2-16-461/150 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-461

Tsiviilasi

Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja

Christofer Pulsti vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 76 357 eurot 45 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 10 034 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti apellatsioonkaebus

Jaak Mõttuse vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

11. detsember 2018

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellatsioonkaebuses:

Apellandid (kostjad):

1. Arnold Abramov (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas

2. Raivo Pulst (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

riigi õigusabi korras advokaat Rein Napa

Vastustaja

(hageja):

Jaak

Mõttus

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin

Paulus

Vastuapellatsioonkaebuses:

Apellant

(hageja):

Jaak

Mõttus

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Katrin Paulus

Vastustajad (kostjad):

1. Arnold Abramov (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas

2. Christofer Pulst (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Marge Juur

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus osaliselt Christofer Pulsti vastu

esitatud hagi täielikult rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 6) ning rahuldada Jaak

Mõttuse hagi Christofer Pulsti vastu osaliselt ja välja mõista Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse

kasuks 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni

09.11.2017 summas 439 eurot 30 senti ja alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot

tasumiseni viivis seaduses sätestatud määras.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus osaliselt ainuisikuliselt Arnold

Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (resolutsiooni p 4)

ning välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks 11 464 eurot 32 senti, millest

põhivõlgnevus on 10 000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017 summas 1464 eurot

32 senti.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus osaliselt põhivõlgnevuse suuruse osas,

millelt mõisteti Arnold Abramovilt välja alates 10.11.2017 viivis seaduses sätestatud määras

(resolutsiooni p 5) ning välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 10 000 eurot

tasumiseni.

4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus muutmata.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„5.1. Muuta Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2016 määrusega määratud hagihinda. Lugeda

käesolevas tsiviilasjas hagihinnaks 76 357 eurot 45 senti, millest Raivo Pulsti ja Arnold

Abramovi vastu võlatunnistuse alusel solidaarselt esitatud nõude hagihind 59 840 eurot

95 senti, Arnold Abramovi ja Chriostofer Pulsti vastu solidaarselt esitatud nõude hagihind

10 252 eurot 32 senti, Arnold Abramovi vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hagihind 6264

eurot 18 senti.

5.2. Rahuldada Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja Christofer Pulsti vastu

võla väljamõistmiseks osaliselt.

5.3. Välja mõista Raivo Pulstilt ja Arnold Abramovilt solidaarselt Jaak Mõttuse kasuks

64 000 eurot, millest 32 000 eurot on põhisumma ja 32 000 eurot viivis.

5.4. Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks 11 464 eurot 32 senti, millest

põhivõlgnevus on 10 000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017 summas 1464 eurot

32 senti.

5.5. Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 10 000 eurot tasumiseni.

5.6. Välja mõista Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks 3439 eurot 30 senti, millest

põhivõlgnevus on 3000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017 summas 439 eurot

30 senti.

5.7. Välja mõista Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni.

5.8. Menetluskulud

5.8.1. Jätta maakohtus hagiga seonduvatest menetluskuludest 78% solidaarselt Arnold

Abramovi ja Raivo Pulsti kanda, 5% Christofer Pulsti kanda ja 17% ainuisikuliselt Arnold

Abramovi kanda.

5.8.2. Vastuhagi menetluskuludega seonduv nähtub käesolevas tsiviilasjas tehtud Tartu

Maakohtu 6. aprilli 2017 määrusest.

5.8.3. Määrata kindlaks Jaak Mõttuse menetluskulud summas 5135 eurot.

5.8.4. Välja mõista Arnold Abramovilt ja Raivo Pulstilt solidaarselt Jaak Mõttuse kasuks

menetluskulud 4025 eurot 84 senti.

5.8.5. Määrata, et Arnold Abramovil ja Raivo Pulstil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (4025 eurot 84 senti) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.8.6. Välja mõista Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks välja menetluskulud 256 eurot

75 senti.

5.8.7. Määrata, et Christofer Pulstil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(256 eurot 75 senti) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.8.8. Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks menetluskulud 852 eurot 41

senti.

5.8.9. Määrata, et Arnold Abramovil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(852 eurot 41 senti) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.“

6. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Jaak Mõttus (hageja) esitas 12. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtule hagi Arnold Abramovi (kostja

I), Raivo Pulsti (kostja II) ja Christofer Pulsti (kostja III) vastu võla väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt tegid hageja ning kostja I ja II koostööd eesmärgiga arendada Võru 18

Tartus asuvat kinnistut, ehitada sinna moodsad korterid ning teenida nende müügist tulu. Hageja

kui ostja ning kostja I kui müüja sõlmisid 29. novembril 2013 lepingu pealkirjaga „Lepingueelsete

läbirääkimiste protokoll nr 1“, milles lepiti kokku Võru tn 18 Tartu linnas asuva kinnistu ja

korteriomandite müügilepingu sõlmimise tingimuste osas. Lepingu objektiks oli p 1.1 kohaselt

detsembrikuus 2013 ostetaval kinnistul Võru tn 18 Tartu linn (1007 m2) asuvad kaks

korteriomandit suletud netopinnaga 60 - 64 m2. Lepingu punktis 3.1 kinnitas müüja, et on nõus

müüma objekti ostjale protokollis toodud tingimustel. Lepingu p 3.3 alusel kohustus ostja tasuma

müüjale 10 000 eurot, mis lepingu p 4.1 kohaselt loetakse müügilepingu sõlmimise korral

müügihinna osaks.

Sisuliselt oli poolte kokkulepe suunatud kinnisasja omandamisele, ostja pidi tasuma algselt

10 000 eurot ning seejärel korterite ostmisel veel 56 000 eurot. Seega leppisid pooled kokku, et

sõlmivad tulevikus korteriomandite ostu-müügilepingud protokollis sätestatud tingimustel.

Leping on vorminõude rikkumise tõttu tühine. Siiski on hageja maksnud tühise lepingu alusel

kokku 13 000 eurot, millest 5000 kostjale I ning 8000 viimase korraldusel ja teadmisel kostjale

III. Kuna eelleping on vorminõude rikkumise tõttu tühine, tuleb vastavad summad tagastada

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Tegemist ei ole müügi eellepingu ja

broneerimislepingu segatüüpi lepinguga. Isegi kui tegemist oleks segatüüpi lepinguga, oleks

leping vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-32-06 väljendatule siiski tühine.

Lisaks sõlmisid hageja kui võlausaldaja ning kostjad I - II kui võlgnikud 30. juulil 2014

võlatunnistuse. Võlgnikud tunnistasid, et neil on võlausaldaja ees sissenõutavaks muutunud

rahaline kohustus summas 32 000 eurot, mille kohustusid koos kõrvalnõuetega tasuma hiljemalt

8. augustiks 2014. Vastav kohustus on võlgnike poolt täitmata. Võlatunnistuses puudub viide

tühisele eellepingule ning eelleping ei ole võlatunnistuse kehtivuse aluseks. Tegemist on uue,

konstitutiivse võlatunnistusega, kuna erinevad summade suurused ja lepingu poolteks olnud

isikud.

Hageja täiendavate selgituste kohaselt jõustus võlatunnistus p 5 kohaselt 30. juulil 2014. Nimelt

sellel kuupäeval võõrandati algselt hagejale lubatud kinnisasi OÜ-le Doneright. Seega on

võlatunnistus kehtiv.

Kui tegemist on siiski deklaratiivse võlatunnistusega, ei ole kohustuse aluseks protokoll.

30.06.2014, kui kostja I pidi protokolli kohaselt hagejale korteriomandid võõrandama, ei olnud

kostja I endiselt kinnistut omandanud. Tegemist oli olukorraga, kus hagejal oli oht kaotada juba

sissemakstud raha. Arendusprojekti päästmiseks lepiti kokku, et hageja teeb kõik endast oleneva,

et finantseerijad leida ning kostja I ja kostja II tasuvad hagejale selle koostöö eest 32 000 eurot.

Kui hageja finantseerijaid ei leia, ei saa ta ka tasu. Sisuliselt sõlmiti hageja ning kostja I ja kostja

II vahel suuline käsundusleping. 30. juuliks 2014 oli hageja finantseerijad leidnud ning kokku oli

lepitud notariaeg. Kuivõrd varasem kokkulepe 32 000 euro tasumise kohta oli suuline, lepiti

kokku, et kostja I ja II kohustus hageja ees fikseeritakse kirjalikult. Seda tehtigi 30. juuli 2014

hommikul, vahetult enne kinnistu müügilepingu sõlmimist.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate hinnangul puudub võlatunnistusel õiguslik alus.

Võlatunnistuse punktide 2 ja 2.1 sõnastusest tuleneb, et võlatunnistus põhineb lepingul, mille

sõlmimist ja olemasolu ei ole hageja senini tõendanud. Tegemist on deklaratiivse kehtetu

võlatunnistusega. Võlatunnistuse p 5 nimetatud tingimus ei ole saabunud, kuna hageja ja kostja 1

ning kostja 2 ei ole 30. juulil kinnistu osas ostu-müügitehingut sõlminud.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et poolte tahe oli luua iseseisev konstitutiivne võlatunnistus.

Kostjatel puudus igasugune mõistlik põhjus niisama võlatunnistuse andmiseks, hageja ei ole

toonud esile asjaolusid, mis põhjusel võlatunnistus anti.

Protokoll on kehtiv, kuna tegemist on broneerimislepinguga. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet

eellepingu sõlmimiseks, samuti ei nähtu kohustust korteriomandi ostmiseks. Arvestades, et korter

broneeriti 8 kuuks tavapärase 1-3 kuu asemel, on 10 000 eurot broneerimistasuna põhjendatud.

Samuti ehitati korterit hageja soovide järgi ümber ning osaliselt sisaldas broneerimistasu ka

ümberehitamise kulusid. Hageja maksed kostjale 1 olidki broneerimistasu katteks.

Isegi kui põhinõue oleks põhjendatud, tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel,

kuna viivisenõue on ülemäärase suurusega ja esitatud hilinenult, mistõttu tekkis kostjatel mõistlik

ootus, et viivisenõude maksmapanekust on loobutud, samuti on kostjate majanduslik olukord

raske.

Hagejal puudub VÕS § 1029 alusel tagasinõue kostja III vastu, kuna ta teadis, et tal pole kohustust

kostja III ees.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt I - II

välja hageja kasuks solidaarselt välja 64 000 eurot (põhivõlgnevus 32 000 eurot + viivis

32 000 eurot). Lisaks mõistis kohus kostjalt I hageja kasuks välja 14 903 eurot 62 senti

(põhivõlgnevus 13 000 eurot + enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivis

1903 eurot 62 senti) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

tegemisest kuni põhivõlgnevuse (13 000 eurot) tasumiseni hageja kasuks. Hageja nõude kostja III

vastu 8000 euro ja viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata.

Hagiga seonduvatest menetluskuludest jättis kohus solidaarselt kostjate I – II kanda 78,4%.

Ülejäänud 21,6% menetluskuludest jäid kostja I kanda. Vastuhagi menetluskuludega seonduv

nähtub maakohtu 6. aprilli 2017 määrusest. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud

summas 5135 eurot ja mõistis hageja menetluskuludest 4025 eurot 84 senti välja kostjatelt I – II

solidaarselt hageja kasuks. Kohus kohustas kostjaid I – II solidaarselt tasuma viivist hageja kasuks

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude (4025 eurot 84 senti) tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osa hageja menetluskuludest summas 1109 eurot

16 senti mõistis maakohus välja kostjalt I ja kohustas kostjat I tasuma täiendavalt viivist hageja

kasuks alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude (1109 eurot 16 senti) tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Lisaks muutis kohus 13. jaanuari 2016 määrusega määratud hagihinda ja luges selleks 76 357 eurot

45 senti, millest kostjate I – II vastu võlatunnistuse alusel solidaarselt esitatud nõude hagihind

56 840 eurot 95 senti, kostjate I ja III vastu solidaarselt esitatud nõude hagihind 10 252 eurot

32 senti, kostja I vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hind 6264 eurot 18 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas lepingueelsete läbirääkimiste

protokoll on käsitletav korteriomandi broneerimislepinguna või korteriomandi müügi

eellepinguna.

Maakohtu hinnangul on tegemist korteriomandi müügi eellepinguga ning sellele viitavad

järgmised asjaolud.

Protokolli pealkirja sõnastus viitab sellele, et poolte tahe võis olla suunatud pigem korteriomandi

müügi eellepingu sõlmimisele. Samuti sisaldab protokoll ka konkreetset kokkulepet hiljem

sõlmitava müügilepingu esemes ja hinnas.

Broneerimislepingu korral ei tohiks ostjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada ega müüjal

seda võõrandada. Protokolli p-dest 3.1, 6.3 ja 7.1 ning lisa p-st 2.1 nähtub nii ostja kohustus hiljem

korteriomand osta ning müüja kohustus see võõrandada. Samuti nähtub protokollist, et pooled

leppisid kokku korteriomandi müügihinnas (p 2.1) ning ka konkreetse viisi, millal ja millistes

osades ostja tasub (p-d 2.2 ja 2.3). Lepiti kokku ka korteriomandi otsese valduse üleandmise

võimalik tähtaeg ning seonduvad leppetrahvid (p 6).

Maakohus leidis, et 10 000 euro suurune broneerimistasu, mis moodustab korteri müügihinnast ca

15%, ületab oluliselt tavapärase broneerimistasu suuruse. Nii suur broneerimistasu osundab pigem

sellele, et tegemist oli korteriomandi müügi eellepinguga. Suhteliselt pikk broneerimisperiood

ning asjaolu, et müüja kohustus enne müügitehingu korteris kostjaga kooskõlastatult

siseviimistlustöid tegema, näitab, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et ostja

lõpuks ka korteriomandi (d) ära ostab.

Samuti nähtub enne lepingu sõlmimist väljendatud poolte tahteavaldustest, et pooled on käsitlenud

protokolli pigem müügi eellepinguna. Nii nähtub raha üleandmist kinnitavast täitmise kviitungist,

et 1500 eurot on üle antud korteri „elamispinna ostu esimese sissemaksena“.

Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1

järgi olema notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka

kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Kuna protokoll on suunatud korteri

kui kinnisasja omandamisele, on see vormipuuduse tõttu tühine.

Kohtu veendumust ei muutnud asjaolu, et lepingul on mõningaid broneerimislepingu elemente.

Võimalust, et korteriomandi müügi eelleping sisaldab ka mõningaid broneerimislepingu või

töövõtulepingu (ehitustööd) elemente, on jaatanud ka kohtupraktika.

Isegi kui tegemist oleks segatüüpi lepinguga VÕS § 1 lg 2 mõistes, ei muudaks see lepingut

kehtivaks. Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-32-06 p 16 ja nr 3-2-1-70-07 p 15 kohaselt tuleb eeldada,

et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka

kõrvalkokkulepete tühisuse.

Maakohus ei nõustunud kostjaga I selles, et ei ole võimalik sõlmida broneerimislepingut

kinnisasjale, mille omanikuks müüja veel ei ole, kuna VÕS § 208 lg 1 kohaselt on võimalik

sõlmida müügilepingut kui võlaõiguslikku kohustustehingut ka müüja poolt tulevikus omandatava

asja suhtes. See kehtib ka müügilepingu sõlmimist toetavate lepingute (sh broneerimislepingute)

kohta.

Hageja on esitanud käsikirjalise kinnituslehe, millest nähtuvalt on hageja 19. novembril 2013

kostjale I üle andnud 1500 eurot ja 21. novembril 2013 veel 3500 eurot, kokku 5000 eurot. Lehel

on kostja I allkiri raha vastuvõtmise kohta. Nimetatud kinnitus on käsitletav täitmise kviitungina

VÕS § 95 lg 1 mõttes ja tõendab sellega 5000 euro üleandmist. Kohtu hinnangul on raha üle antud

protokolli alusel ning seda ei muuda asjaolu, et täitmise kviitungi kohaselt on raha üle antud enne

protokolli allkirjastamist.

Kuna protokoll osutus tühiseks korteriomandi müügi eellepinguks, hagejal tegelikult kostjale I

raha üleandmise kohustust ei olnud, siis VÕS § 1028 lg 1 järgi on kostja I kohustatud tagastama

hagejale 5000 eurot.

Pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et hageja I on kostjale III 29. novembril 2013 üle

kandnud selgitusega „Võru 18, Tartu“ 5000 eurot ning 25. veebruaril 2014 sama selgitusega

3000 eurot. Arvestades maksete selgitust, maksete teostamise aega ja asjaolu, et kostjatele I ja III

teostatud maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus protokolli p-s 3.3 märgitud

10 000 euroga, tegi hageja lepingu täitmiseks kostja I korraldusel makseid kostjale III.

Ehkki hageja on väitnud, et kostja III oli lepingu sõlmimise juures ja hageja kandis tema kontole

raha viimase nõudel, ei muuda see kostjat III protokolli lepingu pooleks ega loo hageja ja kostja

III vahele iseseisvat õigussuhet.

Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja teostas maksed kostjale III kostja I korraldusel, saab ta

VÕS §-st 1029 tulenevalt raha tagasi nõuda üksnes kostjalt I. Maakohus ei nõustunud hagejaga

selles, et ühe isiku korraldusel teisele isikule raha ülekandmine teeb isikutest solidaarvõlgnikud.

Seega tuleb 8000 eurot VÕS § 1029 alusel välja mõista ainuisikuliselt kostjalt I.

Maakohus ei nõustunud sellega, et viivist tuleks arvestada alates raha üleandmisest. Kuna kohtule

ei ole tõendatud, et hageja oleks raha tagastamist võlgnikelt enne hagi esitamist nõudnud, luges

kohus VÕS § 113 lg 2 alusel viivisearvestuse alguseks hagi esitamise aja. Perioodil hagi

esitamisest otsuse tegemiseni (12. jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017) on sissenõutavaks

muutunud viivise summaks 1903 eurot 62 senti. Kohus rahuldas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 367 alusel ka hageja taotluse lisanduva viivise väljamõistmiseks alates kohtuotsuse

tegemisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Maakohus ei rahuldanud kostja I taotlust viivise vähendamiseks, kuna tegemist on seadusjärgses

määras väljamõistetud viivisega ning viivisesumma ei ole ilmselgelt ebamõistliku suurusega.

Maakohus leidis, et võlatunnistus on sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 mõttes

ning võlatunnistuses märgitud õiguslike tagajärgede saabumine, st raha tasumise kohustuse

tekkimine, oleneb tingimuse saabumisest, st 30. juuli 2014 tehingu toimumisest. Üldisest

tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt peab tingimuse saabumist tõendama see pool, kes

tingimuse saabumisele tugineb.

Maakohus leidis, et kuna müügilepingust nähtuvalt oli võlatunnistuse sõlmimise kuupäeval

(30. juulil 2014) kinnistu omanikuks Tartu Salemi Babtistikogudus, mitte kostja(d), ei ole eluliselt

usutav, et võlatunnistusega peeti silmas, et müügitehing tulnuks sõlmida kostja(te) ja hageja vahel.

Hageja on põhistanud oma tõlgendust võlatunnistuse p 5 sisust ja tõendanud enda väidetud

tingimuse saabumist, s.o kinnistul asuva korteriomandi võõrandamist. Kui kostjad hageja

tõlgendusega ei nõustunud, pidanuks nad esitama oma põhistused ja tõendid tingimuse sisu ning

selle saabumata jäämise kohta.

Kuna võlatunnistuse p-s 5 nimetatud kuupäeval 30. juulil 2014 on toimunud tehing kinnistul asuva

korteriomandiga, on nimetatud tingimus saabunud ja kostjatel I – II tekkinud hagejale raha

maksmise kohustus.

Maakohus asus seisukohale, et praegusel juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Võlatunnistuse p-st 2 nähtub selgelt poolte soov siduda võlatunnistus aluseks oleva lepinguga ning

tõendamise lihtsustamiseks leppida omavahel kokku võlatunnistuse aluseks olevast lepingust

tuleneva võlgnevuse suuruses.

Seega oli kostjatel kohustus tõendada, et nendel hageja väljatoodud alustel võlgnevust ei ole või

et nad on selle tasunud. Arvestades, et poolte vahel on olnud pikaajalised ärilised suhted, nad on

teinud koostööd seoses korteriomandite renoveerimise ja müügiga ning hageja ja kostja I on

osalenud sama äriühingu tegevuses, ei ole võlatunnistuse andmine eluliselt ebausutav.

Tõendamata on kostja väide, et võlatunnistuse aluseks on protokollist tulenev suhe.

Võlatunnistust ei muuda kehtetuks asjaolu, et sellel puudub hageja kui võlausaldaja allkiri ja on

üksnes kostjate I – II kui võlgnike allkirjad.

Maakohus leidis, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel tuleb kostjate taotlus viiviste

vähendamiseks osaliselt rahuldada. Kuna viivisenõue ületab põhivõlga juba enne esimese astme

kohtu otsuse tegemist, on tegemist ilmselgelt ülemäärase ja ebamõistlikus suuruses

viivisenõudega. Hageja ei ole tõendanud endal sellise kahju olemasolu, mis õigustaks viivise

väljamõistmist põhivõlgnevust ületavas osas. Maakohus pidas põhjendatuks mõista välja viivise

põhivõlgnevusega samas summas, s.o 32 000 eurot.

Maakohus ei nõustunud kostjate esindaja seisukohaga, mille kohaselt on hageja oma vägivaldse ja

vastuolulise käitumise tõttu kaotanud nõudeõiguse kostjate vastu. Arvestades pooltevaheliste

rahaliste ja äriliste suhete komplitseeritust ning asjaolu, et kohtule teadaolevalt on hageja

piirdunud ähvardamisega, ei ole hageja käitumine niivõrd hea usu põhimõtte vastane, et teda saaks

lugeda nõudeõiguse kaotanuks.

Maakohus rahuldas hageja nõuded peaaegu täies ulatuses, vähendades üksnes võlatunnistuselt

väljamõistetud viivise põhivõlgnevuse summani, ning jättis seetõttu menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda. Kuna hageja nõuded kostjate vastu on väga erineva

ulatusega, jagas maakohus menetluskulud TsMS § 165 lg 1 teise lause alusel kostjate vahel

proportsionaalselt arvestades nende kohtumenetluses osalemist.

Maakohus ei nõustunud kostjatega selles, et hageja menetluskulude nimekiri on esitatud

hilinemisega. Ühe tervikliku nimekirja esitamine viimaseks menetluskulude tähtpäevaks on

otstarbekas ja võimaldab kulude koosseisust paremat ülevaadet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad I – II paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, mille maakohus hagi

rahuldas, samuti menetluskulude osas, ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud paluvad kostjad I – II jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus määranud hagi hinnaks 76 357 eurot

45 senti, kuid on välja mõistnud rohkem ehk 78 903 eurot 62 senti. Sellega on maakohus

rahuldanud hagi nõude piire ületades.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et protokolli puhul oli tegemist korteriomandi müügi

eellepinguga. Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on broneerimislepinguga. Otsuse p-s 9

on maakohus tuvastanud hageja seisukoha protokolli alusel tehtud väljamakse osas – „tegemist ei

olnud ettemaksega korteri omandamiseks“. Seega olid pooled lõpuks ühisel arusaamal, et tegemist

ei olnud eellepinguga. Maakohus ei saanud pidada lepingut eellepinguks, kui pooled sellist tahet

ei kinnitanud.

Maakohus on viidanud hageja seisukohtade vastuolulisusele. Ka kostjatele jäid hageja seisukohad

ja hagi alused ebaselgeks. Ebaselge hagi tulnuks kohtul jätta tervikuna rahuldamata.

Broneerimisleping vastab oma sisult enim käsundus- või maaklerilepingule. Praegusel juhul

kindlustabki protokoll ainult selle, et maakler ei paku ega müü korterit broneerimistähtaja jooksul

teistele isikutele.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et 10 000 euro suurune broneerimistasu oli sõlmitud

tehingu puhul õigustatud ja majanduslikult põhjendatud arvestades kinnistu turuväärtust ja

ümberehitamiskulusid.

VÕS § 33 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu

eellepingus kokkulepitud tingimustel. Eellepingu pooled peavad kattuma põhilepingu pooltega.

Praegusel juhul see nii ei ole.

Maakohus on viidanud Riigikohtu tõlgendusele, mille järgi ei tohiks broneerimislepingus olla

ostjal ja müüjal kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Ka sellist kohustust

protokollist ei tulene. Protokolli pooled ei sõlminud kinnistu müügilepingut.

Võimalus, et broneerimistasu saab võimaliku müügilepingu sõlmimise korral arvata müügihinnast

maha, ei ole piisav lugemaks broneerimistasu müügihinna osaks.

Kuna kostjate hinnangul ei ole broneerimisleping praegusel juhul oma sisult eelleping, ei ole see

ka vorminõude tõttu tühine ja selle alusel makstud raha väljamõistmine kostjatelt oli alusetu.

Kui maakohus luges protokolli eellepinguks, mis on vorminõude rikkumise tõttu tühine, siis oleks

kohus pidanud lugema tühiseks ka selle lepingu alusel antud võlatunnistuse.

Kostjad leiavad, et võlatunnistus oli antud protokolli alusel. Mingit muud lepingulist suhet poolte

vahel ei olnud. Hageja ei ole tõendanud, millal ja mis sisuga väidetav käsundusleping sõlmiti.

Samuti ei ole võlatunnistus kehtiv seetõttu, kuna pooled ei sõlminud kinnistu müügilepingut

vastavalt võlatunnistuse p-le 5. Kostjad on selgitanud, et neil puudub reaalne põhjus niisama tasuta

anda hagejale 32 000 euro suurune võlatunnistus. Samuti muudab võlatunnistuse seose

võlgnevusega ebausutavaks see, et hageja pöördus kostjate poole nõudega esmakordselt enam kui

aasta aega pärast väidetava nõude sissenõutavaks muutumist.

Isegi kui poolte vahel sõlmitud kahe lepingu (protokoll, võlatunnistus) alusel kuuluks hagejale

raha tagastamisele/maksmisele, saab selline summa olla maksimaalselt 32 000 eurot.

Võlatunnistuses kokku lepitud 32 000 euro sisse oli arvestatud juba makstud summa koos viiviste

ja intressidega.

Võlatunnistus on vastuolus heade kommetega, mistõttu on see tühine. Kostjad tõendasid hageja

ähvardavat ja vägivaldset käitumist nende suhtes. Seda pidas ka kohus tavapärastest

käitumispiiridest väljuvaks.

Maakohus jättis viivise vähendamise taotluse lahendamisel tähelepanuta, et kostjad on tarbijad.

Võlatunnistuses toodud viivisemäär (36% aastas) on võrreldes seadusjärgse viivisemääraga

ebamõistlikult suur ja kostjaid kahjustav. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg 1 ja § 42

lg 3 p 5, mille järgi tuli lugeda võlatunnistuse p 2 tüüptingimuseks ja seega tühiseks. Kostjate

vastuväited 11. märtsi 2016 menetlusdokumendis olid piisavaks aluseks viivise vähendamisele või

mitte väljamõistmisele.

Kostjad on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu ei olnud põhjendatud jätta menetluskulud

täies ulatuses nende kanda. Samuti ei arvestanud maakohus kostjate vastuväitega, et hageja ei

esitanud oma menetluskulude nimekirja tähtaegselt. Lisaks on maakohus rikkunud ka TsMS § 175

lg-t 1, mõistes kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud, mis ei ole vajalikud ega põhjendatud.

Hagiavalduse koostamise eest on maakohus välja mõistnud rohkem, kui selleks aega kulus. Actum

Consult OÜ arvelt ei selgu tehtud toimingute seotus praeguse tsiviilasjaga. Kompromissi

arutamine ja koostamise ajakulu 5 tundi on ülemäärane, põhjendatud on maksimaalselt 2 tundi.

Themis Õigusbüroo OÜ arve on esitatud topelt. Arvestades hageja 21. augusti 2017

menetlusdokumendi sisu, mahtu ja menetluse seisu ei ole põhjendatud suurem ajakulu kui 2 tundi.

5. Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osaliselt, s.o otsuse

resolutsiooni p 6 kogu ulatuses ja p-d 2, 4 ja 5 ulatuses, milles need oleks vastuolus sellega, kui

kohus rahuldab hageja hagi kostja III vastu põhivõla 8000 euro väljamõistmiseks, ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate

kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kui

kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma on 13 000 eurot, siis on tegu samas suurusjärgus

summaga, mis on märgitud protokolli p-s 3.3 (10 000 euroga). Summade vahe on 3 000 eurot, mis

on märkimisväärne. Seega ei saa 13 000 eurot üleandmisest (eriti sellest 8000 euro ülekandmisest

kostjale III) kuidagi järeldada, et tegemist on protokolli alusel kostja I korraldusel makstud

summaga.

Isegi kui asuda seisukohale, et kostja III üle kantud summa oli vähemalt osaliselt üle kantud

protokolli alusel, siis ei saanud sellest 3000 eurot olla üle kantud protokolli alusel. Protokollis

puudus kokkulepe 13 000 euro ülekandmiseks.

Maakohus on leidnud, et kuigi hageja kandis kostja III kontole raha viimase nõudel, ei saaks see

muuta teda lepingu pooleks ega loo hageja ja kostja III vahele iseseisvat õigussuhet. Sellest ilmneb

selgelt hageja VÕS § 1028 lg-st 1 tulenev nõue. Hageja on tõendanud, et ta on kandnud kostjal III

8000 eurot. Kostja III kohustus on tõendada, mis alusel on tal õigus jätta summa tagastamata.

Ekslik on maakohtu järeldus, et ühe isiku korraldusel teisele isikule raha ülekandmine ei tee

isikutest solidaarvõlgnikke. Olukorras, kus raha kanti isikule väidetavalt teise isiku korraldus, kuid

raha vastuvõtja ei suuda tõendada, et tal oli olemas õiguslik alus raha saamiseks, peab

võlausaldajal olema õigus nõuda raha tagasi solidaarselt nii raha tegelikult saajalt kui ka

väidetavalt korralduse andjalt.

6. Hageja vaidleb kostjate I – II apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

7. Kostjad I ja III vaidlevad hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada

ning teha tühistatud osas uus otsus (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse osaliselt kostja III vastu esitatud hagi täielikult rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 6)

ning rahuldab hageja hagi kostja III vastu osaliselt ning mõistab välja kostjalt III hageja kasuks

3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017

summas 439 eurot 30 senti ja alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni viivise

seaduses sätestatud määras. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse

osaliselt ainuisikuliselt kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (resolutsiooni

p 4) ning mõistab välja kostjalt I hageja kasuks 11 464 eurot 32 senti, millest põhivõlgnevus on

10 000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017 summas 1464 eurot 32 senti. Maakohtu otsus

tuleb tühistada ka osaliselt põhivõlgnevuse suuruse osas, millelt mõisteti kostjalt I välja alates

10.11.2017 viivis seaduses sätestatud määras (resolutsiooni p 5) ning menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsuse muutmata.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

9. Apellatsioonkaebuse esitasid kostja I ja kostja II ning selles palutakse tühistada maakohtu otsus

osas, mille maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude osas, ning teha asjas uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud

otsuse tühistamise aluseks, kuid arvestades vastuapellatsioonkaebuse osalist rahuldamist (hagi

kostja III vastu tuleb osaliselt rahuldada), siis tuleb ka apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada

seetõttu, et kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud põhivõlgnevus 14 903 eurot 62 senti väheneb

3000 euro võrra.

9.1. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on maakohus ületanud hagi piire sellega, et on

määranud hagi hinnaks 76 357 eurot 45 senti, kuid on välja mõistnud rohkem ehk 78 903 eurot

62 senti.

Vastavalt TsMS § 122 lg-le 2 on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud.

Kohtu poolt määratud tsiviilasja hinnast lähtudes ei saa väita, et kohus oleks ületanud nõude piire.

Nõude piiride määratlemisel tuleb arvestada hageja poolt esitatud nõudeid ning maakohus ei ole

otsuses ületanud hageja nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei esitatud.

9.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingueelsete läbirääkimiste protokoll

(I kd tl 12) on käsitletav korteriomandi (te) eellepinguna ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud

väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 5, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda

neid.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et isegi kui protokoll oleks segatüüpi

lepinguks VÕS § 1 lg 2 mõistes, oleks see siiski TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Siinkohal on

maakohus õigesti tõlgendanud lepingut lähtudes VÕS § 29 lg 5 p-st 3, s.o maakohus on lepingu

tõlgendamisel arvestanud lepingupoolte (hageja ja kostja I) käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist, ning asunud seisukohale, et kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu

eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõuete rikkumise tõttu,

ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ilma tühise eellepingu osata.

9.3. Kostjate väite kohaselt on maakohus ise tuvastanud kohtuotsuse p-s 9, et hageja seisukoha

järgi protokolli alusel maksete tegemisel ei olnud tegemist ettemaksega korteri omandamiseks.

Nähtuvalt maakohtu otsuse p-st 9 puudutab hageja nimetatud seisukoht vaid maksete tegemist

kostjale III, kelle vastu on esitatud nõue alusetu rikastumise sätete alusel, mitte aga protokolli

järgseid makseid kostjale I.

Asjaolu, et kostjate väitel jäi neile hageja seisukohad ja hagi alus ebaselgeks, ei anna alust asuda

seisukohale, et tegemist on ebaselge hagiga, mis oleks tulnud jätta rahuldamata. Hagiavalduse sisu

on sätestatud TsMS § 363 lg-s 1 ning antud juhul vastab hagiavaldus TsMS § 363 lg-le 1.

9.4. Kostja I ja kostja II väitel on võlatunnistus nr 007 (I kd tl 20) antud protokolli alusel ning kuna

maakohus luges protokolli eellepinguks, mis on vorminõude rikkumise tõttu tühine, siis oleks

maakohus pidanud lugema tühiseks ka selle lepingu alusel antud võlatunnistuse.

Maakohus on käsitlenud võlatunnistusega seonduvat vaidlustatud otsuse p-des 11, 12 ja 13.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlatunnistuse aluseks ei ole 29.11.2013

protokollist tulenev suhe, vaid muu leping (sh käsundusleping). Hageja on selgitanud, et

32 000 eurot lepiti kokku tasuna käsunduslepingu alusel osutatava teenuse eest, mille sisuks oli

kinnistu ostuks finantseerijate leidmine, ning võlatunnistusega kinnitati üle suuline

käsundusleping. Võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise ümber ning kostjatel on kohustus

tõendada, et nendel hageja väljatoodud alusel võlgnevust ei ole või et nad on selle tasunud, kuid

kostjad ei ole oma tõendamiskoormist täitnud. Arvestades, et poolte vahel on olnud pikaajalised

ärilised suhted, nad on teinud koostööd seoses Võru 18 Tartu korteriomandite renoveerimise ja

müügiga ning hageja ja kostja I on osalenud ühe ja sama äriühingu tegevuses, on võlatunnistuse

andmine kostjate poolt viidatud alusel eluliselt usutav.

9.5. Kostjate väitel ei ole võlatunnistus kehtiv seetõttu, et pooled ei ole sõlminud kinnistu

müügilepingut vastavalt võlatunnistuse p-le 5.

Võlatunnistuse p 5 kohaselt võlatunnistus ja sellest tulenevad kohustused (p-d 1 ja 2) on

osapooltele siduvad üksnes 30. juulil 2014 toimuva Võru 18 Tartu kinnistu ostu-müügitehingu

järgselt. Nimetatud tehingu asjaosalistest sõltuval mittetoimumisel annab õiguse ühepoolseks

lepingu ülesütlemiseks.

Kuna poolte esitatud tõenditest, sh võlatunnistuse tekstist, ei nähtu poolte ühist tegelikku tahet

võlatunnistuse p 5 sõnastamisel, on maakohus õigesti lähtunud vaidlusaluse punkti tõlgendamisel

VÕS § 29 lg-st 4 (s.o lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohast). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga, et võlatunnistuse p-s 5 nimetatud tehing ei pidanud toimuma

ilmtingimata hageja ja kostja(te) vahel selleks, et saabuks võlatunnistuses sätestatud kohustuste

täitmise tähtpäev. Samuti on õige maakohtu põhjendus, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik

oleks siis, kui ta oleksid soovinud võlatunnistusega kaasnevate õiguslike tagajärgede saabumist

üksnes juhul, kui müügitehing toimub mingite kindlate isikute vahel, seda võlatunnistuses kui

olulist tingimust ka märkinud.

9.6. Asjaolu, et hageja pöördus kostjate poole võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse nõudega

esmakordselt enam kui aasta aega pärast nõude sissenõutavaks muutumist, ei muuda

võlatunnistuse alusel võlgnevuse olemasolu ebausutavaks.

Kostjate väite kohaselt on võlatunnistus vastuolus heade kommetega ja tühine arvestades hageja

ähvardavat ja vägivaldset käitumist nende suhtes. Maakohus on nimetatud kostjate väite kohta

võtnud seisukoha vaidlustatud otsuse p-s 15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata.

9.7. Kostjate seisukoha järgi jättis maakohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel

tähelepanuta, et kostjad on tarbijad. Võlatunnistuses toodud viivisemäär (36% aastas) on võrreldes

seadusjärgse viivisemääraga ebamõistlikult suur ja kostjaid kahjustav.

Selleks, et kohaldada asjas kostjate suhtes tarbijakaitset puudutavaid sätteid, tuleb eelkõige

tuvastada, et hageja ei ole õigussuhtes tegutsenud tarbijana, vaid ettevõtjana.

VÕS § 1 lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu,

mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks võlatunnistuse saamisel tegutsenud iseseisva

majandus- või kutsetegevuse raames ning seega on ka hageja tarbija staatuses.

Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et viivisekokkulepe võlatunnistuse p-s 2 ei ole ka

tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes.

10. Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles jäeti

rahuldamata hageja nõue kostja III vastu 8000 euro väljamõistmiseks. Ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse osaliselt ning mõistab kostjalt III välja hageja kasuks 3000 eurot.

Hageja ja kostja III ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja III kontole 8000 eurot. Pangakontode

väljavõtetega (I kd tl 16 ja 18) on tõendatud, et hageja I on kostjale III 29.11.2013 üle kandnud

selgitusega „Võru 18, Tartu“ 5000 eurot ning 25.02.2014 sama selgitusega 3000 eurot. Vaidlus on

ülekantud summade õigusliku aluse üle.

10.1. Hageja väite kohaselt kandis ta kostjale III raha üle seetõttu, et kostja III küsis talt raha

kinnistu ostuks. Samuti on hageja selgitanud, et on teinud makseid kostjale III 29.11.2013

protokolli täitmiseks ja kostja I korraldusel.

Kostja III vastuväite järgi kandis hageja tema kontole raha kostja I korraldusel, sest kostja I

pangakonto oli arestitud ning hiljem andis kostja III kostjale I kontole kantud summa edasi

sularahas.

10.2. Õige on siinkohal maakohtu viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt olukorras, kus hageja

on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada

ja seega peab kostja III tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi

maksma (nt lahendid nr 3-2-1-122-14 p 10, nr 3-2-1-57-13 p 14 ja nr 3-2-1-11-08 p 11).

Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et arvestades maksete selgitust,

sh viidet Võru 18 arendusprojektile, maksete teostamise aega ja asjaolu, et kostjale I ja kostjale III

teostatud maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus 29.11.2013 protokolli p-s 3.3

märgitud 10 000 euroga, tegi hageja 29.11.2013 lepingu täitmiseks kostja I korraldusel makseid

kostjale III summas 8000 eurot.

Asja materjalide kohaselt ei olnud kostja III 29.11.2013 protokolli pooleks ning hageja ja kostja

III vahel ei tekkinud sel alusel õigussuhet. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja ja kostja

III vahel oleks olnud mingil muul õiguslikul alusel õigussuhe. Ringkonnakohtu arvates sai hageja

kostja I korraldusel täita 29.11.2013 protokolli p-s 3.3 sisalduvat kohustust 10 000 euro tasumiseks

kostjale III summas 5000 eurot (5000 eurot tasus hageja kostjale I).

VÕS § 1029 kohaselt kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab

võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028

lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta

ekslikult pidas võlausaldajaks.

Seega, kuna hageja tasus kostjale III 5000 eurot kostja I korraldusel, saab ta nimetatud summa

VÕS § 1029 alusel tagasi nõuda üksnes kostjalt I ning hageja alusetu rikastumise nõue kostja III

vastu on selles osas välistatud.

Arvestades eeltoodut on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hagi kostja III vastu 5000 euro

väljamõistmiseks

10.3. Hageja seisukoha kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kostjale I ja kostjale III tehtud

maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus summaga, mis on märgitud protokolli

p-s 3.3 (10 000 euroga).

Ringkonnakohus nõustub hageja väitega. Protokolli alusel pidi hageja tasuma kostjale I

10 000 eurot ning nimetatud summa piires oli kostjal I võimalik anda hagejale korraldusi. Hageja

poolt kostjale III tasutud 3000 eurot ei ole üle antud protokolli alusel, s.o kostja I korraldusel.

Seega pidi kostja III tõendama, et tal oli alus hagejalt saada 3000 eurot ning ta ei pea seda tagasi

maksma. Kostja III ei ole nimetatud asjaolu tõendanud ning seega on ta kohustatud VÕS § 1028

lg 1 alusel tagastama hagejale 3000 eurot.

11. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määratud hageja nõuete hindadega (maakohtu otsuse

p 16). Seega on kostja I ja II vastu solidaarselt võlatunnistusest tuleneva nõude hind 59 840 eurot

95 senti, kostja I ja III vastu solidaarselt esitatud kostja III kontole raha ülekandmisest tuleneva

nõude hind 10 252 eurot 32 senti ja kostja I vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hind 6264 eurot

18 senti. Kokku on hagi hind 76 357 eurot 45 senti.

11.2. Hageja nõuete rahuldamise ulatust arvestades on maakohus põhjendatult jätnud

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kuna hageja nõuded kostjate vastu on

väga erineva ulatusega, tuleb menetluskulud TsMS § 165 lg 1 teise lause alusel jagada kostjate

vahel proportsionaalselt arvestades nende kohtumenetluses osalemist. Menetluses osalemise

proportsiooni tuleb hinnata nõuete hinna suhte järgi võrreldes hagi tervikhinnaga.

Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kostjatelt I ja II solidaarselt väljamõistetud summa

osas muutmata, jääb kostjate I ja II kanda solidaarselt 78% menetluskuludest.

Kostjate I ja III vastu solidaarselt esitatud kostja III kontole raha ülekandmist tuleneva nõude hind

on 10 252 eurot 32 senti, mis moodustas hagi tervikhinnast ca 13%. Arvestades kostja III vastu

esitatud nõude rahuldamise suurust jääb 5% menetluskuludest kostja III kanda ning 8%

menetluskuludest jääb kostja I kanda. Lisaks jäävad kostja I kanda ka 6264 euro 18 sendi suuruse

hinnaga nõudega seonduvad menetluskulud, mis moodustavad 8% kõigist menetluskuludest.

Kokkuvõtvalt jääb maakohtu menetluskuludest kostjate I ja II kanda solidaarselt 78%, kostja III

kanda 5% ja kostja I kanda 17%.

11.3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et hageja menetluskulude nimekiri on esitatud

hilinemisega. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ühe tervikliku nimekirja esitamine viimaseks

menetluskulude tähtpäevaks on otstarbekas ja võimaldab kulude koosseisust paremat ülevaadet,

on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on asunud seisukohale, et kõigi menetluskulude

nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks on

lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise.

Ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja

jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise

lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja

esitamiseks. TsMS § 176 lg 8 kohaselt peab kohus määrama teisele poolele lisaks ka

maksimaalselt seitsmepäevase tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks.

Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne

kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline

taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist (vt nt Riigikohtu 7. septembri 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 13).

11.4. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1

järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole hageja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on piisavalt põhjendanud väljamõistetavate

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, mh arvestades tsiviilasja olemust, keerukust ja mahtu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul alust kulude põhjendatuse ning vajalikkuse

ümberhindamiseks.

11.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et maakohus on lubamatult välja mõistnud

ajakulu rohkem kui hagiavalduse koostamisele kulus. Õige on see, et hagiavalduse koostamise

ajakuluks on märgitud 3 h 14 min. Maakohus luges põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 4 h 30

min, arvestades siinkohal sellega, et hagiavalduse koostamisele eelnesid nõupidamised ja

konsultatsioonid kliendiga ning asjaoludega tutvumine.

11.6. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjate seisukohaga, et maakohus on rikkunud

menetlusnorme Actum Consult OÜ arve alusel 300 euro väljamõistmisel.

Kostjad ei ole vastu vaielnud sellele, et Mehis Adamson on hageja nimel esitanud 19. mail 2016

seisukoha,

esindanud

hagejat

6. septembri

2016

kohtuistungil

ja

pidanud

kompromissläbirääkimisi. Lepinguline esindaja soovib eelduslikult oma töö eest ka tasu saada.

Arvestades hageja selgitusi ja Actum Consult OÜ arve esitamise aega luges maakohus piisavalt

põhistatuks, et nimetatud arve on esitatud Mehis Adamsoni poolt hageja esindamise eest.

Ringkonnakohus nõustub sellega.

11.7. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga Themis Õigusbüroo OÜ arvete ja vandeadvokaat

Robert Sarve ajakulu osas.

11.8. Eelneva tõttu on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud on kokku 5135 eurot (õigusabikulud 3835 eurot + riigilõiv 1200 eurot).

Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjatelt I ja II mõista solidaarselt hageja kasuks välja

menetluskulud 4025 eurot 84 senti, kostjalt III menetluskulud 256 eurot 74 senti ja kostjalt I

menetluskulud 852 eurot 41 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel

tasuda ka viivist.

11.9. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude

jaotuse

tõttu

puudub

vajadus

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks.

11.10. Ringkonnakohtu 28. veebruari 2018 määrusega on kostjatele I ja II antud menetlusabi ja

neid on vabastatud 1200 euro suuruse riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

TsMS § 190 lg-st 4 ei tulene võimalust mõista hagejalt hagi osalise rahuldamise korral riigilõiv,

mille tasumiseks hageja menetlusabi sai, riigituludesse välja lähtudes hagi rahuldamise ulatusest,

vaid menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja mõista üksnes juhul, kui hagi

jääb tervikuna rahuldamata (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 15).

Eelnev kehtib ka apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral. Seega ei saa kostjatelt tasumata

riigilõivu riigituludesse välja mõista.

11.11. Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018 määrustega on kostjatele I ja II antud riigi õigusabi

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse TsMS

§ 180 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd,

kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi

õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1

järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi

saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi

saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui

riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul,

kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral

mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda

hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend

kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi

andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest

vabastada või seda kohustust leevendada (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-152-12, p 23).

Eelneva tõttu ei saa kostjatelt riigi õigusabi kulusid välja mõista. Kostjate esindajate tasutaotlused

lahendatakse eraldi määrustega.

allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Riigikohtu 25.09.2019 kohtuotsusega

Resolutsioon

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-461 osas, millega

ringkonnakohus:

1.1. tühistas Tartu Maakohtu 10. novembri 2017. a otsuse osaliselt Christofer Pulsti vastu esitatud

hagi täielikult rahuldamata jätmise osas;

1.2. rahuldas Jaak Mõttuse hagi Christofer Pulsti vastu osaliselt ja mõistis Christofer Pulstilt Jaak

Mõttuse kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis 12. jaanuarist

2016 kuni 9. novembrini 2017 on 439 eurot 30 senti, ning seaduses sätestatud määras viivise alates

10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni;

1.3. jättis maakohtus hagi menetlemise kuludest 5% Christofer Pulsti kanda ja mõistis Christofer

Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks välja menetluskulud 256 eurot 75 senti ning määras, et Christofer Pulstil

tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 2-

16-461

2(9)

1.4. jättis Christofer Pulsti ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Christofer Pulsti kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Christofer Pulsti kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.