4-18-5494/13 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsembril 2018

Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-18-5494 (2440,18,004001) Kohtunik Kohtuistungi sekretär Inna Kirsipuu Merike Erisalu, Riina Palmi Väärteoasi kaebemenetluses

O.G kaebus Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri - ja Jõhvi politseijaoskonna ennetus menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja

Andres Visnapuu 04.10.2018 a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,18,004001 millega O.G tunnistati süüdi LS § 223 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga

50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot Menetlusalune isik

Kohtuväline menetleja

O.G , isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx xxx , e-post:

, töökoht , töötaja xxx Vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS 132 p 1, - § 133 § 135, § 155, § 156, kohus

OTSUSTAS:

Jätta ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna O.G kaebus Politsei-

ennetusja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanem Andres Visnapuu väärteomenetleja

04.10 2440,18,004001 rahuldamata ja nimetatud .2018 a. üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr otsus muutmata.

Rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamistähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank või EE701700017001577198 Luminor Bank, kohustuslik viitenumber 10220185118726.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 20.12.2018. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantse 11.01.2019 leis kättesaadav

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30 päevase tähtaja - möödumisel juhul kui ükski mene (ehk 11.02.2019) tlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

10.09.2018 koostas avariipolitseinik Ermo Reiska väärteoprotokolli AB 1548283 O.G suhtes selle fakti kohta, et

29.07.2018 xxx asuva hoone juures menetlusalune isik sõidukit Volvo 940, sooritades tagasipööret peateele ei andnud teed peateel otse ületavale sõidueesõigust omavale sõidukile

KIA, mille tagajärjel toimus kokkupõrge, põhjustades hooletu manöövriga liiklusõnnetuse, millega on tekitatud varaline kahju S. K.. Vastavalt väärteoprotokollile rikkus menetlusalune isik LS §§ 14 lg 2, 33 lg 2 p 8 ja 56 lg 1. Isiku tegu on kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi.

Väärteoprotokollile on isik avaldanud, et väärteoprotokoll on selge, ta ei tunnista ennast süüdi ja leiab, et liiklusõnnetuse on põhjustanud teine osaleja.

04.10.2018 tegi vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu otsuse väärteoasjas, milles tunnistas isik süüdi LS § 223 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistas isiku LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut summas 200 eurot.

Otsuse tegemisel lähtus kohtuvä ütlustest ja sündmuskoha line menetleja tunnistaja

K. vaatlusprotokollist.

23.10.2018 esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse, milles palub tühistada tema suhtes tehtud otsus, kuna ta ei ole väärtegu toime pannud.

KAEBUSE SISU

Menetlusaluse isiku põhjendused on järgmised.

Väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõitis ta peateel Estonia pst-l. See peatee koosneb kahest sõidutee osast, üks osa on ühes suunas ja teine osa on vastassuunas, roheliste eraldussaartega. Tema sotis Jõhvi suunas. Lähenedes reguleerimata ristmikule Estonia pst 3+a läheduses, hakkas ta sooritama tagasipööret, õigel ajal andis suunamärguande. Sooritades tagasipööret , sõitis ta suure pöörderaadiusega selleks, et jätta ruumi võimalikult vastutulevale sõidukile. Ta vaatas paremale veendudes, et sealt ei ole lähenevaid sõidukeid, ja hakkas lõpetama tagasipööret.

Menetlusaluse isiku seisukoht, et ta liigub peateel ja ei pea andma teed sõidukile, mis sõidab peateele kõrvalteelt.

Olles tagasipöörde lõpetamisel nägu ta, et tema vahetuses läheduses sõiduk KIA, mis sõitis pealeele kõrvalteelt Estonia pst 30a poolt. Menetlusalune isik on seisukohal, et juhul, kui ta liikus peateel ja sooritas tagasipööret peateel, on tal sõidueesõigus sõiduki ees, kes sõidab peateele kõrvalteelt, isegi kui sõiduk liigub otsesuunas.

Menetlusaluse isiku mõte on see, et KIA pidi talle andma teed kuni ta lõpetab tagasipöörde sooritamist ja siis sõita kõrvalteelt peateele, isegi kui KIA autojuht soovis ületada ristmiku otsesuunas.

KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlust ei ole asjaoludes, kus toimus kokkupõrge, millised on sõidukite kahjustused.

Ülekuulamisel andis menetlusalune isik järgmised ütlused. Algul arvas ta, et on liiklusõnnetuses süüdi, sest arvas, et ristmikul sõidueesõigus on sellel, kes sõidab otsa, kes pöörab, peab andma teed. Analüüsides olukorda, jõudis ta siiski seisukohale, et peatee kahe osa vahel on eraldussaared ja ala, mis on saarte vahel, on ka peatee.

Tema liikus kiirusega umbes 30 km/h. Ta alustas tagasipööret, sõitis alale, mis on kahe eraldussaarte vahel, vaatas paremale, et sealt ei tule sõidukeid. Peatuda ei olnud vaja, sest ühtegi sõidukit paremalt ei olnud. Otse ta ei vaadanud. Sõites sellest alalt välja teele, ehk lõpetades tagasipööret, nägi ta, et tema ees on teine sõiduk, KIA, mis oli juba ka ristmikul, ületades peatee esimese raja ( ühesuunatee koosneb kahest sõidurajast). Menetlusaluse isiku arvamusel liikus teine autojuht kiirusega 40-50 km/h kui sõitis kõrvalteelt peateele, vähemalt visuaalselt oli KIA kiirus suurem, kui tema oma.

Toimus kokkupõrge. Ta peatus ja tagurdas 1 1,5 meetrit. KIA jäi - samale kohale kus toimus kokkupõrge. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ja liiklusskeemil näidatud andmed on tema arvates õiged. Ta on nendega tutvunud.

Kohtuistungil oli tunnistajana üle kuulatud liiklusõnnetuses osalenud Ivar .

K. Ta kirjeldas liiklusolukorda teisiti.

Tema sõitis peateele kõrvalteelt, enne seda oli õueala ja tema kiirus oli 20-30 km/t. Enne peateele sõitmist vaatas ta vasakule ja veendus, et sealt autosid ei tule ja sõitis peateele (kaherajaline). Ta soovis sõita otse eraldussaar edasi ületada peateed. Samal te vahelise alale ja hetkel nägi, et eraldusribal liigub Volvo, aga tema sõidusuund oli tema KIAga paralleelne. Ta nägu, kuidas Volvo autojuht keeras pea tahapoole justkui vaatas midagi ja samal hetkel tegi Volvo järsult pöörde KIA suunas. Kokkupõrge toimus nii kiiresti, et tal ei olnud reageerimisaega. Miski ei näidanud seda, et Volvo sooritab tagasipööret. Volvo sõidusuund võis olla ka otse, sest algul oligi Volvo asend eraldusribal selline dusuund paralleelne. Kui ta

– igaüks on omal rajal, sõi

nägi Volvot eraldusribal ja juht keeras pea tahapoole ja Volvo tegi järsu pöörde vasakule, selle oli tema juhitud KIA juba peateel. Kokkupõrge tagajärjel ta peatus ja jäi seisma peateele.

Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused lahknevad ühes olulises faktilises momendis.

Menetlusalune isik, kes juhtis Volvo sõidukit, väidab, et tema poolt tagasipöörde lõpu staadiumil, kui ta juba hakkas eraldusribalt peateele sõitma, sõitis kõrvalteelt peateele KIA autojuht. Seega menetlusaluse isiku ütluste järgi, liiklusohu tekkimise momendil asus tema sõiduk eraldusribal ja ta soovis lõpetada tagasipööret, sõites juba peateele sõiduk oli , KIA sõitmas kõrvalteelt peateele. Tunnistaja

KIAga juba

K. väidab, et kui Volvo sõiduk asus eraldusribal omal rajal, sõitis ta oma peateele ja suund oli eraldusribale ja edasi otse. Kui ta oli juba peateel, tegi Volvo juht järsult pöörde vasakule ja sõitis talle otsa ( ühel hetkel vaatas Volvo juht tahapoole ja see võis olla põhjus, miks ta tegi sellise liigutuse). Seega tunnistaja ütluste järgi liiklusohu tekkimise momendil asus tema sõiduk peateel ja liikus otsesuunas, Volvo sõiduk asus eraldusribal rajal nii, et ei ohustanud algul KIA sõiduki liikumist otse.

Menetlusalune isik ja

tunnistaja kirjeldavad igaüks oma moodi liiklusohu tekkimise momenti. Lühidalt, menetlusalune isik väidab, et teine, KIA juhtinud autojuht hakkas sõitma kõrvalteelt talle ette, kui tema ise oli juba lõpetas tagasipööret sõites eraldusribalt peateele; tunnistaja väidab, et tema liikus juba peateel otsesuunas, kui eraldusribal asuv Volvo sõiduk tegi liigutuse vasakule, sõites talle otsa. Kohtul tuleb tuvastada, milline oli liiklusolukord liiklusohu tekkimise momendil, seda selleks, et kontrollida ja

otsustada, kuidas oleksid liiklusõnnetuses osalejad pidanud tegutsema õiguslikus mõttes. Sisuliselt liiklusolukorda puudutava vaidluse lahendamine taganeb küsimusele, kas tunnistaja K.

juhitud KIA Volvoga pidi andma teed peateel liikuvale Volvole, või tagasipööret sooritav menetlusalune isik pidi andma teed peateel otsesuunas liikuvale KIA sõidukile. Kohus pöördub sündmuskoha vaatlusprotokollile, selle lisana olevale liiklusõnnetuse skeemile ja sündmuskohalt fotodele eesmärgiga tuvastada, kas menetlusaluse isiku või tunnistaja kirjeldus liiklusohu tekkimise kohta vastab sündmuskoha vaatlusprotokolliga fikseeritud andmetele.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli lk 37 pöördel nähtub, et „sõiduki KIA velgede juures on näha pidurdusjälgi“. Pidurdusjälg ei olnud mõõdetud, selle pikkus ei ole vaatlusprotokollis näidatud.

Liiklusõnnetuse skeemile ei ole nimetatud jälg märgitud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt on jälg tuvastatav lk 16 foto 3. Fotolt on nähtav, et pidurdusjälg on veidi pikem esija tagavelgedevahelisest pikkusest. Liiklusõnnetuse skeemilt on tuvastatav, et KIA sõiduki vasakute esija tagavelgede vaheline pikkus on 2,6 m ( vaata Y koordinaadi järgi , tähised 2 ja 4). Seega pidurdusjälje pikkus on suurem kui 2,6 m, kuid visuaalsel hinnangul foto 3 lk 16, ei ole see pikem kui 4 m, ehk ühe auto pikkus. Pidurdusjälje lühike pikkus näitab omakorda, et sõiduki KIA kiirus oli oluliselt väiksem kui 50 km/h ja ei ole välistatud kiirus, ( see on 14 m/s) nagu , 20-30 km/h. väidabki tunnistaja K. Selles mõttes kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll pigem tunnistaja

K. ütlusi. Kohus leiab, et fakt, et lühike pidurdusjälg annab tunnistuse väiksest kiirusest, on üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 3 alusel ega nõua kriminaalmenetluslikku tõendamist. Nimetatud fakt on üldteada liikluskogemusest ja füüsika, nimelt kineetika põhiteadmistest.

Vasaku esija tagavelgede asukohad peatumisel on fotol

KIA sõiduki näidatud rohelise värviga teekattel. Fotodelt 2 lk 15 ja 3 lk 16 on nähtav, et sõiduki KIA tagavelgede asukoht on peateel ja sõiduk on tagaratastega ületanud ühesuunalise kaherajalise tee keskse osa ja peatumise hetkel on KIA sõiduki tagarataste asukoht juba teisel ehk vasakul rajal. Fotolt 3 on nähtav, et pidurdusjälje algus on ühesuunalise tee keskosas, asub paremal rajal. Fotolt ei ole võimalik tuvastada, kas jälg on katkendlik. Samas on kohtu arvates visuaalselt tuvastatav, et pidurdamisel on KIA sõiduki juht üritanud vältida upõrget, keerates rooli paremale – pidurdusjälje esi ja kokk

tagaosas on nähtav sõidusuuna muutmine paremale poole. Pidurdusjälje ( eeskätt selle alguse)

asukoht peateel annab kohtule aluse arvata, et KIA sõiduki juht reageeris liiklusohule, liikudes juba peateel otsesuunas. Liiklusohu tekkimise momendil ei viibinud KIA sõiduki juht kõrvalteel, vaid sõitis peateel, ületades kaherajalisest peatee laiust ( mis on 8 m, vt lk 37 liiklusõnnetuse skeem) . Ühe raja laius on 4 ,1 m, ehk keskmiselt ühe sõiduauto pikkus. Pidurdamine algas siis, kui KIA sõiduk paiknes peateel kogu kerega, sest pidurdusjälje algus on kaherajalise peatee keskses osas. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ( fotode ja skeemi järgi) nähtub, et KIA sõiduk ( tunnistaja K.

juhtimisel) liikus peateel otsesuunas ja sõiduk Volvo (menetlusaluse isiku juhtimisel) liikus peateel suuna muutmisega eraldusribalt vasakule, olles eelnevalt sõitnud eraldusribale tagasipöörde sooritamiseks.

Kohus leiab, et ei ole alust arvata, et KIA sõiduk hakkas sõitma kõrvalteelt peateele 50 km/h kiirusega siis, kui sõiduk Volvo hakkas lõpetama tagasipöörde sooritamist ja pööras eraldusribalt vasakule. Selline menetlusaluse isiku väide on ümber lükatud tunnistaja ütlustega ja nendega K. kooskõlas oleva sündmuskoha vaatlusprotokollis sisalduvate andmetega, eeskätt pidurdusjälje ja kokkupõrke asukoha kohta.

Lähtudes kohtulikul arutamisel uuritud tõenditest, nimelt menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest, samuti sündmuskoha vaatlusprotokollist koos lisadega, leiab kohus, et älise kohtuv menetleja poolt olid faktilised asjaolud tuvastatud õigesti, tõenditest on tehtud õiged järeldused faktiliste asjaolude tõendatusse kohta.

Kohus leiab, et tõenditega on kinnitatud menetlusalusele isikule väärteoprotokollis esitatud süüdistus, e asuva hoone juures menetlusalune isik sõidukit Volvo 940, t 29.07.2018 xxx

sooritades tagasipööret peateele, tegutsedes hooletusest, ei andnud teed peateel otse ületavale sõidueesõigust omavale sõidukile KIA, millele järgnes kokkupõrge, mille tagajärjel põhjustatud liiklusõnnetus ja varaline kahju S. K..

Väärteoprotokollis kajastatudsüüdistuses on osutatud, et menetlusalune isik tekitas kahju teisele isikule oma hooletu manöövriga, sooritades tagasipööret. Teo toimepanemine hooletusest kujutab endast KarS § 18 lg 3 kohaselt ettevaatamatusdelikti ( Riigikohtu lahend 3-1-152-16 p 11).

Kohtupraktikas on välja kujunenud reegel, kuidas tuleb tuvastada süüteo toimepanemist ettevaatamatusdelikti puhul. Lisaks naturalistlikule kausaalsusele teo ja tagajärje vahel „… tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik , ja vajadusel analüüsida ka seda, kas (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus asjas nr , p 6 ja 2. novembri 2015. a 3-1-1-23-13 määrus asjas nr , p 12).“ ( 3 3-1-1-87-15 -1-1-52-16 p 11.1)

Kohtupraktika kohaselt, tuleb hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel juhtida tähelepanu järgmistele momentidele, 3-1-1-52-16 p 11.2:

„Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr , p 20). 3-1-1-79-10

Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2003. a otsus asjas nr , p 12 ja 24. novembri 2011. a 3-1-1-63-03 otsus asjas nr 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest“.

Siinjuures rõhutab kohus, et astavalt kohtupraktikale kuulub õiguslikule analüüsimisele v

mõlema liiklusõnnetuses osalenud isiku käitumine liikluses. 3-1-1-106-10 p 11: „…Vajadust analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt rõhutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-1-03).“

Ei ole kahtlust, et juhul, kui liiklusohu tekkimise momendil oleks tunnistaja K. sõiduk KIA liikunud kõrvalteel, sõites välja peateele liiklusolukorras, kui menetlusaluse isiku sõidukVolvo pöörab eraldusribalt vasakule peateele tagasipöörde lõpetamas, tuleks sedastada, et tunnistaja

K. rikub sel juhul liiklusmärgi „anna teed“ nõuet. LS § 56 lg 1 näeb ette, et ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Juba sellest reeglist tuleneb, et kõrvalteelt peateega ristmikule sõites peab juht liikuma selliselt, et anda teed peateel liikuvale sõidukile, sest peateel liikuval sõidukil on eesõigus. § 57 lg 1 ( reguleerimata ristmikul LS

sõitmise reeglid) näeb ette konkreetselt, et juht peab andma teed juhile, kes

läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast.

Antud normi rikkumist ei saa tunnistaja K.le ette heita, sest kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud muu faktiline liiklusolukord. Nimelt on tuvastatud, et liiklusohu tekkimise momendil, kui menetlusaluse isiku sõiduk Volvo hakkas pöörama eraldusribalt vasakule, lõpetades tagasipööret, liikus tunnistaja sõiduk KIA juba peateel otsesuunas. Seega kuulub kohaldamisele liiklusseaduse norm, mis reguleerib liiklusolukorda, mil mõlemad sõidukid liiguvad peateel. Sel juhul tuleb autojuhil ud normist: lähtuda LS § 57 lg 2 sätestat kui peatee või sõidueesõigusega

tee suund muutub, peab peateel või sõidueesõigusega teel sõitev juht andma teed samal teel paremalt lähenevale või seal asuvale sõidukijuhile.

Tunnistaja K.

sõiduk KIA liikus peateel ristmikul otsesuunas, tema sõidusuund ei muutunud.

Menetlusaluse isiku sõiduki Volvo sõidusuund peateel muutus, sest isik sooritas peateel tagasipööret, pöörates peateelt vasakule eraldusribale ja eraldusribalt vasakule peateele.

Liiklusolukorras, kui menetlusaluse isiku sõidukVolvo hakkas sõitma eraldusribalt vasakule peateele

, oli sõidukite vastastikune paiknemine peateel selline, et tunnistaja K. sõiduk KIA asus sõiduki Volvo suhtes paremal ja lähenes Volvole, liikudes otsesuunas. Sel juhul oleks menetlusalune isik l tema pidanud tegutsema LS § 57 lg 2 normi kohaselt, ehk anda teed peatee suhtes paremalt lähenevale sõidukile. Menetlusalune isik ei tegutsenud vastavalt LS § 57 lg 2 sättele, ei andnud KIAle teed, mille tõttu pidi KIA järsult pidurdama kokkupõrke väl timiseks. Selles seisneb menetlusaluse isiku hoolsuskohustuse rikkumine. ki

Menetlusaluse isiku väide, et tal oli peateel sõites alati sõidueesõigus mis tahes kõrvalteelt väljasõitva sõiduki suhtes ja kohaldamisele tuleks LS § 57 lg 1 ( kõrvalteel sõit evjuht peab andma teed sõidueesõigusega juhile), ja liiklusõnnetuses on süüdi see juht, kes sõidab peateele kõrvalteelt, ei ole põhjendatud.

Kohus selgitab, et vastutust kannab autojuht, kellele on saabunud tagajärg ( antud juhul on tagajärjeks kokkupõrkes kahju tekitamine sõiduki omanikule, mille kohta ei ole vaidlust) normatiivselt omistatav ( vastav kohtupraktika on kohtuotsuses ülal näidatud).

Kohus on seisukohalt, et tagajärg, teisele isikule kahju tekitamine, on omistatav just menetlusalusele isikule, seda LS § 57 lg 2 sätestatud hoolsusrikkumise tõttu. Just menetlusaluse isiku liikluskäitumise pärast pidi tunnistaja peateel sõitev KIA sõiduk järsult

K. otsesuunas

reageerima, pidurdades ja peatudes kes hakkas liikuma , püüdes vältida kokkupõrget Volvoga, eraldusribalt vasakule peateele, muutes sellega liikumissuunda. Kohus tuletab meelde, et nõude

„anna teed“ täitmine tähendab seda, et teed andma kohustatud isik peab liikuma selliselt, et teine liikleja oleks sunnitud järsult muutma suunda või kiirust, vt LS § 2 p 1 – „ anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat

-kiirust; muutma liikumissuunda või “. Menetlusalune isik, asudes

eraldusribal ja valmistudes ette viia tagasipööre lõpuni, oleks pidanud mitte ainult vaatama eraldusribalt paremale peateele ( nagu ta kirjeldab kaebuses ja on kinnitanud ütlustes) veendumaks, et peateel paremalt ei ole sõidukeid t pööramist vasakule , vaid, enne eraldusribal tagasipöörde lõpetamiseks, vaatama otse veendumaks, et peateel ei ole sõidukeid, mis on sinna välja sõitnud kõrvalteelt ja liiguvad seega otsesuunas. Kui LS § 57 lg 2 otsesuunas olevalt

sätestatud hoolsuskohustus oleks menetlusaluse isiku poolt täidetud, ei peaks KIA juht järsult pidurdama. Menetlusaluse isiku mõte, et kuna KIA sõitis välja peateele kõrvalteelt, tema aga liikus kogus aeg peateel, järelikult, pidi KIA juht andma talle teed ja mitte sõita kõrvalteelt peateele kuni Volvo on tagasipöörde lõpetanud ja lõpliku suunaga peateel liikuma asunud, ei tugine seadusel ja seega ei saa KIA juhile omistada ühtki normi rikkumist. Kohus juba rõhutas, et LS § 57 lg 1, millele osutab menetlusalune isik, on kohaldatav juhile, kes liiklusohu tekkimisel hetkel sõidab kõrvalteel. Tee andmise nõude järgimine ei tähenda formaalselt seda, et kõrvalteel asuv sõiduk ei sõida peateele enne, kui veendub, et läheduses peateel ei ole ühtki sõidukit. Ka kõrvalteelt väljasõitmine peateele on lubatud, aga ainult selliselt, et „Anna teed“ nõue oleks tagatud, et peateel asuv sõiduk ei peaks vähendama kiirust, pidurdama või peatuma järsult. Näiteks, kui kõrvalteel sõitev juht näeb, et peateel tema suunas läheneb sõiduk, kuid kiirus ja vahemaa on selline, et ta võib peateele sõita ja liikuda edasi otsesuunas, ei ole tegemist „anna teed“ nõude rikkumisega, sest peateel liikuvale sõidukile ei põhjusta kõrvalteelt väljasõitva sõiduki liikluskäitumine ühtki probleemi. Käesol väärtreoas

eva ja asjaoludesse puutuvalt on kohtu arvates põhjendatud ja mõistlik tunnistaja selgitus, et kui ta sõitis kõrvalteelt peateele ja lähenes K.

eraldusribale, soovides edasi sõita otsesuunas omal rajal, ja Volvo sõiduk asus sel hetkel eraldusribal oma rajal, ei kujutanud KIA ja Volvo sel ajal ohtu üks teisele. Liiklusoht on tekkinud hetkel, kui Volvo tegi liigutuse vasakule peateele suunas, kui KIA sõitis juba peateel.

Kohus on arvamusel, et ust hoolsuskohustuse rikkumisega põhjustatud tagajärg on omistatav j menetlusalusele isikule.

Nüüd kohus näitab, kas hoolsuskohustuse rikkumisest tekkinud tagajärje põhjustamine oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. ülalnäidatud kohtuprak Nagu tuleneb tikast, arvestada

tuleb nn usalduspõhimõtet, mis tähen võib lähtuda sellest, et teised dab, et teo toimepanija liiklejad käituvad õiguspäraselt.

Rusikareegel, LS

57 lg 2, § et võrdse tähendusega teel liikudes, peab juht lähtuma sellest, et sõidueesõigus on sellel sõidukil, kes sõidab suuna muutmiseta, sõidusuuna muutmisel tuleb teed anda, on igale autojuhile tuttav ja liikluskultuuris omaks võetud. Igaüks autojuht eeldabki, et ka teine liikleja lähtuda samast reeglist. Kohtu arvates puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et peateel sõitev ne sõiduk, peab käituma tei KIA, liikluses kuidagi teisiti ainult sel alusel, et ta on peateele sõitnud kõrvalteelt, sest LS § 57 lg 2 hoolsuskohustuse täitmisel ei oma mingitki tähtsust, mis teel on sõiduk peateele sõitnud, peamine, et sõiduk liigub juba p LS § t eateel.

2 p 81 kohaselt eraldusja haljasriba on ka tee. Sellest tulenevalt ei ole alust arvata, et eraldusribal või sellele sõitev sõiduk peaks lähtuma muust reeglist. Peatee vasakult rajast eraldusribale sõitmine ja sellelt vasakule peateele edasisõitmine on seega peateel suuna muutmisega sõit Volvo sõiduk). ( Peateel sõitmine selle ületades eraldusribale ja edasi peateele otse on peateel sõitmine otsesuunas ( KIA sõiduk). Seega autojuhile oleks ettenähtav ja teise liikleja käitumine.

Hoolsusrikkumise puhul on tegemist ettevaatamatusest toimepandud teoga. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

Sõites eraldusribalt vasakule peateele, ei teadnud menetlusalune isik, et ta ei anna teed tegelikult sõidueesõigust omavale peateel sõitvale sõidukile KIA. Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil, et tema arvates kui ta hakkas sõitma eraldusribalt vasakule, ei asunud KIA sõiduk peateel, vaid oli kõrvalteelt välja sõitmas. Kohus on tuvastanud, et tegelikult kui menetlusalune isik tegi liigutusi vasakule peateele sõitmiseks, liikus KIS sõiduk juba peateel otsesuunas. Kui menetlusalune isik oleks tähelepanelikum ja kohusetundlikum, oleks ta hoolsuskohustuse rikkumist ja sellest tuleneva kahju tekitamist teisele isikule ette näinud. Kui menetlusalune isik oleks tähelepanelikum, vaataks ta mitte ainult eraldusribal olles paremale, vaid kas otse, et veenduda, et pöörates vasakule, ei ole tema suhtes paremalt otsesuunas ( ehk ületades peateed) liikuvat teist sõidukit.

Kohus leiab tuvastatuks järgmist.

29.07.2018 xxx it Volvo 940, sooritades asuva hoone juures menetlusalune isik sõiduk tagasipööret peateele, tegutsedes hooletusest, ei andnud teed peateel otse ületavale sõidueesõigust omavale sõidukile KIA, millele järgnes kokkupõrge, mille tagajärjel põhjustatud liiklusõnnetus ja varaline kahju S , rikkudes LS 57 lg 2 sätestatut. . K.

Isikule väärteoprotokollis kirjeldatud vastutuse aluseks olevad asjaolud on kohtuliku arutamise käigus kinnitust leidnud.

Isikule on väärteoprotokollis ette heidetud LS § 56 lg 1, 33 lg 2 p 8 ja 14 lg 2 rikkumisi, ehk normide rikkumist, mis näevad ette, kuidas juht peab liikluses käituma üldiselt, nimelt ristmiku ületamise üldreeglid, juhi üldkohustused, liikluskorra järgmise üldkohustus.

Konkreetsele

normile, antud juhul LS § 57 lg 2 normi rikkumisele, ei ole väärteoprotokollis osutatud, kuigi kõik faktilised asjaolud on väärteoprotokollis näidatud. Tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega, mille tõttu tuleks kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Kohtu arvamust kinnitab kohtupraktika. Riigikohtu lahendis 3-1-1-5-

15 p 19 on märgitud:

„…Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukohtade järgi ei tingi süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud, et kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr , p 7 ja otsus asjas nr 3-1-1-71-13 3-1- 1-75-03, p 7).

Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr , p 8 ja otsus asjas nr

3-1-1-80-05 3-1-1-54-09, p 8.2)…“

LS § 223 lg 1 väärteokoosseis, mille järgi on menetlusalusele isikule süüdistus esitatud, on blanketne süüteokoosseis vastutus on ette nähtud liiklusnõuete rikkumise eest. Seega tuleb - süüdistuses näidata vastutuse aluseks olevad asjaolud ja osutada seaduse konkreetsele normile, mida teoga rikuti. Kohus andis teole õigusliku hinnangu, osutades LS § 57 lg 2 rikkumisele, mille kohta ei ole väärteoprotokollis märgitud. Samas andis kohus õigusliku hinnangu, tuginedes samadele, väärteoprotokollis kirjeldatud asjaoludele, ei ole midagi asjaoludele olulist lisanud.

Arvestades ülalnäidatud kohtupraktikat, ei ole kohtu arvates sellises kohtu menetluslikus otsustuses väärteomenetlusõiguse rikkumist.

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 223 lg

1 järgi.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2. peatüki 2. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud.

O.G ole kohus tuvastanud. süüd välistavaid asjaolusid KarS 2. peatüki 3. jao mõttes ei

Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-1-

58-13 p.7), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Menetlusalune isik on toime pannud süüteo, mis vastab väärteokoosseisule (LS § 223 lg 1 ).

LS § 223 lg 1 näeb põhi rahatrahvi kuni 300 trahviühikut

karistusena ette (1200 eurot), aresti kuni

30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni 6 kuuni ning lõike 2 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni.

KarS §§ 57 ja 58 tulenevaid karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Hinnates kaebuse esitaja süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, arvestab kohus kõigepealt süüteo toimepanemise asjaolusid. Nimelt nähtub, et süüteo toimepanemisega kaasnes liiklusõnnetus, kus tekkis nii varaline kahju. Varaline kahju tekkis ühele Arvestades sõiduki KIA osapoolele. mehhaanilisi kahjustusi, mis on

tuvastatavad sündmuskoha vaatlusprotokollist, ei ole tekitatud kahju suur ega väga oluline. Seega leiab kohus, et LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav alla keskmise,

Menetusalune isik . Karistusregistris ei oma karistusregistri kohaselt kehtivat väärteokaristust alates oktoobrist 2015 kehtiva karistusena oleva arest väärteo eest, on kohtu arvates kustunud seaduse alusel, karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel, ühe aasta möödumisel alates aresti ärakandmisest.

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus süü vastab menetlusaluse isiku suurusele, mis on alla keskmise.

Määratud karistuse suurus on selline, mis võib olla kohaldatud isiku suhtes, kes ei oma varasemaid karistusi.

Karistus oluliselt

rot ehk 600 eurot alla sanktsiooni keskmise määra ( keskmine määr on 150 eu ,

isikule on määratud 50 trahviühikut summas 200 eurot) kinnitab, et menetleja on arvestanud kõiki neid asjaolusid. Kohtu hinnangul tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistust lugeda proportsionaalseks toimepandud süüteoga ja süüdlase i ja üldpreventiivsete sikuga, samuti erieesmärkidega.

Puutuvalt üldpreventsioonist leiab kohus, et määratud karistus, annab ka teistele liiklejatele signaali, et liikluses tuleb olla hoolikas ja tähelepanelik ning teiste liiklejate ja nende vara kahjustamisest tuleb hoiduda.

Karistuse summa 200 eurot ei ole ebaproportsionaalne suur, et ohustaks menetlusaluse isiku toimetulekut. Ka alampalga juures on sellise rahatrahvi tasumine reaalne, kui isikul on kas tagasihoidlik, kui püsiv sissetulek. Menetlusalusel isikul on olemas töökoht, järelikult püsiv sissetulek.

KOHTU MEETMED

O.G

- ja menetlustalituse kaebus Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu 04.10.2018 üldmenetluse otsuse peale

väärteoasjas nr. 2440,18,004001 tuleb jätta rahuldamata ja määratud karistus muutmata.

Inna Kirsipuu kohtunik