2-17-120629/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

18. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-120629

Tsiviilasi

Truck Trading Estonia OÜ hagi Osaühingu Rekka

Transport vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Truck Trading Estonia OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1040 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Truck Trading Estonia OÜ (registrikood

10986077), lepinguline esindaja Eimar Kogger

Kostja (vastustaja) OÜ Rekka Transport (registrikood

10908781), seaduslik esindaja JM

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Truck Trading Estonia OÜ ja Osaühingu Rekka Transport

apellatsioonimenetluses

esitatud

taotlused

dokumentaalsete

tõendite

vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 21. septembri 2018 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega Truck

Trading Estonia OÜ hagi Osaühingu Rekka Transport vastu võla, viivise ja

sissenõudmiskulude hüvitise väljamõistmiseks rahuldada.

3. Välja mõista Osaühingult Rekka Transport Truck Trading Estonia OÜ kasuks

põhinõue 500 eurot, viivis 500 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Osaühingu Rekka Transport kanda.

6. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (6)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Truck Trading Estonia OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 19. septembril 2017

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingu Rekka Transport (kostja) vastu 1040 euro

väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 4. oktoobril 2017 vastuväite. Pärnu

Maakohtu 12. oktoobri 2017 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 16. novembril 2017 Harju Maakohtusse hagi kostja vastu, milles palus

kostjalt välja mõista põhivõlg 500 eurot, viivis 500 eurot ja nõude sissenõudmisega seotud kulu

40 eurot.

Pooled sõlmisid 8. oktoobril 2010 lepingu nr 101001 (edaspidi leping), millega reguleeriti

muuhulgas kostjale varuosade ning muu kauba müüki.

Kostja tellis hagejalt kokku 3093,48 euro (sh käibemaks) ulatuses kaupa (varuosi), mille eest

hageja esitas 5. mail 2016 arve nr 16054008 (edaspidi arve) maksetähtpäevaga 19. mai 2016.

Kostja tasus arve osaliselt, jättes tasumata 500 eurot. Hageja esitas 12. aprillil 2017 kostjale

meeldetuletuse. Lepingu p 3.4. kohaselt kohustus kostja maksmisega viivitamisel tasuma viivist

0,5% päevas. Hagi esitamise seisuga on viivis 1365 eurot, kuid hageja vähendas viivisenõuet

põhinõude summani (500 eurot). Lisaks kandis hageja võla sissenõudmisega kulu 40 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.

Kostja tellis hagejalt kaupa, mille eest esitas hageja arve. Kostja jättis arve alusel tasumata

500 eurot, kuna hageja ei tarninud kaupa õigeaegselt ning kostja esitas hagejale kahjunõude,

mis on tasumata. Lepingus polnud kokku lepitud tarnetähtaja pikkuses, kuid telefoni teel lepiti

kokku kaks nädalat. Konkreetne tarne võttis aega tegelikult 1,5 kuud. Hageja valetarne ja

hilisema tarne tõttu viibis sõiduki remont ning kostja pidi AS-ile Schenker (edaspidi klient)

hüvitama 407,40 eurot. Seetõttu alandas kostja hinda 500 euro võrra, millest teavitas hagejat

suuliselt. Hageja esitas ka kreeditarve.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis 21. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on müügilepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 208

tähenduses; kostja ostis hagejalt kaupa väärtuses 3093,48 eurot (sh käibemaks); hageja esitas

kostjale tasumiseks selle kohta arve; kostja tasus arve osaliselt, jättes tasumata 500 eurot; hageja

esitas 12. aprillil 2017 kostjale meeldetuletuse; lepingu p 3.4. kohaselt kohustus kostja

maksmisega viivitamisel tasuma hagejale viivist 0,5% päevas tasumata summalt; viivise suurus

hagi esitamise seisuga (20. maist 2016 kuni 16. novembrini 2017) on 1365 eurot, millest hageja

nõuab 500 eurot.

3 (6)

Poolte e-kirjavahetusega on tõendatud, et pooled suhtlesid, millal varuosad tulevad, et tarnitud

olid valed osad ja kostja teavitas hagejat, et ei maksa talle seetõttu 500 eurot. Kostja

14. novembri 2016 ja 28. detsembri 2016 e-kirjadega ning 23. mai 2017 reklamatsiooniga on

tõendanud, et kostja teavitas hagejat kohustuse täitmise viivitusest tekkinud kahjust, mis seisnes

kostja kliendile makstud hüvitises (haagisega töö seiskumisest tingitud renditasu). Kostja

esitatud TE seletusega on tõendatud, et just valetarne ja tarne enda viibimise tõttu hangiti osad

hoopis mujalt, et kliendi haagis ära remontida. Tegemist on kostja otsese varalise kahjuga VÕS

§ 128 lg 2 tähenduses. Kuna hageja vastuväiteid lepingu rikkumisele (viivitus tarne ajas,

osaliselt vale tarne), kostja kahjule, selle tekkimisele ega suurusele ei esitanud, on õiged kostja

väited, et tal tekkis kliendile makstud hüvitise näol kahju. Seega tekkis kostjal õigus nõuda

hagejalt VÕS § 127 lg-te 1 ja 3, § 128 lg 2, § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg 1 alusel kahju

hüvitamist.

VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 järgi saab kostja reklamatsiooni sisu hinnata tasaarvestusavaldusena

summas 500 eurot. Seda võib järeldada, kuna lisaks hinna alandamisele nõudis kostja

reklamatsioonis hagejalt ka ülejäänud kahju hüvitamist 907,40 euro ulatuses. Seega lõppes

tasaarvestuse tulemusel hagejapoolne nõue 500 euro ulatuses kostja vastu.

Kuna kostja tasaarvestas oma kahjunõude hageja põhivõla nõudega, on hageja viivisenõue VÕS

§ 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja sissenõudmisekulude nõue VÕS § 113¹ lg 1 järgi vastuolus hea usu

põhimõttega VÕS § 6 lg 1 järgi. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole võlausaldaja selline

käitumine, kus ta nõuab võlgnikult sissenõudmiskulusid pretensiooni eest ja viivist võlalt

olukorras, kus ta ise pole korrektselt oma (õige tarne ja tarneaeg) kohustust lepingupoole ees

täitnud. Seega ei ole põhjendatud hageja viivise ega sissenõudmiskulude hüvitise nõue.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei ole kostja tõendanud kahju olemasolu. Kostja on olnud esitatud vastuväidetes

ebajärjekindel, väites kord, et talle on hageja viivituse tõttu tekkinud kahju 1407,40 eurot, siis

407,40 eurot, hagejale aga jättis tasumata 500 eurot. Samas ei esitanud kostja tõendeid, millest

nähtuks väidetava kahju tegelik suurus ja selle kujunemine. Kostja ei ole haagise rendiarvet,

mille alusel väidetav kahju tekkis, maakohtule esitanud.

Teiseks ei ole kostjale väidetavat kahju, mille alusel tasaarvestust teha, tegelikult tekkinud.

Kostja kliendi endise töötaja seletuskirjast nähtub, et haagise rendiarve esitati Osaühingule

Veospets, mitte kostjale. See nähtub ka arvest nr 11017662. Hageja ei saanud seletuskirja ega

arvet maakohtus esitada, kuivõrd ta ei olnud kõigist asjaoludest teadlik ega omanud mh ka

ligipääsu kõigile dokumentaalsetele tõenditele.

Kostja vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et

maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldab. Samuti jaotab

ringkonnakohus uue otsusega menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Hageja

apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Esmalt lahendab kolleegium menetluslikud taotlused.

4 (6)

Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse täiendavate tõendite (KS 22. oktoobri 2018

seletuskiri ja AS-i Schenker arve nr 11017662) juurdevõtmiseks. Esitatud tõenditega soovib

hageja tõendada, et haagise rendiarve esitati mitte kostjale, vaid teisele äriühingule,

Osaühingule Veospets. Hageja põhistab tõendite apellatsioonimenetluses esitamist sellega, et

hageja ei olnud siis kõigist asjaoludest teadlik ega omanud dokumentaalsetele tõenditele

ligipääsu. Kostja haagise rendiarvet maakohtus tõendina ei esitanud, mistõttu ei saanud ka

hageja esitada sellele omapoolseid vastuväiteid ega tõendeid.

Kostja esitas koos vastusega taotluse täiendavate tõendite (elektronkirjad, AS-i Schenker arved

nr 11017662 ja nr 19012112, Osaühingu Veospets arve nr 1228, äriregistri väljavõte ja hageja

kodulehe väljavõte) juurdevõtmiseks. Kostja poolt dokumentaalse tõendina esitatud 23. mai

2017 reklamatsioon on maakohtu menetluses tõendina vastu võetud (tl 48–49 pöördel). Kostja

põhistab

tõendite

apellatsioonimenetluses

esitamist

sellega,

et

hageja

on

alles

apellatsioonkaebuses välja öelnud, et kostjal puudub nõue hageja vastu. Kohtus ega

kohtuväliselt ei ole hageja kostja nõudele vastu vaielnud.

8.1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud

juhtudel. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus

esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui

objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari

2016 otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute

asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu

asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu

23. novembri 2016 otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus

täidetud, s.o asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend

tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme

kohtus. Maakohus ei ole rikkunud nõude kvalifitseerimis- ega selgitamiskohustust, mis annaks

aluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.

8.2. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad

taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus mõlema poole taotlused tõendite vastuvõtmiseks

rahuldamata. Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid ka tagastada (tl-d 74–

76, 86–99).

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud

menetlusõiguse norme, tuvastades, et hagejal on kostja vastu põhinõue 500 eurot. Poolte vahel

on müügilepinguline suhe VÕS § 208 tähenduses – hageja kohustus kostjale üle andma kauba

ja kostja kohustus hagejale selle eest tasuma. Maakohus tuvastas, et hageja hilines varuosade

tarnega oluliselt, mistõttu oli kostjal õigus müügihinna tasumise kohustuse täitmisest keelduda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selle

küsimuse lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub esimese

astme kohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on praegusel juhul oluliselt rikkunud menetlusõiguse

normi, lugedes kostja kahju hüvitamise nõude tõendatuks. Selle tagajärjel on maakohus

alusetult leidnud, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud ning see on toonud asja

lahendamisel kaasa ebaõige lõppjärelduse.

5 (6)

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta

TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima

otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu

hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus asjas nr 3-2-1-151-

15, p 11; 10. mai 2017 otsus asjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1).

10.1. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kasutada kohustuse rikkumise

korral õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101). Kostja on tuginenud hinna alandamisele VÕS § 112

lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohustuse täitmisega

hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks (vt Riigikohtu 19. aprilli

2017 otsus asjas nr 3-2-1-16-17, p 22).

10.2. Kostja leiab, et tal on rahaline nõue (kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel) hageja

vastu ning tasaarvestuse tagajärjel on hageja nõue lõppenud (VÕS § 186 p 2). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldusega, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 198).

Seega sõltub asja lahendus sellest, kas tasaarvestuse materiaalne eeldus on täidetud, ehk kas

kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue.

10.3. Maakohus leidis, et kostja kahju hüvitamise nõue on tõendatud. Kolleegium leiab, et

praeguses asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et hageja rikkumise tõttu tekkis kostjal väidetav

kahju.

Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised

üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus asjas nr 3-2-1-173-12, p 15):

-

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

-

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Nimetatud eelduste tõendamiskohustus on kostjal (TsMS § 230 lg 1). Kolleegiumi hinnangul

on maakohus kostjale tõendamiskohustust selgitanud (maakohtu 21. detsembri 2017 kiri ja 9.

aprilli 2018 kiri, p 7, tl 11–12, 57 ja pöördel) ning võimaldanud tal oma väiteid tõendada.

10.4. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et leidis, et kostja

väide kahju tekkimise ja suuruse kohta on tõendatud ainuüksi sellega, et hageja ei ole kostja

kahjule, selle tekkimisele ega suurusele vastuväiteid esitanud.

Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist TsMS § 231 lg-st 2 tuleneva tõendamisest vabastamise

olukorraga. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud

väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama sätte teise lause järgi on omaksvõtt

faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus

avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (TsMS § 231 lg 4). Eeldatava omaksvõtu olukorras

peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda

pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu

omaks võtnud.

Asja materjalidest nähtub, et maakohus on 9. aprilli 2018 kirjas määranud esmalt kostjale

tähtaja selgituste ja tõendite esitamiseks (sh tasaarvestuse aluseks oleva nõude asjaolud:

kohustuse rikkumine, kahju tekkimine, ettenähtavus) ning seejärel määranud hagejale tähtaja

6 (6)

esitada arvamus ja tõendid (tl 57 pöördel). Hageja täiendavaid seisukohti ega taotlusi

maakohtule ei esitanud.

10.5. Kolleegiumi leiab, et praeguses asjas vajasid kostja kahju hüvitamise nõude eeldused

tõendamist, sest TsMS § 231 lg 4 järgi ei saanud hageja omaksvõttu eeldada. Maakohus ei ole

küsinud hagejalt seisukohta kostja poolt avaldatud asjaolude - kahju tekkimine, suurus,

põhjuslik seos - kohta. Maakohus on üksnes määranud hagejale tähtaja arvamuse ja tõendite

esitamiseks. Sellises olukorras ei saanud eeldada, et kui hageja jätab arvamuse esitamata, siis

võtab ta kõik vastaspoole menetlusdokumendis esitatud asjaolud omaks.

Kostja poolt esitatud tõendid (poolte elektronkirjavahetus ja kirjalikud selgitused) ei tõenda

kostjal vähemalt 500 euro suuruse kahju tekkimist (tl 43–49 pöördel, 60–61). Nimetatud

tõendid tõendavad hagejapoolset tarnetähtaja rikkumist ning kostjapoolset pretensioonide

esitamist.

10.6. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue lõppenud. Kostjal on hageja ees täitmata

kohustus 500 eurot, mille kohta on 5. mail 2016 esitatud arve nr 16054008 (tl 28).

Hageja nõuab kostjalt perioodi 20. mai 2016 kuni 16. november 2017 eest sissenõutavaks

muutunud viivise 1365 euro asemel viivist 500 eurot. Viivise nõude aluseks on VÕS § 101 lg

1 p 6, § 113 lg 1 ja lepingu p 3.4.

Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Nõude õiguslikuks

aluseks on VÕS § 113¹ lg 1.

Hageja viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõuded on õiguslikult põhjendatud ja

kuuluvad rahuldamisele.

11. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1

ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei

ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast

otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest