2-17-5197/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 5. detsember 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-5197

Tsiviilasi

Raivo Sepa hagi Marko Jõeranna vastu laenulepingust

tuleneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebus I 41 072 eurot 75 senti

Apellatsioonkaebus II 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. aprilli 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Jõeranna apellatsioonkaebus

Julia Sepa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. november 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja): Marko Jõerand (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (hageja): Raivo Sepp (surnud) üldõigusjärglane

Julia Sepp (isikukood XXXX), esindaja Tanel Riivits

Apellant II (hageja): Raivo Sepp (surnud) üldõigusjärglane

Julia Sepp (isikukood XXX), esindaja Tanel Riivits

Vastustaja (kostja): Marko Jõerand (isikukood XXXX),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Marko

Jõeranna

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Julia Sepa apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tartu Maakohtu 4. aprilli 2018. a otsus

muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Raivo Sepp (hageja) esitas 31. märtsil 2017 Tartu Maakohtule hagiavalduse Marko Jõeranna

(kostja) vastu laenulepingust tuleneva laenu 31 000 eurot, tasumata intressi 1000 eurot ja

31. märtsi 2017 seisuga viivise 7484 eurot 95 senti ning viivise alates 31. märtsist 2017

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. märtsil 2014 laenulepingu pealkirjaga

„Võlakiri“. Hageja andis laenuraha kostjale üle kahes osas, s.o sularahana hageja elukohas

Tartu linnas aadressil XX. Kui kostja tuli teisel korral, s.o 26. märtsil 2014 hagejalt laenu

küsima, vormistas hageja kostjaga kirjaliku lepingu. Mõlemal korral oli raha üleandmise juures

hageja abikaasa Julia Sepp. Usaldust laenuandmisel tekitasid ka perekondlikud lähisuhted

(kostja oli hageja õe abikaasa). Kostja kohustus vastavalt lepingule tagastama laenusumma

31 000 eurot koos intressiga 1000 eurot hiljemalt 3. aprilliks 2014. Kostja kohustust ei täitnud

ja raha hagejale ei tasunud. Kostja (läbi oma abikaasa konto) tasus hageja abikaasa kontole

peale lepingu sõlmimist 200 eurot, mille hageja arvestas viiviste katteks. Kostja palus korduvalt

ajapikendust laenu tagastamiseks, kuid laenulepingust tulenevat kohustust ei täitnud.

Maksekorralduse kohaselt on kostja oma isiklikult kontolt 17. mail 2014 kandnud hageja

abikaasa kontole 500 eurot. Laenuraha oli pärit hageja perekonna kinnisvara müügist summas

14 539 eurot ja umbes 8800 eurot sai hageja abikaasa Julia Sepp oma Venemaal elavalt emalt

ning ülejäänud raha oli hageja mitme aasta säästud. Kostja väited, et ta ei ole laenuraha saanud

ei ole usutavad. Isik nõuaks võlakirja tühistamist, kui raha üleandmist ei kaasne või nõuaks

laenuraha üleandmist. Kostja ei ole kumbagi nõudnud.

Poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping, millest tekkiva rahalise kohustuse täitmise

üle kostjaga vaidlust ei ole ega tekiks tulevikus. Tegemist on segatüübilise lepinguga, mis

sisaldab laenuandmist ja laenusaamisest tekkinud rahalise kohustuse tunnistamist hageja ees.

Menetluses vähendas hageja hagiavalduses esitatud viivisenõuet 700 euro võrra, s.o kostja

abikaasa ja kostja poolt hagejale ülekantud summade ulatuses.

2. Kostja palus jätta hageja hagiavaldus rahuldamata.

Kostja ei vaidlustanud, et ta sõlmis 26. märtsil 2014 hagejaga laenulepingu „Võlakiri“. Hageja

ei ole nimetatud lepingu alusel kostjale raha üle andnud. Raha üleandmist ei ole fikseeritud ning

hageja ei ole raha üleandmist muul moel tõendanud. Kostja ei nõustu, et hageja andis oma

elukohas kahes osas enda abikaasa juuresolekul kostjale sularaha. Hageja abikaasa ei saa

tõendada sularaha üleminekut. Kostja ei ole käinud hageja kodus ja hageja abikaasaga on kostja

kohtunud üks kord. Kostja ei vaidle vastu sellele, et kostja abikaasa kandis hageja abikaasa

kontole 200 eurot, kuid ülekannet ei saa seostada kostja ja hageja vahel 26. märtsil 2014

sõlmitud laenulepinguga. Hageja lubas 26. märtsi 2014 lepingudokumendis kostjale laenu, kuid

laenu kostjale ei väljastanud. Hagejal ei olnud sellist raha (31 000 eurot), mida laenata. Laenu

mitteväljastamist kinnitab hageja hilisem käitumine, väidetavat laenu ei nõutud tagasi aastaid

ja hagi on esitatud alles paar päeva enne üldist aegumistähtaega. Kostja peab hageja käitumist

kelmuslikuks, kuhu soovitakse kaasata ka hageja abikaasa.

Põhjendamatu on hageja väide, et kostja poolt hageja abikaasa kontole tehtud ülekanne 500

eurot oli hagejaga sõlmitud laenulepingu täitmise katteks. Algselt väitis hageja, et kostja on

oma abikaasa kaudu hageja abikaasale tagastanud laenu summas 200 eurot. Väide, et lisaks on

tagastatud laenu veel 500 euro ulatuses on ebausaldusväärne ja tuleb jätta tähelepanuta, sest

hageja ei ole sellele hagiavalduses ega laenuarvestuses tuginenud. Asjakohased ei ole hageja

esitatud tõendid tema abikaasa kontole kantud raha kohta, need ei tõenda kostjale raha

üleandmist ega raha olemasolu. Hagiavalduse kohaselt oli laenuandja hageja, mitte tema

abikaasa Julia Sepp. Usutav ei ole hageja väide, et 2014 andis perekond kostjale ilma tagatiseta

laenu 31 000 eurot, mis oli kogu pere sääst.

Poolte poolt 26. märtsil 2014 allkirjastatud võlakirja ei saa käsitleda võlatunnistusena, millega

kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu. Kostja ei saanud hagejalt laenu ja seega puudus

kostjal hageja ees kohustus, mille olemasolu tunnistada. Võlakirja sõnastus viitab tulevikku

suunatud kohustustele, kus üks pool hakkab laenama ja teine pool kohustub selle tagasi

maksma. Hageja tugineb hagiavalduses sellele, et 26. märtsil 2014 allkirjastatud võlakirja puhul

oli tegemist laenulepinguga.

3. Maakohus soovis 26. septembril 2017 kuulata vande all ära hageja tema viibimiskohas SA

Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusabi osakonnas. Hageja tervislikust seisundist tulenevalt ei

õnnestunud kohtul hagejaga kontakti saavutada ega tema seletusi vande all ära kuulata. Hageja

suri 26. septembril 2017. Hageja üldõigusjärglaseks on pärija Julia Sepp .

Hageja üldõigusjärglane jäi hagis esitatud nõude juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vaidles

hagile vastu. Maakohus kuulas vande all ära hageja üldõigusjärglase.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 4. aprilli 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

üldõigusjärglase kasuks välja 41 072 eurot 75 senti, millest 31 000 eurot on põhivõlg, 1000

eurot intress ja 9072 eurot 75 senti otsuse tegemise ajaga sissenõutavaks muutnud viivis.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 5. aprillist 2018 VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 2449 eurot 80 senti, millele

lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

Pooled ei vaidle selle üle, et 26. märtsil 2014 allkirjastatud „Võlakiri“ on kehtiv. Poolte vahel

on vaidlus dokumendi sisustamise üle.

Maakohus leidis, et kuna poolte ühine tahe 26. märtsi 2014 „Võlakirja“ allkirjastamisel ei ole

selge, tuleb „Võlakirja“ VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg-tes 5, 6

ja 7 sätestatud asjaolusid.

Kuigi „Võlakirjale“ on alla kirjutanud mõlemad pooled, sisalduvad selles vaid kostja

ühepoolsed tahteavaldused, sh laenu võtmise ja selle tagasimaksmise kohustuse kohta.

Dokumendis ei sisaldu hageja nõustumust laenulepingu sõlmimise kohta ega kohustusi, mida

hageja endale võtab. Maakohtu hinnangul ei saa „Võlakirja“ käsitleda laenulepingu kui

kahepoolse tehinguna, mis annaks kostjale õiguse nõuda teiselt poolelt laenuraha üleandmise

kohustuse täitmist nagu kostja seda käsitleb.

Maakohus asus seisukohale, et usutavaks ei saa pidada kostja väiteid selle kohta, et 26. märtsil

2014 „Võlakirja“ allkirjastamisel oli poolte tahe sõlmida tulevikku suunatud laenuleping,

millega hageja lubas kostjale anda laenu. Usutav ei ole kostja väide, et olukorras, kus ta ei olnud

veel hagejalt raha saanud ja ei olnud ka veel selge, kas hagejal üldse selline raha on olemas,

allkirjastas ta dokumendi pealkirjaga „Võlakiri“, millega lubas laenusumma ja intressi

tagastamist 8 päeva pärast.

Maakohtu hinnangul on õiged hageja väited ja Julia Sepa vande all antud ütlused selle kohta,

et enne 26. märtsil 2014 „Võlakirja“ allkirjastamist oli hageja suuliselt sõlmitud laenulepingu

alusel kostjale laenuraha juba üle andnud. Mõistlikult võib järeldada, et 26. märtsil 2014

„Võlakirja“ allkirjastamise eesmärk oli vormistada võladokument, millega kostja laenusaajana

tunnistab laenu ja intressi maksmise kohustuse olemasolu. Maakohus leidis, et selline kinnitus

kohustuse

olemasolu

kohta

vastab

kohtupraktikas

tunnustatud

nn

deklaratiivsele

võlatunnistusele, mille eesmärk on muuta kohustus vaieldamatuks ja kergendada võlausaldaja

tõendamiskoormust. Hageja ei ole otsesõnu kostja võlatunnistusele tuginenud, kuid maakohus

on seisukohal, et „Võlakirjas“ sisaldub kostja kinnitus laenu saamise ja sellest tekkinud rahalise

kohustuse olemasolu kohta, mis oma sisult on nn deklaratiivne võlatunnistus.

Maakohus asus seisukohale, et poolte poolt 26. märtsil 2014 allkirjastatud „Võlakirja“ puhul

on tegemist kostja antud deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja tunnistab hageja ees

laenulepingust tulenevat kohustust tagastada 3. aprilliks 2014 summa 32 000 eurot. Arvestades,

et kostja puhul oli tegemist isikuga, kes tegeles äritegevusega, siis ei ole usutav, et kostja ei

teinud vahet laenulepingul, millega alles luuakse kohustust, ja nn võladokumendil (antud juhul

nimetusega „Võlakiri“), millega tunnistatakse juba olemasolevat kohustust.

Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei ole hageja nõude rahuldamata jätmise aluseks. Kostja

on võlakirjas andnud võlatunnistuse, millega on tunnistanud laenu tagasimaksmise kohustuse

olemasolu. Kostja kohustus on tõendada, et tal ei ole hageja ees võlatunnisega tunnistatud laenu

ja intressi maksmise kohustust. Kostja ei ole vastavat asjaolu tõendanud.

Maakohus luges tõendatuks hageja väite, et enne 26. märtsi 2014 „Võlakirja“ allkirjastamist oli

hageja kostjale üle andnud laenusumma 31 000 eurot. Kostja on „Võlakirjas“ deklaratiivse

võlatunnistusega tunnistanud kohustust tagastada 3. aprilliks 2014 hagejale 32 000 eurot.

Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta on võlatunnistuses tunnistatud

kohustuse täitnud. Seega võib järeldada, et kostja on laenusuhtest tulenevat raha maksmise

kohustust rikkunud ja ei ole laenusummat ega intressi hagejale nõuetekohaselt tagastanud.

Maakohus arvestas alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 1. aprillist 2017 kuni

kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 4. aprillini 2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise suuruseks 2287 eurot 80 senti (31 000 eurot × 0,02% × 369 päeva). Kohtuotsuse

tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 9072 eurot 75 senti

(6784,95 + 2287,80).

Maakohus leidis, arvestades asja menetluse käiku ja keerukust, et hageja esindaja toimingud on

olnud vajalikud ja põhjendatud 16,30 tunni ulatuses, s.o menetluskulu nimekirjas märgitud

ulatuses.

Maakohtu hinnangul on hageja esindaja tasumäär, s.o 120 eurot ühe töötunni eest, arvestades

esindaja kvalifikatsiooni, veidi ülemäärane. Riigikohtu praktikas on peetud mõistlikuks

advokaadist lepingulise esindaja tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või –maksuta (vt

Riigikohtu 1. oktoobri 2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013 määrus

kohtuasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri

2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-145-13). Antud juhul ei ole hageja lepinguline esindaja

advokaat. Üldjuhul on lepingulise esindaja, kes ei ole advokaat tööühiku keskmine hind

madalam kui advokaadist esindajal, kelle kvalifikatsioon on kõrgem. Arvestades keskmist

sarnase õigusteenuse eest juristist esindajale makstavat tasu, luges maakohus põhjendatud ja

vajalikuks hageja lepingulise esindaja tasumääraks 80 eurot ühe töötunni eest ja määras hageja

lepingulise esindaja tasu suuruseks kokku 1304 eurot (16,30×80). Maakohus leidis, et hageja

esindaja transpordikulud summas 145 eurot 80 senti on põhjendatud ja vajalikud.

Maakohus luges põhjendatud hageja menetluskuludeks 2449 eurot 80 senti, sh 1000 eurot hagilt

tasutud riigilõiv, 1304 eurot hageja lepingulise esindaja tasu ja 145 eurot 80 senti hageja

lepingulise esindaja sõidukulu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada

menetluskulusid puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hageja

menetluskulude nõue võttes aluseks esindaja tunnitasu määrana 120 eurot (koos

käibemaksuga). Alternatiivselt taotleb hageja määrata tunnitasu määr kohtu omal äranägemisel

mõistliku ja õiglase suuruses, kuid mitte alla 110 euro (koos käibemaksuga).

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus piisavalt põhjendanud ega viidanud ühelegi

õigusnormile menetluskulude vähendamise alusena.

Maakohus pidas esindaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandus käibemaks (120 eurot koos

käibemaksuga), üleliia kõrgeks üksnes seetõttu, et esindajal puudub advokaadi staatus.

Seisukoht on hageja jaoks üllatav. Maakohus sekkub lubamatult vabaturu tingimustes

teenushindade kujunemisse ehk vabasse ettevõtlusesse. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu

praktika pärineb 2013. aastast. Maakohus ei teinud märkuseid hageja lepingulise esindaja

ebapädevuse, protsessi mittevaldamise vms osas.

6. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Mitteadvokaatidest esindajate tööühiku hind on reeglina madalam. Menetluskulude suuruse

kindlaksmääramine on kohtu diskretsioonotsus. Maakohus on oma seisukohti põhjendanud.

Hageja soovib, et kohus ütleks, et advokaadibüroo ja õigusbüroo hinnatasemed olgu võrdsed,

kuid oma soovi ei ole hageja sisuliselt argumenteerinud.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagiavaldus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub pooltel vahel vaidlus selles, et 26. märtsil 2014

allkirjastatud „võlakiri“ on laenuleping. Poolte vahel on vaidlus selles, kas laenulepingu alusel

anti üle raha või mitte.

Kohus on hagimenetluses seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate

nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet esitatud. Hageja esitas nõude laenulepingu

alusel (VÕS § 396), kuid maakohus tegi otsuse tuginedes võlatunnistusele (VÕS § 30).

Kostja on seisukohal, et kohus ei saa hakata andma asjaoludele teistmoodi tõlgendust, kui seda

on teinud vaidlevad pooled. Tegemist on võistleva menetlusega, kus maakohus on asunud

hagejat toetama, arutledes otsuses, mis tähendus võiks mõistliku inimese seisukohalt olla

26. märtsi 2014 võladokumendil üldiste tõlgendusreeglite kohaselt (VÕS § 29). VÕS § 29

võetakse appi olukorras, kus pooled tõlgendavad asjaolu erinevalt.

Maakohus on otsuse p-s 4.4 järeldanud, et poolte vahel 26. märtsil 2014 allkirjastatud

„Võlakiri“ ei sisalda tingimust, et laenuraha on makstud kostjale lepingu sõlmimisel või enne

seda.

Kostja on seisukohal, et 26. märtsi 2014 dokumenti ei saa käsitleda võlatunnistusena.

Lepingudokumendi sisust ei ole tuvastatav varasem kohustus, mida kinnitatakse või

tunnistatakse. 26. märtsi 2014 lepingudokumendist nähtub tulevikku suunatud käitumine, st üks

pool hakkab laenama ja teine pool kohustub selle tagasi maksma.

Maakohus on andnud ülemäära olulise tähenduse 26. märtsi 2014 dokumendi pealkirjale

„võlakiri“, pidades seda mõistet lähedaseks võlatunnistusele. Võlakirjana saab mõista

dokumenti, milles on fikseeritud teatud võlasuhe, antud juhul laenusuhe. Olukorras, kus

maakohus on tõlgendanud 26. märtsi 2014 dokumenti deklaratiivse võlatunnistusena, on

pandud kostjale kohustus tõendada, et võlatunnistusega kinnitatud kohustust ei ole. Seega peaks

kostja hakkama tõendama, et ta ei ole saanud laenuandjalt kahes osas sularaha kokku 31 000

eurot. Kostjal ei ole võimalik sellist negatiivset asjaolu tõendada.

Hageja peab tõendama sularaha üleandmist kostjale. Selliseid tõendeid asjas esitatud ei ole.

Hageja ei ole selgitanud, miks pidi kostja andma välja väidetava võlatunnistuse, kui kostjal olid

laenurahad selleks hetkeks juba käes. Kostjal ei saanud olla motivatsiooni võla tunnistamiseks.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et dokumendis ei sisaldu hageja nõustumust

laenulepingu sõlmimise kohta ega kohustusi, mida hageja endale võtab. Dokumendile on hageja

alla kirjutanud, lisades sellele kuupäeva. Seega on tegemist kahepoolse tehinguga, hageja allkiri

tähistab tema aktsepti kirjapandule.

Maakohus ei ole pööranud tähelepanu kostja vande all antud seletusele võlakirja taustast ja

laenu sihtotstarbest, samuti sellest, miks laenulepingul oli lühike tähtaeg.

Kostja abikaasa Kristiina Sepa 200 eurost ülekannet Julia Sepa kontole ei saa käsitleda laenu

tagasimaksena, see on raha ülekanne kolmandate isikute vahel. Hageja pidi tõendama, et raha

ülekanded laenuandja abikaasa kontole on käsitletavad laenulepingu täitmisena. Kostja on

vande all selgitanud 500 euro kandmise asjaolusid laenuandja abikaasa kontole, tegemist oli

kütuse eest tasumisega. Maakohus ei ole selle tõendiga arvestanud.

Isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu järeldustega, siis saab see

tähendada, et kostja on saanud laenurahana kätte 700 eurot, mitte rohkem. Muude summade

kohta tõendid puuduvad ja sellega on nõustunud ka maakohus.

Julia Sepp on andnud vande all seletuse, et 500 eurone makse läks otse tema abikaasa Raivo

Sepa kontole, kuid toimikus oleva maksekorraldusest nähtuvalt on 500 eurot makstud otse Julia

Sepa kontole. Maakohus ei ole sellele vastuolule tähelepanu pööranud.

Peale Raivo Sepa surma astus menetlusse õigusjärglane Julia Sepp, kes andis vande all seletuse,

et sularaha anti üle laenuandja maja ees autos mitte majas sees, nagu hageja eelnevalt avaldas.

Samuti väitis Julia Sepp, et võlakiri vormistati paar päeva peale viimase osa laenumakse

väljamaksmist, samas kui hageja väitis varasemalt, et võlakiri vormistati teise laenumakse

üleandmisel. Maakohus ei ole neile vastuoludele tähelepanu pööranud.

Eluliselt ei ole usutav, et hageja (ja tema abikaasa) annavad ilma tagatiseta laenuna välja kogu

oma perekonna säästud nagu hageja vande all selgitas.

8. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole ületanud hagi lahendamise piire ning maakohtu otsus on seadusega kooskõlas.

Maakohus pööras 4. septembri 2017 eelistungil poolte tähelepanu sellele, et kohtu hinnangul

võib olla tegemist võlatunnistusega. Seda asjaolu on kinnitanud kostja lepinguline esindaja

14. märtsi 2018 istungil. Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist on võlatunnistusega VÕS

§ 30 mõistes. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et rahasumma anti üle varem. Hageja

on tõendanud, et sularaha on kostjale 29. märtsil 2014 üle antud.

Arusaamatuks jääb kostja küsimus, et miks oleks pidanud olema kostja motiveeritud võla

tunnistamiseks allkirja andma, kui tal oli laenuraha selleks hetkeks juba käes.

Kostja märkis menetluse käigus, et tal puudusid igasugused suhted hageja ning esialgse

hagejaga (4. septembri 2017 kohtuistungi protokolli lk 4, viimane lõik), seega ei saanud 700

eurot kujutada endast midagi muud kui kohustuse tagasi täitmist.

Hageja ei nõustu kostjaga, et esialgse hageja ja hageja üldõigusjärglase seisukohad on olnud

menetluse jooksul vastuolulised. Mõningased vastuolud tulenevad esialgse hageja ja

lepingulise esindaja vahel seisnenud kommunikatsiooniprobleemist menetluse alguses ning

asjaolust, et tegemist oli pikka aega tagasi aset leidnud sündmustega ja esialgne hageja oli

raskelt haige.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ning hageja ja kostja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 4 alusel apellatsioonkaebuste esitamisega kaasnenud

menetluskulud poolte endi kanda.

10. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse 31 000 eurot, intressi 1000 eurot ja viivise tasumist.

Hageja tugineb poolte vahel 26. märtsil 2014 sõlmitud kirjalikule laenulepingule. Seega nõuab

hageja kostjalt kohustuse täitmist ning tema nõude õiguslik alus on hagiavalduses esitatu järgi

VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1.

Kostja ei vaidlusta laenulepingu sõlmimist ja selles nimetatud summat, kuid kostja väitel ei ole

ta hagejalt raha saanud. Seega kattusid pooltevahelised tahteavaldused nende omavaheliste

kohustuste sisu suhtes.

Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise ning ei ole seotud nõude

kvalifitseerimisel õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab (vt Riigikohtu

13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas 2-15-8794, p 10). Nimetatu ei tähenda aga seda, et kohus ei

oleks seotud hagis toodud asjaoludega. Praegusel juhul on nii hageja kui ka kostja leidnud, et

poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust lepinguliste kohustuste

suhtes: lepingu sõlmimise aja, summa suuruse, tagasimaksmise tingimuste ning

kõrvalkohustuste üle. Kokkulepe pealkirjastamine võlakirjana ei muuda võlasuhte olemust.

Maakohus on käsitlenud 26. märtsil 2014 poolte poolt allkirjastatud lepingut deklaratiivse

võlatunnistusena. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Deklaratiivne

võlatunnistus on lepinguline, kausaalne tunnistus kehtiva võla olemasolu kohta. Võlatunnistuse

olemasolu eelduseks on see, et pooled soovivad välistada võlasuhet hilisematest vaidlustest või

teadmatust olukorrast ning kehtiva võlasuhte lõplikult fikseerida. Praegusel juhul ei tugine

kumbki pool varasematele omavahelistele vaidluse all olevatele õigussuhetele, mida sooviti

võlatunnistusega kinnitada. Ainuüksi võlgnetava summa osaline varasem üleandmine ei anna

alust lepingu tõlgendamiseks võlatunnistusena. Poolte vahel puudus vaidlus lepingus nimetatud

laenusumma, selle tagasimaksmise tähtaja ning lepingust tulenevate kõrvalnõuete osas, pooled

ei vaidle ka selle üle, et neil puudusid omavahel enne laenulepingu sõlmimist mõnest muust

võlasuhtest tulenevad suhted. Ainuüksi hageja esindaja kinnitus, et pooled soovisid sõlmida

laenulepingu, millest tekkiva rahalise kohustuse täitmise üle „kostjal vaidlust pole (ega tekiks)“

(tl 48) ei ole aluseks lugeda lepingut võlatunnistuseks. Lepingute sõlmimise üldiseks

eesmärgiks on vastastikuste õiguste ja kohustuste tekitamine, muutmine või lõpetamine. Ka

lepingu kirjalikul vormistamisel on tõendusfunktsioon Seega ei erine ringkonnakohtu

hinnangul

praegusel

juhul

tõendamiskoormis

laenulepingust

tulenevate

nõuete

tõendamiskoormisest.

11. Laenuandjal tuleb juhul, kui ta nõuab laenulepingus kokkulepitud summa tasumist tõendada

seda, et pooltevaheline kokkulepe on saavutatud ning raha on võlgnikule üle antud. Pooled ei

vaidle kokkulepitud laenusumma suuruse ja selle tagasimaksmise aja suhtes. Seega on hagejal

kostja vastu laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue siis, kui ta tõendab

VÕS § 396 lg-st 1 tuleneva laenulepingujärgse laenuandja kohustuse täitmist – rahasumma

üleandmist kostjale. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma tõendamiskoormise täitnud ning

maakohtu otsuse lõppjäreldus tuleb jätta muutmata.

VÕS § 95 järgset täitmise kviitungit raha saamise kohta hageja esitanud ei ole. Hageja on

esitanud tõendina 26. märtsi 2014 laenulepingu („Võlakiri“), mille sõnastuse järgi „Mina

Marko Jõerand /isikukood/ laenan Raivo Sepp, alt /isikukood/ 31 000. € ja kohustun 03.04.2014

tagastama 32 000 €.“

Ringkonnakohus leiab, et hinnates lepingus avaldatut nii, nagu mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõista sai (TsÜS § 75 lg 1, VÕS § 29 lg 1 esimene lause, lg 4), tuleb asuda

seisukohale, et laenulepingu sõnastusest tuleneb, et hageja on kostjale raha üle andnud.

Vaatamata sellele, et lepingus ei ole märgitud raha saamise kuupäeva, on sellest aru saada, et

laenuks saadav raha on kostja poolt saadud, seda ka tagasimakse kuupäeva arvestades. Hageja

suhtles eesti keeles, kuid hageja esindaja ringkonnakohtu istungil antud selgituse kohaselt

tugeva aktsendiga. Keeleliste erisuste mittetundmine viitab samuti sellele, et hageja sooviks oli

lepingu sõnastuse kohaselt kinnitada, et ta on raha kostjale üle andnud. Hageja ja kostja vahel

olid perekondlikud sidemed.

Kostja ütluste kohaselt ei olnud hagejal raha, ta pidi müüma veoauto ja järelkäru, et raha

hagejale anda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et usutavaks ei saa pidada kostja väiteid

tulevikku suunatud lepingu kohta, millega hageja lubas kostjale tuleviks laenu anda. Eluliselt

usutav ei ole kostja väide, et olukorras, kus ta ei olnud veel hagejalt raha saanud ja ei olnud ka

veel selge, kas hagejal üldse see raha olemas oli, allkirjastas ta dokumendi pealkirjaga

„Võlakiri“, millega lubas laenusumma ja intressi tagastamist, eriti veel nii lühikese tähtaja

jooksul (Võlakiri allkirjastati 26. märtsil 2014. a, kostja lubas laenu koos intressiga tagastada

3. aprillil 2014. a, s.o 8 päeva pärast). Kui hagejal ei olnud lepingu sõlmimise ajal raha, ei ole

usutav kokkulepe, mis nägi ette laenu tagastamise nii lühikese aja jooksul.

12. Hageja on tõendanud raha üleandmist kostjale tunnistaja J. Sepa ütlustega (tl 111). Kohtul

puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses. Tunnistaja kinnitas, et raha anti üle kahes osas

lühikeseks ajaks. Tunnistaja nägi raha üleandmist. Kostja väitel on tunnistaja ütlused vastuolus

hagis esitatuga, kuna tunnistaja väitel anti raha üle maja ees autos, hagiavalduse kohaselt aga

majas sees. Ringkonnakohus peab usutavaks hageja esindaja selgitust, mille kohaselt on

tegemist osaliselt hageja haigusest tingitud vaidlusaluste asjaolude edastamise võime langusega

hageja lepingulise esindajale. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja õigusjärglane, et hageja

nõudis kostjalt raha tagasi ning pöördus oma õiguste kaitseks ka politsei poole.

Kostja ei ole vaidlustanud, et kostja on kandnud hageja abikaasale üle 500 eurot ning kostja

abikaasa on kandnud hageja abikaasale üle 200 eurot (tl 16 ja 32). Hageja väitel on tegemist

laenu osalise tagasimaksega. Kostja ütluste kohaselt on 500 eurot kantud üle kütusekulude

katteks ja ülekanne 200 eurot ei ole seotud laenukohustusega. Kostja väitel on J. Sepp vande

all andnud vastuolulise selgituse, et 500 eurone makse läks otse tema abikaasa R. Sepa kontole,

kuid kohtutoimikus olevast maksekorraldusest nähtuvalt on 500 eurot läinud otse J. Sepa

kontole.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited tehtud ülekannete suhtes ei ole

põhjendatud ja usutavad. J. Sepa ütluste kohaselt: „Täpselt ei suuda meelde tuletada, aga minu

arust läks mu abikaasale 500 eurot, ja üks oli mulle tehtud“ (tl 112). Seega ei väitnud J. Sepp

üheselt, missugune ülekanne laekus temale, missugune hagejale. Kostja selgitus 500 euro

ülekandmise kohta kui tasu diiselkütuse eest (tl 68), on üldine ning paljasõnaline. Kostja

esitatust jääb selgusetuks, miks kandis kostja abikaasa hageja abikaasale üle 200 eurot.

13. Hageja väite kohaselt oli tal laenu andmiseks piisavalt sularaha, mis oli pärit perekonnale

kuuluva kinnisvara müügist. Hageja on menetluses esitanud tõendid sularaha olemasolu kohta

laenulepingu täitmise ajal (tl 33 jj). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda esitatud

dokumentide õigsuses.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja on menetluses tõendanud lepingu sõlmimist ja raha

üleandmist hagejale, maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja viivise nõude. Kostja ei ole

maakohtu

poolt

kindlaks

määratud

viivise

suurusele

ega

arvestamise

alusele

apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Hageja väitel on maakohus põhjendamatult vähendanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu

määra, millega on maakohus rikkunud diskretsiooni menetluskulude kindlaksmääramisel.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult vähendanud hageja esindaja töötasu 120

eurolt (koos käibemaksuga) 80 euroni tunnis (koos käibemaksuga), kokku 1304 eurot

(16,30×80; koos käibemaksuga). Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks

hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (koos käibemaksuga) tuleb vähendada.

Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti hageja esindaja kvalifikatsioonist. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisele tuleb kohtutel TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu)

põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb

hinnata igas kohtuasjas eraldi (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

115-13 p 25; 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel järginud

diskretsioonipiire. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13;

9. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14).

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega hageja menetluskulude kindlaksmääramisel,

ei tähenda, nagu ei oleks maakohus hinnanud ja analüüsinud hageja menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramist, sh tunnitasu suurust põhjalikult ja igakülgselt.

15. Seoses apellatsioonikaebuste rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 4

alusel poolte menetluskulu ringkonnakohtus poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke