1-16-10503/150 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1-16-10503

Määruse kuupäev

21. detsember 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi E. S-i süüdistuses KarS § 294 lg 2

p-de 1, 2 ja 4, § 394 lg 2 p 3, § 4021 lg 1 ning § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi.

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. S-i kaitsjad vandeadvokaadid Gretta Oltjer-Timberg ja Oliver Nääs,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse pooled Prokuratuur, juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triinu Olev

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

21. november 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2018. a määrus ja jõustada Harju Maakohtu 5. juuni 2018. a

määrus, millega lõpetati kriminaalmenetlus E. S-i suhtes KrMS § 274 lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava

parandamatu haigestumise tõttu, kuna ta pole võimeline kriminaalmenetluses osalema ega süüdimõistmisel

karistust kandma.

2. Kaitsjate määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetluse varasem käik

1. 29. novembril 2016 saatis Riigiprokuratuur Harju Maakohtule üldkorras arutamiseks kriminaalasja E. S-i ja veel

kaheksa isiku süüdistuses. E. S-i süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p-de 1, 2 ja 4, § 394 lg 2 p 3,

§ 4021 lg 1 ning § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2. 16. märtsil 2017 esitas E. S-i kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs maakohtule taotluse kriminaalmenetluse

lõpetamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava parandamatu

haigestumise tõttu.

3. Harju Maakohtu 13. aprilli 2017. a määrusega anti teised süüdistatavad kohtu alla, E. S-i terviseseisundi

kindlakstegemiseks ja kohtu alla andmise otsustamiseks määrati kohtuarstlik komisjoniekspertiis.

4. 2. juuni 2017. a ekspertiisiakti kohaselt põeb E. S-i raskeid kroonilisi haigusi, millest paraneda pole võimalik, kuid

ravimite korrektse kasutamise, säästliku elurežiimi ja arsti juhiste täitmise korral saab süüdistatav kohaneda

igapäevaeluga, osaleda kohtuistungil ning kanda süüdimõistmisel karistust. Kohtuistungi ajal peab talle olema tagatud

kohe arstiabi ja tema ülekuulamine peab toimuma lühikeste ajavahemike kaupa.

5. Harju Maakohtu 5. juuni 2017. a määrusega anti E. S-i kohtu alla. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse

kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

6. 6. veebruaril 2018 esitasid E. S-i kaitsjad vandeadvokaadid O. Nääs ja Gretta Oltjer-Timberg KrMS § 274 lg 1 ning

§ 199 lg 1 p 6 alusel uue taotluse süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Taotluse lahendamiseks määras

maakohus 8. veebruaril 2018 E. S-i suhtes täiendava kohtuarstliku komisjoniekspertiisi.

7. 21. mai 2018. a ekspertiisiakti kohaselt põeb E. S-i raskeid kroonilisi haigusi, millest paraneda pole võimalik, kuid

ravimite korrektse tarvitamise ja arsti juhiste täitmise korral saab ta kohaneda igapäevaeluga, osaleda kohtuistungil ning

kanda süüdimõistmisel karistust. Ekspertide komisjoni liige endokrinoloog V. V. jäi eriarvamusele ja leidis, et E. S-i

pole võimeline terviseseisundi tõttu kohtuistungil osalema.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

8. Harju Maakohtu 5. juuni 2018. a määrusega lõpetati kriminaalmenetlus E. S-i suhtes KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1

p 6 alusel süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu, sest kohtu hinnangul pole ta võimeline kriminaalmenetluses

osalema ega süüdimõistmisel karistust kandma. Maakohus sedastas, et määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt

vaidlustada, ja märkis kokkuvõtlikult järgmist.

9. Mõlema kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena leiti, et teatud tingimuste täitmisel saab süüdistatav kohtuistungil

osaleda, kuid ekspertide arvamus pole kohtu jaoks siduv ja tegelik olukord kinnitab muud. E. S-i terviseseisund

halvenes mitmel kohtuistungil sedavõrd, et kiirabi toimetas ta haiglaravile. Pole alust arvata, et kiirabitöötajad olid

ebaprofessionaalsed või kallutatud.

10. Ekspertide komisjoni liige V. V. andis süüdistatava terviseseisundi kohta eriarvamuse endokrinoloogia valdkonna

spetsialistina. Tema kategoorilise seisukoha järgi pole süüdistatav võimeline kohtuistungil osalema, sest risk uue

kardiovaskulaarse ataki või surma tekkimiseks on ülisuur. V. V. erapooletuses, usaldusväärsuses ja kompetentsuses ei

saa kahelda ning teised eksperdid tema arvamust ei kummutanud.

11. E. S. on viibinud haiglas ka kohtuistungite vahele jääval ajal, mille tõttu ei ole õige prokuröri väide, et süüdistatav

haigestub ainult enne kohtuistungeid. Ekspertide komisjoni töös osalenud M. V. kinnitas, et E. S-ile määratud ravi on

asja- ja ajakohane. Süüdistatavale ei saa ette heita, et ta ravib ennast sama arsti juures ja pöördub tema poole kohe, kui

tunneb ennast halvasti.

12. Ekspertide hinnangul saab süüdistatava osalemist kohtumenetluses tagada teatud tingimuste täitmisel, kuid kohus ei

saa nende tingimuste järgimist kontrollida. Täiendekspertiisi akti kohaselt on E. S-il kerge kognitiivne häire, tal on

probleeme mälust info kättesaamisega ja mälu tase on langenud. Seetõttu ei saa olla kindel, et süüdistatav suudab

ekspertiisaktis loetletud tingimusi iseseisvalt täita.

13. E. S-i terviseseisundi kohta andsid varem arvamuse arstid R. A. ja J. E., kes leidsid samuti, et kohtumenetluses

osalemine võib süüdistataval kaasa tuua tüsistuste või äkksurma ohu. Kuigi süüdistatav suutis 2017. a sügisel mitme

kuu vältel kohtumenetluses osaleda, ei tähenda see, et kõnealust riski ei olnud. Tuvastatud raskete haiguste tõttu pole

E. S. võimeline kohtumenetluses osalema.

Määruskaebus

14. Harju Maakohtu 5. juuni 2018. a määruse peale esitasid määruskaebuse Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör

Steven-Hristo Evestus ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triinu Olev, taotledes määruse tühistamist

ning kriminaalasja saatmist maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohtu määrus

15. Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2018. a määrusega prokuratuuri määruskaebus rahuldati, maakohtu määrus

tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

16. Maakohtu määruse resolutiivosas tehtud viide edasikaebepiirangule on eksitav. KrMS § 385 p 20 eesmärk on

välistada menetlust korraldavate määruste vaidlustamine, kuna sellistel kohtulahenditel pole vahetut mõju

menetlusosaliste õiguspositsioonile. Samuti on piirangu aluseks arusaam, et edasikaebeõiguse andmine ei ole

otstarbekas, sest korralduslike küsimuste vaidlustamine takistaks menetluse jätkamist. Selliseid küsimusi saab

KrMS § 383 lg 2 kohaselt vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. Olukorras, kus

KrMS § 385 p 20 toimealasse kuuluks määrus, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 6 ja § 274

lg 1 alusel, ei saaks isiku kriminaalasja edasi arutada isegi siis, kui menetlus oleks lõpetatud ebaõigesti. Järelikult saab

ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaadata.

17. E. S-il diagnoositi kroonilised haigused, kuid ekspertide komisjon on tunnistanud tema terviseseisundi korduvalt

selliseks, mis võimaldab tal kohtuistungitest osa võtta ja kanda süüdimõistmisel karistust. Teise ekspertiisi tegemisel

osales rohkem eksperte, kelle hulgast jäi selgele eriarvamusele vaid V. V. Arvestades, et teise ekspertiisi tulemus

kinnitab esmaekspertiisi seisukohti, eksperte osales varasemast rohkem ja eksperdiarvamuses kajastub komisjoni

ülekaaluka enamuse seisukoht, on täiendekspertiisi akti 1. punkt KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse

lõpetamise eelduste hindamisel kaalukas tõend.

18. Maakohus leidis erinevalt ekspertide komisjoni enamuse arvamusest, et tegelik olukord on teistsugune ja

süüdistatava terviseseisund ei võimalda tal kohtuistungitest osa võtta. Tegeliku olukorra all pidas maakohus silmas

süüdistatava haigusloo andmeid, mis kajastavad isiku haiglasse toimetamist ja ravil viibimist kohtumenetluse ajal. See

põhjendus pole aga asjasse puutuv, sest isiku terviseseisundi hindamine haigusloo andmete alusel eeldab mitteõiguslike

eriteadmiste rakendamist. Maakohus ei täpsustanud, missuguseid kiirabi väljakutseid ta silmas pidas, kuid ekspertide

komisjon on kõiki haigusloo andmeid arvestanud. Pärast täiendekspertiisi tegemist ei ole ilmnenud uusi kaalukaid

asjaolusid, mis kummutaksid seniste ekspertiiside tulemused ja õigustaks kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199

lg 1 p 6 alusel.

19. Maakohus märkis õigesti, et ekspertide enamuse arvamus pole kohtu jaoks siduv, kuid nõuetekohast, usaldusväärset

ja kaalukat tõendit ei saa tõendikogumist välja jätta asjasse mittepuutuvate väidete ning asjaolude valikulise hindamise

põhjal. Kuna ekspertide komisjon käsitas V. V. seisukohta eriarvamusena ja teised eksperdid sellega ei ühinenud, on

tegemist eksperdikomisjoni ühe liikme selge vähemusarvamusega. Eksperdid on ise pädevad määrama, kas

mitteõiguslikele eriteadmistele tuginev hinnang isiku terviseseisundi kohta on käsitatav ekspertide vähemust esindava

eriarvamusena. Maakohtul ei olnud alust käsitada ühe eksperdi eriarvamust võrdsena kuue eksperdi seisukohti

koondava komisjoni arvamusega. Komisjon märkiski V. V. arvamusest lahknevalt, et vererõhu ja veresuhkru väärtusi

saab hoida normi piires ravimite korrektse tarvitamise ning dieedi järgimisega, lisaks on vaja tagada kohene arstiabi

kättesaadavus kohtuistungi ajal. Maakohus pole tuvastanud, et kohtuistungitel ei olnud tagatud kohe arstiabi.

Vastupidist ei teinud kindlaks ka ringkonnakohus. Ekspertide komisjoni arvamust kummutavad järeldused pidanuks

olema kaalukad ja põhjendatud, kuid selliseid seisukohti maakohus välja ei toonud. Ekspertiisiakt vastab KrMS § 107

lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele.

20. Ka tugines maakohus põhjendamatult R. A. ja J. E. kirjalikele arvamustele. Neid isikuid pole üle kuulatud,

eksperdiks määratud ega hoiatatud teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest. Esmaekspertiisi määramisel tugineti

R. A. ja J. E. arvamustele, kuid ekspertiisi tulemus tekkinud kahtlusi ei kinnitanud. Maakohtu põhjendused piirduvadki

viidetega E. S-i terviseseisundi tegelikule olukorrale, V. V. eriarvamusele ja R. A. ning J. E. kirjalikele arvamustele.

21. Tõenditest ei tulene, et süüdistatava mäluprobleemid pärsivad tema võimet järgida ravi ja arsti ettekirjutusi. Küll jättis

maakohus tähelepanuta, et haigusloo kohaselt pole E. S. korduvalt ravi ja arsti juhiseid järginud. Eelnev kinnitab

kriminaalmenetluse lõpetamise ennatlikkust. Edasises menetluses tuleb selgitada, kas ravi ja arsti soovituste järgimata

jätmist saab süüdistatavale ette heita, s.t käsitada tahtliku tegevusena. Kui E. S. eirab tahtlikult ravi ja muudab ennast seeläbi

kohtukõlbmatuks ning menetleja on teinud mõistlikke jõupingutusi tema osavõtu tagamiseks, tuleb Riigikohtu lahendis

nr 3-1-1-86-14 toodud seisukohti aluseks võttes kaaluda kriminaalasja arutamist süüdistatava osavõtuta või kriminaalasja

materjali eraldamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

22. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse E. S-i kaitsjad vandeadvokaadid O. Nääs ja

G. Oltjer-Timberg, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ning maakohtu määruse jõustamist. Kaitsjate

põhiseisukohad on järgmised.

23. Ringkonnakohus ei küsinud kaebust menetlusse võttes kaitsjate seisukohta, kuigi maakohtu määrus ei olnud

KrMS § 385 p 20 kohaselt edasi kaevatav. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-9-12 selgitanud, et selle sätte järgi pole üldjuhul

lubatud esitada kaebust kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, kui tegemist pole

samas punktis nimetatud eranditega. Maakohtu määruse puhul sellise erandiga tegemist ei ole. Üldjuhul ei olegi

kriminaalmenetluse lõpetamine kohtumenetluses vaidlustatav. Seda järeldust kinnitab KrMS § 385 p 5. Vastasel korral

oleks seadusandja sätestanud, et KrMS § 385 p 20 kohaselt võib erandlikult vaidlustada ka määrust, millega

lahendatakse mis tahes õiguslikul alusel esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlus. Kaebust rahuldades ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saates rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

24. Ringkonnakohus leidis, et maakohus pidi lähtuma ekspertide komisjoni enamuse arvamusest, kuid see seisukoht ei

vasta KrMS § 61 lg-tes 1 ja 2 märgitule. Ühele tõendile anti ette kindlaksmääratud jõud, teised tõendid ja

kriminaalmenetluse asjaolud jäeti kõrvale. Täiendava komisjoniekspertiisi raames selgitas iga ekspert oma valdkonnast

lähtudes enda arvamust, mistõttu on õige maakohtu seisukoht, et V. V. ei jäänud eriarvamusele. Teised eksperdid tema

kategoorilist arvamust ei kummutanud ega käsitlenud süüdistatava terviseseisundit eriarvamuses toodud aspektidest.

Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et V. V. seisukoht on eriarvamus ja sellest pole põhjendatud lähtuda.

Ebaõigesti jäeti kõrvale ka R. A. ja J. E. kirjalikud arvamused, sest tegemist pole lubamatute tõenditega. Maakohus sai

nendele arvamustele tugineda, kuna KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolude kindlakstegemiseks pole ekspertiisi

määramine kohustuslik.

25. E. S-i hospitaliseerimise tõttu tuli kohtuistung kolm korda edasi lükata. Maakohus ei rakendanud

hospitaliseerimisega seotud asjaolusid arvestades mitteõiguslikke eriteadmisi, vaid lähtus tegelikult aset leidnud

sündmustest ja teada olnud infost, sh kiirabiarstide korduvatest otsustest süüdistatav hospitaliseerida. Kuna KrMS § 199

lg 1 p 6 alusel tehtav otsustus on õigusliku sisuga, võis kohus arvestada kõiki asjasse puutuvaid tõendeid ja asjaolusid.

26. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane ei märkinud, miks on ekspertide komisjoni seisukoht

ebausaldusväärne, kuid jättis tähelepanuta, et V. V. arvamus on samuti usaldusväärne. Pole toodud ühtegi põhjendust,

mis kinnitaks vastupidist. Isegi kui pidada ekspertide enamuse arvamust usaldusväärseks, ei ole maakohus tõendite

hindamisel eksinud, sest mõlema tõendi usaldusväärsuse korral on põhjendatud lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in

dubio pro reo-põhimõttest.

27. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud eksperdi või ekspertide ülekuulamist ega vaidlustanud eksperdiarvamust või

ekspertide pädevust. Seetõttu ei olnud maakohus kohustatud eksperte üle kuulama. Ühegi menetlustoimingu tegemata

jätmist maakohtule ette heita ei saa.

28. Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks E. S. eiranud talle määratud ravi eesmärgiga

kohtumenetlusest kõrvale hoida. Asjas nr 3-1-1-86-14 tehtud lahendi seisukohad pole praegusel juhul kohaldatavad.

E. S. ei hoia kriminaalmenetlusest kõrvale. Täidetud pole ka muud KrMS § 269 lg 2 kohaldamise eeldused, mistõttu ei

saa kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada. Viited kriminaalasja tagaselja arutamise võimalusele rikuvad

süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele.

Määruskaebuse vastus

29. Juhtiv riigiprokurör S-H. Evestus ja ringkonnaprokurör T. Olev leiavad, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole

alust, kuna maakohus lõpetas kriminaalmenetluse ennatlikult. Ringkonnakohus leidis õigesti, et KrMS § 385 p 20

maakohtu määruse vaidlustamist ei piira. Seda seisukohta on jälgitavalt põhjendatud. Ringkonnakohus hindas ka

eksperdiarvamusi ja luges ekspertide komisjoni enamuse arvamuse põhjendatult kaalukaks tõendiks. Maakohus ei järginud

tõendite hindamise kohustust ega tuvastanud, et ekspertide komisjoni enamuse seisukohad on ebausaldusväärsed ja et neid

ei saa arvestada. Ringkonnakohtule ei saa ette heita erapoolikut või ebaseaduslikku tõendite hindamist. Ekspertide

komisjoni enamuse arvamuse kõrvalejätmine ja tuginemine süüdistatava terviseseisundi tegelikule olukorrale, V. V.

eriarvamusele ning R. A. ja J. E. arvamustele ilmestab maakohtu argumentatsiooni piiratust ning osutab kriminaalmenetluse

kergekäelisele lõpetamisele. Nõustuda tuleb seisukohaga, et ravi järgimisega seotud andmeid maakohus ei käsitlenud.

Samas on tekkinud kahtlus, et süüdistatav hoiab kohtumenetlusest tahtlikult kõrvale. Selle kahtluse kontrollimiseks ja

välistamiseks peab kohus astuma oma initsiatiivil samme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt kaitsjate väidet, mille kohaselt pole maakohtu määrus

KrMS § 385 p-s 20 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustatav (I). Edasi analüüsib kolleegium ringkonnakohtu

järelduste põhjendatust küsimuses, kas maakohus toimis E. S-i suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1

p 6 alusel lõpetades ennatlikult, ning võtab viimaks seisukoha, kas kaitsjate määruskaebuse saab rahuldada (II).

I

31. KrMS § 385 p 20 sätestab, et määruskaebust ei saa esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse

lahendamise määruse peale, välja arvatud juhul, kui määrusega on lahendatud kohtumenetluse kiirendamise taotlus või

taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsjad väidavad, et maakohtu

määrus pole kõnealusest sättest tuleneva edasikaebepiirangu tõttu vaidlustatav, mistõttu ei saanud ringkonnakohus

prokuratuuri määruskaebust läbi vaadata. Lisaks märgivad kaebajad, et neil ei võimaldatud edasikaebeõiguse kohta

ringkonnakohtu eelmenetluses arvamust avaldada. Need etteheited ringkonnakohtu määruse tühistamiseks alust ei anna.

32. Kaitsjatel oli võimalus osutada maakohtu määruse vaidlustamispiirangule määruskaebuse kohta esitatud kirjalikus

vastuses. Seda kaitsjad ei teinud, sest kõnealuses vastuses käsitleti üksnes kriminaalmenetluse lõpetamise

põhjendatusega seonduvat ja taotleti eeltoodust tulenevalt prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata jätmist. Isegi kui

asuda seisukohale, et eelmenetluses jaatati põhjendamatult prokuratuuri kaebeõiguse olemasolu ja võeti määruskaebus

ekslikult menetlusse, oli ringkonnakohus ka hiljem õigustatud jätma määruskaebuse läbi vaatamata. Sellise otsustuse

tegemiseks puudus aga seaduslik alus, sest ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu määruse resolutiivosas tehtud

viide KrMS § 385 p-s 20 sätestatud edasikaebepiirangule on eksitav.

33. KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu kohaselt pole kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise

kohta tehtud määrus üldjuhul määruskaebe korras vaidlustatav (v.a samas sättes nimetatud erandid). Prokuratuur

vaidlustas maakohtu määruse, millega lõpetati E. S-i kaitsjate taotlusel süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus

KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel. Järelikult lahendati määrusega kohtumenetluse poole taotlus. Ainuüksi

niisuguse sõnastusliku kattuvuse tõttu ei saa maakohtu lahendit käsitada KrMS § 385 p 20 mõttes mittevaidlustatava

määrusena, sest välja tuleb selgitada kõnealuse edasikaebepiirangu kehtestamisega taotletud tegelik eesmärk (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-86-14, p 11.1).

34. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohta tehtav määrus on

olemuslikult menetlust korraldava sisuga lahend, mis ei mõjuta kohtuasja lõplikku lahendamist. KrMS §-s 385 ette

nähtud piiranguid loetakse proportsionaalseks muu hulgas põhjusel, et selles paragrahvis nimetatud vaidlusküsimusi

saab (vähemalt põhimõtteliselt) tõstatada ka hiljem - kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis.

KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on seega välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse

korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ja võib takistada menetluse

jätkamist. Kui tegemist on kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendiga, tuleb kaebeõiguse puudumise proportsionaalsuse

hindamisel lisaks silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-17-1205/147, p 26 ja 10. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 7.)

35. Kõne all olev maakohtu määrus ei ole üksikküsimuse lahendamiseks tehtud menetlust korraldav otsustus, kuna

KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoludel kriminaalmenetluse lõpetamine välistab E. S-i suhtes kriminaalasja

arutamise jätkamise. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse õiguspärasus ei saa olla edasises menetluses

kohtumenetluse poolte vahel toimuva vaidluse esemeks. Kõnealune argument räägib selle kasuks, et vastava sisuga

menetlusotsustuse seaduslikkust peaks saama kaebemenetluses kontrollida ja selle vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 20

ette nähtud edasikaebepiirang ei laiene.

36. Kaitsjate viide analoogiale KrMS § 385 p-ga 10 (kaebuses ekslikult viidatud p-le 5) pole asjasse puutuv, sest

kriminaalmenetluse lõpetamisele KrMS §-de 201-2031 alusel kehtivad teistsugused nõuded. Nimelt eeldab

kriminaalmenetluse lõpetamine osutatud normide alusel üldjuhul nii prokuratuuri kui ka alaealise, kahtlustatava,

süüdistatava või kannatanu nõusolekut. Öelduga kooskõlas on Riigikohus KrMS § 202 kohaldamist puudutavas

vaidluses märkinud, et nõusoleku andmine peaks tähendama, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik

kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal ei ole õigust määrust vaidlustada. Andes

kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld-

või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimust sisuliselt ei lahendata. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav

otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist ning kaebeõiguse

andmine kohtumenetluse poolele sellise sisuga lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud

eesmärkidega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-113-10, p 8.) Arutatava

kohtuasja puhul ei saa kohtumenetluse poolte vahel sarnase konsensuse saavutamisest kõneleda.

37. KrMS § 385 p-s 20 nimetatud määruse tegemine, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise

tõttu, ei eelda prokuratuurilt nõusoleku saamist, millega saab samuti selgitada, et seda määrust on lubatud erandina

määruskaebe korras vaidlustada. Sellise määruse paigutamine KrMS § 385 p 20 ei võimalda järeldada, et ka muude

KrMS § 274 lg 1 alusel tehtavate määruste puhul peab edasikaebeõiguse olemasolust kõnelemiseks olema seaduses

sätestatud selge erand.

38. Küsimust KrMS § 385 p-s 20 sätestatud piirangu kohaldamisest ei teki ka juhul, kui kohus otsustaks

kriminaalmenetluse lõpetada oma algatusel. Nii ei oleks tagatud sama sisuga määruste ühetaolise vaidlustamise

võimalus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-17-1205/147, p 29). Kokkuvõtlikult

jäävad kaitsjate väited prokuratuuril edasikaebeõiguse puudumise kohta tagajärjetuks.

II

39. KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 kohaselt saab kriminaalasja kohtulikul arutamisel kriminaalmenetluse lõpetada,

kui kohus tuvastab, et süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ta ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses

osalema ega süüdimõistmise korral karistust kandma. E. S-i suhtes tehtud esma- ja täiendekspertiisi aktidest nähtub ühte

moodi, et süüdistatav on parandamatult haigestunud. Tal on tuvastatud mitu rasket haigust: krooniline südame

isheemiatõbi, aterosklerootiline südamehaigus, südame- või veresooneimplantaadi või -siiriku olemasolu,

südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja insuliinisõltumatu suhkurtõbi. Süüdistatava parandamatu haigestumise üle

vaidlust ei olegi, vaid keskne õiguslik probleem on, kas loetletud rasked haigused takistavad E. S-il

kriminaalmenetluses osaleda ja süüdimõistmisel karistust kanda.

40. Seadusandja on jätnud kohtule KrMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluse

kohaldamiseks avara kaalutlusruumi. Ühest küljest põhistab sellist järeldust tõdemus, et kehtiva seaduse järgi pole vaja

tuvastada süüdistatava kriminaalmenetluses osalemise absoluutset võimatust (vt käesoleva määruse p 42). Teisalt on

oluline, et eeskätt tuleb kindlaks teha kriminaalmenetluses osalemise, kuid mitte karistuse kandmise võimatus.

KarS § 79 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lubatav ka üksnes karistusest või selle kandmisest vabastamine nende isikute puhul,

kes põevad parandamatult rasket haigust või kes on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast

kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui neil on tekkinud muu raske psüühikahäire ja nad pole

võimelised aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kuigi KrMS § 199

lg 1 p-s 6 nimetatakse menetluse lõpetamise eeldustena mõlemat, s.o nii menetluses osalemise kui ka karistuse kandmise

võimatust, on esmane tähendus sellel, kas süüdistatav saab kriminaalmenetlusest osa võtta. Kui tehakse kindlaks

süüdistatava parandamatu haigestumine ja see, et isik ei saa enda terviseseisundi tõttu kriminaalmenetluses osaleda, ning

ta pole nõustunud kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta, pole edasi vajalik ega võimalik analüüsida veel seda, kas

ta saab kanda karistust.

41. Küsimus, kas süüdistatav saab KrMS § 199 lg 1 p 6 tähenduses kriminaalmenetlusest osa võtta ja karistust kanda,

on aga õigusliku sisuga ning sellele on pädev vastama kohus.

42. KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras

ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KrMS § 106 lg 4 p 1 järgi ei ole lubatud eksperdile õiguslikke küsimusi

esitada. Ekspert on KrMS § 199 lg 1 p-s 6 märgitud asjaolude tuvastamiseks määratud kohtuarstliku ekspertiisi raames

pädev hindama ekspertiisialuse terviseseisundit ehk seda, kas isik on parandamatult haigestunud, ning kirjeldama,

kuidas see haigus võib mõjutada kriminaalmenetluses osalemist ja/või karistuse kandmist. Kas isiku terviseseisund ja

sellest lähtuvad võimalikud riskid õigustavad kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel, peab

lõppastmes otsustama kohus. Otsustuse õigusliku iseloomu tõttu pole kohus seotud ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse

ega eksperdi põhjendustega. Samuti ei saa kohus menetluse lõpetamist kaaludes piirduda isiku terviseseisundi kohta

antud meditsiinilise hinnanguga, vaid peab arvesse võtma ka muid kriminaalmenetluse jätkamist mõjutavaid tegureid,

näiteks menetluse mõistlikku aega, menetlusökonoomiat või humaanseid kaalutlusi. Seejuures tuleb silmas pidada,

kuidas konkreetne asjaolu koostoimes süüdistatava terviseseisundiga kriminaalmenetluse jätkamise välistab.

43. Arutataval juhul on ringkonnakohtu määruses süüdistatava terviseseisundist tulenevat kriminaalmenetluse jätkamise

edasist perspektiivi põhjalikult analüüsitud. Maakohtu põhjendused, millele tuginedes otsustati kriminaalmenetlus

lõpetada, on seevastu lakoonilised, mahtudes napilt pooleteisele leheküljele. Põhjenduste väike maht iseenesest pole

kohtumääruse tühistamise alus, vaid tuvastama peab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 või 2 tähenduses, mis on viinud kriminaalmenetluse ebaõige lõpetamiseni.

Kolleegium on arvamusel, et maakohtu määruse puhul selliseid eksimusi tuvastada ei saa. Seetõttu pole alust nõustuda

ringkonnakohtu etteheitega, nagu oleks esimese astme kohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid puudulikult, jätnud oma

algatusel välja selgitamata lõpetamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning lõpetanud osutatud vigade tõttu E. S-i suhtes

kriminaalasja menetluse KrMS § 274 lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel ennatlikult. Seda seisukohta põhjendavad

järgmised argumendid.

44. Maakohus asus kohtumenetluse senise käigu, täiendekspertiisi akti, sh endokrinoloog V. V. arvamuse ja arstide

R. A. ning J. E. arvamuse põhjal seisukohale, et süüdistatav ei saa parandamatu haigestumise tõttu kohtumenetlusest

osa võtta, kuna tegelik olukord ekspertide komisjoni enamuse vastupidist järeldust ei kinnita. Ringkonnakohus nõustus

põhjendatult maakohtu arusaamaga, et kohus võib eksperdiarvamusest kõrvale kalduda, kuid märkis, et maakohtu

määruses ei ole sel viisil toimimiseks kaalukaid argumente. Edasi tõi ringkonnakohus välja põhjendused, miks kujutab

nn tegelikku olukorda kirjeldav järeldus endast mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist nõudva küsimuse lahendamist ja

miks sellega ei saa õigustada kriminaalmenetluse lõpetamist.

45. Maakohus nentis nn tegelikku olukorda kirjeldades, et E. S-i terviseseisund on korduvalt takistanud tal

kohtumenetlusest osa võtta: mitmele kohtuistungile tuli kutsuda kiirabi ja kiirabiarstid otsustasid süüdistatava

hospitaliseerida. 14. juuni ja 10. augusti 2017. a kohtu istungite protokollidest nähtuvalt kutsutigi kiirabi kohtusse

põhjusel, et süüdistatav tundis ennast halvasti. Mõlemal korral oli süüdistatava halb enesetunne tingitud kõrgenenud

vererõhust ja seetõttu otsustasid kohale saabunud kiirabiarstid süüdistatava haiglasse toimetada. Samuti nähtub

kriminaalasja materjalist, et E. S. ei ilmunud 12. detsembril 2017 kohtuistungile, kuna ta pöördus sama päeva hommikul

halvenenud enesetunde tõttu taas haiglasse. Kõigil nimetatud kuupäevadel oli kriminaalasja arutamise jätkamine

takistatud.

46. Eelneva põhjal sedastas maakohus igati õigustatult, et kõnealusel ajal toimunud kohtuistungitest ei saanud

süüdistatav osa võtta ootamatult halvenenud terviseseisundi tõttu. Seda järeldust kinnitavad kohtuistungite protokollid ja

kiirabiarstide otsused. Viimaste põhjendatuses pole kahelnud täiendekspertiisi teinud eksperdid ega ka ringkonnakohus.

Kuigi süüdistatava haigusloo andmed kajastavad samuti kõnealustel istungipäevadel tehtud kiirabi väljakutseid ja

hospitaliseerimisega seonduvat, ei võimalda see väita, et maakohus tegi E. S-i terviseseisundi kohta mitteõiguslike

eriteadmiste rakendamist nõudvaid järeldusi. Kaitsjatega nõustuvalt saab tõdeda, et maakohus kirjeldas kohtumenetluse

senisele käigule tuginevalt ja kooskõlas istungiprotokollidest nähtuvate asjaoludega kriminaalasja arutamisel ilmnenud

takistuste põhjuseid, selgitamaks, miks ta pidas õigeks kõrvale kalduda täiendekspertiisi aktis sisalduvast ekspertide

komisjoni enamuse arvamusest.

47. Kolleegium märgib, et E. S-i terviseseisundi hindamiseks koostatud esma- ja täiendekspertiisi aktides antud

arvamused sisaldavad muu hulgas ka ekspertide pädevuse piiridest väljuvat hinnangut selle kohta, kas süüdistatav saab

kohtumenetlusest osa võtta (vt käesoleva määruse p-d 41 ja 42). Sellise sisuga arvamuste andmise on tinginud

ekspertiisimäärustes esitatud küsimuste sõnastus. Märgitud eksimusele vaatamata on eksperdid selgelt kirjeldanud

süüdistatava terviseseisundit ja terviseseisundist lähtuvaid riske, mis võivad kaasneda E. S-i osalemisega

kohtumenetluses. Kuna endokrinoloog V. V. seisukoht lahkneb kõnealuste riskide puhul teiste ekspertide arvamusest,

tõdes ringkonnakohus põhjendatult, et tegemist on eksperdi eriarvamusega.

48. V. V. eriarvamuse kohaselt on E. S. patsient, kelle puhul on risk uue kardiovaskulaarse ataki või surma tekkimiseks

ülisuur. Ekspert märkis, et ravimite regulaarse kasutamise kõrval on väga tähtis vältida psüühilist pinget ja stressi, sest

pingeolukord põhjustab veresuhkru ning vererõhu olulisi kõrgenemisi ja suurendab märkimisväärselt kardiovaskulaarse

ataki tekkimise riski. Stressist põhjustatud veresuhkru ja vererõhu kõrgenemisi on kohtusaalis keeruline, kui mitte

võimatu, ära hoida või korrigeerida. Seega on suur tõenäosus, et kohtumenetluse käigus tekib uus raske terviserike või

surm, mis on vähemalt osaliselt põhjustatud kohtumenetlusega seotud stressist.

49. Ekspertide komisjoni enamus leidis, et E. S-ile pandud diagnoose ja tema haiguse senist kulgu arvesse võttes saab

vererõhu ning veresuhkru väärtusi kontrolli all hoida ravimite korrektse tarvitamise ja muude arsti soovitatud juhiste

täitmise teel. Kuigi haigusloo andmete põhjal järeldati, et süüdistatava üldseisundit on õnnestunud hoida suhteliselt

stabiilsena, möönis ekspertide enamus riski, et E. S-i terviseseisund võib muutuda ebastabiilseks. Seejuures ei saa

meditsiiniliselt prognoosida, kas, millal ja missugustel tingimustel võib neid haigusi põdeval inimesel tekkida eluohtlik

seisund. Seetõttu on vaja tagada kohese arstiabi kättesaadavus kohtuistungi ajal.

50. Refereeritud arvamuste puhul väärib esmajoones tähelepanu, et ekspertide komisjoni enamus tõstis sama moodi kui

V. V. esile riski, mille kohaselt võib E. S-i terviseseisund temal tuvastatud raskete haiguste tõttu muutuda ebastabiilseks.

Kuigi enamik eksperte leidis, et meditsiiniliselt ei saa sellise riski, s.t eluohtliku seisundi tekkimise aega ega tingimusi

kindlaks määrata, peeti siiski oluliseks kohtuistungi ajal kohese arstiabi kättesaadavuse tagamist.

51. Kolleegiumi hinnangul järeldub nendest asjaoludest esiteks see, et E. S-i puhul on tema terviseseisundi tõttu

tegemist isikuga, kelle kriminaalasja arutamisega kaasnev risk raske tervisekahjustuse või surma saabumiseks on suur.

Teiseks osutab ekspertide komisjoni enamuse arvamuses nimetatud nõue kohese arstiabi kättesaadavuse tagamise kohta

vähemalt kaudselt võimalusele, millele viidatakse eriarvamuses: ei saa välistada, et pingeolukordades võib veresuhkru ja

vererõhu kõrgenemine viia uue terviserikke saabumiseni. Asjaolusid, mille kohaselt ongi süüdistatava terviseseisund

kõrgenenud vererõhu tõttu kohtuistungite käigus mitmel korral halvenenud, käsitles nn tegelikku olukorda kirjeldades

maakohus (vt käesoleva määruse p-d 45-46). Ei saa eirata tõsiasja, et kriminaalmenetluses osalemine ja kahtlustatava

või süüdistatava staatuses olek võib kujutada endast lisapinge allikat, mis mõjutab isiku terviseseisundit.

52. Ringkonnakohus märkis, et seni on kohtumenetluses õnnestunud süüdistatavale kohe tagada arstiabi ja iga kord

tema seisund stabiilseks muuta. See argument pole maakohtu seisukohtade kummutamiseks piisav. Kriminaalasja

materjalist nähtub, et juba kohtumenetluse algetapil selgitas maakohus, missugused on võimalused E. S-ile kohese

arstiabi tagamiseks. Kohtu päringutele vastusena saadetud andmete järgi saabub Tallinnas kiirabi keskmiselt kaheksa

minuti jooksul. Ekspert M. V. ütlustest järeldub, et see aeg ei pruugi olla piisav, kõnelemaks kohese arstiabi olemasolust

täiendekspertiisi aktis antud arvamuse tähenduses, kuna ühest küljest tuleb kirjeldatud situatsioonis arstiabi andmiseks

vajalikku aega mõõta minutites, teisalt on kohe vaja sobivate abivahendite olemasolu. Et süüdistatava terviseseisund on

õnnestunud varem iga kord haiglas stabiilseks muuta, ei tähenda, et uue tõsise terviserikke ohtu ei ole. Pigem osutab

menetluse senine käik vastupidisele võimalusele.

53. Maakohus on muu hulgas selgitanud sedagi, missugused menetluskulud kaasneksid kiirabiarsti(de) pideva

kohalolekuga kohtuistungitel. Päringu kohta saadetud vastuste järgi Tallinna Kiirabi sellist võimalust ei pakugi. SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla hinnakirja kohaselt ja kriminaalasja edasiseks menetlemiseks prognoositavat ajakulu

arvestades tähendaks kiirabiarsti(de) pidev viibimine kohtuistungitel märkimisväärset menetluskulude kasvu.

54. Nii esma- kui ka täiendekspertiisi aktist nähtuvalt saab hoida süüdistatava terviseseisundi stabiilsena, kui E. S. järgib

raviskeemi ja arstide soovitusi. Maakohtu hinnangul pole aga menetlejal võimalik nende tingimuste täitmist kontrollida,

sest süüdistataval tuvastatud mäluprobleeme arvesse võttes pole kindel, et ta on võimeline raviskeemi ja arstide

soovitusi järjepidevalt järgima. Ringkonnakohtu arvates ei ole aga E. S-il tuvastatud mäluprobleemid sedavõrd

ulatuslikud, et need pärsiksid ekspertiisiaktis kirjeldatud tingimuste täitmist. Seejuures heitis ringkonnakohus

maakohtule ette, et viimane jättis lahendamata küsimuse, kas ravi ja arsti juhiste järgimata jätmist saab käsitada

süüdistatava tahtliku tegevusena (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmisena).

55. Täiendekspertiisi aktis sisalduva arvamuse 5. punkti kohaselt on E. S-il tuvastatud kerge kognitiivne häire, mis

väljendub raskustes mälust info kättesaamisel ja mõjutab sotsiaalse isoleerituse tingimustes suhtluskäitumist, kuid

võimaldab süüdistataval siiski toime tulla igapäevaste tegevustega. Kolleegium ei vastusta seisukohta, et niisuguse

eksperdiarvamuse põhjal pole alust kõneleda ulatuslikest mäluprobleemidest. Kuna on tuvastatud, et süüdistatav pole

korduvalt ravi ega arsti juhiseid järginud, osutas ringkonnakohus sellise käitumise võimalikke põhjuseid analüüsides

haigusloole. Selle andmetest nähtub, et süüdistataval on olnud raskusi insuliini süstimise ja dieedi pidamisega. Arstide

täpsema kirjelduse kohaselt seisneb ravi ja arsti juhiste järgimata jätmine näiteks selles, et patsient ei süsti insuliini

õigesti (tõmbab nõela liiga vara välja), ei järgi rangelt dieeti (nt lisasöögikorrad, sh kergesti omastatavate süsivesikute

arvelt) või unustab ravimeid võtta või välja osta. Seega ilmneb tõenditest viiteid, et raviskeemi ja arsti soovituste täpne

täitmine eeldab isikult õige metoodika kasutamist, toitumiskava ranget järgimist, oskust valida sobivat toitu, ravimite

õigeaegset manustamist või nende väljaostmise meelespidamist. Haigusloo kohaselt valmistab aga loetletud toimingute

tegemine või meelespidamine süüdistatavale selgelt raskusi. On ilmne, et maakohus ei saa kontrollida märgitud nõuete

täitmist.

56. Eelmises punktis kirjeldatud käitumine ei anna iseenesest alust järelduseks, et süüdistatava eesmärk on enese n-ö

kohtukõlbmatuks muutmine ja tahtlik kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmine. E. S-i terviseseisundit käsitlevad andmed

kogumis sellist järeldust ei kinnita ning see ei tule ka ühestki muust objektiivsest tõendist. Ka ringkonnakohus ei

tuvastanud, et tegemist on kohtumenetlusest tahtliku kõrvalehoidmisega, vaid üksnes märkis, et kõnealune aspekt

süüdistatava haigusloost vajab maakohtu täiendavat tähelepanu. Samas pole vaidlustatud määruses selgitatud,

missuguseid lisatõendeid peab maakohus veel koguma. Kolleegium näeb lisatõendite saamise ainukese võimalusena

süüdistatava täiendavat küsitlemist, kuid haigusloo andmete, määruskaebuses esitatud kaitseväidete ja senise menetluse

taustal ei näi see edasiviiv. Seetõttu tuleb praeguseks kogutud tõendusteavet pidada vaadeldavas küsimuses järelduste

tegemiseks ammendavaks.

57. Maakohus on kummutanud prokuratuuri etteheited sellegi kohta, et E. S. ravib ennast tuttava arsti juures ja

haigestub vaid enne kohtuistungeid. Nii on kohtumääruses osutatud ekspertide komisjoni liikme M. V. hinnangule,

kelle sõnade kohaselt on süüdistatavale osutatud ravi olnud asja- ja ajakohane. Eelnev näitab, et raviarsti otsuste ja

valikute põhjendatuses kahelda ei ole põhjust. Samuti märgivad kaitsjad, et E. S. on viibinud (korduvalt) haiglas ka

kohtuistungite vahele jääval ajal. Eelnevaid argumente silmas pidades ei saa rääkida tõsiselt võetavast kahtlusest, nagu

oleks süüdistatav soovinud enda terviseseisundiga manipuleerides põhjustada viivitusi kohtulikus arutamises.

58. Ringkonnakohus osutas kriminaalmenetluse tagamise vajadust põhjendades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrusele asjas nr 3-1-1-86-14, milles käsitleti juriidilisest isikust süüdistatava kriminaalasja arutamise võimalust

olukorras, kus tekkis kahtlus, et juriidilisele isikule jäeti juhatuse liige määramata kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise

eesmärgil. E. S-i puhul ei ole sedastatud tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist ja seetõttu pole võimalik

kõnealuses lahendis väljendatud seisukohtadele tugineda.

59. Olukorras, kus pole tuvastatud tahtlikku menetlusest kõrvalehoidmist, võib kriminaalasja arutamine süüdistatava

puudumisel erandlikult kõne alla tulla KrMS § 269 lg 2 p-s 6 ette nähtud tingimuste täidetuse korral. E. S. pole

kriminaalasja arutamisega tema osavõtuta nõustunud. Sellel põhjusel ei ole vaadeldav säte praegusel juhul kohaldatav.

Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et kui süüdistatav ei saa kohtulikust arutamisest pikema aja jooksul osa

võtta haiguse tõttu, kuid teda on teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ning kohus on veendunud, et

süüdistatava õigusi on võimalik kaitsta ka tema osavõtuta kohtulikust arutamisest, on süüdistataval õigus anda nõusolek

kriminaalasja arutamiseks tagaselja, kuid kaitsja osalemisel. KrMS § 269 lg 2 p 6 kohaldamiseks pole vaja kindlaks teha

süüdistatava püsivat kriminaalmenetluses osalemise võimetust. Sellel menetlusõiguslikul alusel on lubatud asja arutada

ka juhul, kui süüdistatav vaidleb KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaselt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu

ja taotleb menetluse jätkamist KrMS § 269 lg 2 p-s 6 sätestatud tingimustel. KrMS § 269 lg 2 p 6 tingimuste täitmisel

saab kõneleda ausa ja õiglase menetluse põhimõtte järgimisest vaatamata sellele, et süüdistatav kriminaalasja arutamises

ei osale.

60. Eelmistes punktides märgitut arvesse võttes nõustub kriminaalkolleegium kaitsjate väitega, mille kohaselt pole

kriminaalmenetlust lõpetatud ennatlikult. Menetluse lõpetamiseks esitatud taotluse lahendamiseks koguti ja uuriti hulk

tõendeid: muu hulgas on määratud ja tehtud komisjoniline isiku kohtuarstlik esma- ja täiendekspertiis, maakohtus on üle

kuulatud ekspertide komisjoni liikmed M. V. ning M. V., küsitletud on raviarsti ja samuti on uuritud hulgaliselt

süüdistatava terviseseisundit puudutavaid dokumentaalseid tõendeid. Täiendekspertiisi aktis antud arvamuse põhjal ei

seadnud kohtumenetluse pooled 5. juuni 2018. a kohtuistungil ekspertide pädevust kahtluse alla, ei taotlenud ekspertide

täiendavat küsitlemist ega soovinud esitada lisatõendeid. Heites maakohtule ette süüdistatava ravi järgimist puudutavate

andmete arvestamata jätmist, pole ringkonnakohus nimetanud ühtegi toimingut, mille abil saanuks vaadeldavas

küsimuses koguda lisatõendeid. Lisatõendite kogumist käsitles kolleegium aga eespool (vt p 56).

61. Et asja edasine arutamine maakohtus E. S-i osavõtul võib osutuda raskendatuks mitme praktilise korraldusliku

probleemi tõttu, on tõdenud ka ringkonnakohus. Kolleegiumi hinnangul ei esine objektiivseid asjaolusid, mis annaksid

seadusliku aluse kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 mõttes või kriminaalasja materjali

eraldamiseks sama paragrahvi 3. lõike kohaselt. Ka pole võimalik maakohtule ette heita asja õigeks lahendamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemata jätmist. Seetõttu saab pidada kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 ja

§ 199 lg 1 p 6 alusel seaduslikuks.

62. Kokkuvõtlikult tõdeb kriminaalkolleegium, et kuigi E. S. saaks teatud tingimuste täitmise korral kohtuistungil

osaleda, on tema terviseseisundit silmas pidades suur risk, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib selles osalemine

põhjustada süüdistatava tõsise terviserikke või surma. Kohus ei saa eksperdiarvamuses nimetatud tingimuste (vt p 54)

täitmist kontrollida ja tõendite põhjal pole võimalik sedastada, et ravi ning arsti juhiste järgimata jätmine on olnud

süüdistatava tahtlik tegevus, mille eesmärk on kohtumenetlusest kõrvale hoida. Lisatõendite kogumata jätmist eespool

märgitud küsimustes ei saa maakohtule ette heita. Kuna süüdistatav on raskelt haigestunud, ta ei parane ja

kohtumenetluse senine käik võimaldab järeldada, et kriminaalasja arutamine takerdub jätkuvalt süüdistatava

terviseseisundist tingitud probleemide taha, ning veel mõnda aega vältava kohtumenetluse tingimustes on tema raviks ja

arsti soovituste järgimiseks vajaliku rutiini jälgimine veelgi raskem, on maakohtu otsustus - lõpetada E. S-i suhtes

kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel - tegelikku olukorda arvestav. Seejuures ei mõjuta eelnevat

hinnangut küsimus, kas maakohus oli õigustatud lisaks tuginema arstide R. A. ja J. E. arvamusele.

63. Ringkonnakohus on kujunenud menetluslikku situatsiooni hinnanud eeskätt täiendekspertiisi aktis sisalduvast

ekspertide komisjoni enamuse arvamusest lähtudes, s.t ühekülgselt, pole arvestanud tegelikku olukorda ja on nendel

põhjustel teinud maakohtule eespool loetletud küsimuste lahendamise kohta alusetuid etteheiteid. Seda eksimust tuleb

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

64. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2018. a määruse ja jõustab Harju Maakohtu 5. juuni 2018. a

määruse, millega lõpetati E. S-i suhtes KrMS § 274 lg 1 ning § 199 lg 1 p 6 alusel kriminaalmenetlus süüdistatava

parandamatu haigestumise tõttu. Kaitsjate määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)