2-18-3358/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda XX 01.11.2018 taotlust eksperthinnangu ja müügikuulutuste

vastuvõtmiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 30.05.2018 otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

XX

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

29.11.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-3358

Kohtuasi

Luminor Bank AS-i hagi XX (X) vastu nõude

tunnustamiseks

YY

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.05.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Apellatsioonkaebuse hind

XX apellatsioonkaebus

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Luminor Bank AS (registrikood 11315936)

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

CC

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. Luminor Bank AS (hageja) esitas XX (kostja) vastu 02.03.2018 hagi 139 456 euro suuruse

nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hageja, YY ja VV sõlmisid 28.12.2011 laenulepingu nr 09220190561, mille alusel laenas

hageja YY-le ja VV-le 161 500 eurot ning laenusaajad kohustusid laenu tagasi maksma

igakuiste osamaksetega esmalt iga kuu 6. kuupäevaks ja pärast lepingu muutmist

10. kuupäevaks. Laenulepingu tagamiseks seati hageja kasuks hüpoteek VV-le kuuluvale ½

suurusele kinnistu mõttelisele osale aadressil XXX.

Laenusaajad

tasusid

laenulepingujärgseid

makseid,

kuid

vastavalt

pankrotiseaduse

(PankrS) §-le 42 muutus YY pankroti väljakuulutamisega 19.10.2017 laenulepingust

tulenevate nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Lepingu kehtivusaja jooksul jõudsid

laenusaajad hagejale tagastada põhiosa katteks kokku 22 044 eurot. Seega jäi tasumata 139 456

eurot. Hageja palus tunnustada 05.02.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul 139 835 euro

suurust nõuet, kuid kostja vaidlustas selle. Nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõue oli 1 511

euro võrra suurem, sest VV täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 12.02.2018.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Hagejal puudus YY vastu nõue, sest VV täitis kohaselt solidaarvõlgnike

laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet YY pankrotimenetluses 138 698 euro ulatuses.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 300 euro suuruse

menetluskulude hüvitise.

PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete

täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Solidaarvõlgnikku puudutav

võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 2 ei välista PankrS § 42 kohaldamist, sest see ei too endaga

kaasa võlausaldaja nõude mitmekordset täitmist. PankrS § 96 sätestab, et kui võlgnik vastutab

võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu nõude kas

tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest

maha. Praegusel juhul seda ka tehti.

Tulenevalt VÕS § 68 lg-tes 1 ja 3 ning PankrS §-des 42 ja 96 sätestatust oli võimalik, et

pankrotistunud solidaarvõlgniku suhtes muutusid laenulepingust tulenevad nõuded tervikuna

sissenõutavaks, kuid teise solidaarvõlgniku suhtes mitte ning tema jätkab maksete tegemist

laenulepingus ja maksegraafikus sätestatud korras. Ka PankrS § 176 lg-st 3 tuleneb, et võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse puhul ei vabane võlgnikuga solidaarselt vastutav isik oma

kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta

kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu.

Seega muutus hageja nõue YY vastu 19.10.2017 tervikuna sissenõutavaks ja seda tuli

tunnustada 138 698 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Hagejal olid 300 euro suuruseid menetluskulusid, mis tuli kostjal hüvitada.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja nõuet oli võimalik YY pankrotimenetluses tunnustada.

Kirjeldatu ei olnud võimalik järgmistel põhjustel:

1) kõnealuse laenulepingu teine võlgnik jätkas lepingu täitmist ja hageja nõue oli tagatud VV

kinnisasjale seatud hüpoteegiga; tagasimaksete tulemusena muutus kogu aeg hageja nõude

suurus YY vastu;

2) nõue ei olnud sissenõutav; PankrS §-st 42 ei tulenenud, et pankroti väljakuulutamisel

lõpevad kõik võlgniku sõlmitud lepingud. Pankrotihalduril oli vastavalt PankrS §-le 46

võimalik otsustada, missugused lepingud on mõttekas lõpetada;

3) VÕS-st tulenevalt oli võlausaldajal õigus solidaarvõlgnikult nõuda täitmist üksnes

võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt

solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses;

4) alust oli arvata, et VV võttis YY-lt üle YY laenukohustuse.

Arusaamatuks jäi, miks kohaldas kohus PankrS § 176 lg-t 3, mis reguleeris võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärgi.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles

otsuses kõiki seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega ning jälgitavalt, miks tuli hageja

nõuet YY pankrotimenetluses tunnustada. Maakohtu otsus vastab TsMS §-s 438 ja § 442 lg-s

8 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS §

654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Asjaolu, et YY oli üks hageja solidaarvõlgnikest ja teine solidaarvõlgnik täitis laenulepingust

tulenevaid kohustusi korrektselt ning nõue oli tagatud VV kinnisasjale seatud hüpoteegiga, ei

takistanud

hagejal

YY

vastu

kogu

laenujäägi

tasumise

nõue

esitada

viimase

pankrotimenetluses.

Maakohus märkis õigesti, et vastavalt PankrS §-le 42 loetakse pankroti väljakuulutamisega

võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. See, et vastavalt

PankrS §-le 46 on pankrotihalduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni

täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku

lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, ei mõjuta PankrS §-s 42 sätestatud nõuete

sissenõutavaks muutumise tähtpäeva. PankrS § 96 esimese lause järgi võib võlausaldaja

olukorras, kus võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võlgniku vastu nõude

esitada kas tervikuna või osaliselt. Eelnev ei mõjuta aga teise solidaarvõlgniku suhet

võlausaldajaga. Seega muutus laenulepingust tulenev hageja nõue YY vastu viimase pankroti

väljakuulutamisega tervikuna sissenõutavaks, kuid see ei muutnud VV suhet hagejaga. Hageja

ja VV vahel kehtis jätkuvalt 28.12.2011 sõlmitud laenuleping ja VV-l tuli igakuiselt tasuda

laenumakseid.

Kohus selgitab, et solidaarvõlgnike nõuete esitamise kord on Eesti õigusega sarnaselt

reguleeritud ka Saksa õiguses, mis on Eesti pankrotiõiguse üks eeskujudest. Saksa

pankrotiseaduse (InsO § 43) kohaselt võib võlausaldaja, kelle ees mitu isikut vastutavad sama

soorituse eest täies ulatuses, esitada nõude pankrotimenetluses, mis tal oli õigus esitada

pankrotimenetluse algatamise hetkel, kogu suuruses ja iga võlgniku vastu kuni nõude täieliku

rahuldamiseni.

Eelnevast võib esmapilgul jääda mulje, et lõpptulemusena rahuldatakse laenulepingust tulenev

hageja nõue kahekordselt, s.t YY poolt pankrotimenetluses ja VV poolt lepingus sätestatud

maksegraafikujärgsete maksete tasumise või nõude tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimise

tulemusena. Kahtlemata ei ole õiglane lasta võlausaldajal saada rohkem, kui kohustus tegelikult

väärt on. Sellise olukorra tekkimise välistab PankrS § 96 teises lauses sätestatu, mille kohaselt

arvatakse nõudest maha see osa, mille solidaarvõlgnik on tasunud. Kusjuures teise

solidaarvõlgniku, aga ka muu kolmanda isiku poolseid makseid võlausaldaja nõude

rahuldamisel arvestatakse kogu pankrotimenetluse vältel, mitte ainult kuni nõuete kaitsmise

koosolekuni. Seega väheneb VV solidaarkohustuse täitmise võrra hageja nõude suurus YY

pankrotimenetluses ning hageja alusetut rikastumist YY pankrotimenetluses teiste

võlausaldajate arvelt ei toimu.

Kuivõrd kostja tõi alles apellatsioonkaebuses välja, et VV võis võtta YY-lt üle YY

laenukohustuse, mistõttu ei olnud võimalik hageja nõuet YY pankrotimenetluses tunnustada ja

ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lg-le 3, jätab kohus selle

väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Väite tõendamiseks esitas kostja pärast otsuse tegemise

aja väljakuulutamist ja koos menetluskulude nimekirja esitamisega kinnisasja väärtust

kindlakstegeva eksperthinnangu ja müügikuulutused, mille vastuvõtmise taotluse jätab kohus

TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata, sest see põhjustaks asja lahendamise viibimise. Eelnevast

sõltumata märgib kohus, et võlgniku kohustuse saab kolmas isik üle võtta üksnes võlausaldaja

nõustumise korral (VÕS § 175 lg 2) ja võlausaldaja nõusolekut ei tõenda kinnisasja hindamisakt

või müügikuulutus.

Kostja viimase väite osas, mille järgi jäi talle arusaamatuks, miks kohaldas kohus PankrS § 176

lg-t 3, mis reguleeris võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise

tagajärgi, selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei väitnud, et kirjeldatud säte kohaldub

praegusele vaidlusele, vaid tõi nimetatud õigusnormi välja, et analoogiale tuginedes selgitada

maksejõuetusmenetluse üldisi põhimõtteid.

Menetluskulud

7. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja

kanda. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja toimikust hageja poolt menetluskulude

kandmist ei nähtu, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing