3-18-1961/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

28. november 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-1961

Haldusasi

J.R. kaebus Maksu- ja Tolliameti 24. juuli 2018. a

vastutusotsuse nr 13-7/00829-5-14 ja 13. septembri 2018. a

vaideotsuse nr 6-1/4181-2 osaliseks tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.R. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja J.R.

RESOLUTSIOON

Jätta J.R. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2018. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.R. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti (MTA) 24. juuli 2018. a

vastutusotsuse nr 13-7/00829-5-14 ja 13. septembri 2018. a vaideotsuse nr 6-1/4181-2 osaliseks

tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus rahuldas 22. oktoobri 2018. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt.

Halduskohus määras, et riigilõiv 765 eurot tuleb tasuda kaheteistkümnes jaos osamaksetena. Esimene

osamakse 63 eurot ja 75 senti tuleb tasuda 26. oktoobriks 2018 ning järgmised osamaksed tuleb tasuda

iga kalendrikuu 10. päevaks.

Halduskohus leidis, kaebuselt ja õiguskaitse taotluselt kuulub tasumisele riigilõiv 765 eurot. Taotluses

esitatud andmetest nähtub, et kaebaja leibkonna igakuine sissetulek, millest on maha arvestatud maksud

ja sundkindlustuse maksed on 2802 eurot ja kulud leibkonna peale on eelduslikult 2370 eurot. Taotleja

märgib, et tal on abikaasaga varalahusus ning suurema osa kuludest kannab abikaasa. Samuti tasub

laenu eest Swedpangale iga kuu 760 eurot muu isik. Taotluses märgitud andmetest ei nähtu, millised

on kaebaja ja millised leibkonna kulud. Esitatud andmete alusel ei ole võimalik tuvastada, kui suures

osas kaebaja kulude kandmisel osaleb. Eeldada saab, et kaebaja osaleb teatud ulatuses leibkonna kulude

kandmisel. Kaebajal on igakuine tulu ning leibkonna kulude kandmisel osaleb ka kaebaja abikaasa.

Menetlusabi taotlusest ei nähtu, kui suure osa oma sissetulekust peab kaebaja loovutama.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2018. a

määruse tühistamiseks. Määruskaebuses selgitab kaebaja, et tema seadusest tulenev kohustus kanda

ülalpeetavate elatisega seotud kulu summas 500 eurot, samuti vajadus ennast ülal pidada, ei jäta

kaebajale alles piisavalt raha, et tasuda riigilõivu ka osamaksetena. Kaebaja kuulub leibkonda, kus tema

abikaasa teenib kõrgemat tulu ja riigilõivu tasumine toimub abikaasa arvelt.

Halduskohus jättis arvestamata, et kaebajale jääb pärast seadusega ettenähtud elatise andmise kohustust

kätte 178 eurot. Pärast esmaseid kulutusi ei jää kaebajale piisavalt raha, et riigilõivu tasuda, mistõttu

on loogiline, et AS-i Swedbank laenu tasub kolmas isik. Majapidamise kulud kannab abikaasa, kellega

kaebajal on varalahususe režiim. Seega ei ole põhjendatud halduskohtu väide, et taotluses vastava

selgituse puudumine võimaldab 178 euro arvelt iga kuu veel 63 eurot ja 75 senti riigilõivu tasuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et J. R määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.

oktoobri 2018. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2 ja 201 lg 4).

5. Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

Kaebaja on märkinud, et tema menetlusabi taotluse esitamisele eelneva nelja kuu alusel arvestatud ühe

kuu keskmine sissetulek, millest on maha arvestatud maksud ja sundkindlustuse maksed on 678 eurot

ning tema abikaasa tulu suuruseks on 2069 eurot kuus. Halduskohtu poolt tuvastatud eelduslike kulude

2370 euro osas ei ole kaebaja väitnud, et nimetatu summa ei vasta tõele. Samas ei ole kaebaja välja

toonud konkreetset jaotust, kui palju tuleb temal endal iga kuu kulusid kanda ning milliseid kulusid

kannab tema abikaasa. Kuna kulude konkreetne jaotus abikaasade vahel on tõendamata ja arvestades

menetlusabi taotluses väljatoodud summasid, siis ringkonnakohtu hinnangul ei raskenda riigilõivu

osamaksetena tasumine selliselt, et iga kuu tuleb tasuda 63 eurot ja 75 senti, oluliselt kaebaja igapäevast

toimetulekut.

6. Arusaamatuks jääb määruskaebuses kaebaja väide, et halduskohus jättis arvestamata, et kaebajale

jääb pärast seadusega ettenähtud elatise andmise kohustuse kätte 178 eurot. Kaebaja ei ole oma väidet

seadusjärgse elatise maksmise kohta varem välja toonud, mistõttu on ka etteheide, et halduskohus

sellise väitega ei arvestanud, asjakohatu. Samas ei väida kaebaja määruskaebuses, et ta oleks

vahepealsel perioodil oma laste emast lahutanud või ei osaleks laste kasvatamisel, mis saab olla

seadusjärgse elatise maksmise põhjusteks. Elatise maksmise väide on arusaamatu ka põhjusel, et

sissetulekuna on kaebaja märkinud Eesti riigilt elatusraha 55 eurot poja R.R. ülalpidamise eest ning

taotluse täienduses ühistranspordi kuluna 100 eurot poja R. R sõitudeks rongi ja bussiga. Kaebaja ei ole

seadusega ettenähtud elatise maksmise kohustust ühegi tõendiga kinnitanud ning ringkonnakohus ei

saa tõendamata väite alusel kaaluda määruskaebuse rahuldamise võimalikkust.

7. Halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et tal on abikaasaga

varalahususe režiim. Menetlusabi andmist reguleerivad seadusesätted ei näe ette, et menetlusabi

taotluse lahendamisel peaks kohus arvestama taotleja ja tema abikaasa vahelist varasuhet. Taotleja peab

välja tooma enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi ning taotleja ja tema

abikaasa vahelised varasuhted ei oma sealjuures kaalu. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et ka juhul,

kui abikaasad on valinud varalahususe režiimi omavahelistes varasuhetes, siis tulenevalt

perekonnaseaduse (PKS) § 58 ls-st 2 kehtivad neile siiski perekonnaseaduse 3. peatükis sätestatud

õigused ja kohustused. Seetõttu ei mõjuta varalahus abikaasade kohustust osaleda ühise koduse

majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt (PKS § 15 lg 2),

kohustust vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama (PKS § 16 lg 1) ega eeldust,

perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi teinud abikaasal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem

panustatud vahendite hüvitamist (PKS § 17). Seega tuleb ka käesolevas asjas kaebaja

maksevõimelisuse hindamisel analüüsida perekonna üldist toimetulekut ning kaebaja sissetulekuid ja

väljaminekuid ei ole võimalik hinnata rangelt lahus perekonna teistest liikmetest.

/allkirjastatud digitaalselt/