2-17-19183/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. jaanuar 2019

Tsiviilasja number

2-17-19183

Tsiviilasi

Jaan Jürgensoni kaebus kohtutäitur Aive Kolsari 15. detsembri

2017 otsustele täiteasjas nr 170/2009/3718

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. novembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Jürgensoni määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja, täitemenetluses võlgnik):

Jaan Jürgenson (isikukood: XXX); esindaja abikaasa Sirje

Jürgenson

Vastustaja: kohtutäitur Aive Kolsar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. novembri 2018 määrus

osas, mis puudutab Jaan Jürgensoni kaebust kohtutäitur

Aive Kolsari 15. detsembri 2017 otsuse peale, millega

kohtutäitur

jättis

rahuldamata

Jaan

Jürgensoni

22. novembri 2017 kaebuse kohtutäitur Aive Kolsari

15. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti peale.

2. Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Jaan Jürgenson (avaldaja, võlgnik) esitas 24. detsembril 2017 kohtule kaebuse kohtutäitur

Aive Kolsari (kohtutäitur) 15. detsembri 2017 otsustele täiteasjas nr 170/2009/3718.

Kaebuse kohaselt esitas avaldaja 10. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri 30. septembri 2015

täitemenetluse uuendamise otsusele. Kohtutäitur jättis kaebuse läbi vaatamata. Tartu Maakohtu

21. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871 (jõustunud Tartu Ringkonnakohtu

määrusega 27. oktoobril 2017) kohustati kohtutäiturit läbi vaatama avaldaja 10. oktoobri 2015

kaebus täitemenetluse uuendamise otsuse peale. Kohtutäitur jättis kaebuse 15. detsembri 2017

otsusega rahuldamata.

Kaebuse põhjenduste kohaselt tegi kohtutäitur toiminguid: arestis konto ja sai sealt raha, enne

uuendamise otsust. Valesti on märgitud täitemenetluse lõpetamise alus. Kohtutäitur lõpetab

vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p-le 2 täitemenetluse kirjaliku dokumendi

esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Täitemenetluses laekus

sissenõudjale 18 802 eurost kohtutäituri kaudu vaid 334 eurot 87 senti. Sissenõudja Maksu- ja

Tolliamet teavitas kohtutäiturit edastatud nõude tasumisest 24. mail 2014. Kohtutäitur oleks

pidanud peale sissenõudja nõude lõppemist tegema uue tasu otsuse kohtutäituri seaduse

(KTS) § 41 lg 2 alusel.

Tartu Maakohtu 21. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871 (jõustunud Tartu

Ringkonnakohtu määrusega 27. oktoobril 2017) mõisteti kohtutäitur Aive Kolsarilt avaldaja

kasuks välja 15 eurot menetluses tasutud riigilõivu katteks. Kuna kohtutäitur vabatahtlikult

väljamõistetud summat ei tasunud, tegi avaldaja 12. novembril 2017 kohtutäitur Oksana

Kutšmeile avalduse täitemenetluse alustamiseks kohtutäitur Aive Kolsari vastu 15 euro nõudes.

Seejärel koostas kohtutäitur Aive Kolsar 15. novembril 2017 rahalise nõude arestimise akti,

millega arestis kohtu poolt avaldaja kasuks väljamõistetud 15 eurot kohtutäitur Aive Kolsari

kasuks. Arestimisakti kohaselt on 15. novembri 2017 seisuga täiteasjas nr 170/2009/3718

võlgnetavaks summaks täitekulud 106 eurot 8 senti.

Avaldaja esitas kohtutäiturile 22. novembril 2017 kaebuse rahalise nõude arestimise akti peale.

Kohtutäitur jättis kaebuse 15. detsembri 2017 otsusega rahuldamata. Kohtutäituri otsuse

põhjenduste kohaselt oli rahalise nõude arestimise ajal tasumata täitekulude jääk 106 eurot 8

senti ning arestitud summa on arvestatud täitekulude katteks.

Avaldaja leiab, et kohtutäituril puudub alus nimetatud summa sissenõudmiseks, kuivõrd antud

täitemenetluses rahuldati sissenõudja nõue vaid osaliselt kohtutäituri tegevuse tulemusel,

mistõttu tuleb tasu määramisel arvestada kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude

osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel.

Avaldaja märgib, et ta ei ole allkirjastatud ja pitsatiga täitmisteadet täiteasjas nr 170/2009/3718

näinud. Samuti puudub täitetoimikus täituri tasu väljamõistmise otsus.

Kohtule esitatud kaebuses palub avaldaja kontrollida täitetoimikus olevat täitmisavaldust

täiteasjas nr 170/2009/3718, mille teine lehekülg ei ole originaal ja sissenõudja allkiri on

kopeeritud; nõuda kohtutäiturilt välja 18. septembri 2012 ja 18. septembri 2009 tasu

väljamõistmise otsused ning 12. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsus; tunnistada

kohtutäituri tegevus tasu suuruse nõudmisel seadusvastaseks ning mõista kohtutäiturilt välja

tema poolt seadusevastaselt omastatud raha koos intressidega avaldaja ja Maksu- ja Tolliameti

kasuks. Avaldaja palub jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Täitemenetluse uuendamine 30. septembril 2015 oli õiguspärane ja antud menetlusetapis

ainuvõimalik täitetoiming. Täitemenetlus oli peatatud Tartu Maakohtu 6. juuni 2012 määrusega

tsiviilasjas nr 2-12-20737 esialgse õiguskaitse korras kuni nimetatud tsiviilasjas esitatud

kaebuse lahendamiseni. Tsiviilasjas nr 2-12-20737 lahendati kaebus lõplikult Riigikohtu

29. septembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15. TMS § 47 lg 2 kohaselt täitemenetlus

uuendatakse pärast selle peatamise tinginud asjaolu äralangemist.

15. novembril 2017 rahalise nõude arestimise akti peale esitatud kaebuse osas leidis kohtutäitur,

et kohtutäiturilt endalt välja mõistetud kohtukuludele sissenõude pööramine on õiguspärane,

kuivõrd TMS § 8 kohaselt on kohtutäitur kohustatud tarvitusele võtma kõik abinõud

täitedokumendi täitmiseks, sealhulgas arestima rahalise nõude.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Tartu Maakohus jättis 12. novembri 2018 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäitur Aive

Kolsari 15. detsembri 2017 otsustele täiteasjas nr 170/2009/3718 tervikuna rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus tuvastas, et puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. Täiteasi nr 170/2009/3718

algatati sissenõudja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) avalduse alusel avaldaja

suhtes avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Täitmisteade on avaldaja esindajale

18. septembril 2009 kätte toimetatud. Täitemenetlus nimetatud täiteasjas oli Tartu Maakohtu

6. juuni 2012 määrusega tsiviilasjas 2-12-20737 peatatud kuni avaldaja poolt kohtutäituri

11. mai 2012 otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni. Kaebus jäeti Tartu Maakohtu

25. augusti 2014 kohtumäärusega rahuldamata, kohtumäärus jõustus Riigikohtu 29. septembri

2015 määrusega. Kohtutäitur tegi 30. septembril 2015 täiteasjas nr 170/2009/3718

täitemenetluse uuendamise otsuse.

Avaldaja esitas 10. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri 30. septembri 2015 täitemenetluse

uuendamise otsusele. Tartu Maakohtu 21. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871,

mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrusega 27. oktoobril 2017, kohustas kohus kohtutäiturit

läbi vaatama avaldaja 10. oktoobri 2015 kaebust täitemenetluse uuendamise otsusele kooskõlas

TMS § 217 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga. 10. oktoobri 2015 kaebuse läbivaatamine toimus

20. novembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul.

15. novembril 2017 tegi kohtutäitur rahalise nõude arestimise akti, millega arestis kohtu poolt

Tartu Maakohtu 21. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871 avaldaja kasuks

väljamõistetud 15 eurot kohtutäituri kasuks. Avaldaja esitas 22. novembril 2017 kohtutäiturile

kaebuse 15. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti peale. Kaebuse läbivaatamine toimus

4. detsembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul.

15. detsembri 2017 otsustega (tl 8–9, 20) jättis kohtutäitur nii 10. oktoobri 2015 kui ka

22. novembri 2017 kaebused rahuldamata. 24. detsembril 2017 esitas avaldaja kohtule kaebuse

kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsuste peale.

Maakohus leidis, et avaldaja taotlus 30. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsuse

tühistamiseks pole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. TMS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus

võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada. TMS § 47 lg 2 sätestab, et täitemenetlus

uuendatakse pärast selle peatamist tinginud asjaolu äralangemist.

Täitemenetlus täiteasjas nr 170/2019/3718 peatati esialgse õiguskaitse abinõuna tsiviilasjas

nr 2-12-20737 Tartu Maakohtu 6. juuni 2012 määrusega, mille resolutsiooni p 5 kohaselt tuli

täitemenetlus peatada kuni kaebuse lahendamiseni. Tsiviilasjas nr 2-12-20737 lahendati kaebus

Riigikohtu 29. sptembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15. Eeltoodust tulenevalt oli

kohtutäituri kohustus kaebuse lahendamisel täitemenetlus uuendada. Ka juhul, kui

täitemenetlus kuulub pärast menetluse uuendamist mistahes põhjusel lõpetamisele, tuleb

kohtutäituril esmalt siiski teha täitemenetluse uuendamise otsus, kuivõrd menetlust uuendamata

ei ole võimalik muid täitetoiminguid teha, muuhulgas ka täitemenetluse lõpetamist otsustada.

TMS § 48 kohaselt lõpetab täitemenetluse kohtutäitur. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et

antud menetlusetapis oli täitemenetluse uuendamine täitetoiminguks, mida kohtutäitur sai teha.

Maakohus leidis, et täitemenetluse uuendamise otsuse peale kaebuse esitamisega ei saa

vaidlustada muid kohtutäituri poolt tehtud otsuseid, sh 18. septembri 2009 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsust ja 12. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsust. Kuivõrd

18. septembri 2009 täitmisteade on avaldajale kätte toimetatud ja see sisaldas teavet ka

täitekulude suuruse kohta, pidi avaldaja hiljemalt täitmisteate kättesaamisega teada saama, et

temalt on kohtutäituri tasu välja mõistetud ka juhul, kui kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus

on jäänud talle edastamata. Täitetoimikust nähtub, et 11. detsembril 2015 on avaldaja esitanud

kohtutäiturile kaebuse, milles taotleb täitetasu korrigeerimist. Nimetatud kaebuse on täitur

jätnud 6. jaanuari 2016 otsusega läbi vaatamata põhjendusega, et kaebus on esitatud TMS § 217

sätestatud tähtaega rikkudes. Kohtutäituri 6. jaanuari 2016 otsust pole avaldaja TMS § 218

sätestatud korras kohtusse edasi kaevanud.

Ka juhul, kui lugeda, et avaldaja sai täitetasude suurusest teada alles kohtutäituri 7. jaanuari

2016 kirjaga, milles talle edastati 18. septembri 2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja

12. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsus, on nende peale kaebuse esitamise tähtaeg

möödunud. TMS § 217 lg 2 järgi saaks kohtutäitur kaebuse esitamise tähtaja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 67 ja 68 sätestatud korras küll ennistada, kuid

maakohtule teadaolevalt ei ole avaldaja tähtaja ennistamist taotlenud. TsMS § 67 lg-s 2

sätestatud tähtaeg tähtaja ennistamise taotlemiseks on praeguseks lõppenud.

Kuivõrd avaldaja ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustanud temalt täitekulu

väljamõistmise otsust, puudub alus ka täitekulu sissenõudmiseks 15. novembril 2017 tehtud

rahalise nõude arestimise akti tühistamiseks. Sissenõude pööramist nõudele reguleerib

TMS § 111, mille kohaselt arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud

kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Seadus ei keela

kohtutäituril viia täitemenetlust läbi olukorras, kus ta üheaegselt kohtutäiturina tegutsemisele

osaleb kolmanda isikuna, keda kohustatakse nõuet täitma sissenõudja kasuks kohtutäiturile.

Seega puudub käesoleval juhul alus lugeda kohtutäituri tegevust nõude arestimisel

ebaseaduslikuks.

Avaldaja taotlus mõista kohtutäiturilt välja tema poolt seadusevastaselt omastatud raha tuleb

jätta rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri

tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada ebaseaduslikult üle kantud rahasummasid. Küll

ei ole aga välistatud kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on

olemas (Riigikohtu 12. märtsi 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972, p 26).

Maakohus jättis TsMS § 172 lg 7 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus ning teha uus määrus, millega kaebus rahuldada.

Määruskaebuse kohaselt oleks kohtutäitur pidanud tegema lõpliku kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse kohe peale seda, kui oli saanud sissenõudjalt teate täitemenetluse

lõpetamisest. Täitemenetluses on kohtutäitur sissenõudjale kandnud 334 eurot 89 senti ja

võtnud täitekuludeks 170 eurot 29 senti. Kuivõrd täitemenetluse väliselt 16. aprillil 2012

toimunud ostu-müügitehingu tulemusel laekus enamus täitmisel olevast võlast, siis tuleb

käsitleda seda olukorda sarnaselt KTS § 41 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga, mille kohaselt jääb

sellisel juhul menetluse alustamise tasu ja pool põhitasust sissenõudja kanda.

17. novembril 2015 esitas kohtutäitur sissenõudjale arve nr 170/2009/3718 kolmanda isiku

nõude tasumiseks. Arve summas 1078 eurot 68 senti aluseks on 18. septembri 2009 kohtutäituri

tasu otsus. Maksuamet maksis kohtutäiturile nõutud summa.

10. oktoobri 2015 kaebuse läbivaatamine toimus kohtutäituri büroos 20. novembril 2017.

Otsuse koostas kohtutäitur 15. detsembril 2017, rikkudes sellega TMS §217 lg-s 3 ettenähtud

läbivaatamise aja nõuet.

Oma otsuses märgib kohtutäitur, et antud menetlusetapis oli ainsaks järgnevaks täitetoiminguks

täitemenetluse uuendamine, kuid enne täitemenetluse uuendamist oli kohtutäitur arestinud

avaldaja Maksuameti ettemaksukonto ning enne täitemenetluse uuendamist 30. septembril

2015 oli tema arvele laekunud juba 626 eurot 13 senti.

Vaidlusaluses täitemenetluses on ainsaks tõeseks dokumendiks sissenõudja korraldus, ehkki

2014 selgus, et nõudest oli aegumise tõttu kustutatud 297 eurot. Tasu nõuab kohtutäitur aga

esialgselt väljaantud summa pealt.

Maakohus ei ole arvestanud TMS § 55 sätteid, mille järgi arestimine on tühine ja sellest ei

tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral,

eelkõige kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita, võlgnikku ei ole olulises osas

teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise.

Kohtutäitur on kõigi dokumentide koostamisel rikkunud kohtutäiturimäärustiku (KTM) §17

lg 2 (2009 redaktsioon ) ja § 20 lg 2 (kehtiv redaktsioon). Täitmisteate kättetoimetamata jätmine

annab õigusliku aluse kohtutäituri otsuste tühistamiseks. 18. septembri 2009 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse tegemisel on rikutud Riigivapi seaduse § 18 lg 1 ja § 23 lg 3.

15. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akt ei vasta justiitsministri 15. detsembri määruse

nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ lisa 15 nõuetele, rikutud on KTM § 20 lg 2. 12. oktoobril 2015

koostatud akt on kehtetu pitseri tunnusega MMXIV ja sellega on kohtutäitur rikkunud Riigivapi

seaduse § 18 lg1 ja § 3 lg 3.

Maakohus on jätnud tähelepanu alt välja enne täitemenetluse uuendamist tehtud rahalise nõude

arestimise akti, millega on võetud Maksuameti ettemaksukontolt 626 eurot 13 senti ja milles on

nõude sisuks maksuvõlg.

Avaldaja palus maakohtul uurida sissenõudja poolt esitatud täitmisavaldust, kuid kohus pole

seda teinud. Avaldaja jääb oma seisukohtade juurde ja on veendunud, et tegemist ei ole 2009

Maksuameti poolt saadetud originaalavaldusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 12. novembri 2018 määrus tuleb menetlusõiguse

normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel

tühistada osas, mis puudutab avaldaja kaebust kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsuse peale,

millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri rahalise nõude arestimise akti peale

rahuldamata. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohtu määrus osas, millega maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 15. detsembri

2017 otsusele, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri täitemenetluse

uuendamise otsuse peale rahuldamata, tuleb jätta muutmata, arvestades käesoleva otsuse

põhjendusi. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et avaldaja kaebustes esineb palju ebatäpsusi, kaebused on

raskesti arusaadavad, avaldaja taotlused on ebaselged.

Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohus ei ole uurinud sissenõudja poolt esitatud

täitmisavaldust, märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja ei vaidle vastu asjaolule, et tema

suhtes algatatud täitemenetluses oli sundtäitmisel Maksu- ja Tolliameti nõue ning sundtäidetav

nõue oli põhjendatud. Kohtule esitatud kaebuse juurde on avaldaja lisanud sissenõudja vastuse

avaldaja päringule, mis muuhulgas puudutab vaidlusalust täitmisavaldust ning sissenõudja

vastusele lisatud täitmisavaldus. Avaldaja soov täiendavalt täitmisavalduse uurimiseks ei ole

seega põhjendatud. Avaldaja ei ole väitnud, et täitmisavaldust poleks üldse esitatudki. Samuti

ei vaidle avaldaja põhinõudele vastu.

8. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja väited kohtutäituri poolt kehtetu pitseri kasutamise kohta,

on asjakohatud.

Ringkonnakohus märgib, et antud menetluses nõuab kohtutäitur toimiku materjalidest nähtuvalt

täituri tasu ja täitekulu 18. septembri 2009 akti alusel. Samuti on vaidluse all kohtutäituri

30. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsus ning 15. novembri 2017 rahalise nõude

arestimise akt. Avaldaja poolt esitatud väärteomenetluse lõpetamise määrusest (tl 55–56)

nähtuvalt puudutab kohtutäituri nõuetekohaselt registreerimata pitseri kasutamine perioodi

12. oktoober 2015 – 28. oktoober 2016. Seega ei puuduta kohtutäituri poolt nõuetekohaselt

registreerimata pitseri kasutamine akte, mis on käesoleva vaidluse esemeks. Väärteomenetlus

kohtutäituri suhtes on lõpetatud.

9. Kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsuse peale,

millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja 10. oktoobri 2015 kaebuse kohtutäituri

30. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsusele.

Iseenesest on õige avaldaja väide, et kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsus on tehtud TMS § 217

lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkudes. Kuigi avaldaja esitas nimetatud väite esmakordselt alles

määruskaebuses, saab ringkonnakohus selles osas seisukohta võtta.

TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt kuuluvad kaebused kohtutäituri otsuste peale hagita asjade hulka.

TsMS § 5 lg 3 järgi selgitab hagita asjas kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid,

kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud kontrollima

kohtutäituri otsuse tegemise tähtaegsust isegi ilma vastava avalduseta avaldaja poolt.

Kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsusest nähtuvalt toimus kaebuse läbivaatamine

20. novembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul (tl 8). TMS § 217 lg 3 kohaselt vaatab

kohtutäitur kaebuse kohtutäituri tegevuse peale läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul

ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle

kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest

või lepingust ei tulene teisiti ning tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisega. Sellest tulenevalt oleks

kohtutäitur pidanud tegema otsuse hiljemalt 30. novembril 2017. Täitur tegi otsuse

15. detsembril 2017.

Toimiku materjalides puudub info, et täitur oleks pikendanud kaebuse läbivaatamise tähtaega

TMS § 217 lg 31 kohaselt. Samuti leiab ringkonnakohus, et tegemist ei olnud õiguslikult

keeruka juhtumiga, mis õigustaks otsuse tegemise tähtaega pikendamist. Isegi tähtaega

pikendades oleks kohtutäitur pidanud tegema otsuse hiljemalt 11. detsembril 2017 (TMS § 217

lg 31, TsÜS § 136 lg 8), kuivõrd tähtaega võib pikendada vaid kümne päeva võrra ning 10.

detsember 2017 oli pühapäev. Täitur ei ole menetluses ka väitnud, et esineks muu objektiivne

põhjus tähtaja pikendamiseks või et ta oleks tähtaega pikendanud.

Siiski ei pruugi ringkonnakohtu hinnangul tähtaja ületamine kaebuse kohta otsuse tegemisel

ilmtingimata kaasa tuua kaebuse aluseks oleva kohtutäituri tegevuse või otsuse tühisust.

Ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus täitemenetlus oli peatatud esialgse õiguskaitse

korras kohtumääruse alusel, täitemenetluse uuendamine pärast peatamise aluse äralangemist

kohtutäituri kohustus (TMS § 47 lg 2 esimene lause).

10. Määruskaebuse väide, et kohtutäitur on teinud toiminguid enne täitemenetluse uuendamist,

võib iseenesest olla põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib, et TMS § 47 lg 1 järgi jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud

täitetoimingud jõusse. Sellest tulenevalt jäid ka enne täitemenetluse peatamist kohtutäituri poolt

teostatud täitetoimingud täiteasjas jõusse. Täitemenetluse peatamise korral ei või täitur teostada

uusi täitetoiminguid või eelnevalt seatud arestiga täiturile laekunud raha kanda edasi

sissenõudjale või arvestada täituri tasu ja täitekulude katteks. Kohtutäituril on kohustus

hoiustada enne täitemenetluse peatamist tehtud aresti kaudu laekunud raha täitemenetluse

peatamise ajal kuni täitemenetluse peatamise lõppemiseni.

11. Maakohus jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsuse peale,

millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 15. novembri 2017 rahalise nõude

arestimise akti peale rahuldamata. Seejuures tugines maakohus peamiselt sellele, et avaldaja ei

ole õigeaegselt täituri tasu otsust ja suurust vaidlustanud, ta ei ole vaidlustamise tähtaja

ennistamist taotlenud ning seega puudub tal õigus 15. novembri 2017 rahalise nõude arestimise

akti vaidlustamiseks. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu.

Kohtutäituri otsuste vaidlustamiseks on seaduses sätestatud kindel kord ning tähtajad, s.o

TMS § 217 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel

või täitetoimingu tegemisest keeldumisel täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse

kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse

või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole avaldaja kaebust kohtutäituri 15. detsembri 2017

otsuse peale, millega täitur jättis avaldaja kaebuse rahalise nõude arestimise akti peale

rahuldamata, lahendades selgitanud välja kõiki asjas olulisi asjaolusid.

12. 15. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti kohaselt on nõude sisuks täitekulud 106

eurot 8 senti (tl 16). Kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsuse kohaselt on täiteasjas

täitedokumendiks lisaks sissenõudja korraldusele ka kohtutäituri 18. septembri 2012 tasu

väljamõistmise otsus (tl 20 pöördel). Avaldaja kinnitusel täidab kohtutäitur 18. septembri 2009

täituri tasu otsust. Täitemenetluse registri andmetel ei ole 18. septembril 2012 kohtutäitur tasu

otsust vaidlusaluses täiteasjas teinud. Täitetoimiku on maakohus kohtutäiturile kohtutäituri

avalduse alusel tagastanud (tl 99). Seega puudub ringkonnakohtul võimalus kontrollida, kas

kohtutäituri otsuses viidatud kuupäev 18. september 2012 on trükiviga või tegemist on

18. septembril 2012 tehtud täitekulu või täituri tasu otsusega, mida mingil põhjusel registrist ei

nähtu. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võimaliku 18. septembri 2012 otsuse

täitmiseks puudub õigus, kuivõrd täitemenetlus oli sel hetkel juba peatatud 6. juuni 2012

määrusega ning täitur ei tohtinud uusi täitetoiminguid teha.

13. Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingu eest tasu (KTS § 28 lg 1) ning täituritasu

on KTS § 30 lg 2 esimese lause ning TMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi kohustatud tasuma

vähemasti eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik, s.o võlgnik, ehk antud

juhul avaldaja (Riigikohtu 16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 26).

Kohtutäituri põhitasu otsuse teeb kohtutäitur täitemenetluse alustamise järel, kuid põhitasu

lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita,

millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara

müümisel enampakkumisel) või n-ö väljaspool täitemenetlust (nt võlgnik või kolmas isik

maksab pärast täitemenetluse alustamist võla otse sissenõudjale) (Riigikohtu 16. detsembri

2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-15, p 11; 14. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-

17, p 13.2.).

Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita

osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul

õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui

sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu

KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet,

määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ja

väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega tuleb nõude osaliselt või

väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, arvestades

lisaks täitetoimingute mahtu, mida kohtutäitur enne nõude osalist või väljaspool täitemenetluse

rahuldamist tegi (Riigikohtu 16. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11 ja 12;

15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 19).

14. Vaidlust ei ole, et avaldaja tasus sissenõudjale tema nõude suuremas osas väljaspoolt

täitemenetlust. Avaldaja väite kohaselt on täitemenetluse kaudu sissenõude katteks ning

kohtutäituri vahendusel laekunud vaid 334 eurot 89 senti. Kohtutäitur ei ole nimetatud asjaolule

vastu vaielnud.

Sellises olukorras oleks kohtutäitur, saades nõude rahuldamisest teada, pidanud tegema uued

täituri tasu otsused (Riigikohtu 16. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13;

16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30). Sellisel juhul oleks kohtutäituri

tasu otsuse järgi kohustatud isikuks hoopis sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasu otsuse,

arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt (Riigikohtu 16. septembri

2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30). Vastavalt tulnuks ka võlgnikule väljastada uus

tasu otsus.

Seega tuleb nõude osaliselt või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha

uus põhitasu otsus, arvestades lisaks täitetoimingute mahtu, mida kohtutäitur enne nõude osalist

või väljaspool täitemenetlust rahuldamist tegi (Riigikohtu 16. detsembri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11–13; 15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 19).

Maakohus ei ole välja selgitanud, milliseid ja kui mahukaid täitetoiminguid on kohtutäitur

vaidlusaluses täiteasjas teinud, mis õigustaks tasu nõuda ning millises ulatuses.

Praegusel juhul tegi kohtutäitur täiteasjas tasu otsuse täitemenetluse algatamisel 18. septembril

2009 ning kaebuse kohaselt täidetakse just seda otsust. Tsiviilasja toimiku materjalides puudub

info, et kuigi sundtäitmisele esitatud nõuded said täidetud ilma kohtutäituri vahenduseta, oleks

täitur uued tasu otsused teinud. Täitemenetluse registri andmetel on kohtutäitur 26. augustil

2015 teinud täitekulu väljamõistmise otsuse, kuid puudub info, kas täidetakse seda otsust või

mitte.

15. Avaldaja e-maksuameti väljavõtte kohaselt on kohtutäitur pärast täitemenetluse uuendamist

saanud avaldaja kontolt raha kuni 10. maini 2017 (tl 51).

Maakohus ei ole selgitanud välja, millises suuruses kohtutäituri tasu oli kohtutäituril õigus

avaldajalt nõuda. Samuti pole maakohus selgitanud välja asjaolusid seoses uute kohtutäituri

tasu otsuste tegemisega.

Toimiku materjalide kohaselt on kohtutäitur 17. novembril 2015 väljastanud sissenõudjale arve

nr 170/2009/3718 (tl 11), mis on sissenõudja poolt 23. novembril 2015 tasutud (tl 13). Arve

selgituse kohaselt on arve aluseks 18. septembri 2009 otsus. Ringkonnakohtu hinnangul viitab

nimetatud selgitus kaudselt sellele, et pärast nõude tasumist väljaspool täitemenetlust ei olegi

kohtutäitur uusi tasu otsuseid teinud ning avaldaja väide, et täidetakse algset tasu otsust, on

tõene.

16. Kuivõrd kohtutäitur suure tõenäosusega pole uusi täituri tasu otsuseid teinud, siis ei nõustu

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldaja on minetanud võimaluse vaidlustada

18. septembri 2009 tasu otsust, kuivõrd seadusega vaidlustamiseks ettenähtud tähtajad on

möödunud. Avaldaja oleks saanud esitada kaebuse kohtutäituri tegevusetuse peale uue tasu

otsuse tegemata jätmise tõttu ning sellisel juhul algaks TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva

pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil avaldaja saanuks teada, et kohtutäitur ei kavatse

uut põhitasu otsust teha, praegusel juhul eelduslikult ajast, mil avaldajale sai selgeks, et

vaatamata nõude rahuldamisele väljaspool täitemenetlust jätkab kohtutäitur täitemenetlust

algse põhitasu otsuse alusel ilma uut otsust tegemata (Riigikohtu 16. detsembri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13) (vt analoogiat olukorraga, mil võlgnik saab teada sellest, et

kohtutäitur ei kavatse esitatud kaebuse kohta otsust teha (Riigikohtu 11. novembri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13)). Seega tuleb maakohtul muuhulgas selgitada välja, millal sai

avaldaja teada, et täidetakse algset põhitasu otsust.

17. Eeltoodule tuginedes tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osaliselt ning saadab

tsiviilasja tühistatud osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173

lg 3).

Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel enamtasutud

riigilõivu 35 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-d 10 ja 15, TsMS § 150 lg 1 p 4

ja lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke