2-17-7931/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-17-7931

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi 2-17-7931

Määruse tegemise aeg ja koht

26.11.2018.a, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Indrek Soots

Kohtuasi

R.V hagi N.P vastu 2000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.10.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

N.P apellatsioonkaebus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

2000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): R.V

(isikukood XXX, elukoht XXX, Tallinn 13914),

lepinguline esindaja Jüri Asari (e-post XXX )

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): N.P

(isikukood XXX, Eestis viibimise aadress XXX,

Tallinn), lepinguline esindaja Darja Sudarinen (e-post

XXX )

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Keelduda menetlusse võtmast N.P apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

03.10.2018.a otsuse peale.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest menetlusosalistele

käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud N.P menetluskulud tema enda kanda.

4. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi

taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

1(3)

Tsiviilasi nr 2-17-7931

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 14.02.2017 laenuleping, mille järgi hageja

laenas kostjale 2000 eurot kaheks nädalaks. Laenusumma anti üle 15.02.2017. Kostja

laenusummat tagastanud ei ole. Kostja vaidles hagile vastu ja leiab, et hageja ei ole

kostjale laenu väljastanud. Hageja ei ole tõendanud kostjale 2000 euro andmist.

2. Harju Maakohus tegi 03.10.2018 otsuse, millega rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 2 000 eurot. Jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude katteks 1770,60 eurot ja menetluskulude tasumisega

viivitamisel viivise.

3. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata

asi tühistatud osas uueks otsustamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud jätta hageja

kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel lepinguline

suhe, kostja ei ole hagejalt laenu saanud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid

ebaõigesti.

Määruse põhjendused

4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1, tuleb

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda.

5. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei

ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega

4000 eurole. Hagis nõudis hageja kostjalt põhinõude 2000 euro tasumist. Seega oli

tegemist lihtmenetlusega. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja kohtuotsuse osas,

milles hagi rahuldati, sh menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebusest nähtub,

et menetluskulude peale on esitatud kaebus vaid põhjusel, et kostja leiab, et hagi

rahuldamata jätmisel tuleb määrata uus menetluskulude jaotus. Muul põhjusel

menetluskulude jaotust ei ole vaidlustatud. Apellatsioonkaebuses puuduvad

põhjendused, miks kostja leiab, et maakohus on hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude rahalise suuruse määranud ebaõigesti.

6. TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud

luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus

ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas

kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa

andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka

nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest

edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud

aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi või rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt

2(3)

Tsiviilasi nr 2-17-7931

ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis mõjutada asja lahendamise lõppotsust.

Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna eelpooltoodust vastupidise

väitmiseks alust.

8. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud miks ta leiab, et poolte vahel

laenulepingu sõlmimine on tõendatud. Maakohus on tõendeid hinnates leidnud

ringkonnakohtu arvates õigesti, et laenusumma kostjale üleandmine on tõendamist

leidnud. Kostja ei eita, et hageja poolt tõenditena esitatud telefonikõned poolte vahel

toimusid. 14.02.2017 toimunud telefonikõne stenogrammist nähtub selgelt, et pooled

jõudsid laenulepingu sõlmimises kokkuleppele. Maakohtul tuli tuvastada, kas on

tõendatud, et hageja täitis laenuandjana oma kohustuse anda laensumma kostja

kasutusse. See asjaolu leidis aga kõige veenvamalt tõendamist 27.02.2017

telefonikõne stenogrammiga, milles kostja kinnitab kohustuse olemasolu raha hagejale

maksta. Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud uusi väiteid, esitades seisukoha, et

hageja pole tõendanud, et tal oli hagis märgitud summa laenamiseks olemas. Kostja ei

ole esitanud põhjendusi, miks ta need väited alles ringkonnakohtusse esitas. Seega

tuleb jätta need väited tähelepanuta TsMS § 625 lg 4 alusel.

9. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud

kaebuse esitaja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks

ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt väljamõistmisele

kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks

apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.

Ulvi Loonurm

Krista Kirspuu

Indrek Soots

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

3(3)