3-17-1613/179 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.12.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1613

Haldusasi

XX ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Ülemiste

järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja I – XX (ik XXXXXXXXXXX), volitatud

esindaja v.adv Enno Heringson

Kaebaja II – MTÜ Eesti Roheline Liikumine (rk

80001670), esindaja Marian Hiire, volitatud esindaja

Siim Vahtrus

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Jane

Adler-Potisepp, Rebeka Hansen-Vera ja Annika

Mikomägi

Kolmandad isikud –

SS

(ik

XXXXXXXXXXX)

ja

TT

(ik

XXXXXXXXXXX), esindaja v.adv Silja Holsmer;

RR, KK, Marine Services OÜ, PP ja MM

Kaasatud haldusorgan – Tallinna linn, volitatud esindaja

Kristel Kivijärv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kohtuistungil 28.11.2018

1. Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Roheline Liikumine 27.11.2018 avaldus kaebuse

muutmiseks.

2. Jätta XX ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine apellatsioonkaebused rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 otsus muutmata.

3-17-1613

2(20)

3. Mõista XX-lt SS ja TT kasuks välja menetluskulu 1026 eurot ning MTÜ-lt Eesti

Roheline Liikumine SS ja TT kasuks välja menetluskulu 774 eurot.

4. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.01.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14

päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus esitas Keskkonnaametile taotluse Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitseala piiri kinnitamiseks lähtuvalt AS Maves töös nr 7003 esitatud piiriettepanekust.

Keskkonnaamet saatis 27.07.2009 Tallinna Linnavalitsusele kirja nr HJR 7-8/22004-2, milles

andis teada, et kehtestab Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri AS Maves töös nr

7003 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ esitatud piiriettepaneku alusel, võttes

aluseks veeseaduse (VeeS) § 28 lg-s 51 sätestatu.

2. Rae Vallavalitsus algatas 05.08.2014 korraldusega nr 997 Järvekülas Leerimäe tee 12

(katastritunnus 65301:001:0034) kinnistu ja lähiala detailplaneeringu, mille eesmärgiks on

jagada kinnistu kaheks ja anda hoonestamata osale ehitusõigus üksikelamu ehitamiseks.

3. Tallinna Linnavalitsus taotles 14.06.2017 korraldusega nr 954-k Ülemiste järve

joogiveehaarde sanitaarkaitseala muutmist muu hulgas Leerimäe tee 12 kinnistu juures.

4. Keskkonnaamet kehtestas 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve

veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures. Korralduses märgiti, et

piiriettepaneku alusel viiakse sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu juures

vastavusse olemasoleva piirdeaiaga, mis on sanitaarkaitseala ajalooline piir VeeS § 28 lg

52 mõttes. Korralduses on tuginetud AS Maves 2017. aastal koostatud tööle nr 17056, mis

käsitleb

Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmist. Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitsealas Leerimäe tee 12 kinnistu läheduses asuvad Suur Mõisaallikas ja Väike

Mõisaallikas. Kuna allikad koos oma veekaitsevööndiga (10 m) paiknevad Ülemiste järve

veehaarde sanitaarkaitsealal, pole nende veekaitsevööndis allikavee kvaliteeti ohustav tegevus

tõenäoline. Piiri muutmine Leerimäe tee 12 kinnistu juures piiripunktide vahemikus 207–235

ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde veekvaliteeti, kui Leerimäe tee 12 kinnistu püsib

elamumaana.

3-17-1613

3(20)

5. Rae Vallavalitsus kehtestas 21.11.2017 korraldusega nr 1582 Leerimäe tee 12 kinnistu ja

lähiala detailplaneeringu. Detailplaneeringuga jagati Leerimäe tee 12 kinnistu kaheks

elamumaa sihtotstarbega kinnistuks, nii et moodustus üks krunt (Leerimäe tee 12,

katastritunnus 65301:001:4677) olemasolevate hoonete (sh Mõigu mõisahoone, mis on

kasutusel kuue korteriga elamuna) teenindamiseks ja teine krunt (Leerimäe tee 12c,

katastritunnus 65301:001:4676) uue üksikelamu ehitamiseks.

6. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse

tühistamiseks (haldusasi nr 3-17-1613).

1)

Vaidlusaluse korraldusega muudetakse Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri selliselt, et

de facto seadusjärgsesse Ülemiste järve veehaarde kaitseks kehtestatud sanitaarkaitsealasse

oleks Tarmo Sillal ja Kristi Sillal võimalik rajada elamu. Korraldus on seega antud kolmandate

isikute erahuvides.

2)

Vastustaja on VeeS § 28 lg-st 52 tulenevat võimalust rakendanud õigusvastaselt,

järgimata kehtivaid õigusnorme ning hea halduse põhimõtet. VeeS § 28 lg-s 52 ei ole sätestatud,

et kaldavööndi väiksem ulatus sätestatakse VeeS § 28 lg-st 51 erineval viisil. Sanitaarkaitseala

piiride kehtestamiseks tuleb koostada veehaarde sanitaarkaitseala projekt. Projekt, mille alusel

vastustaja Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures

kehtestas – AS Maves töö nr 17056 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti Lisa

9b“ – ei vasta keskkonnaministri 16.12.1996 määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala

moodustamise ja projekteerimise korra ning sanitaarkaitsealata veevõtukoha hooldusnõuded

põhjavee kaitseks“ (määrus nr 61) nõuetele. Sanitaarkaitseala projekti ei ole tellinud veehaarde

omanik või valdaja, vaid eraisik SS. Vaidlusaluses korralduses ei ole märgitud, millises osas

varasem AS Maves töö nr 7003 kehtivuse kaotab. Määrus nr 61 ei näe ette, et sanitaarkaitseala

projekti võiks osadeks jagada ja osaliselt kehtestada, muutes sellega vaid osaliselt varasemat

projekti. AS Maves töö nr 7003 on ilmselgelt vananenud. AS Maves töö nr 17056 peab ise

vastama kõigile määruse nr 61 nõuetele, kuid ei vasta. Projekti seletuskirjast puuduvad

veehaarde sanitaarse seisundi iseloomustus, vee kvaliteedi näitajad, andmed vee varu kohta ja

hinnang selle vastavuse kohta veevõtja vajadustele. Majandus- ja ehitustegevuse arengu

võimalikku mõju veehaardele on kajastatud puudulikult ning tehtud järeldused ei vasta

tegelikele mõjudele. Sanitaarkaitseala ulatuse põhjendus ja majandustegevuse kitsendused ei

ole veenvad ega mõjuvad, vaid kannavad projekti eraisikust tellija subjektiivseid eesmärke.

Pole võimalik rääkida „leevendustega alade“ loomisest AS Maves töö nr 7003 alusel. Kuna

veeseadusesse ilmus sanitaarkaitseala 90 m ulatuses esmakordselt 1996. aastal, ei saanud enne

seda kuidagi tekkida ajaloolist sanitaarkaitseala piiri veeseaduse mõttes. Traataed ümber

Ülemiste järve pärineb nõukogude ajast ning see ei ole kuidagi õiguslikult samastatav

veeseaduses 1996. aastal sätestatud sanitaarkaitse alaga. Leerimäe tee 12 kinnistu juures

terviklikku piirdeaeda nõukogude ajal ei olnud. AS Maves töös nr 17056 ei ole analüüsitud, kas

Leerimäe tee 12 juures on Ülemiste järve piir muutunud ja seeläbi sanitaarkaitseala ulatus

nihkunud senisest kaugemale. Sanitaarkaitseala piir on Maa-ameti põhikaardil olnud vale juba

aastaid (märgitud väiksema ulatusega).

3)

AA ei kuulatud haldusmenetluses nõuetekohaselt ära. Kaebaja oleks tulnud

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 alusel menetlusse kaasata.

4)

Sanitaarkaitseala piiri muutmine on kaalutlusotsus, kuid vaidlusalusest haldusaktist ei

nähtu mistahes kaalutlusõiguse teostamist. Vaidlustatud korralduses ega selle aluseks olevas

projektis ei ole arvestatud menetletava Leerimäe tee 12 detailplaneeringuga, s.o asjaoluga, et

tegemist ei ole kinnistul valitseva olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid soovitakse luua

3-17-1613

4(20)

uusarendust seadusest tulenevale sanitaarkaitsealale. VeeS § 28 lg 52 eesmärk on anda võimalus

viia sanitaarkaitseala piir nn leevendustega alal vastavusse kehtiva seadusandlusega, mitte aga

luua võimalusi uutele elamuarendustele.

7. MTÜ Eesti Roheline Liikumine esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

05.07.2017 korralduse tühistamiseks (haldusasi nr 3-17-1624).

1)

Sanitaarkaitseala vähendamine on olulise mõjuga, kuna lisaks erinevate inimtegevuse

piirangute leevendamisele kinnistul võimaldab vaidlusalune korraldus poolelioleva Leerimäe

tee 12 detailplaneeringu menetlust jätkata ning selle lõpuni viia. Nimetatud detailplaneeringuga

planeeritakse alale elamuehitust, millega kaasnevad keskkonnariskid nii Ülemiste järvele kui

ka lähedalasuvatele allikatele. Vastustaja poolt VeeS § 28 lg-le 52 antud laia tõlgenduse

kergekäelisel rakendamisel võivad paljud teisedki maaomanikud asuda (pealtnäha õigustatult)

nõudma sanitaarkaitsealade vähendamist oma kinnistutel.

2)

AS Maves töös nr 17056 esitatud ja vaidlustatud korralduses aluseks võetud andmed

Ülemiste järve kaldajoone ja sellest lähtuva VeeS § 28 lg 51 kohase sanitaarkaitseala osas ei

vasta tegelikule olukorrale. VeeS § 28 lg 52 näeb ette kaalutlusõiguse seadusjärgse

sanitaarkaitseala vähendamiseks, mistõttu on sellise otsuse tegemisel vajalik korrektselt välja

selgitada, kus paikneb seadusjärgse sanitaarkaitseala piir. Sellest sõltub, kui suures ulatuses

sanitaarkaitseala vähendatakse. AS Maves töös nr 7003 on võetud aluseks 2003. aasta

põhikaart, mis ei kajasta adekvaatselt Ülemiste järve kaldajoont Leerimäe tee 12c kinnistu

juures. Erinevus tegelikust kaldajoonest on tuvastatav nii 2002. aastal kui ka 2016. aastal tehtud

aerofotodelt. Vastustaja on ise 20.06.2017 kirjas nr 6-2/17/6927-4 sanitaarkaitsevööndi

vähendamisega seoses kinnitanud, et kui mingil põhjusel peaks põhikaardile märgitud

kaldajoon erinema tegelikust, looduses esinevast kaldajoonest, tuleb sanitaarkaitseala määrates

lähtuda viimasest (tuginedes aerofotodele). AS Maves töös nr 7003 on seadusjärgse

sanitaarkaitseala piir märgitud ca 38 m võrra järve poole. Kui lähtuda õigetest andmetest, st

aerofotode põhjal määratud ning kaldajoone eripärasid arvestavast sanitaarkaitseala piirist, jääb

selle piiresse sisuliselt kogu Leerimäe tee 12 kinnistu põhjapoolne osa, millest

detailplaneeringuga kavatsetakse moodustada eraldi krunt uue elamu rajamiseks.

3)

Nn seadusjärgse, tegelikust kaldajoonest lähtuva sanitaarkaitseala õige määramine on

oluline ka seepärast, et vastavalt AS Maves tööle nr 17056 tuleb seadusjärgse sanitaarkaitseala

(90 m) ja vastustaja otsusega vähendatud sanitaarkaitseala piiride vahele jääval alal seada AS

Tallinna Vesi kasuks Ülemiste järve vee kaitseks servituut.

4)

VeeS § 28 lg 52 ei kohusta sanitaarkaitseala igal juhul vähendama. Sätte seletuskirja

kohaselt on sanitaarkaitseala muutmise eelduseks see, et kehtestatud nõuete range järgimise

ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Sanitaarkaitseala vähendamise otsuses tuleb

järelikult need objektiivsed põhjused ka välja tuua ning otsuse tegemisel hoolega kaaluda, sest

sisuliselt tähendab sanitaarkaitseala vähendamine vee kvaliteeti ohustavate tegevuste lubamist

veekogule lähemal ning seega vee kvaliteeti mõjutavate keskkonnariskide suurendamist.

Vastustaja on otsuse tegemisel eksinud nii sätte mõtte kui ka oluliste kaalutlusnõuete vastu.

Nõustuda ei saa tõlgendusega, et ajalooliseks piiriks tuleks pidada alal eksisteerivat piirdeaeda.

Piirdeaia saab iga kinnistu omanik kerge vaevaga rajada. Teiseks ei ole vaidlusaluses otsuses

selgitatud, miks on sanitaarkaitseala nõuete järgimise tagamine objektiivsetel põhjustel

takistatud.

3-17-1613

5(20)

5)

Sanitaarkaitseala vähendamisel vaidlusaluses korralduses toodud kujul väheneb

automaatselt ka Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit-

ja sademe vee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate

piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (määrus nr 99) § 7 lg 1 kohaselt

määratud ala, kus heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine on keelatud. Seega, nihutades

sanitaarkaitseala piiri Ülemiste järvele lähemale, liigub automaatselt järve suunas ka vastava

määruse piiranguala, mis omakorda täiendavalt suurendab Ülemiste järve reostuskoormust ning

halvendab selle seisundit. Seda asjaolu ei ole vastustaja kaalunud.

6)

Vastustaja ei ole oma korralduses hinnanud seda, kas ja kuidas võiks sanitaarkaitseala

vähendamine (sh elamuehituse lubamine) ning sellega kaasneva heit- ja sademevee pinnasesse

juhtimise piiranguala vähendamine mõjutada Ülemiste järve seisundit. Vaid vee raamdirektiivis

(2000/60/EÜ) ettenähtud erandlikel juhtudel võivad haldusorganid lubada veekogu seisundit

halvendada võivaid tegevusi. Vastustaja pole otsuse tegemisel arvestanud avalikku huvi, mis

seisneb Ülemiste järvest vett saavate inimeste joogi- ja tarbevee kvaliteedi säilitamises ja

parendamises. Samuti pole AS Maves töö nr 17056 seletuskirjas hinnatud sanitaarkaitseala

vähendamisega kaasneva majandus- ja ehitustegevuse võimalikku mõju.

7)

Korralduses on valesti järeldatud, et sanitaarkaitseala vähendamisel puuduvad mõjud

Suurele Mõisaallikale. Seda eriti praegusel juhul, kui alale planeeritakse ehitustegevust, mille

käigus asutakse vundamente rajama ning muud pinnast (ja potentsiaalselt ka põhjavett)

mõjutavaid tegevusi ellu viima. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et allikate ja nende 10 m

veekaitsevööndite jäämine sanitaarkaitsealale on põhjuseks, miks nende kvaliteedi ohustamine

pole tõenäoline. Allikate kaitseks on lisaks veekaitsevööndile looduskaitseseaduse (LKS) § 38

alusel kehtestatud ranna ja kalda ehituskeeluvöönd (25 m) ning LKS § 37 alusel ranna ja kalda

piiranguvöönd (50 m). Ranna ja kalda piiranguvöönd, milles on hulk tegevusi LKS § 38 lg 3

alusel keelatud, jääks vastustaja korralduse kohaselt vähendatavalt sanitaarkaitsealalt välja ning

kattuks poolelioleva detailplaneeringu kohase elamuehitusalaga. Lähtudes tegelikust

kaldajoonest, peaks allika piiranguvöönd aga jääma nn seadusjärgsele sanitaarkaitsealale.

Teiseks on ilmselge, et põhjaveest toituvate allikate veekvaliteeti saab ohustada ka tegevustega,

mis on allikast kaugemal kui 10 m, mistõttu on vastav seisukoht niikuinii alusetu.

8. Tallinna Halduskohus liitis AA ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebused

04.12.2017 määrusega ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-17-1613.

9. Keskkonnaamet vaidles kaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata.

1) AA-l puudub kaebeõigus. Naaberkinnistule ehitamine ja vaate piiramine on

detailplaneeringut või ehitusluba puudutava vaidluse esemeks, mitte aga sanitaarkaitseala

piiridega seonduv küsimus. Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärgiks on avalike huvide

kaitse (joogivee tagamine), kuid AA ei saa esitada kaebust avalikes huvides. AA-l oli

haldusmenetluses võimalik esitada oma seisukohti ning lisaks toimus 16.06.2017 AA ja

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja EK kohtumine, kus arutati Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitseala vähendamise küsimust.

2) Sanitaarkaitseala piiri vähendamine Leerimäe tee 12 kinnistul, millest seni jäi vaid väike

osa sanitaarkaitsealasse, ei too kaasa ohtu Ülemiste järve veekvaliteedile. Sanitaarkaitseala

projekti muudatuse seletuskirjas märgitakse, et ülevaatusel ei esinenud sanitaarkaitseala

piiripunktide 207 ja 235 vahelisel alal keskkonnaohtlikke objekte, mis võiksid ohustada

Ülemiste järve veehaaret. Samuti on sanitaarkaitseala projekti muudatuse seletuskirjas

3-17-1613

6(20)

leitud, et sanitaarkaitseala piiri muutmine piiripunktide vahemikus 207–235 ei ohusta

pinnaveehaarde veekvaliteeti, kui Leerimäe tee 12 kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib

elamumaana. Keskkonnaametil ei ole põhjust seada kahtluse alla ekspertide antud

hinnangut.

3) Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (316 SE), millega lisati seadusesse § 28 lg 52,

seletuskirjas märgitakse, et järgides järve veepiirile lähemal kui 90 m paiknevate

transpordi- ja elamumaade aladel üldisi veekaitsenõudeid (sh kujade nõue veekeskkonna

suhtes potentsiaalselt ohtlike reostusallikate osas) ning kasutades keskkonda mõjutavate

tegevuste osas järjekindlalt eelneva kooskõlastuse nõuet, pole nende kohati puudujäävate

meetrite pärast olulist ohtu Ülemiste pinnaveehaardele. Puuduvad ka faktilised andmed

nende alade olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Seega on seadusandja leidnud,

et väiksema sanitaarkaitseala ulatuse korral, mis on tähistatud piirdeaiaga, ei satu Ülemiste

järve veekvaliteet ohtu. Eelnõu 316 SE seletuskirja kohaselt puudub üleüldse vajadus

muuta sanitaarkaitseala piiri Keskkonaameti korraldusega.

4) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir on kehtestatud Keskkonnaameti 27.07.2009

otsusega nr HJR 7-8/22004-2. Vaidlustatud korralduse ja selle aluseks oleva AS Maves töö

nr 17056 näol on tegemist 2009. aastal valminud sanitaarkaitseala projekti muutmise ja

täiendamisega, mitte uue sanitaarkaitseala projekti koostamisega. Määrus nr 61 ega

veeseadus ei reguleeri sanitaarkaitseala projekti muutmist. Eeltoodust tulenevalt ei pea

sanitaarkaitseala projekti muudatus sisaldama määruse nr 61 p-s 3 toodud materjale, kuna

need nõuded on täidetud algses sanitaarkaitseala projektis. Sanitaarkaitseala projekti

muudatuste tellijaks oli Tallinna linn. TT on SS esindajana koostanud kinnituskirja selle

kohta, et on nõus osalema sanitaarkaitseala projekti muudatuse finantseerimisel.

Sanitaarkaitseala projekti

(muudatuse) finantseerimist puudutavaid nõudeid ei ole veeseaduse ja selle alamaktidega

reguleeritud. Majandus- ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju veehaardele ei ole

sanitaarkaitseala projekti muudatustes detailselt kajastatud, kuid see on kajastatud

sanitaarkaitseala projektis. Praeguses vaidluses ei oma tähtsust see, kas vastustaja 27.07.2009

otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu osas oli kooskõlas tol ajal

kehtinud veeseadusega, mistõttu on kaebajate seisukohad ja väited vastustaja 27.07.2009

otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piiri ebaõigsuse kohta asjakohatud.

5) OÜ Alkranel eksperthinnangu jooniselt 2.5 on näha, et ekspert on ekslikult märkinud ca 30

m ulatuses maismaad veekoguks. Lisaks on OÜ Alkranel asjakohatult täiendavalt

arvestanud ca 8 m maismaast sanitaarkaitseala hulka, mille võrra vastustaja tegelikult

vaidlustatud korraldusega sanitaarkaitseala vähendas võrreldes 27.07.2009 otsusega. Iga-

aastase riikliku ülelennu tulemusena saadud aerofoto võib kajastada kaldajoone ajutist

muutust jääsurvest või veetaseme tõusust tingituna. See ca 30 m maismaad, mis on OÜ

Alkranel eksperthinnangu joonisel 2.5 märgitud eksperdi poolt 2016. aasta aerofotol

veekoguks, on ajutisest kõrgest veeseisust järve kaldatsoonis tekkinud liigniiske ala.

Lühiajalisest veetaseme tõusust tingitud kaldajoone muutumised ei saa olla aluseks

sanitaarkaitseala piiri muutmiseks. Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri kehtestamise

aluseks on sanitaarkaitseala projekt, mitte iga-aastase riikliku ülelennu tulemusena saadud

aerofoto.

6) VeeS § 28 lg 52 rakendamine ei piirdu üksnes olukorraga, kus veepiiri muutumisel nihkub

eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealasse. Selline tõlgendus oleks meelevaldne, kuna sellega

kaasneks isikute põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. Veeseaduse muutmise seaduse

3-17-1613

7(20)

eelnõu (316 SE) seletuskirjas on märgitud, et ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all mõeldakse

AS Maves töös nr 7003 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis

asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala veeseaduse nõuete

range järgimine on alade kasutusotstarvet (elamumaa, teemaa) arvestades objektiivsetel

põhjustel takistatud.

7) Ülemiste järve ümbruses on suuresti tegemist reoveekogumisalaga, kus vastavalt VeeS

§ 241 lg-le 9 on kohtpuhastite, välja arvatud eelpuhastite ja tööstusreoveepuhastite kasutamine

ja heitvee pinnasesse immutamine keelatud. Järvekülas kogutakse reovesi kokku ning

pumbatakse AS Tallinna Vesi kanalisatsioonisüsteemi. Seega ei suunata heit- ja sademevett

pinnasesse. LKS kohase ranna ja kalda ehituskeelu- ja piiranguvööndis tegevuste lubamist

reguleerib eelkõige kohalik omavalitsus, st omavalitsuse ülesanne on tagada, et allika

ehituskeelu- ja piiranguvööndis oleks õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud.

Sanitaarkaitseala vähendamine vaidlustatud korraldusega ei anna õigust ehitustegevuseks.

10. SS ja TT palusid jätta kaebused rahuldamata.

1) Kaebajatel puudub kaebeõigus. Vaidlustatud korraldus ei puuduta AA subjektiivseid

õigusi. AA tegelikuks eesmärgiks on takistada Leerimäe tee 12 kinnistu omanikel kaebaja

naabrusesse jääva kinnistu osa jagamist ja sinna elamu ehitamist, kuna see võib varjata

kaebaja vaadet järvele. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ei ole kaebust esitanud avalike

huvide, vaid AA erahuvide kaitseks.

2) Leerimäe tee 12 kinnistu detailplaneeringus on hoonestusala määratud varasema

sanitaarkaitseala piiri alusel ning uue piiri määramine täiendavat hoonestusala kaasa ei too.

Leerimäe tee 12 kinnistu detailplaneering näeb ette ühepereelamu rajamise, mis vastab

kehtivale maa kasutamise sihtotstarbele (elamumaa).

3) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti lisa 9b (AS Maves töö nr 17056)

tellijaks oli Tallinna Kommunaalamet ning TT kandis üksnes projekti koostamise kulud.

Projekti koostaja märkis joonisel ekslikult tellijaks SS. Tallinna Keskkonnaamet esitas

vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 14.06.2017 korraldusele nr 954-k Keskkonnaametile

taotluse sanitaarkaitseala piiri muutmiseks.

4) Vaidlusaluses korralduses on selgelt määratud, millises ulatuses on kehtestatud

sanitaarkaitseala piir. Seega ei saa tekkida väärarusaama, et muus osas varem kehtestatud

sanitaarkaitseala piir ei kehtiks. Väited, et AS Maves töö nr 7003 on vananenud ning oleks

tulnud koostada uus täiemahuline sanitaarkaitseala projekt, on sisutud.

5) Arvestades, et vastavalt VeeS § 28 lg-le 51 kehtestab sanitaarkaitseala piirid

Keskkonnaamet, kehtiks vaidlustatud korralduse tühistamise korral edasi Keskkonnaameti

27.07.2009 otsusega määratud sanitaarkaitseala piir, mitte kaebuses toodud piir. Vaidlustatud

korraldusega kehtestatud piir on kooskõlas alates 06.01.2017 kehtiva VeeS § 28 lg-ga 52.

Faktiline olukord sanitaarkaitseala piiri nihutamisega ei muutu – piirdeaed on oma praeguses

asukohas olnud aastakümneid.

11. Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata.

1) Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajalooliseks piiriks on AS Tallinna Vesi piirdeaed, mis

püstitati nõukogude ajal. Aiast järve poole jäävat ala peeti ja peetakse ka praegu piisavaks, et

tagada joogivee hea kvaliteet. Arvestades, et Ülemiste järve ajalooline piir oli veeseaduse

3-17-1613

8(20)

vastuvõtmise ajaks välja kujunenud, ei vastanud järve sanitaarkaitseala piir juba siis tegelikule

olukorrale. Seetõttu tegigi Tallinna linn Riigikogule ettepaneku veeseadust täiendada. 2)

Kaebajate väide, et Keskkonnaamet on lubanud elamuehitust krundil, mis peaks jääma täies

ulatuses sanitaarkaitsealasse, on väär. Leerimäe tee 12 kinnistu ei asu täielikult seadusjärgses

90-meetrises sanitaarkaitsealas. Leerimäe tee 12 kinnistu omanik oleks saanud ka ilma

sanitaarkaitseala vähendamiseta oma kinnistule elamu ehitada. Sanitaarkaitseala piiri

vähendamine võimaldab Leerimäe tee 12 kinnistu omanikul ehitise asukohta paremini

planeerida ja püstitada selle järvele lähemale kui 90 m. Tallinna linn oli Leerimäe tee 12

kinnistu juures Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendamisega nõus, sest

Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine elamumaana väljaspool Ülemiste järve

veehaarde ajaloolist sanitaarkaitseala (väljaspool AS Tallinna Vesi piirdeaeda) ei ohusta

Ülemiste järve joogivee kvaliteeti.

3) Kaebajate väited, et sanitaarkaitseala vähendamise tõttu suureneb Ülemiste järve

reostuskoormus ja halveneb järve seisund, on tõendamata. Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitseala vähendamisega Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei halvene järve seisund

automaatselt. Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud kavatsevad oma kinnistu liita ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooniga. Ülemiste järve veekvaliteeti on võimalik säilitada selliselt, et kohalik

omavalitsus kehtestab ehitamisele ja hoonele vajalikud keskkonnaalased tingimused

detailplaneeringu ja ehitusloa menetluses.

12. Tallinna Halduskohus jättis 16.03.2018 otsusega AA ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine

kaebused rahuldamata ning mõistis AAlt SS ja TT menetluskulude katteks 2231,16 eurot ning

MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine 1647,84 eurot.

1) Vaidlust ei ole selles, et Ülemiste järv on veekogu, mille sanitaarkaitseala ulatus on VeeS

§ 28 lg-st 51 tulenevalt 90 m. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir on kehtestatud

vastustaja 27.07.2009 otsusega. Vaatamata sellele, et nimetatud haldusakt võis selle andmise

ajal olla osaliselt õigusvastane (pidades silmas, et vähem kui 90 m laiuse sanitaarkaitseala

määramise õiguse andis Keskkonnaametile alles 06.01.2017 jõustunud VeeS § 28 lg 52), oleks

sellegipoolest tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga (HMS §-d 60 ja 61),

mille õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (Tallinna Ringkonnakohtu

01.02.2018 määrus nr 3-17-2788).

2)

Kuna sanitaarkaitseala piirid kehtestab veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala

projekti alusel Keskkonnaamet, ei oma tegeliku veepiiri või selle muutumise tuvastamine

konkreetsel ajahetkel tähtsust ega mõjuta kehtestatud sanitaarkaitseala piiri kulgemist ka

juhul, kui tegelik veepiir on ajas muutunud – iseäranis olukorras, kus algset

sanitaarkaitseala piiri ei ole vaidlustatud. Ringkonnakohus leidis 01.02.2018 määruses nr

3-17-2788, et olukorras, kus järve sanitaarkaitseala on 27.07.2009 määratud kindlaks

konkreetsete koordinaatidega ja järve ümbritseva piirdeaiaga, mitte ei ole selle ulatust

seostatud Ülemiste järve tegeliku või mõnele kaardile märgitud veepiiriga, ei oma sisulist

tähtsust kaebajate väited veepiiri muutumisest (p 21). See seisukoht on asjakohane ka

praeguses haldusasjas. On usutav, et Ülemiste järve veetase võib aastate ja kuude lõikes

varieeruda, kuid see ei tähenda, et kehtestatud sanitaarkaitseala piir tuleks kõrvale jätta.

Seetõttu ei ole vaja lähemalt hinnata Alkranel OÜ ekspertarvamuses esitatud väiteid ja

fotosid Ülemiste järve tegeliku ja põhikaardile kantud veepiiri väidetavast erinevusest.

3)

Leerimäe tee 12 kinnistu puhul esines olukord, kus põhikaardile kantud ja VeeS § 28 lg

3-17-1613

9(20)

51 alusel kehtestatud sanitaarkaitseala piir ei langenud kokku. Seetõttu kehtestas vastustaja

VeeS § 28 lg-le 52 tuginedes nimetatud kinnistul sanitaarkaitseala piiri veekogule lähemal kui

90 m. Olukorras, kus seadusandja on sellise võimaluse sätestanud, ei saa sellele tuginemist

lugeda õigusvastaseks ega a priori avalike huvide vastaseks.

4)

Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (361 SE) seletuskirjast järelduvalt ei ole VeeS §

28 lg 52 rakendamisel vaja koostada uut sanitaarkaitseala projekti. Keskkonnaamet nõudis siiski

piiri korrigeerimiseks muutuva osa kohta veekaitse sanitaarkaitseala projekti koostamist. AS

Maves töö nr 17056 on vormistatud AS Maves töö nr 7003 täiendusena. Õigusaktidest ei tulene

nõuet, et sanitaarkaitseala piiri korrigeerimisel ühe kinnistu osas tuleks koostada uus

sanitaarkaitseala projekt kogu veekogu kohta või kajastada sanitaarkaitseala piiri muutva

projekti seletuskirjas kõiki määruse nr 61 p-s 3.3 toodud andmeid. Ülemiste järve suurust

arvestades ei ole usutav, et piiri korrigeerimine ühe kinnistu osas omaks mõju Ülemiste järve

põhja- ja pinnasevee seosele jt näitajatele.

5)

Ülemiste järve joogiveehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmise on algatanud Tallinna

linn, mitte TT ja SS. See, et TT on projekti eest maksnud või mõnes dokumendis on SS ekslikult

märgitud tellija esindajaks, ei mõjuta asjaolu, et sanitaarkaitseala muudatuse on algatanud ja

vastava projekti on tellinud pädev haldusorgan. AS Maves töös nr

17056 on selgelt ära toodud, mis osas piir muutub. Töö nr 17056 järgib varasemat tööd nr 7003,

milles leiti, et aladel, kus sanitaarkaitseala piir on ajalooliselt välja kujunenud lähemal kui 90

m veepiirist (sh Leerimäe tee 12 kinnistu) on otstarbekas rakendada sanitaarkaitseala nõuete

leevendamist, kuna puuduvad andmed nende alade olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste

järvele. Veekogu kaitse saab tagada üldiste veekaitsenõuete ning keskkonda mõjutavate

tegevuste kooskõlastamise kaudu. Nn leevendustega alad tuli 2009. aastal teha seetõttu, et sellel

ajal kehtinud veeseadus ei võimaldanud kitsamat sanitaarkaitseala kui 90 m veepiirist.

6)

Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (316 SE) seletuskirja järgi mõeldakse Ülemiste

järve ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all AS Maves aastatel 2007–2009 koostatud töös nr

7003 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mille AS Tallinna Vesi

on tähistanud piirdeaiaga. Piirdeaia olemasolu nähtub erinevatelt skeemidelt AS Maves

töödes nr 7003 ja nr 17056. Puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, et enne piirdeaia

rekonstrueerimist oleks see asunud Leerimäe tee 12 osas praegusest erinevas kohas. Ka

asjaolu, et võrkaed konkreetses lõigus ei olnud enne rekonstrueerimist säilinud või oli

võrkaia asemel mõni muu piire, ei muuda ajaloolist sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee

12 kinnistu juures olematuks ega ebaõigeks.

7)

Vaidlustatud

korraldus ei

ole põhjendamispuudustega. Sanitaarkaitseala piiri

korrigeerimise mõju on vastustaja lähtuvalt AS Maves tööst nr 17056 hinnanud Ülemiste

järve pinnaveehaarde kvaliteeti mitteohustavaks. Selle järelduse tegemisel ei ole

vastustaja rikkunud kaalutlusreegleid. Sanitaarkaitseala piiri korrigeerimine Leerimäe tee

12 kinnistu ulatuses ei saa omada Ülemiste järve vee kvaliteedile sellist mõju, et selle

tõttu tuleks korrigeerimine tegemata jätta. Kuna detailplaneeringuga ettenähtud

hoonestusala järgib 2009. aasta sanitaarkaitseala piiri, ei ole keskkonna kahjustamine

vaidlustatud korralduse tõttu tõenäoline ega usutav. Ehituslikke küsimusi, sh

hoonestusala paiknemist kinnistu piires tuleb kaaluda detailplaneeringu menetluses.

Alkranel OÜ töös ei ole analüüsitud seda, kas ja kuidas oleks Leerimäe tee 12 kinnistu

täiendav hoonestamine keskkonnale ohtlik või missugused keskkonnariskid vaidlusaluse

korralduse jõustudes võivad realiseeruda. Kuna jagatav kinnistu on planeeritud lülitada

ühisveevärki ning kinnistul tuleb tagada reovee kanaliseerimine, ei saa kuidagi eeldada,

et määruse nr 99 nõuded jäävad täitmata.

3-17-1613

10(20)

8)

Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.02.2018 määruse nr 3-17-2788 p-s 21, et LKS § 38 lg

1 p-st 4 ja p-st 5 tulenev ehituskeeluvöönd planeeritavale alale ei ulatu ning kui kavandatav

hoonestusala jääb suures osas nii Ülemiste järve kui ka Suure Mõisaallika piiranguvööndisse

(LKS § 37 lg 1 p-d 2 ja 3), ei ole nimetatud alale üksikelamu püstitamine välistatud (vt LKS §

37 lg 3). Seega ei saa sanitaarkaitseala vähendamine olla ka sellest aspektist õigusvastane, kuna

ei saa väita, et ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul oleks igal juhul välistatud. Ehitusala on

võimalik kinnistu piires ka nihutada, kui see peaks olema allikate kaitsmise seisukohalt vajalik.

9)

VeeS § 281 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatu kohaselt on arvestades Leerimäe tee 12 kinnistu kui

elamumaa sihtotstarbeline kasutamine sanitaarkaitseala piires takistatud.

10)

Kinnistult avanev vaade ei ole subjektiivselt kaitstav õigus. Isikul ei ole õigustatud

ootust, et naaberkinnistut ei jagata ega hoonestata. AA-le tagati haldusmenetluses õigus olla ära

kuulatud. Servituudi seadmata jätmine Leerimäe tee 12 kinnistule saab puudutada üksnes AS

Tallinna Vesi ja Leerimäe tee 12 kinnistu omanike õigusi. AA-l ja MTÜ-l Eesti Roheline

Liikumine puudub selles osas kaebeõigus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Alates veeseaduse jõustumisest kuni VeeS §-i 28 lõike 52 lisamiseni kehtis põhimõte, et

seaduses sätestatud sanitaarkaitseala ulatust ei ole võimalik vähendada. See põhimõte

kehtis ka AS Maves töö nr 7003 koostamise ajal. Keskkonnaamet, Maa-amet ega AS

Maves ei pannud tähele asjaolu, et Maa-ameti põhikaardil oli Ülemiste järve piir Leerimäe

tee 12 kinnistu juures juba pikka aega kajastatud ebaõigesti ning seega oli ka seadusjärgne

90 m laiune sanitaarkaitseala kaardil märgitud ebaõigesti. Kui see asjaolu vastustajale

selgus, teavitas ta sellest Keskkonnaministeeriumi. Samas ei mainita AS Maves töös nr

17056, et varasemas töös kajastatud järve piir oli vale ning ka Keskkonnaamet ei

arvestanud sellega vaidlustatud korralduse andmisel. Maa-amet ei ole siiani kaardil

kaldajoont korrigeerinud, ehkki selleks puudub objektiivne takistus, arvestades, et AS

Tallinna Vesi hoiab Ülemiste järve veetaset stabiilsena. Veepiir ei ole aja jooksul maa

poole nihkunud – teetammi rajamise tulemusel on see hoopis järve poole nihkunud.

2)

Halduskohus tugines põhjendamatult ringkonnakohtu 01.02.2018 määrusele nr 3-17-

2788, milles üheliikmeline kohtukoosseis lahendas esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimust,

omamata ülevaadet praeguses asjas esitatud väidetest ja tõenditest.

3)

Halduskohus ei esitanud põhjendusi selle kohta, kas varasem sanitaarkaitseala piir, mis

põhines AS Maves tööl nr 17056, on kehtestatud nõuetele vastava haldusaktiga.

Dokument, mida vastustaja ja halduskohus käsitavad Keskkonnaameti 27.07.2009

otsusena, on pelgalt Tallinna abilinnapea BB-le adresseeritud kiri, mitte haldusakt. Kuna

2009. aastal ei kehtestatud sanitaarkaitseala nõuetekohase haldusaktiga, ei olnud ka 2017.

aastal võimalik seda muuta.

4)

Halduskohus leidis ekslikult, et Keskkonnaamet ei pidanudki korralduse andmisel tegema

kindlaks järve tegelikku veepiiri. Ebaõigetest andmetest lähtumise tõttu on

sanitaarkaitseala vähendamine oluliselt ulatuslikum, kui Keskkonnaamet korralduse

andmisel arvestas. Alkranel OÜ eksperthinnangu järgi on AS Maves töös nr 17056

seadusjärgne sanitaarkaitseala piir märgitud ca 38 m võrra järve poole. Sellises ulatuses

3-17-1613

11(20)

sanitaarkaitseala vähendamine eeldab oluliselt põhjalikumat mõjude analüüsi, kui tehti

vaidlustatud korralduse andmisel. Kohtul ei olnud pädevust hinnata sanitaarkaitseala

vähendamise mõju olulisust; kohus oleks saanud hinnata vaid seda, kas mõju järvele tehti

kindlaks või mitte.

5)

VeeS § 28 lg 52 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu,

kuidas on Leerimäe tee 12 kinnistul sanitaarkaitsealal kehtivate nõuete range järgimine

objektiivselt takistatud. Kinnistul on juba kortermaja ning selle kasutamine polnud

piiratud. Piirang seisnes vaid uue elamu ehitamise takistuses. Vastustaja ei kaalunud, miks

kaalub kahe eraisiku huvi üles avaliku huvi säilitada 90 m laiune sanitaarkaitseala.

Asjaolu, et tegemist on elamumaaga, ei tähenda, et sinna peaks saama igale poole

valimatult ehitada. Sanitaarkaitseala vähendamisega on eiratud AS Maves töös nr 17056

nimetatud keskkonnakaitse põhimõtteid.

6)

Leerimäe tee 12 kinnisasjal ei ole ajalooliselt asunud piirdeaeda, mille halduskohus luges

sanitaarkaitseala ajalooliseks piiriks. Aed ehitati kõnealusele kinnistule alles 2011. aastal

ning selle püstitamisel ei järgitud mitte sanitaarkaitseala ajaloolist piiri, vaid AS Maves

tööd nr 7003. AS Tallinna Vesi selgitusest järeldub, et Leerimäe tee 12 kinnistul tähistab

2011. aastal rajatud aed kinnistu piiri.

7)

AS Maves töö nr 17056 ei vasta nõuetele. Kuna VeeS § 28 lg 52 viitab sama paragrahvi

lõikele 51, on sanitaarkaitseala vähendamiseks nõutav projekti koostamine. Koostatav

projekt peab vastama määruse nr 61 nõuetele. AS Maves töö nr 17056 koostamise ajal ei

olnud kavatsust rajada sanitaarkaitsealasse uusehitisi ning seetõttu vastavat mõju ka ei

hinnatud. Töö tellijaks on märgitud eraisik (SS) ning on selge, et sanitaarkaitseala

vähendamine on toimunud SS ja TT huvides.

8)

Planeeritud hoonestusala ulatub seadusejärgsesse 90 m laiusse sanitaarkaitsealasse. Miski

ei kohusta kolmandaid isikuid seadma AS Tallinna Vesi kasuks servituuti varasema ja

uue sanitaarkaitseala piiri vahelisele alale.

9)

Ülemiste järve sanitaarkaitseala vähendamine toob kaebajale kaasa otsese varalise kahju.

Leerimäe tee 12c kinnistule ehitamisega varjatakse praegune kaebaja kinnistult avanev

vaade Ülemiste järvele, mille tulemusel väheneb kaebaja kinnistu väärtus 20% ehk 180

000 euro võrra. Seda ei saa pidada väheoluliseks riiveks.

14. MTÜ Eesti Roheline Liikumine palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus lähtus alusetult AS Maves töö nr 7003 joonistest, millele on Ülemiste järve

sanitaarkaitseala piir ebaõigesti määratud. Ülemiste järve tegelik veepiir pole ajas oluliselt

muutunud. Halduskohus jättis alusetult kõrvale seda asjaolu kinnitavad tõendid. Olukorras, kus

järve veepiiri tegelik ja põhikaardile kantud asukoht erinevad teineteisest oluliselt, tuleb

sanitaarkaitseala ulatuse määramisel võtta aluseks tegelik järvepiir. Arvestades, et VeeS § 28

lg 52 kohaldamise eelduseks on veepiiri muutumine, pole selle sätte rakendamiseks alust.

2)

Keskkonnaamet leidis korralduse andmisel vananenud andmetele tuginedes alusetult, et

sanitaarkaitseala vähendamisega ei kaasne järve seisundile negatiivseid mõjusid. Kehtestatud

sanitaarkaitseala on liiga kitsas, et tagada vee head kvaliteeti. Seadusandja tahe

sanitaarkaitseala reeglite kehtestamisel ja muutmisel pole kunagi olnud võimaldada Ülemiste

järve vahetus läheduses elamuehitust. Keskkonnaamet on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu,

3-17-1613

12(20)

et ca 25 m kaugusel Leerimäe tee 12c kinnistu piirist asub aktiivne ning otse Ülemiste järve

voolav Suur Mõisaallikas.

3)

Leerimäe tee 12 kinnistul pole sanitaarkaitseala ajalooline piir välja kujunenud. AS

Maves töö nr 7003 jooniselt 5 nähtub selgelt, et projekti koostamise ajal ei olnud Leerimäe tee

12 kinnistul piirdeaeda.

4)

Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine pole objektiivsetel põhjustel

takistatud. Elamumaa sihtotstarve ei saa tekitada kinnistu omanikus õiguspärast ootust, et ta

saab kinnistul piiramatult ehitada.

5)

Keskkonnaamet lähtus otsuse tegemisel lubamatult kaalutlusest, et kavandatava elamu

püstitamisel liidetakse kogu endise Leerimäe tee 12 kinnistu ala ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooniga. Liitumine on võimalik ka uut ehitist püstitamata. Keskkonnaamet ei

arvestanud veeseisundit negatiivselt mõjutavate tegurite kumulatiivset mõju. Lisaks loob

vaidlusalune haldusakt pretsedendi, mis võib kaasa tuua ulatusliku elamuarenduse veekogude

ääres üle Eesti.

15. Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta need rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Sanitaarkaitseala eesmärk ei ole ehitusõiguse reguleerimine, vaid joogivee tagamiseks

veeomaduste halvenemise vältimine. VeeS § 28 lg 52 on kohaldatav väga erandlikel juhtudel.

Sanitaarkaitseala projektis (AS Maves töö nr 7003) on loetletud kohad, kus ajalooliselt

väljakujunenud sanitaarkaitseala piir paikneb Ülemiste järvele lähemal kui 90 m. Seadusandja

on sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all mõelnud projektis nimetatud ajalooliselt väljakujunenud

sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ning mis on tähistatud

olemasoleva piirdeaiaga. Õige ei ole kaebajate väide, et Leerimäe tee 12 kinnistu piiril pole

kunagi piirdeaeda olnud. AS Tallinna Vesi poolt 1999. aastal tellitud Ülemiste järve

sanitaarkaitseala piirdeaia rekonstrueerimise projekti järgi paikneb nimetatud kinnistu juures

rekonstrueeritav aed, mille ajalugu ulatub 1953. aastasse. Veepiiri asukoht ei mõjuta

sanitaarkaitseala ajaloolise piiri asukohta. Veepiiri osas ei saa ka olla vaidlust, kuna vastavalt

õigusaktidele käsitatakse veepiirina põhikaardile kantud veekogu piiri. Keskkonnaamet ei ole

leidnud, et sanitaarkaitseala projektis on veepiir ebaõigesti kajastatud, vaid üksnes teavitas

25.01.2016 kirjas Keskkonnaministeeriumi, et sanitaarkaitseala piiripunktide koordinaadid on

veehaardele lähemal kui 90 m ning palus Maa-ameti kaardirakenduses muuta sanitaarkaitseala

piiri, et oleks tagatud 90 m nõude järgimine.

2)

Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine sanitaarkaitsealas on takistatud.

Detailplaneeringu ja ehitusloa taotluse menetluses on võimalik kehtestada konkreetset juhtumit

arvestavaid keskkonnatingimusi. Kaebustest ei nähtu, et kaebajad peavad selliste nõuete

seadmist vajalikuks, vaid on sanitaarkaitseala vähendamisele põhimõtteliselt vastu

konkreetseid põhjuseid välja toomata.

3)

Kaebajad lähtuvad ebaõigesti OÜ Alkranel eksperthinnangus meelevaldselt märgitud

veepiirist. Nimetatud eksperthinnangus on 2016. aasta aerofotol märgitud veekoguks ca 30 m

maismaad (ajutisest kõrgest veeseisust ja kõrvalasuvast allikast järve kaldatsoonis tekkinud

liigniiske ala). Õige ei ole kaebajate seisukoht, et veepiiri peaks määrama ühe aerofoto põhjal.

4)

Vaidlustatud korraldus ei ohusta Ülemiste järve veekvaliteeti. Ülemiste järve seisund ei

ole võrreldes 2008. aasta seisuga halvenenud.

3-17-1613

13(20)

16. SS ja TT paluvad jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kaebajate väited tegelikust veepiirist ja puudustest sanitaarkaitseala piiri kehtestamisel 2009.

aastal on asjasse puutumatud. VeeS § 28 lg 52 kohaldamise eeldused on täidetud. Vastustaja on

sanitaarkaitseala vähendamisel kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. AS Maves 2009. aasta

töö ei näinud ette piirdeaia rajamist, vaid fikseeris olemasoleva piirdeaia olemasolu. Asjaolu, et

2011. aastal piirdeaed rekonstrueeriti, ei mõjuta VeeS § 28 lg 52 rakendamist. Vaidlustatud

korralduse tühistamisel kehtiks edasi 27.07.2009 määratud sanitaarkaitseala piir, millest lähtuti

ka detailplaneeringu koostamisel. Eksperdi hinnangu järgi ei too sanitaarkaitseala vähendamine

ja Leerimäe tee 12c kinnistu hoonestamine kaasa negatiivset mõju Ülemiste järve

veekvaliteedile.

17. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kohus leidis õigesti, et Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir kehtestati Keskkonnaameti

27.07.2009 otsusega. Kuna tegemist on kehtiva haldusaktiga, on see kõigile kohustuslik.

Ülemiste järve tegelik kaldajoon ei oma praeguses asjas määravat tähtsust. Sanitaarkaitseala

laiendamine pärast igakordset veepiiri muutust pole põhjendatud. Kaebajad ei ole näidanud,

kuidas võiks ühepereelamu ehitamine ja sihtotstarbeline kasutamine ohustada Ülemiste järve

veekvaliteeti. VeeS § 28 lg 52 kohaldamise eeldused on täidetud. Sanitaarkaitseala nõuete range

järgmise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud eelkõige järve Tallinna-Tartu maantee

poolses küljes, kuivõrd maantee on juba valmis ehitatud ja selle asukohta ei ole võimalik muuta.

Sanitaarkaitseala vähendamise eelduseks ei ole järve piiri muutumine maismaa suunas.

Tegemist on üksnes seletava kommentaariga eelnõu seletuskirjas, mitte sätte rakendamise

kohustusliku eeltingimusega. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ajalooline piir võib

olla tähistatud ka kinnistu piiriga. AS Maves töös nr 17056 on märgitud, et Järveküla piirkonnas

on nii Tallinna linna piir kui ka Leerimäe tee 12 kinnistu järvele lähemal kui 90 m.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. VeeS § 28 lg 1 sätestab, et veehaarde sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta ümbritsev

maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste

kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist. VeeS § 28 lg 51 kohaselt on

veekogu veehaarde sanitaarkaitseala veekogu akvatoorium koos kaldavööndiga vähemalt

90 m ulatuses, kui vett võetakse üle 500 m3 ööpäevas. Sellise sanitaarkaitseala piirid

kehtestab

veehaarde

projekti

või

veehaarde

sanitaarkaitseala

projekti

alusel

Keskkonnaamet.

19. Riigikohus leidis 26.11.2018 määruses, et Keskkonnaameti 27.07.2009 kirjas sisaldub

haldusakt, millega kehtestati sanitaarkaitseala piir vastavalt AS Maves töös nr 7003

„Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ (I kd, tl 63-105p) esitatud

piiriettepanekule. Sanitaarkaitseala projekti p-s 5.10 on loetletud alad, kus ajalooliselt välja

kujunenud sanitaarkaitseala piir asub Ülemiste järvele lähemal kui 90 m. Nende alade

hulgas on nimetatud ka Järvekülas asuv Leerimäe tee 12 kinnistu, mille juurde on projektis

märgitud, et tegelik järve veepiir erineb põhikaardil märgitust – oma osa veepiiri

muutumisel on olnud järve kaldakindlustuse rajamisel ja kaldaäärse muda kõrvaldamisel.

Projekti p-s 5.10 nimetatud alade kohta on AS Maves leidnud, et ajalooliselt piiranguteta

olnud ja veepiirile lähemal kui 90 m paiknevatel aladel on otstarbekas rakendada

sanitaarkaitseala nõuete leevendamist, arvestades, et veeseaduse järgsete piirangute

3-17-1613

14(20)

täitmise nõudmine viiks pikkade kohtuvaidlusteni ning puuduvad faktilised andmed nende

alade olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Järgides järve veepiirile lähemal kui

90 m paiknevatel transpordi- ja elamumaadel üldisi veekaitsenõudeid ning kasutades

keskkonda mõjutavate tegevuste osas järjekindlalt eelneva kooskõlastuse nõuet, pole

nendest puudujäävatest meetritest olulist ohtu Ülemiste pinnaveehaardele. Töös on lisaks

märgitud, et 90 m nõue veeseaduses tulenes varasematelt kaartidelt välja mõõdetud

kaugusest Ülemiste järve veepiirist Tartu maanteeni.

20. 06.01.2017 jõustunud muudatusega täiendati VeeS §-i 28 lg-ga 52, mille kohaselt võib sama

paragrahvi lõikes 51 nimetatud sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90

meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal

kui 90 m.

21. Tallinna Kommunaalameti tellimusel koostas AS Maves 2017. aastal töö nr 17037

„Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti lisa 9“ (I kd, tl 137-144p), millega

muudetakse sanitaarkaitseala Tartu maantee poolses osas kuni Tallinna Vesi AS aiani ja

Leerimäe tee 12 kinnistu juures. Leerimäe tee 12 kinnistut puudutava osa kohta on

koostatud ka eraldi dokument – töö nr 17056 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala

projekti lisa 9b“ (I kd, tl 48-55), millel on tellijaks märgitud SS. Töö nr 17056 p-s 2.2.1 on

märgitud, et

Leerimäe tee 12 kinnistu juures polnud nõukogude ajal terviklikku piirdeaeda ning juurdepääs

Ülemiste järvele oli piiratud värava (praeguse Lääne tee otsas) ja okastraataia lõikudega.

Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiriks loeti siin Tallinna linna piiri ja sellest lähtuti nii AS

Maves 2009. aasta töös nr 7003 kui ka sellele eelnenud, kuid kehtestamiseni mittejõudnud 1997.

aasta ja 2004. aasta Ülemiste järve pinnaveehaarde sanitaarkaitseala projekti ettepanekutes.

Piirimuudatus järgib 2011. aastal rajatud AS Tallinna Vesi piirdeaeda.

22. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kui kaugele peaks Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitseala ulatuma Leerimäe tee 12 kinnistu jagamisel moodustatud Leerimäe tee

12c kinnistul. Seejuures ei ole menetlusosalised ühel meelel selles, kus asub järve

akvatooriumi piir (kas lähtuda tuleks põhikaardi-kohasest veepiirist või tegelikust

veepiirist), kus asub sanitaarkaitseala ajalooline piir ning kas sanitaarkaitseala piiri

kehtestamine VeeS § 28 lg 52 alusel selliselt, et selle kaldavööndi osa jääb vähem kui 90 m

laiuseks, oli põhjendatud. MTÜ Eesti Roheline liikumine on apellatsioonimenetluses

täiendanud kaebust kohustamisnõudega – kohustada Keskkonnaametit kehtestama

Ülemiste järvele sanitaarkaitseala, mis vastab VeeS § 28 lg 51 tingimustele, s.o

sanitaarkaitseala peab moodustama veekogu akvatoorium koos kaldavööndiga vähemalt 90

m ulatuses (alates reaalsest veepiirist vee taseme juures 36,65 m). Ringkonnakohus märgib,

et kohustamisnõue saab puudutada vaid Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute juures kulgevat

sanitaarkaitseala, mitte kogu Ülemiste järve sanitaarkaitseala. Esmalt kontrollib

ringkonnakohus, kas sanitaarkaitseala vähendamine on õiguspärane. Kohustamisõude

menetlemise vajadus tõusetub alles tühistamiskaebuse rahuldamise korral.

Ülemiste järve akvatooriumi piir

23. VeeS §-s 28 ei ole täpsustatud, kuidas määrata kindlaks veekogu akvatooriumi piir ehk

millisest punktist hakata arvestama 90 m laiust kaldavööndit. Ranna ja kalda piiranguvööndi,

ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi ulatuse määramisel lähtutakse tavalisest veepiirist (LKS

§ 35 lg 2, VeeS § 29 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul on ka sanitaarkaitseala puhul põhjendatud

lähtuda samast kriteeriumist. Tavaline veepiir veeseaduse tähenduses on põhikaardil märgitud

3-17-1613

15(20)

veekogu piir (VeeS § 29 lg 3). Põhikaardi all mõeldakse keskkonnaministri 03.12.2013 määruse

nr 70 „Topograafilistele kaartidele kantavate andmete koosseis, topograafiliste kaartide

nomenklatuur, kasutatavad leppemärgid ja kartograafiliste tööde teostamise korraldus“ § 2 lgtes

1 ja 2 nimetatud topograafilisi kaarte. Veekogu tavaline veepiir vastab veepiirile, mis

tuvastatakse maikuu esimesel dekaadil (kokkuleppeline aasta keskmine veeseis) tehtud

aerofotode põhjal (Keskkonnaameti 20.06.2017 kiri nr 6-2/17/6927-4 – I kd, tl 107-108).

24. Kaebajatega võib nõustuda selles, et põhikaardile kantud veepiir erineb mõnevõrra

tegelikust veepiirist. Seda möönis ka AS Maves oma töös nr 7003. Samuti nentis

Keskkonnaamet 13.01.2016 ja 25.01.2016 kirjades (vastavalt V kd, tl 20-22 ja III kd, tl

163164), et Maa-ameti geoportaali kaardirakenduse „Kitsenduste kaart“ andmetel on Leerimäe

tee 12 kinnistu juures sanitaarkaitseala piiripunktide koordinaadid veehaardele lähemal kui 90

m, mistõttu vajab Maa-ameti kaardirakenduses kuvatav sanitaarkaitseala piir korrigeerimist.

25. Ringkonnakohus märgib, et MTÜ Eesti Roheline Liikumine poolt tellitud Alkranel OÜ

eksperthinnangus (II kd, tl 95-103) Ülemiste järve sanitaarkaitseala ulatuse kohta endisel

Leerimäe tee 12 kinnistul ei ole kasutatud üksnes selliseid ortofotosid, mis on tehtud maikuu

esimesel dekaadil, mh on kasutatud 11.04.2016 tehtud ortofotot (joonis 2.2). Eksperthinnangu

joonise 2.5 (lk 10) järgi on Leerimäe tee 12c kinnistu juures järve kaldajoones sopistus kuni

kaldaäärse teeni välja. Ekspert on joonise 2.5 puhul lähtunud analoogiast joonisega 2.4 (lk 10),

mis kajastab Hiiemäe tee 24e juures asuvat kraavi, kuid eksperthinnangust ei nähtu, et Leerimäe

tee 12c kinnistu lähedusse oleks rajatud sarnane kraavisüsteem. Eksperthinnangus kasutatud

ega ka Maa-ameti geoportaalis avaldatud ortofoto põhjal ei ole alust teha järeldust, et joonisel

2.5 kollasega tähistatud väidetav kaldajoon on tegelik kaldajoon. Teenindusrajast Leerimäe tee

12c kinnistu poole jääb Suur Mõisaallikas, mis on järvega ühenduses teetammi all paikneva

truubi kaudu (AS Tallinna Vesi 05.02.2018 kiri – V kd, tl 17-18). Sellest on ilmselt tingitud ka

liigniiske ala järve kalda ääres (MTÜ Eesti Roheline Liikumine 01.02.2018 menetlusdokument,

lk 4 nähtuv foto). See aga ei tähenda, et järve tavaline veepiir peaks ulatuma teeni või nimetatud

allikani (millel on oma kaitsevöönd). Kui Suur Mõisaallikas oleks jätkuvalt Ülemiste järve

akvatooriumi osa, nagu enne teenindusraja ja Kurna biolodu ehitamist 2002. aastal, siis

kajastuks see ka põhikaardil, mille Ülemiste järve kaldajoone ruumikuju põhineb 2012. aasta

alusdokumentidel (Maa-ameti 17.01.2018 kiri – VI kd, tl 36). Põhikaardi järgi ei ole Suur

Mõisaallikas Ülemiste järve akvatooriumi osa. Ringkonnakohtule ei nähtu, et erisus

põhikaardile märgitud veepiiri ja asjas esitatud ortofotodelt nähtuva veepiiri vahel oleks

sedavõrd oluline, et sanitaarkaitseala piiri määramisel oleks pidanud lähtuma tegelikust

veepiirist. OÜ Alkranel eksperthinnangu joonistel 2.5, 2.6 (lk 11) ja 2.7 (lk 12) märgitud

Leerimäe tee 12b kinnistuni (mis kuulub AA-le) ulatuv sanitaarkaitseala piir (kollane

katkendjoon) ei lähtu ei tavalisest ega ka tegelikust veepiirist. Nendele joonistele tuginevad

kaebajate väited, justkui oleks sanitaarkaitseala piir AS Maves töödes märgitud seadusest

tulenevast piirist 38 m võrra järve poole, on selgelt liialdatud.

26. Ringkonnakohtule ei nähtu, et erisus põhikaardile märgitud veepiiri ja asjas esitatud

ortofotodelt nähtuva veepiiri vahel oleks märkimisväärne. Arvestades, et Ülemiste järve veepiir

võib aasta jooksul korduvalt muutuda (sõltumata sellest, et AS Tallinna Vesi hoiab järve

veetaset ühtlasena), ei ole otstarbekas iga vähimagi lühiajalise muutuse korral sanitaarkaitseala

piiri muuta, vaid õiguskindluse huvides tuleb see määrata tavalise veepiiri järgi.

27. Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (316 SE) teise lugemise seletuskirjas räägitakse

Ülemiste järve veepiiri muutumisest, mille tulemusel on sanitaarkaitseala ulatus nihkunud

senisest kaugemale. Kaebajate arvates ei saa Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute juures

3-17-1613

16(20)

sanitaarkaitseala vähendada, kuna veepiir ei ole seal maa poole nihkunud. Ringkonnakohus

märgib, et VeeS § 28 lg 52 ei näe sanitaarkaitseala vähendamise eeldusena ette seda, et

konkreetses kohas oleks veepiir nihkunud maa poole, vaid sanitaarkaitseala vähendamine on

seotud

sanitaarkaitseala

ajaloolise

piiri

asukohaga.

Asjas

esitatud

materjalidest

(sanitaarkaitseala projekti lisa 8 skeem 4 – vt AS Maves töö nr 17056 lk 6; Tallinna linna

esitatud joonised – VI kd, tl 47-48) nähtub siiski, et kaldatee rajamise eelse ajaga võrreldes on

järve veepiir Mõigu mõisa lähedasel alal viimaste aastakümnete jooksul muutunud, olles

nihkunud kalda poole.

Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajalooline piir

28. Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirdeaia rekonstrueerimise projekti lähteülesande

(kinnitatud 1999. aastal) kohaselt ümbritses Ülemiste järve peamiselt 1953. aastal ehitatud ca

17 km pikkune piirdeaed, millest olid kohati säilinud vaid postid ning mida 1996. ja 1997. aastal

osaliselt rekonstrueeriti (IV kd, tl 69). Piirdeaed tähistas Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri.

Piirdeaia rekonstrueerimise projekti kohaselt kattus sanitaarkaitseala piir Järveküla juures

Tallinna linna piiriga, v.a õgvendused, kus piire asus linna piirist järve pool (IV kd, tl 70).

29. TP koostatud eksperdiarvamuse (VI kd, tl 92-101) järgi ühitati 1995. aastal valminud

kaardil järve idakaldal ekslikult nõukogude ajal kehtinud teine sanitaarkaitse tsoon (kus oli

keelatud ehitamine, teede rajamine ja muu majandustegevus) esimese tsooniga (mis oli

tähistatud ja kus oli lubatud viibida vaid veevarustusega seotud isikutel). TP arvates on eksitus

tingitud sellest, et 1960. aastal määratud sanitaarkaitseala teine tsoon lähtus 1958. aastal

kehtestatud Tallinna linna piirist, kus Mõigu mõisa ala jäi Tallinna linna piiridesse, kuid 1995.

aastal lähtuti ekslikult 1975. aastal kehtestatud (ja enne 1958. aastat kehtinud) Tallinna linna

piirist, milles Mõigu mõis jäi Tallinna linna piiridest välja. Ringkonnakohus märgib, et tegemist

on oletusega – 1995. aastal võidi sanitaarkaitseala märkimisel just arvestada kuni 1958. aastani

ja taas 1975. aastast kehtinud Tallinna linna piiriga, arvestades, et 1960. aasta määruse kohaselt

pidi sanitaarkaitseala kulgema mööda linna piiri. Samuti pole põhjust võrdsustada ajaloolist

sanitaarkaitseala piiri tingimata nõukogudeaegse teise tsooniga. Praegu kehtiv 90 m laiune

sanitaarkaitseala vastab piirangute ja ulatuse poolest pigem nõukogudeaegsele esimesele

tsoonile.

30. Praeguses vaidluses omab eelkõige tähtsust see (hiljutisem) ajalooline piir, mida on

VeeS § 28 lg 52 sätestamisel silmas peetud. Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (316 SE)

teise lugemise seletuskirja järgi mõeldakse sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all AS Maves töös

nr 7003 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste

järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala veeseaduse nõuete range järgimise ulatus on

objektiivsetel põhjustel takistatud. Seletuskirjas on leitud, et kuna veekogu veepiir võib aja

jooksul muutuda, siis ei ole mõistlik veepiiri ajakohastamise korral hakata koostama uut

veehaarde sanitaarkaitseala projekti ja määrata uut sanitaarkaitseala ulatuse piiri. Mõistlik on

jääda aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde. Praeguse Ülemiste järve

veehaarde sanitaarkaitseala ajaloolise piiri on AS Tallinna Vesi piirdeaiaga tähistanud.

31. AS Maves töödes nr 7003 ja nr 17056 loeti Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajalooliseks

piiriks praegust Tallinna linna piiri, mis kattub Leerimäe tee 12 kinnistu järvepoolse piiriga

ning kuhu rajati 2011. aastal uus piirdeaed (vt Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirdeaia projekt

(VI kd, tl 136-143)). Sellest ajaloolisest piirist lähtus ka seadusandja VeeS § 28 lg 52

sätestamisel. Järelikult tuleb Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute juures lugeda sanitaarkaitseala

ajalooliseks piiriks VeeS § 28 lg 52 mõttes kinnistute piiri, mis on praegusel ajal tähistatud AS

3-17-1613

17(20)

Tallinna Vesi piirdeaiaga. Ajaloolise piiri asukoha väljaselgitamisel ei saa lähtuda praegu

kehtivast 90 m nõudest ega praegusest kaldajoonest. Sellel, kas nõukogude ajal oli kõnealuses

asukohas terviklik või osaline traataed, ei ole VeeS § 28 lg 52 rakendamise seisukohast määravat

tähtsust, kuna selle sätte sõnastusest ega eelnõu seletuskirjast ei järeldu, et Ülemiste järve

sanitaarkaitseala ajaloolise piirina VeeS § 28 lg 52 mõttes saaks käsitada üksnes nõukogude ajal

rajatud piirdeaeda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks asuda hindama, kas kolmandate

isikute poolt 26.11.2018 esitatud fotol (VII kd, tl 16) nähtuvad vanad aiapostid tähistasid

nõukogude ajal esimest sanitaarkaitse tsooni või on hoopis järve kaldal asunud hoonet

ümbritseva aia jäänukid.

Sanitaarkaitseala vähendamise lubatavus ja põhjendatus

32. VeeS § 28 lg 52 võimaldab sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatust vähendada alla 90 m,

sätestamata, kui suures määras on võimalik sanitaarkaitseala vähendada, ega selle minimaalset

ulatust vähendamise korral. Kaebajate arvates ei kaalunud Keskkonnaamet vaidlustatud

korralduse andmisel piisavalt seda, kui suures ulatuses sanitaarkaitseala tegelikku veepiiri

arvestades vähendatakse. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, on AS Maves töödes

põhjendatult võetud aluseks põhikaardi järgne veepiir. Tavalisest veepiirist lähtudes ei ole

sanitaarkaitseala vähendamise ulatus sedavõrd suur, nagu väidavad kaebajad. AS Maves töös

nr 7003 on seejuures arvestatud, et järve tegelik veepiir erineb põhikaardile märgitust. Sellest

hoolimata tegi AS Maves ettepaneku rakendada töö nr 7003 p-s 5.10 nimetatud aladel, sh

Leerimäe tee 12 kinnistul, sanitaarkaitseala nõuete leevendamist. Seega mööndi juba 2009.

aastal sanitaarkaitseala projekti koostamisel, mil seadus ei näinud ette sanitaarkaitseala

vähendamise võimalust, et teatud aladel ei ole mõistlik nõuda 90 m ulatuses veepiirist

veeseaduse järgsete rangete piirangute järgimist.

33. Asjaolust, et SS ja TT kandsid AS Maves töö nr 17056 koostamise kulud, ei ole alust

teha vältimatut järeldust, et nimetatud töö lähtuks vaid SS ja TT huvidest. AS Maves koostas

samal ajaperioodil mitu sanitaarkaitseala vähendamist puudutavat projekti, milles tugines oma

töös nr 7003 esitatud seisukohtadele leevenduste kohaldamise osas. SS ja TT ei saanud

ilmselgelt mõjutada 2009. aastal valminud sanitaarkaitseala projekti. 34. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu seisukohaga, et sanitaarkaitseala piiri muutmiseks teatud lõikudel ei olnud

vaja koostada uut täiemahulist sanitaarkaitseala projekti, mis vastaks määruse nr 61 nõuetele.

AS Maves on töö nr 17056 koostanud töö nr 7003 lisana, milles käsitletakse konkreetseid alasid.

Selline teguviis on mõistlik ega ole kuidagi vastuolus sanitaarkaitseala kehtestamist

puudutavate õigusaktide mõttega. Sellel, kas AS Maves töö nr 7003 on vananenud, nagu

väidavad kaebajad, ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust. Praegune vaidlus ei puuduta

Ülemiste järve sanitaarkaitseala tervikuna, vaid üksnes Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute osas,

mille kohta on koostatud täiendav projekt. Täiendavas projektis on arvestatud muutunud

olukorraga ehk detailplaneeringu menetlusega. Kaldajoon põhikaardil ega ka looduses ei ole

nende kinnistute juures pärast 2009. aastat drastiliselt muutunud – peamised muutused toimusid

juba enne sanitaarkaitseala projekti koostamist.

35. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistutel ei ole

sanitaarkaitsealal kehtivate nõuete järgimine objektiivselt takistatud. Sanitaarkaitsealal on

keelatud igasugune majandustegevus, v.a veehaarderajatiste teenindamine, metsa hooldamine,

heintaimede niitmine ja veeseire (VeeS § 281 lg-d 1 ja 3). VeeS § 281 lg 5 kohaselt võivad

sanitaarkaitsealal viibida ainult need inimesed, kes täidavad keskkonnajärelevalve ja

tervisekaitse või eelnimetatud tegevustega seotud tööülesandeid. Kuna Leerimäe tee 12 ja 12c

kinnistute sihtotstarve on elamumaa, siis takistavad sellised piirangud kinnistute sihtotstarbelist

3-17-1613

18(20)

kasutamist. Õige on kaebajate tähelepanek, et sanitaarkaitseala vähendamisega mitte üksnes ei

säilitata senist olukorda, vaid luuakse võimalus seda muuta ehk ehitada Leerimäe tee 12c

kinnistule elamu, mis võib osaliselt asuda Ülemiste järve veepiirile lähemal kui 90 m. Samas

kujutab hoonete ja neid teenindavate rajatiste ehitamine elamumaa tavapärast kasutust. VeeS §

28 lg 52 eesmärk ei välista senise olukorra muutmist. Tartu maantee juures tekkis vajadus

vähendada sanitaarkaitseala kergliiklustee rajamise plaani tõttu.

36. Kinnistu omanik peab arvestama seadusest tulenevate piirangutega oma kinnistu

kasutamisel, sealhulgas sellele ehitamisel. Omandiõiguse teostamist saab piirata eelkõige juhul,

kui avalikud või kolmandate isikute huvid kaaluvad üles kinnistu omaniku huvid.

Naaberkinnistu omaniku huvi vältida tema kinnistult avaneva vaate piiramist ja sellega

kaasnevat võimalikku kinnistu väärtuse vähenemist ei kaalu üles teise kinnistu omaniku huvi

oma kinnistule ehitada. Küll aga saab kinnistu omaniku huviga põrkuvaks kaalukaks huviks

pidada avalikku huvi kaitsta joogivee võtmise kohta veeomaduste halvenemise eest. Selline

avalik huvi kaaluks üles kinnistu omaniku huvi, kui sanitaarkaitseala vähendamine tooks kaasa

olukorra, kus VeeS § 28 lg-s 1 ja §-s 35 nimetatud eesmärkide täitmine satub ohtu.

37. AS Maves töös nr 17056 leiti, et sanitaarkaitseala vähendamine Leerimäe tee 12 kinnistu

(praeguste Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute) juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde

veekvaliteeti, kui Leerimäe tee 12 kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana.

Ülevaatusel ei tuvastatud alal keskkonnaohtlikke objekte, mis võiksid ohustada Ülemiste järve

veehaaret. Sanitaarkaitseala piirimuudatusettepaneku tegemisel on seejuures arvestatud

poolelioleva detailplaneeringuga, s.o kinnistule ehitamisega. Keskkonnaamet lähtus

vaidlustatud otsuse tegemisel AS Maves töös nr 17056 esitatud ettepanekust ja järeldustest ega

viinud läbi sanitaarkaitsealale võimaliku ehitamise mõjude põhjalikumat analüüsi.

Ringkonnakohus märgib, et kaebajad ei ole täpsustanud, milliseid ohtusid elamu ehitamine

veehaardele võib kujutada ning mida oleks vastustaja pidanud otsuse tegemisel analüüsima. 38.

Kolmandad isikud on esitanud Keskkonnalahendused OÜ koostatud eksperthinnangu, milles

uuritakse Ülemiste järve sanitaarkaitseala vähendamisest tulenevat mõju veekvaliteedi

seisundile (IV kd, tl 119-124p). Ekspert on hinnanud planeeritava ühepereelamu potentsiaalset

keskkonnamõju eeldusel, et toimub kanalisatsiooniavarii, mille tulemusena võib majapidamises

tekkinud reovesi kanduda Ülemiste järve vette. Eksperthinnangu kohaselt on sellise juhtumi

korral 24 tunni jooksul tekkida võiv reostus umbes 1000 korda väiksem kui iga päev veehaarde

sissevoolust tingituna paratamatult järve lisanduv orgaanika ja toitainete hulk, mistõttu on

ühepereelamu mõju Ülemiste veekvaliteedile olematu. Seejuures on 24 tundi kestva

kanalisatsiooniavarii puhul tegemist üksnes teoreetilise sündmusega, mis ei pruugi kunagi

realiseeruda, ning kui see ka peaks juhtuma, siis kaitseb järve olemasolev sanitaarkaitseala.

Eksperdi järeldus on usutav ning üksnes asjaolu, et ekspertiisi on tellinud SS ja TT, ei anna

põhjust kahelda eksperdi erapooletuses. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaksid

AS Maves ja Keskkonnalahendused OÜ hinnangud konkreetses asukohas sanitaarkaitseala

vähendamise mõjude kohta. Samuti tuleb arvestada, et detailplaneeringuga kavandatav

ehitusala jääb väljapoole 2009. aasta projekti alusel määratud sanitaarkaitseala (V kd, tl 189).

Ehitusala jääks sanitaarkaitsealasse vaid kaebajate versiooni puhul. Samas ka juhul, kui lähtuda

kaldateeni ulatuvast veepiirist, mille puhul jääks hoonestusala sellest vähemalt 60 m kaugusele,

ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks kavandatava elamu mõju oluliselt erinema

eksperthinnangus toodust. Kuna oli ettenähtav, et ühe kinnistu juures sanitaarkaitseala

vähendamine järve seisundit sisuliselt ei mõjuta, ei olnud Keskkonnaametil ka kohustust enne

otsuse tegemist sellega kaasnevat mõju täiendavalt hinnata.

3-17-1613

19(20)

39. Kaebajate viidatud Euroopa Kohtu 01.07.2015 otsus asjas nr C-461/13 ei lükka

eeltoodud järeldust ümber, vaid pigem toetab seda. Selles otsuses leidis Euroopa Kohus, et

direktiivi

2000/60 art 4 lg 1 punkti a alapunkte i–iii tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad keelduma

– juhul kui ei ole kehtestatud erandit – kiitmast heaks konkreetset projekti, kui see võib

halvendada pinnaveekogu seisundit või ohustada pinnavee hea seisundi või pinnavee hea

ökoloogilise potentsiaali ja hea keemilise seisundi saavutamist direktiivis ette nähtud ajal (p

51). Pinnaveekogu „seisundi halvenemisega” direktiivi 2000/60 art 4 lg 1 punkti a alapunkti i

tähenduses on tegemist niipea, kui vähemalt üks kvaliteedielement direktiivi V lisa tähenduses

langeb klassi võrra allapoole, isegi kui see langus ei too kokkuvõttes kaasa kogu pinnaveekogu

madalamat klassifitseerimist (p 69). Ringkonnakohus ei pea asjas esitatud tõendite põhjal

eluliselt usutavaks, et sanitaarkaitseala piiri nihutamine 2011. aastal rajatud piirdeaiani, mis

annab kavandatava elamu asukoha määramisel mõnevõrra suurema mänguruumi, võiks

põhjustada Ülemiste järve seisundi halvenemise ehk takistaks riigil täitmast veekogu seisundi

parandamise kohustust (VeeS § 35). Samuti pole põhjust arvata, et elamu rajamisega kaasneks

suurem koormus veepuhastusjaamale. Veehaarde kaitset saab veepiirile lähemal kui 90 m

tagada ka üldiste veekaitsenõuete järgimise ja keskkonda mõjutavate tegevuste eelneva

kooskõlastuse nõude kaudu.

40. Eelneva põhjal ei ole alust vastustajale ette heita eksimist seaduse kohaldamisel ja

kaalutlusõiguse teostamisel. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja selle tühistamiseks

puudub alus. Kuna sanitaarkaitseala vähendamine oli lubatav ja põhjendatud, ei oleks alust

rahuldada MTÜ Eesti Roheline Liikumine kohustamisnõuet. Ringkonnakohus keeldub seetõttu

kaebuse muutmise vastuvõtmisest.

41. Seoses MTÜ Eesti Roheline Liikumine kartusega, et vaidlustatud otsus tekitab

pretsedendi, mille tulemusel võidakse mujalgi asuda taotlema sanitaarkaitseala vähendamist,

märgib ringkonnakohus

järgmist.

Tallinna

linna üldplaneeringu

järgi

(maakasutusplaan:

https://www.tallinn.ee/est/ehitus/g6597s45141)

ümbritsevad

Ülemiste järve vahetult peamiselt mets ja looduslikud haljasalad, mida muust asustusest

eraldavad suures ulatuses maanteed. Kaebaja ei ole nimetanud järvele lähemal kui 90 m

paiknevaid elamumaa sihtotstarbega kinnistuid peale nende, mis on nimetatud AS Maves töö

nr 7003 p-s 5.10, kus võiks reaalselt tekkida praegusega sarnane olukord. Ülemiste järve vahetu

ümbrus jääb Tallinna linna piiresse ning Tallinna linna üldplaneering ei näe ette elamuarendust

järveäärsetele looduslikele aladele. Samuti pole kaebaja täpsustanud, milliste teiste veekogude

ääres võidakse hakata VeeS § 28 lg 52 alusel elamualade laiendamiseks ulatuslikult

sanitaarkaitseala vähendama. Praeguses asjas on selgelt tegemist erandliku olukorraga.

42. Kaebajad on halduskohtule ette heitnud ringkonnakohtu 01.02.2018 määrusele

tuginemist, milles lahendati esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimust haldusasjas nr 3-17-

2788. Ringkonnakohus möönab, et teises kohtuasjas tehtud määrusest, milles pole

kohtuotsusele esitatavatele nõuetele sarnase põhjalikkusega hinnatud praeguses asjas esitatud

väiteid ja tõendeid, ei ole põhjust teha kaugeleulatuvaid järeldusi praeguse asja lahenduse

suhtes. Samas ei ole sellele ringkonnakohtu määrusele tuginemine viinud halduskohut

kokkuvõttes ebaõige otsuse tegemiseni.

43. Ringkonnakohus leiab eelneva põhjal, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja

tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

3-17-1613

20(20)

Menetluskulud

44. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebajate apellatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele, jäävad menetluskulud kaebajate kanda.

Vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud.

SS ja TT taotlevad apellatsiooniastmes AA-lt 1026 euro ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine

3256 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist.

Ringkonnakohtu hinnangul on AA apellatsioonkaebusega seotud kulud vajalikud ja

põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Århusi konventsioonist ei tulene nõuet,

et kohtuvaidluse kaotamise korral tuleks keskkonnaorganisatsioon kohtukulude kandmisest

täielikult vabastada. See ei oleks kolmandate isikute suhtes õiglane. Asjaolu, et SS ja TT on

oma teadmiste poolest võimelised end ise kohtumenetluses esindama, ei võta neilt õigust

kasutada kohtumenetluses esindajat ning nõuda vastaspoolelt põhjendatud ulatuses

õigusabikulude väljamõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei tohiks menetluskulud

kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes (HKMS § 109 lg 6;

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-84-15, p 31). Halduskohtus taotlesid SS ja TT MTÜ-lt Eesti

Roheline Liikumine 3295,68 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist, mida halduskohus

vähendas 1647,84 eurole. Ringkonnakohus märgib, et suur osa kolmandate isikute

õigusabikulust (2484 eurot) puudutab MTÜ Eesti Roheline Liikumine poolt esitatud esialgsele

õiguskaitsele ja sellele järgnenud määruskaebusele vastamist ning täiendavate vastuväidete

koostamist. Kuna Riigikohus rahuldas MTÜ Eesti Roheline Liikumine määruskaebuse ja

kohaldas esialgset õiguskaitset, siis tuleb esialgse õiguskaitse ja määruskaebuse menetlemisega

seotud kulud (1008 eurot) jätta kolmandate isikute endi kanda. Täiendavate vastuväidete

koostamise kulud (1476 eurot) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult suured. Samuti

nõustub ringkonnakohus MTÜ-ga Eesti Roheline Liikumine, et kuna 26.11.2018 täiendav

seisukoht esitati HKMS § 51 lg-s 3 sätestatud tähtaega oluliselt rikkudes, ei ole põhjendatud

vastava kulu väljamõistmine kaebajalt. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus SS ja TT MTÜ Eesti

Roheline Liikumine apellatsioonkaebusega seotud põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks

774 eurot.

Eelneva põhjal mõistab ringkonnakohus AA-lt SS ja TT apellatsiooniastme menetluskulude

katteks 1026 eurot ning MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine 774 eurot. Muus osas jäävad

menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)