1-18-5139/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-5139

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2019, Tallinn

Kriminaalasja number

1-18-5139

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed ja Sten Pavel Gontšarov Lind

Kriminaalasi

U.R süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30. oktoobri 2018. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava U.R valitud kaitsja advokaat Marko Tammann

P

rokurör

Lääne aprokuratuuri ringkonnaprokurör Ringkonn Merry Tiitus

Süüdistatav

U.R

isikukood XXX, elukoht X X XX, töökoht XX, karistatus puudub

, tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

Valitud kaitsja advokaat Marko Tammann

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu 30. oktoobri 2018. a Jätta Pärnu otsus U.R süüdistusasjas KarS § 121 lg 1 järgi muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Valitud kaitsjale advokaat Marko Tammanile apellatsioonimenetluses makstud tasu

720 eurot

jätta U.R kanda.

2(7) Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 5. juuli 2018. a määrusega anti U.R kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 17.10.2017 X

-l riietest kell 18:16 Pärnu linnas XX garaažikompleksis võttis kätega XX kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel püsti tõusis ja liikus U.R suunas, , kui

XX tõukas U.R kannatanu kätega keha piirkonda lükates t ja parema jalaga vastu paremat külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas XX kannatanut kätega, mille tagajärjel kukkus pikali maha. U.R tekitas löömisega XX XX- le füüsilist valu, turse ülahuulel küünarnukil e, kahe hamba loksumise, marrastused paremale e ja paremale e. põlvel

Seega, tema teise inimese tervisekahjustamisega ja samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Pärnu Maakohtu U.R süüdi

30. oktoobri 2018. a otsusega tunnistati

KarS § lg 1 järgi ja mõisteti rahaline karistus 100 päevamäära (määr 30,30 eurot) talle

summas 3030 eurot. maa e tingimisi KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistus kohaldamata 1-aasta katseajaga. Katseaja alguseks on

se kohtuotsuse kuupäev.

3.

Maakohus leidis, et U.R süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. Kohtu

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Tõendikogumist jättis kohus välja asitõendi vaatlusprotokolli kuivõrd see ei kajastanud ,

terviklikult videolindil toimuvat. Kohus, tutvudes videolindi salvestisega asus seisukohale, süüdistatav tungis õigusvastaselt kannatanu garaaži liiklusolukorda selgitama, piirates kannatanu liikumissuunda. Rünnak toimus tinglikult kolmes etapis, mille käigus kannatanu esmalt lükkas

U.R enda teel U.R tõukas kannatanu pea ees maha. t eemale, mille peale

Sellest tulenevalt ei saanud kannatanu kukkumine olla tingitud vaid tasakaalu kaotamisest. Kannatanul marrastused küünarnukkidel ning paremal põlvel on põhjuslikus seoses kukkumisega ja vastavad inkrimineeritud KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnustele. Seejärel hakkas U.R lahkuma, kuid kannatanu läks talle järgi ja tahtis sonimütsiga lüüa. Süüdistatav blokeeris ,

löögi surudes kannatanut parema käega õlast, nägu maa poole. Seejärel süüdistatav lõi parema jalaga kannatanut parema puusa piirkonda. Kannatanu lõi süüdistatavat vasaku käega, milles soni kannatanut. Enne lahkumist müts, näo piirkonda. Süüdistatav tõukas pööras süüdistatav end kannatanu suunas tagasi ja toimus uus eskaleerumine. Kannatanu tegi madala jalalöögi ning süüdistatav lõi parema käega kannatanut näo piir konda ning liikus kannatanule

peale, nii et viimane kukkus pikali maha. Sellisest asjade käigust tegi maakohus järelduse, et KarS § 121 lg 1 tunnused on igal juhul täidetud.

3.2 asuguse, Kohus asus seisukohale, et U.R pani teo toime otsese tahtlusega. Ig sh oletatava konflikti lahendamine väljus U.R kontrolli alt. U.R lõi ning tõukas korduvalt kannatanut pikali, tead s, et võib sellega põhjustada e

kannatanule valu ning

tervisekahjustusi. Puudub ka eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus, sest süüdistataval ei tekkinud õigust hädakaitsele. Hädakaitseseisundi tekkimiseks on vajalik reaalne oht. Antud juhul

3(7)

see puudus ja süüdistataval ei olnud alust arvata, et tema õigusvastane tegevus kannatanut ei ärrita. süüd välistavad asjaolud. Puudub ka

3.3 Kohus mõistis U.R-ile karistuseks rahalise karistuse, kuna U.R on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Kohus arvestas ka süü suurust. Kohus leidis, et karistuse eesmärgid on võimalik saavutada täitmisele pööram rahalise karistuse tingimisi isega.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Marko Tammann, kes U.R kaitsja

vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (KrMS § 338 p Kaitsja palub U.R -d 2 ja 3).

süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult, - kooskõlas KrMS 321 lg 2 p ga 5, uurida U.R , kannatanu ja tunnistaja

ja videosalvestist. Kaitsja hinnangul on maakohus XX YY ütlusi

käsitlenud sündmust ühekülgselt süüdistatava kahjuks, jättes käsitlemata ja kallutatult süüdistatava ütlused liiklussituatsiooni kohta tõdedes üldsõnaliselt ja umbmääraselt, . Maakohus

et kinnitust on leidnud U.R tegutsemine otsese tahtlusega. U.R ütlustest ei saa teha järeldust, et tema tekitas pingelise olukorra. Kaitsja hinnangul on tulenevalt muutunud kohtupraktikast tegemist kriminaalm

enetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Samas möönab kaitsja, et maakohtu põhistused toimunud liiklussituatsiooni kohta jäävad arusaamatuks olukorras kus kohus märgib, et liiklusküsimus ei ole asjakohane.

4.2 Seonduvalt süüdistuses esitatud teokirjeldusega ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohtadega.

Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et U.R sisenes kannatanu garaaži araaž kuulus korteriühistule, mitte kannatanule. U.R sisenes garaaži, et . G

selgitada tekkinud liiklusolukorda. Seega leiab kaitsja, et U.R käitumist ei saa käsitleda õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses kui maakohus luges U.R poolt . Juhul, kannatanu liikumisvabaduse takistamist talle ette seismisega õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi KrMS § 338 p 2 tähenduses.

Kaitsja heidab siinkohal maakohtule ette ka ehitatud ja materiaalõiguslikult ebakorrektselt üles motiveeritud otsust, mis raskendab selle apelleerimist.

4.3 Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et salvestiselt nähtuvalt toimus tinglikult n.ö kolm kokkupõrke etappi süüdistatava ja kannatanu vahel. Esimese maakohtu poolt kirjeldatud etapi kohta leiab kaitsja, et see ei ole käsitletav tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 1 mõttes. jope kraest tõmbamisel valu tekitamist ei ole

XX

väitnud. Maakohtu hinnangul moodustas koosseisu tõmbamise lükkamise tagajärjel valulik - kukkumine. Kriminaalmenetluses ei ole aga tuvastatud, milliseid konkreetseid kehalisi kahjustusi või vigastusi kukkumine le põhjustas. Kaitsja hinnangul tuleb seega kõrvaldamata kahtlused XX-

kukkumise tagajärjel tekkida võinud võimalikest vigastustest tõlgendada süüdistatava kasuks.

T uvastatud ei ole asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et U.R täitis KarS § koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Ettevaatamatusest kehalise väärkohtlemise eest karistusseadustik kriminaalvastutust ette ei näe.

4.4 Maakohtu poolt välja toodud teise ja kolmanda kokkupõrke etapi kohta märgib kaitsja, et tegemist võib olla hädakaitseseisundis tegutsemisega KarS § 28 lg 1 mõttes. Nimelt tõrjus Ürjo

4(7)

U.R

ontaktiga. XX poolt selja tagant tulevat rünnet ja seda tegi ta minimaalse kehalise k

Seega sai kaitsja hinnangul kannatanu tervisekahjustused U.R poolt viimase enda kaitsmisest. Kõne alla võib seega tulla KarS § 31 lg 1 kohaldamine ehk eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Kaitsja hinnangul ei olnud U.R teg

– löögid käega näo u XX

piirkonda ja väheintensiivne löök jalaga

– õigusvastased. Seetõttu ei saa XX puusa piirkonda U.R-ile esitatud süüdistust KarS § 121 lg 1 järgi pidada ka käsitletava kokkupõrke etapis põhjendatuks. eetõttu väär S on omakorda ka see maakohtu seisukoht, et saadud vigastused (turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel) on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega.

4.5 elepanu sellele, et esiteks andis kohtus Lisaks soovib kaitsja juhtida ringkonnakohtu täh XX ütlusi, et ta soovis U.R karistada, teiseks kui U.R oleks soovinud kannatanut rünnata vägivallaga, oleks ta kannatanut käega ja jalaga löönud ka siis kui kannatanu kukkus ja lebama jäi kannatanu tegevust ei saa hinnata pelgalt „pehme mütsiga ning kolmandaks vehkimiseks“ nagu seda tegi maakohus. Kaitsja hinnangul aitavad need kolm aspekti käesoleva juhtumi puhul saada adekvaatse tervikpildi.

5. Ühes apellatsiooniga palub kaitsja mõista Eesti Vabariigilt U.R kasuks välja 2520 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks.

Samuti mõista Eesti Vabariigilt U.R kasuks välja 720 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Kaitsja hinnangul on osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud, ehk tegemist on mõistliku suuruse tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Ka ei ole ülemäärane õigusabi eest makstud tunnihind.

6. Kaitsja apellatsioonile esitas kirjalikud seisukohad ringkonnaprokurör Merry Tiitus, kes palub jätta Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning alused selle tühistamiseks puuduvad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kaitsja apellatsioonidega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga kaitsja apellatsiooni suhtes, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna.

Kaitsja hinnangul on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks asjaolu, et maakohus on ja rikkunud oluliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2)

kriminaalmenetlusõigus (KrMS § 338 p 3) KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium kaitsja t

sellise lähenemisega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. 7.1 - Esmalt märgib kohtukolleegium, et KarS § 121 lg s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv aktiline süüteokoosseis. Selle süüteoko - osseisu objektiivne koosseis

sisaldab kahte alternatiivset tegu

– tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.

5(7)

Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt U.R-ile ette heidetud -le XX

tervisekahjustuse tekitamist (turse ülahuulel, kahe hamba loksumine, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel , mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. Vaatamata ) sellele märgitakse süüdistuses sedagi, et kehalise väärkohtlemisega põhjustas U.R XX- le

füüsilist valu.

7.2

, kas Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses süüdistuses U.R-ile ette heidetud käitumine seisneb ühes või mitmes eraldiseisvas teos. Maakohus leidis, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, kuid KarS § 121 lg 1 koosseis on vaatamata sellele täidetud. Kaitsja leiab, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, mistõttu U.R tegevus KarS § 121 lg 1 koosseisu ei täida. Seda põhjusel, et osades tegudes põhjustas kannatanu endale füüsilist valu ja kehavigastused ise oma agressiivse käitumisega ning osade tegude toimepanemise ajal viibis U.R hädakaitseseisundis või vähemalt näilises hädakaitseseisundis.

Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohtu senine praktika on seisukohal, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest ta ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et htlusest ja nad on ajaliskogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2015 otsus nr 3-1-1-61-15, 27. mai 2011 otsus nr 3-1-1-7-11, 30. aprill 2008 otsus nr 3-1-1-15-08).

Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 6. oktoobri 2015 otsuses nr 3-1-1-70-15 märkinud, et peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist te

omitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS §

3 järgi.

121 lg 2 p

Praeguses kriminaalasjas avaldus tegevus selles, et ta U.R jooksis sõiduautoga garaažikompleksi sisse sõitnud järele, võttis garaažist väljuda soovinud XX- le XX XX -l -l riietest

kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel püsti tõusis ja liikus U.R suunas, , kui

XX tõukas U.R kannatanu kätega keha piirkonda lükates ja parema jalaga vastu paremat t külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas XX

kannatanut kätega, mille tagajärjel kukkus pikali maha. U.R põhjustas oma XX

tegevusega - ja kehavigastusi (turs XX le füüsilist valu e ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremale e ja paremale . küünarnukil põlvele)

Seega pani U.R need teod toime kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul. Selline tegevus oli mõõdetav sekunditega. iibis U.R Turvakaamera salvestuse kohaselt v

garažikompleksis üle minuti (tl 25-34). Seega ei ole VV tegevus ajalis-ruumiliselt eristatav. Tema tegevus oli kantud ühtsest tahtlusest, s.o kannatanu suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega talle koht kätte näidata. Kohtukolleegiumi hinnangul kujutavad kannatanu suhtes toime pandud U.R teod objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.

Eeltoodut arvesse võttes maakohus on käsitlenud U.R leiab kohtukolleegium, et

tegevust põhjenda kohaldanud ebaõigesti matult mitme eraldiseisva teona, millega on

6(7)

materiaalõigust. Õigusnormi väär kohaldamine ei tingi aga kohtukolleegiumi poolt maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist, sest materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tagajärjeks ei ole olnud

süüdistatava alusetu süüdimõistmine.

7.3 Kaitsja hinnangul viibis - U.R KarS § s 28 sätestatud hädakaitses, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kui ta ka tegelikult hädakaitseseisundis ei viibinud, siis kujutas ta seda endale ekslikult ette. Sellisel juhul esineb eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus ning isik vastutab KarS § 31 lg 1 alusel seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna KarS § 121 lg 1 sätestatud kuritegu ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna, siis tuleb U.R talle esitatud süüdisuses õigeks mõista. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-

28 lg 9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt hädakaitse (KarS § 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga - (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11 13). -

Seega arutatavas krimina tegi midagi sellist, alasjas tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu XX mis

. on käsitatav õigusvastase ründena U.R suhtes

Maakohus on vastanud sellele küsimusele eitavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, sest kannatanu soov pärast sõiduauto parkimis oma kohale seadmist garaažikompleksist lahkuda, ei ole ebaseaduslik. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et eakas kannatanu viibis garaažis üksinda ja agressiivse hoiakuga tema poole suunduv võõras mees oli tema jaoks ootamatu ja hirmutav. -ga Oma ärritunud olekut ei eita ka süüdistatav, kelle sõnade kohaselt tahtis ta XX tekkinud liiklussituatsiooni arutada. Tema ärritus oli nii suur, et sundis teda tänaval oma sõidukist väljuma ja võõrasse garaažikompleksi kannatanule järgnema. Kannatanu püü U.R-ist

dis

s kannatanu teda mööda pääseda, kuid kuna viimane tõkestas tema tee, siis lükka kätega endast eemale. Hiljem püüab kannatanu U.R sonimütsiga lüües garaažikompleksist välja pääseda. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et garaažkompleksist väljasaamise eesmärgil U.R endast eemale tõukamine ja tema sonimütsiga löömine ei ole käsitletav õigusvastase ründena. XX Tegemist ei ole isegi viisakus- Sellest tulenevalt ei s või moraalinormide rikkumisega kannatanu poolt. aa rääkida ka U.R viibimisest hädakaitseseisundis KarS §

1 tähenduses.

28 lg

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et h u poolt ekslikult ädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isik ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

7(7) KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet

(p 16). KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15). KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2) (p 17).

Praeguses kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik järeldada, et U.R ettekujutuse kohaselt oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, s.o eksliku viibimisega hädakaitseseisundis. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et U.R

-

KarS § s 31 sätestatud näilises hädakaitses ei viibinud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega U.R õigeksmõistmises üüdistuses KarS § lg 1 järgi s põhjust ei anna.

8. Viimasena peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse kuludel.

8.1 Kaitsja esitas apellatsioonis taotluse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitada süüdistatavale kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulud.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata, siis jääb kaitsja taotlus süüdistatavale menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

8.2 U.R valitud kaitsja advokaat Marko Tammann taotleb apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 720 eurot.

Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud.

Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jääb apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud õigusabikulu süüdistatava kanda.

720 eurot

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrS - M § 337 lg 1 p st 1 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

/