2-09-18844/254 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Margo Klaar ja Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

27. november 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-18844

Tsiviilasi

XX pankrotimenetlus. Pankrotihalduri vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. septembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pankrotihalduri Urmas Trossi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Võlgnik XX (pankrotis, isikukood XXXXXXXXX)

Pankrotihaldur (määruskaebuse esitaja) Urmas Tross

Pankrotitoimkond Arkadi Beinenson, Andres Aavik,

Maidu Kaasik, Viktor Särgava

Puudutatud

isikud

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson

AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline

esindaja Martin Velling

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. septembri 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Urmas Trossi kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 08.01.2010 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot ja nimetati

halduriks Urmas Tross (haldur). Jaotusettepanek kinnitati 08.01.2013 kohtumäärusega.

2 (6)

2. Haldur esitas 20.09.2013 maakohtule kinnitamiseks võlgniku pankrotimenetluses koostatud

lõpparuande, mille maakohus 11.02.2014 määrusega kinnitas. Tallinna Ringkonnakohus jättis

14.11.2014 maakohtu määruse muutmata, kuid Riigikohus tühistas 04.11.2015 määrusega nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse ning tagastas lõpparuande haldurile menetluse

jätkamiseks.

3. Haldur esitas 13.04.2016 maakohtule kinnitamiseks 04.04.2016 koostatud lõpparuande,

mille maakohus kinnitas 29.04.2016. Ringkonnakohus jättis 01.09.2016 määrusega maakohtu

määruse muutmata, kuid Riigikohus tühistas 11.01.2017 määrusega mõlemad määrused ning

saatis asja maakohtule lõpparuande kinnitamise osas uueks otsustamiseks.

4. Haldur esitas 10.02.2017 teistmisavalduse Riigikohtule 18.01.2013 jaotusettepaneku

kinnitamise määruse osaliseks muutmiseks, kuna 18.01.2013 kinnitatud jaotusettepanek ja

Riigikohtu 04.11.2015 määruse suuniste kohaselt arvutatavad võlausaldajate rahuldamisjärgud

ja jaotised kujunevad erinevateks. Riigikohus jättis 24.04.2017 halduri teistmisavalduse

menetlusse võtmata.

5. Haldur esitas uue lõpparuande maakohtule kinnitamiseks 24.05.2017. Lisaks palus haldur

vabastada end halduri ülesannete täitmisest ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus. Haldur palus määrata end võlgniku usaldusisikuks ja vormistada ümber võlgniku

arvelduskonto kasutamise õigus usaldusisikule ning kinnitada halduri tasuks 92 883,14 eurot

(sh sotsiaalmaks 23 061,43 eurot). Alternatiivina palus haldur määrata sotsiaalmaksu asemel

käibemaksu, mille tulemusena kujuneks halduri tasuks 83 786,05 eurot (sh käibemaks

13 964,34 eurot). Halduri kuluks märkis haldur 8 537,04 eurot. Teade lõpparuandega tutvumise

ja vastuväidete esitamise võimaluse kohta ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded 24.05.2017.

Swedbank AS (võlausaldaja I) ja AS SEB Pank (võlausaldaja II, koos võlausaldajad) esitasid

lõpparuandele vastuväited, milles palusid jätta see kinnitamata ja tagastada lõpparuanne

haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ning uue aruande esitamiseks.

6. Võlausaldaja I esitas 02.08.2017 kaebuse halduri tegevusele ja taotluse halduri

vabastamiseks. Haldur ei ole kolmes varasemas kohtule esitatud lõpparuandes järginud

Riigikohtu suuniseid, mistõttu menetlus on veninud, lisaks on erinevate aruannete ning

täienduste esitamine põhjustanud olukorra, kus aruannete võrdlemisel ei ole jälgitav, mida on

muudetud. Lisaks on haldur jätkuvalt taotlenud 92 883,14 euro suuruse tasu määramist, mis ei

vasta pankrotiseadusele ega kohtupraktikale. Samuti on haldur viimases aruandes

põhjendamatult leidnud, et teised pankrotimenetlusega seotud võlausaldajad peaksid esitama

võlausaldaja I vastu kompensatsiooninõudeid ja et võlgnik võiks esitada võlausaldaja I vastu

moraalse kahju hüvitamise nõude. Haldur on oma tegevusega kaotanud kohtu ja võlausaldajate

usalduse ning tuleks ametist vabastada.

Pankrotitoimkond palus jätta võlausaldaja I taotluse halduri vabastamiseks rahuldamata, kuna

tegemist on ainult ühe võlausaldaja subjektiivse arvamusega. Haldur palus jätta puudutatud

isiku kaebuse ja taotluse rahuldamata.

7. Harju Maakohtu 06.10.2017 määrusega jäeti 24.05.2017 esitatud lõpparuanne kinnitamata ja

tagastati haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ning kohustati haldurit esitama uus

lõpparuanne. Haldur esitas 09.10.2017 vastuväite kohtu tegevusele.

8. Haldur esitas 27.10.2017 lõpparuande ning taotluse, milles palus lõpetada võlgniku

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega, vabastada haldur halduri ülesannete täitmisest

ja algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Haldur palus määrata end

usaldusisikuks ja vormistada ümber võlgniku arvelduskonto kasutamise õigus usaldusisikule

ning kinnitada halduri tasuks 3,5% pankrotivarast koos maksudega kokku 67 096,55 eurot,

millest tasu on 50 448,53 eurot ja sotsiaalmaks 16 648,01 eurot. Haldur palus tasu määramisel

arvestada 13.05.2013 võlausaldajate üldkoosoleku otsust tasu määra osas, toimkonna ja

võlgniku arvamust, pankrotivara suurust, menetluse keerukust, halduri kutseoskusi ja tema

3 (6)

poolt õigusabi kulude tagasimakset, halduri tasu vähendamise tulemina tagastada kohustustest

vabastamise menetluse ajal võlgnikule 26 474,34 eurot, millest haldur peab tagastama

16 587,93 eurot ja taotlema tagasi Maksu-ja Tolliametilt enammakstud sotsiaalmaksu

6 568,82 eurot ning enamamakstud tulumaksu 3 317,59 eurot. Haldur palus kinnitada

pankrotivara arvelt 24.05.2017 seisuga halduri kuluks 8 537,04 eurot. Teade lõpparuandega

tutvumise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 27.10.2017.

9. Võlausaldaja I esitas 03.11.2017 lõpparuandele vastuväite. Halduri taotletav tasu on

ebaproportsionaalselt suur ning ei vasta kohtupraktikale ning on endiselt vastuolus Riigikohtu

poolt antud suunistega. Halduri tasuks tuleb määrata 1% pankrotivarast. Võlgniku pankrot

kuulutati välja 08.01.2010 ning esimese lõpparuande esitas pankrotihaldur kohtule 20.09.2013.

Haldur on esitanud neli ebaõige sisuga lõpparuannet. Sealjuures on viimase kolme aruande

koostamisel haldur olnud teadlik, kuidas ning millises ulatuses tuleb halduri tasu arvestada.

Menetlus on kujunenud seega ebamõistlikult pikaks ja haldur on esitanud pahatahtlikult

lõpparuandeid, mis ei vasta kohtute suunistele. Võlausaldaja I palus jätta 27.10.2017

lõpparuande kinnitamata.

Võlausaldaja II esitas samuti 03.11.2017 lõpparuandele vastuväite. Põhjendamatu on halduri

seisukoht, et võlausaldajal II tuleb pankrotipessa tagastada 56 623,42 eurot. 18.01.2013

kinnitatud jaotusettepanek vastab selle kinnitamise ajal kehtinud pankrotiseadusele (PankrS) ja

kohtupraktikale ning on jõustunud. Õiguspärane ei ole, et kohtupraktika muutmisega on

sisuliselt muudetud tagasiulatuvalt jõustunud lahendit (jaotust). 27.10.2017 lõpparuande alusel

ei ole võimalik tagasinõuet esitada, kuna see nõue on aegunud. Seega ei saa kinnitada

lõpparuannet, mida ei ole võimalik täita. Võlausaldaja II palus samuti jätta 27.10.2017

lõpparuande kinnitamata.

Haldur esitas oma seisukoha vastuväidetele. Maakohtu 18.01.2013 määrusega kinnitatud

jaotusettepaneku alusel on väljamaksed tehtud ja menetluskulud kantud, seega on möödunud

väljamakse tegemisest rohkem kui kolm aastat, millest tulenevalt on nõudeõigused

väljamaksete osas aegunud. Haldur tegi ettepaneku märkida 27.10.2017 lõpparuande

kinnitamisel määrusesse, et vastavalt 18.01.2013 jaotusettepanekus märgitule ja Riigikohtu

11.01.2017 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16 praktika ümbervaatamise kohta kehtivad

27.10.2017 lõpparuandes võlausaldajate muutunud jaotised pärast pankrotimenetluse

lõpetamist edaspidi kohustustest vabastamise menetluses väljamaksete tegemise alusena.

27.10.2017 lõpparuandes halduri poolt taotletud tasu vastab Riigikohtu seisukohtadele, PankrS

sätetele ja on menetlusorganite (üldkoosolek, toimkond, võlgnik) poolt heaks kiidetud. Tasu

määr sõltub menetluses pankrotivarast, halduri tööpanusest vara suurendamisel, õigusabi

kasutamisest, pankrotimenetluse organite ostustest ja kohtu diskretsiooniõigusest. Riigikohtu

suuniste kohaselt tuleb kontrollida halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel ning

õigusabi kasutamist. Halduri tegevust, töömahtu ja kutseoskusi vara suurendamisel ja

tagasivõitmisel ei ole seatud kahtluse alla. Tasu määr 3,5% pankrotivarast ei riku võlausaldajate

ega võlgniku õigusi.

10. Maakohus

kinnitas

24.11.2017

määrusega

lõpparuande

ja

lõpetas

võlgniku

pankrotimenetluse ning vabastas halduri kohustustest ja määras halduri tasuks 67 096,55 eurot

(sh sotsiaalmaks 16 648,01 eurot) ning halduri tehtud vajalikeks kuludeks 8 537,04 eurot.

Maakohus algatas võlgniku võlgadest vabastamise menetluse ning määras usaldusisikuks

halduri. Kohus jättis rahuldamata võlausaldaja I kaebuse halduri tegevusele ja taotluse halduri

vabastamiseks ning halduri vastuväite kohtu tegevusele. Lisaks jättis maakohus rahuldamata

võlausaldaja II vastuväited lõpparuandele.

11. Ringkonnakohtu 29.06.2018 määrusega tühistati maakohtu määrus osas, milles maakohus

kinnitas võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja tegi sellega seonduvad otsustused, määras

halduri tasu, kinnitas pankrotihalduri tehtud kulutused, algatas võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse ja tegi korralduslikud otsustused. Ringkonnakohus jättis võlgniku

4 (6)

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamata ja tagastas lõpparuande haldurile menetluse

jätkamiseks.

Samuti tühistati maakohtu määrus osas, milles jäeti rahuldamata kaebus halduri tegevusele ja

taotlus halduri vabastamiseks ning asi saadeti maakohtule menetluse jätkamiseks võlausaldaja I

kaebuse ja taotluse lahendamise osas.

MAAKOHTU MÄÄRUS

12. Maakohus rahuldas 17.09.2018 määrusega (vaidlustatud määrus) võlausaldaja I kaebuse

halduri tegevusele ja vabastas halduri omal algatusel võlgniku haldurina tegutsemisest. Ühtlasi

nimetas kohus uue halduri ning kohustas vabastatud haldurit esitama kohtule tegevusaruanne

ja üle andma uuele haldurile kogu tema valduses olev dokumentatsioon ja vara võlgniku kohta.

Maakohus lähtus ringkonnakohtu 29.06.2018 määrusega antud juhistest.

Teade võlgniku suhtes uue halduri nimetamise kohta avaldati väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Maakohus leidis, et haldur ei suutnud korduvalt nõuetele vastavat lõpparuannet esitada, millega

ta on pankrotimenetluse lõppu ebamõistlikult venitanud.

Vaatamata sellele, et Riigikohus selgitas 04.11.2015 määruses, kuidas tuleb rahuldada pandiga

tagatud nõuded ja millest lähtudes määrata pankrotihalduri tasu, esitas haldur kahel korral

lõpparuande, mis Riigikohtu määruses toodud seisukohtadega ei arvestanud. Haldur ei ole

toonud esile mõistlikke põhjendusi selle kohta, miks ta pärast Riigikohtu 04.11.2015 määrust

ei esitanud mõistliku aja jooksul uut nõuetekohast lõpparuannet, kuigi pankrotivara oli juba

20.09.2013 lõpparuande esitamiseks müüdud ja kohtuvaidlusi käimas ei olnud.

See, et haldur ei ole suutnud pärast Riigikohtu 04.11.2015 määruse tegemist nõuetekohast

lõpparuannet esitada, viitab sellele, et haldur ei ole oma ülesannete täitmisel käitunud viisil, mis

tagaks pankrotimenetluse optimaalse ajaga läbiviimise. Esimese lõpparuande esitamise

(16.08.2013) ja viimase lõpparuande esitamise (27.10.2017) vahelisel ajal ei ole tuvastatav

pankrotivara suurenemine, küll on aga suurenenud pankrotimenetlusega seonduvad halduri

kulutused. Eeltoodu viitab sellele, et haldur ei ole täitnud oma kohustusi kooskõlas PankrS § 55

lg-ga 1.

Aruande esitamisega viivitamine võib olla tekitanud olukorra, kus pandiga tagatud nõuete

rahuldamiseks võlausaldajatele enammakstud summade tagasinõudmine võib olla aegumise

tõttu võimatu, millega rikutakse PankrS § 153 lg 1 p-s 2 toodud rahuldamisjärku kuuluvate

nõuetega võlausaldajate õigusi.

Lisaks maksis haldur vaidlusaluse halduri tasu välja jõustumata lahendi alusel. Seega on haldur

oma kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse.

MÄÄRUSKAEBUS

13. Haldur esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks esitas haldur korduvalt PankrS-le vastava lõpparuande, sh püüdis lahendada

objektiivselt võlgniku ja võlausaldajate huvides tekkinud vastuolusid, rakendades Riigikohtu

04.11.2015 määruses uut kohtupraktikat.

Teiseks esitas haldur põhjendused menetluse ajal selle kohta, miks ta pärast Riigikohtu

04.11.2015 määrust ei esitanud mõistliku aja jooksul uut nõuetekohast lõpparuannet, kuigi

pankrotivara oli juba 20.09.2013 lõpparuande esitamiseks müüdud ja kohtuvaidlusi käimas ei

olnud. Haldur tagas pankrotimenetluse optimaalse ajaga läbiviimise ja esitas esimesel

5 (6)

võimalusel nõuetekohase lõpparuande. Haldur rõhutas, et menetluse lõpetamise kohtumenetlust

ei saa pidada pankrotimenetluseks PankrS mõttes.

Kolmandaks täitis haldur oma kohustusi kooskõlas PankrS § 55 lg-ga 1, pankrotimenetlus on

ajavahemikus 08.01.2010 kuni 20.09.2013 läbi viidud kiirelt ja majanduslikult otstarbekalt.

Ajavahemikus 11.02.2014 kuni viimase lõpparuande esitamiseni 27.10.2017 on toimunud

võlausaldaja I kaebuste alusel menetluse lõpetamise menetlus, mis ajaliselt on veninud

haldurist sõltumata pikemaks kui pankrotimenetlus. Pankrotivara ei suurene menetluse

lõpetamise kohtumenetluse ajal, kuna rahalised vahendid on välja makstud võlausaldajatele ja

menetluskuludeks ning kulud on jäänud PankrS piiridesse.

Neljandaks ei rikkunud haldur PankrS § 153 lg 1 p-s 2 toodud rahuldamisjärku kuuluvate

nõuetega võlausaldajate õigusi, kuna Riigikohtu 04.11.2015 lahendiga muudetud jaotiste alusel

ja 18.01.2013 kinnitatud jaotisettepaneku alusel tehtud väljamakseid ei saa pandiga tagatud

nõuete rahuldamiseks võlausaldajatele enammakstud summade osas tagasi nõuda, kuna

jaotusettepanek on jõustunud sisuga kohtulahend ja aegumine tegelikkuses tähtsust ei oma.

Pealegi ei ole käesoleva ajani jõustunud kohtumäärust, mis nõude esitamist võimaldaks.

Viiendaks maksis haldur vaidlusaluse halduri tasu välja hagita menetluses tehtud kohtulahendi

alusel, mis on koheselt täidetav. Hilisem tühistamine ei mõjuta isiku poolt või tema suhtes enne

tühistamist või muutmist tehtud tehingute kehtivust. Sellega haldur võlausaldajate õigusi

rikkunud ei ole ja samuti ei ole usaldust kuritarvitanud. Samas märkis haldur, et praeguses asjas

tõusetub küsimus võlgniku huvide kahjustamisest, mis saab olla tingitud võlausaldaja

pahatahtlikust tegevusest.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused ja vajadus halduri vabastamiseks ja uue halduri

nimetamiseks.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

14. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule, pankrotitoimkonnale ja

võlausaldajatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles määruskaebusele

vastu, võlausaldaja II toetas määruskaebust.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 22.10.2018 lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus

nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea

vajalikuks neid korrata.

16. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu

diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse

sekkuda juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus saab

kaalumisel arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või

võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema (vt Riigikohtu

02.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-10, p 14). Maakohus leidis, et haldur on oma

kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti,

6 (6)

mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust,

miks tuleb haldur vabastada ja nimetada uus haldur.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haldur on oma tegevusega kohtu ja võlausaldajate

usalduse kaotanud, kuna ei ole esitanud kohtute suunistele ja seadusele vastavat lõpparuannet.

Vaatamata sellele, et kohtud on korduvalt asunud seisukohale, et halduri tasu osas kuulub

kohaldamisele PankrS § 65¹ lg 4, on haldur soovinud tasu 3,5% pankrotivaralt. Seega ei ole

haldur oma kohustusi täitnud korrektselt ega arvestanud kõigi võlausaldajate ja võlgniku

huvidega, kuna pankrotihalduri tasu suuruse muutmisel muutuvad ka pankrotivarast tehtavad

väljamaksed. Halduri soov saada kõrgemat tasu, on toonud kaasa ebamõistlikult pika

pankrotimenetluse, kuna lõpparuanne on jäänud korduvalt kinnitamata.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatud seisukohale, et halduri käitumine ei ole

kooskõlas PankrS § 55 lg-st 1 tuleneva halduri kohustusega tagada kiire ja majanduslikult

otstarbeka pankrotimenetluse läbiviimine ning antud olukorras tuleb haldur vabastada ja

nimetada uus haldur.

18. Kolleegium

möönab,

et

pankrotimenetluse

lõpus

halduri

vabastamine

võib

pankrotimenetlust pikendada, kuid praeguses asjas tuleb arvestada sellega, et ametis olnud

haldur ei ole vaatamata kohtute poolt antud juhistele suutnud esitada nõuetele vastavat

lõpparuannet. Halduri väljendatud seisukohti arvestades ei pruugi seda juhtuda ka ettenähtavas

tulevikus.

19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

halduri kanda. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses määranud kindlaks menetluskulude

rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse

jõustumist.

20. PankrS § 68 lg 6 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest