3-18-1505/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.12.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1505

Haldusasi

Victory Invest OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

28.06.2018

maksuotsuse

nr

12.2-3/041745-13

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Victory Invest OÜ, esindaja Madis Truber

Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rivo Koemets

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 15.11.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta Victory Invest OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.01.2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 31.10.2017 teate nr 12.2-3/041745-1 alusel Victory In-

vest OÜ (kaebaja) september 2017 käibedeklaratsiooniga esitatud enammakstud käibemaksu ta-

gastusnõude õigsust. 27.11.2017 korraldusega nr 12.2-3/042123-1 ja 09.01.2018 korraldusega nr

12.2-3/041745-7 pikendati kontrolliperioodi perioodil oktoober 2017-november 2017 enammaks-

tud tagastusnõude õigsuse, maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimi-

seks.

2. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud

asjaolud on kajastatud 04.05.2018 kontrollaktis nr 12.2-3/041745-12 (kontrollakt). Kontrollaktis

esile toodud asjaoludel: a) ei olnud kaebajal õigust Mahimahi OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu

arvestada, kuna ta ei soetanud Lenne kaubamärgiga lasteriideid ja Kuoma jalatseid Mahimahi OÜ-

lt, vaid Läti äriühingult SIA Liisa ning osales maksupettuses. Ostjana kaebaja teadis, et arvel näi-

datud müüja pole tegelik müüja. Sellest tulenevalt on kaebaja perioodil september-november 2017

sisendkäibemaksu hulgas alusetult kajastanud Mahimahi OÜ poolt väljastatud arvel märgitud si-

sendkäibemaksu summas 11 946,12 eurot. Maksuhaldur ei sea kahtluse alla Mahimahi OÜ-ga ka-

jastatud tehingutes toodud kauba olemasolu; b) kaebaja on teinud ettevõtlusega mitteseotud välja-

makseid, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele

vastav algdokument, millest tulenevalt on tal maksustamisperioodil september–november 2017

2(10)

kohustus oma raamatupidamises kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaks summas 2819,43 eu-

rot; c) kaebaja on deklareerinud ekspordina Venemaa eraisikutele tellimuste alusel lasteriiete ja

jalanõude müüki Eesti Post AS vahendusel. KMD real 3 on kaebaja deklareerinud müügiarve ko-

gusumma koos transpordikuluga ja real 3.2 ilma transpordita. Kuna kaebajal puudus soetatud ja

eksporditud toodete osas laoarvestus, puudus MTA-l võimalus kontrollida, kas kõik kaebaja poolt

soetatud kaubad on eksporditud ja kaupade müügi 0% määraga deklareerimine õigustatud. Kätte

saadavatest andmetest tulenevalt on kaebaja perioodil september-november 2017 kajastanud käi-

bedeklaratsioonil 0% määraga maksustatava käibe s.h kauba ekspordi kohta valeandmeid ja 2017

september–november käibedeklaratsioonid kuuluvad korrigeerimisele vastavalt kontrollakti tabelis

5 kajastatule.

3. Kaebajale väljastati kontrollakt 04.05.2018, millele kaebaja esitas 18.05.2018 eriarvamuse.

4. 28.06 2018 väljastas maksuhaldur kaebajale 28.06.2018 maksuotsuse nr 12.2-3/041745-13

(maksuotsus), millega jäeti rahuldamata kaebaja tagastusnõue summas 11 946,12 eurot ja kohusta-

ti kaebajat tasuma maksusumma 2819,43 eurot.

5. 27.07.2018 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse 28.06.2018 maksuotsuse tühistami-

seks. Tallinna Halduskohus võttis 02.08.2018 kohtumäärusega kaebuse menetlusse ja tunnistas

vastustajaks MTA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Maksuotsus on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Maksuotsuses on esitatud põhjen-

damatuid järeldusi kaebaja osalemise kohta maksupettuses ning tõlgendatud ebaõigesti tõendeid.

Eeltoodust tulenevalt kuulub maksuotsus täielikult tühistamisele.

7. Mahimahi OÜ esindaja A.A. kinnitab 08.11.2017 e-kirjas arvete väljastamist kaebajale, mille

sisuks on erinevad laste ülerõivad. Selgitus puudutas septembrit, kuid on üle kantav ka kogu kont-

rollperioodile. Lisaks on Mahimahi OÜ juhatuse liige S. Saar 21.12.2017 antud selgituse p-s 3

selgitanud, et tema teada oli kaebaja nende suurim klient, kellele hakati müüma 2017. Kaebaja on

veendunud, et tehingupartneri puhul oli tegemist tegutseva äriühinguga, millel oli majandustege-

vus kontrollitaval perioodil. Mahimahi OÜ majandustegevuse kontrollimine ei oleks ka hoolsus-

kohustuse ideaalsel täitmisel kaebaja poolt võimalik. S. Saar 21.12.2017 ütlused kinnitavad, et

Mahimahi OÜ tegeles lasteriiete ostu-müügiga, äriühingu nimel tegutses suulise volituse alusel

A.A. ning toimusid tehingud kaebajaga. Kaebajal puudus põhjus kahelda selles, et A.A.al on Ma-

himahi OÜ esindamise õigus, kuna ta käitus selliselt, et kaebajal oli põhjus mõistlikult uskuda te-

mal volituse olemasolu ning kaebaja tegutses heauskselt. Mahimahi OÜ tegevusalaks oli erinevate

kaupade vahendus. Selleks ei ole töötajate olemasolu ilmtingimata vajalik. Sellega tegeleb juhatu-

se liige. Kaebaja ei saa kontrollida, kuidas toimub tehingupartneri juures töö tasustamine. A.A. oli

registreeritud Mahimahi OÜ tasuta töötajaks perioodil 07.09 kuni 05.12.2017, mis kaebaja seisu-

kohta ka tõendab.

8. Kaebaja kontrollis tehingupartnerite tausta krediidiinfost ja maksuameti veebilehelt. Mahimahi

OÜ oli käibemaksukohustuslane, seega tegeles ettevõtlusega, ta ei omanud maksuvõlga. See oli

piiratud teave, mille alusel kaebaja otsustas tehingupartneri valiku. Kaebaja ei saanud omada üle-

vaadet A.A.aga seotud äriühingute maksekäitumise osas. Arvestades, et kaebaja tegevust kontrolli-

ti igal aastal, on imelik ja pahatahtlik, et vastustaja ei ole kaebajat A.A.aga seotud äriühingute eest

hoiatanud. O. K. eeldas volituse olemasolu. A.A.a tegutsemine lõi kaebajale arusaama, et isik

omab volitust Mahimahi OÜ nimel tegutsemiseks. Kaebajal puudus võimalus sekkuda A.A.a äri-

mudelisse, kuid on pidevalt küsinud, miks firmad vahetuvad.

3(10)

9. Maksuhaldur ei ole eluliselt usutavalt põhjendanud O. K. teadlikkust sellest, et Mahimahi OÜ ei

ole tegelik müüja. Maksuhaldur ei ole isegi põhjendatud kahtluse asemel põhistanud, et kaebaja

saanuks olla teadlik sellest, et Mahimahi OÜ ei ole tegelik müüja.

10. Vastustaja on tuvastanud, et Lenne OÜ ei kinnita oma toodete müüki Mahimahi OÜ-le, tooteid

ostab Läti firma SIA Liisa. A.A. on 08.10.2018 e-kirjas viidanud, et Mahimahi OÜ ostab kaupa

mh Läti partnerite kaudu, kellest üheks ongi SIA Liisa. Kaebaja ei olnud teadlik, et kaup tuleb SIA

Liisa-lt, sest arvas, et kuna Lenne OÜ toodab Lätis, siis on seetõttu toote kastidel kirjas „Läti“.

Tema poolt ei ole kaupa SIA Liisa-lt ostetud, vaid kaup osteti Mahimahi OÜ-lt.

11. Maksuhalduri poolt viidatud arvete puudused on Riigikohtu praktika kohaselt ebaolulised puu-

dused. Ebaolulised puudused ei muuda tehinguid mittetoimunuks ning arveid KMS § 37 lg 7 nõue-

tele mittevastavaks. Vastustaja poolt kritiseeritud saatelehed on Google dokumendina koostatud

elektrooniliselt ning sel kajastuvad kõik kauba liikumisega seotud märkmed ja arvnäitajad. Kaup

telliti Mahimahi OÜ-lt, selle kohta väljastati ettemaksuarve, mis tasuti ülekandega ning kauba lii-

kumine on kajastatud saatelehel. Arve lähtus tellimusest ning seetõttu seal kaupade artiklid ja ni-

metused mingil määral erinesid. Maksuhaldur ei ole eluliselt usutavalt põhjendanud järeldust, et

saatelehed on arvutis peetud või menetluse käigus maksuhalduri tarbeks koostatud dokumendid.

Samuti on alusetu maksuhalduri järeldus, et kaebaja oli SIA Liisa-st teadlik juba 2016.a juulist,

mistõttu ei saanud ta sellest teada revisjoni käigus. Äriühing ei mäleta kõiki tehingupartnereid,

kellega on kunagi tehtud ühekordseid tehinguid.

12. Mahimahi OÜ oli kauba tegelik müüja ja kaebaja ei teadnud ega pidanud teadma vastupidist.

Kaebajat sidus Mahimahi OÜ-ga vaid äriline side kauba ostu tehingute raames ning tal ei ole ol-

nud mingit seost äriühingu või selle juhatusega. Pole täidetud ühtegi kriteeriumit seotud isikute

määratlemiseks TuMS § 8 lg 1 p-des 1-9. Ühestki avalikust andmebaasist saadav võimalik teave ei

oleks näidanud, et Mahimahi OÜ-l puudub majandustegevus. Kaebaja ei saanud teada ja ei tead-

nud, et Mahimahi OÜ ei ole kauba tegelik müüja. Isegi kui kaebaja oleks teostanud Mahimahi OÜ

tegevuse ja tausta suhtes täiendavaid päringuid, nõudnud kirjalikku volikirja ning selgitusi, ei

oleks ta suutnud tuvastada majandustegevuse puudumist. Maksuotsusest jääb ebaselgeks kas kae-

baja teadis või pidi teadma, et Mahimahi OÜ näol ei ole tegemist tegeliku müüjaga. Ka vastustaja

kohtule esitatud vastusest võib järeldada mõlemat. Seega ei ole kaebajale mõistetav talle etteheide-

tav käitumine.

13. Kaebaja maksukohustus on tuvastatud ebaõigesti. Tehingud käibemaksukohustuslase Mahi-

mahi OÜ-ga on toimunud. Saatelehed ja arved moodustavad dokumentide kogumi, mis õigustavad

väljamaksete tegemist. Maksuhaldur ei sea kahtluse alla kauba saamist. Ettevõtlusega mitteseotuks

loeti käibemaksu summa, kuna arve tulnuks tasuda SIA-le Liisa käibemaksuta. Maksuhalduril ei

ole tõendeid, mis toetaks seisukohta, et kaupa ei ostetud Mahimahi OÜ-lt. Kaebaja on täitnud

maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja esitanud tõendeid ja selgitusi, kuidas tehingud aset

leidsid. Maksuhaldur pidi seetõttu eluliselt usutavalt ja mõistlikult põhjendama kahtlust, millele

tuginedes võib eeldada kaebaja osalemist maksupettuses. Kaebaja leiab, et kuna maksumenetluses

ei ole tuvastatud ega eluliselt usutavalt põhjendatud kauba soetamist SIA-lt Liisa või tundmatult

kolmandalt isikult ja väidetavat kaebaja teadlikkust sellest, siis ei ole maksupettuses osalemine

eluliselt usutava põhjendatud kahtlusena esitatud.

MTA seisukoht

14. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Maksuotsus on õiguspärane, nii faktili-

selt kui õiguslikult põhjendatud ja puudub alus selle tühistamiseks.

15. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta KMS

§ 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele. Tegelikku majanduslikku sooritust ei kajasta arve muu-

hulgas siis, kui arvele müüjana märgitud isik ei ole tegelik müüja. Välja kujunenud kohtupraktika

4(10)

kohaselt võib KMS § 37 sätestatud nõuetele mitte vastava arve olemasolu korral ostjal sisendkäi-

bemaksu maha arvamise piiramise aluseks olla see, et ostja teadis või pidi teadma, et arvel müüja-

na näidatud isik ei ole tegelik müüja või kui ostja osales maksupettuses.

16. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur järeldusi teinud üksikute asjaolude pinnalt. Asjaolude ko-

gum, mis annab aluse põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta, ei kujuta endast

üksikute tuvastatud asjaolude summat, mille saaks välistada nende asjaolude ükshaaval ümber

lükkamisega. Antud juhul on maksuhaldur nõuetekohaselt täitnud uurimiskohustust ja teinud kõik

mõistliku endast oleneva, et tehinguid uurida ja nende majanduslikku sisu tuvastada. Maksuhaldur

on põhjendanud, miks need asjaolud annavad aluse järelduseks, et raamatupidamisdokumentidel

kajastatud tehingud ei toimunud tegelikkuses selliselt nagu neid on maksuhaldurile näidata püütud.

Tõendamiskoormus on kaebajale üle läinud (MKS § 150 lg 1).

17. Kaebuses on korratud sisu poolest samu väiteid, nagu juba 18.05.2018 esitatud eriarvamuses ja

neid väiteid on maksuotsuses analüüsitud ning sisuline seisukoht võetud. Vastustaja nõustub mak-

suotsuses toodud analüüsiga ega dubleeri seda. Kaebaja ei ole suutnud kõrvaldada põhjendatud

kahtlust maksupettuse toimepanemisest. Kuna enamus kaebaja argumentidest lähtub eeldusest, et

kaebaja oli kauba soetamisel heauskne, siis vaidluses taandubki põhiküsimus sellele, kas kaebaja

teadis, et A.A. kasutas Läti äriühingu SIA Liisa kauba kaebajale müümisel reaalselt majanduste-

gevust mitteomavat äriühingut Mahimahi OÜ-d. Kaebajal on õigus selles, et üldjuhul ei saaks

kauba ostjale ette heita kauba müüja tegevusega seotud asjaolusid. Samas ei saa maksupettuse

kahtluse korral neist asjaoludest ka mööda vaadata ning seda tuleb vaadata koostoimes teiste tu-

vastatud asjaoludega. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kaebaja oli A.A.aga seotud läbi pikaajalis-

te ärisuhete. Kuna nii Mahimahi OÜ kui SIA Liisa, Asiil OÜ, Cedrelle Invest OÜ nimel tegi te-

hinguid üks ja sama isik, st A.A., siis leiab vastustaja, et keskmises äritegevusega tegelevas isikus

oleks see kindlasti pidanud tekitama küsimusi ning ka põhjendatud kahtlusi. Samuti nähtub MTA

andmebaasidest, et kõik eespool märgitud äriühingud olid ise kauba soetanud SIA-lt Liisa. Sellises

olukorras oleks ostjalt põhjendatult eeldada kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist tehingupart-

neri tausta ning esindaja esindusõiguse kontrollimisel. Antud juhul kinnitas kaebaja, et ta A.A.a

seotust Mahimahi OÜ-ga ei kontrollinud. Samuti ei huvitanud kaebajat tegelikult see, miks A.A.

pidevalt äriühinguid vahetab. Lenne OÜ tootmise asumist Lätis ei nähtu muudest tõenditest. Seega

oleks kastidel olev kirje „Läti“ pidanud kaebajas tavaolukorras samuti kahtlust tekitama. Seda eriti

olukorras, kus kaebaja ise on varasemalt A.A.a Läti äriühingult SIA Liisa kaupa tellinud.

18. Eelnevast nähtub selgelt, et kaebaja ei astunud täiendavaid samme tuvastamaks tehingupartneri

tausta ning ei hoolinud esindusõiguse olemasolust ega sellest, miks tarnija juriidilised kehad nii

tihti vahetuvad. Vastustaja hinnangul annabki see koostoimes muude tuvastatud asjaoludega põh-

jendatud aluse kahtluseks, et kaebaja käitus selliselt, kuna tegelikkuses teadis, et kauba tegelikuks

müüjaks ei ole Mahimahi OÜ. Kaebajal oli olemas ka selge majanduslik huvi, et Läti kauba saaks

ta osta just käibemaksukohustuslaste registris olevalt äriühingutelt, et tekiks sisendkäibemaksu

mahaarvamise võimalus.

19. Käibemaksusumma maksustamine tulumaksuga on põhjendatud ja kooskõlas kohtupraktikaga.

Kaebaja oleks saanud tasuda käibemaksu kauba soetamisel üksnes müüjale, kes oleks selle pida-

nud tasuma riigile. Käesoleval juhul kandis kaebaja kauba hinna koos käibemaksuga üle isikule,

kellelt ta tegelikkuses kaupa ei saanud. Kaebaja luges oma raamatupidamisarvestuses kuludoku-

mentideks Mahimahi OÜ poolt väljastatud arved, mis ei ole aga nõuetekohased algdokumendid ja

arvete alusel tehtud väljamakse tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks TuMS § 51 lg

1 ja lg 2 p 3 alusel. Olukorras, kus puudub vaidlus, et ostja on reaalselt kauba soetanud, kuid tu-

vastamist leiab, et müüjaks ei olnud käibemaksukohustuslane, on põhjendatud maksuhalduri hin-

nang, et kauba eest reaalselt makstud hinnaks on arvele kantud müügihind ilma käibemaksuta.

Hinnale lisatud käibemaksusummat, mille osas ei ole tõendatud selle laekumine riigile ja mille

5(10)

tasumine ei olnud seotud kauba soetamisega, tuleb seega lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks,

mis tulenevalt TuMS § 1 lg-st 3 maksustatakse tulumaksuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajal on õigus Mahimahi OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu

maha arvata ning kas arvete alusel tehtud väljamaksed tuleb käibemaksu suuruse osas maksustada

tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Samuti on vaidlus selle üle, kas kaebaja poolt

2017.a september-november käibedeklaratsioonid kuuluvad korrigeerimisele kaupade eksporti

puudutavas osas.

21. Maksuotsuses ei ole kahtluse alla seatud kauba olemasolu, kuid maksuhalduri järelduste koha-

selt ei olnud arvetel märgitud kauba tegelikuks müüjaks Mahimahi OÜ, vaid Läti äriühing SIA

Liisa, ning kaebaja teadis sellest ja osales maksupettuses. Nimetatud asjaolu tõttu piiras maksuhal-

dur kaebaja õigust Mahimahi OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus leiab, et

maksuhaldur on maksumenetluses kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates

jõudnud õigele järeldusele. Samuti on maksuhaldur täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust ning

on oma järeldusi arusaadavalt põhjendanud.

22. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus si-

sendkäibemaksu arvestada teiselt käibemaksukohustuslaselt kauba või teenuse soetamisel KMS §-

s 37 sätestatud nõuetele vastava arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida maksukohustuslase

nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või teenuse nimetus või kir-

jeldus ja kauba kogus või teenuse maht (KMS § 37 lg 7 p-d 2,5,6). Nimetatud regulatsiooni ja väl-

jakujunenud kohtupraktikat arvestades (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-49-13, p 14-15; 3-3-1-

51-15, p 11 jne) on sisendkäibemaksu mahaarvamise üheks eelduseks tehingu tegelik toimumine

arvel märgitud poolte vahel.

23. Riigikohus on selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba olemasolu üle puudub ja kaup on

reaalselt olemas, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuu-

lub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata

ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse

eeldamise põhimõte ei laiene juhtumitele, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osa-

les maksupettuses (otsused nr 3-3-1-32-09, p 10; 3-3-1-73-10, p 13). Riigikohus on muu hulgas

selgitanud ka seda, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh

tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski

maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest

toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik

tegu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-32-09, p 12). Maksukohustuslase teadmist sellest, et arvel märgi-

tud müüja ei olnud tegelik müüja, saab Riigikohtu praktika kohaselt järeldada ka maksumenetluses

tuvastatud asjaolude ja kaudsete tõendite kogumist, sest maksukohustuslase subjektiivsete kaalut-

luste väljaselgitamine pole sageli võimalik (vt otsus nr 3-3-1-74-09, p 9 ja selles viidatud koh-

tupraktika).

24. Maksuhaldur on asjas kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et Lenne kaubamärgiga las-

teriiete ja Kuoma saabaste müüjaks ei olnud äriühing Mahimahi OÜ, vaid Läti äriühing SIA Liisa

(vt kontrollakti p 1.1.2.2 p-d a-h ja maksuotsuse p 2.1.2.2 p-d a-f). Maksuhaldur on märkinud, et

Mahimahi OÜ ei kinnitanud tehingutes osalemist, Mahimahi OÜ-l puudus tavapärane majanduste-

gevus ning juhatuse liige ei olnud kursis äriühingu majandustegevusega, A.A.a esindusõigus on

dokumentaalselt tõendamata ning ta ei andnud seletusi tehingute kohta kaebajaga, töötamise re-

gistri andmetel kontrolliperioodil Mahimahi OÜ-l töötajad puudusid. Kohus nõustub asjaolu osas,

et Mahimahi OÜ ei olnud kaupade müüjaks maksuotsuse ja kontrollakti põhjendustega ja HKMS §

165 lg 2 alusel neid üle ei korda, lisades järgmist. Puudub vaidlus selles, et A.A. esitas kontrolli

käigus vaid 4 kaebajaga septembris 2017 tehtud tehinguid kajastanud arvet. Kaebaja märgib õiges-

6(10)

ti, et selgitus puudutas Mahimahi OÜ kontrolliperioodi tõttu ainult septembrit. Sellest tulenevalt ei

ole kohtu hinnangul Mahimahi OÜ-le tol hetkel ette heidetav ainult septembrit puudutavate arvete

esitamine maksuhaldurile ning samuti ei saa maksuhalduri 09.11.2017 e-kirjas toodud nõuet „esi-

tada kõik teates toodud dokumendid“ laiendada perioodile, mis jääb kontrolliperioodist välja. Sa-

mas näitab asjaolu, et Mahimahi OÜ esitas küsitud kontrolliperioodi osas üksnes kaebajaga sep-

tembris tehtud tehinguid kajastavad arved pigem tegeliku majandustegevuse puudumisele, mis

omakorda kinnitab maksuhalduri kahtlust, et ettevõte oli teadlik kaebaja suhtes toimunud maksu-

menetlusest. Kohtuistungil seletusi andes kinnitas A.A., et Mahimahi OÜ-l oli ka teisi tehingu-

partnereid (eraisikud Eestist ja Venemaalt), mistõttu oleks reaalselt tegutsev ettevõte eeldatavasti

esitanud maksuhaldurile kogu perioodi kohta käiva dokumentatsiooni. Esitamata jäid ka kauba

saatelehed, ehkki istungil antud selgituste kohaselt vormistatakse kaupade liikumise osas lisaks

arvetele ka saatelehed. Samuti ei andnud A.A., kes oli Mahimahi OÜ esindusõiguslik isik alates

20.11.2017, maksuhalduri poolt 13.12.2017 nõudes soovitud teavet tehingute kohta kaebajaga pe-

rioodil september-oktoober 2017 ega ilmunud maksuhalduri juurde selgituste andmiseks. Vastava

teabe andmisest hoidumine välistab A.A. 08.11.2017 e-kirjas toodud kinnituse ülekandmise kogu

kaebaja suhtes toimunud kontrolliperioodile, nagu ekslikult leiab kaebaja. Olukorras, kus Mahi-

mahi OÜ oleks tõepoolest teinud maksuhalduri poolt kahtluse alla seatud tehingud kaebajaga,

oleks tal puudunud alus jätta dokumendid esitamata ning ta oleks tõenäoliselt ilmunud maksuhal-

duri juurde ütluste andmiseks ning tõendanud, et ettevõttel oli majandustegevus. A.A. andis esma-

kordselt ütlusi alles kohtuistungil, kinnitades seejuures maksuotsuses kajastatud tehingute toimu-

mist kaebajaga. Kohus leiab, et A.A. kohtuistungil antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd

olukorras, kus tehingud oleksid tõepoolest toimunud A.A. poolt kohtuistungil kirjeldatud viisil,

oleks A.A.al puudunud vajadus hoiduda teabe ja maksuhalduri poolt nõutud dokumentatsiooni

esitamisest maksumenetluses. A.A. väide, et ta esitas maksumenetluses dokumendid, kuid mak-

suamet ei ole neid salvestanud, ei ole eluliselt usutav, kuivõrd maksuhalduril puudus taoliseks käi-

tumiseks mistahes motivatsioon. Ei saa välistada, et kohtuistungiks valmistumise käigus oli A.A.al

võimalus kooskõlastada väidetavate tehingute toimumise asjaolud eelnevalt kaebajaga. Eeltoodud

asjaolud koosmõjus kontrollakti p-s d kirjeldatud asjaoluga, et Mahimahi OÜ eelmine juhatuse

liige Siiri Saar ei olnud kursis ettevõtte majandustegevusega ja usaldas täies ulatuses selle A.A.ale;

et Mahimahi OÜ ei ole alates novembrist 2017 maksuhaldurile käibedeklaratsioone esitanud, sh ei

ole deklareeritud soetust Lenne OÜ-s; et ettevõte on jätnud alates 20.04.2017 tasumata maksud

ning ettevõttel puudusid töötamise registri andmetel kontrolliperioodil töötajad; et ettevõtte panga-

kontolt nähtub raha liikumine peaasjalikult kaebajalt ja tasumine SIA Liisa OÜ-le ja A.A.aga seo-

tud teisele äriühingule nõustub kohus maksuhalduriga, et Mahimahi OÜ reaalse majandustegevu-

sega ei tegelenud ning teda kasutati fiktiivsete arvete väljastamiseks, millel puudus tegelik majan-

duslik sisu. Reaalset majandustegevust mitte omav äriühing ei saanud müüa kaebajale kaupa ja

kaebajal ei olnud võimalik reaalse majandustegevuseta äriühingult kaupu ka soetada. Vastava jä-

relduse tegemisel ei ole kohtu hinnangul iseseisvat tähendust asjaolul, et Siiri Saar ei väljastanud

A.A.le kirjalikku volikirja ettevõtte nimel tehingute tegemiseks. Kohus nõustub, et tehinguid võidi

teha ka suulise volituse alusel ning kirjaliku volikirja vormistamine ei olnud ilmtingimata vajalik.

Praegusel juhul on Mahimahi OÜ osalemine tehingute tegemisel aga tõendamata. Maksuhaldur on

kontrollakti punktis 1.1.2.2 h õigesti tuvastanud, et maksuhaldurile ei esitatud mistahes tõendeid,

mis lubaksid asuda seisukohale, et arvetel näidatud kaupade müüjaks oli Mahimahi OÜ. Selliseid

tõendeid ei esitatud ka kohtumenetluses.

25. Kohtu hinnangul on maksuhaldur maksuotsuses ja kontrollaktis arusaadavalt välja toonud, et

maksuotsuse faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga

ning maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses. Vastavad asjaolud

on kajastatud kontrollakti p-des 1.1.2 (l); 1.2.2.4 ja maksuotsuse p-des 2.1.2, 3.1.4, 3.1.7 ja 3.1.11.

Ehkki kontrollakti p-s 2.1.2.3 on viidatud ka asjaolule, et kaebaja teadis või piisavalt hoolas olles

oleks saanud teada, et Mahimahi OÜ ei ole tegelik müüja, nähtub maksuotsuse ja kontrollakti üle-

jäänud põhjendustest, et maksuhaldur tugineb asjaolule, et kaebaja teadis, et tegemist pole tegeliku

7(10)

müüjaga. Seega ei ole täpne kaebaja väide, mille kohaselt ei nähtu maksuotsusest üheselt selle

andmise faktiline alus. Kaebaja teadmine sellest, et arvetel müüjana näidatud müüja ei ole tegelik

müüja on iseseisev maksu määramise alus, kui maksupettuses osalemise kahtlust ka ette ei heide-

taks.

26. Riigikohtu praktika kohaselt ei tulene müüja õigusvastasest käitumisest maksuõigussuhtes

iseenesest, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Kui ostja on osalenud tehingutes

heauskselt, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine põhjendatud. Maksuotsuse

faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja teadis, et Lenne kaubamärgiga lasteriiete ja Kuoma jalat-

site müüja ei olnud Mahimahi OÜ, vaid SIA Liisa ning maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et

kaebaja osales maksupettuses. Maksupettus seisnes selles, et kaebaja ostjana kajastas raamatupi-

damises fiktiivseid arveid kokkuleppel A.A.aga, korraldas oma raamatupidamise jaoks fiktiivsete

arvete koostamist, millega tekitas endale õiguse vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu fik-

tiivsetel arvetel kajastatud sisendkäibemaksu võrra. Kohtu hinnangul ei nähtu praeguses asjas esi-

tatud tõenditest, et kaebaja ei teadnud, et Mahimahi OÜ poolt väljastatud arvete puhul ei olnud

kaupade müüjaks Mahimahi OÜ. Kohtumenetluses ei ole kaebaja suutnud kummutada maksuhal-

duri põhjendusi ja seetõttu on maksuhalduri kahtlus kaebaja osalemise kohta maksupettuses vee-

nev.

26.1 Maksumenetluses kogutud tõenditest selgub, et kaebaja ei tuvastanud, kellega ta tegelikult

tehingud tegi. Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebaja tegi A.A.aga seotud ettevõtetega tehin-

guid ka maksuotsusega hõlmatud perioodiga hõlmamata perioodil (2016.a Asiil OÜ-ga, oktoobrist

2016 Cedrelle Invest OÜ-ga). Seda kinnitasid nii A.A. kui ka kaebaja seadusjärgne esindaja muu-

hulgas kohtuistungil. Puudub vaidlus selles, et A.A. on viidatud tehingute tegemisel kaebajaga

kasutanud erinevaid ettevõtteid. Kaebaja 03.11.2017 e-kirjast ilmneb, et kaebajat sisuliselt ei ole

huvitanud, milliselt A.A.aga seotud ettevõttelt ta kaupa tellib ning tema jaoks on oluline vaid kau-

ba saamine ning asjaolu, et tehingupartner on käibemaksukohustuslane. Kohus nõustub maksuhal-

duriga selles, et pikaajaline suhtlus A.A.aga (kaebaja väidete kohaselt 4 aastat, A.A. väidete koha-

selt 3-4 aastat) oleks pidanud kaebajas tekitama kahtlust selles, miks vahetuvad pidevalt ja niivõrd

lühikeste ajavahemike järel A.A.aga seotud ettevõtted, kellelt kaebaja kaupa tellib ning et selline

käitumine võib viidata maksude tasumisest kõrvalehoidumisele. Samuti on oluline, et kaebaja on

tasunud kaupade eest enne nende saamist ja olukorras, kus konkreetsete kaupade kogused ja sor-

timent selgusid alles faktilise tarne käigus (saatelehtedel toodud kaupade artiklid ja kogused ei ühti

arvetel tooduga). Maksumenetluses kogutud Mahimahi OÜ poolt väljastatud arvetelt (vastustaja

vastuse lisad 3.1,5.1,6.2) ei nähtu, et arved sisaldaksid muu hulgas kaupade tarne aega. Oktoobri

2017 ja novembri 2017 arvetel ei kajastu üleüldse toodete värvid, suurused, artiklid. Sellises olu-

korras ei saa kohtu hinnangul pidada piisavaks, et kaebaja kontrollis ettevõtte tausta krediidiinfost

ja maksuameti veebilehelt, vaid ta oleks pidanud tavapärase hoolsuskohustuse järgimiseks astuma

täiendavaid samme tuvastamaks, et Mahimahi OÜ on tõepoolest kauba müüja ja A.A. tegutseb

Mahimahi OÜ nimel ja täidab kaebaja ees võetud kohustused. A.A. käitumise põhjal võis kaebaja

küll järeldada, et A.A. müüb Lenne lasteriideid, kuid puuduvad mistahes tõendid järelduseks, et

kaebajale pidi olema äratuntav, et A.A. tegutses seejuures Mahimahi OÜ esindajana. Kaebaja ei

saanud küll omada ülevaadet A.A.aga seotud äriühingute maksekäitumise osas, kuid eelpool kir-

jeldatud asjaoludel ei saanud kaebaja piirduda ka üksnes formaalse kontrolliga. Kaebaja eelpool

kirjeldatud käitumine viitab pigem sellele, et kaebaja jaoks oli oluline üksnes käibemaksuga arvete

saamine ning ta ei saanud lähtuda eeldusest, et arve esitaja on tegelik müüja.

26.2. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väljatrükilt maksuameti andmebaasist VIES näh-

tub mh, et kaebaja on soetanud juulis 2016 ja jaanuaris ning veebruaris 2017 kaupa A.A. ettevõt-

telt SIA Liisa. Samuti nähtub väljatrükilt, et kaebajale varasemalt kaupu müünud äriühingud Asiil

OÜ ja Cedrelle Invest OÜ on ise varasemalt kauba soetanud SIA Liisa-lt. Väljatrükilt küll ei näh-

tu, et tegemist oleks SIA Liisa osas tehtud väljatrükiga, kuid võrreldes väljatrükil olevat KMK

numbrit MTA kirjaliku vastuse lisaks 7.2 olevatel SIA Liisa arvetel oleva numbriga nähtub, et

8(10)

väljatrükk kajastab SIA Liisa tehinguid. Asjaolu, et kaebaja on ise ostnud kaupa SIA-lt Liisa ning

ta on ise maksumenetluses antud ütlustes kinnitanud, et arvas, et kaubad on soetatud Lätist, viitab

otseselt sellele, et SIA Liisa ei olnud kaebaja jaoks tundmatu. Arvestades ka eelpool kirjeldatud

asjaolusid, on maksuhaldur piisavalt põhistanud oma järeldust, mille kohaselt teadis kaebaja, et

SIA Liisa volitatud esindajaks sai olla A.A. ja et kaupade tegelikuks müüjaks ei olnud OÜ Mahi-

mahi vaid SIA Liisa. Kuivõrd kaebaja jaoks oli oluline Lenne kaubamärgiga lasteriiete ost ning ta

oli varasemalt ostnud kaupa SIA-lt Liisa, ei ole eluliselt usutav kaebaja esindaja poolt kohtuistun-

gil väidetu, mille kohaselt ei olnud talle teada, kellelt Mahimahi OÜ kaupa sai. Kaebaja ei saanud

ka eeldada, et Mahimahi OÜ ostis kauba otse Lenne OÜ-lt, sest kaebaja enda selgituste kohaselt

on Lenne OÜ nõus tarnima kaupa üksnes kindlatele tarnijatele ning kaebaja ise ei saanud kaupa

otse osta. Lenne OÜ ei ole ka kaupade müüki Mahimahi OÜ-le kinnitanud. Küll aga on ta kinnita-

nud kaupade müüki SIA-le Liisa.

26.3. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt olid Mahimahi OÜ poolt kaebajale väljasta-

tud arvete puudused ebaolulised. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu praktika kohaselt võib tõepoo-

lest arvel andmete puudumist müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri ja aadressi

kohta pidada ebaoluliseks vormiveaks. Riigikohus on samas aga rõhutanud, et andmeid müüja

isiku ja kauba või teenuse kohta tuleb pidada olulisteks ja nende puudumine välistab sellise mitte-

nõuetekohase arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise (nr 3-3-1-81-12, p 11 ja 3-3-1-57-13, p-d

11-13). Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.1.2.2 k selgitanud, et lisaks ebaolulistele puudustele

ei vasta arved nõuetele seetõttu, et arvetel kajastatud müüja ei ole tegelik müüja, arvetest ei nähtu,

et tegemist on ettemaksuarvetega ning saatelehed ja tehingute toimumist tõendavad arved ei ole

omavahel kooskõlas. Kohus nõustub maksuhalduri poolt kontrollakti p-s 1.1.2.2 k ja maksuotsuse

p-s 3.1.13 toodud põhjendustega ega korda neid siinjuures üle. Täiendavalt märgib kohus, et mak-

sumenetluses esitatud oktoobri ja novembri 2017 arvetel ei ole kaebaja poolt tellitavad kaubad

kajastatud täpsusega, mis võimaldaks väidetaval tehingu teisel poolel asuda tellimust täitma, st

kaubad ei ole identifitseeritavad. Ei ole aru saadav, millises koguses ja millistele tunnustele vasta-

vaid kaupu kaebaja väidetavalt tellis ja mille eest tasus. Sellised puudused arvetel viitavad pigem

arvete fiktiivsusele, kuivõrd ei ole eluliselt usutav, et kaebaja tellis identifitseerimata kaupu talle

tundmatult isikult ning teostas ettemaksu. Arve võib tõepoolet küll lähtuda tellimusest, kuid ei ole

usutav, et kaupade tegelik sortiment ja kogus ilmneb alles kaupade üleandmisel, st saatelehtedelt.

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et maksukohustuslasel tuleb oma äritegevust korraldada

nii, et vajaduse korral on tal hilisemas maksumenetluses võimalik tehingute toimumist tõendada.

Selleks peavad tehingute toimumist tõendama lisaks arvetele ka muud dokumendid, sh arvetega

kooskõlas olevad kaupade tellimused ja saatelehed. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.1.2.2.l

põhjendatult viidanud vastuoludele kaebaja ütlustes seonduvalt dokumentides esinevate puuduste-

ga. Kui 17.01.2018 väitis kaebaja, et arved koostati vastavalt saatelehtedele, siis 13.02.2018 väitis

kaebaja hoopis, et tellimuse maksumus selgub alles kauba saamisel. Asjaolule, et tegemist oli et-

temaksuarvetega tugineb kaebaja ka kohtumenetluses. Ilmselt on kaebaja menetluses oma ütlusi

muutnud põhjusel, et maksuhaldur juhtis tähelepanu asjaolule, et kauba saatelehtedel ja arvetel

esinevad kaubad ei kattu.

26.4 Kohtu hinnangul ei piisanud praegusel juhul kaebaja hoolsuskohustuse täitmiseks üksnes sel-

lest, et kaebaja kontrollis väidetavat tehingupartnerit krediidiinfost ja maksuameti kodulehelt ning

tuvastas, et Mahimahi OÜ on käibemaksukohustuslane. Maksuhaldur on kontrollakti p 1.1.2.2

punktides a kuni h selgitanud Mahimahi OÜ majandustegevusega seonduvat ning märkinud, et

ettevõttel viidatud perioodil majandustegevus puudus. Iseenesest on õige, et kaebaja ei saa vastu-

tada Mahimahi OÜ tegevuse (sh maksualase käitumise) eest, kuid maksuhaldur on siiski õigesti

tuvastanud Mahimahi OÜ-ga seonduvad asjaolud. Kui on põhjendatud alus arvata, et viidatud

äriühing ei saanud vaidlusaluseid kaupu müüa, seab see paratamatult kahtluse alla ka kaebaja te-

gevuse ja väited.

9(10)

27. Vastuseks kaebaja väitele, mille kohaselt võis A.A. tegutseda ka suulise volituse alusel ning

kaebaja ei pidanud volituse olemasolust või puudumisest teadma, märgib kohus, et üldjuhul ei lasu

kauba saamisel ostjal tõepoolest kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste olemasolu ja

ulatust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu eraldi võttes ka „teadis“ tuvastamiseks piisav. Küll aga

võivad maksumenetluses kogutud tõendid ja kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad näitamaks,

et äris mõistlikult käituv isik teadis, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike

müüjate või teenuse osutajatega. Eelpool toodud asjaoludest kogumis tulenevalt on usutav kaebaja

teadmine sellest, et Mahimahi OÜ ei olnud tegelik müüja. See omakorda kinnitab maksuhalduri

kahtlust, et kaebaja kajastas oma raamatupidamises fiktiivseid arveid kokkuleppel A.A.aga ning

korraldas oma raamatupidamisarvestuse jaoks Mahimahi OÜ nimel fiktiivsete arvete koostamist

ning et tehingutes osalejad tegutsesid kooskõlastatult maksude tasumisest kõrvalehoidumisel. Kui-

võrd kaebaja teadis, et Mahimahi OÜ ei ole lastekaupade tegelikuks müüjaks, kuid kajastas nime-

tatud arveid siiski oma käibemaksuarvestuses, siis on ta käitunud pahauskselt ja see välistab tema

õiguse Mahimahi OÜ poolt väljastatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

28. Seega ei ole sisendkäibemaksu puudutavas osas alust maksuotsust tühistada.

29. Maksuotsuses on kaebaja poolt Mahimahi OÜ-le tema poolt väljastatud arvete alusel tehtud

väljamaksed maksustatud tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Maksuhaldur lähtus

eeldusest, et kaebajale tegelikult kaupa müünud isik oli SIA Liisa, kellele kaebajal tuleks tasuda

arve käibemaksuta. Seetõttu on selline väljamakse käibemaksu osas ettevõtlusega mitteseotud ku-

lu.

30. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõt-

lusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt

TuMS §-dele 48-50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1 tähendu-

ses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusakti-

des ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Riigikohus on selgitanud otsuses nr 3-3-1-83-13, et

TuMS § 51 lg 2 p 3 on kohaldatav muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegeli-

kult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis

seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvasta-

da, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte (p 19).

31. Kohus leiab, et tulumaksu määramine on samuti õiguspärane. Mahimahi OÜ poolt väljastatud

arvetel näidatud kaup oli küll olemas, kuid selle müüjaks ei olnud arvetel märgitud äriühing ja

kaebaja oli sellest teadlik. Seega ei olnud arved nõuetekohased. Maksuhaldur on kontrollakti punk-

tis 1.2.3 selgitanud, millise metoodika alusel on määratud ettevõtlusega mitte seotud kulude suurus

ja kuidas on leitud 20% määraga maksutatav väljamakse. Maksuhaldur selgitas, et lähtus eeldu-

sest, et arvetel kajastatud kaupade hind vastab arvetel märgitud maksumusele ning eeldusest, et

kaebajal oleks tulnud tasuda arve Läti äriühingule SIA Liisa käibemaksuta summas. Kohus nõus-

tub, et selline väljamakse on käibemaksu osas ettevõtlusega mitte seotud ja kuulub maksustamise-

le.

32. Seetõttu ei ole alust tühistada maksuotsust ka tulumaksu puudutavas osas.

33. KMS § 5 lg 1 p 1 kohaselt on kauba eksport liidu kauba võõrandamine koos selle toimetamise-

ga väljaspool liidu tolliterritooriumi asuvasse sihtkohta kauba võõrandaja või välisriigi esindajast

soetaja poolt. KMS § 15 lg 3 p 1 järgi on ühendusevälisesse riiki eksporditava kauba käibemaksu-

määr 0% kauba maksustatavast väärtusest. KMS § 5 lg 5 järgi tõendatakse kauba eksporti kauba

ühendusest väljatoimetamist ja kauba võõrandamist tõendavate dokumentidega. Maksuhalduril on

õigus nõuda kauba eksporti tõendavaid lisadokumente. Riigikohtu 20.11.2012 otsusest nr 3-3-1-

40-12 tuleneb, et kauba ühendusesisest müüki ja kauba Eestist väljatoimetamist peab tõendama

eeskätt kauba müüja (p 11-12).

10(10)

34. Kui kaup ei ole enam kaebaja omandis või puuduvad tõendid, et see oleks eksporditud, läheta-

tud müüjale tagasi, eeldatakse, et kaup müüdi Eestis. Sel juhul kohaldub müügitehingule 20% käi-

bemaksumäär ning maksukohustuslane peab müügitehingult arvutama ja tasuma käibemaksu

(KMS § 24 lg 1, § 29 ja 28).

35. Ekspordi korral tõendab kauba väljavedu ühenduse tolliterritooriumilt üldjuhul ekspordidekla-

ratsioon. Kaebaja ekspordideklaratsioone koostanud ei ole, kuid on deklareerinud ekspordina Ve-

nemaa eraisikutele tellimuste alusel lasteriiete ja jalanõude müüki Eesti Post AS vahendusel ja

neile postipakkide saatmist. Kohus nõustub, et kuna ekspordideklaratsioone ei koostatud, kaebajal

puudus soetatud ja eksporditud toodete osas laoarvestus ning septembri ja oktoobri 2017 arved ei

võimaldanud identifitseerida, millised tooted, millises koguses ja milliste hindadega müüdi, ei ol-

nud maksuhalduril esitatud dokumentatsiooni põhjal võimalust olla veendunud selles, kas kõik

kaebaja poolt soetatud kaubad on eksporditud. Maksuhaldur on talle kättesaadavate andmete põh-

jal lugenud põhjendatult ekspordi osaliselt toimunuks ja tõendatuks. Kohus nõustub, et osas, milles

ekspordi toimumise kohta tõendid puudusid, puudus maksuhalduril alus lugeda eksport toimunuks.

Vastavaid tõendeid ei esitanud kaebaja ka kohtumenetluses, millest tulenevalt puudub kohtul alus

kahelda maksuhalduri järeldustes ja tühistada maksuotsust kaupade ekspordiga seonduva käibe-

deklaratsioonide muutmist puudutavas osas.

36. Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehak-

se kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taot-

lust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm