4-18-5818/23 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

21. detsember 2018 Kohtuasja number 4-18-5818 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi Väärteoasi M.T (isikukood XXX) karistamises liiklusseaduse § 227 lg 3 ja § 242 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 12. novembri 2018. a otsus Apellatsiooni esitaja M.T Teised apellatsioonimenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 12. novembri 2018. a otsus muutmata ja M.T apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 12. novembri 2018. a otsusega karistati M.T liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 ja § 242 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 81 järgi karistusseadustiku (KarS) § 63 lg-t 1 kohaldades arestiga 10 päeva, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha üks päev. KarS § 69 lg-te 1 ja 3 alusel asendas maakohus selle aresti 9 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määras kohus ühe kuu kohtuotsuse jõustumisest. LS § 227 lg 5 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel võttis kohus lisakaristusena M.T-lt neljaks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.

2. M.T karistati selle eest, et ta juhtis 11. novembril 2018 kell 17.38 Tartumaal Tartu vallas

Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 166. kilomeetril asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 151+/–5 km/h. Sellega ületas ta lubatud sõidukiirust vähemalt 56 km/h. Mootorsõidukil, mida

M.T juhtis, polnud kehtivat liikluskindlustuse poliisi ega algaja juhi tunnusmärke, ehkki M.T on esmane juhiluba. Eelnevaga rikkus M.T rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja § 106 lg 3 ning LKindlS § 3 lg 2 nõudeid.

2(4)

3. Põhjendades mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist.

4. Süü suuruse hindamisel arvestas kohus, et M.T on toime pannud mitu väärtegu. Lisaks suures ulatuses kiiruse ületamisele liikles M.T sõidukiga, millel puudus nii kohustuslik liikluskindlustus kui ka algaja juhi tunnusmärgid. Samuti arvestas kohus kiiruse ületamise määra

– 56 km/h. M.T ületas kiirust tiheda liiklusega maanteel (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee) ja ajal, kui liikluses oli palju teisi kaasliiklejaid (pühapäeva ja isadepäeva õhtupoolik).

Seda, et tegemist on tiheda liiklusega maanteega ja et liikluses oli sel ajal ka kaasliiklejaid, kinnitab videosalvestis, millest nähtuvalt on mõlemas sõiduvööndis liikumas mitmeid sõidukeid.

Äärmiselt suurel kiirusel sõites, sh möödasõitu (s.o olemuselt ohtlikku manöövrit) tehes, on kahtlematult ohustatud kõik liiklejad. M.T-le on väljastatud esmased juhiload 1. veebruaril 2018. See tähendab, et tegemist on juhiga, kellel puuduvad piisavad oskused ja kogemused. Sel eesmärgil on ka oluline, et algajad juhid liikluses silma paistaksid ja eristuksid märgituste järgi. M.T juhitaval sõidukil puudusid nõutavad tunnusmärgid, aga lisaks sellele on ta hinnanud enda kogemusi ja oskusi ilmselgelt ebakohaselt. Kuigi iga juhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on ohtlik, on sõidukiiruse ületamine piisavate kogemusteta ja oskusteta juhi poolt seotud ilmselgelt suuremate riskidega. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. M.T on kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste eest.

Nimelt on M.T Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 24. juuni 2018. a otsusega karistatud LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Rahatrahv on tasumata. Viimati karistati M.T Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 19. juuli 2018. a otsusega LS § 221 lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot. Rahatrahv on tasumata. Seega vaatamata sellele, et M.T on juhtimisõiguse omandanud 1. veebruaril 2018, on ta lühikese aja jooksul toime pannud mitmeid liiklusalaseid süütegusid. Sellest järeldub, et M.T ei ole varasematest karistustest teinud enda jaoks mingisuguseid järeldusi. Vastupidi, tema liiklusalased süüteod on läinud raskemaks. See omakorda ilmestab M.T negatiivset ja hoolimatut suhtumist nii liiklusohutusse kui ka kogu õiguskorda. Lisaks pidas kohus oluliseks arvestada M.T suhtumist toimepandusse. Nimelt ei ole M.T väljendanud mingisugust kahetsust. Vastupidi, M.T on otsinud õigustusi (möödasõit, ei vaadanud spidomeetrit). M.T on selgitanud, et mingisugust põhjust kiiruse ületamiseks tal ei olnud. M.T süütegusid (ennekõike suurima lubatud sõidukiiruse ületamist) tuleb pidada ohtlikuks. M.T rahatrahvidest järeldusi teinud ja seega ei ole eelnevad karistused tema käitumisele vajalikku mõju avaldanud.

5. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks määrata M.T-le karistuseks aresti 10 päeva.

KarS § 68 lg 2 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada M.T kinnipidamise aeg. M.T kandmata karistuseks jääb 9 päeva aresti. Kohtuistungil taotles M.T aresti asendamist üldkasuliku tööga. Kohus, arvestades, et üldkasulik töö on viimane alternatiiv vabaduse võtmisele ja et M.T on olnud kinni peetud, asus seisukohale, et M.T-le on võimalik anda võimalus kanda karistust vabaduses. Arest asendati 9 tunni üldkasuliku tööga.

6. Kohus leidis, et M.T suhtes on vaja kohaldada ka lisakaristust. Liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks liiklusest eemaldamine. Juhtimisõiguse äravõtmine võimaldab M.T suhtes paremini karistuse eesmärke saavutada. Ühtlasi võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine täita karistuse üldpreventiivseid eesmärke, kuna kohtu arvates ei saa õiguskorra kaitsmise huvidega olla kooskõlas olukord, kus isik karistamatult jätkab liiklusalaste rikkumiste toimepanemist (ja kus isik järjepidevalt kujutab endast ohtu teistele) ning teda liiklusest ei eemaldata. Lisaks vajavad õiguskorra kaitsmise huvid jõulisemat kehtestamist olukorras, kus isik on samalaadseid liiklusalaseid süütegusid toime pannud korduvalt. Seda põhjusel, et välistada karistamatuse tunnet.

3(4) APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.T, kes palub juhtimisõiguse äravõtmise asemel suurendada üldkasuliku töö mahtu või kohaldada rahatrahvi. Apellant põhjendab oma taotlust sellega, et tema töökoht asub Tartu linnast väljas ja tal on juhilube vaja nii töölkäimiseks kui ka tööülesannete täitmiseks. Lubadest ilmajäämine võib kaasa tuua tema jäämise töötuks. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib M.T, et lubade allesjäämise nimel on ta nõus suurema rahatrahvi või üldkasuliku tööga.

8. Apellatsioonivastuses palub Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Muu hulgas osutab kohtuväline menetleja sellelegi, et M.T töötab praeguse tööandja juures alates 2017. aasta veebruarist, juhtimisõiguse omandas ta aga alles 2018. aasta veebruaris. See viitab sellele, et M.T saab praegusel töökohal jätkata ka need neli kuud, mil temalt on juhtimisõigus ära võetud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kehtiva õiguspraktika kohaselt on kohus pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsioonija kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaalvõi menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11)

10. Menetletavas asjas on maakohus argumenteerinud nii M.T-le mõistetud põhikui ka lisakaristust eeskujuliku põhjalikkusega, eksimata karistust kohaldades materiaalõiguse vastu ja rikkumata väärteomenetlusõigust. Kohus ei ole jätnud M.T karistamise seisukohalt olulisi asjaolud arvesse võtmata ega ole omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus KarS § 56 lg 1 esimest lauset kohaldades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks.

11. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 13)

12. Menetletavas asjas on maakohus veenvalt ära näidanud need ülekaalukad eripreventiivsed põhjused, mis nõuavad M.T-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Esiteks

4(4)

demonstreerivad juba menetletava väärteo asjaolud seda, kuivõrd suurt ohtu võib M.T mootorsõidukit juhtides teiste inimeste elule, tervisele ja varale kujutada. Olles ise vähem kui aastase staažiga algaja mootorsõidukijuht, ületas ta pimedal ajal tiheda liiklusega teel lubatud sõidukiirust tervelt 56 km/h võrra, liigeldes kiirusega 151 km/h. Ka M.T ise möönis maakohtu istungil, et „kiirus oli jube“ (KoTo, tl 18 pöördel). Taoline liikluskäitumine kätkeb endas talumatult suurt potentsiaali ülimalt ränkade tagajärgedega liiklusõnnetuseks, mille tulemusena võib elu või tervise kaotada nii mõnigi M.T kaasliikleja, varakahju tekkimisest rääkimata.

13. Täiendava põhjuse rääkida M.T liiklusohtlikkusest annab see, et teda karistati juunis ja juulis 2018 ehk vaid loetud kuud enne menetletava rikkumise toimepanemist kahel korral rahatrahviga liiklusalaste väärtegude, sh lubatud sõidukiiruse ületamise ja foori keelava tule ajal ristmikule sõitmise eest. Need rahatrahvid – mis olid vähemalt maakohtu otsuse tegemise ajaks ka tasumata

– ei ole aga paraku aidanud M.T liikluskäitumist parandada. Selle asemel, et äsja saadud karistustest õppust võtta, pani M.T toime uue ja seejuures väga ohtliku rikkumise.

14. Eripreventiivsest aspektist on kõnekas ka maakohtu tähelepanujuhtimine sellele, et kohtuistungil otsis M.T enda käitumisele õigustusi. See ei luba uskuda, et M.T on ka tegelikult valmis enda suhtumist ja käitumist muutma, ehkki maakohtu istungil ta seda lubas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vältimaks M.T karistamatuse tunde tekkimist, suunamaks teda õiguskuulekusele ja kaitsmaks kaasliiklejaid, tuleb menetlusalune isik mõneks ajaks autoroolist eemal hoida.

15. Eelneva valguses ei ole M.T-lt juhtimisõiguse äravõtmisele alternatiivi. Samuti ei saa mitte kuidagi ülemääraseks pidada maakohtu määratud lisakaristuse tähtaega (4 kuud), mis on isegi lühem LS § 227 lg 5 p-s 2 ette nähtud karistusraami keskmisest. Apellandi ainukene argument temalt juhtimisõiguse äravõtmise vastu on see, et selle tagajärjel võib ta ilma jääda ka töökohast. Ringkonnakohus märgib, et esiteks ei ole M.T selgitanud, miks tal pole võimalik mõnda aega tööl käia ühistranspordiga ja täita tööülesandeid nii, et ta ise mootorsõidukit juhtima ei pea. Samas ei saaks jätta M.T-lt juhtimisõigust ära võtmata isegi siis, kui oleks kindel, et see toob kaasa tema praeguse töökoha kaotuse. M.T liikluskäitumisest tingitud kõrgendatud oht kaasliiklejate elule, tervisele ja varale kaalub menetlusaluse isiku töökohakaotuse selgelt üles. Arvestades hetkeolukorda tööturul, on menetlusalusel isikul vaevalt ülemääraselt raske leida endale selline uus töö, mis ei eelda mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu. See uus töökoht ei pruugi olla küll sama hea või sama hästi tasustatav kui M.T praegune amet, kuid tuleb arvestad, et M.T on oma vastutustundetu käitumisega end ise sellisesse ebameeldivasse olukorda asetanud (seda muidugi vaid juhul kui väide töökoha kaotamise ohust üldse tõele vastab). Menetlusalusel isikul ei ole mingit alust loota, et kohus eelistaks tema huvi jätkata praegusel töökohal kõrgemalt teiste inimeste õigustele, mida M.T on viimase poole aasta jooksul juba kolmel korral ohtu asetanud.

16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 12. novembri 2018. a otsuse muutmata ja M.T apellatsiooni rahuldamata.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)