3-18-267/43 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-267 Otsuse kuupäev ja koht

21. detsember 2018, Tartu Kohtunik Janar Jäätma Haldusasi J.K.i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla Asja läbivaatamine Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.K.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Jätta J.K.i taotlus tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.

4. Kuulutada menetlus kinniseks J.K.i terviseandmeid puudutavas osas, s.o tl 108.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse hiljemalt

21. jaanuaril (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Kohtumenetluses olevas kaebuses nõuab J.K. Tartu Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist, kuna ta ei saanud 1. novembril 2017 meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli. Kaebaja väidab, et tal on liikumisprobleemid ja ta kasutab liikumisel küünarkarku. Tugevate valude korral on kaebajale ette nähtud ratastool. Valvur keeldus kaebajale meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli andmast. Sellega alandati ja solvati kaebajat ning tekitati valu ja kannatusi.

2. Tartu Vangla esitas 17. detsembril 2018 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et halduskohus tunnistas 14. augusti 2018. a otsusega haldusasjas nr 3-18-877 Tartu Vangla tegevuse J.K.ile ratastooli mittevõimaldamisel õigusvastaseks. Usutav on, et valu korral võis meditsiiniosakonda kõndimine põhjustada kannatusi. Kaheldav on, kas see on piisav, et selle eest tuleb raha maksta.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kaebaja nõuab vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist 500 eurot, sest talle ei antud

1. novembril 2017 meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli. Kaebaja väitel alandati tema inimväärikust.

2

4. Kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju eest hüvitist, kui vangla tegutses õigusvastaselt, alandas seeläbi kaebaja inimväärikust, vangla tegevuse ja inimväärikuse alandamise vahel on põhjuslik seos, kaebajal esines mõjuv põhjus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmiseks ning vangla tegutses süüliselt (riigivastutuse seadus § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).

5. Kohus tunnistas asjas nr 3-18-877 Tartu Vangla tegevuse ajavahemikus 28. september 2017 kuni 13. aprill 2018 kaebajale ratastooli mitteandmisel õigusvastaseks. Sellega tunnistati ka

1. novembril 2017 ratastooli mitteandmine õigusvastaseks. Halduskohus pidi asjas nr 3-18-877 vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel möönma kaebaja inimväärikuse alandamist, kuna kohus põhjendas õigusvastasust mh sellega, et kaebajale oli ratastool näidustatud tugeva valu korral (vt otsus asjas nr 3-18-877, p-d 15–21). Inimväärikuse alandamisena RvastS § 9 lg 1 mõttes saab käsitada ka olukorda, kus isikule ei anta ratastooli ja ta peab liikumisel kannatama tugevat valu. Kui vangla oleks kaebajale andnud 1. novembril 2017 ratastooli, eelduslikul poleks ta kannatanud käimisel tugevat valu. Kaebaja on kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid, sest ta nõudis vanglalt ratastooli, mille andmisest keelduti. Vangla tegevus kaebajale ratastooli andmata jätmisel sai olla üksnes süüline tegevus. Halduskohtu hinnangul on seega mittevaralise kahju tekkimise eeldused täidetud.

6. Kui mittevaralise kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseadus § 127 lg 6). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

7. Kaebaja selgitas, et meditsiiniosakonda minemisel kannatas ta solvumist, alandust, füüsilist ja hingelist valu (tl 52 pöördel). Kaebaja väidab, et ta kannatas hirmu, nördimust ja mure all (tl 99). Kaebaja märgib, et meditsiiniosakonda liikudes ta väsis ning tal olid valud, mistõttu ta heitis pikali, misjärel toodi talle ratastool ning ta viidi sellega meditsiiniosakonda ja pärast tagasi kambrisse (tl 8 pöördel). Tugeva valu tundmine on subjektiivne ning võib olla igal inimesel erinev. Küll aga saab kaebaja väidetest järeldada, et talle võimaldati ratastool pärast seda, kui valu muutus sedavõrd tugevaks, mis takistas liikumist. Kaebaja inimväärikust küll alandati, aga halduskohtu hinnangul mitte sedavõrd intensiivselt, mis õigustaks mittevaralise kahju eest ka rahalise hüvitise väljamaksmist. Halduskohtu hinnangul saab inimväärikuse alandamise lugeda hüvitatuks Tartu Halduskohtu 14. augusti 2018. a kohtuotsuse asjas nr 3-18-877 resolutsiooni p-ga 2, milles kohus mh tunnistas õigusvastaseks kaebajale 1. novembril 2017 ratastooli mitteandmise (HKMS § 41 lg 5).

8. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise 500 euro väljamaksmiseks rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

9. Kaebaja taotlus kuulata valvurid tunnistajatena üle (tl 52 pöördel) tuleb jätta rahuldamata, kuna nende ütlused ei mõjuta asja tulemust (HKMS § 62 lg 2). Tunnistajad ei saa kirjeldada kaebaja valu. Vaidlust pole asjaolu üle, et kaebaja ei saanud koheselt ratastooli, vaid alles hiljem.

10. Haldusasja toimikus on kaebaja terviseandmed. Tegemist on delikaatsete isikuandmetega isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Kaebaja terviseandmete vastu puudub avalik huvi. Halduskohus kuulutab menetluse kaebaja terviseandmete osas kinniseks (HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustik § 38 lg 1 p 3 ).

(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma