2-17-624/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Mati Maksing, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-624

Tsiviilasi

Osaühingu X hagi YY vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise

tühiseks

tunnistamiseks,

töölepingu

lõpetamiseks töölepinguseaduse § 85 lg 4 alusel ja

enamsaadud

töötasult

viivise

39,03

euro

väljamõistmiseks

YY hagi osaühingu X vastu töölepingu erakorraliselt

ülesöelduks lugemiseks, hüvitise 5702,79 euro, viivise

496,86 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 18.01.2018 otsus

Kaebuste esitaja ja kaebuste

liik ja

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Osaühingu

X

apellatsioonkaebus

ja

YY

vastuapellatsioonkaebus

Osaühingu X apellatsioonkaebusel 6506,24 eurot ja YY

vastuapellatsioonkaebusel 0 eurot

Hageja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Kostja:

osaühing

X

(registrikood

XXXXXXXX),

lepinguline esindaja Gerli Luik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 18.01.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

osaliselt YY nõude hüvitiselt 5702,79 eurot viivise saamiseks summas 351,23

eurot ja alates 19.01.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja lõpetada selle

nõude osas menetlus. Samuti tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus

2(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

mõistis osaühingult X 100 eurot riigilõivu riigituludesse ja välja mõista riigilõivu

100 eurot YY-lt riigituludesse.

2. Osaühingu X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. YY vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta rahuldamata osaühingu X 10.04.2018 taotlus tõendite kogumiseks.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:

6.1. Rahuldada osaühingu X hagi YY vastu osaliselt ja YY hagi osaühingu X vastu

osaliselt.

6.2. Mõista YY-lt osaühingu X kasuks välja enamsaadud töötasult viivis 39,03 eurot.

6.3. Jätta rahuldamata osaühingu X hagi YY vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel.

6.4. Lugeda YY ja osaühingu X vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping töötaja poolt

erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel alates 07.07.2016.

6.5. Mõista osaühingult X YY kasuks välja hüvitis 5702,79 eurot (bruto).

6.6. Lõpetada menetlus YY hagis osaühingu X vastu hüvitiselt 5702,79 eurot perioodi

eest 13.04.2017 - 18.01.2018 viivise summas 351,23 eurot ja alates 19.01.2018 kuni

hüvitise 5702,79 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise saamiseks.

6.7. Jätta läbi vaatamata YY hagi osaühingu X vastu hüvitise maksmisega viivitamise

eest perioodil 07.07.2016 – 21.11.2016 viivise väljamõistmiseks summas 172,02 eurot

ning perioodil 22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni 13.04.2017 summas 178,60 eurot.

6.8. Jätta läbi vaatamata YY hagi kohustada osaühingut X parandama töötamise

registris YY ja osaühingu X vahelise töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed.

YY-l on õigus esitada otsuse jõustumise järel Maksu- ja Tolliametile taotlus andmete

parandamiseks.

6.9. Maakohtu menetluskulud jagada poolte vahel järgmiselt:

6.9.1. Menetluskuludest jäävad osaühingu X kanda:

- osaühingu X enda kantud kuludest tema lepingulise esindaja kulud täies ulatuses,

tasutud riigilõivud 550 eurot ning töövaidluskomisjonis kantud kulud;

- YY lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65%.

6.9.2. Menetluskuludest jäävad YY kanda:

- YY lepingulise esindaja kulud osas, mida ei jäetud osaühingu X kanda,

- osaühingu X menetluskuludest YY vastu esitatud viivise nõude riigilõiv 75 eurot.

6.10. Määrata YY põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2000 eurot, s.o

lepingulise esindaja kulud, millele käibemaksu ei lisandu.

6.11. Määrata osaühingu X põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4370

eurot (550 eurot riigilõivud ja 3820 eurot lepingulise esindaja kulud).

6.12. Mõista osaühingult X YY kasuks menetluskulude katteks välja 1300 eurot (s.o

65% YY lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest).

6.13. Mõista YY-lt osaühingu X kasuks välja menetluskulude katteks 75 eurot

(viivisenõudelt tasutud riigilõiv).

6.14. Tasaarvestada osaühingu X ja YY menetluskulude hüvitamise nõuded

(resolutsiooni p-d 6.12 ja 6.13) ja mõista välja osaühingult X YY kasuks 1225 eurot.

3(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

6.15. Vabastada YY 17.10.2017 menetlusabi määrusega nõutud, kuid tasumata riigilõivu

osamaksete summas 50 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

6.16.Välja mõista YY-lt riigituludesse riigilõivu 100 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva

jooksul arvates otsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfole.

Tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

6.17. Maakohtu 18.10.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – YY kasuks

osaühingu X kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) seatud kohtulik hüpoteek summas

9000 eurot - jätta kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Osaühingu X poolt YY

kasuks väljamõistetud summade osas kohtuotsuse täitmise järel kohtulik hüpoteek

kustutada.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus

võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi

vahendusel.

Menetlusosaline

võib

ise

esitada Riigikohtule

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja

järgimiseks

peab

menetlusabi

taotleja

tegema

tähtaja

kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot.

Kohtueelne menetlus ja asjaolud, mille üle vaidlus puudus

1. Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjon (töövaidluskomisjon) tegi 13.12.2016

töövaidlusasjades nr 4-1/1655/16 ja nr 4-1/1768/1613 otsuse, millega rahuldas

osaühingu X (tööandja) ja YY (töötaja) nõuded osaliselt. Töövaidluskomisjon

tuvastas, et töötaja ning tööandja vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping on üles öeldud

töötaja algatusel erakorraliselt töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel 07.07.2016

ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses 5702,79 eurot (bruto). Tööandja kasuks mõistis töövaidluskomisjon töötajalt

välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja

nõude töötasu 86,51 eurot, ületunnitasu 406,93 eurot ja viivise töölepingu ülesütlemise

hüvitise väljamaksmisel 172,02 eurot saamiseks ning tööandja nõude pooltevahelise

töölepingu TLS § 85 lg 1 alusel ülesöelduks lugemiseks.

2. Töövaidluskomisjoni menetluses ei olnud vaidlust, et pooled sõlmisid 20.04.2016

tähtajatu töölepingu nr 28, mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle alates

02.05.2016 konsultant - projektijuhi ametikohale. Töötaja tööülesanneteks olid

tööandja ning tema klientide juriidiline teenindamine ning muu administreeriva,

organisatoorse ja õigusalase tööga seotud ülesannete täitmine, mis puudutasid

4(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

tööandjat või ka eraldiseisvaid äriprojekte. Töölepingu p-de 3.1 ja 4.1 kohaselt töötas

töötaja tööandja juures täistööajaga ja tema igakuiseks töötasuks oli 1500 eurot (bruto

1900,93 eurot).

3. Töötaja teatas tööandjale 05.07.2016 e-kirjaga, et lõpetab töölepingu erakorraliselt

TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 3 alusel alates 07.07.2016, kuna tööandja kohtles töötajat

ebaväärikalt ja töö jätkamine oli reaalseks ohuks töötaja heale mainele.

Osaühingu X hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Tööandja (kostja) esitas 12.01.2017 Pärnu Maakohtule taotluse ja hagiavalduse ning

23.02.2017 täpsustatud nõude, milles palus vaadata läbi hagimenetluse korras

töövaidluskomisjoni otsuse osas, milles töövaidluskomisjon jättis kostja nõuded

rahuldamata. Kostja palus tunnistada töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse

tühiseks ning jätta töötaja nõude keskmise töötasu hüvitise 5702,79 euro saamiseks

rahuldamata või vähendada hüvitise suurust. Tööandja taotluse kohaselt tuleb poolte

vahel sõlmitud tööleping tunnistada lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel ja töötajalt tuleb

välja mõista enamsaadud töötasult arvestatud viivis 39,03 eurot.

5. Hagi kohaselt ei esinenud põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Töölepingu erakorralise lõpetamise avalduses ei ole esile toodud olulisi asjaolusid ega

mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid andnud õigusliku aluse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks. Töötaja ei ole töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses esile

toodud väidetavaid põhjuseid ega neid ka tõendanud.

6. Töötaja on mh ülesütlemisõiguse minetanud, sest tunnistas, et väidetavad probleemid

algasid töölepingu sõlmimisest 02.05.2016 alates ehk viivitus on 2 kuud. Töötaja

väitis 05.07.2016 e-kirjas ka seda, et ta viivitas 20.06. - 05.07.2016 erakorralise

töölepingu lõpetamisega põhjusel, et ta ootas tööandja seaduslikku esindajat. Töötaja

esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 06.07.2016 ehk 16 kalendripäeva

hiljem, s.t mõistliku aja möödudes. Eeltoodust tuleb järeldada, et töötajal puudusid

erakorralised asjaolud, mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu erakorraliseks

lõpetamiseks, vastasel juhul oleks ta töölepingu erakorraliselt üles öelnud juba 02.05.

või 20.06. või 27.06.2016. Lisaks pidasid pooled pikka aega läbirääkimisi töölepingu

lõpetamiseks, millest järeldub, et töötaja arvates ei olnud väidetavad rikkumised nii

olulised, et lõpetada töösuhe päevapealt.

7. Kaalukaks asjaoluks hüvitise vähendamisel tuleks arvestada, et töötaja rikkus

lojaalsuskohustust TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 9 mõistes, kui laimas ja solvas järjepidevalt

kostja seaduslikku esindajat ja tema perekonnaliikmeid ning ähvardas maine

kahjustamisega, kui tööandja hüvitise maksmise nõudele lepingu lõpetamisel ei allu.

8. Töövaidluskomisjon mõistis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel töötajalt

tööandja kasuks välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot, otsus jõustus 13.01.2017.

Töötaja täitis enamsaadud töötasu tagastamise nõude 10.02.2017. Töövaidluskomisjon

jättis 13.12.2016 otsuses rahuldamata tööandja nõude enamsaadud töötasu

tagastamisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, mistõttu palus tööandja

kohtul töötajalt välja mõista sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 39,03 eurot

(ajavahemiku 03.08.2016 - 10.02.2017 eest).

9. Tööandja palus jätta hageja (töötaja) nõuded rahuldamata.

5(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

YY hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

10. Töötaja (hageja) esitas maakohtule 24.03.2017 hagi tööandja vastu, milles palus

lugeda poolte vahel 02.05.2016 sõlmitud töölepingu 07.07.2016 erakorraliselt

ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel ning mõista tööandjalt töötaja kasuks välja kolme

kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 5702,79 eurot, samuti kohustada tööandjat

tegema kandemuudatuse hageja töölepingu kohta töötajate registris, märkides

töölepingu õige lõpetamise aluseks TLS § 91 lg 2.

11. Hageja 13.04.2017 täiendava ja 08.08.2017 täpsustatud nõude kohaselt palus töötaja

tööandjalt välja mõista töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitise maksmisega

viivitamise eest viivise ajavahemiku 07.07.2016 – 08.08.2017 eest 496,86 eurot, edasi

viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ning protsendina põhivõlast

kohtu määratud ulatuses kuni hüvitise tasumiseni.

12. Hagi kohaselt oli hageja töö peamiseks sisuks õigusteenuse osutamine kostja

klientidele, kellele oli tervishoiuteenuse osutamisel osutatud valeravi, ja nende huvides

hagiavalduste kohtule koostamine. Selle töö eelduseks oli tööandja seadusliku esindaja

ja/või tööandja teiste ekspertide eksperthinnang ravivigade reaalse olemasolu kohta

ning ekspertiisiga tõendatud ulatuses. Tööandja seadusliku esindaja AL väitel ja

töövaidluskomisjonile esitatud tõenditest nähtuvalt oli tööandjal üle aasta, s.o alates

25.07.2015, klient IM (klient). Töötaja pidi koheselt asuma esimese ja ainsa asjana

tegelema kliendi kaasusega, teiste võimalike tööülesannetega pidi töötaja tegelema

teises järjekorras.

13. Esimesed töötakistused ilmnesid töötajale koheselt tööle asumisel, kui selgus, et

vaatamata töölepingus kokku lepitule ei ole tööandjal võimalik kindlustada töötajat ei

töövahendite ega ka töökohaga vähemalt esimese kolme nädala jooksul. Kliendi jaoks

hagiavalduse koostamiseks AL töötajale vajalikku ekspertiisi ei edastanud. Edasi andis

tööandja korralduse kliendi kaasuse kallal töötamine üldse peatada, väitega, et tal

puudub kliendileping, klient ei nõustu küsitud ulatuses raha juurde maksma ja selle

tõttu ei nõustu tööandja omakorda kliendilepingut sõlmima. Samal ajal nõudis klient

töötajalt töö jätkamist, kuna ta oli selle töö eest raha maksnud. Klient kinnitas

töötajale, et tal on olemas kõik tõendid/maksekorraldused, et tõendada oma raha

maksmist tööandja esindajale ning nõudis töötajalt tööd, mille eest ta oli enda väitel

maksnud. Töötaja palus aega asjaolude väljaselgitamiseks, samas pidi kliendile

teatama, et tal on tema huvides töö tegemine hetkel ära keelatud. Olukord oli töötaja

jaoks äärmiselt segadust tekitav, piinlik ja ebameeldiv, sest fakt, et raha on makstud ja

töö on tegemata, oli selge. Seejuures puudus töötajal võimalus otse suhelda AL-ga kui

oma otsese tööjuhiga viimase pideva eemal viibimise tõttu ning puudus ka volitatud

isik, kelle poole saanuks pöörduda tööjuhiste saamiseks. Tööandja ja töötaja

suhtlemine Skype ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus tööandja pidevate IT-alaste

probleemide tõttu tema viibimise koha riigis. Ohus oli kliendi hagi tähtaegne

esitamine.

14. Klient andis 05.07.2016 töötaja käsutusse informatsiooni ja tõendid, millest selgus, et

tegemist oli füüsiliste isikute A ja AL eraäriga, mille raames viimased kui füüsilised

isikud said erinevatel ettekäänetel raha traagilise juhtumi all kannatanud kliendilt,

6(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

soovimatagi legaliseerida teenust ja saadud raha eest lubatut teoks teha. Hagejale

juristina oli selge, et ettevõttes ei tegelda läbipaistva ja ausa teenuse osutamisega.

Seega sai ülesütlemisavalduse aluseks olevad asjaolud kogumis tõendatud 05.07.2016.

15. Juristina ei saanud hageja jätkata tööd ebaausa ja teda ebaväärikalt kohtleva tööandja

alluvuses. Ilmnes, et tööandja oli töö tegemata jätmist kliendi ees õigustanud, väites, et

selle eest on vastutav töötaja. Tööandja halvustas töötajat ning viitas hagejale kui

ebapädevale juristile. Taolises olukorras ei saanud enam mõistlikult oodata töölepingu

jätkamist ning esinesid erakorralised asjaolud, mis muutsid töötajale võimatuks töö

edasise jätkamise, mistõttu oli õigustatud töölepingu erakorraline ülesütlemine.

16. Töövaidluskomisjon pidas põhjendatult hüvitise õiglaseks määraks töötaja kolme kuu

keskmist töötasu, hüvitise vähendamiseks puudus alus.

17. Hageja ei vaielnud vastu kostja nõudele enamsaadud töötasult viivise maksmiseks,

muus osas palus jätta tööandja nõuded rahuldamata.

Esimese astme kohtu otsus

18. Maakohus rahuldas hagid osaliselt 18.01.2018 otsusega. Kohus:

- mõistis hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud töötasult arvestatud viivise

39,03 eurot;

- jättis rahuldamata kostja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse

tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel;

- luges pooltevahelise töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel lõppenuks alates

07.07.2016;

- mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses 5702,79 eurot (bruto);

- mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 13.04.2017 –

18.01.2018 eest 351,23 eurot ning alates 19.01.2018 viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise 5702,79 eurot väljamaksmiseni;

- jättis läbi vaatamata hageja nõude ajavahemiku 07.07. – 21.11.2016 eest viivise

172,02 eurot ning ajavahemiku 22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni

13.04.2017 eest viivise 178,60 eurot saamiseks;

- jättis läbi vaatamata hageja nõude kohustada kostjat parandama töötamise

registris töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed.

- jättis kostja kanda tema enda menetluskulud, sh lepingulise esindaja kulud,

töövaidluskomisjonis kantud kulud, riigilõivud 550 eurot, ja hageja lepingulise

esindaja kuludest 65% ning hageja viivisenõude rahuldatud osale vastava

riigilõivu 100 eurot, mille tasumisest hageja oli vabastatud ja mis tuleb kostjal

tasuda riigituludesse;

- jättis hageja kanda tema enda lepingulise esindaja kulud, mida ei jäetud kostja

kanda, ning hageja viivisenõudelt tasutud riigilõivu 75 eurot (millest 50 eurot

on tasumata) ja kostja viivisenõudelt tasutud riigilõivu 75 eurot;

- mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1300 eurot, riigi tuludesse

riigilõivu 100 eurot;

- mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 75 eurot;

- vabastas hageja riigilõivu tasumata osamakse 50 euro tasumise kohustusest;

7(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

- 18.10.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – hüpoteek kostja

kinnistule 9000 eurot – jäi tagama kohtuotsuse täitmist.

19. Maakohtu põhjenduste kohaselt kohaldub asjas kuni 31.12.2017 kehtinud

individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS).

20. Asjas ei olnud vaidlust selles, et:

- 20.04.2016 sõlmisid pooled töölepingu nr 28; töötaja kuutöötasu töölepingu

järgi oli 1900,93 eurot (neto 1500 eurot);

- töölepingu kohaselt pidi hageja asuma tööle konsultandi-projektijuhina alates

02.05.2016 tähtajatult 4-kuulise katseajaga; hageja pidi osutama juriidilist abi

nii ettevõttele kui tema klientidele ning täitma teisi administreeriva,

organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis puudutavad

tööandjaga seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja

pädevusele; tööülesandeid andis ning nende täitmist kontrollis vahetult kostja

juhatuse liige AL või tema volitatud isik;

- tööle asudes hakkas hageja tegelema hagiavalduse koostamisega kostja

kliendile ning selleks vajaliku meditsiinilise analüüsi (asjatundja arvamuse)

pidi ta saama AL-lt;

- 2016.a juunikuus tekkis AL-l ja kliendil konflikt teenuse hinna ja selle

tasumise osas, mille tõttu AL peatas hageja töö kliendile hagi koostamiseks;

- hageja ütles 05.07.2016 saadetud avaldusega, mida täpsustas 06.07.2016 e-

kirjaga, töölepingu erakorraliselt üles alates 07.07.2016 (viimane tööpäev

06.07.2016) TLS § 91 lg 1 ja 2 p-de 1 ja 3 alusel;

- ülesütlemisavalduse kehtivuse formaalsed eeldused on täidetud: avaldus on

kirjalikult taasesitatavas vormis (TLS § 95 lg 1), see sisaldab ülesütlemise

põhjendust (TLS § 95 lg 2) ning tööandja seaduslik esindaja on avalduse kätte

saanud.

21. Pooled vaidlesid selle üle, kas töötaja töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avaldus

on materiaalõiguslikult põhjendatud ehk kas töötajal oli alust töölepingut erakorraliselt

ja ilma etteteatamise tähtaega järgimata üles öelda. Tööandja leidis, et töötajal puudus

selleks õiguslik alus, mistõttu tuleb TLS § 85 lg 4 ja § 107 lg 2 alusel lugeda tööleping

lõppenuks töötaja algatusel korralise ülesütlemisega. Lisaks väitis tööandja, et töötaja

ei öelnud töölepingut erakorraliselt üles mõistliku aja jooksul pärast väidetavat

tööandja lepingurikkumist, mistõttu minetas töötaja õiguse töölepingut erakorraliselt

üles öelda. Töötaja leidis, et tööandja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kuna ei

taganud töötajale tööd, milleks ta oli tööle võetud, kohtles töötajat ebaväärikalt ning

kahjustas töötaja mainet, mistõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine oli

põhjendatud. TLS § 100 lg 4 alusel nõudis töötaja hüvitist kolme keskmise kuupalga

ulatuses.

22. Maakohus tugines TLS § 91 lg-tele 1 ja 2, § 28 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1, § 100 lg-le 4 ning

§ 104 lg-le 1.

23. Ülesütlemisavalduse kohaselt kohtles tööandja töötajat ebaväärikalt ning seadis ohtu

tema hea nime: arusaamatuse ja tööseisaku kliendiga põhjustas tööandja ebaeetiline

käitumine; määramatus töösuhetes algas 20.06. ning töötaja ootas alates 27.06.2016

tööandja esindaja seisukohta koostöö võimaluse osas; 04.07.2016 tegi töötaja

8(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

ettepaneku arutada töösuhte jätkamist eeldusel, et tööandja esindaja vormistab

nõuetekohaselt kliendile teenuse osutamiseks vajaliku ekspertarvamuse – analüüsi,

vabandab kliendi ees ja vaatab üle oma tasunõude kliendi vastu; tööandjast tulenevatel

põhjustel (nõuetekohaselt vormistamata analüüs, keeld jätkata kliendi teenindamist) ei

olnud töötajal võimalik lõpetada kliendile hagiavaldust, mille esitamise tähtaeg oli

2016.a lõpus; tööandja ei soovinud alates 20.06.2016 olukorda kokkuleppel lahendada

ning kokkuvõttes muutus töötajal võimatuks töölepingu jätkamine, kuna võimatuks oli

muutunud tööülesande täitmine.

24. Töölepingu p-s 1.1. sisalduvast töötaja tööülesannete kirjeldusest järelduvalt pidi

töötaja täitma ka teisi tööülesandeid, kuid tööandja ei ole kohtumenetluses nimetanud

ega tõendanud, et ta oleks andnud muid tööülesandeid töötaja täies mahus

rakendamiseks. AL ja kliendi vaheline e-kirjavahetus tõendab töötaja väiteid, et

töölepingu sõlmimise algatus tuli tööandja seaduslikult esindajalt AL-lt. Esitatud

tõenditest järelduvalt palgati töötaja eelkõige kliendile hagiavalduse koostamiseks ja

kohtus esindamiseks. Menetluses on töötaja muude ülesannetena nimetatud üksnes

õiguskantslerile kirja koostamist (mis pidi aga kliendile hagi koostamise ees

taanduma) ja tegelemist detailplaneeringuga. AL 03.04. kell 10.06 ja 15.05.2016 kell

18.18 saadetud e-kirjad kliendile kinnitavad töötaja väiteid, et ta pidi esmajärjekorras

ja peamiselt tegelema kliendi kaasusega. Skype-vestluses töötajaga 05.05.2016 märkis

AL selgesõnaliselt, et „hagi on prioriteet nr 1“. Seletuskirjas töövaidluskomisjonile

01.11.2016 märkis klient, et juba enne töötaja palkamist teatas AL, et alates 1.maist

tegeleb töötaja ainult tema hagiga.

25. Tõenditest saab järeldada, et ilma kliendi kaasusega tegelemise vajaduseta ei oleks

kostja üldse juristi (töötaja) palkamisele mõelnud. Hagejale saadetud e-kirjades ja

sõnumites märkis AL mitmel korral, et tal on võidukas kogemus kohtuvaidlusest

haigekassaga. AL märkis 10.06.2016 e-kirjas kliendile, selgitades raha küsimist, et

enam ei ole tegemist algselt pakutud skeemiga, et AL „paneb kõik kokku esimeses

etapis ja vaid hiljem riigikogus (ilmselt pidas AL silmas Riigikohut) kaasaks

advokaadi“, aga kuna klient soovis advokaati kohe, siis läheb töö kallimaks (tuleb

täiendavalt maksta puhtalt õigusabi eest ehk siis juristi töö eest).

26. Eeltoodust tulenevalt ei anna tööandja lepingulise esindaja viidatud asjaolu, et

töötajale maksti kokkulepitud töötasu, hoolimata täidetud ülesannete mahust, alust

lugeda töötaja ülesütlemisavaldust tühiseks. Õiguslikku tähendust ei ole ka asjaolul,

kas kliendi ja kostja vahel oli sõlmitud (õigus)teenuse osutamiseks leping kirjalikus

vormis. Kliendilepingu kirjalikult vormistamata jätmine ei tõenda selle puudumist

ning ilmselt ebaõige on järeldus, et tegelikult oli kliendil käsundussuhe isiklikult A ja

AL-ga. IM 01.11.2016 seletuskirja kohaselt pöördus ta 2015.a dr AL poole Eesti

Patsientide Esindusühingu Pärnu osakonna töötaja soovitusel. Hageja tegeles temaga

kui kliendiga kostja töötajana ning nii klient kui hageja pidasid IM kostja kliendiks.

27. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt oli tööandja ning kliendi vahelise lepingu

sisuks põhjendatud hagiavalduse, sh meditsiinilise analüüsi, koostamine, et nõuda

kahju hüvitamist kliendi poja surmas süüdi olevatelt meditsiiniasutustelt seoses tehtud

ravivigadega. Sellise nõudega hagiavalduse aluseks on meditsiiniline analüüs, milles

tuvastatakse ravivigade olemasolu ja põhjuslik seos isiku surma ja ravivigade vahel.

9(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

Nii tööandja ja kliendi, kui tööandja ja töötaja vahelise kirjavahetuse (e-kirjad, Skype

sõnumid) kohaselt pidi tööandja esindaja sellise analüüsi koostama ning saatma

kliendile ja töötajale, kes pidi analüüsi alusel koostama hagiavalduse tooriku, mis koos

üle vaadatakse ning vajalikud parandused sisse viiakse. Juriidilise kvalifikatsiooniga

töötaja ei oleks saanud ise meditsiinilist kvalifikatsiooni nõudvat analüüsi koostada,

sõltumata tema käsutuses olevast meditsiinilisest dokumentatsioonist ja selle hulgast.

28. AL lubas 2015.a detsembris kliendile saadetud e-kirjades, et analüüs ja hagi saavad

valmis ja esitatakse kohtule 07.01 – 08.01.2016. Tööandja ning kliendi vahelises

kirjavahetuses, samuti tööandja ja töötaja vahelises kirjavahetuses küsivad nii klient

kui töötaja tööandjalt järjepidevalt tööandja lubatud meditsiinilist analüüsi, seda ka

veel juunikuus 2016, kuigi kliendileping sõlmiti juba suvel 2015 ning töötaja asus

selle juhtumiga tööle mais 2016.

29. Õige ei ole tööandja seisukoht, et hagi koostamiseks ei olnud vajalik terviklik, eraldi

dokumendina vormistatud ja koostaja allkirjastatud eksperthinnang (asjatundja

arvamus, meditsiiniline analüüs vms). Ravivea tõttu kahju hüvitamise hagi

koostamisele peab eelnema meditsiiniliste andmete tervikanalüüs, mis kinnitaks

ravivea olemasolu ja hagi esitamise põhjendatust. Tööandja ei ole suutnud viidata

ühelegi dokumentaalsele tõendile, mis oleks käsitatav tervikanalüüsina ja mis oleks

töötajale või kliendile üle antud. Tööandja esitatud hagiavalduse toorik, mis

väidetavalt sisaldab piisavat meditsiinilist analüüsi, et töötaja selle alusel võinuks

hagiavalduse vormistada (samal ajal oleks dr L jooksvalt ka meditsiinilist analüüsi

täiendanud), sisaldab üksnes faktiliste asjaoludega sidumata õigusnormide teksti,

ravimite infolehtede teksti, umbisikulises tegumoes esitatud üldsõnalisi järeldusi ja

väiteid, samas ei ole arusaadav, kelle seisukohad ja järeldused need on, millistele

andmetele tuginedes mingitele järeldustele on jõutud. Dokument ei ole käsitatav

tervikliku meditsiinilise analüüsina, millega klient saanuks tõendada kahju hüvitamise

nõude põhjendatust, mistõttu on ekslik AL 05.05.2016 Skype vestluses töötajale

avaldatu, et „hagi on mul kokku kirjutatud ja põhjendatud, vajab vaid lihvimist ja

juriidilisi nüansse; tõendid on ka koos, puuduva saab küsida hagi käigus“. AL

ülehindas enda teadmisi õigusvaldkonnast ja hagiavalduse koostamise oskusi. Töötaja

vastas dr AL-le, et vajalik on vormistada meditsiiniline analüüs eraldi. Lisaks nähtub

AL ja töötaja vahetatud sõnumitest, et AL saadab väljavõtteid erinevatest

meditsiinilistest dokumentidest, kuid korduvatele lubadustele vaatamata ei saada

väidetavalt peaaegu valmis kirjutatud hagiavaldust, mida töötaja peaks ainult siluma.

Veel 17.05.2016 kell 19.59.52 märkis hageja, et ootab põnevusega AL hagi, mida

kohendada; 18.05.2016 kell 10.30.28, 10.39.29 ja 10.41.31 märkis töötaja, et hagi ei

ole temani jõudnud; tegi ettepaneku hakata hagi kirjutama (korrigeerima) ja selgitas, et

vajab hagi saamise järel sellega tegelemiseks aega, AL viivitamise tõttu ei pruugi olla

võimalik hagi kohtule esitada enne AL Eestisse tulekut 2016. a juunis (algselt oli AL

kliendile lubanud, et töötaja tegeleb ainult selle hagiga ja hagi esitatakse kohtule

maikuu jooksul). Eelnevast järelduvalt oli töötajal tööandjast tingitud takistus

hagiavalduse korrektseks koostamiseks. Nimetatud tööülesannet oli tööandja ise

liigitanud prioriteediks nr 1.

10(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

30. Töötaja pidas võimalikuks jätkata töötamist AL soovitud viisil – arutades kaasusega

seotud asjaolusid detailide kaupa 18.05. - 19.05.2016 Skype vestlustes ja e-kirjades.

Alles 23.05.2016 e-kirjaga saadab AL hagejale hagiavalduse tooriku, nn

„meditsiinilise musta materjali hagi jaoks“, mida viimane saaks „oma äranägemisel

töödelda ja juriidikat lisada“. Samas on AL juba 30.07.2015 e-kirjas kliendile

teatanud, et AL töö on nüüd praktiliselt valmis, vajab vaid üle lugemist ja

korrektsiooni. Eelnev tõendab hageja väiteid, et AL andis kliendile põhjendamatuid

lubadusi, kokkulepitud tööd tegelikult rohkem kui aasta jooksul ei lõpetanud.

31. Klient teatas 20.06.2016 e-kirjaga kostjale, et ta ei soovi viimasega enam koostööd

jätkata, avaldas kahetsust kaotatud aja üle, mh peatse hagiavalduse esitamise tähtaja

tõttu. Eelnevates e-kirjades oli kostja kliendilt teenuse osutamise jätkamiseks nõudnud

juba makstud 10 600 eurole lisaks raha maksmist, põhjendades seda valdavalt

vajadusega

maksta

raha

hagejale,

viidates

seejuures

viimasega

koostöö

mittelaabumisele. Töötaja halvustamine kliendi ees on käsitatav töötaja ebaväärika

kohtlemisena, kuid tegemist ei ole andmete avaldamisega laiemale avalikkusele,

mistõttu ei ohustanud tööandja sellega hageja head nime.

32. Eelkõige seisnes töötaja ebaväärikas kohtlemine järgnevas:

1) tööandja jättis töötajale esitamata eelnimetatud meditsiinilise analüüsi, mille alusel

töötaja saanuks koostada korrektse hagiavalduse;

2) eelnimetatud hagiavaldust lubas tööandja kliendile juba aprillikuus 2016, mil teatas,

et palkab omale võimeka juristi, kes hakkab hagiavaldusega esimeses järjekorras

tegelema;

3) kliendi ja töötaja vahel toimus nimetatud teenuse osutamise käigus mitu

kokkusaamist, kus klient nõudis töötajalt aru ning tulemusi, selgitades ja esitades

lõpuks ka tõendid, et on tööandjale olematu teenuse eest juba raha maksnud. See kõik

pani töötaja, kes ühelt poolt soovis tööandjale lojaalne olla, teiselt poolt soovis klienti

delikaatses juhtumis aidata, kliendi ees ilmselgelt ebamugavasse olukorda, kus ta ei

osanud anda kliendile rahuldavaid vastuseid, sest ei teadnud tööandja ja kliendi

vahelisi arveldusi, samuti ei olnud ka ise saanud eelnimetatud analüüsi, et hagiavaldus

valmis teha. Segadusele ja arusaamatusele aitas kaasa asjaolu, et tööandja ja kliendi

vahel puudus kirjalik lepingudokument, kus oleks ära toodud toimingute tegemise

konkreetsed tähtajad, kokkulepitud tasumäärad jms;

4) kuna käsunduslepingul ei ole seadusest tulenevat kohustuslikku vorminõuet, sõltus

lepingu kirjalik vormistamine ja seega selgus kliendisuhtes eelkõige tööandjast.

Esitatud kirjavahetuse kohaselt hakkas tööandja nõudma kliendilt kirjalikku lepingut

(kinnitust) alles siis, kui klient keeldus täiendavate tasude maksmisest, kuna polnud

juba ammu lubatud teenust saanud; seepeale õigustas AL tööandja esindajana end

kliendi ees töötajat ebaväärikalt halba valgusesse seades: vaatamata 30 tunnile

seletustele töötaja ei saanud aru kaasuse põhiolemusest (meditsiiniline pool), töötajaga

on keeruline suhelda, tema töötasuks kulub märkimisväärne osa saadud tasust,

tööandjal puudub raha temale järgmise töötasu väljamaksmiseks;

5) tööandja teatas kliendile, et võttis töötaja „palgalt maha“ ja 18.06.2016 e-kirjas

avaldas AL, et saatis töötajale just oma otsuse töölepingu lõpetamise suhtes katseajal,

kuid tegelikult tööandja töölepingut erakorraliselt üles ei öelnud;

11(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

6) poolte seletuste ja esitatud kirjavahetuse kohaselt keelas tööandja töötajal edasi

tegelda kliendi kaasusega, kuna klient ei olnud tööandjale kirjalikult kinnitanud

täiendavate tasude maksmisega nõustumist, ning seniks annab tööandja töötajale

teised ülesanded;

7) esitatud kirjavahetuse kohaselt maksis klient 10 600 eurot mitte kostja kui teenuse

osutaja kontole, vaid tööandja esindaja isiklikule pangakontole ja tema abikaasa kätte

sularahas, soovides hiljem kirjavahetuses keerulist teed pidi summa veelkordset

kandmist tööandja kontole, misjärel tööandja teeb tagasimakse kliendi elukaaslase

firma kontole.

33. Tööandja eelkirjeldatud käitumine oli töötaja suhtes solvav ja ebaväärikas. Kuigi hagi

vormistamine viibis tööandjast tingitud põhjustel, jättis tööandja mulje, et selle

põhjuseks on koostöö mittelaabumine hagejaga ja viimase taipamatus, töötajat

kirjeldati kliendile kui ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille osutamiseks

töötaja tööd tegi, ei olnud lõpuni läbipaistev ei kliendile ega töötajale, kliendi ja

tööandja rahaliste suhete korralduse kohta puudus töötajal õige info, mistõttu töötaja

pidi kliendi ees korduvalt piinlikkust tundma. Seejuures puudus töötajal AL

pikaajalise välisriigis viibimise tõttu võimalus otse suhelda oma tööjuhiga, puudus ka

volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks vajadusel tööjuhiste saamiseks pöörduda.

Tööandja ja töötaja suhtlemine Skype ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus, tööandja

selgitas seda pidevate IT-alaste probleemidega. Eluliselt usutav on hageja kirjeldus, et

töökeelu saamise järel, saanud ka teada, et klient on tegelikult tööandjale aasta jooksul

tasunud arvestatavad summad, selle eest lubatud teenust vastu saamata, tundis töötaja

muret kliendi pärast, sest ohus oli hagiavalduse tähtaegne esitamine.

34. Kirjeldatud

olukorras

oli

töötajal

mõjuv

põhjus

töölepingu

erakorraliselt

ülesütlemiseks ning tööandja ei saanud enam mõistlikult oodata töösuhte jätkamist.

Seega on töötaja 05.07.2017 (täpsustatud 06.07.2017) ülesütlemisavaldus kehtiv ja

pooltevaheline töösuhe lõppes ülesütlemisavalduses näidatud ajal 07.07.2016.

35. Asjas esitatud tõenditega poolte suhtluse kohta on tõendatud, et töötaja püüdis

mõistlikult teha kõik endast oleneva, et töösuhet laabuma saada: töötaja esitas

tööandjale oma nägemuse hagi koostamise korraldusest, kuid kui ilmnes, et tööandja

hagi koostamiseks vajalikku meditsiinilist hinnangut ei koosta, nõustus töötaja mõnda

aega täitma ülesandeid vastavalt tööandja ettekujutusele; samuti töötaja leidis

võimaluse kasutada endise tööandja arvutit, kui tööandja ei taganud töötajale tööle

asumise hetkeks töövahendeid ega tööruume. Ka siis, kui klient teatas tööandjale

20.06.2016, et ei maksa täiendavat tasu olematu teenuse eest ega soovi viimasega

enam koostööd teha, ning seejärel tööandja keelas töötajal kliendi edasise

teenindamise, püüdis töötaja jätkuvalt tööandjaga läbi rääkida ja pakkus välja koostöö

jätkamise võimalusi. Esitatud kirjavahetuse kohaselt töötaja teatas tööandja

seaduslikule esindajale, et ootab ära tema saabumise Brasiiliast. Töötaja palus

korduvalt kokkusaamist tööandja esindajaga või tööandja esindajal anda seisukoht, kas

ja kuidas on pooltevahelise koostöö jätkamine võimalik. Seejuures on lepitud kokku

kolmepoolseid kohtumisi tööandja, töötaja ja kliendiga. Usutav on töötaja põhjendus,

et töötaja (jurist) ei hakka töölepingut erakorraliselt üles ütlema olukorras, kus tal on

vaid oletused (kliendi ütlused jms), kuid puuduvad vajadusel tõendid erakorraliste

12(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

asjaolude tõendamiseks. IM e-kirjadega on tõendatud, et töötaja sai tööandja tegelikust

suhtumisest ja enda halvustamisest kliendi ees teada 05.07.2016, kui klient saatis

töötajale kogu kliendi ja tööandja vahelise kirjavahetuse, samuti selgus sealt tasutud

rahade ühelt kontolt teisele kandmise läbipaistmatud skeemid. Töötaja väidetel ei

andnud 05.07.2016 kohtumine tööandjaga tulemust ning samal päeval töötaja saatis

tööandjale e-kirjaga töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse. Arvestades, et

tööandja esindaja viibis Brasiilias ja töötaja soovis temaga probleeme vahetult arutada,

on ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul ka siis, kui töötaja saanuks kõigist

asjaoludest teada juba 20.06.2016. Eeltoodu alusel on töötaja töölepingu erakorraliselt

üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast tööandja rikkumist.

36. Seega tuleb rahuldada hageja nõue lugeda tema algatusel tööleping alates 07.07.2016

erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel, mistõttu jääb rahuldamata kostja

vastassuunaline nõue tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, samuti

jääb rahuldamata tööandja nõue lugeda tööleping töötaja algatusel ülesöelduks

korraliselt.

37. Hagejal puudub vajadus ja õiguslik alus esitada nõuet kohustada tööandjat muutma

töölepingu lõpetamise kannet töötamise registris. Töötajal on endal võimalik

kohtuotsuse jõustumise järel esitada taotlus töötamise registris andmete muutmiseks.

Seega tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta hagi andmete parandamiseks kohustamise

nõude osas läbi vaatamata.

38. Töötaja hüvitise nõue on põhjendatud ja töötajale tuleb hüvitis välja mõista taotletud

ulatuses. Tööandja väited ei anna alust hüvitist vähendada. Töötaja on töölepingu

lõppemise järgselt olnud vähemalt 6 kuud töötu. Tööandja kohtulahendite

andmebaasile tuginevad väited, et töötaja jätkuvalt osutab õigusabi ja on nn „varjatud

töötu“, ei anna alust järeldada, et õigusabi osutamine oleks töösuhte lõppemise järel

olnud töötaja igapäevane majandus- ja kutsetegevus. Tööandja ei ole ümber lükanud

töötaja väidet (mida kinnitab ka töölepingus sätestatud konkurentsipiirang), et

tööandja nõudel jagas töötaja enne tööle asumist oma kliendibaasi kolleegide vahel,

tööandja nõusolekul jätkas üksnes kahe pikaajalise kliendi esindamist. Ka tööandja ise

viitab töötaja osalemisele 2012–2015.a alustatud tsiviilasjades. Arvestades, et

töövaidluskomisjoni otsuse, millega töötaja hüvitise nõue rahuldati, jõustumist

takistab tööandja algatatud kohtumenetlus, ei oma poolte huvide kaalumisel tähtsust

ega mõjuta hüvitise suuruse kindlaksmääramist töötaja sissetulek ja tegevus (sh

võimalik õigusteenuse osutamine) 2017.aastal ehk rohkem kui aasta pärast hüvitise

maksmise kohustuse tekkimist töölepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjel.

39. Töölepingu lõpetamise aluse (tööandja poolt registrisse kantud TLS § 81 lg 1) tõttu ei

ole töötajale makstud ka töötuskindlustushüvitist. Tööandja väited selle kohta, et

töötaja sobivalt taandas ennast OÜ Q juhatuse liikme kohalt ja kõrvaldas sellega

töötuks registreerimise takistuse, ei ole asjakohased. Tööandja ei ole põhjendanud,

kuidas töötaja töötuks registreerimine või sellest keeldumine puudutab tööandja huve.

Seaduses sätestatud hüvitise määra vähendamiseks alus puudub.

40. Hagejale hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega

nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus)

sätestatust. Töölepingu p 4.4. kohaselt muutus töötasu sissenõutavaks igale töötamise

13(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

kuule järgneva kuu 5. päeval, seega 05.07.2016 (ülesütlemisavalduse esitamise aeg),

mil tekkis hüvitise määramiseks vajadus arvutada keskmist töötasu, oli sissenõutav

töötasu mai- ja juunikuu eest, töötaja oli töölepingu ülesütlemise ajaks töötanud

vähem kui kuus kuud. Määruse § 2 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb seega keskmise töötasu

arvutamisel aluseks võtta 2016.a maikuu ja juunikuu töötasu ja sellel perioodi

tööpäevade arv: 1900,93 eurot (bruto) x 2 = 3801,86 eurot, mis tuleb jagada sama

perioodi kalendaarse tööpäevade arvuga 42 (mais 22 ja juunis 20 tööpäeva), seega

keskmine tööpäevatasu 90,52 eurot, mis määruse § 3 lg 6 kohaselt keskmise kuutasu

arvutamiseks tuleb korrutada selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu

keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (22 + 20/2= 21); 90,52 x 21 = 1900,92 eurot,

ehk sisuliselt töötaja töölepingujärgne töötasu. Seega on ekslik tööandja seisukoht, et

määruse alusel keskmist töötasu arvutades on hüvitise summa väiksem kui töötaja

kolme kuu töötasu aritmeetiline keskmine. Tööandjal tuleb töötajale tasuda

brutosummas 5702,79 eurot (3 x 1900,93).

41. Hüvitise maksmise kohustus tekkis ja muutus sissenõutavaks töölepingu erakorraliselt

ülesütlemise päevast. Töötaja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt, alates viivisehagi

kohtule esitamisest 13.04.2017 nõutava viivise osas, viivisehagi esitamisele eelnenud

perioodi eest tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Nimelt on töötaja juba

töövaidluskomisjonile esitanud viivisenõude hüvitiselt viivise väljamõistmiseks

ajavahemiku 08.07. – 21.11.2016 eest 172,06 euro saamiseks ja edasi protsendina

põhivõlast. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja nõude mõista välja

sissenõutavaks muutunud viivis ning ka edasiulatuva viivise nõude. Töötaja

rahuldamata jäänud viivisenõuet otsuse saamise järel 1 kuu jooksul kohtule ei

esitanud. Seega on töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõustunud ning hagi viivise

nõude osas tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel, kuid see ei

takista töötajal viivist nõudmast hagi esitamisest alates.

42. Töötaja esitas viivisenõude 13.04.2017, mida puuduste kõrvaldamise korras täpsustas

08.08.2017, ning taotles TsMS § 367 kohaselt mõista alates hüvitise maksmise

kohustuste tekkimisest 07.07.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks

muutunud viivis välja summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast kuni hüvitise täies

ulatuses väljamaksmiseni.

43. Viivisenõue ei ole aegunud, kuna vaatamata sellele, et viivist nõutakse töösuhtest

tuleneva hüvitise maksmisega viivitamise eest, ei ole viivisenõue ise käsitatav

töösuhtest tuleneva nõudena, mille esitamiseks on ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuuline

tähtaeg. Isegi juhul, kui viivisenõue tuleks esitada 4 kuu jooksul, on töötajal igal juhul

õigus nõuda viivist alates vastava nõudega hagi esitamisest, kui sellel ajal on tööandja

hüvitise maksmisega jätkuvalt viivituses – viivist arvestatakse ja see muutub

sissenõutavaks iga päeva eest, seega iga päev selgub hüvitise maksmise viivitusega

kaasnev töötaja õiguste rikkumine uuesti ja hakkab kulgema 4-kuuline tähtaeg vastava

päeva eest viivise nõudmiseks.

44. Alates nõude esitamisest 13.04.2017 kuni kohtuotsuse teatavakstegemiseni 18.01.2018

on hüvitiselt 5702,79 eurot 281 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras arvutatud viivis 351,23 eurot muutunud sissenõutavaks. TsMS § 367 alusel

tuleb otsuse tegemise päevaga sissenõutavaks muutunud viivis välja mõista

14(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

summaliselt ja edasi alates 19.01.2018 protsendina põhivõla (hüvitise) tasumata osalt

kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

45. Tööandja palus mõista töötajalt välja viivise töövaidluskomisjoni otsusega

väljamõistetud enamtasutud töötasu tagasimaksmisega viivitamise eest. Hageja

tunnistas tööandja nõuet. Töötajale kanti 03.08.2016 palgapäeval üle töötasuna

1501,43 eurot, s.o 2016.a juulikuu töötasu 21 tööpäeva eest, kuigi kuni töölepingu

ülesütlemiseni oli töötaja tegelikult töötanud juulis 4 tööpäeva. Töötaja tagastas

tööandjale enamsaadud 929,57 eurot 10.02.2017. Seega tuleb töötajalt tööandja kasuks

välja mõista enamsaadud töötasult 929,57 eurot ajavahemiku 03.08.2016 – 10.02.2017

eest sissenõutavaks muutunud viivis 39,03 eurot.

46. Seega on hagid rahuldatud osaliselt. Töötaja 4 nõudest kohus rahuldas 2 nõuet

täielikult, ühe nõude osaliselt ning jättis ülejäänud osas töötaja nõuded läbi vaatamata.

Tööandja esitatud kolmest nõudest kohus rahuldas ühe ning jättis 2 olulisemat nõuet

rahuldamata. Formaalselt rahuldas kohus töötaja nõuetest ca 62,5% ja tööandja

nõuetest kolmandiku (30%). Eeltoodu ning TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad tööandja

kanda tema enda lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, töötaja nõuete

kohtumenetluses läbivaatamise eest tasutud riigilõiv 425 eurot, töötaja lepingulise

esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65% (arvestades nõuete rahuldamise

sisulist ulatust ja kohtumenetluse algatamist tööandja poolt); töötaja viivisenõude

rahuldatud osale vastava hinnaga hagilt nõutav riigilõiv 100 eurot (mille ulatuses

töötaja sai menetlusabi ja mis tuleb tööandjal hüvitada riigile). Töötaja kanda jäävad

tema lepingulise esindaja kulud ulatuses, mida ei mõistetud välja tööandjalt, viivise

nõude esitamisel nõutud riigilõivust 75 eurot, mida menetlusabi andmise määruse

kohaselt

võis

tasuda

osamaksetena

(ja

millest

eurot

on

tasumata).

Töövaidluskomisjonis kantud kulud jäävad menetluskulu kandnud menetlusosaliste

enda kanda. Töötaja töövaidluskomisjoni kulude hüvitamist ei taotlenud. Tööandja

töövaidluskomisjonis kantud kulude väljamõistmine töötajalt ei ole põhjendatud, kuna

tööandja nõuded jäeti nii töövaidluskomisjonis kui kohtus rahuldamata.

47. Töötaja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks on 20 töötundi,

arvestades esindaja koostatud menetlusdokumentide põhjendatust, sisu ja mahtu,

samuti asjaolu, et töötaja lepinguline esindaja astus menetlusse alles hagimenetluses.

Töövaidluskomisjoni materjalid on kolmes köites, kogu materjaliga tutvumata ei saa

esindaja kujundada arvamust asja kohta. Samuti on vajalik vähemalt üks

kliendikohtumine. Kuna osaliselt on töötaja kohtule esitatud avaldustes kopeeritud

töövaidluskomisjonile esitatud dokumentide teksti, ei ole menetlusdokumentide

koostamise ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Samuti ei pea tööandja hüvitama

töötaja esindajale puuduste kõrvaldamiseks tehtavat ajakulu. Põhjendamatu on töötaja

esindaja istungiks ettevalmistumise ajakulu, kuna lepinguline esindaja istungil ei

osalenud. Esindaja tunnitasumäär 100 eurot on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikas

tunnustatud lepingulise esindaja tunnitasumääradega. Viivisenõude riigilõiv 175 eurot

on põhjendatud kulu.

48. Eeltoodu alusel on töötaja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 2175 eurot

(esindaja kulu 2000 eurot + riigilõiv 175 eurot), millest vastavalt kulude jaotusele

peab kostja hüvitama 1300 eurot esindaja kulude katteks (65%) ja 100 eurot riigilõivu

15(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

menetlusabi hüvitama riigituludesse, riigilõivust 75 eurot jääb hageja kanda. Töötajal

tuleb tööandjale hüvitada viivisenõudelt riigilõiv 75 eurot, ülejäänud osas jäävad

tööandja kulud tema enda kanda.

49. Hagejale andis kohus 17.10.2017 määrusega menetlusabi viivisenõudelt 175 euro

riigilõivu maksmisel. Hageja vabastati riigilõivu tasumisest 100 euro ulatuses ning

ülejäänud 75 eurot võimaldati maksta 25 euro suuruste osamaksetena kolme kuu

jooksul määruse jõustumise kuule järgnevast kuust alates. Hageja tasus esimese

osamakse, kaks osamakset on tasumata.

50. Praegusel juhul on riigi nõue tasumata 50 euro riigituludesse väljamõistmiseks

tasaarvestatav hageja nõudeõigusega hagi läbivaatamata jätmisest tuleneva riigilõivu

75 eurot tagastamise nõudega, mistõttu tuleb hageja vabastada tasumata riigilõivu

riigituludesse tasumise kohustusest.

Apellatsioonkaebus

51. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi töötaja vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85

lg 4 alusel rahuldamata, luges töölepingu erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2

alusel alates 07.07.2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise

töötasu hüvitise 5702,79 eurot, viivise 351,23 eurot ja edasiulatuva viivise ning osas,

millega maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palus uue otsusega

rahuldada kostja nõude täies ulatuses, jätta hageja nõue rahuldamata ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

52. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega õiguslikult põhjendatud. Maakohus ei ole

tööandja vastuväiteid ja tõendeid kogumina hinnanud ja on alusetult ning kallutatult

tuginenud üksnes töötaja subjektiivsetele ja vastuolulistele väidetele.

53. Maakohus jättis tähelepanuta, et tööandja nimetas kohtuasjas mitmeid töötaja

tööülesandeid ja esitas tõendeid, mille kohaselt vastustaja täitis ka teisi oma olemuselt

mahukaid tööülesandeid. Tööandja tõendas, et mitte mingisugust töötakistust ei

esinenud. Kliendi ja tööandja vahel asjaolude lahendamist ei saa tõlgendada töötaja

solvamise või ebaväärika kohtlemisena TLS § 91 lg 2 p 1 mõistes. Kohtuasjas esitatud

asjaoludest ei nähtu tööandja tahet töötaja kahjustamiseks. Maakohus jättis asjas

hindamata tõendid, mille kohaselt erinevalt töötaja hinnangule nõustus klient kandma

kaasuse ettevalmistamisel lasuvaid kulutusi ning käsundussuhtes nähtub poolte

mõistmist, mistõttu on maakohtu viide, et tööandja süül venis kliendile avalduse

koostamine, ebaõige.

54. Maakohus mõistis ekslikult TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise. Hüvitise suurus ja

selle nõudmine on ebamõistlik, kuna hageja töötas tööandja juures üksnes 2 kuud,

kuid hüvitist soovib saada kolme kuu töötasu ulatuses. Maakohus ei pööranud

tähelepanu sellele, et hageja jäi töötuks üksnes seetõttu, et ta omal algatusel lõpetas

töölepingu. Hageja ei ole asjas vaidlustanud asjaolu, et ta jätkuvalt osutab õigusabi ja

ta on varjatult töötu. Hageja ei ole asjas teadvalt andnud tegelikkusele vastavat

ülevaadet, kuid maakohus luges tema alusetutele väidetele tuginedes hüvitise suuruse

põhjendatuks just hageja majanduslikku seisu arvestades. Maakohus jättis hindamata

16(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

ka kostja vastuväited hüvitise nõude arvestuse osas ja on selle välja mõistnud valesti,

keskmist töötasu arvestuses ei kajastu.

55. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui kohustas tööandjat töötajale

tasuma hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist seadusjärgses määras. Kuni 31.12.2017

kehtinud ITVS § 24 lg 3 võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati

töövaidluskomisjonile. Töötaja ei ole töövaidluskomisjoni otsust sissenõutavaks

muutunud ja TsMS § 367 täiendava viivisenõude osas vaidlustanud, millest tulenevalt

on vastavad nõuded ITVS § 25 lg 1 alusel jõustunud. Maakohus mõistis tööandjalt

viivisenõude ebaõigesti välja, kuna hagejal puudus hagimenetluses hüvitiselt viivise

nõudeõigus ja esitatud viivisenõue on aegunud, kuna töösuhtest tulenevat nõuet ei

esitatud 4-kuulise tähtaja jooksul.

56. Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, kui leidis, et tööandja pidi tõendama, et

töötaja jagas enne tööle asumist oma kliendibaasi kolleegide vahel ning jätkas üksnes

kahe pikaajalise kliendi esindamist, mis puudutas konkurentsipiirangu kehtestamist.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tööandja ei taganud töötajale tööle asumisel

töövahendeid ega tööruume. Kohus jättis tähelepanuta tööandja 20.10.2016 vastuse,

milles tööandja tegevjuht kinnitas, et töötaja käis töökohas ja andis üle tema kasutuses

olnud ja tööandjale kuulunud, töökorras ja vajaliku tarkvaraga sülearvuti. Skype-

vestlustest nähtub, et töötaja tegi omal tahtel kodus tööd ja tööandja nõustus sellega.

Töötajal oli olemas tööandja juures töö tegemiseks kohandatud tööruum, kuid töötaja

seda oluliseks ei pidanud ja töölepingu p 9.2 järgi rikkumist ei esinenud.

57. Maakohus leidis ebaõigesti, et töötajal oli tööandjast tingitud töötakistus kliendi

hagiavalduse koostamiseks ning kliendile hagiavalduse projekti ei olnud võimalik

esitada. 06.06.2016 oli olemas hagiavalduse projekt, mis edastati kliendile

läbivaatamiseks, milles sisaldus omakorda meditsiiniline arvamus ja täiendada oli vaja

üksnes hagiavalduse p-s 3.6 toodut. Seega ei toetunud maakohus ühelegi tõendile, mis

kinnitaks seda, et hagi koostamiseks oli vajalik eraldi dokumendina vormistatud ja

allkirjastatud meditsiiniline hinnang ning vastavat käsitlust pooled vajalikuks ei

pidanud. Tööandja ei ole nt hagiavaldusega seonduvat ja selle tähtajaks

mittevalmimist põhjendanud töötaja rumalusega, ebapädevusega või oskamatusega,

selliseid väljendeid või kuvandi loomist ei nähtu ühestki tõendist. Järelikult olid

väärad töötaja väited, et ta ei saanud tööandja tegevusetuse tõttu hagi koostada ja tal

esines töötakistus. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et sõltumata otsesuhtluse

puudumisest suhtlesid pooled asjade arutamiseks järjepidevalt Skype vahendusel,

mida kumbki pool aktsepteeris, mistõttu jääb arusaamatuks kohtu põhjendus vahetu

suhtluse või volitatud isiku olulisusest.

58. Maakohus jättis hindamata ja analüüsimata tööandja väited ja tõendid selle kohta, et

töötaja viivitas töölepingu ülesütlemisega oluliselt, kui pidas pikaajalisi läbirääkimisi

töölepingu lõpetamiseks, mis näitab seda, et töötajal puudus erakorraline,

ettenägematu ja oluline mõjuv põhjus ning vajadus töölepingu lõpetamiseks

päevapealt. Maakohus jättis tähelepanuta tööandja 16.11.2016 vastuse p-s 7 ja töötaja

04.11.2016 vastuse p-s 7.10 osundatu (kliendi seletus), mille kohaselt sai töötaja

väidetavatest töölepingu lõpetamise erakorralistest põhjustest teada juba esimesel

kohtumisel kliendiga 11.05.2016, s.t töösuhte algusest peale. Mitte ükski tõend ei

17(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

kinnita, et väidetavatest asjaoludest oleks töötaja teada saanud alles 05.07.2016.

Maakohus on otsuse tegemisel kallutatult käsitlenud üksnes töötaja väiteid, mis on

väärad ja vastuolulised ning tõendeid ei ole kogumis uuritud. Töötaja pidas

võimalikuks töölepingu täitmist 2 kuu vältel jätkata ja sellest tulenevalt ei saa

kohtupraktika kohaselt lepingu erakorralist ülesütlemist lugeda põhjendatuks ja

õigeaegselt esitatuks. Tegemist ei olnud tööandja rikkumisega, mis oleks töösuhte

jätkamise töötaja jaoks võimatuks muutnud.

Vastuapellatsioonkaebus

59. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ning jätta uue otsusega kõik menetluskulud tööandja

kanda.

60. Maakohus määras valesti kulude jaotuse proportsioonid. Maakohus ei ole näidanud ära

metoodikat, millele tuginedes ta jättis hageja lepingulise esindaja kuludest üksnes 65%

tööandja kanda. Maakohus isegi ei kaalunud menetluskulude jaotust TsMS § 162 lg 4

järgi. Maakohus rahuldas töötaja põhilisemad nõuded: töölepingu lugemise lõppenuks

töötaja erakorralise ülesütlemisega alates 07.07.2016, töötaja kasuks tööandjalt

hüvitise ja viivise saamiseks. Töötaja nimetatud nõuete sisustamine oli äärmiselt

mahukas, vastupidiselt tööandja viivisnõudele ja paljasõnalistele vastuväidetele. Seega

rahuldas kohus sisuliselt töötaja nõuded.

61. Maakohus leidis ekslikult, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks

ajakuluks selle asjaga tegelemiseks on 20 töötundi ning ei põhjendanud oma

seisukohta, kuigi möönis, et tegemist on äärmiselt mahuka tsiviilasjaga, mis nõuab

süvenemist. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et esindaja töömahtu tuleb vähendada,

kuna kohtule esitatud nõue kattub osaliselt töövaidluskomisjonile esitatud

dokumentidega. Töötaja positsioon oligi algusest peale ühene ja kui osa lauseid

kattuvad, siis see ei tähenda, et väheneks vandeadvokaadi töömaht, kes ei osalenud

töövaidluskomisjoni istungitel. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga osas, et

kuigi esindaja ei osalenud kohtuistungil, ei pidanud ta selleks valmistuma. Kui

esindaja on planeerinud kohtuistungil osaleda, siis valmistub ta selleks oma

äranägemise järgi planeeritud ajal ehk ajal, mil tal on selleks võimalus, mitte ajaliselt

vahetult enne kohtuistungit. Esindaja valmistus tegelikkuses istungiks isegi kaks

korda, kuna eelnevalt määratud istung jäi ära tööandjast tulenevatel põhjustel.

Vastused kaebustele

62. Pooled vaidlevad teineteise kaebusele vastu ja paluvad jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

63. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja ja töövaidluskomisjoni toimikutes olevate

tõendite ja menetlusdokumentidega ning esitatud kaebustega, on seisukohal, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada osas, milles

maakohus rahuldas hageja nõude hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise

saamiseks osaliselt ja lõpetada nimetatud nõude osas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2

järgi. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi ka maakohtu otsus

18(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

puutuvalt kostjalt riigilõivu 100 eurot väljamõistmist riigituludesse. Riigilõiv 100

eurot tuleb riigituludesse välja mõista hagejalt. Ülejäänud osas on maakohtu otsus

seaduslik ja põhjendatud ja kaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks.

64. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on pooled edasi kaevanud. Seega ei kontrolli

kolleegium maakohtu poolt hageja nõuete osalist läbivaatamata jätmist ja hagejalt

kostja kasuks viivise väljamõistmist.

65. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt hageja

kasuks välja viivise hüvitise 5702,79 eurot tasumisega viivitamise eest alates

13.04.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 351,23 eurot ja edasi VÕS § 113 lg 1

teises

lauses

sätestatud

määras

kuni

hüvitise

tasumiseni.

Töötaja

esitas

töövaidluskomisjonile hüvitiselt viivise 172,06 eurot saamise nõude perioodi eest

08.07.2016-21.11.2016 ja edasi VÕS § 113 lg 1 järgi protsendina põhivõlast. TVK

jättis 13.12.2016 otsusega nõude rahuldamata. Vaidluse lahendamisel tuli alates

01.01.2018 kehtiva TvLS § 66 järgi kohaldada ITVS sätteid. ITVS § 25 lg 1 järgi

töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui

kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel

vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja

lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. ITVS §

24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad

pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul,

arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.

Kolleegium leiab, et tegemist on õigust lõpetava tähtajaga ja pärast selle möödumist ei

ole võimalik enam kohtule nõuet esitada. Töötaja ei ole töövaidluskomisjoni otsuse

saamisest ühe kuu jooksul pöördunud maakohtusse hüvitiselt viivise nõude

läbivaatamiseks hagimenetluses. Seega on kolleegiumi arvates töövaidluskomisjoni

06.12.2016 otsus hüvitiselt summas 5702 eurot viivise, sh ka tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise, saamiseks esitatud nõude rahuldamata jätmise osas ITVS § 25 lg 1

alusel jõustunud ja hageja esitatud hüvitiselt viivise nõudes tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2

alusel lõpetada menetlus.

66. Maakohus määras hüvitiselt viivise nõude hinnaks 935,08 eurot (498,86 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis ja 456,22 eurot TsMS § 133 lg 2 järgi), millelt tuli

tasuda riigilõivu 175 eurot. 19.10.2017 määrusega rahuldas maakohus hageja

menetlusabi taotluse ja vabastas hageja 100 euro tasumisest ja kohustas tasuma 75

eurot 3 osamaksega, millest on tasutud esimene osamakse 25 eurot. Vaidlustatud

otsuses leidis maakohus, et viivise nõude hind on määratud ebaõigesti, kuna

menetlusse oleks saanud võtta viivise nõude alates 13.04.2017 ja selles osas oleks õige

hagi hind ühe aasta viivis ehk 457,47 eurot, millelt tuleb tasuda riigilõivu 100 eurot.

Apellatsioonimenetluses oli vaidlustatud ainult viivise nõude rahuldamine alates

13.04.2017.

67. TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud

või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral

kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka

kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuna hageja viivise nõue jäi

19(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

ringkonnakohtu otsusega rahuldamata, siis puudub alus riigilõivu 100 eurot, mille

tasumisest oli hageja vabastatud, väljamõistmiseks kostjalt riigituludesse. Maakohtu

otsus tuleb selles osas tühistada.

68. TsMS § 190 lg 4 järgi juhul, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel,

mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja

menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seoses

viivise nõudes menetluse lõpetamisega tuleb riigilõiv 100 eurot välja mõista hagejalt

riigituludesse.

69. Osas, milles ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, nõustub kolleegium

esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea

vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei ole asja

materjali põhjal tuvastanud apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Järgnevalt vastab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse väidetele.

70. Maakohus on esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning

on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt kostja

seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud

asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole

alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude

suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kostja mittenõustumine maakohtu

järeldustega ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

71. TLS § 87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, sh

võib töötaja TLS § 91 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda eelkõige kui kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist. TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks

põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et

lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Seejuures tuleb võimatuse all

mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus

töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14, p 14). Nimetatud mõjuv põhjus võib mh tuleneda

tööandja käitumisest (TLS § 91 lg 2). Töötaja võib töölepingu TLS § 91 lg 2 järgi

erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui

tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda

teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel, tööandja on oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega või töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele,

kõlbelisusele või heale nimele. Seaduses on sätestatud näidisloetelu tööandja

rikkumistest, mida saab kindlasti pidada oluliseks töölepingust tulenevate kohustuste

rikkumiseks.

72. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, et hagejal puudus alus töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna tööandja ei ole omapoolsete kohustuste olulise

rikkumisega selleks põhjust andnud. Töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS

91 lg-tes 1 ja 2 märgitud alustel – kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei

või mõistlikult nõuda töötajalt lepingu jätkamist (lg 1), tööandja on kohelnud töötajat

ebaväärikalt (lg 2 p 1) ning töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja heale nimele

20(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

(lg 2 p 3). Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus kõiki kohtule esitatud tõendeid

kogumis hinnates õigele järeldusele, et tööandja ei võinud mõistlikult nõuda töötajalt

lepingu jätkamist, kuna ta oli oma vastuolulise käitumisega takistanud töölepingust

tulenevate kohustuste kohast täitmist ja esines ka töötaja ebaväärikas kohtlemine

tööandja poolt, s.t tööandjapoolne oluline kohustuste rikkumine TLS § 91 järgi.

73. Tööandja leiab ekslikult, et tema ja kliendi vaheline suhtlus (sh tasu osas) ei oma

puutumust tööandja ning töötaja omavaheliste suhetega. Praegusel juhul on tõendatud

töötaja väited, et tema ebaväärikas kohtlemine seisnes eelkõige selles, et tööandja

esindaja õigustas end kliendi ees kliendile saadetud e-kirjades halvustavate väidetega

töötaja kohta. Muuhulgas esitas tööandja kliendile väite, et kuna töötaja ei ole temale

antud tööülesannet (kliendile hagiavalduse koostamine) suutnud täita, saatis tööandja

töötajale otsuse lõpetada temaga tööleping katseajal (tööandja 18.06.2016 e-kiri

kliendile, TVK toimik lk 147, II kd). Seega, kuigi hagi vormistamine kliendile viibis

tööandjast tingitud põhjustel (piisava meditsiinilise tõendusmaterjali puudumine),

soovis tööandja jätta kliendile mulje, et töö viibimise on põhjustatud töötaja

oskamatusest ning seepärast on tööandja otsustanud temaga töösuhte lõpetada

katseajal. Nimetatud väited on käsitletavad töötaja ebaväärika kohtlemisena ning

esitatud väidetest saab mõista tööandja soovi töötaja kahjustamiseks.

74. Kuna tööandja ise andis töötajale korralduse kliendi hagi koostamise lõpetamiseks ja

samas halvustas kliendi ees töötajat, väites, et töötaja puudulike tööoskuste tõttu on

hagi senini koostamata, siis oli põhjendatud töötaja poolt töölepingu erakorraline

ülesütlemine ka TLS § 91 lg 1 alusel. Õige on maakohtu järeldus, et tõendamist ei

leidnud, et töötajale oleks tööandja poolt antud muid tööülesandeid peale kliendile

hagiavalduse koostamine. Eeltoodust tulenevalt saab kolleegiumi hinnangul pidada

mõjuvaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötajast sõltumatuid

asjaolusid, mis kaaluvad üles võimaliku tööandja huvi töösuhte jätkamiseks.

75. Poolte väited, mida maakohus oma otsuses käsitles ning mis puudutavad töötaja ning

tööandja suhtlust töötaja tööle asumisel (nt töötaja kindlustamine töökoha ja –

vahenditega) ja töösuhte kestel (tööandja esindaja eemalolek jms võimalikud

takistused töösuhte laabumisel), üksnes kirjeldavad töölepingu erakorralise lõpetamise

põhjusele eelnenud poolte suhteid ja ei ole määravad töölepingu lõpetamise aspektist.

Kuna eelnenud asjaolud ei olnud otseselt töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks,

ei hinda ringkonnakohus tööandja apellatsioonkaebuses tehtud etteheiteid nimetatud

asjaolude käsitluse kohta maakohtu poolt.

76. TLS § 91 lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et töötaja ei ole töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks mõistlikku aega ületanud. Mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu

erakorraliseks lõpetamiseks selgus töötajale e-kirjavahetusest, mida tööandja oli

pidanud kliendiga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pärast kirjavahetuse sisuga

tutvumist 05.07.2016 ei saanud mõistlikult eeldada, et töösuhte jätkamine oleks

osutunud võimalikuks. Seega töölepingu lõpetamise avaldus on tööandjale esitatud

mõistliku aja jooksul.

21(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

77. Töösuhte lõpetamisel TLS § 91 lg 2 alusel on tööandjal kohustus TLS § 100 lg 4 järgi

maksta töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Keskmise töötasu

suuruse on maakohus tuvastanud õigesti. Tööandja põhjendused ei anna alust

vähendada seaduses sätestatud hüvitise suurust. Kolleegium on seisukohal, et TLS

§ 100 lg-st 4 tuleneva hüvitise maksmine ei sõltu asjaolust, kui kaua oli töötaja enne

töölepingu lõpetamist tööandja juures töötanud. Samuti ei anna alust hüvitise suuruse

vähendamiseks asjaolu, et tööleping lõppes töötaja avalduse alusel ega tööandja väide

selle kohta, et töötaja ei ole praeguseks ajaks jäänud ilma sissetulekuteta ning võib olla

vaidluse lahendamise ajal tööle asunud. Kostja ei ole esile toonud, millised on tema

huvid, mis võiksid olla põhjuseks hüvitise vähendamisel. TLS § 100 lg 4 teisest

lausest tulenevalt kohus võib, kuid ei pea muutma seaduse järgset hüvitise suurust.

Kõiki asjaolusid kogumis hinnates ei saa praegusel juhul teha järeldust, et

seadusjärgse hüvitise väljamaksmine oleks tööandja suhtes ebaõiglane.

78. Viivise nõude osas maakohtu otsuse tühistamine ei muuda kolleegiumi arvates

maakohtu menetluskulude jaotust ebaõigeks, kuna maakohus on nõuete rohkust ja

rahuldamise ulatust arvestades menetluskulude jaotuse proportsiooni määramisel

lähtunud üldisest proportsioonist ja viivise nõude rahuldamata jätmine ei anna alust

selle muutmiseks. Eeltoodu ei ole vastuolus TsMS § 163 lg-s 1 toodud põhimõtetega.

79. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele selgitav kolleegium järgmist.

80. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi

menetluskulud võrdsetes osades, kuid kohus võib jaotada menetluskulud ka võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda.

Nimetatud sätte alusel kulude jaotamise otsustamise puhul on tegemist maakohtu

diskretsiooniotsustusega, millesse ringkonnakohus sekkub vaid juhul, kui maakohus

on diskretsioonipiire ületanud. Praegusel juhul rahuldas maakohus nii töötaja kui

tööandja nõuded osaliselt. Maakohus otsustas jaotada menetluskulud vastavalt

kummagi poole nõuete rahuldamise ulatusele. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

taolise otsustuse tegemisel kaalutlusõigust rikkunud.

81. Vastuapellatsioonkaebuses ei ole töötaja välja toodud TsMS § 162 lg 4 kohaldamise

eeldusi ega põhjendatud, et maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotus

oleks töötaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja vastavad väited on

üldsõnalised ja konkretiseerimata.

82. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud ka töötaja lepingulise esindaja kulude

suuruse kindlaksmääramisel, mistõttu jääb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse

ning suuruse osas muutmata.

83. 10.04.2018

menetlusdokumendis

esitas

apellant

(kostja)

taotluse

tõendite

väljanõudmiseks (III kd, tl 154-158). Apellant palus ringkonnakohtul välja nõuda

tsiviilasjas nr 2-16-18868 esitatud hagiavaldus (IM vs SA Pärnu Haigla), samas asjas

meditsiiniline analüüs ja menetluskulude hüvitamise avaldus, millest nähtub, et

töötajal olid meditsiinilised dokumendid hagi esitamiseks olemas ja töötakistust ei

olnud, töötaja eesmärgiks oli saada IM enda kliendiks. Kostja väitis, et maakohus ei

lahendanud 27.11.2017 kohtuistungil tema taotlust tõendite kogumiseks. Hageja

vaidles taotlusele vastu, kuna taotlus oli esitatud pärast apellatsioonkaebuse esitamise

22(22)

Tsiviilasi nr: 2-17-624

tähtaja möödumist ja maakohtule ei esitatud 27.11.2017 taotlust tõendite kogumiseks.

Asjaolusid, mis annaks aluse esitada taotlus hilinenult, apellant esile toonud ei ole.

84. Kolleegium leiab, et apellandi (kostja) taotlus tõendite kogumiseks tuleb jätta

rahuldamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi hindab ringkonnakohus maakohtu poolt

hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas

põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast

asja lahendamist esimese astme kohtus. Ebaõige on apellandi väide, et ta esitas

tõendite kogumise taotluse maakohtule. Maakohtu 27.11.2017 kohtuistungi

protokollist

ei

nähtu

sellise

taotluse

esitamine.

Seega

on

tegemist

apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud taotlusega tõendite kogumiseks. TsMS

§ 652 lg järgi uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses

põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise

lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud

juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on

tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna apellant ei ole oma taotlust põhjendanud ega

põhistanud ja hageja ei ole tõendi vastuvõtmisega nõus, siis jätab kolleegium kostja

taotluse rahuldamata.

85. Tulenevalt apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldamisest ja vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisest jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1

apellatsioonimenetluses kantud kulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Mati Maksing Imbi Sidok-Toomsalu