2-18-17330/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18-17330 Tsiviilasi Setomaa valla avaldus vanemate hooldusõiguse piiramiseks. Esialgne õiguskaitse. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.E. määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja: E.E. (puudutatud isik), ik XXX; Avaldaja: Setomaa vald; esindaja Martin Sulp Puudutatud isikud: 1) J.J. , ik XXX 2) O.O. , ik XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus muutmata. 2. Jätta määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa esitada määruskaebust. 1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. TsMS § 667 lg 1 teise lause kohaselt võib ringkonnakohus määruse teha ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja selle määruse peale ei saa edasi kaevata Riigikohtule. Seetõttu jätab kohus määrusest välja kirjeldava ja osaliselt põhjendava osa. Vastusena määruskaebuse esitaja ja menetlusosaliste seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist. 2. Väär on J.J. seisukoht, et määruskaebuse esitajal ei ole kaebeõigust, kuna ta on alaealine ja tema vanematel on jätkuvalt hooldusõigus. TsMS § 553 lg 1 sätestab, et vähemalt 14-aastane piisava kaalutlusja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Sama kehtib muude asjade suhtes,

2

mille puhul laps tuleb enne asja lahendamist ära kuulata. Kuna määruskaebuse esitaja on 14- aastane ja maakohtu määrus puudutab teda, on tal iseseisev kaebeõigus. Ringkonnakohtu arvates tuleb vähemalt 14-aastaselt isikult eeldada, et on määruskaebuse esitamiseks piisava kaalutlusja otsustusvõimega, kuni ei ole tuvastatud vastupidist. Lähtuvalt määruskaebuse sõnastusest ja põhjendustest on määruskaebuse esitaja piisava kaalutlusja otsustusvõimega ning mõistab menetluse sisu. Iseseisva kaebeõiguse olemasoluks ei ole vajalik alaealise teovõimet laiendada. 3. Väär on ka J.J. seisukoht, et määruskaebus ei ole tähtaegselt esitatud. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, kas ja millal on maakohtu määrus määruskaebuse esitajale kätte toimetatud. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada kaebetähtaja algust ja tuleb eeldada, et määruskaebus esitati tähtaegselt. Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui lapsel on iseseisev kaebeõigus, ei saa kaebetähtaja algust arvestada ajast, mil määrus toimetati kätte tema seaduslikule esindajale. Määrused, millele laps võib määruskaebuse esitada, tuleb talle isiklikult teatavaks teha (TsMS 553 lg 2) ja kaebetähtaeg TsMS § 553 lõikes 1 sätestatud iseseisva kaebeõiguse korral algab ajast, mil vähemalt 14-aastane isik sai määruse isiklikult kätte. Seega ei ole määruskaebus hilinenult esitatud ja maakohus võttis selle õiguspäraselt menetlusse. 4. Maakohtu määruse p 2.2. ei kohusta määruskaebuse esitajat käima psühholoogi või psühhiaatri juures koos vanematega. Määruskaebuse esitajal on alati õigus iseseisvalt ja ilma vanemateta külastada psühholoogi või psühhiaatrit. 5. Määruskaebuse esitajale maakohtu määruse p-s 3 sätestatud kohustused on deklaratiivset laadi ning ei reguleeri otseselt vaidlusalust õigussuhet. Siiski ei ole nende määrusesse kirja panemine maakohtule otseselt keelatud ja ringkonnakohus ei näe vajadust nende tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb p-s 3.5. sätestatud kohustust mõista kui määruskaebuse esitaja õigust saada psühholoogist abi nii üksi kui koos vanematega. Sätet ei tohi tõlgendada kui kohustuslikku sundravi. Vastupidise tõlgenduse korral oleks maakohus ületanud diskretsioonipiire. 6. Ringkonnakohus selgitab määruskaebuse esitaja vanematele, et PKS § 118 lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Muu hulgas tähendab see seda, et vanemad peavad mõistlikult arvestama ka lapse soove ja ettepanekuid oma elukorralduse määramisel ning neid lapsega arutama. Mida vanemaks saab laps, seda enam peaks andma lapsele võimalust kaasa rääkida tema elu puudutavate küsimuste otsustamisel. Last puudutavad otsused tuleb teha vastastikuse rahuliku arutamise käigus, vältides ärritumist ja isiklikku solvumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi