2-18-10917/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-10917

Tsiviilasi

MTÜ PÄIKESERINGI SELTSI hagi Avitus MTÜ

vastu kahjuhüvitise 2 478,40 eurot ja lisanduva viivise

saamiseks. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 16. novembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

MTÜ PÄIKESERINGI SELTSI määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): MTÜ PÄIKESERINGI

SELTS, lepinguline esindaja Reimo Mets

Kostja (vastustaja määruskaebemenetluses): Avitus

MTÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne

Akerberg

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16. novembri 2018 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendava osa

punktiga 9 koos selle alapunktidega.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (5)

MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ PÄIKESERINGI SELTS (hageja) esitas Avitus MTÜ (kostja) vastu 18. juulil 2018

Harju Maakohtule hagi, mida täpsustas 2. ja 17. oktoobril 2018. Hageja nõuab kahju

2 478,40 eurot hüvitamist ja alates hagi esitamisest viivist.

Kahju tekkis seeläbi, et pooled osalesid Riigi Tugiteenuste Keskuse (edaspidi „hankija“) välja

kuulutatud riigihanke menetluses. Hankija tunnistas hageja pakkumuse vastavaks ja edukaks,

mille peale kostja esitas Riigihangete Vaidlustuskomisjonile (edaspidi „VAKO“) vaidlustuse.

VAKO rahuldas kostja vaidlustuse osas, mis puudutas hageja pakkumuse edukaks tunnistamist.

Hankija kaebuse alusel tühistas Tallinna Halduskohus 26. märtsi 2018 otsusega haldusasjas

nr 3-18-306 (edaspidi „halduskohtu otsus“) VAKO otsuse. Hoolimata kostja apellatsioon-

kaebusest kinnitas Tallinna Ringkonnakohus 15. mai 2018 otsusega halduskohtu seisukohti,

muutes vaid halduskohtu lahendit hankija riigilõivu tasumise osas. Kostja kassatsioonkaebuse

jättis Riigikohus 27. juuni 2018 otsusega rahuldamata ja menetluskulud Riigikohtus haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejal tekkis VAKO menetluses õigusabikulu 2 087,40 eurot, mille kohta hagejale esiti

2018. aasta jaanuaris arved nr 288 ja 294 vastavalt summades 1 299,60 eurot ja 624 eurot ning

juunis veel arve nr 352 suummas 163,80 eurot. Riigihangete seaduse (RHS) § 238 lg 4 kohaselt

jõustuvad RHS § 198 lg-d 1–3 ja 6, mis võimaldavad vaidlustusmenetluses menetlusosalise

lepingulise esindaja kulu väljamõistmist, 1. jaanuaril 2019. See aga ei tähenda, et hagejal

kohtueelse menetluse õigusabikuluna tekkinud kahju poleks hüvitatav muul õiguslikul alusel.

Lisaks tekkis hagejal seoses hagis märgitud nõude maksmapanekuga kulu 400 eurot, sest ta oli

sunnitud laskma õigusabiteenuse raames esitada lepingulisel esindajal kostjale nõudekirja.

Hageja leiab, et poolte vahel on eraõiguslik vaidlus, mida on pädev lahendama maakohus.

2. Kostja tõdes 30. oktoobri 2018 seisukohas, et hagi saab jätta menetlusse võtmata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 alusel, kuna Harju Maakohus ei ole

pädev asja lahendama, või TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna on olemas jõustunud Eesti kohtu

otsus, mis on tehtud samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel.

Tulenevalt RHS sätetest, mis reguleerivad VAKO menetluskulusid, ei olnud VAKO-l kuni

31. detsembrini 2018 võimalik mõista vaidlustajalt (kostjalt) välja kolmanda isiku (hageja)

poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja (õigusabi) kulusid. Seadusandja avaldas

RHS § 222 kui üleminekusätte kehtestamisega tahet, et vaidlustusmenetluses oleks õigusabi-

kulude väljamõistmine võimalik alles alates 1. jaanuarist 2019. Kindlasti ei olnud seadusandja

tahe, et varem vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks peaks pöörduma

tsiviilkohtusse. Seega ei ole võimalik nõuda kuni 31. detsembrini 2018 VAKO-s toimunud

vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist.

Hageja esitas haldusasjas nr 3-18-306 halduskohtule 16. märtsil 2018 menetluskulude

nimekirja, milles märkis ka VAKO menetluse kulud, sh arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud.

Halduskohus lahendas hageja menetluskulude taotluse 26. märtsi 2018 otsusega ja leidis otsuse

põhjenduste p-s 17.3, et nõutavad vaidlustusmenetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse

kulud moodustavad 2 066,40 eurot, aga kuna nende hüvitamist ei ole RHS-s ega HKMS-s ette

nähtud, siis ei ole väljamõistmine põhjendatud. Ülejäänud kulude osas kohaldas halduskohus

HKMS § 109 lg 6 ja rahuldas hageja taotluse kohtumenetluse kulude hüvitamiseks osaliselt

summas 1 600 eurot. Vastavalt olid sõnastatud ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4,

millest esimesega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1 600 eurot ja

ülejäänud osas jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuigi käesolevas tsiviilasjas

on hageja nõutav summa veidi erinev, ei võimalda see uuesti sama nõuet esitada, sest VAKO

menetluskulude vaidlus on lõplikult lahendatud halduskohtu otsusega.

3 (5)

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus keeldus 16. novembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmast, jättis menetluskulud hageja kanda ja otsustas määrata need kindlaks edaspidi.

3.1. HKMS § 268 lg 1 kehtestab hankeasjades kohustusliku kohtueelse menetluse (vaidlustus-

menetluse), mille kulude jaotamist käsitleb RHS § 198. Kuigi RHS § 198 lg 8 võimaldab

kolmanda isiku poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva lepingulise esindaja

kulu hüvitamist VAKO otsusega, siis RHS § 238 lg 4 järgi jõustub see säte 1. jaanuaril 2019.

RHS § 222 lg 1 järgi lähtub VAKO kuni 31. detsembrini 2018 vaidlustusmenetluse kulude

jaotamisel lisaks § 198 lg-tele 4, 5 ja 7 ka §-st 222, mille lg 4 kohaselt mõistab VAKO

vaidlustusmenetluse lõppemisel sama seaduse § 197 lg 1 p 2 või 4 alusel vaidlustajalt hankija

või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele

kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Järelikult ei ole VAKO-l kuni

31. detsembrini 2018 võimalik mõista vaidlustajalt (kostja) välja kolmanda isiku (hageja) poolt

vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulusid.

3.2. Halduskohus mõistis kostjalt hankija kasuks välja menetluskulud 1 280 eurot ja hageja

kasuks 1 600 eurot (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ülejäänud osas jäid menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (ibid p 4). Selles osas jõustus halduskohtu otsus Riigikohtu

27. juuni 2018 otsusega, sest ringkonnakohus 15. mai 2018 otsuses ega Riigikohus ei muutnud

halduskohtu otsuse resolutsiooni p-te 3 ja 4.

Hageja esitas 16. märtsil 2018 halduskohtule menetluskulude nimekirja, milles on mh märgitud

arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud. Hageja leidis kulunimekirja esitades, et VAKO esitatud

menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele haldusasja raames. Halduskohus lahendas hageja

taotluse 26. märtsi 2018 otsusega lähtudes sellest, et hageja taotles kokku esindajatasu

hüvitamist 6 019,20 eurot (sh käibemaks 1 003,20 eurot), millest vaidlustusmenetluse kulu oli

2 066,40 eurot ja kohtumenetluse kulu 3 952,80 eurot. Halduskohus leidis, et vaidlustus-

menetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist ei ole RHS-s ega

HKMS-s ette nähtud, mistõttu ei ole 2 066,40 euro väljamõistmine põhjendatud. Ülejäänud

kulude 3 952,80 eurot osas kohaldas halduskohus HKMS § 109 lg 6 ning pidas vajalikuks ja

põhjendatud menetluskuluks 1 600 eurot (koos käibemaksuga).

3.3. Eelnevast järeldas maakohus, et hageja esitas käesolevas asjas kostja vastu hagiavalduse,

mille ese ja alus on juba olnud arutluse all haldusasjas nr 3-18-306 ning millises asjas on olemas

ka jõustunud kohtuotsus. Kuigi hagis on õigusabikulude summa veidi erinev, ei võimalda see

sisuliselt sama eseme ja alusega hagi uuesti esitada. Seega esineb TsMS § 371 lg 1 p-s 4 ette

nähtud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus.

3.4. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 168 lg 1 alusel. Ühtlasi selgitas maakohus

hagejale, et tal on õigus taotleda hagilt tasutud riigilõivu tagastamist.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Hageja esitas 20. novembril 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Kaebuse väited on

järgmised:

-

maakohus tuvastas ekslikult, et halduskohus lahendas hageja taotluse VAKO

menetluskulude hüvitamiseks. Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud

lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui

dokumentaalse tõendi sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Maakohus hindas dokumentaalset tõendit ebaõigesti;

-

hageja nõudega on sarnane olukord, kus tsiviilasjas on hüvitatud töövaidluskomisjoni

(TVK) istungitel osalemise tasu, kuigi ka TVK-l pole õigust menetluskulu välja mõista.

4 (5)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

Kostja vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 3. detsembril 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 kaudu

kohalduva § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, aga ringkonnakohus täiendab määruse

põhjendusi hageja nõude osas 421 euro ja viivise saamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata

ja hageja kannab sellega seonduvad menetluskulud.

7. Kaebuse lahendamiseks tuleb eristada hageja nõudeid osade kaupa. Hageja nõuab

põhinõudena kokku 2 487,40 euro maksmist, millest 2 087,40 euro on VAKO menetluses

kantud kulu ja 400 eurot on pärast halduskohtu menetlust tekkinud sissenõudmiskulu.

Maakohus tuvastas, et halduskohtu otsuse järgi nõudis hageja halduskohtus 2 066,40 euro

hüvitamist. Hageja 17. oktoobri 2018 täpsustuse p-de 1.11 ja 1.12 selgitustest põhinõude

kujunemise kohta ja hageja menetluskulude nimekirjast halduskohtus nähtub, et kattuvad

arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud summas 1 923,60 eurot ( = 1299,60 + 624). Käesolevas

asjas nõuab hageja lisaks 28. juunil 2018, st pärast halduskohtu otsuse tegemist koostatud arvel

nr 352 kajastatud kulu summas 163,80 eurot (kokku koos eelnevaga 2 087,40 eurot). Samuti on

lisandunud sissenõudmiskulu 400 eurot ja viivise nõuded.

8. Maakohus leidis õigesti, et halduskohtule esitatud VAKO menetluskulude hüvitamise

nõude kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Nagu tuleneb eelmise p 7 teisest lõigust, hõlmab

see hageja praegusest nõudest osasumma 1 923,60 eurot. Selles osas nõustub ringkonnakohus

maakohtu põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks kaebuse esimesele väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hageja heidab maakohtule ette tõendi (halduskohtu otsuse) hindamist ja sellest vale järelduse

tegemist. Hagi menetlusse võtmisel ei saa kohus üldjuhul tõendeid hinnata (vt nt Riigikohtu

19. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, p 29 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Siiski on erandina lubatav teises asjas tehtud kohtuotsuse hindamine olukorras, kus

kohus peab kontrollima hagi lubatavust TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel (ibid p 29 kolmas lõik).

Vastasel juhul puuduks praktiliselt võimalus märgitud alusel hagi menetlusse võtmisest

keelduda.

Maakohus tuvastas õigesti, et halduskohus lahendas hageja taotluse VAKO menetluskulude

kostjalt väljamõistmiseks. Halduskohtu otsuse järgi nõudis hageja kõnealuses osas

2 066,40 euro hüvitamist. Väljendi „sama nõue samal alusel“ all mõeldakse mh TsMS § 371

lg 1 p 4 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk

faktikogumiga (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9016, p 10

esimene lõik ja selles viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul on VAKO menetluskuludest

1 923,60 euro hüvitamise nõude puhul samad nii pooled kui ka nõude alus ja ese. Kuna

halduskohus jättis hageja taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis tegi halduskohus selle

nõudesumma kohta põhjendatud sisulise lahendi. Kui hageja sellega ei nõustunud (nt ka

põhjusel, et tema hinnangul tulnuks taotlus jätta hoopis läbi vaatamata), siis pidi ta halduskohtu

otsuse vaidlustama. Hageja ei ole sellist asjaolu esile toonud ning pooled on üksmeelsed, et

halduskohtu otsus menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas jõustus.

9. Hageja nõude ülejäänud osasummade (põhinõue 163,80 eurot, sissenõudmiskulu 400 eurot

ja viivise nõue) menetlusse võtmise keeldumise põhjendustega tuleb vaidlustatud määrust

täiendada.

5 (5)

9.1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et RHS § 198 jõustumise edasilükkamisest ei saa

järeldada seadusandja tahet võimaldada VAKO menetluses kantud kulude hüvitamist eraldi

menetluses, sh eelkõige tsiviilvaidlustena. RHS eelnõu (XIII koosseis, 450 SE) seletuskirjas

märgitakse seaduse jõustumist reguleeriva § 238 kohta, et lepingulise esindaja kulude

hüvitamise regulatsiooni jõustumise edasilükkamise põhjus on 2018. aasta riigieelarve

läbirääkimiste lõppemine, mis ei võimalda vastavaid kulutusi eelarveaastasse enam planeerida.

Puudub alus mõista seadusandja käitumist normide jõudumise edasilükkamisel selliselt, et

sooviti vahepealsel ajal võimaldada sama nõude maksmapanemist muul viisil või muus

menetluses, sh tsiviilkohtumenetluses. Nimelt oleks sel juhul ka riigi vastu võimalik kulude

hüvitamise nõue realiseerida just tsiviilasjas esitatava hagi kaudu, mis on ilmses vastuolus

seletuskirjas märgitud eesmärgiga. Järelikult ei tekkinud enne 1. jaanuarit 2019 VAKO

menetluse osaliste vahel eraõiguslikku kahju hüvitamise õigussuhet, vaid nad olid sellise

haldusmenetluse osalised, milles vastastikku esindajakulude hüvitamise kohustus puudus. Neil

kaalutlustel tuleb TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel keelduda põhinõude menetlemisest osasummas

163,80 eurot.

9.2. Hageja väitel tekkis tal 400 euro suurune sissenõudmiskulu seoses VAKO menetlus-

kulude nõude kostjale esitamisega. Selline kulu on kahjuna põhimõtteliselt hüvitatav, kuid

täidetud peavad olema kahju hüvitamise üldised eeldused (vrd nt Riigikohtu 5. novembri 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18). Kui isik nõuab sissenõudmiskulu hüvitamist, siis on

sellise nõude edukuse üks eeldus, et nõude saajal oli kohustus temalt nõutav summa maksta.

Kuna kostjal käesoleval juhul sellist kohustust ei ole, siis tuleb jätta sissenõudmiskulu

hüvitamise nõue TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, sest ka eeldades hageja

esitatud faktiliste väidete õigsust ei ole sissenõudmiskulu kostjalt väljamõistmine õiguslikult

võimalik.

9.3. Eelneva põhjal puudub hageja põhinõude menetlemiseks alus. Seetõttu on sarnaselt

eelmises alapunktis 9.2 märgituga õiguslikult perspektiivitu ka viivise nõue ja selle menetle-

misest tuleb samuti TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda.

9.4. Hageja nõuet ei saa menetleda analoogia alusel, st ka kaebuse teine väide pole edukas.

TVK menetluses kantud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtu-

menetluse kuludega (Riigikohtu 21. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33

kolmas lõik; 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12 kolmas lõik). Sarnast

normi VAKO menetluses kuni 31. detsembrini 2018 kantud kulude kohta ei ole. Nagu märgitud

eespool alapunktis 9.1, ei saa sellest järeldada seaduslünka, vaid seadusandja teadlikku

otsustust enne 1. jaanuarit 2019 VAKO menetluses tekkinud esindajakulude hüvitamata

jätmise kohta.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

11. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 372 lg 5 alusel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm