4-18-5614/12 · 4-18-5614/12 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 12. detsember 2018 Kohtuasja number 4-18-5614 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri taotlus

H.U-le

(isikukood XXX) asenduskaristuse määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 14. novembri 2018. a määrus Määruskaebuse esitaja H.U Teised määruskaebemenetluse pooled Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 14. novembri 2018. a määruse nr 4-18-5614 resolutiivosa

muutmata, kuid muuta kohtumääruse põhiosa, asendades selle leheküljel 3 eel-eelviimises ja viimases lõigus asuvad põhjendused käesoleva määruse punktides 10–13 toodud põhjendustega.

2. Jätta määruskaebus täielikult rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdlase advokaadist kaitsja ning Politsei- ja Piirivalveamet. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 18. detsembri 2013. a otsusega väärteoasjas nr 2315,13,009850 karistati H.U liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 105 trahviühikut summas 420 eurot. Otsus jõustus 14. jaanuaril 2014.

2. H.U ei tasunud rahatrahvi vabatahtlikult, mistõttu kohtutäitur alustas tema suhtes

täitemenetlust nr 195/2014/2995. 18. juunil 2018 koostas kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg 1 alusel täitemenetluse lõpetamise otsuse, kuna Viru Maakohtu 19. aprilli 2018. a määrusega oli välja kuulutatud H.U pankrot.

3. 1. novembril 2018 esitas Põhja prefektuur Viru Maakohtule taotluse rahatrahvi

asendamiseks arestiga. Taotluse kohaselt ei ole H.U rahatrahvi tasunud ning ka kohtutäituril ei ole õnnestunud nõuet täita. Seega on alust arvata, et H.U hoiab karistuse täitmisest kõrvale.

2(4) Vaidlustatud kohtumäärus

4. Viru Maakohus rahuldas 14. novembri 2018. a määrusega Põhja prefektuuri taotluse ja asendas H.U-le Põhja prefektuuri 18. detsembri 2013. a otsusega määratud rahatrahvi 105 trahviühikut summas 420 eurot kümne päeva pikkuse arestiga.

5. Kohus märkis, et kohtuvälise menetleja otsuse tegemisest möödunud aja jooksul ei ole H.U trahvi tasunud. Tal puuduvad selleks vahendid ja realiseerimiseks võimalik vara. H.U suhtes on välja kuulutatud pankrot. Väärteomenetluse seadustikus (VTMS) ja TMS-s sätestatud võimalikud alused rahatrahvi maksmise tähtaja pikendamiseks puuduvad ja pikendamist ei ole ka taotletud. Aresti kohaldamist välistavaid asjaolusid ei ole. Ka ei ole

kohtuvälise menetleja otsuse täitmine aegunud. Karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 4 sätestab, et täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud

nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. Põhja prefektuuri 20. veebruari 2014. a otsus jõustus 13. märtsil 2014. Praegu kannab H.U Harju Maakohtu 27. aprilli

2015. a otsusega mõistetud 3 aasta 11 kuu 24 päeva pikkust vangistust. Eeldatav

vabanemise aeg on 20. aprill 2019. Kinnipeetavate registri andmetel on H.U kinnipidamisasutuses 23. aprillist 2014. Sellest tulenevalt sai reaalne täitmine toimuda ühe kuu. Seega peatus rahatrahvi täitmise aegumine alates H.U vahistamisest 23. aprillil 2014. Kuna H.U karistusaja lõpuni on jäänud 5 kuud, siis on võimalik määrata talle

asenduskaristus. Seega H.U-le Põhja prefektuuri 20. veebruari 2014. a otsusega

määratud tasumata rahatrahv summas 80 eurot ehk 20 trahviühikut tuleb asendada KarS § 72 lg-te 1 ja 2 alusel arestiga 2 päeva. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H.U, kes palub lahendi tühistada, kuna rahatrahvi sissenõue aegus 14. jaanuaril 2018. Täitmise aegumise peatumist ei ole toimunud, kuna nõue oli kogu aeg täitmisel. KarS § 82 lg 4 kohaselt täitmisele pööratud

rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Tartu Ringkonnakohus leiab, et seaduslik ja õige on Viru Maakohtu 14. novembri 2018. a

määruse resolutsioonist selguv kohtu otsustus, mille kohaselt tuleb Põhja prefektuuri

18. detsembri 2013. a otsusega väärteoasjas nr 2315,13,009850 H.U-le määratud rahatrahv 105 trahviühikut summas 420 eurot asendada 10 päeva pikkuse arestiga.

8. Vaatamata sellele, et kohtumääruse resolutsiooni jõudnud otsustus on veatu, on määruse

põhiosa oluliste puudustega. Kohus on lahendi leheküljel 3 eel-eelviimases ja viimases

lõigus käsitlenud mitte väärteoasjaga nr 2315,13,00850 seotud asjaolusid, vaid hoopis väärteoasja nr 2316,14,000527 asjaolusid. Kohtute infosüsteemist saadud andmete kohaselt

karistas Põhja prefektuur 20. veebruaril 2014 väärteoasjas nr 2316,14,000527 tehtud otsusega H.U narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut summas 80 eurot. See otsus jõustus 13. märtsil 2014. 14. novembril 2018 koostas Viru Maakohus ka selles väärteoasjas määruse

(kohtuasi nr 4-18-5613), rahuldades Põhja prefektuuri taotluse asendada rahatrahv

20 trahviühikut arestiga. Võrreldes maakohtu poolt väärteoasjades nr 4-18-5613 ja

nr 4-18-5614 tehtud määrusi selgub, et asjas nr 4-18-5613 tehtud lahendi kolmanda

lehekülje eelviimases ja viimases lõigus toodud põhjendus kattub täielikult asjas

3(4)

nr 4-18-5614 tehtud lahendi kolmanda lehekülje eel-eelviimases ja viimases lõigus kajastuvaga.

9. Tuvastatud viga ei tingi maakohtu määruse tühistamist, kuna see ei toonud kaasa

ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtulahendit. Nagu märgitud, on vaidlustatud

kohtumääruse resolutiivosas tehtud otsustus õige. Ringkonnakohus saab puudused kõrvaldada käesoleva määrusega.

10. VTMS § 211 lg-st 1 tuleneb, et maakohus teeb sissenõudja avalduse alusel määruse

rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga vastavalt KarS §-le 72, kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. KarS § 72 lg 1 kohaselt, kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus selle tasumata osas arestiga või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. Ringkonnakohus leiab, et Põhja

prefektuuri 18. detsembri 2013. a otsusega väärteoasjas nr 2315,13,009850 H.U-le mõistetud rahatrahv 105 trahviühikut summas 420 eurot tuleb asendada arestiga. H.U

on rahatrahv täies ulatuses tasumata. Sissenõude pööramine tema varale ei ole olnud võimalik. Praeguseks on kohtutäitur täitemenetluse lõpetanud TMS § 51 lg 1 alusel, kuna 19. aprillil 2018 kuulutati välja H.U pankrot. Kuivõrd H.U ei ole rohkem kui nelja aasta jooksul (sellest kolm kuud olid ta ka vabaduses) rahatrahvi tasunud ega isegi mitte

tasuma asunud, on selge, et ta hoiab kohtuvälise menetleja otsuse täitmisest kõrvale. Vangistuses viibimine ei ole asjaolu, mis kohustuse täielikku eiramist vabandaks.

11. H.U leiab, et temale ei ole enam võimalik asenduskaristust kohaldada, kuna talle

määratud rahatrahvi täitmine aegus 14. jaanuaril 2018. Ringkonnakohus H.U-ga ei nõustu. H.U jätab tähelepanuta, et kuigi KarS § 82 lg 4 esimene lause näeb otsuse täitmise aegumise tähtajaks tõesti ette 4 aastat, peatub täitmise aegumine sama paragrahvi neljanda lõike teise lause kohaselt süüdlase vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. Ehk siis vabadusekaotuses olemise aega aegumistähtaja hulka ei arvata. Seejuures ei ole oluline, kas täitemenetlus samal ajal toimub või mitte: rahatrahvi kohaldamise kohta tehtud otsuse täitmise aegumine peatub KarS § 82 lg 4 teise lause kohaselt võlgniku vangistuses

viibimise või aresti kandmise ajaks ka siis, kui samal ajal toimub rahatrahvi sissenõudmiseks täitemenetlus. S. Kostin on kinnipidamisasutuses olnud katkematult alates 23. aprillist 2014. Viimati karistati teda Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsusega 3 aasta 11 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistusega. Karistusaeg lõpeb 20. aprillil 2019. Seega peatus otsuse täitmise aegumine 23. aprillil 2014. Selleks ajaks oli täitemenetlus H.U suhtes

kestnud vaid natuke rohkem kui kolm kuud. Takistusi H.U-le mõistetud rahatrahvi asendamiseks arestiga seega ei ole. 12. Seda, kas H.U tasumata rahatrahvi oleks võimalik lõppastmes asendada KarS §-s 69 toodud korras üldkasuliku tööga, nagu selle võimaluse näeb ette KarS § 72 lg 1, maakohus kaalunud ei ole. Kuna üldkasuliku töö määramine on võimalik vaid süüdlase nõusolekul,

ringkonnakohus ise olemasolevate materjalide põhjal vastavat otsustust teha ei saa, s.o puudub teadmine sellest, kas H.U oleks valmis töötunde tegema. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hakata välja selgitama, kas H.U nõustub üldkasulikku tööd sooritama. Seda põhjusel, et kohtu hinnangul ei oleks üldkasuliku töö rakendamine H.U puhul

põhjendatud. H.U ei ole tasunud väärteoasjades nr 2316,14,000527 ja nr 2315,13,009850 määratud rahatrahve, s.t ta ei ole üles näidanud mingitki soovi täita kohtuvälise menetleja otsuseid. Seega puuduks ka H.U nõusoleku korral veendumus, et ta määratavad töötunnid ära teeks.

4(4) 13. KarS § 72 lg 2 kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti. H.U-le määrati rahatrahv 105 trahviühikut, millele vastab 10 päeva aresti. Arestipäevade arvu on maakohus seega arvutanud õigesti vaatamata määruse põhiosas esinevatele puudustele.

14. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud määruse resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb olulisi puudusi. VTMS § 194 lg 3 ja § 147 lg 1 p 3 alusel muudab ringkonnakohus Viru Maakohtu 14. novembri 2018. a määruse (asi nr 4-18-5613) põhiosa, asendades selle leheküljel 3 eel-eelviimases ja viimases lõigus toodud põhjendused

käesoleva määruse punktides 10–13 toodud põhjendustega; vaidlustatud määruse resolutiivosa jääb muutmata. H.U määruskaebus jääb rahuldamata. Maakohtu vigadele H.U kaebuses tähelepanu ei juhtinud.

15. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et

määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu

edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib 1. septembrist 2002. 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ja 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu

määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise

seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka

„määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale

esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu

VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab). Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult ei ole ringkonnakohtu määrus,

millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle

peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus

vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11

kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule.

Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)