1-18-5593/35 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-5593

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.detsember 2018.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-5593 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Meelika Aava

ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekret

är

Elina Huobolainen Kohtuasi H.P süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13. novembri 2018

.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava H.P kaitsja Merike Roosileht

P r rokurö Ülle Jaanhold

Süüdistatav

H.P , ik XXX, elukoht X , Eesti XX

Vabariigi kodakondsus, XXX, emakeel eesti keel, töökoht X

XX Kaitsja Merike Roosileht

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 13. novembri 2018.a kohtuotsus H.P suhtes muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu kohtuotsusega menetluses tunnistati H.P 121 lg 2 üld süüdi KarS § p 2, 3 1 aasta. H.P

järgi ja mõisteti karistuseks vangistus tunnistati süüdi KarS § 120

2(10)

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti 5

liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Kohaldati KarS § 73 lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta 6

kuud. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv.

2. H.P-le , et augusti keskel 2017 kella 05 paiku X

oli süüdistus esitatud selle XX majas lõi abikaasat korduvalt kõvade kaantega raamatuga pea kaitseks pandud käsivarte XX pihta, põhjustades füüsilist valu. Samuti tema 23.09.2017 kella 10 paiku X

korduvalt panniga pea XX majas lõi abikaasat XX kaitseks pandud käsivarte pihta, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomid.

Samuti tema 27.09.2017 kella 17 paiku XXX majas viskas abikaasat arvutitooliga, XX

tabades

korduvalt arvutitooliga XX kõhu ja rinna piirkonda; seejärel H.P lõi XX

vastu pea kaitsmiseks ette pandud käsi. Oma tegevusega põhjustas H.P XX-le füüsilist valu ja tervisekahjutusi hematoomi vasakul õlavarrel ja parema rinna all. -

Oma tegevusega H.P pani toime kehalise väärkohtlemise, s.o teise inimese tervise

kahjustamise, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.1 H.P-le , et tema oli süüdistus esitatud selles alates augusti lõpust 2017 kuni

02.01.2018 korduvalt, keskmiselt majas

kaks kuni kolm korda nädalas, ähvardas XXX XX

kõri läbi lõigata, silmad peast välja torgata ja teda ära tappa, kusjuures XX-l oli alust karta ähvarduste täideviimist, sest Uramas H.P käitus agressiivselt ja oli korduvalt kasutanud

XX suhtes vägivalda.

Oma tegevusega H.P pani toime tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega

ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni a H.P kaitsja Merike süüdistatav Roosileht. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdimõistmises KarS § a kaitsja H.P 120 lg 1, § 121 lg 2 p järgi ja õigeksmõistva otsuse 2, 3 tegemist.

3.1 H.P ei tegudes ja on seisukohal, et tunnista oma süüd kuri ütlustega ei ole

tõendatud tema süü üüdistus põhineb ütlustel. ütlused väidetava . S

vaid kannatanu

XX XX kehalise väärkohtlemise kohta ei ole eluliselt usutavad, sest füüsilise valu tekitamisel oli tal

võimalus pöörduda tekitatud kehaliste vigastuste fikseerimiseks erakorralise meditsiini või

perearsti poole, mida ta aga ei teinud kahel esimesel korral. Kolmandal korral fikseeris

väidetavad vigastused pereõe juures, kes fikseeris hematoomid vasakul õlavarrel ja parema rinna all.

3.2 K on iseenesest vastuolulised. on, et kui annatanu ütlused ja fikseeritud vigastused Küsitav

tool tabas kõhu ja rinna piirkonda, kuidas siis said selle tagajärjel tekkida hematoomid vasakul õlavarrel. Vastuolulised on kannatanu enda ütlused tunnistaja ütlustega. XX QQ QQ on tunnistajana öelnud, et süüdistatav (tema isa) lõi ema 10 x rusikaga õla piirkonda ja hiljem olid sinikad. Kuid kannatanu ise pole kordagi öelnud, et süüdistatav on teda rusikaga löönud.

Tunnistaja

QQ kinnitas kohtus, et isa on löönud tema ema rusikaga ja raamatuga ning kinnitanud, et pann ei tabanud ema, vaid isa lõi panniga vastu pliiti. Tulenevalt eeltoodust ei

saa tunnistaja

QQ ütlusi arvesse võtta, kuivõrd on andnud vastuolulisi ütlusi ja seega pole need usaldusväärsed. ütlused ei ole usaldusväärsed ega vasta tegelikkusele. Ka

XX

3(10) 3.3 Väidetav füüsilise valu tekitamine süüdistatava H.P poolt tugineb vaid kannatanu

enda ütlustele ja süüdistatava ning kannatanu ühise poja – ütlustele, kes on vaimse

QQ

puudega isik ja kes on oma ema poolt mõjutatav. Ka kannatanu on ise 01.02.2018.a. XX

toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et nende poeg on sünnitrauma tagajärjel QQ

vaimupuudega. saanud eeltoodud asjaoludest teada ema Süüdistatava seisukohalt on QQ vahendusel. Seega ei ole

QQ kui tunnistaja ütlused tõendiks KrMS § 66 lg 2¹ alusel, kuna ta

on saanud nendest asjaoludest teadlikuks oma ema vahendusel. Tegemist on

mitteusaldusväärsete tõenditega, millega ei saa arvestada antud kriminaalasjas otsuse tegemisel ja süüdistuse esitamisel.

3.4 Mis aga puudutab pereõe poolt fikseeritud vigastusi, siis 01.02.2018.a. perearsti tõendiga ei ole tõendatud, et need vigastused on põhjustatud süüdistatava H.P poolt. OÜ S dr MP poolt 01.02.2018 väljaantud tõendiga ei ole vähimalgi määral tõendatud, et 27.09.2017.a. väidetavad hematoomid õlavarrel ja parema rinna all on põhjustatud H.P poolt. XX

Kannatanud

XX on küll väitnud, et need on põhjustatud H.P poolt, kuid see kannatanu väide ei ole leidnud tõendamist.

Nimetatud tõendiga pole tõendatud H.P süü selles, et ta põhjustas kannatanule

27.09.2018.a. tõendis märgitud hematoomid. Nimetatud asjaolude kohta on ka tunnistajate QQ XX , kannatanu

TR

ja pereõe ütlused vastuolulised.

3.5 Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava H.P ütlused usaldusväärsed ainuüksi tema

enda teiste väidete tõttu. Kohus ei ole põhjendanud piisavalt, millest tulenevalt loeb XX ütlused usaldusväärseteks, kuid samas H.P ütlused mitteusaldusväärseteks. Ristküsitluses väidab kannatanu, et käisid Lüübnitsa laadal septembri alguses, kuid tegelikult

oli see 26.08- 28.08.2018.a kui koos puhkasid. See kajastub Facebooki väljavõttes, et 26. augustil 2017 olid H.P ja koos Mehikoormas L XX ämmijärve kaldal. Olemas tõend, et 09. septembril käi kõik koos kolmekesi Saarepiiga kohvikus ja sid Urmas ja X koos pojaga X

tundis end õnnelikuna.

3.6 XX-l oli motiiv H.P suhtes kriminaalasja algatamiseks, et kättemaksta ja soov

vabaneda H.P-st, kuna neil mõlemal on õigus elada ühises elukohas majas, mis on pärandatud H.P ema poolt lastele.

4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja . ja süüdistatav toetasid esitatud apellatsiooni Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata

ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud , ära kohtumenetluse pooled asub alljärgnevale seisukohale.

5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist.

Kohtukolleegium stu apellatsiooni ei nõu järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid

kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis Kaitsja taotleb oma siseveendumuse järgi. maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. ei ole nõus maakohtu Asjaolu, et kaitsja

poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis

4(10)

kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas

kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud

sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet

ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on

p - ). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uu iisavad (t lk 100 pöördel 102 pöördel esti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses juhib tähelepanu ka

nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite

esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr

3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid

järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

5.2 Kohtukol egium leiab, et apellatsioonis toodud le väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. korratakse peamiselt samu väiteid, mida Esitatud apellatsioonis esitati

esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu

ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS

§ 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu and

misega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

6. Apellandi apellatsiooni 121 lg 2 p 2, 3 osas KarS § järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine H.P KarS § 121 lg 2 p järgi on põhjendamatu. 2, 3

Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja

ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate

süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest e ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Maakohus on tuginenud süüdistatava süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o H.P

kannatanu

, sh tunnistaja

, mis toetavad

XX ütlustele ja teistele tõenditele QQ ütlustele XX antud ütlusi.

6.1 Kolleegium peab toodud taotlust tunnistada kannatanu

põhjendamatuks apellatsioonis XX ütlused ebausaldusväärseks.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu

XX kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende

usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetselt kohtueelsel uurimisel antud

ütluste avaldamist, siis pole alust ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist.

5(10)

Maakohtu järeldused tõend ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on i, s.o kannatanu

XX loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega

isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud

XX XX

ütluste usaldusväärsust (lk 101) ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud

ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina Ringkonnakohus nõustub ühtlas . i kannatanu

XX ütlustest

tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

6.2 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu

XX ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna

alust väita ka apellatsioonis toodu. ütlustest ei Apelatsioonis refereeritud kannatanu

XX

tulene, et tema ütlused ei oleks usaldusväärsed. Kaitsja apellatsioonis toodud järeldused kannatanu

XX ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele

kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Nii on kaitsja jätnud tähelepanuta kannatanu ütlused, et tool lendas kahe vahele, siis süüdistatav võttis XX tooli ja lõi teda sellega mitu korda ning tooliga sai pihta kätele, mis olid kaitseks pandud. Käsi

oli sinine sellest, et pärast peksis tooliga (lk 51, 57). Seega ei esine vastuolusid kannatanu ütluste ja fikseeritud vigastuste vahel. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil antud ütlusi

ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Pigem seaks kannatanu ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses.

6.3 Apellant on asunud seisukohale, et kannatanu

XX antud ütlused ei ole usaldusväärsed,

kuna on vastuolus tunnistaja

QQ ütlustega ning seda osas, mis puudutab süüdistatava poolt kannatanu löömist kümme korda, kuigi kannatanu ise ei ole selliseid ütlusi andnud.

Tunnistaja

kannatanu QQ ei ole andnud ütlusi selle kohta, et on näinud süüdistatava poolt löömist kümme ko on kinnitanud, et tülide käigus on süüdistatav peksnud kannatanut rda, vaid

ning peksis rusikaga, raamatuga, tooliga (lk 60). Tunnistaja kinnitab, et tool lendas ja siis

võttis niimoodi ja siis rusikaga peksis, ka köögis peksis praepanniga. Seejuures ei vasta

apellatsioonis toodu tõele, et tunnistaja on kinnitanud, et pann ei tabanud kannatanut.

Tunnistaja vastates kaitsja küsimusele: „Kas pann tabas ema?“, on vastanud, et: „Ei, vastu pliiti. Ainult käed tabasid pärast.“ lk 63 pöördel). (

Arvestades tunnista kinnitanud tav on kannatanut ja ütluste sisu on tunnistaja , et süüdista

peksnud ning K toonud ära ka juhtumid mida on näinud. Kaitsja küsimusele. „ uidas isa lõi

ema tooliga ja kuhu , on tunnistaja vastanud, et ?“ : „Käe, see lendas vastu kätt ja siis peksis rusikaga T ja kui veel koolis .“ unnistaja kinnitas, et ka varasemalt on isa ema rusikaga löönud

käis on kasutanud vägivalda (lk 61 pöörde, 62 pöörde

l). Tunnistaja on kinnitanud ristküsitlusel, et seisis samas toas kui ema ütles lõpeta ära, lõpeta ära, pane tool tagasi ning tunnistaja kinnitas, et pärast tooliga löömist märkas käel, õlavarrel sinikaid.

Apellant viitab apellatsioonis asjaoludele, mille kohta on tunnistaja andnud ütlusi väga

üldiselt ning mille kohta teisesküsitluses ei ole täpsustavaid küsimusi esitatud. Apellant ei

täpsustanud ristküsitlusel, mis tähendas tunnistaja öeldu, siis peksis rusikaga, kuna

küsimusele mitu korda rusikaga lõi, on tunnistaja andnud ütlusi, et ta kuud ei oska öelda. Tunnistaja ütlustest võib teha järelduse, et ka eelnevalt on tarvitanud süüdistatav kannatanu

suhtes vägivalda, kuid kuna süüdistus on esitatud vaid löömises korduvalt kõvade kaantega

raamatuga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, löömises korduvalt panniga pea kaitseks pandud käsivarte pihta ning tanu viskamises ja löömises vastu tooliga kanna pea kaitsmiseks ette ning sellist tegevu suhtes tunnistaja ka pandud käte pihta st süüdistatava poolt kannatanu kinnitab, siis ei ole tunnistaja ütlused vastuolus kannatanu ütlustega. Seega ei ole välistatud, et

6(10) tunnistaja , andis ütlusi sündmuste kohta milles süüdistust ei ole esitatud. Jättes täpsustamata

millal väidetavalt kannatanut rusikaga löödi, siis apellatsioonis välja toodud ei osuta

tunnistaja ütlused kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

6.4 Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistaja

kardinaalseid XX QQ ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla

nende ütluste usaldusväärsust. Pigem seaks kannatanu ja tunnistaja ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema

nende ütluste õigsuses. Kannatanu ja tunnistaja ütluste hindamisel (löökide tabamise os

as)

tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul

oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana.

Eeltoodud apel ei osuta põhjustel leiab kolleegium, et latsioonis välja toodud asjaolud

kannatanu

ega kujuta XX kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste ebausaldusväärsusele endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

6.5 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistaja

olleegium QQ ütlused ei ole usaldusväärsed. K

peab kaitsja apellatsioonis toodut, et kuna tunnistaja põhjendamatuks on sünnitrauma

tagajärjel vaimse puudega isik, siis ei saa tema ütlusi arvestada. Asjaolu, et tunnistajal on

sünnitrauma tagajärjel ei tähen mingisugune vaimne puue da seda, et tunnistaja ei oleks

võimeline andma toimunu kohta ütlusi ja ei saanud toimunust adekvaatselt aru. Puuduvad

igasugused tõendid selle kohta, et tunnistaja ei olnud adekvaatne ja kontaktne ning ei mäletaks toimunud asjaolusid või tema puue oleks sedavõrd sügav, et tema arusaamisvõime

oleks tugevalt pärsitud puude tõttu võimeline asjadest . Kaitsja seisukoht, et ei ole tunnistaja

saama aru, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis.

6.6 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et maakohtul ei olnud alus tugineda n-ö vahendliku tunnistaja ütlustele nagu on ütlused märgib kohtukolleegium järgmist. QQ

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja

füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium

oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud enamasti nähtud või kuuldud. -

Arvestades tunnistaja

te sisu ei ole tegemist nes oleks QQ ütlus ö vahendliku tunnistajaga, k

saanud asjaoludest teada kannatanu vahendusel nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid

tunnistajad

on QQ on üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta isiklikult toimunud sündmuste

kohta Seega kaitsja sellekohane etteheide apellatsioonis on tajunud, st näinud või kuulnud.

asjakohatu. Seejuures tuleb kolleegiumil märkida, et tunnistaja ütlusi on võimalik QQ kasutada nii tõendina teatud asjaolude suhtes ta on tajunud, st näinud või kuulnud, kui , mida ka lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) kannatanu

XX antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Nii kannatanu kui tunnistajate

ütlused osutavad üheselt süüdistatava tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos.

6.7 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kannatanu ei XX pöördunud kahel korral (kui süüdistuse kohaselt lõi süüdistatav kannatanut raamatuga ja panniga) arstide poole. Asjaolu, et

7(10) kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et sellised süüdistatava tegevused tekitas talle valu ja ühel korral ka tervisekahjustuse.

Kohtukolleegium peab ehtud etteheidet, et kriminaalasjas põhjendamatuks apellatsioonis t

puudub perearsti tõend, mis kinnitaks, e vasakul õlavarrel ja t kannatanul esinev hematoom parema rinna all on saadud H.P tegevuse tagajärjel vaidlusaluse sündmuse ajal. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta asjaolu, et perearsti või õe pädevuses ei ole anda arvamust

isiku kohta, kes võis tekitada vigastused, vaid perearsti pädevuses on fikseerida tekitatud

vigastused, mistõttu on selles osas apellatsioon ainetu. Kolleegium peab vajalikuks veel

märkida, et perearst ei tee järeldusi tervisekahjustuse laadi ja vanuse ning tervisekahjustuse tekitamise viisi või vahendi kohta, vaid antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse. Samas on ekspertiisiakt st. vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelu

6.8 Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel

koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käesolevas asjas on prokuratuur leidnud, et

tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. jaolu, et As kannatanu ei pidanud vajalikus minna fikseerima tervisekahjustust arsti juurde (kahel korral)

või koheselt ei nõudnud peale tervisekahjustuste fikseerimist väljastada selle kohta tõendit

(viimasel korral), ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Lisaks juhib kolleegium kaitsja ka asjaolule, et KarS tähelepanu § 121 järgi on teise inimese

tervise kahjustamise kõrval karistatav valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega ka

täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu juba teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust.

7. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava H.P ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses

nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et

tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja,

kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole süüdistatava H.P ütluste ebausaldusväärseks

tunnistamist piisavalt põhjendanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea

süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk on põhjendanud miks ta hindab omavahel 101) ning

tõendamisesemesse kuuluvate asjao ü lude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistaja tlused

kogumis H.P

usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest.

Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite

kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et

otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas

puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava H.P versiooni toimunust. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.

8. KarS § 121 lg s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv - -

aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte

alternatiivset tegu tervise k – ahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu.

Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise

funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes

avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on

8(10) vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise

korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista

kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut.

Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p

16; 3-1-1-50-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või

piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle

järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena

objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

8.2 Kolleegium asub seisukohale, et H.P täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu.

Süüdistataval oli kannatanuga kolmel korral füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu

XX ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu iga kord

füüsilist valu. Samuti põhjustas H.P oma tegevusega XX-le ka kahel korral tervisekahjustuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks

on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et H.P

tegusid ei saa käsitleda keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, vaid sellise

tegevusega kaasnes tüüpilise tagajärjena valu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik asjaolud kogumis annavad aluse jaatada valu tekitamist.

8.3 Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu

tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistusaktis kirjeldatud süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas

kannatanule valu. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas süüdistuses märgitud kõikidel kordadel bagatellkäitumise piiri. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et käitumine on õig H.P esti kvalifitseeritud Ka . rS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi

9. Kol kaitsja apellatsioonis H.P leegium ei nõustu tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § järgi on põhjendamatu. 120 lg 1

KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab

ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS §

120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas

praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-7-07 p 13, 3-1-1-57-11, p 9.1).

9(10)

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus

põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema

enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas

objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS §

120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast

muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

9.2 Maakohus võttis õigustatult ähvardused H.P teo kvalifitseerimisel aluseks , mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas ( pöördel t lk 102 ). Kolleegium nõustub maakohtuga, et ärritunud ja karjuvalt lausutud H.P olek, mis oli

sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis kolleegiumi arvates see, et H.P on

korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda Seejuures ei ole tähtis, kas kannatanu suhtes. süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte ning KarS § 120 lg 1 kohaldamisel ei ole ka tähtsust sellistel asjaoludel, kas süüdistataval oli olemas ründevahend

või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-7-07 ja 3-1-1-11-00 tooduga. seda, et see halvaks Ka ei eelda ähvardamine

kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. rkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks hakanud hirmu tundma, n- Tuleb mä ö

kõri läbi lõikamisest, silmade peast välja torkamisel, tapmisest või

tervise kahjustamisest,

tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on

karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu

suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid õnnestus antud juhul see ka ia, kuna lõpule vi kannatanu hakkas kartma. eelnev ja Seega nähtub, et süüdistatava vägivaldsus, ärritunud oleks konkreetne andis kannatanule -le objektiivse aluse oma elu ja tervise sõnakasutus XX pärast

kartma hakata,

mater H.P mistõttu kohaldas maakohus õigesti iaalõigust süüditunnistamisel KarS § 120 järgi.

10. Väide, et süüdistus kättemaksuks ja soovist

ed on fabritseeritud kannatanu poolt XX vabaneda H.P-st, k

una saaks elada ühises elukohas majas, mis on pärandatud lastele,

on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik

millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn

põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1- 77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 3 tähenduses) 7 lg

peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka

kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku

süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see,

et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud

10(10)

tõendikogumiga. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (lk 101) ja järeldusega, et

selline kaitseversioon tõendamist käesolevas asjas ei haaku esitatud leidnud ei ole ning

kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

11. Kaitsja ei nõustunud apellatsioonis menetluskulude väljamõistmisega, kuid mingeid argumente kaitsja apellatsioonis menetluskulude osas ei ole esitanud.

Kolleegium asub seisukohale, et kuna H.P süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1 järgi, siis on põhjendatud ka

välja mõistetud menetluskulud.

12. Mõistetud karistust on põhjendanud pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus

süüdlasele mõistetavat kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei vangistust

tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse

tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu

otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.

13. Eeltoodu alusel ja 337 lg 1 p 1

juhindudes KrMS § ; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 13. novembri 2018.a otsuse H.P suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/