1-18-8257/31 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-8257

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

3. jaanuar 2019, Tallinn

Kohtuasja number

1-18-8257

Kohtukoosseis

Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Urmas Reinola

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20. novembri 2018. a otsus Artjom Kovšiki

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Artjom Kovšik

RESOLUTSIOON

Jätta Artjom Kovšiki apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil

menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2018. a otsusega lühimenetluses tunnistati Artjom Kovšik

süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 järgi 1 aasta vangistusega, mida

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud kaaristust Harju Maakohtu 26. oktoobri

2018. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu vangistuse võrra ja

liitkaristuseks mõisteti mitme kohtuotsuse järgi 2 aastat 3 kuud vangistust alates kinnipidamisest

2. augustil 2018.

A. Kovšikilt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 750 eurot ja määratud kaitsjale määratud

tasu 450 eurot, mis kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul igakuise maksena 100 eurot alates

kohtuotsuse jõustumisest. Ekspertiisitasu 84 eurot jäeti riigi kanda.

2. A. Kovšik mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime

paneva isikuna pani taas ajavahemikul 24. juulist 2018 kuni 1. augustini 2018 Tallinna linnas

Sõle ja Kuldnoka tänaval asuvatest kortermajade trepikodadest toime 4 vargust. Iga varguse

käigus omastas ta ühe jalgratta.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Kovšik, kes vaidlustab kohtuotsust

talle varguste eest mõistetud karistuse tähtaja, mitme kohtuotsuse järgi mõistetud liitkaristuse ja

temalt välja mõistetud menetluskulude osas.

Süüdistatav heidab maakohtule ette, et ta ei võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse

puhtsüdamlikku kahetsust, uurimisele kaasaaitamist ja selle mittetakistamist ning kahju

hüvitamist. Seoses sellega taotleb varguste eest mõistetud karistuse tähtaja lühendamist. Kuna

eelmine kohtuotsus on jõustumata, siis mõistis maakohus talle põhjendamatult liitkaristuse,

suurendades mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra.

Taotleb jätta kasvõi osa menetluskulusid riigi kanda, sest viibib vanglas ning tal puudub

sissetulek. Lisaks sellele ei ole ta nõus määratud kaitsja tasuga, sest see on põhjendamatult suur.

Samuti ei nõustu ta ekspertiisitasu väljamõistmisega, sest narkootilist ainet tema juurest ei leitud.

Ta tunnistas juba ise kinnipidamise käigus, et narkootilist ainet tal ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma

seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt

selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku

11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast

erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et

apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu

rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või

karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et

apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus

mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama

astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on

valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei

esine.

Maakohus on karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud nii

puhtsüdamlikku kahetust kui kahju vabatahtlikku hüvitamist. Uurimisele kaasaaitamine ja selle

mittetakistamine on hõlmatud puhtsüdamliku kahetsusega. KarS § 57 lg 1 p 3 alt 3 kohaselt on

2(4)

karistust kergendavaks asjaoluks süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Praeguses asjas

sellisest karistust kergendavast asjaolust rääkida ei saa. Nimelt väitis A. Kovšik kinnipidamisel

ja kahtlustatavana ülekuulamisel, et ta ei ole vargusi toime pannud. Kõik kuriteod avastati

uurimise käigus (turvakaamera videosalvestised, asitõendite vaatlusprotokollid jne). Seetõttu ei

nõustu kohtukolleegium apellatsiooni etteheitega, et maakohus puhtsüdamlikku kahetsust ja

varalise kahju hüvitamist karistust kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse ei võtnud.

Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta,

et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne

käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille

põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr

võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes,

mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse

kohaldamisel.

KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. Maakohus mõistis A. Kovšikile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla

sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust.

Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium

nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse

A. Kovšiki süü suurust. Kohus, leidis, et kõik vargused pani ta toime tahtlikult. Ta sai aru oma

teo keelatusest. A. Kovšiki on ka varem kriminaalkorras varguste eest karistatud. Varasemad

karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud, mistõttu varguste toimepanemine on

muutunud tema elustiiliks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. juuni 2013. a otsuse

nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem.

Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista

A. Kovšikile karistuseks reaalne vangistus 1 aastaks. Kuna A. Kovšik pani uued kuriteod toime

katseajal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja

suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra. Tähtsust ei oma asjaolu, et eelmine kohtuotsus oli karistuse mõistmise hetkel veel

jõustumata.

Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A. Kovšikile varguste eest

mõistetud karistuse ja mitme kohtuotsuse järgi mõistetud liitkaristuse tähtaega lühendada.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus jättis ekspertiisi tegemise kulu riigi kanda.

Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et maakohus on ekspertiisi tegemise

kulu süüdistatavalt põhjendatult välja mõistnud.

Praeguse asja materjalidest ja maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on mõistnud süüdistatavalt

välja 450 eurot määratud kaitsja tasu. See tasu koosneb vandeadvokaat Mati Senkeli poolt

A. Kovšikule kohtueelses menetluses õigusabi osutamise (300 eurot) ja vandeadvokaat Liis Suiki

poolt kohtumenetluses õigusabi osutamise eest (150 eurot). Kohtukolleegiumi hinnangul on

kaitsjate poolt osutatud õigusabitoimingud vajalikud ja nende suurus põhjendatud. Seetõttu ei

3(4)

nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et temalt välja mõistetud määratud kaitsja tasu on

põhjendamatult suur.

Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. A. Kovšik ei ole

esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal puuduvad igasugused varalised vahendid

menetluskulude tasumiseks. Asjaolu, et A. Kovšik viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi

hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest

Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1

kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse

ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise

otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti

ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse

seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a

otsus nr 3-1-1-109-13).

5. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A. Kovšikule mõistetud

karistus on seaduslik ja põhjendatud ning temalt on välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud,

mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioon

ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi

vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

4(4)