. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Rekman OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

35 351 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Rekman OÜ (registrikood 10093586),

lepinguline esindaja Kerli Kase

Kostja (vastustaja): Acres OÜ (registrikood 12287260),

lepingulised esindajad advokaadid Kristjan Tamm ja

Heili Püümann

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 11. oktoobri 2018 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude

summaks ringkonnakohtus 1 004 eurot ja mõista see summa hagejalt Rekman OÜ

kostja Acres OÜ kasuks välja. Eelmises lauses välja mõistetud summalt tuleb

hagejal tasuda kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (9)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Rekman OÜ (hageja) esitas 8. juunil 2017 Harju Maakohtule hagi Acres OÜ (kostja) vastu

35 351 euro nõudes.

Hageja väitel:

-

sõlmisid pooled 22. aprillil 2016 töövõtulepingu nr 2016-66-04 (edaspidi „leping“),

mille kohaselt hageja pidi kostja alltöövõtjana teostama Soomes Helsingis aadressil

Aleksis Kiven katu 40 asuva ehitise akende paigaldamise (edaspidi „töö“);

-

töö pidi valmima 31. juulil 2016 ja kostja pidi tasuma hagejale selle eest 172 000 eurot;

-

töö vastuvõtmisel ilmnesid puudused, mis hageja nõustus kõrvaldama. Nende kohta

koostati

9. augustil 2016

ehituskoosoleku

protokoll

(„edaspidi

„protokoll“).

Protokollis märgiti, et kõik aknad on töömaal ja paigaldatakse viimaseid raame,

takutatakse aknaid ja tegeldakse akende puuduste likvideerimisega katmata akende

puhul. Olulisemad protokollis märgitud puudused kõrvaldati ja esitati sertifikaadid.

Kõiki puudusi ei saanud kõrvaldada, sest aknad olid krohvimistöödeks kiledega kaetud;

-

kostja saatis 24. jaanuaril 2017 hagejale pretensiooni, kus teavitas puudustest, viitas

töö lõpptähtaja ületamisele ja hoiatas leppetrahvi nõudega. Hageja vastas

7. veebruaril 2017 ja leidis, et akende kiledega katmine takistab puuduste kõrvaldamist.

Kuna töö oli valmis, taotles hageja vastuvõtmise akti allkirjastamist. Hageja soovis

ülejäänud puudused kõrvaldada vaegtööde käigus. Kostja keeldus akti allkirjastamast;

-

kostja saatis 21. veebruaril 2017 hagejale lepingu ülesütlemise teate, kus väitis taas, et

hageja on ületanud töö teostamise tähtaega. Samuti leidis kostja, et puuduste tõttu on

talle tekkinud kahju ja ta soovib lasta puudused kõrvaldada kolmandal isikul. Hageja

ülesütlemisega ei nõustunud ja esitas 10. märtsil 2017 vastuväite;

-

hageja esitas 16. märtsil 2017 kostjale tasumiseks lõpparve summas 40 351 eurot, mida

kostja pole tasunud ega teatanud põhjustest, miks ta keeldub töö eest tasumisest. Ka

4. aprilli 2017 märgukirjale pole kostja reageerinud;

-

tuginedes vaidluse asjaoludele vähendas hageja hea tahte väljendusena tasumisele

kuuluvat lõpparvet 5 000 eurot võrra. Hageja lõplik nõue kostja vastu on 35 351 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest haginõude summale vastavas

osas töö ei ole tehtud ega vastu võetud. Kostjal tellijana ei ole kohustust vastu võtta

puudustega või tegemata töid;

-

hageja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ega tähtaegselt. Hageja toimetas aknad

ehitusobjektile, kuid akende paigaldus ja viimistlus jäi vaatamata korduvatele suulistele

ja kirjalikele pretensioonidele lõpuni tegemata. Kostja juhtis hageja tähelepanu töös

esinevatele probleemidele ja nõudis tulemusetult nende kõrvaldamist;

-

hageja on alusetult järeldanud, et hagejalt ehitustöö tellinud Lujatalo OY (edaspidi

„Lujatalo“) oli töö vastu võtnud. Lujatalo ei olnud rahul akende paigaldusega ja

tuulehaakidega seotud probleem tuli lahendada kostjal;

-

ajaks, mil hageja saatis kostjale tasumiseks arve, oli leping juba üles öeldud. Kui leping

oleks olnud kehtiv, ei oleks hagejal lepingu p 9.6 alusel olnud õigust esitada lõpparve.

Hageja ei teinud tööd lõpuni, kostja ei aktsepteerinud lepingu p 9.4 alusel akti ja hageja

ei esitanud garantiiaja tagatist;

3 (9)

-

kostja ütles 21. veebruari 2017 teatega lepingu üles ja tellis teostamata tööd Scandinor

OÜ-lt (edaspidi „Scandinor“). Nende tööde maksumuseks kujunes 35 720 eurot, mis

on kostja kahju ja mille hageja peab hüvitama;

-

lisaks kahju hüvitamise nõudele on kostjal hageja vastu leppetrahvi nõue lepingu

p 9.7.1 alusel summas 34 400 eurot (0,4% 172 000 eurost = 688 eurot × 50 päeva);

-

alternatiivselt soovib kostja kahes eelmises taandes kirjeldatud rahalised nõuded hageja

nõudega tasaarvestada.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 11. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid 22. aprillil 2016 lepingu;

-

lepingu alusel pidi hageja teostama kostjale alltöövõtu käigus Soomes Helsingis

aadressil Aleksis Kiven katu 40 asuva ehitise akende paigaldamise töö;

-

hageja pidi töö valmis tegema 31. juuliks 2016;

-

kostja pidi lepingu p 9.1. alusel tasuma hagejale kokku 172 000 eurot;

-

hageja ei teinud tööd lõplikult valmis 31. juuliks 2016;

-

töös esinesid puudused;

-

kostja saatis hagejale pretensioone ja 21. veebruaril 2017 ülesütlemise avalduse.

3.2. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-tele 3 ja 4, §-le 638, § 641 lg-le 1, lg 2

p-le 2, § 644 lg-le 2, § 646 lg-tele 1 ja 5, § 77 lg-le 1, § 647 lg-le 1, § 655 lg-tele 1 ja 2 ning

lepingule ja leidis, et hageja töövõtutasunõue ei kuulu rahuldamisele, sest see ei ole muutunud

sissenõutavaks. Hageja ei tõendanud puudusteta töö üleandmist kostjale ega seda, et töö tuleks

lugeda vastuvõetuks. Kostja tõendas töös oluliste puuduste esinemist ja nende kõrvaldamata

jätmise, millest tulenevalt oli kostjal õigus leping lõpetada.

Poolte kirjavahetusest peale lepingu sõlmimist ja protokollist nähtub, et kostja teavitas hagejat

korduvalt puudustest ja kirjeldas neid täpselt. Samadele puudustele viidati Lujatalo kirjades.

Samuti nähtub kirjadest, et hageja sai puuduste kõrvaldamisega alustada septembris 2016,

enamikes trepikodades olid kiled kõrvaldatud detsembriks 2016 ja siis polnud enam takistusi

puuduste kõrvaldamiseks.

Tunnistaja AA (edaspidi „tunnistaja“) ütlused ei tõenda, et töö oli puudusteta või et kõik

puudused olid kõrvaldatud enne, kui hageja saatis kostjale viimase arve ja akti. Tunnistaja

kinnitas puuduste olemasolu, kuid väitis vastuoluliselt ja ebakonkreetselt, millal ja milliseid

puudusi ta kõrvaldas. Tunnistaja möönis, et käis objektil peale augustit 2016 kahel korral ja

kõiki puudusi ei kõrvaldanud. Puuduste kõrvaldamise tegelikku ulatust ütlustest ei selgu.

Ehitusinseneri ja tuleohutuse eksperdi PP (edaspidi „asjatundja“) koostatud hoone akende

auditi (edaspidi „audit“) kohaselt esinesid akendel järgmised puudused: metallist akna

nurkadesse olid paigaldatud ümarpea kruvid, kuigi tuli paigaldada peitpeaga miinuskruvid;

kruvi peadele oli tehtud värviparandusi; aknanurgad olid paigaldatud erinevatele kõrgustele ja

viltu; klaaspaketi liistude naelapead olid värvimata; aknakitt või silikoon oli paigaldatud

mittekvaliteetselt; siseraamidel olid aknalingid erinevatel kõrgustel ja paigaldatud defektselt

ning siseraamide käiguvahed olid ebaühtlased; tuulehaak pidi olema kinnitatud aknapiida

külge, kuid pidi olema paigaldatud akna välis- või siseraami külge, mistõttu lõhkus see avamisel

aknaraame; akendel esines erinevaid viimistlusdefekte; osadel akendel puudus tootejoonisel

ettenähtud siseraam; tuletõkkeakendel puudusid osaliselt ribakardinad. Asjatundja arvates oli

hageja teostanud töö oluliste puudustega ja tööd ei saanud lugeda lõpetatuks.

4 (9)

Kui leping ei näinud ette konkreetset kvaliteedinõuet, siis pidi vastav töö olema tehtud vähemalt

keskmise kvaliteediga, mille hindamisel sai lähtuda heast ehitustavast, Eestis kehtivatest

ehituslikest kvaliteedinõuetest ja nende puudumisel Soomes kehtivatest nõuetest. Hageja ei

tõendanud ühegi puuduse osas, et kostja viidatud kvaliteedinõude asemel kohaldus mõni teine

konkreetne nõue, mida arvestades puudust poleks olnud.

3.3. Kostja nõudis hagejalt korduvalt puuduste kõrvaldamist, kuid hageja kostja

pöördumistele ei reageerinud. Seetõttu oli kostjal õigus tellida puuduste kõrvaldamine

kolmandalt isikult ja nõuda hagejalt kulude hüvitamist.

Scandinori koostatud aktide ja arvete kohaselt oli puuduste kõrvaldamise kulu 35 720 eurot.

Hageja ei tõendanud, et kõiki puudusi oli võimalik kõrvaldada oluliselt väiksemate kuludega

või et neid oli võimalik kõrvaldada 5 000 euro eest.

3.4. Hageja on lepingut oluliselt rikkunud, sest ta ei ilmunud õigustamatult puudusi

kõrvaldama, kuigi kostja juhtis neile korduvalt tähelepanu ja andis täiendava tähtaja. Kostja

ütles lepingu üles hageja olulise rikkumise tõttu, mis välistas hageja õiguse nõuda kostjalt

töövõtutasu.

3.5. Isegi kui hageja tasunõue oleks muutunud sissenõutavaks või kui hageja oleks tõendanud

kostjale üleantu väärtuse, ei kuuluks hageja nõue rahuldamisele kostja tasaarvestuse avalduse

tõttu. Täidetud olid kostja kahju nõude esitamise eeldused, kuna kostja nõudis korduvalt

hagejalt puuduste kõrvaldamist, kuid hageja puudusi ei kõrvaldanud. Hagejal puudusid

takistused jätta puudused täielikult kõrvaldamata. Hagejal oli võimalik asuda puudusi

kõrvaldama alates septembrist 2016, kui trepikodadest kiled järk-järgult eemaldati, ja

detsembriks 2016 olid kiled eemaldatud enamikest trepikodadest. Seega sai hageja hiljemalt

detsembris kõrvaldada kõik puudused.

Kostja andis 24. jaanuaril 2017 hagejale täiendava tähtaja, kuid hageja puudusi ka siis ei

kõrvaldanud. Seetõttu oli kostjal õigus lasta Scandinoril puudused kõrvaldada ning nõuda

hagejalt sellega seotud kulude hüvitamist. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud puuduste

kõrvaldamise kulu alusetust. Kulude põhjendatust tõendavad kostja tõendid, sh audit. Ainuüksi

asjaolu, et kostja seaduslik esindaja on ka Scandinori seaduslik esindaja, ei muuda puuduste

kõrvaldamise kohta esitatud tõendeid ebausaldusväärseteks.

3.6. Kostja leppetrahvinõue ei ole põhjendatud. Lepingu p 8.8 ja 9.7.1 tuleb nende koostoimes

tõlgendada nii, et kostja saab nõuda hagejalt leppetrahvi üksnes juhul, kui ta ise peab tasuma

Lujatalole leppetrahvi või kahjuhüvitist. See ei mõjuta hagi rahuldamata jätmist.

3.7. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud 50 t 31 min

ulatuses tunnitasuga 125,50 eurot, st rahaliselt 6 339,84 eurot. Koos ekspertiisikuluga 800 eurot

ja tõlkekuluga 35,67 eurot tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista

7 175,51 eurot ( = 6 339,84 + 800 + 35,67).

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada või teise võimalusena saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei nõustu hageja maakohtuga, et töövõtutasu nõue ei ole sissenõutav. Maakohtu

seisukohad on vastuolulised, kuna ta leidis, et lepingu ülesütlemine ei anna kostjale lõplikku

tasu maksmisest keeldumise õigust, samas märkis, et kuna leping oli arve esitamise ajaks üles

öeldud, puudus hagejal õigus esitada kostjale arve.

Hageja jääb selle juurde, et kostja peab teostatud tööde eest tasuma 35 351 eurot. Maakohus

jättis tähelepanuta hageja poolt nõude vähendamise 5 000 euro võrra.

5 (9)

4.2. Teiseks ei olnud kostjal alust leping üles öelda. Maakohus ei viidanud, millisest tõendist

tuleneb järeldus, et kostja andis hagejale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja, kuid

hageja oma kohustust ei täitnud ning seetõttu rikkus hageja lepingut oluliselt ja andis kostjale

õiguse lepingust taganeda.

Maakohus tugines ebaõigesti kostja esitatud fotodele ja videotele, sest neist ei ole võimalik aru

saada, kas need on tehtud enne või peale puuduste kõrvaldamist.

Hageja selgitas maakohtus, miks pidas ta kostja ülesütlemise hoiatust ja teadet alusetuks ning

esitas kohtule vastuse kostja hoiatusele leping üles öelda. Vastusest nähtub, et hageja esitas

kostjale vastuväite lepingu lõpetamise osas ja oli valmis puudused kõrvaldama, kuid ei saanud

seda teha kostjast tulenevatel põhjustel. Seega ei olnud lepingu ülesütlemine põhjendatud.

Kostja seaduslik esindaja MT kinnitas vande all antud seletuses, et suur osa akendest oli kinni

kaetud veel ka veebruaris. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et osa akendest olid

kiledega kaetud ja puudused sai kõrvaldada, kui kile oli maha võetud. Seega on arusaamatu

seisukoht, et hageja ei ole tõendanud puuduste kõrvaldamiseks esinenud takistuse olemasolu.

Värvikahjustusi ei saa panna hageja süüks, sest aknad teipis kinni ja teibi eemaldas töö tellija.

4.3. Kolmandaks hindas maakohus kostjal tekkinud võimaliku lisakulu summa valesti.

Maakohus tugines mh akende auditile, kuid jättis tähelepanuta hageja seisukoha selle

ebausaldusväärsuse kohta. Audit koostati alles 14. mail 2018 (rohkem kui aasta peale hageja

objektil tegutsemise lõpetamist) ja lähtudes asjatundjale edastatud fotodest. Fotodest ei ole

võimalik aru saada, millal need on tehtud ja mis ulatuses väidetavaid puudusi akendel esines.

Seega arvestas maakohus ebaõigesti auditi järedlusega puuduste kõrvaldamise kulu kohta.

Samuti tugines maakohus põhjendamatult Scandinori aktile ja arvetele, mille kohaselt tasus

kostja parandustööde eest 35 720 eurot. Arved esitati 30. juunil ja 21. juulil 2017, st peale hagi

kostjale edastamist. Kostja ja Scandinori juhatuse liige ning ainuosanik on MT, kes ka arved

väljastas. Aktide ja tunnistaja ütluste vahel on ebakõlad ning aktis nimetatud tööd, nende maht

ja tööde maksumus ei vasta tegelikule vajadusele: erinevused on akende, reguleerimist vajanud

hingede, puudustega kardinanööride ja tuulehaakide kogustes, samuti on asjatult vahetatud kõik

liistud. Aktid ja arved pole usaldusväärsed, vaid need koostati ja esitati eesmärgiga esitada

tasaarvestuse avaldus ja näidata väidetava nõude olemasolu hageja vastu.

Samas keelas maakohus tunnistajal vastata küsimusele, mis puuduste kõrvaldamise maksumus

võiks olla, kui tema neid töid teeks. Tunnistaja viibis objektil ja oli puudustest teadlik ning oli

võimelike neid ka kõrvaldama. Arusaamatu on, miks maakohus ei võimaldanud isikul, kes

tegeleb igapäevaselt akende paigaldamisega, anda vastust maksumuse küsimusele, ja lähtus

tundmatu isiku, kes pole objektil käinud, hinnangust.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena lepingu sõlmimise ja

lepingus kokku lepitud kohustused ning nende täitmise tähtajad, samuti töö tähtaegselt

valmimata jätmise ja töös puuduste esinemise ning ülesütlemisavalduse saatmise. Neist saab

ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.

6 (9)

8. Kaebuse esimese väitega heidab hageja maakohtule ette ebaõiget hinnangut töövõtutasu

sissenõutavaks muutumise osas. See väide ei ole põhjendatud.

8.1. Maakohtu otsus ei ole töövõtutasu sissenõutavaks muutumise hindamisel vastuoluline.

Õige on vaidlustatud otsuse p-s 88 väljendatud seisukoht, et VÕS § 111 lg 1 annab kohustatud

lepingupoolele üksnes ajutise õiguskaitsevahendi. Samas punktis sedastas maakohus, et kostja

õigus jätta lõplikult tasunõue maksmata tuleneb sellest, et hageja tasunõue ei muutunud enne

lepingu ülesütlemist sissenõutavaks ning lepingu ülesütlemise tagajärjel ei saa hageja nõuet

rahuldada, sest hageja ei tõendanud vastavaid eeldusi. Seega ei põhjendanud maakohus hagi

rahuldamata jätmist VÕS § 111 lg-ga 1, vaid selgitas nii juba viidatud punktis kui ka otsuse

p-s 96, et sel alusel esitatud kostja vastuväited ei ole edukad. Kuna aga tasu maksmisest ajutise

keeldumise ja lepingu ülesütlemise (või sellest taganemise) õiguskaitsevahendid on

alternatiivsed, siis võis kostja valida, kas ta tugineb neist ainult ühele või mõlemale (vrd nt

Riigikohtu 12. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 21 teine lõik). Maakohus tuvastas,

et kostja on lepingu lõpetanud ja lahendas vaidluse õigesti sellest lähtudes.

8.2. Samuti leidis maakohus vaidlustatud otsuse p-des 104 ja 146 õigesti, et ainuüksi arve

esitamine ei ole töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise alus. VÕS § 82 lg 7 esimese

lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse

täitmist. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma

arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve

esitamisel (Riigikohtu 7. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude

sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse

eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu

27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või

seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse

täitmisest VÕS § 110 alusel (Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13,

p 14; kokkuvõtvalt 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 18 kolmas lõik). Siiski ei

tulene eelnevast, et arve esitamine ise saaks muuta muidu mitte veel sissenõutava kohustuse

sissenõutavaks.

8.3. Töövõtutasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla esimese alternatiivina kas töö

valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teise alternatiivina

töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi

muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija

võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637

lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht

on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga

osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt Riigikohtu

21. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851, p 16 teine lõik, ja selles viidatud 10. mai 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.4; 14. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15,

p 10; 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13). Kui töö ei ole vastu võetud, peab

tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö

lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 21. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851,

p 23 esimene lõik, ja selles viidatud 18. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18;

28. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24).

8.4. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 108 ja 109, et töö vastuvõtmine ja tasumine

pidid toimima vastavalt hageja esitatud ning kostja aktsepteeritud aktidele kord kuus. Seega oli

pooltel kokkulepe, mis vastas VÕS § 637 lg 4 teises lauses sätestatule. Vaidlust ei ole selles, et

kostja ei võtnud vastu seda tööosa, mille eest hageja praegu tasu nõuab. Maakohus hindas poolte

väiteid ja tõendeid ning järeldas õigesti, et kostjal ei olnud ka tööde vastuvõtmise kohustust,

sest hageja ei pakkunud ülevõtmiseks tööd ilma oluliste puudusteta. Seega oli õige maakohtu

järeldus, et töövõtutasu nõue ei muutunud sissenõutavaks.

7 (9)

9. Kaebuse teise väite kohaselt ei olnud kostjal alust töövõtuleping lõpetada. Ka sellega

ringkonnakohus ei nõustu.

9.1. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustus on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö

(valmis)tegemine, tellija põhikohustus aga töö eest tasu maksmine. Tellijal on võimalik

töövõtulepingust VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda või see VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelda. VÕS

§ 655 lg 1 alusel võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on

lepingut rikkunud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole

olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad

õiguslikud tagajärjed. Töövõtulepingust taganemise korral on võimalik nõuda üleantu

tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist (VÕS § 189 lg-d 1 ja 2), kuid ülesütlemisel seevastu

kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt 20. oktoobri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p-d 12 ja 13 koos seal viidatud varasema praktikaga, aga ka

hilisemast praktikast 20. septembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856, p 11).

9.2. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-des 100 ja 143, et kostja 21. veebruari 2017

avaldusest nähtub selgelt tahe leping üles öelda, mitte aga sellest taganeda. Samas märkis

maakohus otsuse p-s 97 põhjendatult, et töövõtja olulisest lepingurikkumisest tingitud

töövõtulepingu ülesütlemise korral tuleb kohaldada lepingust taganemise sätteid ja osundas

asjakohasele kohtupraktikale, sh eelmises p-s 9.1 viidatule. Seega lähtus maakohus asjakohaselt

sellest, et kostja 21. veebruari 2017 avaldus on sama õigusliku tagajärjega nagu taganemis-

avaldus. Järelikult on selle kehtivuse eeldused samad nagu lepingust taganemise eeldused.

9.3. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine

lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Töövõtja loetakse VÕS § 647 lg 1 järgi

töövõtulepingut oluliselt rikkunuks mh, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole

võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd

tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest

teatamist. Nagu märgitud eespool p-s 8.3, pidi lepingujärgse töö tegemise ning töö

lepingukohasuse tõendama töövõtja ehk hageja. Kui hageja ei lükanud ümber kostja väiteid ja

tõendeid töös puuduse esinemise kohta, siis pidi ta vähemalt tõendama, et protokollis ja kostja

pretensioonides osundatud puudused on kõrvaldatud. Seetõttu ei ole asjakohased hageja

etteheited kostja tõendite võimalikele puudustele, sest hageja pidi ise esitama tõendid, millest

nähtuks töö vastavus lepingutingimustele ja puuduste kohane kõrvaldamine. Selliseid tõendeid

hageja ei esitanud ega neile kaebuses ei viita.

9.4. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 150, et nii kostja kui ka Lujatalo viitasid

puudustena akende reguleerimata jätmisele, klaasiliistu vahetamise ja värvimise vajadusele,

puuduvatele ribakardinatele, ribakardinate puuduvatele nuppudele, hingede reguleerimise

vajadusele, tuulutushaakide paigaldamisele, puuduvatele aknaraamidele ja puuduvatele akende

sulustele. Kuigi kaebuses ja 17. novembri 2016 e-kirjas väidab hageja, et värviparandusi ei

pidanud ta tegema, siis tuvastas maakohus otsuse p-s 138 õigesti hageja 16. novembri 2017

e-kirja põhjal, et hageja on vähemalt kaudselt kinnitanud värviparanduste tegemise kohustust

ja põhjendanud paranduste seni tegemata jätmist ilmastikuoludega. Lisaks tuvastas maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 156 auditile viidates, et täiendavalt esines akendel puudusi seoses

kruvide, nurkadega ja linkidega, samuti kiti ja silikooni paigaldamisega ning akendel oli

viimistlusdefekte ja osadel akendel puudus siseraam. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga nagu

ei saaks auditit pidada usaldusväärseks (vt pikemalt järgnevas p 10.5). Samuti on õige

maakohtu käsitlus, et puuduseid saab tuvastada kostja esitatud fotode ja videote põhjal, sest

esiteks on sellised tõendid piisavad vaidlemaks vastu hageja väitele puudusteta töö valmimise

kohta, teiseks on need kooskõlas muude dokumentaalsete tõenditega ja kolmandaks ei

kasutanud hageja võimalust esitada omapoolseid võrreldavaid tõendeid akende seisukorra

kohta töö valmimisel.

8 (9)

9.5. Hageja ei saa edukalt tugineda oma võimalikule teadmatusele ja vähesele seaduse-

tundmisele, sest poolte käitumine ja avaldused lepingu täitmise ajal seondusid tegelike faktiliste

asjaolude ja töö tegemisega, mitte aga selle õigusliku kvalifitseerimisega. Kuigi hageja heitis

nii kohtueelselt kui ka maakohtus kostjale ette puuduste kõrvaldamise mitmesuguseid takistusi,

siis jättis ta tähelepanuta, et algselt olid puudused tingitud mittekohasest tööst, sh olulisest

hilinemisest akende tarnimisel. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 162 õigesti, et

hagejal oli võimalik asuda puudusi kõrvaldama alates septembrist 2016, kui trepikodadest kiled

järk-järgult eemaldati. Kuna detsembriks 2016 olid kiled eemaldatud trepikodadest A–D ehk

enamikest trepikodadest, siis sai hageja hiljemalt detsembris kõrvaldada vähemalt valdava osa

puudustest. Sama nähtub ka MT seletusest. Kostja andis 24. jaanuaril 2017 hagejale täiendava

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks 14 päeva, mille jooksul oli hagejal võimalik puudused

kõrvaldada, kuid hageja seda ei teinud. Hageja jättis kõrvaldamata puudused mh

trepikodades A–D, mistõttu ei oma otsest tähtsust, kas trepikojas E kilede hiljem eemaldamise

tõttu oleks tulnud selles osas puuduste kõrvaldamise tähtaega pikendada. Kokkuvõtvalt tuvastas

maakohus asjakohaselt ja menetlusnorme rikkumata, et hageja keeldus õigustamatult tööd

parandamast ega teinud seda mõistliku aja jooksul pärast talle töö lepingutingimustele

mittevastavusest teatamisest. Järelikult olid täidetud VÕS § 647 lg-te 1 ja 3 kohaldamise

eeldused ning kostja võis ilma täiendavat tähtaega määramata lepingust taganeda.

10. Kaebuse kolmas väide käsitleb kostjal puuduste kõrvaldamisel tekkinud kulude summat.

10.1. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-s 97 põhjendatult, et töövõtja olulisest

lepingurikkumisest tingitud töövõtulepingu ülesütlemise korral tuleb kohaldada lepingust

taganemise sätteid ja viitas asjakohasele kohtupraktikale. Kaebuse kahele esimesele väitele

vastates sedastas ringkonnakohus eespool, et hageja ei saa nõuda kostjalt töövõtutasu (sest see

pole muutunud sissenõutavaks) ja kostjal oli alus lepingust taganeda (sest hageja ei kõrvaldanud

töös esinenud puudusi mõistliku aja jooksul). Kolmandat väidet tuleb seega eelkõige uurida

vaatekohast, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue VÕS § 189 lg-te 1 ja 2 alusel. Maakohus

kohaldas neid sätteid õigesti ja märkis vaidlustatud otsuse p-s 102 asjakohaselt, et seda ei takista

hageja tuginemine teisele õiguslikule alusele.

10.2. Eelmises p-s 10.1 märgitu põhjal saab hageja nõue seisneda lepingu alusel üleantu

väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Kui üleantu hind on lepingus määratud,

loetakse see VÕS § 189 lg 3 kohaselt sama paragrahvi teise lõike tähenduses üleantu

väärtuseks. Seejuures tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel arvestada ka selle lepingule

mittevastavusega (Riigikohtu 21. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 13).

10.3. Pooled ei vaidle, et lepingu kogumaksumus oli 172 000 eurot. Kostja ei ole sellest vastu

võtnud tööd maksumusega 40 351 eurot, ülejäänud töö on vastu võetud ja selle eest tasutud.

Kuna hageja ei tõendanud, et summas 40 351 eurot oleks töö valmis ja vastu võetud või et see

tuleks lugeda vastuvõetuks, siis on VÕS § 189 lg 3 järgi kostjale üleantu väärtus 131 649 eurot

( = 170 000 – 40 351). Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et ta oleks andnud kostjale üle

suuremas väärtuses töö. See on kooskõlas eelmises p-s 10.2 sedastatuga, et üleantu väärtuse

tuvastamisel tuleb arvestada töö võimaliku mittevastavusega lepingutingimustele.

10.4. Hagejal oli võimalus VÕS § 189 lg 3 eeldus maakohtus ümber lükata. Maakohus selgitas

seda hagejale piisavalt, aga hageja ei esitanud väiteid ega tõendeid, mille põhjal olnuks

võimalik hinnata kostjale juba üle antud töö väärtus suuremaks. Küll aga järeldas maakohus

õigesti kostja esitatud tõenditest, sh auditist ning Scandinori aktidest ja arvetest, et veel

üleandmata ja tegemata tööde (kokkuvõtvalt: kõrvaldamata puuduste) maksumus jääb samasse

suurusjärku, mille võrra on lepingus ette nähtud töö tegemata. Kuna maakohus ei pidanud hagi

ühelgi õiguslikul alusel ega mingis osas põhjendatuks, siis ei tulnud hinnata kostja väiteid kahju

kohta. Samuti ei oma tähtsust, kas kostjal võib olla muid nõudeid hageja vastu, sh leppetrahvi

nõuet, aga selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Samadel kaalutlustel ei mõjutanud

hagi tervikuna rahuldamata jätmist hageja endapoolne nõude vähendamine 5 000 euro võrra.

9 (9)

10.5. Auditi hilisem koostamine ei anna alust kahelda selle usaldusväärsuses. Asjatundja

arvamuse koostamine hiljem fotode jm dokumentide põhjal on tavapärane. Ka näiteks eksperdi

arvamus asjas tähtsust omavate asjaolude kohta koostatakse alles kohtumenetluse ajal. Auditi

p 1.5 kohaselt oli selle eesmärk hinnata asjatundjale esitatud dokumentide ja fotode põhjal, kas

hageja valmistatud ja paigaldatud aknad vastavad lepingus kokku lepitud kvaliteedinõuetele ja

heale ehitustavale. Nagu ringkonnakohus märkis eespool p-s 9.4, oli hagejal võimalik kostja

esitatud fotodelt, sh asjatundjale esitatud fotodelt nähtuvate puuduste esinemise väite

ümberlükkamiseks esitada oma tõendid selle kohta, et töö kostjale vastuvõtmiseks pakkumise

ajal selliseid puuduseid ei esinenud. Kostja seda võimalust ei kasutanud ega selgita ka kaebuses,

milliste tõendite põhjal oleks saanud maakohus teha teistsuguseid järeldusi.

10.6. Scandinori aktide ja arvete koostamise aeg ega tema seotus kostjaga ei anna samuti alust

kahelda nende tõendite usaldusväärsuses, sest need on piisavas ulatuses kooskõlas asjas

kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei näe olulist vastuolu Scandinori akti ja tunnistaja

ütluste vahel. Õige on hageja märkus, et akende koguarv oli 164, selle asjaolu üle pooled ei

vaidle. Samas ei nähtu Scandinori aktidest, et erinevus akende arvus (164 asemel märgitud 167)

oleks mõjutanud vastavat kulu tervikuna. Liistude, ribakardinate ja nende nööride, tuulehaakide

ning muude aktides nimetatud puudustega esemete osas ei ole hageja tõendanud, et vastavaid

puudusi ei esinenud, kuigi eespool p-des 8.3 ja 9.3 sedastatu kohaselt kuulus see hageja

tõendamiskoormisesse. Scandicori aktides on sisuliselt kajastatud samad puudused, millele

viitasid Lujatalo ja asjatundja.

10.7. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui keelas tunnistajal vastata küsimusele akende

puuduste kõrvaldamise maksumuse kohta. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle

kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud. Sellisteks

asjaoludeks on eelkõige varasemad elusündmused, mida tunnistaja on ise kogenud. Töid

tegelikult teinud ja puuduseid kõrvaldanud tunnistaja käest saab seega küsida töö tegemise

aega, mahtu, puuduste sisu ja kõrvaldamisele kulunud aega jms käsitlevaid küsimusi, mitte aga

hinnangut veel kõrvaldamata puuduste kõrvaldamise maksumusele.

11. Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist hageja iseseisvate väidetega ei vaidlustanud,

järelikult jääb maakohtu otsus ka neis osades muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

12. Tulenevalt kulude jaotusest määrab ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks

kostja kulunimekirja põhjal. Kostja taotles 1 897,50 euro hüvitamist, mis on tasu õigusabi eest.

Kostja esindajatel kulus kaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 11,5 t, mille eest tuli

kostjal tasuda määraga 165 eurot/t. Lepingulise esindaja tasu kuulub TsMS § 175 lg 1 järgi

hüvitamisele vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebusega

tutvumise ja vastuse koostamise vajalik ajakulu 8 t. Kaebus ei sisaldanud uusi väiteid võrreldes

maakohtus juba arutatuga. Maakohus määras hüvitada kostjale õigusabikulu tasumääraga

125,50 eurot/t, mis on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja piisav. Kostja ei taotle

käibemaksu hüvitamist. Neil kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja hagejal tuleb kostjale

ringkonnakohtu menetluskuludest hüvitada 1 004 eurot ( = 8 × 125,50). Kostja taotlus jääb

rahuldamata 893,50 euro ulatuses ( = 1897,50 – 1004). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja

taotlusele märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulu summalt

tuleb hagejal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm