2-17-18759/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. november 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-18759

Tsiviilasi

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi

OSAÜHINGU PLUSMERK vastu müügilepingute

täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 27. augusti 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6 728,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti

filiaali kaudu (filiaali registrikood 12831829),

lepinguline esindaja Kadri Ojamaa

Kostja (vastustaja): OSAÜHING PLUSMERK

(registrikood 10685594), seaduslik esindaja prokurist

Joel Linask

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 27. augusti 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 8 ja 9.4.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Määrata kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva

jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 15. detsembril 2017 Harju

maakohtule hagi OSAÜHINGU PLUSMERK (kostja) vastu 6 230 euro ja viivise nõudes.

Hageja väitel:

-

sõlmisid pooled 2. jaanuaril 2016 müügilepingu raamlepingu (edaspidi „raamleping“)

kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustada saanud avariiliste sõidukite võõrandamiseks;

-

raamlepingu p 2.1 kohaselt kohustus hageja võõrandama kostjale avariilisi sõidukeid

ja kostja kohustus tasuma 25% vastava sõiduki turuhinnast vahetult enne

kindlustusjuhtumi toimumist;

-

raamlepingut muudeti 1. juunil 2016 ja pooled leppisid selle ps 2.1 kokku, et

avariiliste sõidukite müügihind suureneb seniselt 25%lt nüüd 30%le vastava sõiduki

turuhinnast vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist;

-

avariiliste sõidukite eest tasumine toimus hageja esitatud arvete alusel;

-

hageja võõrandas kostjale 59 avariilist sõidukit ja esitas kostjale sõidukite eest arved

summas 150 773 eurot, mis kostja ka tasus;

-

hageja teatas kostjale 27. jaanuaril 2017 raamlepingu ülesütlemisest alates

27. juulist 2017 võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 ja raamlepingu p 9.2 alusel;

-

hageja sisekontroll tuvastas 2017. aasta sügisel, et hageja on kostjale arvete esitamisel

eksinud avariiliste sõidukite ostuhinna määramisega, st hageja esitas kostjale arveid

kokku 6 230 euro võrra väiksemas summas, kui on kokku lepitud raamlepingus;

-

arvete esitamisel võttis hageja ekslikult sõidukite müügihinna arvutamisel aluseks

sõiduki kindlustushüvitise väärtuse, mis on aga väiksem kui sõiduki turuhind;

-

20. oktoobri 2017 nõudekirjas andis hageja kostjale teada, et kostja on müüdud

sõidukite eest tasunud vähem kui oli kokku lepitud raamlepingus, aga kostja vahet ei

tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja on kostjale võõrandanud 58 sõidukit, mitte 59 sõidukit (sõidukit 401 MLA ei

ole hageja kostjale võõrandanud);

-

võlasuhe lõppes poolte vahel 27. juulil 2017 hageja ülesütlemisavalduse alusel.

Ostuhinna nõude sissenõudmise eelduseks on aga VÕS § 108 lg 1 alusel üksnes

kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ning selle rikkumine kostja poolt;

-

kostja on kõik hageja esitatud arved tähtaegselt tasunud;

-

kuna müügihinna kujunemise arvestuse aluseks olnud dokumente hageja arvete

väljastamisel kostjale ei esitanud, siis tasus kostja arved heas usus teadmisega, et

arved on koostatud vastavalt müügilepingutes kokkulepitule;

-

raamlepingu p 9.6 kohaselt olid pooled kohustatud lepingu lõppemise korral teostama

vastastikused arveldused hiljemalt lepingu lõppemise päeval. Samuti kinnitas hageja

ülesütlemisavalduses, et pooltel raamlepingust tulenevad vastastikused nõuded

puuduvad. Seega oli kostja veendunud, et kostja lepingulised kohustused olid arvete

tähtaegsel tasumisel täidetud.

2 (5)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 27. augusti 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

3.1.

Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et

-

poolte vahel 2. jaanuaril 2016 sõlmitud lepingu kohaselt kohustus hageja võõrandama

kostjale avariilisi sõidukeid ning kostja kohustus tasuma sõidukite eest 25% vastava

sõiduki turuhinnast, peale 1. juuni 2016 lepingumuudatust tuli tasuda 30% vastava

sõiduki turuhinnast;

-

tasumine toimus hageja esitatud arvete alusel;

-

hageja esitas 27. jaanuaril 2017 kostjale lepingu ülesütlemisavalduse, milles viitas

lepingu p-le 9.6 ja VÕS § 195 lg-le 5; samuti sellele, et ülesütlemisavalduse esitamise

hetkel ei olnud hagejale teadaolevalt pooltel lepingust tulenevaid vastastikuseid

nõudeid;

-

hageja esitas kostjale lepingus märgitust väiksemas summas arveid, st lähtudes

sõidukite kindlustushüvitise summast ja mitte turuväärtusest.

3.2.

Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja nõude esitamine ei ole võimalik

ega ole kooskõlas VÕS § 6 lgst 1 ja 2 tuleneva hea usu põhimõttega.

Kostja oli õigustatud eeldama, et tulenevalt 2. jaanuari 2016 kui ka 1. juuni 2016 raamlepingu

p-st 9.6 hageja pärast lepingu lõppemise kuupäeva nõudeid enam ei esita. Seetõttu ei kuulu

pea kolm kuud pärast lepingu lõppemist esitatud lepinguline nõue rahuldamisele.

Samuti oleks hageja nõude rahuldamine vastuolus VÕS § 6 lgst 1 ja 2 tuleneva hea usu

põhimõttega. Kostjal ei saanud olla kahtlust hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva

ettevõtja esitatud arvete ebaõigsuses. Kostjal ei olnud võimalik tutvuda sõidukite

turuhindadega ja hageja hinna määramise protsessi kostjat ei kaasanud. Samuti polnud

enamike sõidukite puhul turuväärtuse ja kindlustushüvitise väärtuse vahe märkimisväärselt

suur, mistõttu ei saanud arve suurus tekitada kostjas küsimusi.

Lisaks oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui hageja hooletuse riisikot kannaks kostja,

kellele võib selle läbi tekkida omakorda kahju, mille tekkimises tal süüd ei ole.

3.3.

Kuivõrd hageja põhinõue pole põhjendatud, jättis maakohus rahuldamata ka hageja

viivisenõude.

3.4.

Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Kuivõrd kostja ei taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist, puudus maakohtul

vajadus menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

-

maakohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust. Maakohus ei

selgitanud, millisele materiaalõiguse sättele või raamlepingu punktile tuginedes jättis

maakohus põhivõlgnevuse nõude rahuldamata;

-

hageja väljastas kostjale arveid lähtudes sõidukite kindlustushüvitise summast, mis

tuleb lugeda eksimuseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1 tähenduses.

Kohus ei kohaldanud VÕS § 29 lg 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel

poolte tegelikust tahtest, st tahtest võõrandada sõidukid lähtudes turuväärtusest;

3 (5)

-

raamlepingu p 9.6 ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kogu ostuhinna tasumist.

Hageja on öelnud lepingu üles, kuid VÕS § 195 lg 2 kohaselt jäävad lepingust kuni

selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima;

-

hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et pea kolm kuud

pärast lepingu lõppemist esitatud lepinguline nõue ei kuulu rahuldamisele;

-

maakohtul pole TsMS § 436 lg 2 alusel lubatud asjaolusid ise juurde mõelda.

Maakohus leidis, et kostja on korraldanud sõidukite edasise käitlemise lähtudes hageja

esitatud arve suurusest. Samuti eeldas maakohus, et kostja on võõrandanud sõidukid

või sõiduki varuosad edasi ise. Maakohus ei selgitanud, millistele tõenditelel tuginedes

kohus eelnevatele järeldusteni jõudis.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

jätta muutmata täiendades kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti 2. jaanuaril 2016 raamlepingu sõlmimise ja

1. juunil 2016 muutmise ning 27. jaanuari 2017 avaldusega ülesütlemise asjaolud, samuti

raamlepingu alusel arvete esitamise. Nende asjaolude üle pooled ei vaidle, lisaks pole

vaidlusalune arvete kohane tasumine.

8. Erinevalt pooltest ja maakohtust leiab ringkonnakohus, et 2. jaanuari ja 1. juuni 2016

lepingud ei ole õiguslikult kvalifitseeritavad müügilepinguteks.

8.1.

Esmalt tuleb tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis pooled küll esile tõid, aga maakohus

jättis tuvastamata. Hageja koostas raamlepingu kehtivuse ajal kostjale arved 59 sõiduki eest.

Peale sõiduki registrimärgiga 401MLA ei olnud selles osas pooltel vaidlust. Hageja täpsustas

ja tõendas, et vaidlusalune sõiduk kandis registrimärki 402MLA (tl 28) ja sellele kostja enam

vastu ei vaielnud. Kostja omakorda väitis, et arveid oli 54, mida hageja ei vaidlustanud. Kuna

hageja esitatud viidatud arve kajastas kahte sõidukit, siis saab lähtuda sellest, et arveid oli ka

kokku 54, st peamiselt iga sõiduki kohta üks arve. Pooled ei ole toonud esile, et teiste

sõidukite puhul oleksid arved sisaldanud muud teavet peale selle, mis nähtub viidatud arvelt.

Lõpuks ei ole vaidlust ka selles, et kõik 59 sõidukit anti hagejalt kostjale üle.

8.2.

VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Raamlepingus lepiti kokku, millistel tingimustel kostja hagejalt

avariilised sõidukid omandab, aga neis ei sisaldu kokkuleppeid konkreetsete esemete kohta,

samuti ei ole raamlepingus kokkuleppeid konkreetsete sõidukite hindade kohta.

8.3.

Pooled sõlmisid iga sõiduki kohta eraldi müügilepingu. Ostuhinna nimetas arvet

esitades alati hageja, selleks oli ta raamlepingu järgi sisuliselt ka õigustatud. Kuna sõiduki

ostuhind seoti turuhinnaga, aga see oli hageja määrata, siis sisuliselt toimus ostuhinna

määramine iga konkreetse sõiduki puhul VÕS § 26 lgs 1 ette nähtud korras. Kooskõlas VÕS

§ 26 lgga 3 tuli hind määrata vastavalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele ning VÕS § 26

lg 8 esimese lause järgi toimus tingimuse määramine avalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Kostja andis aktsepti hiljemalt arve tasumise või sõiduki vastuvõtmisega.

4 (5)

8.4.

TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada

vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi

teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki

teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja ei toonud maakohtus esile, et kostja pidi

teadma hageja tahet arvetel märgitud ostuhindade kujunemise kohta muul alusel kui vastavalt

raamlepingus kokku lepitule.

8.5.

Kuna nii turuhind kui ka sellest vahetult sõltuv ostuhind olid hageja määrata, siis võis

kostja hageja arvetel sisalduvaid avaldusi mõistlikult hinnates vähemalt eeldada, et arvetel

ongi kajastatud see hind, mille hageja määras. Määratud hinna hilisem muutmine ei ole

kooskõlas VÕS § 26 lgs 3 nõutava hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

9. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda

neid. Vastuseks kaebuse väidetele tuleb täiendavalt märkida järgmist.

9.1.

Ainetu on etteheide maakohtule hagi rahuldamata jätmise õiguslike aluse märkimata

jätmise osas. Maakohus viitas õigesti raamlepingu ple 9.6 ning VÕS § 6 lgtele 1 ja 2. Kui

raamlepingu p 9.6 üksi ka ei võimaldaks jätta hagi rahuldamata, siis põhjendatud on

maakohtu käsitlus, et koostoimes hea usu põhimõttega on hageja mh selle lepingupunkti

alusel nõudeõiguse kaotanud.

9.2.

Samuti on ainetu etteheide aegumise kohaldamise osas, sest hagi ei jäänud rahuldamata

aegumise tõttu. Kuigi aegumistähtaja jooksul võib nõude esitamata jätmine olla hea usu

põhimõttega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 7. märtsi 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11889, p 39 ja selles viidatud varasem praktika), siis käesoleval juhul on

maakohus sellised erandlikud asjaolud õigesti tuvastanud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

hageja käitumine arvete väljastamisel oli väga järjepidev ja süstemaatiline, st ka seetõttu ei

pidanud kostjal tekkima kahtlusi, et arvetel märgitud ostuhind kajastab hageja tegelikku tahet.

9.3.

Põhimõtteliselt on õige hageja arusaam, et kohus lahendab vaidluse poolte esile toodud

asjaolude pinnalt. Samas ei saa käesoleval juhul maakohtule ette heita hagi aluse laiendamist.

Vaidlustatud otsuse põhjendused selle kohta, millised edasised toimingud tegi kostja

sõidukitega pärast hageja arve saamist, ei ole mõistetavad asjaoludena, vaid selgitusena, miks

jääb hageja nõue rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

9.4.

Hageja tugineb läbivalt oma eksimusele. Sellele väitele maakohus ei vastanud ja

põhjendusi tuleb vastavalt täiendada. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus

tegelikest asjaoludest. Hageja ei toonud esile, millistest asjaoludest oli tal kui juriidilisel isikul

ebaõige ettekujutus. Pelgalt valel alusel arve koostamine ei ole eksimus viidatud tähenduses.

Lisaks ei tulene seadusest, et eksimuse tõttu saaks juba tehtud tehingut muuta.

9.5.

Eelnevast tuleneb, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjäreldust muuta.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja toimikust ei nähtu

kostja poolt menetluskulude kandmist. Seega hüvitatavad kulud puuduvad.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

5 (5)