4-18-6265/4 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-18-6265

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2018.a Tallinn, Tallinna kohtumaja

Väärteoasja nr

4-18-6265 (2302,18,012099)

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi E.G poolt esitatud kaebus PPA Põhja

prefektuuri

l korrakaitsebüroo iiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 19.11.2018.a.otsusele.

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik: E.G (isikukood

XXX; elukoht: xxxx; xxxx)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp

(Rahumäe tee 6/1 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse osaliselt PPA kohtuesindusgrupi 19.11.2018 2302,18,012099 E.G-le otsus väärteoasjas nr

LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas ning

jätta nimetatud lisakaristus kohaldamata.

KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et määratud E.G-le rahatrahv summas 600 eurot kuulub tasumisele ositi 10 , tasudes igakuiselt 60 eurot kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest.

E.G kaebus rahuldada.

2

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

kassatsioonkaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest.

KAEVATAV OTSUS

19.11.2018.a.otsusega karistati menetlusalust isikut E.G Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 150 summas alusel trahviühikut, s.o 600 eurot. LS § 227 lg 5 p 3 kohaldati E.G suhtes 6 kuuks. lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis E.G 31.10.2018.a. kell 14:58 Viimsis Randvere

teel suunaga Pargi tee poo dukit kiirusega 117+- le mootorsõi 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 63 km/h.

POOLTE SEISUKOHAD

E.G otsusele, milles soovib asja on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja

lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus ning võimaldada rahatrahvi tasumist osade kaupa.

Kaebaja E.G selgitab esitatud kaebuses, et tunnistab täielikult oma süüd kiiruse ületamises ja kahetseb seda. Ta palub mitte kohaldada tema suhtes lisakaristust, põhjendades seda asjaoluga, et tal ei ole kehtivaid karistusi, kiiruse ületamise põhjuseks oli vajadus tütrele järele minna, kes ootas teda peale trenni väljas tuulise ja niiske ilmaga. Lisaks palub kaebuse esitaja

arvestada, et juhtimisõigus on talle vajalik tööülesannete täitmiseks ja igapäevaselt auto

kasutamiseks lapse kooli ja trenni viimiseks.

Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et kaebaja tegu oli tahtlik ning teistele liiklejatele ohtlik,

mistõttu üksnes rahatrahv ei avaldaks temale piisavat eripreventiivset mõju. Väärteoasja

materjalidest ja kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks tulnud ootamatult asjaolu, et ta peab lapsele trenni järgi minema, trenni lõppemise kellaaeg oli eelnevalt teada ning kohusetundliku isikuna

oleks kaebaja pidanud korraldama oma tegevused nii, et ta jõudnuks lapsele trenni järele õigeaegselt ja hoidnuks ära õigusrikkumis Kohtuväline menetleja hindab kaebaja süüd suureks e.

ning vaadeldava teo puhul on tegemist enamohtliku väärteoga, mistõttu on lisakaristuse

kohaldamine eripreventsiooni põhjendatud, kuna kaitseb õiguskorra huve ning süüdlasele põhimõtetest lähtuvalt vajalik.

3

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, vaadanud läbi esitatud kaebuse, tutvunud kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada

kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses,

uurinud väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke olemas

seisukohti,

leiab, et kaebus on põhjendatud ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas.

Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

Menetlusaluse isiku E.G

ütlustest nähtub, et ta tunnistab, et

ületas suurimat

lubatud sõidukiirust, hi sõidukiiruse ületamist tõendab lines trenni. E.G poolt mõõteseadme LaserCam4 LE0046 väljatrükk 31.10.2018, millest nähtuvalt liikus sõiduauto xxxx

registreerimisnumbriga xxxx kell 14:58 ühe minuti jooksul kiirusega 91 kuni 117 km/h ning suurimak kiiruseks fikseeriti 117 km/h. Lisaks kinnitab E.G poolt s sõidu süüd ka tema

kohtuvälisele menetlejale saadetud kiiruse ületamist vastualuse, mille kohaselt ta tunnistab , kahetseb ja palub veelkord vabandust.

Seega on täidetud LS § 227 lõike 4 objektiivne teokoosseis.

KarS § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Menetlusaluse

isiku selgituste kohaselt kiirustas

ta lapsele järele pärast trenni, ületades teadlikult lubatud sõidukiirust. Kohus leiab, et E.G on väärteo toime pannud otsese tahtlusega KarS

§ 16 lg 3 mõttes, mille kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab E.G LS §

227 lg 4 järgi.

Vastavalt K

arS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 227 lõike 4 sanktsioon näeb ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

Kohus leiab, et E.G

süü on keskmisest suurem, arvestades tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise astet – 63 km/h ning asjaolu, et tegemist on tahtlikult toimepandud väärteoga. Tegemist on ühe raskema liiklusalase rikkumisega ning enamohtliku väärteoga, milles

isik seab ohtu nii enda kui ka teiste isikute tervise ja vara. Süüteo toimepanemise tagajärjena õnneks kellegi elule, tervisele, varale ega looduskeskkonnale reaalset kahju ei tekkinud.

Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et põhikaristusena rahatrahv on määratud määra sanktsiooni keskmises s.

E.G puhul esineb karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Kohtu hinnangul on avaldatud kahetsus siiras. Menetlusalune isik on selle avaldanud väärteomenetluses nii ja vastulauses kui ka kohtule esitatud kaebuses. ütluste andmisel

4

LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha kohaselt aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub.

Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt ei ole E.G ühtegi kehtivat karistust.

Juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik tööülesannete täitmiseks ja töötasu teenimiseks

, sellest

omakorda sõltub terve tema pere heaolu. Arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid,

leiab kohus, et toimepandud õiguserikkumine oli E.G puhul juhuslikku laadi, mitte süsteemne, mistõttu ei ole alust järeldada, et menetlusalune isik kujutaks endast jätkuvalt liikluses ohtu nii

iseendale kui ka teistele liiklejatele, mistõttu tuleks teda liiklusest kõrvaldada, et tagada

õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemine. Kohus leiab, et suhteliselt range põhikaristus kannab endas efektiivset nii erikui ka üldpreventiivset eesmärki ning lisakaristuse kohaldamine

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol ei oleks käesoleval juhul E.G puhul otstarbekas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud,

Kohtuvälise menetleja otsuse motiividest ega ka kohtuvälise menetleja kirjalikust vastusest ei nähtu aga, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et E.G suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist.

Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse

kohaldamise vajadust väärteo iseloomu ja menetlusaluse isiku liiklusohutusse hoolimatu

suhtumisega. Kohus märgib, et iga väärteo toimepanek kujutab endast hoolimatut suhtumist õiguskorda, kõnesolevas asjas liiklusohutusse, kuid ometi on lisakaristuse kohaldamine menetleja

kaalutlusõigus, mis peab tuginema konkreetsetele normidele. Antud juhul jättis kohtuväline menetleja lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestamata KarS § s 56 sätestatud karistuse - mõistmise põhimõtted. E.G puhul tähenda teda on võimalik mõjutada edaspidi ks see, et

hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise –

kohaldamise teel. Arutatavas väärteoasjas aga sellele viitavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Kohtu hinnangul ei oleks

isikule põhikaristusena sanktsiooni keskmises määras määratud

rahatrahv ning ka lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul õigustatud, kuna kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks E.G puhul puuduvad. Seega ei

saa E.G-le mõistetud lisakaristust lugeda tema süüle vastavaks ega karistuse eesmärke

5

täitvaks. Kohus leiab, et äratud põhikaristus täidab piisavalt E.G-le mä eripreventiivset

eesmärki ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam.

E.G on taotlenud kohtult

. võimalust temale määratud rahatrahvi ositi tasumiseks Kohus peab seda põhjendatuks ning määrab kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi

tasumise 10-s sas. võrdses o

Kohus juhindub VTMS § § 120, 132-135.

Kohtunik Julia Vernikova