2-16-18031/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(6)

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-18031

Tsiviilasi

XX hagi Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise ja kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

18 734.54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja

Era

Liisingu

Inkassoteenused

Aktsiaselts

(registrikood 10625474), lepinguline esindaja Alari

Avamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Pärnu Maakohtu 17. septembri 2018 otsuse peale esitatud XX

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta XX menetlusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

2(6)

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (hageja) esitas 29. novembril 2016 maakohtule hagi Era Liisingu Inkassoteenused

Aktsiaseltsi (kostja) vastu.

Hagejale määrati 28. juuni 2017 riigi õigusabi korras esindaja, kes esitas maakohtule 18.

jaanuaril 2018 hagiavalduse tervikteksti (I kd, tl-d 141–145). Hageja täpsustatud nõudeks on

sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ja kahju hüvitamine.

Hagis esitatud asjaolude kohaselt esitas kostja 25. septembril 2009 hagi hageja vastu

298 544 krooni saamiseks (tsiviilasi nr 2-09-51091). Nimetatud menetluses esitatud nõude

omandas kostja OÜ-lt Ramle Grupp. Nõue tulenes sellest, et hageja ja OÜ Ramle Grupp

vahel oli sõlmitud müügileping, millest OÜ Ramle Grupp taganes ning nõudis hagejalt

tasutu tagastamist. Tsiviilasja nr 2-09-51091 menetluses sõlmisid pooled 30. märtsil 2011

kompromissi, mille kohus kinnitas määrusega 6. aprillil 2011 ja mis on jõustunud. Vastavalt

kohtumäärusega kinnitatud kompromissile kohustus hageja kostjale tasuma müügilepingust

tuleneva nõude koos leppetrahvi ja poole hagiavalduselt tasutud riigilõivuga kokku summas

19 719.60 eurot osamaksetena ning alates 20. septembrist 2011 tasuma ka intressi 10%

tagastamata

jäägilt

aastas

kompromissisumma

ajatamise

eest.

Intressi

suuruse

väljaarvutamine jäi kompromissi kohaselt hagejale. Lisaks sellele kohustus hageja

osamaksetega viivitamisel üle 30 päeva tasuma viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest kuni

kogu

võlgnevuse

tasumiseni,

kusjuures

esimeses

järjekorras

loeti

kustutatuks

viivisevõlgnevus ning seejärel põhivõlgnevus.

21. novembril 2011 esitas kostja kohtutäitur Rannar Liitmaale täitmisavalduse. Kostja poolt

esitatud andmetel oli 30. septembri 2015 seisuga võlgnevusest tasutud 18 734.56 eurot,

tasumata oli viivis 958.04 eurot ja põhinõue.

2. Maakohus võttis 18. jaanuaril 2018 kostja vastu esitatud hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja kahju 18 734.54 euro saamiseks menetlusse 18. aprilli 2018 määrusega (II

kd,

tl-d

40–44).

Nõude

materiaalõigusliku

alusena

on

hageja

tuginenud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg-le 8, täitemenetluse seadustiku (TMS) §

221 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-tele 1 ja 2.

Hagis tuginetakse sellele, et kompromiss on heade kommete vastasuse tõttu tühine.

Kompromissi kinnitamine viisil, kus hageja kohustus tasuma põhinõudena müügilepingu

taganemisest tuleneva nõude koos leppetrahvi ja riigilõivuga olukorras, kus OÜ-l Ramle

Grupp puudus müügilepingust taganemise õigus, on vastuolus heade kommetega. Seega ei

saanud tehingu tagasitäitmisest tuleneda hageja vastu nõuet. Kohus oleks pidanud jätma

kompromiss kinnitamata TsMS § 430 lg-st 3 tulenevalt.

Lisaks leiab hageja, et kompromissi alusel nõutav viivis 0,5% on ebamõistlikult kõrge, olles

kolm korda suurem seaduses sätestatud viivisemäärast. Täitemenetluses on hageja tasunud

viivist põhinõudest rohkem ja põhinõue on jätkuvalt tasumata. Enampakkumisel on müüdud

kinnistu ja korteriomand, mis oli hageja elukohaks. Sundtäitmine on hagejat ebamõistlikult

kahjustanud.

Kompromissis sisalduv intressi tasumise kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja

tühine. Müügilepingu alusel tagastatavalt summalt ja riigilõivu hüvitamiselt ei saa intressi

nõuda. Tegemist ei ole laenulepinguga. Lisaks on intressimäär ebamõistlikult kõrge.

Täitemenetluses nõutav võlgnevus on 10 korda suurem summast, mille hageja sai

müügilepingu alusel. Kompromissi sõlmimise tagajärjel on hageja sattunud äärmiselt

raskesse olukorda. Kompromissis leppisid pooled kokku kohustuse täitmise järjekorras.

Ainuüksi 15. jaanuari 2018 seisuga oli viivise suuruseks 227 564.18 eurot ja intressi

suuruseks 12 470.51 eurot.

3(6)

Hageja oli kohtumenetluses pinge all ja oli nõus sõlmima talle ebasoodsatel tingimustel

kompromissi. Kostja teadis sellest ja ei olnud nõus tegema järeleandmisi. Hageja

lepingulisest esindajast vandeadvokaat ei tegutsenud kliendi huvides.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusi ei esine. Tegemist

on jõustunud kohtulahendiga, see vastas hageja tahtele ning hagejat esindas menetluses

vandeadvokaat. Asjaolud, mis saaksid käesoleval juhul kõne alla tulla, peavad olema

tekkinud pärast 30. märtsi 2011 kompromissi sõlmimist.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4. Pärnu Maakohus jättis 17. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

5. Maakohus kohaldas TMS § 221 sätet ning lähtus sellest, et täitedokumendiks oli jõustunud

kohtumäärus (TMS § 2 lg 1 p 1). Hagiavalduses oli nõude alusena tuginetud sellele, et 30.

märtsil 2011 sõlmitud kompromiss on tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

6. Maakohus hindas kompromissilepingu headele kommetele vastavust TsÜS § 86 lg 2 alusel.

Kohus tuvastas järgmised asjaolud:

- kohtule ei ole esitatud tõendit, mille alusel saaks väita, et hageja sõlmis

kompromissilepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest (vajadus lõpetada

kohtumenetlus kulude vältimiseks olukorras, kus hageja leidis endal olevat õigus

hagile vastu vaielda), sõltuvussuhtest (hagejal ja kostjal seos puudus),

kogenematusest

(kompromissi

sõlmimisel

esindas

hagejat

vandeadvokaat),

rääkimata sellest, et puuduvad tõendid, nagu oleks kostja sellistest asjaoludest

teadlik olnud;

- hageja vastu esitatud nõuet vähendati;

- hagejal võimaldati summa tasuda kolme aasta jooksul (10% intress ei ole sellisel

puhul keelatud, see on oluliselt madalam kui tavapärane pangaintress, ja selline

intress on ka sedavõrd pika maksegraafiku puhul mõistlik);

- kompromissi alusel võib hageja maksetega alustada alles 6 kuud pärast kompromissi

sõlmimist;

- kompromissi alusel kohaldatakse viivist alles siis, kui hageja on maksetega viivituses

üle 30 päeva (viivisemäär on küll ebamõistlik (umbes 20-kordne seaduses

sätestatuga võrreldes) sõltumata sellest, et sel ajal kohtupraktika ebamõistlikult

kõrge viivisemäära kohta puudus);

- hageja on kompromissi allkirjastanud isiklikult;

- 30. märtsi 2011 kohtu eelistungi protokollis on eraldi välja toodud, et

menetlusosalised kinnitasid kohtule, et kompromiss on sõlmitud vabatahtlikult, ilma

sunduseta ja et nad on teadlikud, millised on kompromissi sõlmimisel menetluse

lõpetamise tagajärjed.

Eeltoodud tuvastatud asjaoludele tuginedes ei ole kompromissileping tühine. Lisaks on

kompromissilepingust tulenev rahaline nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Nõue tasutu

tagasi saamiseks tulnuks esitada hiljemalt 20. septembril 2014.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas 17. oktoobril 2018 apellatsioonkaebuse riigi õigusabi korras määratud esindaja

vahenduseta. Kaebust on ringkonnakohtu nõudmisel kahel korral täpsustatud.

8. Viimases apellatsioonkaebuse täpsustuses hageja: 1) loobub talle riigi õigusabi korras

määratud esindajast ja taotleb uue esindaja määramist; 2) taotleb vaidlustatud otsuse

tühistamist, sh menetluskulude osas, ja tunnistada sundtäitmine lubamatuks; 3) taotleb

kompromissilepingu tühistamist ja selle kinnitanud kohtumääruse tühistamist; 4) taotleb

4(6)

täitemenetluses tasutud summa 18 734.54 euro tagastamist; 5) taotleb menetlusabi

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

9. Kokkuvõtvalt tugineb hageja apellatsioonkaebuses sellele, et esinevad TsMS § 430 lg-s 8

sätestatud kompromissi tühistamise eeldused, mis olid ka esialgses hagiavalduses välja

toodud. Hageja leiab, et tuginedes põhiseaduse §-le 15 saab kohus kompromissi kinnitava

määruse tühistada. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja jättis seaduserikkumised

hagiavaldusest välja, mistõttu maakohus tema esialgses hagiavalduses kirjeldatud

seaduserikkumisi ei käsitlenud. Hageja tugineb vaidluse asjaoludele, mille suhtes

kompromiss sõlmiti (tsiviilasi nr 2-09-51091), et tegelikult ei olnud kostja õiguseelnejal

lepingust taganemise õigust ning kostjal ei saanud olla hageja vastu nõuet. Kompromissi

sõlmimisel ei olnud hageja sellest teadlik ja hagejat hoiti teadmatuses. Kostja väidetes

esinesid pettuse, eksimuse, võimatu ja seadusevastase tingimuse täitmise kohustamise,

heade kommete vastasuse ja asjatundja ebaõige arvamuse asjaolud.

Ringkonnakohtu seisukoht

10. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb

jätta menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust

menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.

11. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikust ja

põhjendatust vaid osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse

täies ulatuses.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus perspektiivitu ning kui eeldada kaebuse

esitaja faktiväidete õigsust, ei saa kaebus, ka osaliselt, rahuldamisele kuuluda. TsMS § 637

lg 1 p 6 säte kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid, mis tuleb

kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.

13. Ringkonnakohus hindab praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega

hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja saab taotleda apellatsioonkaebuses vaidlustatud

otsuse tühistamist ning ei saa esitada uusi nõudeid, mille menetlemist maakohtus pole

taotletud. Eeltoodud asjaolu on ringkonnakohus hagejale selgitanud (III kd, tl-d 67–68).

Lähtuda tuleb menetlusse võetud hagis esitatud nõuetest ja nõude aluseks olevatest

asjaoludest (18. jaanuari 2018 hagiavaldus, milles nõutakse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist ja kahju 18 734.54 euro hüvitamist, I kd tl-d 141–145). Maakohtusse esitatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi alusena oli tuginetud asjaolule, et poolte vahel

sõlmitud kompromiss on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine.

Apellatsioonkaebuses esitas hageja uusi nõude aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid.

Kolleegiumi hinnangul ei ole TsMS § 652 lg-te 2 ja 3 eeldused täidetud, et

apellatsioonimenetluse läbivaatamisel ja lahendamisel saaks arvestada kaebuses esitatud

uute asjaolude ja tõenditega.

14. Hageja viitab sellele, et riigi õigusabi korras määratud esindaja ei võtnud arvesse tema

esialgses 29. novembri 2016 hagiavalduses välja toodud asjaolusid ning neid ei olnud

kajastatud 18. jaanuari 2018 hagiavalduses. Kolleegium märgib, et eeltoodud asjaolu ei anna

hagejale täiendavaid õigusi, kui on sätestatud apellatsioonimenetluse piiridena TsMS §-s

652. Esindaja, nii riigi õigusabi korras määratud kui ka eraviisiliselt võetud, on riigist

sõltumatu ning menetluses osalemine on põhiolemuselt isiku ja tema esindaja vaheline asi

(vt Riigikohtu 28. veebruari 2018 otsus asjas nr 2-15-2894, p 14 teine lõik).

Advokatuuriseaduse § 43 lg 1 kohaselt on advokaat õigusteenust osutades sõltumatu ning

juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika

5(6)

nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 5

lg 1 järgi kehtib see ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti

materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on

õigesti tuvastanud, et puuduvad TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud eeldused, et tunnistada

kompromissi alusel toimuv sundtäitmine lubamatuks.

15.1. Maakohus on õigesti leidnud, et kompromissi materiaalõiguslik külg kujutab endast

kompromissilepingut võlaõigusseaduse § 578 mõttes. Kompromiss ei tohi olla vastuolus

heade kommete ega seadusega (TsÜS §-d 86 ja 87). Kompromissi saab tühistada, kui see on

tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskeid asjaolusid ära

kasutades (TsÜS § 90 lg 1). Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele

poolele ning tühistamiseks ei pea pöörduma kohtu poole (TsÜS § 98 lg 1). Hageja ei ole

maakohtu menetluses asjaoluna välja toonud, et on kompromissilepingu tühistanud.

15.2. Kompromissi sisu määravad kindlaks pooled ning selle kinnitamise otsustab kohus.

Praeguses asjas on maakohus pooltevahelise kompromissi kinnitanud, mis tähendab, et

kohus on teinud kindlaks, et kompromissi on võimalik täita, see ei ole vastuolus heade

kommetega, seadusega ega riku olulist avalikku huvi (TsMS § 430 lg 3). Kohus võib

eeldada, et kokkulepe vastab kompromissis osalevate isikute tegelikule tahtele.

15.3. Vastuolu heade kommetega tõusetub eelkõige siis, kui kompromissileping kahjustab

ebaproportsionaalselt ühe poole õigusi. Kompromiss kui kokkulepe saab olla vastuolus

heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu kokkuleppe sõlmimise ajal.

Kompromissi kinnitamise otsustamisel kohus vastuolu heade kommetega ei tuvastanud. Ka

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel maakohus eeltoodud asjaolu ei

tuvastanud ning ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega.

16. Vaidlustatud otsuses on maakohus kompromissi kehtivusele hinnangu andnud ning kaebuse

väited ei võimalda jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Kuna esimese astme kohus

on kõigile hageja kompromissi kehtivust käsitlevatele seisukohtadele piisava selgusega

vastanud ning ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsusega täies

ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse

põhjendusi korrata. Muuhulgas märgib kolleegium, et kuna sundtäitmine on lubatav, siis ei

saa tõusetuda ka täitemenetluses tasutud raha tagastamise ega sellise nõude aegumise

küsimust. Seega ei oleks edukas ka kaebuses esitatud väide, et rahaline nõue pole aegunud.

17. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus, et kuna hagi jäi rahuldamata, siis jättis

maakohus põhjendatult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

18. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud

põhjendustel hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et

on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud

hageja väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei

kuuluks rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole hageja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui

apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse,

millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis

maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele hageja väidetele. Tegemist on sisulisi

põhjendusi kajastava lõpplahendiga. Hagejale on tagatud ka kaebeõigus.

19. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka

menetlusabi taotlus riigilõivu maksmisest vabastamiseks ja riigi õigusabi korras advokaadi

määramiseks. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et hageja

menetluses osalemine oleks edukas (TsMS § 181 lg 1 p 2).

Menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole põhjendatud nõuda hagejalt riigilõivu tasumist, s.o

nõuda apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamist (TsMS § 637 lg 1 p 3), sest

6(6)

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on hagejal õigus TsMS § 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

Hagejale riigi õigusabi korras määratud advokaat on keeldunud RÕS § 19 lg 1 alusel riigi

õigusabi osutamisest. RÕS § 19 lg 1 järgi kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras

õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva

huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub

protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi

osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi

saajale.

Vandeadvokaat Eve Grass on hagejale 24. septembril 2018, 29. novembril 2018 ja

täiendavalt 4. jaanuaril 2019 selgitanud, miks ei ole põhjendatud esitada maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebust. Vandeadvokaat on seisukohal, et hageja väidetav nõue ei põhine

seadusel ja puudub ka protsessuaalne võimalus kaitsta hageja õigusi ja huve. Praeguses asjas

ei pidanud maakohus analüüsima ega andma õiguslikku hinnangut tsiviilasjas nr 2-09-51091

vaidluse all olevatele tehingutele.

Kirjaliku põhjendusega loetakse riigi õigusabi osutatuks ning puudub alus uue riigi õigusabi

osutaja määramiseks või vahetamiseks.

20. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse

kulud jätta apellandi kanda. Kuivõrd vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses välja

mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis kulude puudumise tõttu tuleb jätta

nende suurus kindlaks määramata.

21. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust vastustajale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kuna

dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt tagastada.

Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teisele

poolele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest