2-18-729/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-729

Tsiviilasi

OÜ Montaaz Expert hagi OÜ Spes Ehitus vastu vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

70 200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. augusti 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Spes Ehital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Spes Ehital (RK 12329716),

lepinguline esindaja Ljudmilla Bogdanova

Vastustaja (hageja): Montaaž Expert OÜ (RK 14208810),

lepinguline esindaja adv Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 7. augusti 2018 otsus

TsMS § 646 alusel ja saata tsiviilasi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Menetluskulude jaotus

2. Menetluskulude

jaotamise

otsustab

maakohus

vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Montaaž Expert (hageja) esitas 15.01.2018 Viru Maakohtule hagi OÜ Spes Ehital (kostja)

vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 91 800 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.05.2017 töövõtulepingu nr 09/05/17, mille

kohaselt hageja kohustus teostama objektil „Eesti elektrijaama tuhavälja šahtveelaskmete nr 1 ja

nr 2 ümberpaigutamine“ maa- ja betoonitöid ning metallkonstruktsioonide montaaži. Lepingu

kohaselt oli tööde teostamise tähtajaks 31.07.2017. Teostatud tööde eest tasumiseks esitas hageja

kostjale järgmised arved: 08.06.2017.a arve nr. 04 summas 16 200 eurot koos km-ga, tasumise

tähtaeg oli 15.06.2017, 11.07.2017. a arve nr. 08 tasumise tähtpäevaga 18.07.2017 summas 43 200

eurot, 09.08.2017 arve nr 09 tasumise tähtpäevaga 16.08.2017 summas 64 800 eurot ja 10.10.2017

arve nr 12 tasumise tähtpäevaga 17.10.2017 summas 70 200 eurot. Kokku on arveid esitatud

summas 124 200 eurot. Kostja arveid täies mahus ei tasunud, jättes tasumata 91 800 eurot.

Vaidlusaluse töövõtulepingu puhul on tegemist alltöövõtulepinguga. Hageja andmetel on tema ja

kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu objektil tööd lõpetatud ja antud üle tellijale. Hageja poolt

lepingu täitmist tõendab ka Enefit Energiatootmine AS-i 04.10.2017.a kiri nr. NJ-ARE-1/1335,

millest tuleneb, et kõik lepingu objektil teostatavad tööd olid lõpetatud 29.09.2017.a. Seega on

hageja tasu nõue muutunud sissenõutavaks.

Kostja esitatud tasaarvestuse avaldus ei ole selge ja viitab kostja nõuetele hageja vastu, mida ei

eksisteeri. Hageja tasaarvestuse avaldust ei aktsepteeri.

2. Kostja (OÜ Spes Ehital) vaidles hagile vastu.

Tegelikkusele ei vasta hageja väide, et kostja ei ole tasunud täies mahus hageja poolt esitatud

arveid kogusummas 124 200 eurot. Kostja esitas kohtule maksekorraldused 124 200 euro hagejale

tasumise kohta (I kd tl 43-47). Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma nõudeõigust kostja

vastu summas 91 800 eurot.

Kostja selgitas, et kostja oli Enefit Energiatootmise AS-i peatöövõtja ja tellis hagejalt tööde

teostamist alltöövõtu korras. Enefit Energitootmise AS võttis kostjalt vastu kogu tööde kompleksi,

sh hageja poolt teostatud tööd, hiljemalt 29.09.2017.a.

Poolte vahel tekkis vaidlus hageja poolt teostud tööde mahu osas. Pooltevahelise lepingu järgsete

tööde kogumahuks oli 180 000 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja ei teostanud töid täismahus.

Paari nädala möödumisel hageja poolsest lepingu täitmisele asumisest selgus, et hageja ei suuda

teostada betoonitöid täies mahus ning metallkonstruktsioonide montaažitöid projekti järgi seetõttu,

et hageja ei suuda soetada materjale, seadmeid ja mehhanisme nimetatud tööde teostamiseks.

Kostja oli sunnitud oma kuludega soetama materjalid, seadmed ja mehhanismid hageja jaoks, mis

olid vajalikud töövõtulepinguga nr 09/05/2017 ettenähtud tööde teostamiseks.

Mulla- ja betoonitööde teostamiseks objektil omandas kostja hageja jaoks materjale ja seadmeid

kokku summas 27 463,70 eurot. Hageja metallkonstruktsioonide montaažitööde teostamiseks

omandas kostja hageja jaoks vajalikud materjalid, seadmed ja mehhanismid summas 32 524,12

eurot. Peale selle teostas kostja ise objektil osa betoonitöödest hageja asemel summas 38 600 eurot.

Kokku moodustavad kostja kulud 98 587,82 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse 70 200 eurot. Kohus jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega.

Kohus märkis, et pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

1) 09.05.2017 sõlmisid pooled töövõtulepingu nr 09/05/17 Eesti elektrijaama tuhavälja

šahtveelaskmete nr 1 ja nr 2 ümberpaigutamiseks ja vastavalt lepingule tuli kostjal teostada mulla-

ja betoonitöid ning metallkonstruktsioonide montaaži vastavalt projektile summas kokku 180 000

eurot;

2) Enefit Energiatoomise AS tellijana võttis kostjalt kui peatöövõtjalt tööd, sh hageja poolt

teostatud tööd, vastu 29.09.2017.a;

3) hageja on lepingu täitmisega seoses esitanud kostjale järgmised arved: 08.06.2017.a arve nr. 04

summas 16 200 eurot, 11.07.2017.a arve nr. 08 summas 43 200 eurot, 09.08.2017 arve nr 09

summas 64 800 eurot ja 10.10.2017 arve nr 12 summas 70 200 eurot;

4) tasumata on arve nr 12 summas 70 200 eurot.

Kostja vaidles hagile vastu põhjendusel, et kui selgus hageja suutmatus lepingulisi kohustusi

tähtajaks täita, oli kostja sunnitud oma kuludega ise soetama töövõtulepingus ettenähtud tööde

teostamiseks vajalikud materjalid, seadmed ja mehhanismid hageja jaoks. Mulla- ja betoonitööde

teostamiseks objektil omandas kostja hageja jaoks materjale ja seadmeid kokku summas 27 463,70

eurot; metallkonstruktsioonide montaažitööde teostamiseks omandas kostja hageja jaoks vajalikud

materjalid, seadmed ja mehhanismid summas 32 524,12 eurot. Peale selle teostas kostja objektil

osa betoonitöödest hageja asemel summas 38 600 eurot. Kokku moodustasid kostja kulud 98

587,82 eurot.

Kohus leidis, et kuna leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, siis kuuluvad hageja poolt

kostjale esitatud arved tasumisele.

Kostja on esitanud tõendid, mille kohaselt on 08.06.2017.a arve nr. 04 summas 16 200 eurot,

11.07.2017.a arve nr. 08 summas 43 200 eurot ja 09.08.2017 arve nr 09 summas 64 800 eurot täies

ulatuses tasutud (tl 43-47). Kokku on kostja hagejale tasunud 124 200 eurot. Ülejäänud osas on

kostja esitanud vastuväite ja tasaarvelduse avalduse motiivil, et kostja on ise täitnud osaliselt

hageja lepingulisi kohustusi ja kandnud sellega seoses kulusid.

Kostja on esitanud oma vastuväite ja tasaarvelduseavalduse tõendamiseks kuludokumendid (I kd

tl 164- 208 ja II kd tl 2-67).

Kohus asus seisukohale, et kostja kui tellija poolt hageja kui töövõtja lepinguliste kohustuste

täitmist tuleks käsitleda pooltevahelise töövõtulepingu muutmisena. Hageja ja kostja ei ole kumbki

väitnud, et pooltel oli soov töövõtulepingut nr 09/05/17 muuta. Hageja eitab kostja vastuväidet, et

kostja on täitnud hageja lepingulisi kohustusi ise ja sellega seoses kulusid kandnud. Kostja esitatud

kuludokumendid ei tõenda selgelt kostja vastuväiteid.

Kohus jättis arvestamata tl 181 oleva võõrkeelse dokumendi, olles pooli selles osas eelnevalt

hoiatanud. Kohtule esitatud Mikrovai OÜ 31.07.2017 arvest nr 2017070 nähtub, et kostja on

tellinud OÜ-lt Mikrovai vaiatööd samal objektil, samas ei nähtu hageja ja kostja vahelisest

lepingust, et nimetatud vaiatööd oleksid olnud lepingu esemeks (II kd tl 17-22).

Kuna arvet nr 12 summas 70 200 eurot tähtaegselt ei tasutud, on tegemist kohustuse rikkumisega

VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite

kasutamiseks.

Kohus leidis, et hagiavaldusest ei selgu, kuidas on hageja arvestanud võlgnevuse summaks 91 800

eurot. Hagiavalduses asjaoludest ega hagile lisatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks esitanud

kostjale veel mingeid arveid summas 21 600 eurot (91 800 – 70 200= 21 600). Kostja viitas

nimetatud asjaolule oma vastuses, kuid hageja täiendavaid selgitusi summa osas ei esitanud.

Kuigi kostja 19.10.2017 tasaarveldusaktist (I kd tl 16) võiks järeldada, et kostja tunnistab oma

võlgnevust hagejale summas 91 800 eurot, on kostja oma vastuses ja hilisemas kohtumenetluses

eitanud võlgnevuse olemasolu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse täielikult tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata.

Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlusnorme ja materiaalõiguse

norme, lähenedes formaalselt asja materjalidele, nende analüüsile ja hindamisele, mis tõi kaasa

ebaõiglase ja ebaõige otsuse.

Apellant leiab, et maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, mille kohaselt kostja võlgneb

hagejale 70 200 eurot. Hageja tugines nõude põhjendamisel arvele nr 12 summas 70200 eurot ning

sellele, et 29.09.2017.a. Enefit Energiatootmise AS (peatellija) võttis kostjalt vastu kogu objekti.

Arvete esitamise aluseks pidi olema poolte poolt allkirjastatud tööde üleandmise akt, milles on

fikseeritud tehtud tööde reaalne maht (töövõtulepingu nr. 09/05/17 punkt 4.4). Lõplik arveldus

tehtud tööde eest pidi tehtama pärast poolte poolt lõppakti koostamist ja allkirjastamist tööde

resultaadi üleandmise kohta (töövõtulepingu nr. 09/05/17 punkt 7.1.).

VÕS § 638 järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija põhjendamatult ei võta vastu tööd

talle töövõtja poolt selleks antud mõistliku aja jooksul.

Hageja ei esitanud kohtule tõendeid, et tal on alus esitada arve summas 70 200 eurot seoses sellega,

et ta on andnud aktiga ksotjale üle tehtud tööd täies mahus, või et töö tuleb lugeda kostja poolt

vastuvõetuks, kuna kostja keeldus põhjendamatult hageja tehtud tööde vastuvõtmisest.

Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellandil tekkis kohustus tasuda vastustajale tööde eest

täies mahus, kuna 29.09.2017.a võttis Enefit Energiatootmise AS (peatellija) kostjalt (apellandilt)

teostatud tööd täies mahus vastu, sh ka hageja tehtud tööd.

Niisuguse järeldusega võiks nõustuda, kui töövõtulepingu nr. 09/05/17 poolte vahel oleks vaidlus

tehtud tööde kvaliteedi üle. Praegusel juhul ei ole kostjal pretensioone hageja poolt tegelikult

tehtud tööde kvaliteedi osas. Vaidlus on mitte töö kvaliteedi, vaid tehtud töö mahu üle.

Poolte suulisel kokkuleppel võttis kostja enda peale osaliselt hageja lepingulised kohustused

kulutusteks materjalidele, seadmetele, mehhanismide rendile, mida suulise kokkuleppe kohaselt

hageja pidi arvesse võtma tema poolt tehtud tööde eest tasu arvestamisel.

Kostja on esitanud maakohtule dokumendid oma kulutuste kohta materjalidele, seadmetele,

mehhanismide rendile perioodil alates maikuust kuni oktoobrini 2017. a, s.o. töövõtulepingu

nr.09/0517 kestvusaja kohta, aga ka tema poolt osaliselt tehtud betoontööde kohta hageja objektil.

Dokumentidel on märkmed, et materjalid, seadmed, mehhanismid soetatakse kostja poolt objekti

tarbeks, millel hageja tegi tööd töövõtulepingu kohaselt.

Järelikult toimus töövõtulepingu nr. 09/05/17 faktiline muutmine hageja kohustuste osas

materjalide, seadmete ja mehhanismide hankimisel ja betoonitööde tegemisel. Kuigi

töövõtulepingu p 11.1 kohaselt võis lepingut muuta ainult lepingupoolte kirjalikul kokkuleppel,

siis VÕS § 13 lg 3 järgi on võimalik lepingu muutmine ka teistsuguses vormis.

Apellant leiab, et kui vastustaja ei tunnista, et apellant võttis enda peale osa kulutusi

töövõtulepingu nr 09/05/17 täitmisel, peab ta esitama kohtule tõendid tema poolt teostatud tööde

mahu ja maksumuse kohta, s.o. et ta on teinud tööd üldsumma 180 000 eurot mahus. Asja

materjalides niisuguseid tõendid puuduvad.

Kohtu otsus, mille kohaselt kostja peab maksma hagejale 70 200 eurot ainuüksi seetõttu, et hageja

on koostanud vastavas summas arve, toob kostja hinnangul kaasa hageja alusetu rikastumise,

kusjuures kostja kanda jäävad kahekordselt kulutused materjalidele, seadmetele ja

mehhanismidele, mida ta juba kandis töövõtulepingu nr 09/05/17 raames.

Kohus on jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormuse. Nii lepingus (töövõtulepingu p 7.1.) kui ka

seaduses (VÕS § 636 lg 1) on sätestatud töövõtja kohustus anda tellijale üle tema poolt lepingu

kohaselt tehtud tööd, üleandmise vormistamine vastava aktiga ja alles pärast seda tekib tellijal

kohustus vastu võtta ja tasuda tehtud töö eest. Hageja ei ole täitnud kohustust anda kostjale üle

tema poolt tehtud tööd.

Kostja on tasunud hagejale faktiliselt tehtud tööde eest 124 000 eurot. Kostja leiab, et tal ei ole

kohustust arve nr 12 tasumiseks summas 70 200 eurot. Kohus ei arvestanud kostja vastuväiteid

ning on hinnanud tõendeid selles osas ebaõigesti.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja (apellant) on esitanud kohtule tõendina avalduse

vastastikuse tasaarvelduse tegemiseks. Põhjendatud ei ole ka etteheide, nagu puuduks toimikust tl

181 oleva dokumendi tõlge – nimetatud tõlge paikneb II kd tl 75.

Apellant vaidlustab ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Apellanti hinnangul on

vastustaja menetluskulude maht üle paisutatud.

Аpellant taotleb kohtult juhatuse liikme Anton Ivanovi kohtuistungil vande all ülekuulamist, kes

annab selgituse, millest ta juhindus, sõlmides lepingu uue firmaga, kel ei olnud piisavalt vahendeid

ja tööjõudu, selgitab, kuidas pooled mõistsid lepingu täitmist pärast suuliste muudatuste

sisseviimist lepingusse.

5. Vastustaja (hageja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja hinnangul on hageja

(töövõtja) tasunõue muutunud täies ulatuse sissenõutavaks. Tellija ei keeldunud kirjalikult tööde

vastuvõtmisest ega esitanud ka muid pretensioone tööde tegemata jätmise kohta.

RINGKONNAKOHTU LAHEND

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 646 alusel tühistada ainuüksi

apellatsioonkaebusest lähtudes. Tsiviilasi tuleb saata Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumist.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS §-

de 646 ja § 656 lg 1 alusel, siis ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt

põhjendatuks korraldada apellatsioonikaebuse läbivaatamiseks ringkonnakohtu istungit ega

määrata pooltele TsMS § 647 lõikes 1 käsitletud tähtaegu.

Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole nõuetekohasel viisil arutatud ega kindlaks tehtud hagi aluseks

olevaid asjaolusid ega ka kostja vastuväiteid hagile. Kohus ei ole selgitanud ega arutanud

menetlusosalistega ka tõendamiskoormuse jaotust. Seega ei ole asja arutatud ammendavalt ning

täidetud ei ole TsMS §-st 392 tulenevad eelmenetluse ülesanded. Kohtuotsus on ka olulisel määral

põhjendamata (TsMS § 436 lg 1).

7. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asja lahendamisel jätnud täitmata kohtu

selgitamiskohustuse sedavõrd suures ulatuses, mis ei võimalda ringkonnakohtul asja endal

lahendada.

Kohtupoolne selgitamiskohustus hõlmab asjaolude väljaselgitamist (kohus hindab poolte esitatud

tõendeid ning otsustab nende põhjal, millised asjaolud lugeda tõendatuks), nõude õigusliku aluse

kvalifitseerimist ja kohaldatavate õigusnormide väljaselgitamist ning nende pooltega arutamist.

Kui kohtu hinnangul on poole nõuded ebaselged, siis juhib kohus eelmenetluses sellele tähelepanu

ning annab võimaluse nõuete selgitamiseks (vt ka RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18).

Riigikohus on lisaks selgitanud (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18), et kohtu peamine

ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja

kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438

lg 1 esimene lause). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid

peavad pooled tõendama.

8. Praegusel juhul tugines hageja oma nõude esitamisel pooltevahelisele töövõtulepingule väites,

et kostja kui tellija on hagejale kui töövõtjale jätnud osaliselt maksmata kokkulepitud tasu (VÕS

§ 637). Oma nõude tõendamiseks hageja esialgu tõendeid ei esitanud, ehkki viitas arvetele nr 04,

08, 09 ja 12. Kostja vastas hagile 11.02.2017 ning esitas maksekorraldused, mille kohaselt on

kostja hagejale tasunud arvete nr 04, 08 ja 09 alusel kokku 124 200 eurot. Maakohus pidas asjas

02.04.2018 istungi, mille käigus juhiti hageja tähelepanu sellele, et nõude aluseks olevad arved

nr 04, 08, 09 ja 12 on toimikust puudu ning määrati hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Kostja avaldas, et arvet 12 ta oma vastuses hagile ei käsitlenud, kuna hagiavaldus ei olnud

arusaadav (sh ei olnud hagile lisatud tõendeid). Kostja väitel oli töö tegemata ja selle tõttu

nimetatud arvet ka ei tasutud.

Pärast hageja poolt eelviidatud arvete ja täiendavate tõendite laekumist (I kd tl 73-76) tugines

kostja 02.05.2018 seisukohale, et hageja poolt teostatud tööde maht on vaidluse all. Hageja ei ole

teostanud töid kogu lepinguga ettenähtud mahus. Muuhulgas viitas kostja sellele, et tööde

üleandmise ja vastuvõtmise kohta ei ole koostatud ega ka kohtule esitatud akte, mis lepingu järgi

olid nõutavad. Seega esitas kostja juba maakohtus vastuväited, millest järelduvalt oli vaidluse all

hageja kui töövõtja tasunõude täieulatuslik sissenõutavaks muutumine.

9. Riigikohus on selgitanud, et töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks

tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes

sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis

välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt

keelduda (vt nt RKTKo nr 3-2-1-93-15, p-d 11-13; nr 3-2-1-18-16, p 14)

Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest

tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17).

Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises

töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest.

Tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse

andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine

(VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö

valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub

töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või

vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu

maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause

kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

41-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10; 27. mai

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13 ning Riigikohtu 21. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr

2-16-5851, p 16).

Selleks, et VÕS § 637 lg 4 ei kohalduks, peaks olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille

kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-44-

15, p 13).

10. Seejuures nähtub pooltevahelisest kirjalikust lepingust (I kd tl 59-67) üheselt, et lepiti kokku

tööde vastuvõtmise vormistamises sellekohaste aktidega. Lepingu punktis 3.1 on märgitud, et

tööde üleandmise kohta vormistatakse ja allkirjastatakse poolte volitatud esindajate poolt vastav

üleandmise-vastuvõtuakt. Tasu maksmise kohta on lepingu punktis 4.4 märgitud, et tellija maksab

töövõtjale tasu osade kaupa vastavalt tegelikult teostatud töödele. /…/ Arve esitamise aluseks on

lepingupoolte poolt aruandekuul teostatud tööde üleandmise kohta allkirjastatud akt, kus on

fikseeritud aruandekuu jooksul tegelikult tehtud töömaht.

Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, tulnuks kohtul seega kontrollida hageja tasunõude

sissenõutavaks muutumist selles osas, millele kostja vastu vaidles.

Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist.

Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning

vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks

muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja

(Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22, 24). Töövõtjal on

tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või

VÕS § 638 teine lause.

11. Maakohus on jätnud kõik eelnimetatud asjaolud täielikult käsitlemata ja hagejale selgitamata

temal lasuva tõendamiskoormise selles osas, et tasunõue on vaidlusalust arvet nr 12 summas

70 200 puudutavas osas muutunud sissenõutavaks.

Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude rahuldamiseks ei ole piisav ainuüksi asjaolu, et hankija

ehk lõpptellija Enefit Energiatootmine AS oli lepinguga hõlmatud tööd kogu ulatuses vastu

võtnud. Riigikohus on oma 21. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851 (p 24) muuhulgas

selgitanud, et lõpptellija poolne tööde vastuvõtmine võib küll viidata asjaolule, et töö tuleks lugeda

vastuvõetuks. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased ning

tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul tuleb

ringkonnakohtu arvates lisaks arvestada ka kostja väidetega, mille kohaselt ta teostas ise osaliselt

need tööd, mida pooltevahelise lepingu järgi pidanuks tegema hageja.

Seega tuleb hagejal praegusel juhul esmajärjekorras tõendada seda, et ta teostas vaidlusalusel arvel

nr 12 kajastatud tööd (arvel viidatakse „sooritatud tööde aktile nr 07“, millist aga kohtule ei ole

esitatud), et tööd olid täies mahus teostatud nõuetekohaselt ning et tellija (kostja) keeldus alusetult

töid mõistliku aja jooksul vastu võtmast. Kui hageja esitab sellekohaseid tõendeid, on kostjal

omakorda võimalik tõendada, kas ja millises ulatuses ta ise nimetatud töid tegi ja sellega seotud

kulutusi kandis.

12. Lisaks sellele, et kohus jättis välja selgitamata hageja nõude rahuldamise peamise eelduse

(nõude sissenõutavus), ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust ka kostja tasaarvestusnõuet

puudutavas osas.

Kostja esitas väited, mille kohaselt on ta teinud lepingu täitmisel omalt poolt kulutusi ning täitnud

osaliselt ise lepingust tulenevad kohustused, mida pidanuks täitma hageja. Kostja esitas oma väite

kinnituseks hulgaliselt kuludokumente, millest nähtuvalt on kostja soetanud erinevatelt

äriühingutelt mitmesuguseid ehitusmaterjale, -tarvikuid ning rentinud tehnikat.

Seejuures ei ole kostja menetluses otseselt tuginenud nõuete tasaarveldamisele. Tasaarveldusakti

(dateeritud 19.10.2017, I kd tl 16-17) esitas kohtule hageja, põhistamaks kostja keeldumist arvete

tasumisest. Tasaarvestusaktil on kostja Spes Ehital OÜ juhatuse liikme Anton Ivanovi digiallkiri.

Tasaarvestus toimub ühepoolse tahteavalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 198).

13. Kohtumenetluses ei ole kostja selgelt tasaarvestusele tuginenud, kuid on siiski esitanud väiteid,

mille kohaselt on tal õigus nõuda hagejalt töövõtulepingu nr 09/05/17 raames kantud kulutuste

hüvitamist ning et selle tõttu ei kuulu hageja nõue vaidlusaluse arve nr 12 alusel rahuldamisele.

Seega tulnuks kohtul esmalt välja selgitada, millisel alusel keeldub kostja arve nr 12 tasumisest

ning kas ta peab või ei pea ennast 19.10.2017 tasaarvestusaktiga seotuks. Teiseks tulnuks selgitada,

et kostjal tuleb TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada poolte vahel sellise võlasuhte olemasolu, mille

järgi tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt materjalide ja seadmete maksumuse hüvitamist summas

98 587,82 eurot. Alternatiivselt tuleks kostjal tõendada, et pooltel oli kokkulepe, mille järgi kostja

teostas osaliselt ise lepingu järgi hagejale kuuluvaid töid ning hageja ei pidanud selles osas kostjalt

tasu nõudma. Kohus on jätnud selles osas selgitamiskohustuse täielikult täitmata.

Hageja on küll 15.05.2018 kostja väidetele vastuväited esitanud, mh analüüsides ükshaaval kostja

esitatud kuludokumente ning märkides, et ei ole arusaadav, kuidas on need seotud lepingu

objektiga ja hageja poolt teostatud töödega. Hageja on nimetanud ka mõningaid kostja nõude

võimalikke õiguslikke aluseid VÕS-i järgi. See aga ei asenda kohtupoolset selgitamiskohustust.

14. Praegusel juhul ei ole maakohus kordagi juhtinud kostja tähelepanu sellele, et väidetavad

kulutused oleksid pooltevahelise õigussuhtega seostamata. Samuti ei ole kohus juhtinud

tähelepanu vajadusele esitada tõendeid niisuguse õigussuhte kohta, mis võimaldaks kostjal nõuda

hagejalt lepingu perioodi vältel tehtud kulutuste hüvitamist või millega pooled kujundasid ümber

algselt sõlmitud töövõtulepingu järgsed suhted.

Selliselt on kohus kohelnud menetlusosalisi ka ebavõrdselt, kuna 02.04.2018 istungil anti hagejale

võimalus esitada puuduolevad tõendid (arved) oma nõude tõendamiseks.

Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et maakohtus 02.04.2018 peetud istung ei vastanud protokolli

järgi hinnates ka mitte eelistungi tunnustele. Istungi toimumise ajaks ei olnud esitatud sisuliselt

ühtki asjas olulist tõendit peale töövõtulepingu teksti ja kostja tehtud maksekorralduste, mille üle

aga pooltel iseenesest vaidlust ei ole. TsMS § 398 lg 1 järgi on eelistungi peamine eesmärk

valmistada ette põhiistungi korraldamine. Asja sisulist arutamist pooltega nii faktilisest kui

õiguslikust küljest, samuti tõendite uurimist (TsMS § 399, § 243) ei ole aga asjas toimunud.

15. Ehkki TsMS § 403 järgi on võimalik poolte nõusolekul lahendada tsiviilasi ka kirjalikus

menetluses, ei vabasta see kohut siiski täitmast eelmenetluse ülesandeid, sh selgitamiskohustust.

Selleks on kohtul võimalik edastada menetlusosalistele selgitused, millised faktilised asjaolud on

asjas tähendust omavad, vajadusel esitada konkreetsed küsimused ja määrata vastamiseks tähtaja.

Maakohus teatas praegusel juhul oma 15.06.2018 määrusega menetlusosalistele üksnes, et asja

arutatakse kirjalikus menetluses; menetlusosalistele anti tähtaeg täiendavate avalduste ja

seisukohtade esitamiseks, kohus tegi teatavaks kohtulahendi tegemise aja. Nimetatud määrusest ei

saanud ega pidanudki menetlusosalistele selguma, et vajalik on veel esitada täiendavaid tõendeid

või asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Seega ei ole 15.06.2018 kohtumäärus käsitatav

selgitamiskohustuse täitmisena.

16. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tingib maakohtu otsuse tühistamise TsMS § 646 alusel ning

asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kokkuvõtvalt rikkus maakohus selgitamiskohustust kui ei selgitanud eelmenetluses välja,

milliseid asjaolusid peab hageja hagi alusena tõendama ega juhtinud hageja tähelepanu vajadusele

esitada asjaolud täielikult. Sama puudutab ka kostja vastuväiteid, millest võis järeldada, et kostjal

on enda arvates õigus nõuda hagejalt teatud kulutuste hüvitamist või muul põhjusel keelduda arve

nr 12 tasumisest. Kohus peab menetlust juhtides tagama menetlusosalise asjas tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamise võimaluse.

Selgitamiskohustuse sedavõrd ulatuslik täitmata jätmine on ringkonnakohtu arvates hinnatav

õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisena (TsMS § 656 lg 1 p 1), kuivõrd kohtu

selgitamiskohustuse peamiseks eesmärgiks ongi sisuliselt konkretiseerida poole õigust olla oma

asja arutamisel kohtu poolt ära kuulatud.

Samuti on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised

asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vrd Riigikohtu

23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik). Puuduliku eelmenetluse tõttu

ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane

eelmenetlus.

17. Apellant soovis apellatsioonkaebuse läbivaatamist ringkonnakohtu istungil ning taotles

juhatuse liikme Anton Ivanovi vande all ülekuulamist. Ringkonnakohus leiab, et

menetlusökonoomika seisukohalt (TsMS § 2) ei ole põhjendatud TsMS § 646 kohaldamise korral

viia läbi ringkonnakohtu istungit, kuna see tooks menetlusosalistele kaasa täiendavaid kulusid.

Eelduslikult tuleb asja arutamisel ka maakohtus pidada kohtuistungeid.

Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja

mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja

uuesti läbivaatavale maakohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad

materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli

2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 kolmas lõik). Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja

sisuliselt ega tuvasta asjaolusid, siis jätab ta kostja taotluse juhatuse liikme vande all

ülekuulamiseks maakohtu lahendada (vt sarnaselt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 25. aprilli

2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8579, p 37).

18. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/