4-18-6207/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1 4-18-6207

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2019. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-6207 (2317,18,007946) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi H.L kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsusele nr 2317,18,007946 H.L karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o eurot ja LS § 227 lg 5 p 600 3

järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja Raul Annuka :

Menetlusalune isik: H.L , ik: XXX, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON

1. H.L kaebus Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsusele nr

2317,18,007946 H.L 4 karistamises LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 600 trahviühiku ulatuses, s.o eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 05.11.2018 otsus nr 2317,18,007946

H.L karistamises LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest 4 rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega muutmata ja tühistamata. 6 kuuks

3. Kohal 6-

datud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb kuulise tähtaja möödumisel. 6-

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. 600 (kuus Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv sada) eurot tuleb 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220185132553.

2

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus,

antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia,

millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 15.01.2019. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 14.02.2019. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.02.2019.

Kaebuse

läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx P 05.11.2018 otsuse nr 2317,18,007946 karistati H.L K ga LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 6 kuuks, selles, et H.L juhtis 15.10.2018 kella 17:27 paiku Harkutee Rannamõisa 5. km suunaga poole, Harku vallas, Harju maakonnas asulasisesel Rannamõisa mootorsõidukit teel kiirusega 118+-4 5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 0 km/h mitte vähem kui 64 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Kaebuses vaidlustatakse määratud lisakaristust. Kaebuses on kaebuse esitamise põhjendusena

märgitud, et kaebuse esitaja on ühe töötajaga väikefirma omanik. Firma pikaajalised

lepingulised kliendid asuvas xxxx. Antud karistuse pikkusega saavad tugevalt kahjustada

kliendisuhted ja tarnetingimused, seoses millega kaotab ettevõte hea konkurentsivõime ja kaebuse esitaja ettevõtte omanikuna ainsa sissetuleku. Kuus kuud ilma juhtimisõiguseta paneb

teda olukorda, kus on sunnitud palkama endale selleks ajaks autojuhi. Kuna tuleb viibida

iganädalaselt välislähetuses, kaasnevad sellega ka rahalised kohustused. Kaebuse esitamise

eesmärgiks on vähendada juhtimisõiguse peatamise ajalist perioodi ja vajadusel suurendada rahalist karistust.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et sõidab kogu aeg tööautoga,

kaubikuga. Kaubik läks remonti ja sõitis sõiduautoga, ei tunnetanud kiirust. Sõitis koju, elukaaslane helistas paar korda, et kuhu ta jääb ja nii see kiiruse ületamine juhtus. Sõitis sealt kolmandat korda, kolis sinna piirkonda hiljuti. Ei pannud tähele ei 50 km/h märki ega ka 70 km/h märki. Arvas, et suurim lubatud kiirus on 90 km/h. Oli ristmik ja kui parempöörde ära tegi, arvas, et on 90 km/h lubatud. Ei tea täpselt kus kiiruse ületamine juhtus, seisis foori taga kui politsei järgi jõudis. Nüüd teab seda kohta, kuid novembris kolis sinna piirkonda ja ei olnud

sealtkaudu palju sõitnud. Tee oli puhas ja kuiv, ei näinud, et teisi liiklejaid oleks olnud. Kaubikul ja sõiduautol ei ole spidomeetrid erinevad. Arvas lubatud kiiruse olevat 90 km/h ja sõitis 118 km/h, ei ole enda kaitseks midagi öelda. Tegeleb kaubaaluste tarnimisega klientidele,

parandab ja teeb aluseid ümber. Soovib, et vähendataks juhtimisõiguse äravõtmist, et

3

juhtimisõigus jääks alles ja vajadusel on võimalik trahvimäära suurendada. Loomulikult kahetseb oma tegu.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et mootorsõiduk on suurem ohuallikas ja selle

juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite

järgimisel. Hoolimatu suhtumine liiklusseaduse nõuete täitmisse võib viia traagiliste tagajärgedeni ja seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir madal juhtide suhtes, kes liiklusreegleid eiravad. Nendele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Menetlusalune isik on vastulauses kirjutanud, et kiiruse ületamine oli tähelepanematus, ei pannud tähele 50 märki. Arvestades liikumiskiirust 118 km/h, ei saa tegemist olla tähelepanematusega. Omades piisavat juhtimiskogemust oskab juht hinnata oma liikumiskiirust ka ilma spidomeetrit vaatamata ja selline kiirus oleks suur kiiruse ületamine

ka siis, kui tegemist oleks olnud asulavälise teega. Sellisel kiirusel liikuva sõiduki peatumisteekond on 94 meetrit, samas kui lubatud sõidukiirusega liikudes 24 meetrit. 118 km/h liikuva sõiduki reageerimisteekond on 33 meetrit, tunduvalt pikem kui lubatud sõidukiirusega liikuja reageerimisja peatumisteekond kokku. Liikluses osalejad eeldavad, et ka teised liiklejad järgivad liiklusreegeid ja ei oska manöövreid sooritades arvestada sellega, et mõni liikleja võib teel liikuda lubatust üle kahe korra kiiremini. Kaebaja on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse

ning tema teadmisi on hinnatud piisavaks, saamaks mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav juhiluba. Seega on ta tuttav ka kõigi liiklust reguleerivate õigusaktidega ning teadlik sellest, et nõuete rikkumise korral võidakse ta võtta vastutusele ning üheks karistusliigiks võib olla ka juhtimisõiguse äravõtmine. Juba enne kiiruse ületamist oli kaebajal teada, et tema töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga ning reeglite rikkumise korral on võimalik juhtimisõigusest ilma

jääda. See teadmine aga ei mõjutanud kaebaja käitumist ning ei hoidnud ära rikkumist. Riigikohus on lahendis 3-1-1-122-13 p 11 leidnud, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toimepannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Ka on Riigikohus

samas lahendis p 9 leidnud, et lisakaristuse mõistmisel tuleks arvestada selle iseloomuga. Lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kohtuväline menetleja on põhikaristuse määranud sanktsiooni keskmises määras, s.t oluliselt alla süü suurust, mistõttu koosmõjus lisakaristusega on määratud karistus proportsionaalne süü

suurusega ja karistuse määramisel on arvestatud ka kahetsusega ning seetõttu on lisakaristus määratud miinimummääras. Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Maakohtu seisukoh t

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või - anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada

4

süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja H.L

xxxx xxxx 15.10.2018 juhitud sõiduki reg. märk sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati kella 17:27 ajal Stalker II MDR A8008353. mõõteseadet Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 118 km/h asulasisesel teel, kus

15 lg 1 p 2 kohaselt oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +/ km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks - 4 mõõtetulemuseks km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem 114 kui 64 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti seistes ja kõrvalteelt ning mõõdetav sõiduk liikus pärisuunaliselt, eemaldudes patrullautost ja

liikus üksinda ütlustes märkinud, et ta ei tea täpselt kus tema . Kaebuse esitaja on oma sõidukiirust mõõdeti, kuivõrd ta peatati foori taga. Kohus leiab, et kui menetlusalune isik ei

pannud politseisõidukit tähele, ei tähenda see veel seda, et mõõtmist ei ole toimunud. Menetlusalune isik ei ole ka ise lubatud suurima sõidukiiruse ületamist eitanud.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg ettenähtud väärteona. Seega puuduvad - 4 s

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§

133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise

tunnistanud. juhile lubatud Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas suurimat (5 64 km/h, siis rikkus menetlusalune isik sõidukiirust 0 km/h) mitte vähem kui LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg mõttes ning see süütegu on õigesti 4

kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse xxxx K P, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest - 4 s põhikaristusena 0 trahviühiku ulatuses, s.o 00 eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi rahatrahviga 15 6 3 lisa 6 kuuks. 4 kohaselt karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega LS § 227 lg

karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60

kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 3 , arestiga 00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise LS § 227 lg kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena ga kuni 24 kuuni ning 5 p 3

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist järeldub, et kohtuvälise 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäär keskmises määras

a ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka

vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

5 Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 64 km/h ei saanud

menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata nagu ka liikluskorraldusvahendid, mis kehtestasid kiiruse piirangud ja millest liikleja peab LS § 16 lg 2 mõttes igal juhul juhinduma.

Kui kaebuse esitaja märkis, et ta ei pannud tähele 50 km/h piirangu märki, siis juhul, kui

asulavälisel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ja sellele järgnevalt on vähendatud kiiruseks 50 km/h, eelneb 50 km/h kiirust kehtestavale liiklusmärgile alati 70 km/h piirangu märk. Seega selleks, et need üksteise järel asuvad liiklusmärgid jääksid märkamata, peaks juht tegelema millegi kõrvalisega, mis ei ole seotud sõiduki juhtimisega. Kohtu arvates ei saa sellist olukorda aga tekkida. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli ta sealt vaid mõned korrad läbi sõitnud, kuivõrd oli äsja sinna piirkonda kolinud. Kohtu arvates on iga juht võõras kohas oluliselt tähelepanelikum kui tavapärast trajektoori läbides, kus liikluskorraldus on juhile

teada. Seega võõras kohas liikumiseks ja orienteerumiseks tuleb olla eriti hoolikas ja tähelepanelik, et liiklusskeemist aru saada. Seega ei saanud kiiruse piirangu märk jääda kaebuse esitajale märkamata eriti olukorras, kus kaebuse esitaja sõnade kohaselt töötabki ta igapäevaselt

kaubikujuhina, s.o kutselise juhina. Kaebuse esitajale süüks arvatud objektiivne käitumine viitab üheselt sellele, et inkrimineeritav süütegu on toime pandud tahtlikult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik asulasisesel teel ületas lubatud suurimat 50 km/h 64 km/h, 15 sõidukiirust mitte vähem kui millega rikkus LS § lg 1 2 p nõudeid ja pani toime LS § 227 lg ettenähtud väärteo 4 .

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on LS § 227 lg ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks 4 rahatrahvi kuni 3

00 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahe kuuni. 3 kümne nelja LS § 227 lg 5 p alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kaheteistkümne kuuest kuust kuni kuuni.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg ettenähtud teo toimepanemise 4 l leiab kohus, et

süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest

mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg ettenähtud väärtegu toime pannes on 4 süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks 3 ka LS § 227 lg ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 4 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära ( 00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõigu rahatrahv kuni 2 se äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites

64 km/h kiiremini lubatu , on see enam kui kaks korda suurem kui suurim lubatud piirkiirus. Samas st

lubatud sõidukiiruse ületamise määra (üle 60 km/h) on kiirust ületatud arvestades alumise määra lähedases määras. Seejuures on kaebuse esitaja väitnud, et ta eeldas, et suurim lubatud

sõidukiirus on 90 km/h, kuid õõtetulemusest nähtuvalt on ka seda kiirust oluliselt ületatud. m Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta

sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kaebuse esitaja põhjendus, et

tavaliselt sõidab ta kaubikuga ja sõiduautoga sõites ei saanud ta kiirusest aru, ei ole kohtu

arvates tõsiseltvõetav, kuivõrd sõidukitel on üldjuhul ühe ja sama koha peal asetsevad spidomeetrid, milliselt on sõiduki sõidukiirus näha ja jälgitav. Käesoleval juhul saab kaebuse esitaja selgitustest järeldada, et ta ei näinud ei kiiruse piirangut tähistavaid liiklusmärke ega ka

spidomeetrit. Arvestades seega kaebuse esitaja käitumist sõiduki juhtimisel ja ilmselget

6

hoolimatust liiklusnõuetesse ja sõidukiiruse arendamist, mis ületas lubatud suurimat

sõidukiirust enam kui kaks korda, süü on hinnatav leiab kohus, et menetlusaluse isiku keskmisest suuremana.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ja seda tegi ta ka kohtulikul arutamisel. Arvestades seda, et keskmisest suurema süü esinemisel on kohtuväline menetleja

määranud karistuse vaid ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, saab tulla järeldusele, et kohtuväline menetleja on kahetsuse kui kergendava asjaoluga arvestanud. Kuivõrd kohtuväline menetleja on juba kergendavat asjaolu arvestanud, ei saa kohus seda kaebemenetluses enam karistuse kergendamise alusena teist korda arvestada.

Puutuvalt võimalusse, et karistus sunnib kaebuse esitajat edaspidi süütegude toimepanemisest

loobuma peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal varasemaid kehtivaid karistusi

liiklusnõuete eiramise eest ei ole. Seetõttu loodab kohus, et ka keskmises määras määratud karistus mõjutab kaebuse esitajat edaspidi õiguskuulekusele.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt ja käituvad teisi

liiklejaid ohustavalt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest saab tulla järeldusele, et kaebuse esitaja eiras teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et ta ei pannud

tähele ei liiklusmärki ega sõiduki sõidukiirust, süüd vähendavad ega õigusvastasust ei ole

välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et kaebuse esitaja on liikluses hoolimatu. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on km/h näitab juhi ükskõiksust ja 64

hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse Liikluse üldise turvalisuse huvidest ja liiklusohutusse. lähtuvalt leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine, et liiklust ja teisi liiklejaid ohustavaid juhte karistatakse täie tõsidusega, peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet.

Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistuse määr, arvestades kergendava asjaolu esinemist ning teisi karistuse määramise aluseid, on proportsionaalne ning

kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga.

Edasi

-1-1-122-13, lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3

mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu

otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete

rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad

7 selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine (64 km/h asulasisesel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma võrra teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et

kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine ainult

kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest

kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid

kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse ja eripreventiivse eesmärgi põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Kaebuse esitaja on kaebuses taotlenud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja vähendamist ning kohtuistungil taotlenud ka juhtimisõiguse alles jätmist ning vajadusel rahatrahvi suurendamist.

Selliseid taotlusi on kaebuse esitaja põhjendanud sellega, et tema sissetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust esmalt vajalikuks märkida, et kaebemenetluses ei saa . Kohus peab kohus põhikaristuse määra suurendada, kuivõrd väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2 sätted

välistavad sellise võimalu kaebuse läbivaatamine ei saa kaebuse esitaja olukorda se, sest halvendada. Teiseks peab kohus vajalikuks märkida, et lisakaristuse tähtaega ei ole antud juhul

võimalik vähendada, kuivõrd kaebuse esitaja suhtes on lisakaristust kohaldatud ettenähtud

sanktsiooni alammääras, s.t määras, mis on miinimum ja selle määra vähendamist ei

liiklusseadus ega ka karistusseadustik ette ei näe. Kolmandaks, puutuvalt juhtimisõiguse

vajalikkusse leiab kohus, et juhul, kui kaebuse esitajale on

igapäevase töö ja sissetuleku

saamiseks juhtimisõigus vältimatult siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see vajalik, juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata

kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohu ja igapäeva stuste

toimetuste - täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg s 2, mille kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu (3 tuse kohaldamist välistava -1-1-26-10). Antud juhul sellise lisakaris

asjaolu olemasolu tuvastatud ei ole. Juhtimisõiguse saanud ja igapäevaselt sõidukit juhtiva

isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi või - lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav sissetulek säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus või -

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/