4-18-5703/4 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-18-5703

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus ( Tallinna Kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 08.01.2019.a, Tallinnas Väärteoasja number 4-18-5703 (2302,18,010205) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

M.V 06.11.2018.a kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i väärteoasjas 11.10.2018.a otsusele 2302,18,010205. Kaebuse esitaja M.V, isikukood: XXX; elukoht: x; e-mail: x Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo M.V kaebus Politsei-

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi

Palits’i .a otsusele väärteoasjas 2302,18, kohtuvälise menetleja otsusele 11.10.2018 010205 rahuldamata. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 11.10.2018.a otsus väärteoasjas 2302,18,010205 muutmata. Vastavalt LS § 127 on kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest M.V arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui süüdistatav jätab juhiloa loovutamata, on tema suhtes võimalik rakendada liiklusseaduse § 128 alusel kuni 640 euro suurust sunniraha.

Kohtuotsuse ärakiri saata M.V-le , tema volitatud esindajale Sander Kirselile ning

Politsei-

ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupile.

4-18-5703

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati Liiklusseaduse (

2 alusel M.V ’t edaspidi LS) § 227 lg mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et M.V

21.09.2018 ke

11.10 Tallinnas, Suur- , juhtis ll Sõjamäe tn suunaga Tartu mnt poole mootorsõidukit kiirusega 74 km/h +/- 3 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui M.V

21 km/h. Oma sellise tegevusega rikkus M.V LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõudeid ja pani toime väärteo mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. LS § on suurim lubatud sõidukiirus

15 lg 1 p 2 kohaselt asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis.

LS § 227 lg 2 järgi mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistust kergendavaks asjaoluks loeti kahetsust. Raskendavad asjaolud puudusid.

Kohtuväline menetleja M.V ’t LS § 227 lg 2 järgi sõiduki juhtimisõiguse karistas

äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU

06.11.2018.a esitas M.V kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i 11.10.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,010205. Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Alternatiivse taotlusena taotleb menetlusalune isik määrata väärteo eest karistuseks rahatrahv. Kui kohus ei pea võimalikuks määrata väärteo eest karistuseks rahatrahvi, taotleb menetlusalune isik alternatiivse karistusena määrata väärteo eest rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuni üheks kuuks. M.V soovis väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebaja leidis, et kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus ei vasta väärteo raskusastmele ning ei ole proportsionaalne arvestades väärteo asjaolusid ning kaebaja varasemaid rikkumisi. Samuti on kohtuväline otsust tehes rikkunud menetlusõiguslikke põhimõtteid jättes otsuse olulises menetleja , osas põhistamata ning jõudnud selle tulemusena ebaõigele järe Samas nõustub kaebaja ldusele. , et ta

on toime pannud liiklusohtliku väärteo, millega on seadnud ohtu kaasliiklejad ning kahetseb toimepandud tegu.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse .a. Kohtuväline 19.11.2018

menetleja nõust Kohtuväline menet ub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. leja on seisukohal, et

M.V’le määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise e menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et M.V kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits’i

4-18-5703

11.10.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18, jätta rahuldamata ning seda järgnevate 010205 tuleb

l põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid Väärteoasja arutamine tähendab muu hulgas maakohtu kohustust .

ab ovo vastata VTMS §

133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii -s

tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.01.2013.a otsus 3-1-1-3-13). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p- 4 muu hulgas le välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud.

1. Objektiivne koosseis Liiklusseaduse § 227 lg sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni – kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise

21 40 käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduk on Liiklusseaduse § 2 p 20 kohaselt mootori jõul liikuv sõiduk. Süüteo subjektiks saab olla sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit.

Kohus

loeb süüdistatava LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse süüteokoosseisu esinemise süüdistatava tegevuses tõendatuks eelkõige väärteotoimikule lisatud DVD-plaadil oleva salvestusega, väärteoprotokolliga nr 20180921059401, taatlustunnistusega nr TTRS-18/00207 ning ülekuulamise protokolliga, mis asendati videosalvestusega (DVD-plaadil). DVD-plaadil olevalt salvestuselt -

nähtub, et 21.09.2018 kell 11.10 Tallinnas Suur Sõjamäe tänaval suunaga Tartu mnt poole sõitis mootorsõiduk Renault Kangoo (registreerimismärk ) 74 km/h, ületades suurimat x lubatud sõidukiirust antud teelõigul mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, nähtavus oli hea, sademeteta ning teeolud olid kuivad. Taatlustunnistuse nr TTRS-18/00207 kohaselt vastab mootorsõiduki Renault Kangoo (registreerimismärk ) sõidukiiruse mõõtmisel x kasutatud kiirusmõõtur LaserCam 4 (LE0047) ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr Majandus-

57 lisa p.8.1 nõuetele ning on läbinud kordustaatluse. Väärteoprotokollist nr 20180921059401 nähtub, et mootorsõidukit juhtis lubatud sõidukiiruse ületamise ajal M.V (ik. XXX).

DVD M.V -plaadil olev ülekuulamise protokolli kohaselt, mis asendati videosalvestusega, tunnistas oma süüd ja kahetses toimepandud tegu. väärteoasja materjalidega täielikult Seega on tõendatud, et juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud M.V ajal kohas ja

ning

21 km/h. poolt toimepandud tegu ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui M.V vastab Ka kaebaja on kaebuses kinnitanud, et ta LS § 227 lg sätestatud objektiivsetele tunnustele. on toime pannud liiklusohtliku väärteo.

Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja on rikkunud liiklusseadust juhtides mootorsõidukit ületades suurimat lubatud sõidukiirust, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina.

4-18-5703

2. Subjektiivne koosseis KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS §

227 lg 2

sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus leiab, et M.V rikkus seadust teadlikult ja otsese tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Otsene tahtlus on määratletud isiku kindla, teatud koosseisule vastava asjaolu vääramatu teadmise kaudu. poolt juhitud mootorsõiduki reaalse M.V sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli piisavalt suur (21 km/h), et see pidi olema kaebaja poolt selgelt tajutav ja ei saanud jääda talle märkamatuks. Ka m (mis asendati videofailiga) oli isikule tema enetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt rikkumine arusaadav ega vaielnud selle vastu. Samuti ei märkinud M.V kohtu esitatud kaebuses, et ta Kaebaja oli teadlik, et ta oli antud teelõigul kehtestatud lubatud sõidukiiruse osas eksimuses. paneb toime õigusvastase teo ning ei astunud sammu ähvardava tagajärje ärahoidmiseks. Seega pani kaebaja õigusrikkumise toime otsese tahtluse vormis.

3. Õigusvastasus ja süü M.V teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. M.V oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14 aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS § s 34 säte - - statud asjaolusid ning kaebaja on sündinud puhul süüd välistavad 1991. aastal. Samuti puuduvad M.V asjaolud. Seega on M.V

tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et tteheidetava väärteo M.V on pannud toime talle e LS § 227 lg 2 järgi, st mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise kuni 21-40 kilomeetrit tunnis. KARISTUS

LS § 227 lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 100 trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist tähtajaga kuni kuus kuud. Kohtuväline menetleja karistas M.V LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-11). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-

1-52-

13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus nr 3-1-1-40-04, p 7).

4-18-5703

Kaebaja poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust

21 kilomeetrit tunnis, jäädes seega LS § 227 lõikes 2 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast madalamale. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kaebaja ületas kiirust asulasisesel teel, kus liiklustihedus on suurem ning kiiruseületamine pandi toime Eeltoodut arvesse võttes tuleb kaebaja süüd otsese tahtlusega. hinnata keskmiseks. M.V kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud M.V teos puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus 3 16, p 9). Väärteoasja materjalidest ilmneb, -1-1-70-

et M.V on varem korduvalt karistatud nii kriminaalsregistri kui ka väärteo korras. Karistu kohaselt on M.V 3 kehtivad väärteokaristust erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Nende hulgas ka kohtuvälise menetleja 09.05.2016.a otsus, millega karistati M.V LS § 227 lg

2 järgi toimepandud teo eest rahatrahviga 192,00 euro ulatuses. Viimati karistati M.V

17.07.2018.a otsusega LS § 424 lg 1 järgi rahatrahviga 80,00 euro ulatuses. M.V-le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-26-03 märkinud, et kui isiku käitumisel pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega ei saa vaadata M.V teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld ja eripreventiivsed eesmärgid. -

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks kohtuväline menetleja otsus põhistamata ning otsuse tegemisel on jäetud rahatrahvi kohaldamine vaagimata. Vastupidiselt, kohtuväline menetleja lahendis sisalduvad karistuse määramise aluseks olnud põhjendused suuresti just sellele, et M.V on varem korduvalt karistatud rahatrahvidega ja see pole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu kirminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-122-13, p 9-11). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist ue rahatrahvi kohaldamine ei täidaks . Seega u

eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi.

Seoses kaebuses märgituga, et M.V-le on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks ja stabiilse sissetuleku säilitamiseks märgib kohus järgmist. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude

4-18-5703

tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtumisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg 2 märgitud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-6-17, p 17). Arvestades, et M.V on pärast rahatrahvide korduvat määramist jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise ennast asetanud olukorda, kus kergema karistusliigi kohaldamine pole enam otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohtuväl ine menetleja karistas M.V juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, põhjendades karistusliigi valikut peamiselt eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtu hinnangul vastab selline karistus karistusliigi poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ja karistuse eesmärkidele. Seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine.

Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise men

etleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohu . s juhindus VTMS § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155

( ) allkirjastatud digitaalselt

Violetta Kõvask Kohtunik