2-17-11804/154 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

29.11.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-11804

Kohtuasi

XX (X) avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks YY (Y) suhtes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25.07.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CC määruskaebus

XX vastumääruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I CC

(ik XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Keiu Roosimägi ja Andrei

Antosijev

Puudutatud isik II YY (ik XXXXXXXXXXXX),

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaadi abi Katrin Jennsen

Eestkosteasutus Rapla vald (Rapla Vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 25.07.2018 määrus muutmata, arvestades ringkonnakohtu

määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus ja vastumääruskaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud YY-le

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (avaldaja, ema) ja CC (puudutatud isik I, isa) sõlmisid abielu 04.01.2003 ja abielu

lahutamise kohta tehtud maakohtu otsus asjas nr 2-15-12640 jõustus 24.11.2015. Vanemate

abielust sündis XX.XX.XXXX Raplas YY (puudutatud isik II, laps), kes omandas sünnijärgselt

Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Vanematel oli lapse suhtes ühine hooldusõigus. 2011.

aasta suvel kolis pere elama Ameerika Ühendriikidesse ja avaldaja kolis koos puudutatud

isikuga II Eestisse tagasi 2014. aasta keskel. Puudutatud isik II läks tagasi Ameerika

Ühendriikidesse 2016. aasta keskel, et käia seal koolis ja elada koos isaga. Puudutatud isik II

tuli 06.06.2017 suvevaheajaks avaldajat külastama, aga 09.08.2017 teavitas avaldaja e-kirjaga

puudutatud isikut I, et puudutatud isik II jääb Eestisse ja läheb Eesti kooli, millega isa ei

nõustunud.

2. Avaldaja esitas 07.08.2017 Pärnu Maakohtule avalduse puudutatud isikuga I ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II suhtes ning otsustusõiguse lapse

viibimiskoha (sh elukoha), haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste

osas ning varahooldusõiguse alaealise lapse vara üle andmiseks avaldajale. 12.10.2017 esitas

puudutatud isik I Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku II tagastamiseks Ameerika

Ühendriikidesse ja see saadeti kohtualluvuse järgi lahendamiseks Pärnu Maakohtule.

Maakohus liitis 14.11.2017 vanemate avaldused ühiseks menetlemiseks.

3. Maakohus tegi 29.01.2018 osamääruse ja jättis puudutatud isiku I taotluse lapse

tagastamiseks Ameerika Ühendriikidesse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus puudutatud

isik I kanda, v.a lapse õigusabikulud, mis jäid riigi kanda. Tallinna Ringkonnakohtus tühistas

18.05.2018 maakohtu määruse ja rahuldas avalduse puudutatud isiku II tagastamiseks

Ameerika Ühendriikidesse, määras kindlaks tagastamise korra ja sunnivahendi. Puudutatud

isiku II avalduse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi

kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jättis riigi kanda.

Ringkonnakohtu määrus jõustus 19.06.2018.

4. Kohus kinnitas 01.06.2018 esialgse õiguskaitse raames vanemate vahelise kompromissi,

milles vanemad leppisid kokku, et avaldaja annab nõusoleku puudutatud isikul II koos

puudutatud isikuga I lahkuda perioodil 01.06.2018 – 06.06.2018 Ameerika Ühendriikidesse.

Puudutatud isik I kohustus tagama puudutatud isiku II tagasijõudmise Eesti Vabariiki

15.08.2018, kui selleks ajaks ei ole jõustunud kohtulahend, mille alusel puudutatud isik II

tagastati Ameerika Ühendriikidesse.

5. Puudutatud isik I esitas 22.06.2018 taotluse lõpetada menetlus avaldaja avalduses vanemate

ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, sest Pärnu Maakohtul puudus selleks pädevus ja

jätta avaldus rahuldamata. Samuti palus ta tühistada 01.06.2018 esialgse õiguskaitse määrus ja

jätta menetluskulud avaldaja kanda.

6. Puudutatud isiku II esindaja riigi õigusabi korras leidis, et avaldus tuli jätta läbivaatamata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel ja esialgse õiguskaitse

rakendamise määrus tühistada. Eestkosteasutus nõustus puudutatud isik II esindajaga ning

leidis, et menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda. Avaldaja jäi avalduse juurde. Alternatiivselt

palus avaldaja juhul, kui kohus ei ole pädev lapse hooldusõiguse küsimust täies mahus arutama,

lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse vara suhtes, mis asub Eesti Vabariigis. Ühtlasi

palus ta jõusse jätta esialgse õiguskaitse määrus.

Maakohtu määrus

7. Maakohus jättis avaldaja avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

läbivaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel ja jättis rahuldamata puudutatud isiku I taotluse

tühistada Pärnu Maakohtu 01.06.2018 määrus. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste

endi kanda, v.a puudutatud isiku II kulud, mis jättis riigi kanda.

Kui vanemad elavad erinevates riikides, tuleb vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise

kohtualluvuse määramisel lähtuda Nõukogu 27.11.2003 määrusest (EÜ) nr 2201/2003, mis

käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud

abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ)

nr 1347/2000 (määrus nr 2201/2003). Nimetatud määruse art 8 lg 1 ja art 16 sätetest lähtuvalt

sõltub kohtualluvus sellest, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht ajal, mil avaldus

kohtule esitatakse. Avaldaja avalduse esitamise ajal viibis puudutatud isik II Eesti Vabariigis.

Kuni puudutatud isik I taotluseni tagastada puudutatud isik II Haagi 25.10.1980 lapseröövi

suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ja EL määruse nr 2201/2003

alusel, oli puudutatud isiku II harilik viibimiskoht nii Eesti Vabariik kui Ameerika Ühendriigid,

sest puudutatud isik II oli sündinud ja elanud kuni kuuenda eluaastani Eesti Vabariigis ja pärast

vanemate lahkuminekut kord ühes, kord teises riigis ning ta oli mõlema riigi kodanik.

Määruse nr 2201/2003 art 10 järgi säilib lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise

korral pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema

ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas jõustunud

lahendiga, et enne puudutatud isiku II ebaseaduslikku kinnipidamist oli puudutatud isiku II

hariliku viibimiskoha riik Ameerika Ühendriigid. Seega oli hooldusõiguse küsimust pädev

arutama Ameerika Ühendriikide kohus. Eesti kohtul selleks pädevus puudus. Avaldaja

alternatiivse taotluse osas märkis kohus, et kohtu nõusoleku saamine alaealisele lapsele kuuluva

varaga tehingu tegemiseks ei olnud seotud vanemate hooldusõiguse jagamise küsimusega. Eesti

kohus oli küll TsMS § 99 järgi pädev seda asja arutama, kuid asja arutamist takistas teise

vanema nõusoleku puudumine.

Rahuldamata tuli jätta taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tühistamiseks, sest

määrusega ei rakendanud kohus esialgset õiguskaitset, vaid kinnitas vanemate vahelise

kompromissi. Puudus õiguslik ja tegelik vajadus vanemate kokkuleppe tühistamiseks.

TsMS § 172 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a puudutatud

isiku II kulud, mis jättis riigi kanda. Praegusel juhul ei olnud põhjendatud menetluskulude

jätmine avaldaja kanda, sest pahatahtlikuks ja oma õigusi kuritarvitavaks käitumiseks ei saanud

pidada vanema soovi pöörduda kohtu poole olukorras, kus vanemad ei saavuta kokkulepet lapse

suhtes ühise hooldusõiguse teostamises.

Puudutatud isiku I määruskaebus

8. Puudutatud isik I palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Tühistatud osas palus puudutatud isik I teha uue määruse, millega

jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt. Avaldaja pöördus vale kohtu poole, millega

tekitas puudutatud isikule I, kes ei ela Eesti Vabariigis ja ei valda eesti keelt, hulgaliselt

kulutusi. Samal ajal ei kuritarvitanud puudutatud isik I oma õigusi.

Avaldaja vastumääruskaebus

9. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis avalduse läbivaatamata

ja teha uus määrus, millega lõpetada osaliselt avaldaja ja puudutatud isiku I ühine hooldusõigus

puudutatud isiku II suhtes ja anda avaldajale puudutatud isiku II ainuhooldusõigus tema

viibimiskoha määramise, haridusasutuse valiku ja kõigi lapse tervisega seonduvate küsimuste

osas ning varahooldusõigus või alternatiivselt üksnes varahooldusõigus puudutatud isiku II vara

üle, mis asub Eesti Vabariigis.

Eesti kohtul oli pädevus asja arutada, sest avalduse esitamise ajal oli puudutatud isiku II harilik

viibimiskoht Eesti Vabariigis. Samuti oli ta sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ning talle

kuulus osa Eestis asuvast kinnisasjast. Vastupidine seisukoht diskrimineeris avaldajat ja takistas

oluliselt oma õiguste kaitsmist, sest isegi Eesti Vabariigis ei olnud avaldajal majanduslikult

võimalik endale kvaliteetset õigusabi osutajat palgata, rääkimata siis Ameerika Ühendriikides.

Samal ajal oli puudutatud isiku I palk kolm kuni neli korda kõrgem. Pealegi vajas puudutatud

isik II enda kõrvale hella, pühendunud, kannatlikku ja väga empaatilist tugiisikut ning head

eeskuju nagu oli avaldaja ning teda oli vaja kaitsta antisotsiaalse, iseka ja valeliku inimese eest

nagu oli puudutatud isik I.

Vastused määruskaebustele

10. Avaldaja palus jätta puudutatud isiku I määruskaebus rahuldamata. Avaldaja ei esitanud

põhjendamatuid nõudeid ja ei kuritarvitanud oma õigusi.

11. Puudutatud isik I palus jätta avaldaja vastumääruskaebus rahuldamata. Avaldaja

järjekindlalt kuritarvitas oma õigusi.

12. Eestkosteasutus toetas puudutatud isiku I määruskaebust ja ei toetanud avaldaja

vastumääruskaebust. Eesti kohtul puudus pädevus puudutatud isiku II hooldusõiguse küsimusi

lahendada.

13. Puudutatud isiku II esindaja riigi õigusabi korras leidis, et mõlemad kaebused tuli jätta

rahuldamata.

Määruse põhjendused

14. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 21 ja §-le 659 tuleb muuta kohtumääruse põhjendusi, jättes määruse

resolutsiooni muutmata. Määruskaebus ja vastumääruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustas puudutatud isik I maakohtu määruse osas, milles

maakohus jättis muud menetluskulud kui puudutatud isiku II õigusabikulud menetlusosaliste

endi kanda ja avaldaja vaidlustas maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis avalduse

läbivaatamata. Kuivõrd menetlusosalised ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles kohus

jättis rahuldamata taotluse maakohtu 01.06.2018 määruse tühistamiseks, jättis puudutatud

isik II õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda, määrates puudutatud isikule II õigusabi osutanud

advokaadi tasu suuruseks 60 eurot, on maakohtu määrus selles osas jõustunud. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus väiteid, mis puudutavad avalduse läbivaatamata jätmist ja

seejärel menetluskulude jaotust. Maakohus leidis vaidlustatud määruses õigesti, et

kohtualluvuse kontrollimisel tuli esmajoones lähtuda määruses nr 2201/2003 sätestatust. Samas

ei nähtunud määrusest üheselt, missugust sätet kohaldades jõudis kohus järeldusele, et Eesti

kohtul puudus pädevus asja menetleda ja missugune oli puudutatud isiku II hariliku viimiskoha

riik, mille selge tuvastamine oli ülioluline kohtualluvuse kindlaksmääramisel. Kirjeldatud osas

tuleb maakohtu põhjendusi muuta.

Õige kohtualluvuse kindlakstegemise keskne säte praegusel juhul on määruse nr 2201/2003

art 10, mis näeb ette kohtualluvuse lapseröövi korral. Viidatud sätte järgi säilitavad lapse

ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral selle liikmesriigi kohtud oma pädevuse, kus

oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, kuni laps on saanud alalise

elukoha teises liikmesriigis ja iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on

nõustunud äraviimise või kinnipidamisega või laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis

vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus,

on saanud või peaks olema saanud teada lapse elukoha ning laps on oma uues keskkonnas

kohanenud ja pädevale asutusele ei ole esitatud lapse tagasitoomise taotlust, tagasitoomistaotlus

on tühistatud ja uut ei ole esitatud, läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult

enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, lõpetati vastavalt sama määruse art 11

lg-le 7 või eelnevalt nimetatud kohtus tehti eestkostet käsitlev otsus, mis ei hõlmanud lapse

tagasitoomist.

Kuivõrd puudutatud isik I esitas kohtule avalduse puudutatud isik II tagastamiseks Ameerika

Ühendriikidesse ja kohus tuvastas praeguses tsiviilasjas tehtud osamääruses, et avaldaja pidas

last ebaseaduslikult kinni ja enne lapse kinnipidamist oli lapse elukoht Ameerika

Ühendriikides, mistõttu tuli laps Ameerika Ühendriikidesse tagastada, oli määruse

nr 2201/2003 art 10 järgi hooldusõiguse küsimust pädev arutama Ameerika Ühendriikide

kohus. Kohtualluvuse küsimust ei mõjuta see, kumb vanem on majanduslikult paremal järjel ja

suudaks hõlpsamalt finantseerida kohtuvaidlust väljapool kodumaad või kumb vanem on

lapsele parim kaaslane. Samuti ei mõjuta seda asjaolu, missuguses riigis on avatud lapse

pangaarve või kus asub talle kuuluv vara.

Kuna praegusel juhul sai puudutatud isik II hooldusõiguse küsimusi lahendada Ameerika

Ühendriikide kohus, ei saanud maakohus läbi vaadata avaldaja avaldust, milles avaldaja palus

ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada mitmete isikuhoolduse küsimuste osas ja varahoolduse

osas. Seejuures ei saanud Eesti Vabariigi kohus läbi vaadata avaldaja avaldust ka osas, milles

avaldaja palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse vara suhtes, mis asub Eesti

Vabariigi territooriumil.

Menetluskulud jättis kohus õigesti TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda.

Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ja §-le 659 nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja

ei korda neid. Vastuseks kaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtusse

pöördumine ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks olukorras, kus vanemad ei saavuta

kokkuleppeid lapse elu mõjutavates olulistes küsimustes, on õiguspärane meede. Selliselt

käitunud vanema puhul ei ole õige väita, et ta kuritarvitab oma õigusi.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

puudutatud isiku I menetluskulud tema enda kanda. Vastumääruskaebuse rahuldamata jätmise

tõttu jätab kohus TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja menetluskulud samuti tema enda kanda.

Kokkuvõttes kannavad kõik menetlusosalised ise oma kulud, välja arvatud puudutatud isik II,

kellele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jääb riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest

puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus

eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing

Jõustunud Riigikohtu 20.03.2019 määruses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2018. a määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-17-11804 muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebused rahuldamata.

3. Jätta A. S. A ja E. A kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

4. Jätta M. P. A riigi õigusabi korras määratud esindaja kassatsiooniastme

menetluskulud riigi kanda. Esindajal ei ole Riigikohtus menetluskulusid tekkinud.

5. Arvata määruskaebustelt tasutud kautsjonid riigituludesse.

6. Jätta asja juurde võtmata E. A kassatsioonimenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid ja eemaldada need kohtute infosüsteemist.