2-17-16594/21 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Fred Fisker

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2018.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-16594

Tsiviilasi

F.F hagi U.W vastu ühisvara jagamiseks;

U.W vastuhagi F.F vastu ühisvara jagamiseks

Hagi hind

hagihind 3500 eurot; vastuhagi hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

Hageja: F.F (isikukood XXX, elukoht XXX , 74112

XXX-i)

Hageja lepinguline esindaja: v/adv Keijo Lindeberg

(menetluspost:XXX);

adv

Aldo

Vassar

(menetluspost:XXX )

Kostja: U.W (isikukood XXX, elukoht XXX )

Kostja lepinguline esindaja: adv Kalju Hanni, e-

post:XXX

18.10.2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

2. Tunnistada kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX) F.F ´u lahusvaraks.

3. Tunnistada kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX) F.F `u lahusvaraks.

4. Tunnistada kinnistu asukohaga XXX-i (registriosa number XXX) U.W ´u

lahusvaraks.

5. Jätta rahuldamata hageja taotlus müüa korteriomand, aadressil XXX

(registriosa nr XXX ) avalikul enampakkumisel.

6. Jätta rahuldamata kostja taotlus hüvitise nõudes.

7. Jätta rahuldamata hageja 06.12.2018 esitatud vastuväide kohtu tegevusele.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Vastuväite rahuldamata jätmine ei ole edasikaevatav.

Hagi asjaolud, nõue ja põhjendused

1. F.F (edaspidi ka hageja) esitas 06.11.2017 hagi U.W (edaspidi ka kostja) vastu

ühisvara jagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja abiellusid

17.09.1976 ning poolte abielu lahutati Harju Maakohtu kohtuotsusega 26.09.2017.

Hageja ja kostja kooselu lõppes aastal 2003. Kinnistusraamatu andmetel kuulub

kostjale kinnistu XXX-i (registriosa number XXX ). Tegemist on abielu kestel

omandatud kinnisvaraga ehk kinnistu kuulub ühisvara koosseisu.

Hageja nimel on järgmised kinnistud:

1) XXX (registriosa nr XXX);

2) XXX (registriosa nr XXX).

Eelnimetatud kinnistud XXX (registriosa nr XXX ) ja XXX (registriosa nr XXX )

kuuluvad hageja lahusvarasse. Hageja sai nimetatud kinnistud pärimise ja

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise protsessis.

Hageja palub tuvastada, et F.F ’u ja U.W ’u ühisvara hulka ei kuulu:

1) Kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ), mille omanik on F.F;

2) Kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXX ), mille omanik on F.F.

Hagiavalduse kohaselt on poolte ühisvaraks kinnisasjad:

1) Korteriomand, XXX (registriosa nr XXX ) ja

2) Kinnistu XXX-i (registriosa number XXX ).

Hageja palub poolte ühisvara jagada järgnevalt:

1) Kinnistu XXX-i (registriosa number XXX ) müüa avalikul enampakkumisel;

2) Korteriomand, XXX (registriosa nr XXX ) müüa avalikul enampakkumisel;

3) Kinnisasjade müümisel saadud tulu jagada võrselt F.F ’u ja U.W ’u vahel.

Kostja vastus ja vastuhagi

2. 15.12.2017 esitatud vastuses (tlk 25) kostja nõustub, et kinnistud XXX (registriosa nr

XXX ) ja XXX (registriosa nr XXX ) kuuluvad hageja lahusvarasse. Samuti kostja ei

vaidle vastu, et korteriomand aadressil XXX kuulub poolte ühisvarasse. Kostjal ei ole

vastuväiteid korteriomandi aadressil XXX jagamise viisi suhtes, milleks on

korteriomandi müük avalikul enampakkumisel.

3. Kostja ei nõustu sellega, et kinnistu XXX (edaspidi ka kinnistu) näol oleks tegemist

poolte ühisvaraga. Kinnistu omandati 1999.a, so ajal, mil poolte abielusuhted olid juba

lõppenud. Kostja viitab abielulahutuse kohtuotsusele 26.09.2017, kus hageja on ise

kinnitanud, et poolte abielusuhted lõppesid 1997-1998. Seega ei saaks vaidlust olla

küsimuses, et hiljemalt 1997-1998 olid poolte abielusuhted lõppenud. Kuna XXX

kinnistu on omandatud peale abielusuhete lõppu, siis kooskõlas PKS¹

⁵ 15 lg 1 on

⁹⁹

kinnistu kostja lahusvara, mille jagamiseks puudub hagejal õigus.

4. 20.04.2018 esitatud vastuhagis palub kostja (tlk 43) jätta kinnistu XXX kostja

lahusvarasse. Kostja osundab, et Riigikohus on varasemalt käsitlenud olukorda (RK:

3-2-1-77-07 p 11), milles ühe abikaasa lahusvarasse vallasasjana kuulunud ehitis

kinnistati abielusuhete ajal, jõudes järelduseni, et kuna elamu juurde eraldatud maa

kinnistati abielu ajal on tegemist abikaasade ühisvaraga. Kostja seisukohalt on antud

juhul tegemist sarnase olukorraga kuid pööratult. Vallasasi (ehitis) kuulus poolte

ühisomandisse. Ühisomandisse kuulunud vallasasi muutus kinnistamisel maatüki

oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana olemast. Ehitise juurde eraldatud maa kinnistati

peale abielusuhte lõppemist ja on PKS¹

⁵ 15 lg 1 alusel kostja lahusvara.

⁹⁹

5. Juhul, kui kohus loeb kinnistu XXX ühisvaraks, taotleb kostja, et kohus kalduks

kõrvale poolte osade võrdsusest ja loeks kostjalt hagejale väljamõistetava hüvitise

suuruse võrdseks XXX, kostjale kuuluva osa maksumusega ja palub omavahelised

nõuded tasaarvestada.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

7. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjade üle: hageja ja kostja abielu sõlmiti

17.09.1976 ja poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 26.09.2017 kohtuotsusega.

Vaidlus puudub, et kinnistud XXX (registriosa nr XXX ); ja XXX (registriosa nr

XXX ) kuuluvad hageja lahusvarasse, sest hageja on kinnistud omandanud pärimise

teel.

8. Pooled vaidlevad selle üle, millal lõppesid poolte abielusuhted. Sellest oleneb, kas

kinnistu XXX Lagedi ja korteriomand XXX kuuluvad poolte ühisvarasse või mitte.

9. Riigikohus selgitab tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, et abikaasade ühisvara tuleb jagada

kehtiva perekonnaseaduse PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi, kuid ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (PKS §

210 lg 2), s.o enne 01. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest.

10. Vastavalt Riigikohtu 14. mai 2014 otsusele 3-2-1-31-14 enne 01. juulit kehtinud PKS

§ 14 lg 1 järgi oli abielu kestel omandatud vara on küll abikaasade ühisvara, kuid

abielusuhte lõppemise järel omandatud vara PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa

lahusvara, kes varaeseme omandas. Riigikohus lisab, kui ühisvara jagati pärast

abielusuhte lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks

abielusuhte lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka

vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhte lõppemiseni (punkt

12). Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 01. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja §

18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade

abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii

isiklikud kui ka varalised suhted (punkt 13).

11. Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi

tekkimine, on abielusuhte lõppemise aja tuvastamine olulise tähendusega.

Kohtutoimikus olevate materjalide põhjal selgub, et pooled on abielusuhte lõppemise

aja suhtes andnud vastukäivaid arvamusi, mistõttu kohus peab oluliseks tuvastada

tegeliku abielusuhte lõppemise aja.

12. Hageja on seisukohal, et poolte abielusuhted lõppesid 2003. aastal. Hageja põhjendab,

et 2002. aastal leidis aset kostja suur juubelipidu ning sellel ajal olid pooled veel

abielusuhtes. Kostja hageja väitega ei nõustu ja leiab, et abielulised suhted lõppesid

1997-1998. Kostja viitab 26.09.2017 tsiviilasjas nr 2-17-12486 tehtud kohtuotsusele

(tlk 6-7), milles hageja on väidetavalt kinnitanud, et hiljemalt 1997-1998 olid poolte

abielusuhted lõppenud. Kohus kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Harju Maakohtu

26.09.2017. a kohtuotsusest ei tulene, et hageja on nõustunud kostja väitega, et poolte

abielusuhted lõppesid 1997-1998. Kohus märgib, et abielulahutuse kohtuotsuse näol

on tegemist õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega. Hagi õigeksvõtt tulenevalt TsMS

440 lg 1 seisneb olemuselt selles, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. U.W esitas F.F-i vastu

hagiavalduse abielulahutuse nõudes ning ärakuulamisel kostja kinnitas, et on hagi

rahuldamisega nõus ja võtab nõude õigeks. F.F oli nõus abielu lahutamisega ning

võttis õigeks abielu lahutamise nõude. Abielulahutuse kohtuotsusest ei tulene aga

seda, et F.F on omaks võtnud hagiavalduses või kohtuistungil U.W poolt esitatud

faktiväited.

13. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-31-14 selgitanud ja avanud abielusuhete lõppemise

olemust enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse tähenduses. Nimelt varasemalt

kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille

kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui

abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted.

14. 18.10.2018 toimunud ära kuulamisel palus kohus hagejal täpsustada elulisi fakte tema

ja kostja abielulistest suhetest. Hageja leiab, et poolte abielusuhted kestsid kuni 2003.

aastani. Hageja põhjendab, et 2002. aastal pidasid nad kostja 50-aastast juubelit koos

hageja vanematega ning seega kestsid ka abielusuhted. Kohtu hinnangul ainuüksi

juubeli tähistamine ei kinnita fakti, et poolte vahel olid abielusuhted perekonnaseaduse

mõistes. Kui eksabikaasa kutsub juubelile endise naise koos vanematega ning kellegil

ei ole sellest probleemi, siis see on tore suhe kostja ja hageja vahel, kuid sellest ei saa

järeldada poolte abielusuhet. Kohus leiab, et abieluline kooselu kohustab abikaasasid

korraldama ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise,

pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud

kohustuste täitmise eest, samuti osalevad abielulises suhtes abikaasad ühise koduse

majapidamise korraldamises ja sissetulekute hankimises ning abikaasad peavad

vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal.

15. Kohus loeb poolte abielulised suhted lõppenuks 24.08.1997, s.o ajal, mil kostja oma

sünnipäeval lahkus poolte ühisest eluasemest elama uue naise juurde. 18.10.2018

toimunud ärakuulamisel (tlk 70) kostja on oma ütlustega kinnitanud, et abielulised

suhted lõppesid 24.08.1997- eeltoodud väidet ei ole hageja ümberlükanud, mistõttu

kohus loeb kostja väite õigeks. Kostja sõnul suhtles ta uue naisega juba alates 1993

aastast enne kui kokku elama koliti. Kostja lisatud fotodelt nähtub lähisuhe K Z 1994

aastal ühiselt veedetud ajal (tlk 47-49). Seda kinnitab kostja ütlus kui ta vastas kohtu

küsimusele: „mis aastal on tlk 47 pöördel pilt tehtud (tlk 70)“. Kostja vastas: „..aastal

1994“. Seega on tõendamist leidnud kostja lähisuhe uue partneriga juba aastal 1994.

1997. aastal oli kostja kodus 5 päeva kuus, sest kostja käis tööreisidel Saksamaal.

Asjad olid kostjal kogu aeg autos ja ühel hetkel läks ta teise korterisse uue naise

juurde elama. Kostja uus elukaaslane elas kostjaga samas majas. Arvestades, et kostja

viibis 2002.a toimunud juubelipeol oma uue naisega, siis puudub alus arvata, et 2003.

a olid pooltel abielulised suhted. Nagu hageja kinnitas 18.10.2018 ärakuulamisel, et

kostja oli juubelil uue naisega, siis see ütlus tõendab abieluliste suhete lõppemist enne

2003. aastat. Kohus ei ole tuvastanud, et pooltel oleks säilinud lahuselu ajal

abielulised suhted. Kui pooled oleks jätkanud kooselu, siis jääb arusaamatuks, miks

kostjal oli vaja kolida uue partneri juurde.

16. Kohus loeb poolte abielulised suhted lõppenuks 24.08.1997, s.o ajal, mil kostja lahkus

poolte ühisest eluasemest elama uue naise juurde, selleks ajaks olid abikaasade vahel

lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Poolte ütlustega on kohus tuvastanud,

et kostja suhtles uue naisega alates 1993 aastast ja 1997. aastal oli kostja kodus kõigest

5 päeva kuus ning poolte abielulised suhted lõppesid lõplikult 24.08.1997 kui kostja

oma sünnipäeval kolis elama tänase partneri K Z juurde.

17. Eelnevat kokku võttes kohus loeb PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel poolte

abielulised suhted lõppenuks hiljemalt 24.08.1997. Seega tuleb ühisvara koosseis

kindlaks määrata ajavahemikul, mis omandati abielu sõlmimisest 17.09.1976 kuni

abielusuhte lõppemiseni 24.08.1997.

Kinnistu XXX-i

18. Poolte vahel on vaidlus, kas XXX-i kuulub poolte ühisvarasse või mitte. Hageja on

seisukohal, et kinnistu puhul on tegemist abielu jooksul omandatud varaga ja seega on

kinnistu poolte ühisvara. Kostja palub jätta rahuldamata kinnistu ühisvara jagamise

nõude ja tuvastada, et kinnistu ei kuulu poolte ühisvarasse. Kostja leiab, et peale

abielusuhte lõppemist olles 21.05.1999 maa ostueesõigusega erastamise õigustatud

subjekt, omandas kostja XXX ehitise aluse maa. Maatükk ei kuulunud ühisvara hulka.

Peale abielusuhte lõppemist kanti kostja kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse

ning seega ei kuulu kinnistu ühisvarasse.

19. Kehtivast perekonnaseaduse rakendussätetest tuleneb (PKS § 210 lg 2), et asjaolule

või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist,

kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui

käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit,

kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud

perekonnaseadust. PKS1995 § 14 lg 1 tuleneb, et abielu kestel abikaasade omandatud

vara on abikaasade ühisvara.

20. Kohtule on esitatud järgmised tõendid:

1) 17.11.1980 akt nr XXX V B ehituskrundi eraldamise kohta (tlk 35 pöördel);

2) 05.11.1983 Harju Rajooni RSN Täitevkomitee otsus nr XX, ehituskrundi

kasutamiseks andmine kostjale (tlk 36 pöördel);

3) Ehitisregistri koondväljavõte (tlk 34);

4) Individuaalelamu sidumisprojekt (tlk 37 pöördel);

5) 21.05.1999 maa erastamise ostu-müügileping (tlk 32 pöördel).

21. Hageja on 23.03.2018 menetlusdokumendile lisanud akti nr XXX ehituskrundi

looduses eraldamise kohta ja Rajooni RSN Täitevkomitee 11.10.1983 otsuse nr XX

(tlk 35, 36). 17.11.1980 akti kohaselt antakse B V N p XXX alevikus asuv

ehituskrunt hoonestajale kasutamiseks. Sama dokumendi teisel lehel on 05.11.1983

Harju Rajooni RSN Täitevkomitee otsusega nr XX XXX alevikus asuv ehituskrunt

antud tähtajatuks kasutamiseks kostjale. Esitatud dokumentidest ei nähtu nagu oleks

kostja või pooled maatüki omandanud. Kostjale anti nimetatud krunt kasutamiseks.

Krundile üksikelamu ehitamiseks väljastati ehitusluba 01.06.1984 ehk peale

abielusuhete lõppu. Ehitise tehnilised näitajad ja eksplikatsioon on toodud

individuaalelamu sidumisprojektist (tlk 37 pöördel), millest nähtub kostja seos elamu

planeeringuga. Kostja selgitab vastuhagis (tlk 44 jj), et XXX põik kinnistul asuva

ehitise näol oli 1997. aastal tegemist kommunikatsioonideta ehitusjärgus majakarbina.

Ehitisel olid püstitatud seinad, ajutine katus (tõrvapakk), ehitise avaused olid kaetud

(puitlaastplaat, ajutised uksed). Puudus soojustus, statsionaarne elektri, vee- ja

kanalisatsiooni ühendus, küte, majasisesed trepid, tuulekastid jms. Ehitis oli sellisel

kujul kasutatav (oluliste mööndustega) soojal perioodil suvilana. Ehitise kirjeldatud

olukorda on kostja oma ütlustega kinnitanud 18.10.2018 toimunud ärakuulamisel

(istungiprotokoll, tlk 70 pöördel). Kostja jätkas uue elukaaslasega XXX põik

ehitustöid. Maja ehitas kostja ise, abiks oli ka töömees, kellele kostja tasus. Kuna

kostja töötas autojuhina rahvusvaheliste vedude peal ja sõitis Euroopas, siis saadav

tasu võimaldas maja ehitamist. 2002 aastal valati ehitisel sisetrepid, paigaldati plekk-

katus (lisatud fotod tlk 50-50 pöördel). 2002 – 2003 valmis teise korruse nn must

põrand (betoonalusele paigaldati alusroovitus ja puitlaastplaat). Kostja kasutas

elukaaslasega elamut suvilana s.t suviti elati ja ehitati XXX põik elamut, sügisel-talvel

elati XXX elukaaslase korteris. 2007 laenas kostja oma tööandjalt XXX AS-lt XXX

põik ehitustöödeks 100 000 krooni. 12.10.2008 sõlmis kostja laenulepingu AS-ga H

(S AS) ja laenas ehitustöödeks täiendavat 80 000 krooni, mida tõendab kostja

pangakonto konto väljavõte (tlk 51). Peale seda ehitati XXX põik veetorustik, veeti

statsionaarne elekter, teostati maja soojustus, ehitati välja ja viimistleti maja teise

korruse ruumid, teostati sise-ja välisviimistlus. Maja ei ole tänaseni veel lõplikult

valminud, väiksemad tööd on teostamata (vihmaveerennide paigaldus jms). XXX põik

kinnistul asuv elamu on kostja ainsaks elukohaks. Kostja on täna 65 aastane ja üle

poole oma elueast tegelenud XXX põik kinnistu ehitamisega. Hageja soovitud viisil

vara jagamisel jääks kostja ilma ainsast elukohast ning mistahes summa ei hüvitaks

temale 34 aasta jooksul elamusse panustatud ressursse. Kohtule esitatud tõenditega on

kostja veenvalt tõendanud, et peale abielusuhte lõppu oli kostja pühendunud oma

uuele perele ja koos uue pere loomisega soovis kostja ehitada aastaringselt elamiseks

kõlbuliku maakodu.

22. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ehituskrundi näol on tegemist abielu kestel

abikaasade omandatud varaga. Vaidlus puudub, et XXX põik krunt omandati 1999.

aastal. 21.05.1999.a. sõlmitud maa ostu-müügilepinguga on tõendatud, et kostja oli

maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt ja kostja ostis Eesti Vabariigilt

ehitise juurde maatüki XXX pindalaga 1088 m2 (tlk 32-33). Lepingu punktis 1.3.2

kostja kinnitab, et erastataval maal asuvad üksnes kostjale kuuluvad ehitised (R V

Ehitusregistri teatis nr XX). Kostja ainuomandas XXX kinnistu 21.08.1999, mida

tõendab kinnistusraamatu väljatrükk (tlk 8 pöördel). Kohus on tuvastanud, et

kinnistamise aluseks olnud toimingud ja tehingud on kehtivad ja viidud läbi kostja

poolt peale abielusuhete lõppu. Arvestades, et kostja ainuomandas kinnistu peale

abielusuhete lõppu (abielusuhe lõppes 24.08.1997), siis kuulub kinnistu kostja

lahusvarasse, (PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teine lause).

23. Kostja leiab õigesti, et krundil asuv ehitis lakkas 1999.a kinnistusraamatusse kandmise

järel vallasasjana eksisteerimast ja hageja kaotas sellele õiguse. Kohus selgitab, et

hoonestust ei saa eraldi jagada, sest hoone on maatüki (kinnisasja) oluline osa ja TsÜS

§ 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ning tema olulised osad olla eri isikute omandis. Seega ei

saa hoonestust ühisvarana jagada. Kostja viitab õigesti Riigikohtu 05.11. 2008. a

kohtuotsusele 3-2-1-86-08, kus Riigikohus on sarnast olukorda käsitlenud punktis

19: /…oli elamualune maa 21. oktoobril 1999 juba erastatud ja kinnistatud kostja

nimele. Kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnistusraamatusse

kandmisega kinnisomand, seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Kinnistamise

aluseks olnud toimingud ja tehingud on kehtivad ja tuleb eeldada, et kinnistusraamatu

kanne on õige. Kuna elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks, lõppes pärijate, sh

hageja I kaasomand elamule.“ Arvestades, et peale abieluliste suhete lõppu kostja

erastas krundi ja hoone muutus maatüki oluliseks osaks ja kinnistatud kostja nimele,

siis hagejal puudub õigus kinnistut ühisvarana jagada.

24. Kohus lisab, et kui pooled oleks soovinud XXX kinnistut lugeda abikaasade

ühisvaraks, siis tulnuks PKS1995 § 17 lg 5 kohaselt hageja kanda ühisomanikuna

kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel.

Käesoleval juhul pooled kinnistut ühisvaraks vormistada soovinud ei ole. Kohus

märgib, et kokkuleppelist varalahusust on võimalik kehtestada ka abieluvaralepinguga.

PKS1995 § 7 sätestab, et abikaasade varalised õigused määratakse kindlaks seaduses ja

abieluvaralepinguga kui see on sõlmitud. Sama regulatsiooni kehtestab PKS § 27 lg 4.

Käesolevas asjas ei ole pooled sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku

lepitud kinnistu kuulumises poolte ühisvarasse. Juhul, kui hageja oleks soovinud

kinnistut ühisomandisse, tulnuks pooltel abieluvaralepinguga ka selliselt kokku

leppida. Käesolevas asjas pooled abieluvaralepingut sõlminud ei ole.

25. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et XXX kinnistu kuulub kostja

lahusvarasse kuna kostja on kinnistu soetanud peale abielusuhte lõppu (PKS § 15 lg 1

ja § 18 lg 2 teine lause).

Korteriomand XXX-i

26. Korter kui eluruum väljastati pooltele 28.04.1986.a, mida tõendab hageja esitatud

korteri order (tlk 16 pöördel). Kohus on eespool tuvastanud, et poolte abielusuhted

lõppesid 24.08.1997 ning kinnistusraamatu väljatrükk (tlk 10 pöördel) tõendab, et

hageja ainuomandas korteri peale abielusuhete lõppu 12.02.2003.a. Arvestades, et

hageja on korteriomandi omandanud peale abielusuhete lõppu, siis ei ole

korteriomandi puhul tegemist poolte ühisvaraga (PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teine

lause).

27. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 4 lg-test 1-3, §-st 439 ja § 442 lg-st 5 peab kohus

otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kõik poolte nõuded.

Viidatud TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 aga tuleneb, et kohus ei või otsuses

ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus, tutvunud

toimikuga, on hageja nõude sisuks olnud jagada ühisvarana XXX korteriomand

avalikul enampakkumisel. Kohus leiab, et kuna korteriomand ei kuulu poolte

ühisvarasse, siis tuleb kohtul jätta rahuldamata hageja taotlus müüa korteriomand

avalikul enampakkumisel. Samuti ei ole alust kostja taotlusele kalduda kõrvale poolte

osade võrdsusest ning põhjendamata on määrata kostjale hüvitis, mis vastaks tema osa

väärtusele korteriomandist. Arvestades, et kohus hüvitist kostja kasuks välja ei

mõista, siis puudub alus kostja taotlusele tasaarvestada poolte nõuded.

28. Kohus asub seisukohale, et korteriomand XXX-i ei kuulu poolte ühisvarasse, sest

hageja ainuomandas korteri kinnistusraamatukande läbi 12.02.2003.a. ehk peale

abielusuhete lõppu (abielusuhted lõppesid 24.08.1997). Seega jätab kohus

korteriomandi ühisvara koosseisust välja kuna see ei kuulu ühisvarana jagamisele.

29. Hageja esitas 06.12.2018 vastuväite kohtu tegevusele. Hageja heidab kohtule ette

pooltele 04.05.2018 e-kirjaga antud selgituste osas. Kohus märgib, et kohus kujundas

oma esialgse seisukoha esitatud andmete põhjal. 18.10.2018 toimunud kohtuistungil

arutas kohus menetlusosalistega asja sisuliselt ja selgitas põhjalikult ühisvara jagamise

nõude eelduseid ning lõpliku seisukoha saab kohus kujundada pärast 18.10.2018

pooltega toimunud suulist arutelu. Hagejale ei saa käesolev kohtuotsus tulla

üllatusena, sest kohus tegi 18.10.2018 toimunud kohtuistungil pooltele kompromissi

ettepaneku sarnaselt käesolevale kohtuotsusele, jättes XXX kinnistu kostja

lahusvarasse. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja vastuväide põhjendatud ja kohus

jätab vastuväite rahuldamata.

Menetluskulud

30. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma

menetluskulud ise.

Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema

poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides.

/allkirjastatud digitaalselt/

Fred Fisker

Kohtunik