2-18-3840/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. detsember 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-3840

Tsiviilasi

Kadaka Teed OÜ hagi XX vastu nõude

tunnustamiseks YY (Y, pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 19. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Kadaka Teed OÜ (registrikood

11527058), lepinguline esindaja Ingrid Proos

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Harju Maakohtu 19. oktoobri 2018 otsus tühistada ja saata asi uueks läbi-

vaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (5)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Kadaka Teed OÜ (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Harju maakohtule hagi XX (kostja) vastu

nõude tunnustamiseks YY (pankrotis, edaspidi „võlgnik“) pankrotimenetluses. Hageja palub

tunnustada nõuet summas 2 913,67 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 kohase teise

rahuldamisjärgu nõudena.

Hageja väitel:

-

kuulutas Harju Maakohus 19. oktoobril 2017 tsiviilasjas nr 2-17-10425 välja võlgniku

pankroti ja määras pankrotihalduri (edaspidi „haldur“);

-

hageja nõue võlgniku vastu tuleb Harju Maakohtu 30. novembri 2009 kohtulikust

kompromissist tsiviilasjas nr 2-09-21051 (edaspidi „kompromiss“), mille kohaselt

võlgnik kohustus tasuma Cramo Eesti AS-le (edaspidi „Cramo“) võlgnevuse summas

202 356 krooni (12 932,91 eurot) vastavalt kokku lepitud maksegraafikule;

-

maksegraafiku kohaselt kohustus võlgnik 28. jaanuaril 2010 tasuma 45 589 krooni

(2 913, 67 euro) suuruse osamakse, milleks laenas hagejalt sama summa;

-

26. jaanuaril 2010 kandis hageja võlgniku soovil maksekorraldusega nr 66 (edaspidi

„maksekorraldus“) laenusumma 2 913,67 eurot üle Cramole;

-

võlgnik ei ole hagejale laenu tagasi maksnud, vaid andis korduvalt lubadusi laenu

tagastamiseks, viimati teatas 18. mai 2016 SMS-ga, et tasub võla kohe kui saab;

-

hageja esitas 18. detsembril 2017 haldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude

tunnustamist summas 2 913,67 eurot. Nõue ei ole pandiga tagatud;

-

5. veebruaril 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele

vastuväite kostja ja võlgnik.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja taotleb asjas vaheotsuse tegemist lõppotsusena, sest hageja nõue võlgniku vastu

on aegunud;

-

tõendamata on hageja väited nagu oleks võlgnik andnud korduvaid lubadusi võla

tasumiseks. Tegelikkuses pole võlgnik vastavat nõuet kunagi tunnustanud ega lubanud

seda tasuda;

-

hageja esitatud SMS-i kuvatõmmis ei võimalda seostada hagiavalduse esemeks olevat

nõuet ning võlgniku tahteavaldust seoses hagi esemega. Kostjale teadaolevalt on hageja

proovinud tõendada nimetatud SMS-iga samas pankrotimenetluses ka teiste võlasuhete

aegumise katkemist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 19. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist:

-

30. novembril 2009 kinnitas Harju Maakohus kohtuliku kompromissi, millega võlgnik

kohustus tasuma Cramole 12 932, 91 eurot vastavalt maksegraafikule;

-

19. oktoobri 2017 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti;

-

hageja esitas 18. detsembril 2017 pankrotimenetluses nõude summas 2 913,67 eurot;

-

võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul esitasid nõudele vastuväite kostja ja võlgnik,

mille tulemusena jäi hageja nõue tunnustamata.

3 (5)

3.2. Hageja ja võlgnik sõlmisid suulise laenulepingu. Laenulepingu sõlmis hageja juhatuse

liikmena võlgnik ise. Hageja esitatud SMS-i kuvatõmmis ei võimalda tuvastada kostja

tahteavaldust seoses hagi esemega. Laenu saamist kinnitab siiski maksekorraldus ja selle

selgitus. Laenulepingule ei näe seadus ette vormi, mistõttu võis selle sõlmida suuliselt. Kuna

laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud, tuleb eeldada tähtajatu laenulepingu sõlmimist.

3.3. Maakohus ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel, kelleks

on võlgnik. Lisaks märkis kohus, et kuna võlgniku suhtes kuulutati pankrot välja

19. oktoobril 2017, siis muutus nõue PankrS § 42 kohaselt sissenõutavaks 19. oktoobril 2017.

Isegi kui arvestada TsÜS § 146 lg 1 aegumistähtaega, siis hageja nõue ei ole aegunud.

3.4. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi ja tunnustas hageja nõuet summas

2 913,67 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena.

3.5. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas 19. novembril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt maakohus:

-

kohaldas valesti TsÜS § 143 lg 1 koostoimes PankrS § 101 lg 2, § 102 lg 2 ja 3 ning

§-ga 107 jättes kostja aegumise vastuväite arvestamata. Võlausaldajal on nõudele vastu

vaieldes ja menetluses kostjana osaledes samad õigused nagu võlgnikul;

-

jättis kostja ära kuulamata. Maakohtu järeldus, et poolte vahel on sõlmitud tähtajatu

laenuleping, on kostjale üllatuslik. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuginenud

asjaolule, mille kohta kostjal ei võimaldatud nõuetekohaselt arvamust avaldada;

-

kohaldas valesti PankrS § 42, sest aegunud nõue ei muutu selle alusel uuesti

sissenõutavaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse

normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi

tuleb saata TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese

astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. Kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise põhjused on järgmised.

6.1. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237

lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4 ning § 392. Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (TsMS

§ 351) ega kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg-d 1, 3 ja 4).

Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 mõttes.

Mitte iga rikkumine eelmenetluses ei osutu niivõrd oluliseks, et toob kaasa kohtulahendi

tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi

oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad

rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja

lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt

ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust

ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

4 (5)

6.2. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata

selge vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1). Maakohus vaidlusaluse laenulepingu

sõlmimise asjaolusid ei tuvastanud. Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et

maakohus ei lahendanud kostja taotlust TsMS § 449 lg 3 kohase lõppotsuse tegemisest.

6.3. Kostja esitas hagile vastates selge taotluse teha vaheotsus nõude aegumise kohta. Kostja

märkis ka, et kui kohus jätab aegumise kohaldamata ja jätkab menetlust, soovib kostja esitada

täiendavaid tõendeid hageja nõude alusetuse kohta (tl 40). Ringkonnakohus on seisukohal, et

kuna maakohus TsMS § 449 lg 3 kohase otsuse tegemise kohta seisukohta ei võtnud ning

menetlusosalistega seda ei arutanud, siis tekkis kostjal õigustatud ootus, et maakohus

avalikustab TsMS § 449 lg 3 kohase otsuse, st aegumise kohaldamata jätmise korral teeb vahe-

otsuse ja jätkab menetlust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna tsiviilasja menetleti

kirjalikus menetluses, siis tulenevalt TsMS § 176 lg-st 2 peab maakohus enne kohtuotsuse

tegemist andma menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus

teavitas 9. oktoobri 2018 e-kirjaga pooli otsuse avalikult teatavakstegemise ajast (tl 46), kuid

menetluskulude nimekirjade esitamiseks tähtaega ei andnud. Ka seetõttu võis kostja endiselt

eeldada, et maakohus lahendab ainult aegumise vastuväite.

6.4. Maakohus jättis määratlemata selge vaidluseseme-ja ulatuse, st tuvastamata vaidlusaluse

laenulepingu sõlmimise asjaolud. Selles osas on vaidlustatud otsus ka ebapiisavalt põhjendatud,

mis on TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine ning vastab TsMS § 656lg 1 p 5 tunnustele.

Laenuleping on kahepoolne leping, mille sõlmimiseks on vajalikud mõlema poole

tahteavaldused. Nende esile toomise ja vaidluse korral tõendamise kohustus on hagejal.

Vähemal üldjuhul ei piisa mõlema poole tahte tuvastamiseks laenusumma ülekandmise

maksekorraldusest, sest sellest ei nähtu laenusaaja tahe.

Hagiavaldusest ei selgu, millal kohustus võlgnik hagejale laenu tagastama. Hageja märkis

üksnes, et võlgniku pankroti väljakuulutamisel oli hagejal võlgniku vastu sissenõutavaks

muutunud nõue ja võlgnik on andnud korduvaid lubadusi laenu tagastamiseks (tl 19 pöördel).

Maakohus tegi 15. augusti 2018 e-kirjas hagejale ettepaneku täpsustada, millal muutus

laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks (tl 43). Hageja täpsustas 10. septembri 2018

menetlusdokumendis, et lepingu sõlmimisel laenu tagastamise tähtajas võlgniku makseraskuste

tõttu kokku ei lepitud ja suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut.

Maakohus ei kujundanud selget seisukohta, kas hageja on hagi alust muutnud. Algsest

hagiavaldusest jääb võlgniku tagastamislubadustele tehtud viite tõttu mulje, et hageja tugines

laenu tagastamise varasemale tähtpäevale. Nii sai hagiavaldusest aru ka kostja, kes esitas sellest

lähtuvalt aegumise vastuväite. Seega võib hageja 10. septembri 2018 menetlusdokumendis

sisalduda TsMS § 376 kohane hagi aluse muutmise avaldus.

Kuna maakohus võttis hageja uue faktilise asjaolu vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse, siis

nõustub ringkonnakohus kostja kaebuse väitega, et otsus oli kostjale üllatuslik. Kohtu õiguslik

hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt

nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus rikkus TsMS

§ 436 lg 3, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Samuti

on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 4 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt ei või kohus

otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Need rikkumised kujutavad

endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi

menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama laenulepingu sõlmimise asjaolud. Lisaks

tuleb vastavalt kostja taotlusele võimaldada tal esitada täiendavad tõendid.

5 (5)

6.5. Maakohus rikkus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada

eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Lisaks

märgib ringkonnakohus, et kuna pooled vaidlesid nõude õigusliku aluse üle, siis oli kohtul

kohustus selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 230 lg 1). Ka

kirjalikus menetluses peab maakohus järgima TsMS § 392 lg-st 1 tulenevaid eelmenetluse

ülesandeid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik).

6.6. Põhjendatud on ka kaebuse väide selle kohta, et maakohus eitas asjatult kostja õigust

tugineda aegumisele. Võlausaldaja võib PankrS § 107 kohaselt taotleda nõude tunnustamist

kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud

nõuete kaitsmise koosolekul. Nimetatud sättest ja PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2, 3

tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele

vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur (Riigikohtu

23. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07, p 21).

6.7. Kuna maakohus ei ole sisuliselt viinud läbi eelmenetlust, siis on otstarbekas saata asi

uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Tunnistaja ülekuulamise taotluse peab samuti

lahendama maakohus. Kostja taotles kaebusega ringkonnakohtus uue sisulise otsuse tegemist,

aga ringkonnakohus ei pea seda eeltoodud kaalutlustel võimalikuks – seega rahuldatakse

kaebus osaliselt.

7. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm