4-18-4628/10 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2018. a, Tallinn

Väärteoasja number 4-18-4628

Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10. septembri 2018. a otsus, millega tunnistati B.H süüdi LS § 242 lg 1 ja § 227

lg 4 järgi ning mõisteti talle karistuseks arest, mis asendati üldkasuliku tööga Apellatsiooni esitaja

Asja läbivaatamise viis

Kohtuväline menetleja ja Piirivalveameti Põhja Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja komissar Enel Kuiv (epost ), apellatsioon ppa@politsei.ee Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta otsus muutmata ja kohtuvälise menetleja Harju Maakohtu 10. septembr 2018. a i esitatud apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt 08.09.2018. a koostatud väärteoprotokoll nr 2317,18,00,6963 kohaselt juhtis B.H 08.09.2018. a kell 18:43 Harju maakonnas, Saku vallas, Tallinn-Rapla-Türi mnt 15. km mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 185 6 km/h. Ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 89 km/h. +-

Kontrollijale esitamiseks ei olnud kaasas juhilu i. Eiras ba ega isikut tõendavat dokument teekattemärgise nr 915 (eraldussaar) nõudeid ja ületas möödasõidu alustamiseks pideva joone. Seega rikkus B.H LS § 15 lg 1 p 1, § 38 lg 2, § 88 lg 1 ning MKM 22.02.2011 nr 12 § 25 lg 6 p 1 („märgis 915 eraldab suunavööndeid“) nõudeid ning pani sellega toime LS § 242 lg 1 ja § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

MAAKOHTU OTSUS

2. Harju Maakohus tunnistas 10.09.2018. a otsusega B.H 242 lg 1 ja süüdi LS § § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ning mõistis põhikaristuseks 15 talle päeva aresti. KarS § 68 lg 2 kohaselt arvas kinnipidamise aja karistusaja hulka, kandmisele jäävaks loeti 14 päeva aresti. KarS § 69 lg 1 alusel asendas maakohus mõistetud ärakandmata

aresti üldkasuliku tööga 14 tunni ulatuses, mille tegemise tähtajaks määras 2 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg 4 alusel määrati B.H üldkasuliku töö tegemise ajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Maakohus tuvastas, et B.H rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise üle 60 kilomeetri tunnis. Juhtides 08.09.2018 kell 18:43 mootorratast BMW S 10 xxxx 00 R reg.märgiga asulavälisel teel, jättes kontrollijale esitamata juhiloa või isikut tõendavat dokumendi, kuna tal ei olnud neid kaasas, rikkus B.H LS § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid. Eirates ka teekattemärgise nr 915 "Eraldussaar" nõudeid ja ületades

möödasõidu alustamiseks pideva joone, rikkus B.H ka MKM 22.02.2011 määruse nr 12 § 25 lg 6 p 1 nõudeid. Sellise tegevusega pani B.H toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise.

Maakohtu hinnangul pani B.H rikkumised toime tahtlikult. On selge, et kiiruse ületamisel mitte vähem kui 89 km/h saab mootorsõidukijuht aru, et rikub seadusega kehtestatud

kiiruse piirangut. Samuti ei saanud B.H-le jääda tähelepanuta, et ta eiras mootorsõidukit juhtides teekattemärgist ning ületas möödasõidu alustamisel pideva joone. Isik, asudes mootorsõidukit juhtima, peab muuhulgas veenduma ka seaduses nõutava dokumendi

kaasasolekus. Järelikult mootorsõiduki j , B.H uhina, kellel on nii A kui ka B

kategooria juhtimisõigus, pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. käitumine LS Seega sisaldab B.H § 242 lg 1 ja § 227 lg 4 sätestatud väärteokoosseise ja tema teod on õigusvastased. B.H

käitumine oli süüline, ta tegutses tahtlikult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Isiku süüküsimuse hindamisel ei tuvastanud maakohus raskendavaid asjaolusid, kergendavaks

asjaoluks on pu

htsüdamlik kahetsus. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on B.H kehtiv väärteokaristus 14.07.2 07.08.2018 karistati teda LS § 018 aset leidnud rikkumise eest. 227 lg 3 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot, otsus jõustus 29.08.2018, karistus on täidetud 27.08.2018. a. LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Seega on maakohtu hinnangul

õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et isik, keda on alles hiljuti karistatud samuti kiiruse ületamise eest, ei ole teinud enda käitumisest vajalikke järeldusi. Usutavaks pidas maakohus ka kohtuvälise menetleja väidet, et praeguse kiiruse ületamise tagajärjed oleksid võinud olla väga rasked. Maakohtu hinnangul näitab B.H viimase aja liiklusnorme eirav käitumine, et B.H suhtumine õiguskorda on üleolev ning enda käitumisega on ta ohuks nii endale

kui kaasliiklejatele. Jätkates liikluses kehtivate normide eiramist isegi pärast seda, kui tema

õigusvastasele käitumisele on alles hiljuti tähelepanu juhitud ning teda on ka väärteokorras

karistatud, puudub maakohtul alus uskuda, et B.H oleks enda varasematest

rikkumistest mingeid järeldusi teinud ning teda oleks võimalik taaskord mõjutada üksnes kergemaliigilise karistuse rahatrahviga. –

Kuna eelnimetatud mõlema väärteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid ajalisruumilises tihedas seoses ning kantud ühtsest tahtlusest, tuleb LS § 242 lg 1 ja LS § 227 lg 4 järgi karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg 1. Tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu, sellisel juhul mõistetakse karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 227 lg 4 sanktsioon annab võimaluse karistada isikut ka

arestiga. B.H kohus tema poolt toime pandud süü suuruse arvestamisel lähtus maa rikkumise tõsidusest – ületades suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 89 km/h ning

eirates teekattemärgise nõudeid ning seda õhtusel ajal (kell 18:43), mil liiklustihedust ei saa pidada väikeseks, seadis B.H ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Isik, kes

vajutab mõtlematult ja kontrollimatult mootorsõiduki gaasipedaali, ei pruugi hoomata ei

ümbritsevat ega reageerida vajaliku kiirusega võimalikele ohtlikele olukordadele. Liiklusnõuete eiramine näitab ka B.H hoolimatut ja ükskõikset suhtumist ühiskonna jaoks olulistesse väärtustesse. B.H käitumine oli lubamatu ning õiguskorra kaitsmise huvides oli õiguskaitseorganite tõhus sekkumine vajalik. Kõik liiklejad peaksid ennast liikluses

tundma turvaliselt ning teadma, et rikkumised ei jää tähelepanuta ning neile reageeritakse

vajaliku rangusega. Seega on maa - kui eripreventiivsetel kaalutustel kohtu hinnangul nii üld

vaja B.H-le mõista karistuseks arest. Samas ei nõustu

nud maakohus kohtuvälise menetleja ettepanekuga määrata isikule karistuseks arest 20 päeva. Eelkõige arvestas maakohus

karistust kergendava asjaoluna B.H puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendavate asjaolude puudumist. Samuti puudusid maakohtul andmed, et isikule oleks varasemalt aresti

kohaldatud, mistõttu on kohus seisukohal, et aresti kohaldamine keskmises määras on maa piisav, mõjutamaks B.H käitumist ja mõtteviisi õiguskuulekusele. Sellest tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks mõista B.H-le LS § 242 lg 1 ja LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks arest 15 päeva. Kuna isiku kinnipidamise protokolli kohaselt oli B.H kinni peetud 08.09.2018.a kell 18.43, tuleb KarS § 68 lg 2 alusel lugeda 15 päevasest arestist kantud eelnimetatud aeg ning - kandmisele jääks 14 päeva aresti. Kohtuistungil avaldas B.H , andes selleks oma valmisolekut teha üldkasulikku tööd nõusoleku. Maakohus , et antud juhul on võimalik asendada mõistetud arest üldkasuliku leidis

tööga, s.o 14 tundi (ühele päevale arestile vastab üks tund üldkasulikku tööd). Maakohtu hinnangul võib ka üldkasulik töö sundida B.H enda õigusvastast käitumist tõsiselt analüüsima ning mõjutada edaspidi käituma seaduskuulekalt. Karistusregistrist nähtub, et rahatrahv, mis mõisteti isikule kohtuvälise menetleja poolt eelmise rikkumise eest, on täidetud juba enne lahendi jõustumist. Kuigi tegemist on kustumata karistusega, näitab trahvi tasumine isiku tahet enda rikkumine heastada, samuti motiveeritust talle määratud kohustusi täita.

Nimetatu omakorda loob aluse uskuda, et isik on enda käitumises siiras ning edasisele normikohasele tegevusele suunatud, mistõttu saab loota ka üldkasuliku töö korrektset täitmist. Siinjuures arvestas maakohus ka B.H kahetsust toimepandud rikkumise suhtes.

Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole kohtuvälise menetleja seisukoht, et B.H

mõjutamiseks edasistest süütegudest hoiduma, on vaja talle kohaldada lisakaristust, s.o

juhtimisõiguse äravõtmist. Juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei

saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ja tuleb näidata, millistele asjaoludele

tuginevalt on selline oht tuvastatud. B.H näol ei ole tegemist süstemaatilise

liiklussüütegude toimepanijaga, kelle puhul põhikaristuse kohaldamine tulemust ei anna. Tegemist on isikuga, keda on varem küll samaliigilise õigusrikkumise eest karistatud, kuid seda vaid ühel korral. Seega ei ole alust käsitada B.H isikuna, kes rikuks sageli erinevaid

liiklusnõudeid. Kuivõrd B.H on enda süüd tunnistanud ning ta ei ole püüdnud

kohtuvälist menetlejat ega kohut eksitada ei teo toimepanemise tehioludes ega rikkumise

asjaoludes, samuti ei ole B.H otsinud ettekäändeid enda süü vähendamiseks või välistamiseks, võib D. Zidovenko kahetsust pidada siiraks ning maakohtul puudus alus kahelda isiku tahtes jätkata enda osalust liikluses õiguskuuleka isikuna. Üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks piisab mõistetud põhikaristusest, mis on arest ja millest osa on B.H ka reaalselt ära kandnud. Antud juhul ei ole tegemist joobeseisundis sõiduki juhtimisega, ei ole

tegemist süstemaatilise rikkujaga ja väljakujunenud käitumisega ning maakohus arvestas

karistuse mõistmisel isikut ja karistuse määramise tagajärgi. Samuti arvestas B.H

maakohus, et isik on pööranud tähelepanu enda juhtimisõiguse vajalikkusele seoses töökohustuste täitm e aluse kaaluda, millisel määral võib isega. Nimetatu andis maakohtul

juhtimisõigusest ilmajäämine mõjutada isiku igapäevaste tööülesannete täitmist ning seega eluliselt vajaliku sissetuleku tagamist. Kuigi maakohtule ei esitatud andmeid selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmine välistaks isiku tööülesannete täitmise täielikult, on maakohtul alust

uskuda, arvestades kohtule esitatud informatsiooni töö iseloomu kohta (töö eeldab

juhtimisõiguse olemasolu ning töö tegevusala on seotud erinevate piirkondadega), et

juhtimisõigusest ilmajäämine võib seada ohtu tema igapäevaste tööülesannete täitmise, mis

omakorda võib viia majandusliku seisukorra halvenemiseni. Maakohus veendus vahetult

istungil, et isiku kinnipidamine ja arestimajas viibimine praeguses asjas on B.H

käitumist ja mõtteviisi mõjutanud. Seega , et B.H käitumist saab leidis maakohus mõjutada üksnes põhikaristuse määramisega. Pärast kohtulikku arutamist on menetlusalune isik

väga hästi teadlik, et oht nii arestiks kui juhtimisõiguse kaotamiseks on reaalne, maakohtu arvates mõjutab nimetatud asjaolu t käituma isikut edaspidi seaduskuulekal .

APELLATSIOON

3. Maakohtu otsuse vaidlustas leiab, et maakohus on kohtuväline menetleja, kes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 tähenduses, jättes kohaldamata sätte,

mida oleks pidanud kohaldama ning seetõttu palub Harju Maakohtu 10.09.2018. a otsus tühistada ning teha uus otsus, millega menetlusalusele isikule karistuse mõistmisel kohaldada

lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol LS § 227 lg 5 p-i 3 aluseks kaheksaks kuuks.

Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on oma 10.09.2018. a otsuses ebaõigelt jätnud kohaldamata LS § 227 lg 5 p i 3 ning menetlusalusele isikule määratud põhikaristuse tagajärjed - ei ole proportsionaalsed tema poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ilma lisakaristust kohaldamata. Karistuse mõistmisel ei ole maakohus järginud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Määratud karistus ei ole kooskõlas seaduse nõuetega

ning ei ole apellandi hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ega õiglane. Apellant on

seisukohal, et menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud üksnes põhikaristus ei ole

proportsionaalne, maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo raskusastet, väärteo toimepanemise asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning arvestamata on jäetud õiguskorra kaitsmise huvid. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse

eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristus ei täida mitte ainult

süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub

lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Lisakaristuse kohaldamata jätmist on maakohus põhjendanud asjaoludega, et B.H ei

juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, ta ei ole süstemaatiline rikkuja, lisaks on mootorsõiduki juhtimisõigus menetlusalusel isikul vajalik seoses töökohustuste täitmisega ning

eluliselt vajaliku sissetuleku teenimiseks. Maakohtu arvates mõjutab menetlusalust isikut

käituma edaspidi seaduskuulekalt ka üksnes teadmine aresti kandmise ja mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamise võimalusest. Apellant on seisukohal, et maakohtu selline põhjendus on ekslik ning B.H-le süükspandud rikkumiste toimepanemist soosiv. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et B.H, olles läbinud mootorsõiduki juhi koolituse, oli teadlik nii

liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste

rikkumiste eest. Mootorsõiduki juhtimise eest lubatud suurimat sõidukiirust ületades on

juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 227 lg-tes 2-5.

B.H oli võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaas

nevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta. Apellant peab oluliseks ära märkida, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule

järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1- 6-17 p 17 asunud seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse ära võtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. KarS § 50 lg 2 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Apellant peab oluliseks juhtida kolleegiumi tähelepanu asjaolule, et B.H, teades, et teda on vähem kui kaks kuud

varem toimepandud enamohtliku (LS § 227 lg 3) liiklusalase väärteo eest karistatud rahatrahviga, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Apellant leiab, et liiklusreegli nõuete jätkuva eiramisega väljendab menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist

kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. B.H peab

tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama, mis on lubatud ja mis mitte.

Rikkudes teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab menetlusalune isik ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Õiguskatseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab

suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud

eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada

üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks

õigushüveks on eelkõige inimese elu. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille

kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks niivõrd ohtliku rikkumise toime pannud juhtide,

nagu seda on B.H , võimalikult pikaks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul saab üksnes LS § 227 lg 5 p 3 sätestatuga tagada PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumise.

2018. a aasta septembrikuu seisuga on Eesti teedel ja tänavatel juhtunud enam kui 3155 liiklusõnnetust, milles on vigastada saanud enam kui 1337 ning hukkunud 60 inimest. Selline

suur arv näitab, et leebe karistuspraktika ei vähenda, vaid kasvatab raskete tagajärgedega

liiklusõnnetuste arvu. Apellant on seisukohal, et riik peab andma selge signaali, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja sellega enamohtliku väärteo toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning on riigi poolt rangelt karistatav. Keskmisest rangema karistuse eesmärk on äratada mootorsõiduki juhtide tähelepanu ning kutsuda neid kaasa mõtlema, miks

juhtuvad liiklusõnnetused, milles saavad viga ja hukkuvad süütud inimesed. Kehtivaid liiklusreegleid korduvalt teadlikult ja tahtlikult eirav juht ei hinda ilmselgelt oma suutlikkust kriitilise pilguga, ta on julge ja võtab hetkeemotsioonide ajel liikluses vastu ohtlikke otsuseid. Vaatamata sellele, et B.H käitumises 08.09.2018 oht lõplikult ei realiseerinud ja . a

kõrvalised isikud ning kaasliiklejad vigastada ja nende vara kahjustada ei saanud, tuleb toimepandud süütegu pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks. Juht, kes ei suuda korduvalt kinni

pidada kiiruspiirangu märkidest ning arvestada liikluses osaledes kaasliiklejatega, ei tunne

ilmselgelt piisavalt hästi liiklusreegleid ja on seetõttu mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik.

Apellant on seisukohal, e -tes 2- t seadusandja on liiklusseaduse § 227 lg 5 mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist puudutavate nii põhi kui lisakaristuste alam ja ülemmäärade -

kehtestamisel lähtunud asjaolust, et põhija lisakaristus koostoimes peavad olema

proportsionaalsed isiku süü suurusega. Juhtimisõiguse äravõtmise puhul on tegemist nn

manitsuskaristusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Karistus tuletab ennast pidevalt

süüdlasele meelde ning juhtimiskeelu kestvuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva

situatsiooni kordumisele uute sarnaste süütegude toimepanemisel. Samas täidab lisakaristus

õiguskorrakaitsmise huve, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. B.H-le karistuse mõistmisel on maakohus jätnud kõrvale toimepandud süüteo asjaolud

ja süüdlase isiku. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, mille kohaselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7 ja 3-1-1-122-13 p 10) isiku poolt korduv nõuete rikkumine näitab tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Riigikohtu praktikas on käsitletud korduvuse mõistet korduvalt ja leitud, et korduvus tähendab ka seda, et isik on sama teo toime pannud

vähemalt teist korda. Käesolevas väärteoasjas on tuvastatav, et esineb suur tõenäosus

B.H poolt uue samalaadse väärteo toimepanemiseks. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et väärteoprotokollis tuvastatu kohaselt pani B.H ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) toime kolm väärtegu, s.o. nii mootorsõiduki juhtimise LS § 227 lg 4 mõttes lubatud suurimat sõidukiirust ületades mitte vähem kui 89 km/h, eirates sealjuures teekattemärgise nr 915 „Eraldussaar“ nõudeid kui ka liiklusjärelevalve teostajale kontrollimisel kohustuslike

dokumentide esitamise kohustust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-75-16 asunud seisukohale, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas mõjutas kohtu hinnangut isiku süüle ja sellele vastava karistuse valikut B.H käitumises kolme väärteokoosseisu tuvastamine. Ehkki eelpool viidatud Riigikohtu lahendid

käsitlevad juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimis, on apellant seisukohal, et

praegusel juhul on tegemist samuti eelkirjeldatud olukorraga, kuivõrd lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 89 km/h, on sarnaselt keelatud seisundis mootorsõiduki

juhtimisele enamohtlik õigusri samaliigilise süüteo kkumine. Samuti on B.H toimepanemise eest eelnevalt karistatud. Isikute karistamise peamine eesmärk on süütegude toimepanemise puhul nendepoolse korduva

süüteo toimepanemise ära hoidmine. Apellant on seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristus aresti näol, mis asendati 14 tunni ühiskondlikult kasuliku tööga, ei täida

piisavalt preventiivset eesmärki hoidmaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Üksnes lühiajalise ühiskondlikult kasuliku töö tegemine ei kinnita

menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha talle määratud karistusest vajalikud järeldused. Selline karistus on menetlusalusele isikule üksnes sümboolne. Menetlusalust isikut iseloomustab asjaolu, et varasem LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest määratud karistus, rahatrahv 600 eurot, sai menetlusaluse isiku poolt tasutud 27.08.2018 ja

vaatamata sellele juhtis B.H 08.09.2018 taas mootorsõidukit sellisel kiirusel, millisega pani toime eelmisest rikkumisest veelgi raskema süüteo. Apellant on seisukohal, et

eluliselt ei ole usutav, et isik, kellel on lubatud suurima piirkiirusest kinnipidamisega st

probleeme, teeb kõik endast oleneva, et vältida järjekordse liiklusalase süüteo tahtlikku

toimepanekut. Üksnes karistus lühiajalise ühiksondlikult kasuliku töö näol ei oma piisavalt

preventiivset toimet hoidmaks ära isiku poolse järjekordse enamohtlikku liiklusalase süüteo toimepanemise ja seda üksnes asjaolu tõttu, et ta on teadlik, et järgmisel korral jääks ta suure tõenäosusega mootorsõiduki juhtimisõigusest mõneks ajaks ilma.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

4. 31.10.2018. a esitas kaebusele omapoolse seisukoha menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldamata. B.H ei vaidlusta talle etteheidetavat väärtegu ning on algusest peale tunnistanud ja kahetsenud toimepandut. Õigustust toimepandud teole ei ole, kehtiv õigus ei võimalda lubatud sõidukiirust ületada ka möödasõiduks. B.H on tõepoolest üks kehtiv karistus kiiruse ületamise eest, mis oli samuti mootorrattaga. Tööülesannete täitmisel kasutab B.H autot ning autoga ei ole tal rikkumisi olnud uba 20 aastat. Mootorratas vabaaja – juhistaaži on j veetmise vahendina on paraku toonud talle kaasa probleeme. Politsei resoluutne käitumine, kus B.H viidi otse sündmuskohalt arestimajja, andis talle võimaluse ligi kaks ööpäeva

arestimaja askeetlikes tingimustes järgi mõelda oma elu ja juhtunu üle. See kogemus oli esmakordne ning silmi avav. Muuhulgas ei olnud tal võimalik informeerida ka tööandjat ning ühe päeva puudus ta etteteatamata ja tööülesandeid edasi delegeerimata töölt. See pani proovile B.H usaldusväärsuse nii tööandja kui tööandja äripartnerite silmis. Midagi sellist ei olnud varem juhtunud, et B.H ei täida oma tööülesandeid ja kohustusi tööandja ja koostööpartnerite ees.

Maakohus arutas B.H väärteoasja vahetult, st kuulates B.H üle

kohtuistungil. Seetõttu sai maakohtunik vahetult hinnata isiku kahetsust, tema suhtumist toimepandud teosse ning otsustada, millise sanktsiooni kohaldamine on vajalik. Kohtuvälise

menetleja apellatsioonist ei nähtu põhjendusi ja tõendeid, mida maakohus ei oleks otsuse

tegemisel arvestanud. Kohtuvälise menetleja apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning jätnud kohaldamata karistuse, mida oleks pidanud kohaldama. See ei vasta tõele – karistusseadustik, väärteomenetluse seadustik, liiklusseadus ega ükski teine

seadus ei sätesta sellises olukorras mootorsõiduki juhtimisõiguse kohustuslikku äravõtmist.

Alates 01.11.2017 on seadusandja kohtupraktika suunamiseks ette näinud kaks

liiklusrikkumiste koosseisu, mille korral on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

kohustuslik (miinimummääraga 3 kuud) – nendeks on KarS § 422 lg 2 p 1 (joobeseisundis

tahtlik liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on ettevaatamatusest põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus või surm) ning KarS § 424 lg 2 (joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine korduvalt). B.H käesolev ning eelnevad rikkumised ei olnud kuriteod ning ei olnud

seotud isegi mitte alkoholi piirmäära ületamisega, rääkimata joobeseisundist. Seega on maakohus oma siseveendumuse kohaselt materiaalõigust kohaldanud õigesti ning määranud karistuse sanktsiooni piires. VTMS § 146 lg 2 sätestab apellatsioonimenetluses väärteoasja arutamise piirid ning selleks on

esitatud apellatsioon. Apellatsiooni kohaselt taotleb kohtuväline menetleja ringkonnakohtult

maakohtu otsuse tühistamist seoses maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega

(VTMS § 149 p 1). Kuna materiaalõigust on ei ole maakohus ebaõigesti kohaldanud, siis VTMS § 146 lõikes 2 sätestatud põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik apellatsiooni rahuldada. VTMS

§ 148 p 4 võimaldab kohtuvälise esitada apellatsiooni ka seoses karistuse või muu l menetlejal mõjutusvahendi mittevastavusega väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Paraku ei ole

sellele apellatsioonis viidatud. Nimetatud alus tuleb kohaldamisele olukorras, kus isiku

mõjutamise eesmärgil ehk eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb konkreetse isiku suhtes

kohaldada rangemat karistust. Apellatsioonist nähtuvad juba aastaid politsei poolt argumentidena kasutatavad põhjendused üldisest liiklusohutusest ning liiklusõnnetuste arvust,

kuid

ei nähtu eripreventiivseid põhjendusi. Üksnes üldpreventiivsetel põhjendustel ei ole võimalik ka VTMS § 148 p 4 alusel maakohtu otsust tühistada.

Maakohus leidis, et B.H, kes mitte kunagi varem ei ole viibinud arestimajas ning on

toime pannud var ole em ühe kiiruseületamise mootorrattaga, ei süstemaatiline liiklusnõuete rikkuja, kes on vaja igal juhul ja kõigi mootorsõidukite juhtimiselt kõrvaldada. B.H

kinnipidamisega seoses tuleb tegelikult anda g 1 hinnang ka sellele, kas esines VTMS § 44 l nimetatud kinnipidamise alus. Kaitsja hinnangul alused puudusid, isiku kinnipidamist kohaldati karistusliku šokimeetmena ning lõpuks määratud põhikaristus keskmises määras arestina on

igati adekvaatne ja piisav tleja poolt apellatsioonis karistus. Põhistamata on kohtuvälise mene

esitatud seisukoht, et sanktsiooni keskmises määras määratud arest (kuigi asendatud üldkasuliku tööga) on lühiajaline ning ei ole isikule mõju avaldav.

B.H kaitsja kinnitab, et kohtudes isikuga enne kohtuistungit ning olles suhelnud temaga ka pärast kohtuistungit on D Zinoveno teinud tõsised järeldused . juhtunust. Tegemist ei ole süstemaatilise õiguserikkujaga, vaid korraliku inimesega, kes töötab ja austab õiguskorda.

Kuna tegemist on isikuga, kes mitte kunagi varem ei ole olnud politsei poolt sellisel viisil kinni peetud ning ei ole varem veetnud hetkegi kinnipidamiskambris, on selline šokiteraapia olnud mõjuv. Käesoleva ajani ei ole ta ühtegi uut rikkumist toime pannud ning ei ole mootorrattaga

rohkem sõitnud. B.H on saanud selgelt aru, et maakohtul oli seaduslik alus ka

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseks ning ta ei saa nõuda, et juhtimisõigus talle

säilitatakse. Ta on mõistnud oma tegude lubamatust ning on tänulik, et maakohus ei ole hinnanud teda üksnes rikkumiste arvu või konkreetse kiiruse numbri järgi, vaid ka inimesena.

Kohtuvälise menetleja taotlus arutada väärteoasja kirjalikus menetluses tähendab kaitsja

hinnangul seda, et ükski menetlusalusest isikust tulenev argument ei ole oluline. Tähtis on

üksnes kiiruse number, eelnev karistus ja politsei poolt väidetud ühiskonna ootus, mistõttu

sõltumata sanktsiooninormi piiridest tuleb igal juhul ja automaatselt võtta inimeselt kõigi mootorsõidukite juhtimisõigus ning teha seda üle sanktsiooni keskmise määra, st määrata kaks

karistust, millest mõlemad on sanktsiooni keskmises määras või üle selle. Seejuures ei ole

apellatsioonis viidatud, kust tuleb ühiskondlik ootus just sellise karistuse (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine) igakordselt ja tingimusteta. B.H ja tema kaitsja kinnitasid maakohtu istungil, et mootorrattaga kiiruse ületamised

on tõepoolest ületanud taluvuse piiri ning B.H langetas juba arestimajas viibides otsuse, et mootorratas tuleb maha müüa, et vältida mootorratta võimsusest tulenevat kiusatust hetkelisteks kiirendusteks. Avaldati, et kui üldse võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus, siis

Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-26- - 10 tulenevalt oleks põhjendatud menetlusaluselt isikult A

kategooria mootorsõiduki juhtim sõiguse äravõtmine, et säilitada tema võimalus täita i

tööülesandeid. B.H on ilmne näide sellest, et tegemist ei ole mitte süstemaatilise õigusrikkujaga, vaid tegemist on olukorraga, kus inimene hobisõidukiga ei suuda piire seada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning

apellatsioonile esitatud seisukohaga, leiab, et kohtuotsus o

n seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioon jääb rahuldamata Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste . ga, ei

korda kolleegium neid siinkohal

täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonile vastuseks järgmist.

6. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vaatab asja -st 2 lähtuvalt VTMS § 146 lg läbi

apellatsiooni piirides, st vaid B.H-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise

küsimuses. lust ka määratud põhi määras Seega käsitleb Seejuures ei ole vaid karistuse . kriminaalkolleegium seda, kas käesoleval juhul on põhjendatud tühistada maakohtu otsus ning määrata B.H-le lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks, nagu seda taotleb apellant.

7. Kriminaalkolleegium selgitab, et ei nõustu apellandi väitega justkui oleks maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes, kuivõrd jättis kohaldamata LS § 227 lg 5 p-i 3 olukorras, kus viidatud sätet oleks pidanud kohaldama ning et mootorsõiduki

juhtimise eest lubatud suurimat sõidukiirust ületades on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 227 lg-tes 2-5. Nimelt nagu ka menetlusaluse isiku kaitsja viitab, sätestab LS § 227 lg 5 kohtule võimaluse kohaldada isikule lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmist. See, kas kohus vastavat lisakaristust ka kohaldab, on kohtu

diskr . eval juhul on maakohus leidnud, et tulenevalt etsiooniõigus, mitte kohustus Käesol

B.H isikust ning teo asjaoludest, ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik. süü Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis,

kui on tuvastatav selge materiaalvõi menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse

lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistu -1-1-6-17). Sellist rikkumist kriminaalkolleegium se mõistmise (RKKK 3 käesolevas asjas maakohtu poolt otsuse tegemisel ei tuvasta.

8. Apellant viitab oma kaebuses Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 sedastatule, et juhtimisõiguse äravõtmist ei kohaldata vaid erandjuhtudel ning et KarS § 50 lg 2 näeb ette, et juhtimisõigust ei või ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Sellest

tulenevalt asub

oime kohtuväline menetleja seisukohale, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt t panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta

süüdlast hoiduma õigusrikkumiste märgib toimepanemisest. Ringkonnakohus , et viidatud Riigikohtu lahendi tehiolud erinevad oluliselt käesoleva asja omadest. Nimelt on Riigikohtu lahendis käsitletud olukorda, kus isik on liiklusalaste süütegude eest olnud karistatud 17 korral,

st süstemaatilise rikkujaga. Seejuures lubatud sõidukiirust oli isik ületanud 8 korda ning

karistatud iga kord rahatrahviga. Seega asus Riigikohus seisukohale, et isikule mõistetud karistused ei ole avaldanud loodetud mõju ning rahatrahvi määramine ei ole enam asjakohane.

Käesolevas asjas on menetlusalune isik olnud karistatud varasemalt ühel korral. Seda samaliigilise süüteo eest, st mootorsõidukiga kiiruse ületamise eest ning karistuseks mõisteti talle rahatrahv, mille isik tasus koheselt. Kohtukolleegium leiab, et B.H-le määratud rahatrahv ei ole mõjutanud teda uue süüteo toimepanemisest hoiduma. Järelikult ei täidaks uue

rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki ja see on ennast konkreetse isiku puhul

karistusliigina ammendanud, mistõttu on kohane määrata eelmisest rangem karistus, mida maakohus ka teinud on, määrates isikule karistuseks aresti, mis on asendatud üldkasuliku tööga.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et eeltoodu valguses on arusaamatu apellandi väide, et ohtlikke süütegusid jätkuvalt toime panevalt isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei

kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest.

Kuivõrd maakohus on määranud B.H-le eelnevast karmima karistuse, ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega justkui oleks maakohus määranud järjest kergema karistuse.

9. Apellant märgib kaebuses, et maakohus on jätnud kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning viitab Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt näitab isiku poolt korduv nõuete rikkumine tema allumatust kehtestatud korrale ning muudab tema poolt uue samalaadse

rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks. konnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on Ring

käsitlenud kõiki süüteo toimepanemise ning B.H isikust tulenvaid asjaolusid.

Seejuures on Riigikohus selgitanud, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (RKKK 3-1-1-122-13). Maakohus on asunud seisukohale, et tulenevalt sellest, et B.H on oma tegu algusest peale tunnistanud ning toimepandut kahetsenud, samuti seda, et isik on saanud nö šokivangistuse ning et tema töökohal on tal juhtimisõiguse olemasolu väga vajalik, pole käesoleval juhul B.H-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine

põhjendatud. Ringkonnakohus märgib siinkohal ka seda, et Riigikohus on rõhutanud, et

lisakaristuse mõistmisel lähtuda üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude ei saa

toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest (RKKK 3-1-1-122-13), millele apellant suures osas oma kaebuses tugineb.

10. Asjakohatu on aga kaebuse esitaja etteheide selles, et maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et B.H on toime pannud kolm väärtegu. Maakohtu otsusest on üheselt järgitav milliste tegude eest isik süüdi on mõistetud ning millised on vastavad karistuse määrad ning miks on kokku määratud just selline karistus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta on just sellise karistusmäära valinud ning seda ei ole vajalik käesoleval juhul üle korrata.

11. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus B.H kaitsja poolt avaldatuga, et maakohus on arutanud käesolevat väärteoasja vahetult, saanud seega hinnata isiku kahetsust ja

tema suhtumist toimepandud teosse ning otsustada, millise sanktsiooni kohaldamine on põhjendatud. Esitatud apellatsioonist ei nähtu põhjendusi ega tõendeid, mida maakohus ei oleks

otsuse tegemisel arvestanud. Samuti pole maakohtu otsuses tuvastatav menetlusnormide rikkumisi, mistõttu ei esine alust otsuse tühistamiseks.

12. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.