1-17-6831/92 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

16. jaanuar 2019

Kohtuasja number

1-17-6831

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi M.K süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi,

üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 13. juuni 2018. a otsus, mille

terviktekst avaldati 10. oktoobril 2018

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.K kaitsja Aleksandr Gamazin, apellatsioon ja

määruskaebus

Prokuratuur, apellatsioon

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

M.K (isikukood XXX; elukoht XXXX

Kaitsja

-

Aleksandr Gamazin, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Liina Pikma

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. juuni 2018. a otsus osas, millega M.K-le

mõisteti KarS § 299 lg 1 järgi rahaline karistus 200 päevamäära summas 3120 eurot

ja KarS § 66 lg 1 alusel määrati, et rahalise karistuse ositi tasumisel peab igakuine

makse olema 520 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi rahaline karistus 100 (ükssada)

päevamäära summas 1560 (üks tuhat viissada kuuskümmend) eurot;

2) määrata KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel, et M.K-l on õigus tasuda rahaline

karistus kuue kuu jooksul ositi, makstes igal kuul alates kohtuotsuse jõustumisele

järgnevast kuust vähemalt 260 (kakssada kuuskümmend) eurot. Rahaline karistus

tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine

on kohustuslik. Kui rahaline kohustus või mõni selle osamakse ei ole tähtaegselt

tasutud,

saadetakse

kohtuotsuse

ärakiri

kohtutäiturile

täitemenetluse

läbiviimiseks.

2(22)

3. Muuta Viru Maakohtu 13. juuni 2018. a otsuse põhiosa, asendades selles järelduse,

mille kohaselt pani M.K ametialase võltsimise toime otsese tahtlusega,

järeldusega, mille kohaselt pani M.K selle kuriteo toime kavatsetult.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Prokuratuuri ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, kaitsja 27. juuni 2018. aasta

määruskaebus jätta rahuldamata.

6. Mõista Eesti Vabariigilt M.K kasuks välja 100 (ükssada) eurot

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas

osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab

kassatsioonitähtaeg

uuesti

kulgema

riigi

õigusabi

taotluse

lahendamise

määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast,

millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. M.K anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 299 lg 1 järgi

kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises.

2. M.K oli Narva linna haridusasutuse – lasteaia „X. “ – direktorina ametiisik KarS §

288 lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 mõttes. Ta tellis

9. novembril 2016 Kersti Võlu Koolituskeskuselt (KVK) koolituse. Selle rahastamiseks oli

SA XX. 11. oktoobri 2016. a käskkirjaga nr 1.1-4/172 määranud toetuse 300 eurot üle

kümne aasta keelekümblusprogrammis edukalt osalenud lasteasutustele mitmekeelse

õppekeskkonna teemalise õppereisi korraldamiseks. SA XX. määras toetuse lasteaiale „X.

“.

3. 9. novembril 2016 saatis M.K KVK müügiesindajale M.K. koolitusel osalejate

nimekirja. Enne koolituse toimumist 19. novembril 2016 selgus, et paljud osalejad, kes olid

3(22)

märgitud M.K poolt KVK-le saadetud nimekirjas, ei saanud 19. novembril 2016

Kukruse Polaarmõisas koolitusel osaleda, vaid pidid olema kusagil mujal.

4. 19. novembril 2016 toimus keelekümblusrühmade õpetajatele ettenähtud koolitus-õppereis

Kukruse Polaarmõisa. Uut osalejate nimekirja M.K eelnevalt ega ka koolituse päeval

kohapeal koolituse läbiviijale ei esitanud, teades, et osa varem saadetud nimekirjas märgitud

inimestest koolitusel ei osale ja nende asemel osalevad koolitusel teised inimesed.

KVK esindajale väitis M.K 19. novembril 2016 enne koolituse algust, et kõik need,

kes tunnistused saama pidid, on kohal.

5. Pärast koolituse toimumist M.K koostas, allkirjastas ja väljastas SA-le XX. õppereisi

aruande, märkides koolitusel osalejateks tema poolt KVK-le saadetud nimekirjas olnud ja

KVK poolt tunnistused saanud osalejad. Need andmed ei vastanud tegelikkusele.

6. Samuti lasi M.K lasteaia „X. “ asjaajajal ja majandusjuhataja O.B. koostada,

allkirjastada ja väljastada 22. novembri 2016. a töötajate tööajatabelid nr 5-13/17 ja 1-23/20.

Need dokumendid esitati Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna raamatupidamisele.

Tööajatabelites ei olnud koolituse nimekirjas märgitud töötajatel laupäevane päev 19.

november

2016

tööajana

märgitud.

Peale

selle

lasi

M.K

O.B. koostada 5. detsembril 2016 käskkirjad nr 1-P ja 2-P ja töötajate tööajatabelid nr 1-

23/22 ning 5-13/19 ning viia sisse parandused 2016. aasta novembrikuu tööajatabelitesse

selliselt,

et

koolituse

registreerimislehel

olevatel

osalejatel

märgiti

19. november 2016 tööpäevana, jättes käskkirjale lisamata töötajate avaldused puhkepäeval

lähetusse saatmiseks. M.K allkirjastas 5. detsembril 2016 lähetatud töötajate ja

pedagoogide parandatud tööajatabelid nr 1-23/22 ning 5-13/19 ning käskkirjad 1-P ja 2-P.

Tegelikult käskkirjades nimetatud töötajad töölähetusse saatmiseks avaldust ei kirjutanud

ja sellist märget ei ole ka käskkirjadel nr 1-P ja 2-P.

7. Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna raamatupidamiseosakond maksis M.K

korraldusel koosatatud, tema kinnitatud ja välja antud tööajatabelite nr 1-23/22 ning 5-13/19

ning käskkirjade 1-P ja 2-P alusel 19. novembril 2016 lähetatud töötajatele ja pedagoogidele

29. detsembril 2016 töötasu koos ületunni- ja lähetustasudega kokku summas 400 eurot

61 senti. Tegelikult osalesid 19. novembri 2016. aasta registreerimislehel märgitud

töötajatest ja pedagoogidest Kukruse Polaarmõisas E.K. ja M.K . Teised töötajad,

kes osalesid 19. novembri 2016. a koolitusel, selle eest lähetus- ega lisatasu ei saanud.

2. Maakohtu otsus

2.1. Resolutiivosa

8. Viru Maakohtu 13. juuni 2018. a otsusega, mille terviktekst tehti teatavaks 10. oktoobril

2018 ja venekeelne tõlge 2. novembril 2018, tunnistati M.K KarS § 299 lg 1 järgi

süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära summas 3120 eurot.

KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et M.K-l on õigus tasuda rahaline karistus

ositi kohtuotsuse jõustumisest kuue kuu jooksul, kusjuures igakuine makse peab olema

vähemalt 520 eurot. Kohus otsustas ka asitõendite saatuse ja tegi kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise otsustuse, mõistes M.K-lt riigi kasuks välja 750 eurot sundraha ja jättes

valitud kaitsja tasu süüdistatava kanda.

2.2. Põhiosa

4(22)

9. Maakohus leidis, et M.K oli ametiisik KarS § 288 mõttes. 5. oktoobril 2016 sõlmisid

Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja ja M.K töölepingu, mille punkti

2.1 alusel asus M.K tööle Narva lasteaia „X. “ direktori ametikohale. Töölepingu

juurde on lisatud ka direktori ametijuhend. Lasteaia „X. “ põhimääruse § 4 lg 1 kohaselt on

see lasteasutus Narva linna haridusasutus, mille kõrgemalseisvaks ametiasutuseks on Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakond. Vastavalt sama põhimääruse § 13 lg-le 1 juhib lasteasutuse

tööd direktor, kes koordineerib ja korraldab lasteasutuse eesmärkide ja ülesannete täitmist

vastavalt põhimäärusele. Põhimääruse § 13 lg 2 kohaselt kannab direktor vastutust

lasteasutuse üldseisundi ja arengu ning raha õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest.

Põhimääruse § 13 lg 7 p 3 järgi korraldab ja juhib direktor lasteasutuse

finantsmajanduslikku tegevust ning vastutab selle õigsuse eest. Koolieelse lasteasutuse

seaduse (KELS) § 21 lg 3 järgi kannab direktor vastutust lasteasutuse arengu ning rahaliste

vahendite sihipärase ja otstarbeka kasutamise eest.

10. Pole vaidlust, et M.K tegutses süüdistuses kirjeldatud moel. Süüdistatav tunnistas

seda, kuid nii tema kui ka kaitsja leidsid, et taoline käitumine ei vasta ühegi süüteokoosseisu

tunnustele. Süüdistuses kirjeldatud fakte kinnitavad ka järgmised tõendid. Nii tunnistajate

ütlustest kui ka kirjalikest tõenditest nähtub, et koolitusel osalejate nimekirjas ja

19. novembri 2016. a registreerimislehel märgitud 11 inimesest osalesid Kukruse mõisas

koolitusel vaid E.K. ja M.K. Teised nimekirja märgitud inimesed – J.H. , V.I., K.J.,

J.N., V.S., T.T., J.S., A.V. ja E.L. – andsid kohtus ütlusi, et nad ei saanud mõjuvatel

põhjustel 19. novembri 2016. a õppereisil osaleda. M.K oli neile öelnud, et reisi

korraldamine teisel päeval ei ole võimalik. Pärast õppereisi said kõik loetletud töötajad nii

õppereisil osalemist kinnitavad tunnistused kui ka (välja arvatud A.V.) töötasu töötamise

eest puhkepäeval ehk 19. novembril 2016. Seda vaatamata asjaolule, et nõusolekut

puhkepäeval lähetuses viibimiseks nad ei andnud ega esitanud ka vastavat avaldust. Hiljem

nad tagastasid nii tunnistused kui ka alusetult saadud töötasu. Tunnistajate ütlusi kinnitavad

palgalehed, kust tuleneb, et nendele töötajatele (välja arvatud A.V. ) maksti töötasu lähetuse

eest, kus nad tegelikult ei osalenud. Ütlusi kinnitavad ka koopiad väljastatud tunnistustest

A.V.

,

T.T.

,

V.I.

,

K.J.

,

L.E.

,

J.H.

,

V.S. , E.K. ja J.N. nimele. Tunnistustelt nähtub, et need inimesed õppisid 19. novembril

2016 8-tunnisel koolitusel. Alusetult välja makstud töötasu tagastamist kinnitavad 7.

veebruari

2017.

a

käskkiri

nr

3-1/1

ning

tasaarvelduse

lehed.

V.I. , K.J. , L.E. , J.H. ja J.S. mitteosalemist 19. novembri 2016. a koolitusel kinnitavad ka

dokumentaalsed

tõendid,

kust

nähtub,

et

V.I.

,

K.J. ning L.E. osalesid 19. novembril 2016 õpingutel Tartu Ülikoolis, J.H. osales samal

päeval

Narvas

Psühhodraama

enesearengu

grupi

sessioonil

ning

J.S. osales 19.–20. novembrini 2016 teisel koolitusel. Nimetatud üheksa õpetaja asemel

osalesid õppereisil inimesed, kes ei olnud keelekümblusega seotud. Nende hulgas olid nii

teiste gruppide õpetajad kui ka lasteaia tehnilised töötajad N.B., A.V., J.P., A.L., T.K., G.K.,

M.O., J.J. ja S.S.. Mõned nendest inimestest panid enda ütluste kohaselt oma allkirja

registreerimislehele koolitusel mitteosalenud isikute nime taha. Tunnistaja M.T. andis

kohtus ütlusi, et ta pani oma allkirja registreerimislehele K.J. nimele kuna direktor M.K

ütles temale, kuhu oma allkiri panna. M.K näitas seda näpuga.

11. Seda, et M.K korraldas 19. novembril 2016 Kukruse mõisa õppereisi, tõendavad nii

tunnistajate ütlused kui ka dokumentaalsed tõendid. MTÜ Virumaa Konverentsid

16. novembri 2016. a arvega nr 1063 ja 28. novembri 2016. a maksekorraldusega nr Q4416

on tõendatud, et MTÜ Virumaa Konverentsid esitas õppereisi eest arve ning M.K

kinnitas seda, kirjutades arvele, et 19. novembril 2016 toimus õppereis lasteaia töötajatega.

Arve summas 300 eurot tasus Narva Linnavalitsuse kultuuriosakond. M.K ja

KVK

töötaja

M.K.

meilivahetusega

on

tõendatud,

et

M.K-le

ppis

5(22)

KVK töötajaga kokku õppereisi eesmärgis, sihtkohas ja ajakavas. Juba 9. novembril 2016

edastas M.K M.K. nimekirja isikutest, kellele on vaja tunnistust koolitusel osalemise

kohta. M.K. ütlustega on tõendatud, et M.K ei teavitanud teda sellest, et nimekirja

märgitud inimesed tegelikult kohale ei tulnud. Ta ise ei kontrollinud, kes pani allkirju

registreerimislehele. M.K ütles talle, et mõned inimesed on haigeks jäänud, aga need,

kes tunnistused peavad saama, on kõik kohal. See kinnitab, et M.K viis koolitusfirma

esindaja tahtlikult eksitusse eesmärgiga vältida õppereisi tühistamist. Ütlusi andes, nimetas

M.K 19. novembri 2016. a õppereisi „ekskursiooniks“, aga samal ajal esitas ta 22.

novembril 2016 SA-le XX. aruande, kus kinnitas, et toimus „õppereis“ Kukruse

Polaarmõisa. Sellele aruandele on lisatud ka õppereisi osalemise eest tunnistuse saanud

inimeste

nimekiri,

mis

langeb

kokku

KVK registreerimislehega. Seega esitas M.K SA-le XX. dokumendi, mis ei vasta

tõele, kuna üheteistkümnest märgitud inimesest osales õppereisil vaid kaks – M.K ja

E.K. . Kuna M.K ei maininud, et valdav osa tunnistuse saanud isikutest tegelikult

õppereisil ei osalenud ja nende asemel osalesid hoopis teised, edastas süüdistatav SA-le XX.

võltsitud dokumendi.

12. Ka töötajate ja pedagoogide parandatud tööajatabelid nr 1-23/22 ning 5-13/19, samuti

käskkirjad nr 1-P ja 2-P on M.K poolt võltsitud ja välja antud dokumendid. Nende

sisu ei vasta tegelikkusele. Käskkirjades 1-P ja 2-P ning tööajatabelides nr 1-23/22 ja

5-13/19 on kirjas, et J.H. , V.I. , K.J. , J.N. , V.S. , T.T. , J. S., E. L. ja E.K. viibisid 19.

novembril 2016 lähetuses. Tegelikult oli nendest inimestest lähetuses ehk õppereisil vaid

E.K. . Kõnealused käskkirjad ja tööajatabelid allkirjastas M.K ja need edastati Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonda. See on tõendatud tunnistajate S. L. ja R.T. ütlustega ning

samuti väljatrükiga Narva Linnavalitsuse kultuurosakonna raamatupidamisregistrist, kust

nähtub, et dokumendid edastati kultuurosakonda 5. detsembril 2016. M.K väited, et

ta lasi koostada ja edastada need dokumendid Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna

raamatupidajate R.T. ja S.L. käsul, ei ole asjakohased. R.T. ja S. L. andsid kohtuistungil

ütlusi

selle

kohta,

et

nad

ei

teadnud,

et

käskkirjades

1-P ja 2-P ning tööajatabelides 1-23/22 ja 5-13/19 kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele,

nad said sellest teada alles hiljem. Ka lasteaia „X. “ asjaajaja O. B. kohtuistungil antud

ütlustest nähtub, et need käskkirjad ja tööajatabelid koostas tema direktor M.K

ülesandel, kõik selleks vajalikud andmed sai ta M.K käest.

13. SA-le XX. 22. novembril 2016 edastatud õppereisi aruande koostas M.K ,

tõendamaks, et SA-lt XX. saadud raha summas 300 eurot kasutati sihipäraselt. Käskkirjad

1-P ja 2-P ning tööajatabelid 1-23/22 ning 5-13/19 koostas süüdistatav ja edastas Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonda, tõendamaks, et seal märgitud töötajad viibisid

19. novembril 2016 lähetuses ja neil on õigus saada selle eest töötasu. See tähendab, et nii

SA-le XX. edastatud õppereisi aruanne kui ka käskkirjad 1-P ja 2-P ning tööajatabelid

1-23/22 ning 5-13/19 on dokumendid.

14. M.K vormistatud dokumendid on vormilt autentsed ja väljastatud pädeva isiku poolt,

aga nad on sisult valed selles osas, mis puudutab inimeste osalemist õppereisil. Tegemist

oli dokumentide intellektuaalse võltsimisega. Võltsitud dokumendi väljaandmise all tuleb

mõista võltsitud dokumendi andmist ametiisiku poolt õiguskäibesse ehtsa dokumendi pähe.

Dokumendi väljaandmine on dokumendi andmine kasutamiseks teistele isikutele. Väär on

kaitsja seisukoht, et kuna kõnealused käskkirjad ja tööajatabelid olid edastatud sama

osakonna ehk Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna töötajatele, siis ei moodusta

M.K tegevus KarS §-s 299 ette nähtud kuritegu. Edastades SA-le XX. õppereisi

aruande ja Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale käskkirjad ning tööajatabelid, pani

M.K toime võltsitud dokumentide väljaandmise. KarS §-s 299 sätestatud kuriteo

6(22)

seisukohalt pole oluline, et võltsitud dokument oleks kohane õiguse omandamiseks või

kohustusest vabanemiseks. Ametialase võltsimisena on karistatav iga dokumendi tunnusele

vastava akti võltsimine. Lasteaia „X. “ töötajatele alusetult makstud töötasu on Narva

Linnavalitsuse kultuuriosakonna eelarvesse tagastatud. Samuti nõustus kohus kaitsja

väitega, et M.K teo motiivid ja eesmärgid olid kaugel „omakasupüüdlikest või

muudest isiklikest huvidest“. Need asjaolud ei saa aga olla süüdistatava õigeksmõistmise

aluseks, kuna sellised tunnused (kahju tekitamine või omakasu või muu madal motiiv) ei

kuulu KarS § 299 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnuste hulka.

15. M.K on seisukohal, et SA-le XX. edastatud aruannet ei saa lugeda võltsituks, kuna

aruandes oli märgitud, et lasteaia töötajad käisid mõisas ekskursioonil, ja tegelikkuses see

oligi nii. Süüdistatav on seisukohal, et aruanne ei olnud võltsitud ka selles osas, mis

puudutas isikuid, kes sinna sõitsid. Tegelikult on seal mainitud, et see on nende isikute

nimekiri, kes hiljem said tunnistuse, ja see vastab tegelikkusele. See tähendab, et need ei

olnud need isikud, kes sõitsid, aga need olid need isikud, kes said tunnistuse. Maakohus

nende väidetega ei nõustunud. Dokument koosneb kahest osast. Esimene osa on aruanne,

kus on kirjas, et lasteaia „X. “ töötajad käisid Kukruse Polaarmõisas. Teine osa on isikute

nimekiri, kus on kirjas, et „tunnistusi said järgmised töötajad“ ning edasi tulevad nende 11

isiku nimed, kes pidi osalema õppereisil (kuid tegelikult osalesid reisil vaid kaks isikut

sellest nimekirjast). Kui vaadata seda dokumenti tervikuna, siis tuleb asuda seisukohale, et

aruande sisu tõele ei vasta. Iga mõistlik inimene saab sellest dokumendist aru niimoodi, et

aruandele juurde lisatud nimekiri on just õppereisil osalenud isikute nimekiri. Aruande

puhul on tegemist võltsitud dokumendiga. Süüdistatav koostas aruande kirjeldatud moel

selleks, et viia SA XX. eksitusse ning varjata seda, et õppereisiks eraldatud raha kasutati

mittesihipäraselt.

16. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 299 lg-s 1 ette nähtud süüteokoosseis tahtlust,

kusjuures süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse

tahtlusega. M.K oli teadlik või vähemalt möönis, et tema koostatud ja SA-le XX.

ning Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale edastatud dokumentide sisu ei vasta

tegelikkusele. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

17. Põhjendamatu on kaitsja arvamus, et M.K tuleb õigeks mõista KarS § 30 alusel. Jääb

arusaamatuks, mis takistas M.K-d teavitamast raamatupidajat sellest, et tunnistuste

saanud isikutest osalesid õppereisil tegelikult vaid kaks. Kui raamatupidaja oleks olnud

sellest asjaolust teadlik, siis ta ilmselt ei olekski palunud koostada kõikide tunnistuse saanud

isikute kohta tööaja parandustabelid. M.K rikkus seadust, pannes toime

KarS § 299 lg-s 1 ette nähtud kuriteo. Ei saa nõustuda sellega, et väidetav kohustus täita

kultuuriosakonna raamatupidaja korraldusi on võrdne kohustusega mitte rikkuda seadust.

18. Mõistetud karistuse põhjenduseks märkis maakohus, et karistust raskendavaid ega

kergendavaid asjaolusid ei ole. M.K süü suurus on alla keskmise. Süüdistatav on

varem karistamata. Arvestades karistuse eesmärkide saavutamist, süü astet, karistust

raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava isiksust, pidas kohus

põhjendatuks mõista süüdistatavale rahalise karistuse alla keskmist määra. Erinevalt

prokuratuurist ei pidanud maakohus põhjendatuks kohaldada M.K suhtes

lisakaristusena teataval ametikohal töötamise keeldu. Kohtu hinnangul piisab

põhikaristusest selleks, et mõjutada M.K-d hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Kaitsja määruskaebus

7(22)

19. 27. juunil 2018 esitas M.K kaitsja Viru Maakohtu otsuse (toona resolutiivosa) peale

määruskaebuse, milles ta taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega M.K-lt

mõisteti välja 750 eurot sundraha. Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et kriminaalasja

materjalides pole andmeid menetluskulude liigi ega suuruse kohta. Kaitsja arvates võib

oletada, et menetluskulu tekkis Politsei- ja Piirivalveametil seoses sellega, et määrata

kindlaks, kus asusid 19. novembril 2016 üheksa isiku telefonid. See menetlustoiming oli

aga mõttetu ja mittevajalik.

2. Kaitsja apellatsioon

20. 9. novembril 2018 esitas M.K kaitsja Viru Maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

milles ta taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega M.K õigeksmõistmist.

21. Kaitsja leiab esmalt seda, et M.K-le on karistatava teona ette heidetud ka asutuse

direktori tavapärased toimingud õppereisi korraldamisel, s.o õppereisi tarbeks toetuse

saamist, KVK-le töötajate nimekirja saatmist ja tööajatabelite koostada laskmist,

allkirjastamist ja linnavalitsuse raamatupidajatele esita laskmist. Selline käitumine ei vasta

ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. Sellega on rikutud süüdistatava kaitseõigust, kuna

süüdistuse sisu ei ole täpne.

22. Maakohus ei arvestanud sellega, et reisile eelnenud päevadel muutus reisil osalejate ring

pidevalt ja M.K ei teadnud sama päeva hommikuni, kes täpselt reisile tulevad. Samuti

ei kontrollinud õppereisil osalejate koosseisu M.K , vaid KVK, kes oli osalejate

nimekirja varakult ette valmistanud ja välja trükkinud. Samuti valmistas KVK juba varakult

enne õppereisi algust ette üheksa tunnistust nende inimeste nimele, kelle osalemise kohta

M.K oli kümme päeva varem info andnud. Sellega pandi M.K tupikseisu.

Tööaja tabelisse ei märkinud M.K algselt kellelegi 19. novembrit 2016 tööpäevana.

5. detsembril 2016 andis M.K tõele mittevastavad käskkirjad lähetusse saatmise

kohta linnavalitsuse kultuuriosakonna kui kõrgemalseisva organisatsiooni töötajate suulisel

korraldusel ja oli sunnitud nende kahe käskkirja alusel ümber tegema ka tööajatabelid. Kõik

töötajad, kes said 5. detsembri 2016. a käskkirjade alusel alusetult lisatasu, on selle lasteaia

eelarvesse tagastanud. Eelnevat arvestades puudub M.K tegudes avalik oht, mis teeb

kriminaalseks ametialased vead ja/või asjaolude kokkusattumise.

23. M.K poolt 5. detsembril 2016 kahe käskkirja väljaandmine nende lasteaia töötajate,

kes tegelikult õppereisil ei käinud, „lähetusse“ saatmiseks ei ole dokumentide võltsimine

õiguslikus mõttes. M.K ei teinud ümber neid kahte dokumenti, ei pannud sinna

allkirja kellegi eest, ei moonutanud dokumendi kuupäeva vms. Ebatõepäraste dokumentide

väljaandmine ilma võltsimise tunnusteta ei lange KarS § 299 lg 1 toime alla ja võib olla

üksnes teiste koosseisude (näiteks riisumine ebatõepäraste rahaliste dokumentide

väljaandmise teel) osaks.

24. Täiesti alusetult arvas maakohus M.K võltsimistoimingute hulka ka tema poolt

aruande koostamise ja esitamise SA-le XX. . Esiteks ei teinud M.K seda dokumenti

ümber. Teiseks ei ole aruande tekstis öeldud, kes töötajatest osalesid reisil, vaid üksnes see,

kes said tunnistuse. Tunnistuse saajate nimekiri vastas aga tegelikkusele.

25. M.K selgitas maakohtus, et teiste isikute ekslikud toimingud tekitasid olukorra, kus

ta oli sunnitud ebaõigesti käituma. Näiteks 19. novembri 2016. a hommikul väljastatud

registreerimislehele trükkisid KVK töötajad varem valmis õppeekskursioonil osalejate

nimed, ja paljudel kohalesõitnutel tuli anda oma allkiri võõraste nimede juurde. Ka

tunnistused 8-tunnise õppe läbimise kohta valmistasid KVK töötajad ette varem, s.o kaks

8(22)

päeva enne õppeekskursiooni ja seda mitte nende inimeste nimele, kes kohale tulid, vaid

nende jaoks, kes pidid koolitusele tulema esialgse nimekirja kohaselt. Seega koolituse

korraldaja ei kontrollinud seda, kes nendest, kelle nimele tunnistus oli ette valmistatud,

tegelikult koolitusele ei saabunud. KVK töötaja andis tunnistused enne ekskursiooni algust

ümbrikus M.K-le ning sõitis ise ära. Seetõttu sattus M.K väga ebasoodsasse

olukorda. Kirjeldatud situatsioon ei olnud M.K jaoks tavapärane. Ta ei olnud varem

eales korraldanud nn õppeväljasõitu alluvatele ega ise selles osalenud.

26. Mis tahes süüteotahtluse lahutamatuks osaks on selle eesmärk. M.K toimingud ei

olnud kantud korruptiivsest ega kuritegelikust eesmärgist.

27. Maakohus eiras SA XX. 9. veebruari 2017. a vastust, mille kohaselt ei olnud keelatud

kaasata õppereisile lisaks keelekümblusõpetajatele teisi õpetajaid. Seega on alusetu

etteheide, et M.K tahtis oma toimingutega varjata osalejate „ebaõiget koosseisu“.

28. M.K eesmärk 5. detsembri 2016. a käskkirju andes oli täita Narva Linnavalitsuse

kultuuriosakonna raamatupidajate juhist, mis oli tema jaoks kohustuslik. Üks

raamatupidaja, nähes, et reis toimus lauapäeval, ütles M.K-le , et tuleb anda käskkiri

taandkuupäevaga lasteaia töötajate lähetamise kohta tööreisile. Teine raamatupidaja

kohustas M.K-d minitud käskkirja alusel tegema ümber möödunud kuu tööajatabelid,

märkides laupäeva 19. novembri 2016 tööpäevana neile, kes said tunnistuse. Mõlemad

raamatupidajad olid tõepoolest heauskselt eksimuses, kuid M.K valmistas ebaõiged

dokumendid 5. detsembril 2016 siiski mitte omal algatusel. Enne raamatupidajatega

suhtlemist M.K-l kõnealuste dokumentide koostamise kavatsust ei olnud. Eesmärgita

tekitada tõsise (kriminaalse) astmega kahju avalikele huvidele, ei ole kuriteokoosseisu.

Seepärast ei ole M.K toimingud 5. detsembril 2016 millegi poolest eristatavad

tavalisest ametialasest väärteost, mis on sooritatud kahe ametikohustuse (ühelt poolt

kohustus anda välja usaldusväärseid dokumente, teiselt poolt kohustus täita kõrgemalseisva

raamatupidamise korraldust) vastasseisu olukorras (KarS § 30).

29. M.K suhtes toimetatav kriminaalmenetlus on tingitud pingelistest töösuhetest

lasteaias „X. “.

3. Prokuratuuri apellatsioonivastus

30. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata, leides, et maakohtu otsus on

süüdistatava süüditunnistamist puudutavas osas jälgitav ja põhjendatud.

4. Prokuratuuri apellatsioon

31. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmist puudutavas osas,

paludes mõista M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi rahalise karistuse 350 päevamäära

summas 4480 eurot ja lisaks keelata süüdistataval KarS § 49 alusel 18 kuuks töötamine

ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avaliku võimu.

Peale selle taotleb prokuratuur maakohtu otsuse põhiosa muutmist kuriteo subjektiivset

koosseisu puudutavas osas. Ühtlasi palub prokuratuur mõista süüdistatavalt välja

menetluskulud.

32. Apellant ei nõustu kõigepealt maakohtu hinnanguga, et M.K pani temale

inkrimineeritud kuriteo toime otsese tahtlusega. Prokuratuuri arvates on tegu toime pandud

kavatsetult.

9(22)

33. Prokuratuuri arvates tuleks M.K-le mõista rahaline karistus, mis ületab sanktsiooni

keskmist määra. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks karistuse mõistmisel arvestanud ka

eri- ja üldpreventatiivset eesmärki. Võttes arvesse, et M.K olles kohaliku

omavalitsusasutuse juht, kes vastutab asutuse üldseisundi ja raha õiguspärase ning

otstarbeka kasutamise eest, võiks temalt eeldada keskmiselt kõrgemat hoolsust,

asjatundlikkust ja ametiisiku kõrget eetikat oma töökohustuste täitmisel.

34. M.K suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust. Süüdistatava ütluste kohaselt ei näinud

ta enda arvates võimalust valeandmetega dokumente mitte koostada ja neid esitada. Sellest

järeldub, et süüdistatav ei ole senini aru saanud, milles temale etteheidetav tegu seisneb.

Arvestades asjaolu, et M.K tegevuse tõttu toimus maksumaksja raha (400 euro

61 sendi) väärkasutamine, on oluline, et isik mõistaks, milliseid tagajärgi tema tegevus

endaga kaasa võib tuua. Kui töötajad, kellele alusetult ületunnitasu välja maksti, poleks seda

vabatahtlikult tagastanud, oleks M.K oma ebaseadusliku tegevusega tekitanud ka

avalik-õigusliku võlanõude enda vastu. Lisaks kaasneb ametiisikute tegevusega pea alati

avalikkuse huvi, mida antud juhtumi puhul tuleks üldpreventiivses mõttes nii põhi- kui ka

lisakaristuse mõistmisel silmas pidada. Sellise teo hukkamõistmine riigi poolt nii põhi- kui

ka lisakaristuse mõistmisel näitab riigi tahet võtta vastutusele ebaausad ametiisikud ja

rakendada nende suhtes seadusega ettenähtud sanktsioone. Kohus, jättes tuvastamata

avaliku menetlushuvi, ei ole M.K-le karistust mõistes lähtunud üldpreventiivsest

eesmärgist. Samuti tuleb arvestada, et M.K pani teo toime kavatsetult.

5. Kaitsja vastus prokuratuuri apellatsioonile

35. Kaitsja leiab, et prokuratuuri apellatsioon on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. M.K süüditunnistamise põhjendatusest

36. KarS § 299 lg 1, mille järgi kvalifitseeritavas kuriteos M.K-d süüdistatakse, tunnistab

karistatavaks ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi

väljaandmise.

37. Riigikohus on leidnud, et KarS § 299 lg 1 on KarS §-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja

dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel,

v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine)

osas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13 ja

25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 20). Dokument on inimese

mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise

tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. aprilli 2018. a otsus asjas nr 1-16-5757, p 12). Kohtupraktika kohaselt hõlmab

dokumendi „võltsimise“ mõiste ka selle intellektuaalset võltsimist ehk seda, kui dokumendi

koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse

dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13; otsus

asjas nr 1-16-5757, p 12 ja 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 50).

38. KarS § 299 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt KarS § 15 lg 1 kohaselt tahtlust.

Subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt sellest, kui

toimepanijal on kõigi objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt

kaudne tahtlus (KarS § 16 lg 4). KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

10(22)

toimepanemiseks ei ole nõutav, et inimene võltsiks dokumendi või annaks selle välja mingil

kindlal eesmärgil.

1.1. M.K teo koosseisupärasus

1.1.1. Objektiivne koosseis

1.1.1.1. M.K kui ametiisik

39. Maakohus on õigesti leidnud, et M.K oli Narva linna lasteaia „X. “ kui linna

ametiasutuse hallatava asutuse direktorina ametiisik KarS § 288 lg 1 ja seega ka

§ 299 lg 1 mõttes. Maakohtu seda järeldust ei ole apellatsioonis vaidlustanud ka kaitsja.

1.1.1.2. Õppereisi aruanne, 5. detsembri 2016. a käskkirjad ja tööajatabelid kui

dokumendid

40. Süüdistuses ja maakohtu otsuses heidetakse M.K-le ette järgmiste kirjalike aktide

võltsimist ja väljaandmist: 1) SA-le XX. adresseeritud õppereisi aruanne 22. novembrist

2016 (KoTo, lisaköide, tl 9–10); 2) 5. detsembri 2016. a tööajatabelid nr 1-23/22 ja 5-3/19

(KoTo, lisaköide, tl 31–32) ja 3) 5. detsembri 2016. a käskkirjad nr 1-P ja 2-P kokku üheksa

töötaja lähetamise kohta 19. novembri 2016. a koolitusele Kukruse Polaarmõisa (KoTo,

lisaköide, tl 29–30).

41. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et kõik eelmises punktis nimetatud kirjalikud

aktid on käsitatavad dokumentidena KarS § 299 lg 1 mõttes. Nii õppereisi (ehk toetuse

kasutamise) aruanne SA-le XX. , töötajate tööajatabelid kui ka lähetuskäskkirjad sisaldavad

mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid, ja

nendest selgub ka väljaandja. Seda, et tegemist on dokumentidega, pole tegelikult

vaidlustanud ka kaitsja.

1.1.1.3. Dokumentide võltsitus

42. Maakohus tuvastas – ja selles pole apellatsioonimenetluses ka vaidlust –, et kõik süüdistuses

märgitud dokumendid koostas ja/või allkirjastas nende koostajana märgitud ning selleks

õigustatud isik M.K . Kaitsjal on õigus selles, et kõnealustel dokumentidel pole

materiaalse võltsimise tunnuseid. Samas, nagu kolleegium eelnevalt selgitas, on

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt KarS § 299 lg 1 järgi karistatav ka dokumendi

intellektuaalne võltsimine ja intellektuaalselt võltsitud dokumendi väljaandmine. Kõik

süüdistuses märgitud dokumendid kajastavad andmeid, mis ei vasta tegelikkusele.

Kolleegium põhjendab sellist järeldust järgmiselt.

43. Maakohus tuvastas – ja selleski pole apellatsioonimenetluses vaidlust –, et 19. novembril

2016 toimus lasteaia „X. “ töötajate õppereis-koolitus (või ekskursioon, nagu kaitsja

eelistab seda nimetada) Kukruse Polaarmõisa. Reisi tellis M.K KVK-lt selle 300 euro

eest, mille SA XX. oli eraldanud lasteaiale „X. “ toetusena üle kümne aasta

keelekümblusprogrammis edukalt osalenud lasteasutustele mitmekeelse õppekeskkonna

teemalise õppereisi korraldamiseks.

44. Esialgse plaani kohaselt pidid õppereisil-koolitusel Kukruse Polaarmõisa osalema

M.K

,

E.K.

,

J.H.

,

V.I.

,

K.J.

,

J.N.

,

V.S.

,

T.T. , J. S, A.V. ja L.E. . Tegemist oli keelekümblusrühmade õpetajatega. Need inimesed

märkis M.K ka 9. novembril 2016 koolituse korraldajale saadetud nimekirja (KoTo,

lisaköide,

tl

107–109

ja

kd

2,

tl

80).

Ilmnes

aga,

et

loetletud

11(22)

11 inimesest üheksa (ehk kõik peale M.K ja E.K. ) ei saanud erinevatel põhjustel (nt

õpingute tõttu) 19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisa sõita ja loobusid õppereisist.

Nende inimeste asemel, kes õppereisist osa võtta ei saanud, osalesid M.K ettepanekul

õppereisil

lasteaia

teised

töötajad,

kes

ei

olnud

keelekümblusega

seotud,

s.o N.B., A.V., J.P., A.L., T.K., G.K., M.O., J.J., M.T. ja S.S..

45. Õppereisi korraldaja KVK väljastas kümnele lasteaia „X. “ töötajale tunnistuse selle kohta,

et nad on 19. novembril 2016 õppinud 8-tunnisel koolitusel „Ida-Viru kultuurilugu.

Muuseumipedagoogika

võimalused

formaalhariduse

toetajana“

(KoTo, lisaköide, tl 14–24). Selline tunnistus väljastati A.V. le, T.T. le,

V.I.

le,

K.J.

le,

L.E.

le,

M.K-le

,

J. H,

J. S,

V.S. le, E.K. le ja E. N. ehk inimestele, kes olid M.K poolt 9. novembril 2016 KVK-

le

saadetud

nimekirjas.

Tegelikult

osalesid

tunnistuse

saajatest

19. novembri 2016. a õppereisil vaid M.K ja E.K. .

1.1.1.3.1. Õppereisi aruanne

46. Esimene dokument, mille võltsimist ja väljaandmist E.K. le ette heidetakse, on

22. novembri 2016. a aruanne SA-le XX. (KoTo, lisaköide, tl 9–10). Selle aruande esimesel

lehel on märgitud õppereisi koht (Kukruse Polaarmõis), kuupäev (19. november 2016) ja

eesmärk (tutvuda Ida-Viru kultuuriloo ja muuseumipedagoogika võimalustega). Järgnevalt

on dokumendis toimunud ürituse kirjeldus, mis algab lausega „Meie käisime Kukruse

Polaarmõisas.“ ja lõpeb nii: „Arvame, et lastele oleks huvitav polaarmõisa külastus, näiteks

põhjapooluse makette, saanidegasõit.“ Aruande esimese lehe tekstis pole ühtegi viidet

sellele, kes olid need „meie“, kes Kukruse Polaarmõisas käisid. Aruande teise lehe (või lisa)

tekst algab järgmiselt: „Narva Lasteaed X. . Õppereis Kukrusemõisa 19.11.2016.

Tunnistuseid said järgmised töötajad (keelekümbluse rühmade):“ Sellele järgneb nimekiri

11 inimesest koos isikukoodi ja ametikoha nimetusega. Nimekirjas loetletud inimesed on

need

samad,

kes

on

märgitud

ka

M.K

poolt

9. novembril 2016 KVK-le saadetud kirjas. Vaidlust pole selles, et aruande teisel lehel

loetletud „X. se“ töötajatest külastasid 19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisa vaid M.K

ja E.K. .

47. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lugedes 22. novembri 2016. a aruannet tervikuna, on

sellest üheselt välja loetav faktiväide, et 19. novembril 2016 külastasid Kukruse

Polaarmõisa just nimelt need 11 töötajat, kelle nimi on toodud teisel lehel olevas nimekirjas.

Süüdistatava ja kaitsja väide, et aruande sisu on tõene, kuna nimekiri ei kajasta mitte

õppereisil osalejaid, vaid neid, kes said tunnistuse, pole tõsiseltvõetav. Töötajate

nimekirjale eelnev tekst viitab tõesti tunnistuse saamisele, kuid samas tuleneb aruandest

väide, et tunnistused saadi just Kukruse Polaarmõisa tehtud õppereisil osalemise eest. Muu

hulgas osutab sellele lausele „Tunnistused said järgmised töötajad (keelekümbluse

rühmade):“ vahetult eelnev tekst: „Õppereis Kukrusemõisa 19.11.2016.“ Järelikult hõlmab

aruandes kajastuv väide, et teisel lehel loetletud töötajad said tunnistuse, ka väidet, et nad

osalesid 19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisa tehtud õppereisil. Kaitseversiooni puhul

jääb täiesti arusaamatuks, mille eest või kohta oleksid töötajad, kes õppereisil ei käinud,

pidanud aruande koostanud M.K arvates tunnistuse saama. Seejuures on

vaidlusalustel tunnistustel otsesõnu märgitud, et need on antud 19. novembril 2016

toimunud koolitusel õppimise kohta (vt KoTo, lisaköide, tl 14 jj). Ühtlasi tuleb silmas

pidada, et kõneksoleva aruande esitamise vajadus tulenes SA XX. 11. oktoobri 2016. a

toetuse andmise käskkirja punktist 3, mille kohaselt tuli toetuse kasutamise aruandele lisada

mh õppereisil „osalejate nimekiri“ (KoTo, lisaköide, tl 132 pöördel). Seegi kinnitab seda,

et aruandele lisatud nimekiri oli esitatud õppereisil osalejate kohta. Kokkuvõttes on

12(22)

22. novembri 2016. a aruandest selgelt välja loetav faktiväide, et kõik aruande teisel lehel

märgitud lasteaia „X. “ töötajad käisid 19. novembril 2016 õppereisil Kukruse Polaarmõisas

ja nad said selle kohta tunnistuse.

48. Samas, nagu käesoleva otsuse alaosas 1.1.1.3 selgitatud, on tuvastatud, et 22. novembri

2016. a aruandes märgitud üheteistkümnest töötajast tervelt üheksa ehk J.H. , V.I. , K.J. ,

J.N. , V.S. , T.T. , J. S, A.V. ja L.E. tegelikult 19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisas

ei

käinud.

Järelikult

kajastab

M.K koostatud ja välja antud aruanne sisult ebaõiged andmeid selle kohta, nagu

oleksid

J.H.

,

V.I.

,

K.J.

,

J.N.

,

V.S.

,

T.T.

,

J. S, A.V. ja L.E. osalenud 19. novembril 2016 lasteaia „X. “ töötajate õppereisil Kukruse

Polaarmõisa.

49. Seega on M.K koostatud 22. novembri 2016. a õppereisi aruanne KarS § 299 lg 1

mõttes (intellektuaalselt) võltsitud dokument.

1.1.1.3.2. Lähetuskäskkirjad ja tööajatabelid

50. Teiseks heidetakse M.K-le ette 5. detsembril 2016 koostatud käskkirjade 1-P ja 2-P

(KoTo, lisaköide, tl 29–30) ning nende käskkirjade aluseks olnud tööajatabelite 1-23/22 ja

5-13/19 (KoTo, lisaköide, tl 31–32) võltsimist ning esitamist Narva Linnavalitsuse

kultuuriosakonnale.

51. Kriminaalasjas ei ole vaidlust maakohtu tuvastatud asjaolu üle, et kõneksolevad käskkirjad

koostas ja allkirjastas M.K ning tööajatabelid koostas M.K-lt saadud andmete

alusel ja tema korraldusel lasteaia asjaajaja O. B., allkirjastas aga M.K . Samuti

koostas ja allkirjastas M.K 5. detsembri 2016. a käskkirjad. M.K edastas

kõnealused dokumendid Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale.

52. Sisuliselt pole kriminaalasjas vaidlust selleski, et käskkirjad ja tööajatabelid kajastasid tõele

mittevastavat teavet. Nimelt otsustati 5. detsembri 2016. a käskkirjadega 1-P ja 2-P lähetada

J. H,

V.I.

,

K.J.

,

E.K.

,

J. S,

T.T.

,

L.E.

,

V.S. ja J.N. 19. novembriks 2016 koolitusele „Ida-Viru kultuurilugu…“ Kukruse

Polaarmõisas, neile töötajatele säilitati lähetuse päeval 8 tunni eest töötasu ja määrati 50%

lisatasu ületundide eest vastavalt novembrikuu tööajatabelile. Tööajatabelites märgiti aga

laupäev, 19. november 2016 kõigile eelnevalt loetletud töötajatele töölähetuses oldud

päevaks. Nagu tuvastatud, oli käskkirjades ja tööajatabelites märgitud inimestest

19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisas ainult E.K. . Seega ülejäänud kaheksa töötaja

puhul ei vastanud 5. detsembri 2016. a käskkirjades ja tööajatabelites kajastatud info nende

lähetamise kohta tõele. Seda, et käskkirjad ja tööajatabelid ei kajastanud tegelikkusele

vastavaid

andmeid,

on

maakohtus

antud

ütlustes

möönnud

ka

M.K ise (KoTo, kd 2, tl 80 pöördel ja tl 86).

53. Järelikult olid süüdistuses märgitud 5. detsembri 2016. a lähetuskäskkirjad ja tööajatabelid

KarS § 299 lg 1 mõttes (intellektuaalselt) võltsitud dokumendid.

1.1.1.4. Võltsimistegu

54. 22. novembri 2016. a aruannet ja 5. detsembri 2016. a käskkirju koostades ja allkirjastades,

samuti tööajatabeleid allkirjastades pani M.K toime teo, mis on käsitatav dokumendi

võltsimise vahetu täideviimisena. Nende dokumentide saatmine Narva Linnavalitsuse

kultuuriosakonnale on vaadeldav dokumendi väljaandmisena KarS § 299 lg 1 mõttes. Nagu

13(22)

eelnevalt selgitatud, on KarS § 299 lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne

võltsimine. Seega pole M.K-d eo karistatavuse seisukohalt tähtsust kaitsja

apellatsioonis osutatud asjaolul, et M.K ei teinud süüdistuses märgitud dokumente

ümber ega pannud nendele kellegi teise allkirja. Dokumentide materiaalset võltsimist polegi

M.K-le ette heidetud.

1.1.1.5. „Avaliku ohu“ ebaolulisus

55. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et kui arvestada aruande, käskkirjade ja tööajatabelite

koostamise tegelikke asjaolusid ja põhjuseid, pole M.K-le etteheidetava käitumise

puhul võimalik rääkida kriminaalsest võltsimisest, sest „tema tegudes puudub mingi avalik

oht, mis teeb kriminaalseks ametialased vead ja/või asjaolude kokkusattumuse.“

Kolleegium märgib, et KarS § 299 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette sellist tunnust,

millele apellant osutab. KarS § 299 lg 1 sätestab abstraktse ohudelikti, mille koosseisu

täitmiseks ei ole vaja seda, et dokumendi võltsimine oleks põhjustanud mingi konkreetse

ohu (vrd nt KarS § 367 lg 1). Seega ei ole kaitsja kõneksolev vastuväide materiaalõiguslikult

asjakohane.

1.1.1.6. Vahekokkuvõte

56. Eeltoodud põhjustel leidis maakohus õigesti, et M.K käitumine vastab KarS § 299

lg 1 objektiivsele koosseisule.

1.1.2. Subjektiivne koosseis

57. Ka M.K enda ütlustest (KoTo, kd 2, tl 75 pöördel–88, sh tl 76 pöördel) järeldub, et

ta oli 22. novembri 2016. a õppereisi aruannet, samuti 5. detsembri 2016. a käskkirju ning

tööajatabeleid koostades, allkirjastades ja Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale esitades

teadlik, kes lasteaia töötajatest 19. novembril 2016 tegelikult Kukruse Polaarmõisas käisid

ja kes mitte. Arvestades asjaolu, et M.K osales ka ise kõnealusel õppereisil, ei

saanudki see teisiti olla. Järelikult teadis M.K süüdistuses märgitud dokumente

koostades ja esitades kindlalt, et nendes kajastuvad andmed J. H, V.I. , K.J. , J. S, T.T. ,

L.E. , V.S. ja J.N. (aruandes ka A.V. ) osalemise kohta 19. novembri 2016. a õppereisil

Kukruse Polaarmõisa on valed. Nagu märgitud möönis M.K maakohtus antud

ütlustes, et kõneksolevates dokumentides kajastuvad andmed ei vasta tegelikkusele (KoTo,

kd 2, tl 80 ja 86 pöördel). M.K ütlustest nähtub, et ta kandis või lasi kanda

dokumentidesse sellised andmed seetõttu, et tema arvates poleks muidu õppereisi arvet

tasutud

(vt

nt

KoTo,

kd

2,

tl

pöördel

ja

tl 81–81 pöördel, tl 86).

58. Tuvastatud asjaolusid arvestades seadis M.K dokumente koostades ja allkirjastades

endale eesmärgiks kajastada seal selliseid andmeid, mille kohta ta teadis, et need ei vasta

tõele. Samuti oli eesmärgipärane nende ebaõige sisuga dokumentide esitamine Narva

Linnavalitsuse

kultuuriosakonnale.

Seetõttu

nõustub

kolleegium

prokuratuuri

apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et M.K pani ametialase võltsimise toime

kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, mitte otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3), nagu leidis

maakohus. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhiosa muuta.

59. Kaitsja apellatsioonis märgitakse, et mis tahes süüteotahtluse lahutamatuks osaks on selle

eesmärk ja et M.K toimingud ei olnud kantud korruptiivsest ega kuritegelikust

eesmärgist. Kolleegium tõdeb, et apellandi ettekujutus tahtluse sisust ei vasta

KarS §-s 16 sätestatule. Ühtlasi – nagu juba otsuse 1. osa sissejuhatuses märgitud – ei ole

14(22)

KarS § 299 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu täitmise seisukohalt oluline, millisel eesmärgil

ametiisik dokumendi võltsib või selle välja annab. Ametialase võltsimisega on tegemist ka

siis, kui see ei toimu „korruptiivsel eesmärgil“. Mida mõista apellandi mainitud

„kuritegeliku eesmärgi“ all, jääb sootuks arusaamatuks. Samuti puudub seadusest tulenev

alus kaitsja arvamusel, et eesmärgita tekitada tõsise (kriminaalse) astmega kahju avalikele

huvidele, ei ole kuriteokoosseisu. Sellist tingimust, mille kohaselt oleks ametialane

võltsimine karistatav üksnes juhul, kui toimepanija tegutses eesmärgiga tekitada avalikele

huvidele (tõsine) kahju, KarS § 299 lg-st 1 ega ka karistusseadustiku üldosast ei tulene.

60. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et M.K täitis ka KarS § 299 lg 1

subjektiivse koosseisu.

1.2. Teo õigusvastasus

61. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et M.K oli 22. novembri 2016. a õppereisi aruannet

koostades „sunnitud“ ebaõigesti käituma, kuna KVK oli 19. novembriks 2016 tunnistused

õppe läbimise kohta varem ette valmistanud ja kandnud tunnistustele nende „X. se“

töötajate nimed, kes pidid koolitusele tulema esialgse nimekirja kohaselt. Tunnistused anti

M.K-le üle enne ürituse algust. Samuti oli koolituse korraldaja enne koolituse algust

koostanud ja välja trükkinud osalejate registreerimislehe, kus olid kirjas nende inimeste

nimed, kes tegelikult koolitusele tulla ei saanud. Eelnevaga olevat koolituse korraldaja

pannud M.K „tupikseisu“.

62. Kolleegium leiab, et nii nagu eelmises punktis osutatud asjaolud ei mõjuta hinnangut

M.K käitumise süüteokoosseisu-pärasusele, ei anna need ka mingit alust välistada

M.K teo õigusvastasust. See, et KVK andis M.K-le 19. novembril 2016

väljajagamiseks üle tunnistused üheksale inimesele, kes tegelikult samal päeval Kukruse

Polaarmõisas ei käinud, ei „sundinud“ M.K-d mitte kuidagi kajastama 22. novembri

2016. a aruandes valeandmeid selle kohta, nagu oleksid need inimesed 19. novembril 2016

õppereisil osalenud ja saanud selle kohta tunnistuse. M.K teadis, et vähemalt

kõnealuse üheksa inimese puhul ei vasta KVK ettevalmistatud tunnistused tegelikkusele.

Tal olnuks võimalik juhtida sellele KVK tähelepanu, ebaõige sisuga tunnistused tagastada

või hävitada ja paluda tunnistuste väljastamist inimestele, kes ka tegelikult õppereisil käisid.

Kuid sõltumata sellest polnud M.K-l mingit „sundi“ kajastada SA-le XX. esitatud

aruandes ebaõiget teavet õppereisil osalejate kohta.

63. Kaitsja leiab, et ebaõige sisuga lähetuskäskkirjade ja tööajatabelite koostamist ei saa

M.K-le ette heita, kuna seda olevat nõudnud Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna

raamatupidajad R.T. ja S. L. Seetõttu olevat M.K kaitsja arvates olnud kohustuste

kollisiooni (KarS § 30) olukorras. Kolleegium märgib, et kaitsja selline seisukoht on

juriidiliselt ebapädev.

64. M.K selgitas maakohtus, et kui ta viis kultuuriosakonna raamatupidajale tasumiseks

arve 19. novembri 2016. a väljasõidu eest koos töötajatele väljastatud tunnistustega, siis

raamatupidaja R.T. ütles talle, et kuna 19. november 2016 oli laupäev, tuleb see päev

märkida töötajatel tööajatabelites tööpäevana (lähetusena). Seetõttu olevat M.K

olnud „sunnitud“ koostama süüdistuses toodud tööajatabelid. M.K sõnutsi ei saanud

ta tööajatabelitesse märkida neid inimesi, kes tegelikult Kukruse Polaarmõisas käisid, sest

raamatupidajale esitatud tunnistused olid väljastatud teiste töötajate nimele ja tunnistusteta

poleks arvet kinni makstud, sest tegemist oli ainukeste koolituse toimumist tõendavate

dokumentidega. (KoTo, kd 2, tl 76 pöördel ja tl 86) Pärast Kukruse Polaarmõisas tegelikult

mittekäinud töötajate lähetusi kajastavate tööajatabelite edastamist raamatupidamisele,

15(22)

olevat M.K-le helistanud raamatupidaja S. L, kes olla öelnud, et kuna on olemas

selline tabel, tuleb seal olevate isikute kohta koostada ka lähetuskäskkiri.

M.K märkis, et tema ise ei pidanud tööajatabelite muutmist ja lähetuskäskkirjade

andmist vajalikuks, kuid see oli raamatupidajate korraldus, mida ta pidi täitma. (KoTo,

kd 2, tl 77, tl 80 pöördel, tl 85 pöördel ja tl 86)

65. Raamatupidaja R.T. tunnistajana antud ütluste kohaselt tõi M.K talle tasumiseks 19.

novembri 2016. a koolituse korraldaja arve koos M.K kinnituse ja

11 osalejale väljastatud tunnistusega, mis tõendasid, et nad osalesid koolitusel. Tunnistaja

sõnutsi ütles ta M.K-le , et kuna 19. november oli laupäev, ei tohi unustada seda

tööajatabelis märkida. (KoTo, kd 1, tl 178) R.T. kinnitusel ei olnud ta aga seejuures teadlik,

et

õppereisil

osalesid

teised

isikud

kui

need,

kes

tööajatabelisse

märgiti

(KoTo, kd 1, tl 179 pöördel). M.K kinnitas ka ise ütlusi andes, et ta ei rääkinud

raamatupidajatele, et need andmed, mille alusel tal paluti koostada parandatud tööajatabelid

ja käskkirjad, ei vasta tegelikkusele (KoTo, kd 2, tl 86).

66. Eeltoodust nähtuvalt on kaitseversioon selle kohta, nagu oleksid linnavalitsuse

raamatupidajad „sundinud“ M.K-l lähetuskäskkirjades ja tööajatabelites ebaõigeid

andmeid esitama, eksitav. Nimelt lõi M.K raamatupidajatele ebaõige mulje, et kõik

need töötajad, kelle nimele väljastatud tunnistused ta koos arvega raamatupidajatele esitas,

osalesid 19. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisas toimunud õppereisil. Raamatupidajad

ei teadnud, et tegelikult käisid Kukrusel valdavalt hoopis teised töötajad (vastupidist ei

väida ka apellant). Seega lähtus raamatupidajate nõudmine parandatud tööajatabelite ja

lähetuskäskkirjade koostamiseks M.K esitatud ebaõigest infost. Juhul, kui

M.K oleks raamatupidajaid teavitanud tegelikest asjaoludest, poleks tal eelduslikult

palutud sellise sisuga tööajatabeleid ja käskkirju koostada. Nii kinnitas ka S. L maakohtus,

et tööajatabelitesse tulnuks märkida need inimesed, kes ka tegelikult koolitusel käisid

(KoTo, kd 1, tl 181 pöördel). Järelikult on apellandi väide M.K vajadusest täita

linnavalitsuse raamatupidajate juhiseid kohatu.

67. Kolleegium märgib, et isegi juhul, kui raamatupidajad olnuksid tegelikest asjaoludest

teadlikud ja käskinuks sellele vaatamata mingil põhjusel M.K-l koostada tööajatabelid

ja lähetuskäskkirjad, mille sisu ei vasta tegelikkusele, ei saaks M.K puhul rääkida

kaitsja väidetud kohustuste kollisioonist. KarS § 30 sätestab, et tegu, millega rikutakse

õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku

kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita

kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Linnavalitsuse

raamatupidajate palve, nõudmine, käsk vmt tahteavaldus poleks saanud tekitada

M.K-le ühestki õigusnormist tulenevat kohustust tööajatabelite ja käskkirjade

võltsimiseks ja võltsitud dokumentide väljaandmiseks. Seega puudunuks ka kollideeruv

õiguslik kohustus, mis võinuks KarS § 30 kohaselt M.K tegu õigustada.

68. Kohtuasja materjalides pole ka mis tahes muid viiteid sellistele asjaoludele, mis võiksid

välistada M.K teo õigusvastasuse.

1.3. Teo süülisus

69. Andmeid, mis võiksid anda alust kahelda M.K teo süülisuses, ei ole ja nendele ei

osuta ka kaitsja.

2. Karistus

16(22)

70. Ehkki kolleegium nõustus eelnevalt prokuratuuri hinnanguga, et M.K pani

ametialase võltsimise toime kavatsetult, mitte otsese tahtlusega, ei anna ei see ega miski

muu prokuratuuri apellatsioonis märgitust alust rahuldada riikliku süüdistaja taotlust

suurendada M.K rahalist karistust 350 päevamäärani ja kohaldada süüdistatava

suhtes KarS § 49 alusel tegutsemiskeeldu.

71. Kolleegium asub hoopiski seisukohale, et maakohtu mõistetud 200 päevamäära suurune

rahaline karistus ületab M.K süü suurust ega vasta seetõttu KarS § 56 lg 1 esimese

lause nõuetele. Seejuures on maakohtu otsuse põhiosa punktides 4.1 ja 4.2 põhikaristuse

kohta esitatud argumentatsioon väga napp ja üldsõnaline ega paljasta kohtu siseveendumuse

kujunemist. Maakohus tõdes vaid seda, et M.K süüaste on alla keskmise ja ta on

varem kohtu poolt karistamata. Seejärel märkis kohus deklaratiivselt ja konkreetse juhtumi

asjaoludele viitamata, et „[a]rvestades süüdistatava puhul karistuse eesmärkide saavutamist,

süü astet, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava

isiksust, peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatavale rahaline karistus alla

KarS § 299 lg 1 ettenähtud karistuse keskmise määra.“ Ehkki kaitsja taotleb üksnes

süüdistatava õigeksmõistmist ega ole maakohtu mõistetud karistust vaidlustanud, peab

ringkonnakohus KrMS § 340 lg-st 1 juhindudes vajalikuks M.K rahalist karistust

kergendada.

2.1. Karistuse mõistmise alused

72. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

73. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust

kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo

toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt

arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28) Seejuures on aga

oluline tähele panna, et eripreventiivsed kaalutlused ega õiguskorra kaitsmise huvid ei anna

mitte kunagi alust mõista karistust, mis ületab isiku süü suurust. Just süü suurus määrab

võimaliku karistuse ülempiiri (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-07, p 6). Nii eripreventiivseid kaalutlusi kui ka õiguskorra kaitsmise huve saab

ja peab arvestama karistuse liigi ja määra valikul süü suurusega piiritletud raamides.

74. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama

karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse

mõistmisel peab arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd

heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse

kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb

vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust

kohaldada karistust üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete

17(22)

vajadustega. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus asjas

nr 3-1-1-18-17, p 13.)

2.2. Hinnang M.K süü suurusele

75. Kolleegiumi hinnangul on M.K süü KarS § 56 lg 1 ls 1 mõttes keskmisest oluliselt

väiksem. Seda järgmistel põhjustel.

76. Esmalt ei ole kolleegiumil alust kahelda maakohtu järelduses, et M.K tegude

motiivid ja eesmärgid olid kaugel omakasupüüdlikest või muudest isiklikest huvidest

(vt maakohtu otsuse punkt 3.6.1). Maakohtu sellist seisukohta pole vaidlustanud ka

prokuratuur.

77. Tõenditest nähtub, et M.K eesmärk süüdistuses kirjeldatud kombel toimides oli

vältida olukorda, kus lasteaial „X. “ jäänuks SA-lt XX. saadud 300-eurone toetus

tähtaegselt kasutamata. Seetõttu asus süüdistatav pärast seda, kui ilmnes, et valdav enamus

keelekümblusrühmade õpetajatest ei saa 19. novembril 2016 isiklikel põhjustel Kukruse

Polaarmõisa sõita, otsima nendele asendajaid lasteaia teiste töötajate hulgast, et reis ära ei

jääks. Seda, miks pärast seda, kui selgus, et valdav enamus keelekümblusrühmade

õpetajatest õppereisil osaleda ei saa, koolituse aega ei muudetud, selgitas M.K

maakohtus sellega, et november ja detsember oli lasteaias periood, kus toimus väga palju

üritusi. SA-le XX. , kelle antud 300-eurose toetuse eest koolituse eest tasuti, tuli aruanne

toetuse kasutamise kohta esitada aga hiljemalt 15. detsembriks 2016. Seetõttu polnud

koolituse toimumise aega võimalik muuta. Kui sõitu poleks toimunud, tulnuks raha

SA-le XX. tagastada ja lasteaia kollektiiv oleks sõidust ilma jäänud. M.K soovis aga

kollektiivi sõiduga premeerida ja pakkuda võimalikult suurele osale lasteaia kollektiivist

midagi positiivset. (KoTo, kd 2, tl 76 ja tl 83 pöördel) M.K selliseid ütlusi pole teiste

tõenditega kummutatud.

78. SA XX. 11. oktoobri 2016. a käskkirjaga (KoTo, lisaköide, tl 132–133) määrati teiste

hulgas lasteaiale „X. “ 300 eurot mitmekeelse õppekeskkonna teemalise õppereisi

korraldamiseks. Selle käskkirja punkti 2 kohaselt pidi õppereisi korraldamise otsustama

haridusasutuse juht koostöös keelekümbluse meeskonnaga. Toetuse kasutamise aruanne

koos õppereisi eesmärgi kirjelduse, kava ja osalejate nimekirjaga tuli käskkirja 3. punkti

kohaselt esitada SA-le XX. hiljemalt 15. detsembriks 2016. Ilmselt arvas M.K

õppereisi korraldades, et toetus makstakse välja üksnes juhul, kui reisil osalevad

keelekümblusrühmade õpetajad. Kuna keelekümblusõpetajatest valdav enamus ei saanud

19. novembril 2016 õppereisil osaleda, reisi kuupäeva muutmine oli aga takistatud ja toetuse

kasutamise tähtaeg lähedal, kuid M.K soovis saadud toetuse siiski lasteaia tarbeks

ära kasutada, korraldas ta õppereisi põhiliselt teistele töötajatele, näidates aruandes reisil

osalejatena üksnes keelekümblusega seotud töötajaid. Tegelikult ei olnud toetuse

kasutamise tingimused sedavõrd ranged. SA XX. esindaja N.M. 9. veebruari 2017. a kirjas

on selgitatud, et ehkki toetus oli mõeldud eelkõige keelekümblusõpetajatele õppereisi

korraldamise

toetuseks,

polnud

asutuse

juhil

keelatud

kaasata

lisaks

keelekümblusõpetajatele ka teisi õpetajaid (KoTo, lisaköide, tl 141).

79. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus võltsimisega oleks varjatud toetussumma

kasutamist mõnel sellisel eesmärgil, mis olnuks selle sihtotstarbest täiesti erinev. Pigem oli

tegemist mõningase kõrvalekaldega toetuse eesmärgist, kui sedagi (SA XX. määratud

tingimused toetuse kasutamiseks olid võrdlemisi üldsõnalised ja N. M 9. veebruari 2017. a

kirjast nähtuvalt polnud keelatud kaasata reisile keelekümblusega mitteseotud töötajaid). M.K

ei võltsinud dokumente ka mitte selleks, et jätta keelekümblusõpetajad kui toetuse

18(22)

kasutamise keskne sihtrühm õppereisilt pahatahtlikult kõrvale. Need õpetajad ise kas ei

saanud või ei soovinud reisil osaleda.

80. Hinnangut M.K süü suurusele mõjutab seegi, et toetussumma, mille kasutamise

õigustamiseks M.K dokumente võltsis ja neid väljastas, oli väga tagasihoidlik – vaid

300 eurot.

81. Tööajatabelite ja lähetuskäskkirjade võltsimine ning väljastamine ei tulenenud süüdistatava

soovist saavutada lasteaia töötajatele (õppereisil mitteosalenud keelekümblusõpetajatele)

alusetute väljamaksete tegemine, vaid selle põhjus oli varjata eelnevat valeandmete

esitamist õppereisil osalejate ringi kohta ja saavutada juba toimunud õppereisi eest esitatud

arve tasumine. Ka see 400 eurot 61 senti, mis M.K võltsitud lähetuskäskkirjade alusel

lasteaia töötajatele töötasuna põhjendamatult välja maksti (kuid mille töötajad hiljem

tööandjale tagastasid), on võrdlemisi tagasihoidlik summa. Nagu märgitud, ei olnud

töötajatele alusetute väljamaksete tegemine M.K eesmärk, vaid ta koostas

lähetuskäskkirjad pärast raamatupidajatele sellekohase juhise saamist selleks, et varjata

varasemat valeandmete esitamist õppereisil osalejate koosseisu kohta ja saavutada

toimunud õppereisi eest esitatud arve tasumine. Seega ei olnud ebaõige sisuga

lähetuskäskkirjade ja tööajatabelite koostamisel ja/või allkirjastamisel ning väljaandmisel

tegemist mitte täiesti uue ja iseseisva võltsimisteoga, vaid varasema rikkumise varjamisega.

82. Kolleegium märgib, et mõistetavalt ei õigusta ega vabanda eelnevalt kirjeldatud motiivid

M.K poolt dokumentide võltsimist ja võltsdokumentide väljaandmist, kuid

võimaldavad siiski pidada tema süüd pigem väikseks (võrreldes nt olukorraga, kus

M.K oleks dokumente võltsinud isikliku kasu saamiseks).

83. M.K munitsipaallasteaia juhatajana, kelle töötasu ületas vaid mõnevõrra 1000 eurot

(KoTo, lisaköide, tl 145), ei olnud kindlasti kõrge ametiisik. Seega ei suurenda tema teosüüd

ka ametipositsiooni olulisus (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 663).

2.3. Üld- ja eripreventiivsed kaalutlused

84. Prokuratuur leiab, et ametiisikute tegevusega kaasneb pea alati avalikkuse huvi, mida antud

juhtumi puhul tuleks üldpreventatiivses mõttes nii põhi- kui ka lisakaristuse mõistmisel

silmas pidada. Sellise teo hukkamõistmine riigi poolt nii põhi- kui ka lisakaristuse

mõistmisel näitab prokuratuuri arvates riigi tahet võtta vastutusele ebaausad ametiisikud ja

rakendada nende suhtes seadusega ettenähtud sanktsioone. Kolleegium märgib, et juba

M.K süüditunnistamine KarS § 299 lg 1 järgi tähendab tema teo hukkamõistmist.

Puudub alus väita, et süüdistatavale prokuratuuri taotletust leebema karistuse mõistmine

viitaks sellele, et riigil puudub tahe „võtta ebaausad ametiisikud vastutusele ja rakendada

nende suhtes seadusega ette nähtud sanktsioone“. Ka ebaausale ametiisikule mõistetav

karistus ei saa ületada tema süü suurust ega tohi kujuneda „näidispoomiseks“, mille kaudu

riigivõim saaks demonstreerida enda printsipiaalsust ametialaste kuritegude vastu

võitlemisel.

85. Prokuratuuri apellatsioonis märgitu, et kuna „M.K-d egevuse tõttu toimus

maksumaksja raha, summas 400,61 eurot, väärkasutamine, on oluline, et isik mõistaks,

milliseid tagajärgi tema tegevus endaga kaasa võib tuua“, kõlab õõnsalt ega ütle midagi

selle kohta, miks on M.K õiguskuulekuse saavutamiseks tarvilik põhikaristuse

karmistamine ja lisakaristuse kohaldamine.

19(22)

86. Prokuratuur põhjendab põhikaristuse karmistamise ja lisakaristuse kohaldamise vajadust

mh ka järgmiselt: „Võttes arvesse, et M.K olles kohaliku omavalitsusasutuse juht,

kes vastutab vastavalt süüdistusaktis märgitud õigusaktidele asutuse üldseisundi ja arengu

rahaliste õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest, võiks eeldada keskmiselt kõrgemat

hoolsust, asjatundlikkust ja ametiisiku kõrget eetikat oma töökohustuste täitmisel.“

Kolleegium märgib, et tegemist on deklaratiivse ja kantseliitliku lausungiga, mida võiks

mutatis mutandis kasutada iga sellise ametiisiku kohta, kes on pannud toime ametialase

kuriteo. Seega ei ütle osundatud põhjendus midagi sisulist selle kohta, milline põhikaristus

M.K-le mõista ja kas süüdistataval tuleks KarS § 49 alusel keelata ametiisikuna

töötamine.

87. Veel argumenteerib prokuratuur karistuse karmistamise ja KarS § 49 kohaldamise

vajalikkust sellega, et M.K ei tunnistanud end süüdi ega näinud oma tegevuses

midagi ebaseaduslikku. Kolleegiumi arvates ei saa M.K sellisest protsessuaalsest

positsioonist teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Tema eneseõigustused on selgelt kantud

püüdest vältida enda süüditunnistamist. Nendest ei saa veel järeldada kõrgendatud ohtu, et

M.K võiks asuda ka tulevikus dokumente võltsima. M.K-d pole varem kordagi

karistatud ja suure tõenäosusega avaldab juba praegune kriminaalmenetlus ning kuriteos

süüditunnistamine isegi koos sanktsiooni keskmisest oluliselt kergema põhikaristusega talle

piisavalt suurt mõju, et vältida edaspidi sarnaste rikkumiste kordumist.

2.4. Vahekokkuvõte karistuse mõistmise kohta

88. Eeltoodud põhjustel leiabki ringkonnakohus, et ei M.K süü suurus ega üld- ega

eripreventiivsed kaalutlused ei anna alust rahuldada prokuratuuri taotlust suurendada

süüdistatava põhikaristust ja kohaldada tema suhtes ka lisakatistust.

89. Arvestades M.K teo motiive, rikkumise tagasihoidlikku mastaapi ja sellest tulenevalt

KarS § 299 lg-ga 1 kaitstava õigushüve kahjustamise vähest intensiivsust, M.K

suhteliselt madalat ametipositsiooni, karistatuse puudumist ja teisi eelnevalt käsitletud

asjaolusid, leiab kolleegium, et süü suurus ega preventiivsed argumendid ei luba

M.K-le mõista suuremat rahalist karistust kui 100 päevamäära. Seetõttu tuleb

maakohtu otsus M.K-le karistuse mõistmist puudutavas osas materiaalõiguse

(KarS § 56 lg 1) ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Tühistatud osas teeb kolleegium uue

kohtuotsuse, kergendades süüdistatava karistust.

3. Kaitsja määruskaebusest: sundraha väljamõistmine

90. Lisaks apellatsioonile on M.K kaitsja esitanud maakohtu otsuse peale ka

määruskaebuse, vaidlustades selles M.K-lt sundraha väljamõistmist. Seejuures esitas

kaitsja määruskaebuse juba 27. juunil 2018, ehkki maakohtu otsuse terviktekst valmis alles

10. oktoobril 2018.

91. KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud

kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi sama seadustiku 15. peatüki

kohaselt. Osundatud säte koostoimes KrMS § 191 lg-ga 1 teeb erandi üldreeglist, mille

kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras, ning lubab vaidlustada

kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest

eraldi kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses).

Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, millises korras peab

ringkonnakohus vaatama läbi kriminaalasja, milles tehtud maakohtu otsuse peale on

esitatud samaaegselt nii apellatsioon kui ka määruskaebus. Paralleelselt nii apellatsiooni-

20(22)

kui ka määruskaebemenetluse korraldamist ja maakohtu otsuse seaduslikkuse kohta kahe

kohtulahendi tegemist ei pea kolleegium vähemalt üldjuhul õigeks. See tingiks menetluse

killustumise, mis omakorda võib kaasa tuua vastuolu samas asjas tehtud ringkonnakohtu

kahe lahendi vahel (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas

nr 3-1-1-1-17, p 42). Samuti muutuks keerukamaks ringkonnakohtu lahendite

vaidlustamine ja edasikaebuste lahendamine. Lisaks tuleb arvestada, et teatud juhtudel,

mille hulka kuulub ka praegune, võib määruskaebuse saatus oleneda apellatsiooni

lahendamisest. Seega tuleb maakohtu otsuse peale samaaegselt esitatud apellatsioon ja

määruskaebus vähemalt üldjuhul läbi vaadata ühes ja samas menetluses ning maakohtu

otsuse seaduslikkuse kohta tuleb teha üks ringkonnakohtu lahend. Kohtupraktikas on leitud,

et kui ringkonnakohus langetab ühes ja samas kohtulahendis mitu otsustust, millest osa

tuleb seaduse järgi vormistada kohtuotsusena ja osa kohtumäärusena, tuleb teha kohtuotsus,

mitte määrus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-38-13, p-d 6–8 ja 26. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-34-13, p 11). Eeltoodust

tulenevalt vaatab ringkonnakohus nii M.K kaitsja määruskaebuse kui ka

apellatsiooni läbi ühes menetluses ja lahendab need mõlemad kohtuotsusega.

92. Kaitsja palub jätta M.K-lt sundraha välja mõistmata, kuna kriminaalasja materjalides

pole andmeid menetluskulude liigi ega suuruse kohta. Kolleegium märgib, et kaitsja selline

taotlus on õiguslikult ebapädev ja ainetu. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 ja § 179 kohaselt

kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega süüdistatavalt sundraha väljamõismine sõltumata

sellest, kas ja kui, siis millised konkreetsed kulud tekkisid riigil kriminaalasja menetledes.

93. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks

saame rääkida kuludest, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus

on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud

vara hoiukulu). Sellised kulud kantakse esmalt küll riigieelarveliste vahendite arvel, kuid

nõutakse süüdimõistva otsuse tegemisel reeglina sisse nende kulude põhjustajalt –

süüdimõistetult (KrMS § 180 lg 1). Samas tuleb silmas pidada, et konkreetses

kriminaalasjas väljaarvestatavad kulud ei kata kaugeltki kõiki kulutusi, mis riik seoses

kuritegude menetlemise ja kuritegude tagajärgede kõrvaldamisega teeb. Jutt on

kriminaalmenetluse üldistest kuludest, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid

süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule

ohvriabile tehtavad kulutused). Kehtivas õiguses toimub kriminaalmenetluse üldiste kulude

sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Analoogiliselt riigilõivuga

tsiviilkohtumenetluses on ka sundraha eesmärk see, et just menetluse põhjustanud isik

kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku

ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Kuna

praktikas oleks ebaproportsionaalselt keerukas arvestada välja iga kriminaalasja ja selles

süüdimõistetud isiku "osa" kriminaalmenetlusele tehtavatest üldistest riiklikest kulutustest,

ei ole süüdimõistetult väljamõistetava summa suurus otseses seoses konkreetse

kriminaalasja tegeliku maksumusega. Selle asemel on seadusandja sundraha näol kindlaks

määranud konkreetse summa, mille ulatuses peab süüdimõistetu riigi poolt kantud

kriminaalmenetluse üldised kulud hüvitama. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-63-05, p-d 9–12.)

94. Seega ei olene M.K-lt sundraha väljamõistmise põhjendatus sellest, millised

konkreetsed kulud selle kriminaalasja menetlemisel tekkisid. Muu hulgas ei ole tähtsust,

kas uurimisasutusel tekkisid mingid kulud seoses mobiiltelefonide asukoha tuvastamisega

ja kas selline uurimistoiming oli vajalik. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 kohaselt piisab

sundraha väljamõistmiseks üksnes M.K süüditunnistamise faktist. Maakohus on

kooskõlas KrMS § 179 lg 1 p-ga 2 mõistnud M.K-lt välja ametialase võltsimise kui

21(22)

teise astme kuriteoga kaasneva sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ehk 750 eurot

(aastal 2018, mil maakohus tegi otsuse, oli kuupalga alammäär 500 eurot).

95. Seega jääb kaitsja määruskaebus ehk taotlus tühistada maakohtu otsus M.K-lt

sundraha väljamõistmist puudutavas osas tagajärjetuks.

4. Apellatsioonimenetluse kokkuvõte

96. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-dest 2 ja 4,

tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 13. juuni 2018. a otsuse osaliselt,

s.o M.K-le mõistetud rahalise karistuse ja KarS § 66 lg 1 alusel määratud osamakse

suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab

M.K-le KarS § 299 lg 1 järgi rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 1560 eurot ja

määrab KarS § 66 lg 1 alusel, et rahalise karistuse ositi tasumisel tuleb M.K-l maksta

igakuiselt – alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust – vähemalt

260 eurot. KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel asendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa

järelduse, mille kohaselt pani M.K ametialase võltsimise toime otsese tahtlusega,

järeldusega, et M.K pani selle teo toime kavatsetult. Muus osas jääb maakohtu otsus

muutmata. Apellatsioonid tuleb rahuldada osaliselt, määruskaebus aga jätta rahuldamata.

5. Apellatsioonimenetluse kulu

97. M.K kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada M.K menetluskulu –

valitud kaitsjale makstud tasu – summas 6760 eurot, millest 1250 on tekkinud

apellatsioonimenetluses ja 5510 eurot maakohtus ning kohtueelses menetluses.

98. Kuna M.K jääb käesoleva otsuse kohaselt süüdi talle KarS § 299 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse kogu mahus, jääb ka apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud

menetluskulu KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt täies ulatuses M.K kanda.

99. Pidades silmas, et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud lahendi,

peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on

käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja

menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu

mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-79-14, p 45).

100. Menetletavas asjas osutus nii M.K kaitsja apellatsioon kui ka määruskaebus

täielikult põhjendamatuks. Mitte ükski nendes kaebustes toodud argumentidest ei andnud

alust maakohtu otsust tühistada. Kaitsja apellatsiooni osaline rahuldamine on tingitud vaid

sellest, et kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohus seda osaliselt

tegigi, ehkki hoopis teisel alusel, kui kaitsja taotles. M.K karistuse määra

põhjendatust kaitsja apellatsioonis ei käsitlenud. Kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel on

aga veelgi olulisem see, et nii kaitsja apellatsiooni kui ka määruskaebuse õigusliku

argumentatsiooni kvaliteet oli äärmiselt halb. Apellatsiooni käsitlus ei põhine valdavas osas

mitte karistusseadustikul, vaid kaitsja isiklikul – täiesti ekslikul – ettekujutusel kehtivast

karistusõigusest. Apellatsioonis analüüsitakse selliseid koosseisutunnuseid, mida

22(22)

KarS § 299 lg 1 üldse ette ei näe. Selle tagajärjel on apellatsioon põhiosas ainetu, kuna

asjaoludel, millele kaitsja osutab, pole M.K käitumise süüteokooseisu-pärasuse

seisukohalt mingit tähendust. Kaitsja räägib oma seisukohtadest, mis on vastuolus seaduse

ja kehtiva kohtupraktikaga, kui „üldtuntud õigusrakenduslikust praktikast“, jättes samas

osutamata, kust sellist praktikat leida võiks. Kujukas näide kaitsja õigusliku

argumentatsiooni taseme kohta on ka tema määruskaebus, kus taotlust jätta M.K-lt

sundraha välja mõistmata põhjendatakse sellega, et toimikus pole andmeid menetluskulude

liigi ja suuruse kohta ning menetlejal puudus vajadus teha kulutusi mobiiltelefonide

asukoha tuvastamiseks. See paljastab, et kaitsja ei tea isegi seda, mida sundraha endast

kujutab.

101. Eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et arvestades apellatsiooni ja määruskaebuse

põhjendatuse astet, ei ületa mõistliku suurusega tasu M.K-le apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest 100 eurot. See summa tuleb riigil M.K-le KrMS § 185 lg 1

alusel hüvitada.

102. Kolleegium peab vajalikuks juhtida prokuratuuri tähelepanu sellele, et tema

apellatsioonis menetluskulude kohta esitatud taotlus ei vasta seadusele. Nimelt taotles

prokuratuur ringkonnakohtult samaaegselt nii KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud

lahendi tegemist kui ka menetluskulu väljamõistmist süüdistatavalt (seejuures saab

prokuratuuri selline taotlus puudutada üksnes apellatsioonimenetluse kulu, sest maakohtu

otsustust kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta prokuratuur ei vaidlustanud).

Prokuratuuri palutud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustus oleks aga ilmses

vastuolus KrMS § 185 lg-ga 1.

Juhan Sarv

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)