2-17-17297/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. november 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-17297

Tsiviilasi

OÜ Hingehoid hagi Osaühingu Vangent Assets vastu

nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 10. augusti 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Vangent Assets apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): OÜ Hingehoid (registrikood

12295590), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-

Kaspar Sepper

Kostja (apellant): Osaühing Vangent Assets (registrikood

12374438), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo

Friedenthal

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10. augusti 2018 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda, maakohtu menetluskulud

jätta 74% ulatuses hageja kanda ja 26% ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva

jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ Hingehoid (hageja) esitas 17. novembril 2017 Harju maakohtule hagi Osaühingu

Vangent Assets (kostja) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis,

edaspidi „võlgnik“) pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet summas 3 450 eurot.

Hageja alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

hageja sõlmis 3. mail 2017 Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜga (edaspidi

„advokaadibüroo“) nõude loovutamise lepingu, mille järgi loovutas advokaadibüroo

hagejale nõude võlgniku vastu summas 3 450 eurot ja hageja kohustus tasuma selle

eest sama summa;

-

advokaadibüroo nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud kliendilepingu alusel osutatud

õigusteenuste eest esitatud arvest nr 21704016 (edaspidi „arve“), millel märgitu

kohaselt osutas advokaadibüroo võlgnikule õigusteenust 28,75 t ulatuses tunnihinnaga

100 eurot, millele lisandub käibemaks;

-

advokaadibüroo edastas arve võlgnikule 30. aprillil 2017 ja selle tasumise tähtpäev oli

10. mai 2017, aga võlgnik arvet ei tasunud;

-

eeltoodu põhjal on hagejal võlgniku vastu nõue summas 3 450 eurot ja hageja palub

kohtul nõuet tunnustada.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

võlgniku pankrot kuulutati välja 13. aprillil 2017, seega enne arve väljastamist. Kuna

hageja nõue tekkis pärast pankroti väljakuulutamist, pole hageja võlgniku võlausaldaja

pankrotiseaduse (PankrS) § 8 lg 3 mõttes ja hagi tuleb jätta rahuldamata;

-

hageja nõuet ei saa kvalifitseerida ka massikohustuseks, kuna see ei oma ühtegi

PankrS § 148 lg-s 1 või mujal samas seaduses sätestatud massikohustuse tunnust. Sel

ei ole ka tähtsust, sest massikohustus ei kuulu kaitsmisele nõuete kaitsmise

menetluses;

-

hagi on tõendamata. Ainuüksi arve, millelt nähtub nimetus „õigusteenused vastavalt

kokkuleppele“, ei võimalda seostada arvet võlgniku majandustegevusega.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 10. augusti 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt.

Menetluskuludest jättis maakohus 74 % hageja ja 26 % kostja kanda ning otsustas määrata

need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1.

Maakohus sedastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

-

13. aprillil 2017 on välja kuulutatud võlgniku pankrot ja määratud pankrotihaldur;

-

18. oktoobril 2017 esitas hageja võlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses

nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet summas 3 450 eurot PankrS § 153 lg 1

p 2 rahuldamisjärgu nõudena;

-

18. oktoobril 2107 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja vaidles nõudele

vastu;

-

3. mail 2017 sõlmis hageja advokaadibürooga nõude loovutamise lepingu, mille

kohaselt advokaadibüroo loovutas hagejale nõude võlgniku vastu summas 3 450 eurot;

2 (5)

-

advokaadibüroo nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud kliendilepingu alusel osutatud

õigusteenuste eest esitatud arvest.

3.2.

Enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, st ajaperioodil 3.–13. aprill 2017 osutas

advokaadibüroo võlgnikule õigusteenust kokku 7,5 t ulatuses. Arvestades, et teenuseid on

osutatud tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks 20%), on nende maksumus 900 eurot.

Selles osas loetakse advokaadibüroo nõude täitmise tähtpäev PankrS § 42 alusel saabunuks.

Õigusteenuse eest tasumise nõue ei teki arve väljastamisel või arvel märgitud

maksetähtpäeval, vaid see tekib teenuse osutamisel. Seega nimetatud nõude osas arve

esitamine ja arvel märgitud tähtpäev ei oma PankrS § 93 lg 1 kohaselt tähtsust.

Arve spetsifikatsioonist nähtuvalt on teenuse sisu seisukoha täiendamine, Riigikohtu

määrusega ja prokuratuuri seisukohaga tutvumine. Need on võlgniku jaoks vajalikud ja

põhjendatud teenused, sest isikul, kelle suhtes on esitatud pankrotiavaldus, peab olema

võimalik kasutada õigusteenust pankrotiavalduse osas seisukoha kujundamiseks.

3.3.

Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet

võlgniku panrotimenetluses summas 900 eurot teise järgu nõudena.

3.4.

Kuna massikohustus ei kuulu kaitsmisele nõuete kaitsmise menetluses, siis ei oma

tähtsust, kas pärast 13. aprilli 2017 võlgnikule osutatud õigusteenus on massikohustus.

4. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude umbes

26% ulatuses, siis pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskuludest 74% hageja kanda ja

26% kostja kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas

tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1.

Esiteks

on arusaamatu maakohtu järeldus, et hageja nõue summas 900 eurot tekkis enne

võlgniku pankroti väljakuulutamist. Puudub alus väita, et õigusteenuse eest tasumise kohustus

tekkis võlgnikul pärast iga üksiku toimingu tegemist. Arvel on kajastatud 1.–30. aprilli 2017

töötundide koondarv, tunnitasu suurus ja teenuse kogumaksumus. Seega tuleb arve põhjal

järeldada, et advokaadibüroo ja võlgniku vahelise kokkuleppe kohaselt tekkis võlgnikul

õigusteenuse eest tasumise kohustus pärast arvestusperioodi lõppemist 30. aprillil 2017.

5.2.

Teiseks

on õigusteenuse osutamiseks sõlmitud kliendileping sisuliselt käsundusleping ja

vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lgle 1 tuleb käsundisaajale tasu maksta ajaperioodi

lõppedes, kui maksmisele kuuluv tasu on määratud ajaperioodide järgi. Käesolevas vaidluses

on ajaperioodiks kalendrikuu. Seega tekkis võlgnikul kohustus tasuda õigusteenuste eest

arvestusliku ajaperioodi ehk aprillikuu lõppedes.

5.3.

Nii esimese kui ka teise väite järgi on hagejale loovutatud nõue võlgniku vastu tekkinud

30. aprillil 2017, st pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Seega hageja ei ole võlgniku

võlausaldaja PankrS § 8 lg 3 mõttes ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

5.4.

Kolmandaks

ei ole hageja tõendanud, millised 13. aprilli 2017 toimingud tehti enne

kella 15, st enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Seega saaks maakohtu argumentatsiooni

aktsepteerimisel lugeda õigusteenuse mahuks maksimaalselt 6 t, mis 100eurose tunnitasu

(lisandub käibemaks) korral annaks nõudeks kokku 720 eurot.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

3 (5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud

ringkonnakohtus.

8. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja osas, milles maakohus hagi rahuldas (nõude

tunnustamine 900 euro ulatuses). Hageja kaebust ei esitanud, st maakohtu otsus on hagi

rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Juhindudes TsMS § 651 lgst 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti võlgniku pankroti väljakuulutamise ning

hagejale nõude loovutamise ja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise

asjaolud, nende üle ei ole pooltel ka vaidlust. Nii selles kui ülejäänud osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebuse esimest ja teist väidet on põhjendatud käsitleda koos.

10.1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et advokaadibüroo ja võlgniku vahel sõlmitud leping

tuleb õiguslikult kvalifitseerida käsunduslepinguks (VÕS § 619). Advokatuuriseaduse (AdvS)

§ 55 lg 3 näeb ette, et advokaadibüroo pidaja ja kliendi vahelisele lepingule kohaldatakse

käsundit reguleerivaid sätteid, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Küll aga ei nõustu

ringkonnakohus kostja arusaamaga, et sellise lepingu täitmisel tekib käsundiandjal (võlgnikul)

talle osutatud teenuse eest tasumise kohustus alles arve väljastamise või arvestusperioodi

möödumisega. Sellist käsitlust ei toeta VÕS ega AdvS vastavad sätted.

10.2. VÕS § 628 lg 1 esimene lause käsitleb eelkõige olukordi, kui teenuseid osutatakse

perioodipõhiselt ja ka tasumine toimub vastava perioodi alusel, samas teine lause reguleerib

tasu maksmist käsundi puhul, mille ese on tehingu tegemine. Tervikuna ei ole VÕS § 628 lg 1

eesmärk näha ette kõigi käsunduslepingute puhul tasu maksmise reeglistik. Kui käsundi

olemuse järgi ei ole see perioodilise teenuse osutamine ega ka tehingu tegemine, siis saab

käsundiandja rahalise kohustuse tekkimise aja määrata VÕS § 82 alusel.

10.3. VÕS § 82 lg 5 esimene lause sätestab, et lepingupooled peavad oma vastastikused

lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või

võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Sama lõike teine lause näeb ette, et kui ühe lepingupoole

kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib

kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene

pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti. Mõlema normi järgi tekib

kliendil advokaadi osutatud õigusteenuse eest tasumise kohustus vahetult pärast seda, kui

õigusteenus on osutatud. Seda ei muuda AdvS § 60 lgs 4 sätestatu, et klient tasub

advokaadibüroo pidajale kokkulepitud viisil ja ajal arve alusel. Nii kliendilepingus kui ka

advokaadibüroo pidaja väljastatud arves märgitakse arveldamise kord ja tasu sissenõutavaks

muutumise tingimused, aga see ei mõjuta tasumise kohustuse tekkimist.

10.4. Eelnevast tuleneb, et maakohus tuvastas õigesti võlgniku kohustuse tasuda

advokaadibüroole enne pankroti väljakuulutamist osutatud õigusteenuse eest. Selle kohustuse

täitmist saanuks advokaadibüroo nõuda, aga saab ka loovutamise teel nõude omandanud

hageja nõuda võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana sõltumata sellest, et arve väljastati

alles sama kuu lõpus ja sellele märgiti hilisem maksetähtpäev.

4 (5)

11. Kaebuse kolmas väide ei ole lubatav, sest kostja ei esitanud seda maakohtu menetluses ja

puudub alus lubada selle esitamist alles apellatsioonkaebuses.

11.1. Hageja esitas vaidlusaluse nõude aluseks olevaid toiminguid kajastava spetsifikatsiooni

maakohtu menetluses 21. juunil 2018. Kostjal oli võimalik esitada vastuväiteid kuni

29. juunini 2018 ja lõplikke seisukohti kuni 20. juulini 2018, aga kumbagi võimalust ta ei

kasutanud. Kostja esitas 19. juulil 2018 menetluskulude nimekirja, aga ei avaldanud ka selles,

et tal oleks vastuväiteid hageja esitatud spetsifikatsiooni osas. Järelikult oli kostjal maakohtu

menetluses teada, milliste toimingute tegemisele 13. aprillil 2017 tugineb hageja, aga kostja ei

vaielnud sellele mingis osas vastu. Seetõttu ei pidanud hageja tõendama ega maakohus ka

tuvastama, millised selle kuupäeva toimingutest tehti enne pankroti väljakuulutamist kell 15.

11.2. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid TsMS

§ 652 lgtes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Neist sätetest tuleneb, et menetlusosalisel on õigus

esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui

objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

11. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus

võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid

esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27;

kokkuvõtvalt ka 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 24). Kumbki tingimus ei

ole kostja kolmanda väite osas täidetud.

11.3. Järelikult ei saa kostja alles praegusel menetlusetapil tugineda väitele, et osa

13. aprilli 2017 toiminguid ei olnud tehtud enne pankroti väljakuulutamist. Neil kaalutlustel ei

ole vaja kaebuse kolmandat väidet sisuliselt käsitleda.

12. Kuna kaebuse ükski väide ei ole edukas, siis jääb vaidlustatud otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Maakohus ei määranud kindlaks kulusid rahaliselt, mistõttu ei tee

seda TsMS § 174 lg 4 kohaselt ka ringkonnakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

5 (5)