2-18-4073/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

26.11.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-4073

Kohtuasi

XX (X) kaebus Tallinna kohtutäitur Arvi Pingi

(Pink)

05.03.2018

otsusele

täiteasjades

nr

024/2013/1372,

024/2013/1675,

024/2013/1687,

024/2013/1688

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.05.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev

Puudutatud isik I Tallinna kohtutäitur Arvi Pink

Puudutatud isik II

Tallinna linn Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu (registrikood

75034502), esindaja Aivar Toompere

Puudutatud isik III Eesti Vabariik Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu (registrikood 70008747)

esindaja Tiina Prunn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.05.2018 määrus osas, milles maakohus jättis

läbivaatamata XX nõude tühistada täies ulatuses kohtutäitur Arvi Pingi 24.01.2018

koostatud sissetuleku arestimise aktid täiteasjades nr 024/2013/1372, 024/2013/1675,

024/2013/1687 ja 024/2013/1688 ning kohustas kohtutäitur Arvi Pinki XX kaebused

uuesti läbivaatama osas, milles kohtutäitur Arvi Pink jättis rahuldamata XX kaebused

sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks.

2. Teha tühistatud osas uus lahend, millega tühistada täies ulatuses kohtutäitur Arvi

Pingi 24.01.2018 koostatud sissetuleku arestimise aktid täiteasjades nr 024/2013/1372,

024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Määruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Jätta rahuldamata Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveameti kaudu 04.04.2018

taotlus enda menetlusest asjast puudutatud isikuna kõrvaldamiseks.

2) Rahuldada kaebus osaliselt.

3) Jätta XX kaebus rahuldamata nõude osas kohustada kohtutäitur Arvi Pinki

tegema uus otsus, millega lõpetada täitemenetlused täiteasjades nr 024/2013/1372,

024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688.

4) Tühistada kohtutäitur Arvi Pingi 05.03.2018 otsus täiteasjades nr 024/2013/1372,

024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688 osas, milles kohtutäitur jättis

rahuldamata XX kaebused sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks ning

tühistada täiteasjades nr 024/2013/1372, 024/2013/1675, 024/2013/1687 ja

024/2013/1688 tehtud 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid.

5) Maa ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. XX (avaldaja, võlgnik) esitas 15.03.2018 maakohtule kaebuse kohtutäitur Arvi Pingi

(puudutatud isik I, kohtutäitur) 05.03.2018 otsuse peale täiteasjades nr 024/2013/1372,

024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688. Võlgnik palus otsus tühistada ja kohustada

kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada nimetatud täiteasjades täitemenetlused ning

tühistada viidatud täiteasjades 24.01.2018 tehtud sissetuleku arestimise aktid. Menetluskulud

palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda.

Täiteasi nr 024/2013/1372 algatati Tallinna linna Tallinna Linnavalitsuse kaudu (puudutatud

isik II, sissenõudja I) avalduse alusel ja täitedokumendiks oli Tallinna Munitsipaalpolitsei

Ameti 31.07.2013 kohtuvälise menetleja otsus nr 13022698, millega määrati võlgnikule 16 euro

suurune rahatrahv. Täiteasi nr 024/2013/1675 algatati Eesti Vabariigi Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu (puudutatud isik III, sissenõudja II) avalduse alusel ja täitedokumendiks

oli Põhja Prefektuuri 27.08.2013 kohtuvälise menetleja otsus nr 2316.13.006855, millega

mõisteti võlgnikult välja menetluskulude hüvitis 35 eurot. Täiteasi nr 024/2013/1687 algatati

sissenõudja II avalduse alusel ja täitedokumendiks oli Põhja Prefektuuri 27.08.2013 kohtuvälise

menetleja otsus nr 2316.13.006855, millega määrati võlgnikule 40 euro suurune rahatrahv.

Täiteasi nr 024/2013/1688 algatati sissenõudja II avalduse alusel ja täitedokumendiks oli Põhja

Prefektuuri 26.09.2013 kohtuvälise menetleja otsus nr 2316.13.007712, millega määrati

võlgnikule 120 euro suurune rahatrahv.

Kohtutäitur tegi 24.01.2018 kõikides asjades sissetuleku arestimise akti, millega arestis

avaldajale Sotsiaalkindlustusameti poolt makstava vanemahüvitise. Akti kohaselt kuulus

arestimisele 20% makstavast vanemahüvitisest. 07.02.2018 edastas võlgnik kohtutäituri

tegevuse peale kaebused kohtutäiturile ja palus täitemenetlused lõpetada seoses nõuete

aegumisega.

05.03.2018 tegi kohtutäitur otsuse, millega liitis võlgniku kaebused ja taotlused ühte

kaebemenetlusse ning rahuldas kaebused ja taotlused osaliselt. Kohtutäitur kohaldas täiteasjas

nr 024/2013/1372 täitmise aegumist sissenõudja I nõude osas ja jätkas menetlust täitemenetluse

alustamise tasu ning kohtutäituri põhitasu sissenõude (s.o kokku 37,76 eurot) osas. Samuti

kohaldas kohtutäitur aegumist täiteasjas nr 024/2013/1675 sissenõudja II nõude osas ja jätkas

menetlust täitemenetluse alustamise tasu ning kohtutäituri põhitasu sissenõude (s.o kokku 37,76

eurot) osas. Kohtutäitur lõpetas osaliselt menetluse täiteasjas nr 024/2013/1687 sissenõudja II

nõude osas seoses asenduskaristuse kohaldamisega ja jätkas menetlust täitemenetluse

alustamise tasu ning kohtutäituri põhitasu sissenõude (s.o kokku 49,76 eurot) osas. Samuti

lõpetas kohtutäitur osaliselt menetluse täiteasjas nr 024/2013/1688 sissenõudja II nõude osas

seoses asenduskaristuse kohaldamisega ja jätkas menetlust täitemenetluse alustamise tasu ning

kohtutäituri põhitasu sissenõude (s.o kokku 64,76 eurot) osas. Kohtutäitur jättis rahuldamata

07.02.2018 esitatud kaebuse osas, mis puudutas vanemahüvitise arestimise akti tühistamist,

kuid muutis vanemahüvitise arestimise akti järgmises sõnastuses: „Arestimisele kuulub 20%

palga alammäära suurusest või vastavast osast nädala või päeva vanemahüvitisest, säilitades

võlgnikule seejuures vähemalt toimetulekupiiri suurune summa (2018a 140,00 eurot).

Arestimisele ei kuulu palga alammäära (2018a 500.00 eurot) ületavast osast 1/3 palga

alammäärast ülalpeetava kohta. Ülalpeetavate arv 1.“ Taotluse täitemenetluse peatamiseks jättis

kohtutäitur rahuldamata.

Võlgnik ei nõustunud kohtutäituri otsusega osas, milles kohtutäitur jättis täitemenetlused

lõpetamata ja jätkas menetlust kohtutäituri tasu sissenõudmise osas ning jättis 24.01.2018

sissetuleku arestimise aktid tühistamata. Kuna sissenõudjate täitedokumendist tulenev nõue jäi

täitemenetluses täies ulatuses rahuldamata, puudus kohtutäituril õigus põhitasule. Menetluse

alustamise tasu tuli kanda sissenõudjatel, sest täitemenetlused lõpetati muul põhjusel kui

kohtutäituri tegevuse tulemusena nõude täitmise tõttu. Pealegi põhinõude aegumisega aeguvad

ka kohtutäituri tasunõuded. Kuna täitemenetlused kuulusid täies ulatuses lõpetamisele, ei olnud

avaldajale makstav vanemahüvitise arestimine põhjendatud ega seaduslik. Pealegi ei saanud

vanemahüvitise nõudele täitemenetluses sissenõuet pöörata. See oli võimalik vaid erandlikel

juhtumitel ja neid praegusel juhul ei esinenud. Viimaks oli kohtutäituri otsus ka vastuoluline,

sest hoolimata kaebuste ja taotluste osalisest rahuldamisest kohtutäitur ei muutnud ja ei

tühistanud 24.01.2018 sissetuleku arestimise akte.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda. Kohtutäituri tegevus oli kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga. Täitekulude aegumisele

ei saanud kohaldada karistusseadustiku (KarS) sätteid, vaid kohaldada tuli tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) sätteid. Viimase järgi ei olnud täitemenetluse kulude nõuded veel

aegunud. Kohtutäitur teostas menetluse käigus mitmeid täitetoiminguid, sh toimetas kätte

täitmisteate, arestis võlgniku kontod krediidiasutustes, kontrollis perioodiliselt võlgniku

varasid, koostas kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused ja täitekulu väljamõistmise otsused.

Kohtutäitur muutis pärast võlgniku kaebuse osalist rahuldamist arestimise akte ning edastas

05.03.2018 muudetud arestimisaktid Sotsiaalkindlustusametile. Täitur oli nii täitemenetluse

korraldajaks kui täitemenetluse kulude osas sissenõudjaks. Kuna võlgnik vabatahtlikult oma

võlgnevust ei tasunud, ta ei teinud seda ka seda pea viis aastat kestnud täitemenetluse käigus

ning võlgniku viimase viie aasta sissetulekud olid läbivalt alla seadusjärgse kuupalga

alammäära, esinesid täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-s 12 sätestatud alused võlgniku

sissetuleku arestimiseks 20% ulatuses.

3. Sissenõudja I vaidles kaebusele vastu. Kuna võlgnik ei tasunud ühtegi nõuet vabatahtlikult,

oli põhjendatud, et ta tasub täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu.

4. Sissenõudja II märkis, et kuna tema nõuete osas oli täitemenetlus lõpetatud, puudus temal

asjas õiguslik huvi ning ta tuli menetlusest kõrvaldada.

Maakohtu lahend

5. Maakohus jättis läbivaatamata võlgniku nõude tühistada täies ulatuses kohtutäituri

24.01.2018 koostatud sissetuleku arestimise aktid. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt, jättes

rahuldamata nõude kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada vaidlustatud

täiteasjades täitemenetlused, kuid tühistades kohtutäituri otsuse osas, milles kohtutäitur jättis

rahuldamata võlgniku kaebused arestimise aktide tühistamiseks ning kohustas kohtutäiturit

kaebused tühistatud osas uuesti läbi vaatama. Kohus jättis rahuldamata sissenõudja II taotluse

enda menetlusest kõrvaldamiseks. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda.

Võlgniku kaebus osas, milles võlgnik palus tühistada täies ulatuses kohtutäituri tehtud

sissetuleku arestimise aktid, tuli jätta läbivaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 p-i 2 ja § 477 lg 1 alusel. Seadusest ei tulenenud, et kohtul on võimalik

kaebuse alusel tühistada täitemenetluses tehtud toiminguid. Eelkõige saab kohtule esitatud

kaebuse tulemuseks olla vaidlustatava kohtutäituri otsuse tühistamine ja kohtutäituri

kohustamine uue otsuse tegemiseks. Eelneva tõttu puudus avaldaja nõudel sissetuleku

arestimise aktide tühistamiseks rahuldamise perspektiiv.

Kohus ei nõustunud avaldajaga, et kui täitemenetlused on lõpetatud sissenõudjate nõuete

rahuldamiseta, ei ole kohtutäitur õigustatud jätkama täitemenetlusi kohtutäituri tasu

sissenõudmise osas. Riigikohus on selgitanud, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise

tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse

kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada

samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Kohtutäituril on õigus

jätkata täitemenetlust avaldajale väärteoasjades määratud rahaliste karistuste täitmisega

tekkinud täitekulude osas ka pärast seda, kui väärteoasjades määratud rahatrahvi nõuded on

KarS § 82 järgi aegunud (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-79-11, p 11).

Hoolimata sundtäidetavate nõuete tervikuna täitmata jäämisest, oli kohtutäituril õigus tasule.

Seadus ei näe ette, et kui nõuet ei õnnestu täitemenetluses üldse rahuldada, siis ei ole

kohtutäituril õigust tasu saada. Teistsugune järeldus oleks vastuolus kohtutäituri ametitegevuse

tasulisuse põhimõttega. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja

menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud

summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist

kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid,

kohaldamise eelduseks on sissenõudja taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Praegusel juhul

sissenõudjad vastavat taotlust ei esitanud, s.t KTS § 41 lg 2 kohaldamise peamist eeldust ei

esinenud. Eelneva tõttu puudus mõistlik põhjus, miks peaks täitemenetluse kulu jääma

sissenõudjate kanda. Tulenevalt KTS § 30 lg-test 1 ja 2 ning TMS § 38 lg-st 1 tuli täitemenetluse

alustamise tasu ja menetluse põhitasu tasuda võlgnikul.

Eelnevat kogumis arvestades oli võlgniku etteheide kohtutäiturile, et viimane rikkus

õigusnorme, kui ei lõpetanud täitemenetlusi täielikult, ebaõige. Kirjeldatud nõue tuli jätta

rahuldamata.

Võlgniku teise nõude osas, mis puudutas osa sissetuleku arestimist, märkis maakohus järgmist.

Sissenõude pööramine TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele on lubatav üksnes

juhul, kui täidetud on kõik TMS § 131 lg 2 sätestatud tingimused. Olukorras, kus nõudeid ei

olnud võimalik aastaid kestnud täitemenetlustes täita, oli ilmne, et sissenõude pööramine

võlgniku muule varale TMS § 131 lg 2 tähenduses ei viinud ega vii eeldatavasti ka tulevikus

sissenõudja nõude täieliku rahuldamiseni. Samas ei nähtunud arestimise aktidest kohtutäituri

põhjendus, miks kohtutäitur leidis, et vanemahüvitise arestimine oli asjassepuutuvates

täiteasjades nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Samuti ei selgunud, miks leidis

kohtutäitur, et enne otsuse tegemist ei olnud võimalik võlgnikku ära kuulata. Nimetatu ei

nähtunud ka kohtutäituri vastusest kaebusele. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 131 lg 2

rakendamine on kohtutäituri diskretsioonotsus, mis allub kohtulikule kontrollile. Selleks, et

kohus saaks kohtutäituri diskretsioonotsust kontrollida, tuleb kohtutäituril oma otsust

põhjendada. Kuivõrd praegusel juhul põhjendused puudusid, tuli kaebus rahuldada osas, milles

kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse vanemahüvitise arestimise aktide tühistamiseks.

Kohtutäituril tuli uuesti läbi vaadata avaldaja 07.02.2018 kaebused taotluste osas tühistada

vanemahüvitise arestimise aktid.

Kohus nõustus võlgnikuga ka selles, et TMS § 131 lg 2 kohaldamine eeldab sissenõudja

avaldust. Võis küll asuda seisukohale, et kohtutäitur oli täitekulude osas sissenõudjaks, kuid

sellisel juhul oli ka sissenõue võimlik pöörata TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud

sissetulekutele täiendavate avaldusteta üksnes täitekulude sissenõudmiseks. Vaidlustatud

arestimise aktides oli aga märgitud täidetavateks nõueteks ka sissenõudjate I ja II nõuded. Kuna

vastusena avaldaja kaebusele muutis kohtutäitur arestimise akte selliselt, et sissenõutavateks

summadeks olid üksnes täitemenetluse kulud, ei omanud sissenõudjate avalduste puudumine

enam tähtsust.

Seonduvalt eelnevalt kirjeldatud võlgniku nõudega selgitas kohus lisaks, et TMS § 132 lg 2 on

erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes, mis näeb ette täiendava mittearestitava sissetuleku osa

sissetulekule, mida TMS § 132 lg 1 kohaselt ei saa arestida. TMS § 132 lg 12 on samuti erinorm

TMS § 132 lg 1 suhtes, mis aga vastupidiselt TMS § 132 lg-le 2 piirab TMS § 132 lg 1 alusel

määratletavat arestimisele mittekuuluvat sissetuleku osa. TMS § 132 lg 12 kohaldamine eeldab,

et sissetulek ületab TMS § 132 lg 1 nimetatud määra, kuna vastasel juhul puudub täiendav

sissetuleku osa, millele täiendavat arestimise vabastust saaks rakendada. Seaduse selline

tõlgendus ei olnud vastuolus põhiseadusest (PS) tuleneva võrdsuspõhiõigusega. TMS § 132 lg 2

näeb ühetaoliselt ette kõigile võlgnikele, et mittearestitav summa, mille suurus tuleneb TMS

§ 132 lg-st 1, suureneb täiendavalt vastavalt ülalpeetavate arvule. Juhul kui võlgniku sissetulek

jääb aga alla TMS § 132 lg 1 sätestatu, siis puudub sissetulek, millele TMS § 132 lg-s 2

sätestatut kohaldada. Seetõttu ei ole objektiivselt võimalik TMS § 132 lg 2 kohast täiendavat

vabastust kohaldada.

TsMS § 132 lg 12 eesmärgiks on tasakaalustada võlgniku ja sissenõudja õigusi täitemenetluses.

Sissenõudjal on õigus efektiivsele täitemenetlusele. Võlgniku õiguse ennast ja oma

ülalpeetavaid ülal pidada tagab TsMS § 132 lg 12 kohaldamise piirang, mille kohaselt

sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Samuti näeb seadus ette,

et TsMS § 132 lg 12 alusel võib arestida kuni 20% sissetulekust. Konkreetse määra valik on

seega kohtutäituri diskretsioon. Kohtutäituril on võimalik oma kaalutlusotsuse tegemisel

arvesse võtta ka võlgniku ülalpeetavate arvu. Avaldaja kaebust uuesti läbi vaadates on

kohtutäituril võimalik motiveerida ka valitud sissetuleku arestimise määra.

Kohus ei nõustunud võlgniku etteheitega kohtutäiturile osas, milles võlgnik leidis, et

kohtutäitur ei muutnud arestimisakte vaatamata avaldaja kaebuse osalisele rahuldamisele.

Kohtutäitur esitas kohtule muudetud arestimisaktid.

Kuigi sissenõudjate I ja II nõuete osas olid täitemenetlused lõpetatud, olid nad jätkuvalt

asjassepuutuvad täitemenetluste osalised. Täitemenetlustega seoses tekkis täitekulu ning

küsimus täitekulu kandmisest puudutas kõiki täitemenetluse osalisi. Eelneva tõttu tuli jätta

rahuldamata sissenõudja II taotlus tema menetlusest kõrvaldamiseks.

Menetluskulud jättis kohus kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus

6. Võlgnik palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis läbivaatamata võlgniku

nõude tühistada täies ulatuses kohtutäituri 24.01.2018 tehtud sissetuleku arestimise aktid ja

jättis rahuldamata nõude kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetatakse

täitemenetlused vaidlusalustes täiteasjades. Tühistatud osas palus võlgnik teha uue määruse,

millega tühistada kohtutäituri 05.03.2018 otsus täies ulatuses ja tühistada ka kohtutäituri

24.01.2018 tehtud sissetuleku arestimise aktid vaidlusalustes täiteasjades ning kohustada

kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada vaidlusaluste täiteasjade täitemenetlused.

Menetluskulud palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda.

Maakohus jättis alusetult läbi vaatamata määruskaebuse esitaja 15.03.2018 kaebuse osas, milles

võlgnik palus tühistada täies ulatuses kohtutäituri täiteasjades tehtud 24.01.2018 sissetuleku

arestimise aktid. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus

vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise

kohtusse esitatud kaebuse eesmärk saavutada ka kohtutäituri algse otsustuse (antud juhul

arestimise aktide) tühistamine. Ka Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et TMS § 218

lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus hõlmab ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul,

kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud (vt Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas

nr 3-2-1-32-16, p 21; 01.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-36-16, p 23). Seega sai kohus tühistada

ka sissetuleku arestimise aktid, mille õiguspärasuse võlgnik oma kaebustes vaidlustas.

Tuvastades sissetuleku arestimise aktide õigusvastasuse oleks maakohus pidanud ise vastavad

aktid tühistama, mitte saatma asja tagasi kohtutäiturile uue otsuse tegemiseks.

Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaebuse osas, milles võlgnik palus kohustada

kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetada vaidlusaluste täiteasjade täitemenetlused.

Vaidlus puudus selles, et sissenõudjate I ja II nõuded võlgniku suhtes olid lõppenud, kusjuures

need ei lõppenud kohtutäituri tegevuse tulemusena. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et olukorras,

kus täitemenetlused olid lõpetatud sissenõudjate nõuete rahuldamiseta, oli kohtutäitur

õigustatud jätkama täitemenetlusi kohtutäituri tasu sissenõudmise osas. KTS § 32 lg-st 5

järeldus, et kui sissenõudja täitedokumendist tulenev nõue jääb täitemenetluses täies ulatuses

rahuldamata, siis puudub kohtutäituril õigus põhitasule. Arusaamatu oli maakohtu järeldus, et

nõude osalise rahuldamise korral on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on

võrdeline sissenõutud summaga, kuid nõude rahuldamata jätmise korral on kohtutäituril õigus

saada põhitasu täies ulatuses. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend selle nõude lahendamisel

ei olnud relevantne.

Samuti jättis maakohus vääralt kohaldamata KTS § 41 lg 2. Viidatud sätte rakendamist ei

välistanud asjaolu, et kumbki sissenõudjatest ei esitanud täitemenetluse lõpetamise taotlusi.

Riigikohus on korduvalt oma praktikas rõhutanud, et näiteks olukorras, kus võlg tasutakse otse

sissenõudjale, ei ole vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab

sissenõudja teatest võla tasumise kohta. Eelnev põhimõte oli analoogia korras kohaldatav ka

praegusele juhtumile. Pealegi oli arusaamatu, miks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4), aga õigusmuudatuse

tõttu menetluse lõpetamise vajaduses vaidluse puudumise korral jääb täitekulude kandjaks

võlgnik (maakohtu käsitlus). Selline tõlgendamine ei olnud õiguse ühetaolise kohaldamise

põhimõttega kooskõlas. Kuna TMS § 221 lg 4 järgi jäävad sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda, siis täitemenetluse

alustamisel tuleb sissenõudjatel arvestada ka riskiga, et teatud õigusmuudatuste toimumise

korral võivad täitemenetluse kulud jääda sissenõudjate kanda.

Kuigi võlgnik ei vaidlustanud määrust osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ei olnud võlgnik

võlgnik nõus maakohtu antud tõlgendusega TsMS § 132 lg-le 2. Ei olnud põhjust arvata, et

TMS § 132 lg 2 oli erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes. TMS § 132 lg 12 kehtestati erinormina TMS

§ 132 lg 1 suhtes, kuid mitte TMS § 132 lg 2 suhtes. Seadusandja eesmärk oli jätta TMS § 132

lg-s 2 sätestatud piirang kehtima muutmatul kujul.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja

määruskaebusele vastamiseks

8. Kohtutäitur oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Maakohtu määrus oli

seaduslik.

9. Sissenõudja I ei toetanud samuti määruskaebust ja leidis, et maakohtu määrus oli seaduslik

ja puudusid alused selle tühistamiseks. Võlgniku viidatud Riigikohtu 15.06.2016 määrus asjas

nr 3-2-1-32-16 ei olnud praegusel juhul kohaldatav, sest viidatud asjas oli avalduse esitaja

sissenõudja, mitte võlgnik ja sissenõudja soovis täitemenetluse lõpetamist, sest võlgnik oli võla

tasunud otse sissenõudjale. Samas praeguses asjas ei teostanud võlgnik sissenõudjale ühtegi

makset. Täitekulud peab kandma võlgnik.

10. Sissenõudja II ei toetanud samuti määruskaebust ja leidis, et maakohtu määrus oli seaduslik

ja puudusid alused selle tühistamiseks. Sissenõudja II rõhutas, et täitedokumendiks, mida

praegu täideti, oli kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused ja tasu pidi maksma võlgnik.

Asenduskaristuse määramise taotlemine kohtus ei olnud käsitletav sissenõudja loobumisena

rahalise nõude täitmisest. Ei olnud põhjendatud panna kohtutäituri tasu maksmise kohustus

sissenõudjale, kuna asenduskaristuse kohaldamise taotlemine sissenõudja poolt lähtus võlgniku

varalisest seisukorrast ja ei olnud samastatav olukorraga, kus sissenõudja taotleb täitemenetluse

lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist. Kohtutäitur võis jätkata tasunõude menetlemist

ka pärast sissenõudja nõude aegumist.

11. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab,

et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja

tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustas võlgnik maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis

läbivaatamata võlgniku nõude tühistada täies ulatuses kohtutäituri 24.01.2018 sissetuleku

arestimise aktid ja kohustas kohtutäiturit kaebused tühistatud osas uuesti läbi vaatama ning

rahuldamata nõude kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega lõpetatakse

täitemenetlused vaidlusalustes täiteasjades. Pidades silmas eelnevat ja asjaolu, et kohtutäitur ja

sissenõudjad maakohtu määrust ei vaidlustanud, on maakohtu määrus jõustunud osas, milles

kohus jättis rahuldamata sissenõudja II taotluse enda menetlusest asjast puudutatud isikuna

kõrvaldamiseks ja tühistas kohtutäituri 05.03.2018 otsuse osas, milles kohtutäitur jättis

rahuldamata võlgniku kaebuse sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlgniku väite osas, et maakohus jättis ebaõigesti

rahuldamata kaebuse, milles võlgnik palus tühistada täies ulatuses vaidlusalustes täiteasjades

kohtutäituri tehtud 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid. Õige on määruskaebuse esitaja

väide, et kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse,

mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud

kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine ning seetõttu hõlmab

menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse.

Eelnevat seisukohta on Riigikohus avaldanud 15.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-32-16, p 21

ja 01.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-36-16, p 23. Seega sai kohus võtta seisukoha, kas

tühistada kohtutäituri 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid vaidlusalustes täiteasjades või

mitte.

Maakohus tuvastas lahendis, et kohtutäituri 05.03.2018 otsus vaidlusalustes täiteasjades tuli

tühistada osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku kaebused sissetuleku arestimise

aktide tühistamiseks, sest aktidest ei nähtunud põhjendus, miks kohtutäitur leidis, et

vanemahüvitise arestimine oli asjassepuutuvates täiteasjades nõude liiki ja sissetuleku suurust

arvestades õiglane ning miks ei olnud enne otsuse tegemist võimalik ära kuulata võlgnik, s.t

kohtutäitur ei kohaldanud õigesti diskretsiooni. Eelnevat menetlusosalised ei vaidlustanud.

Seega tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis kirjeldatud võlgniku nõude

läbivaatamata ja viidatud osas kaebus rahuldada samadel põhjustel, mida maakohus nimetas

kohtutäituri 05.03.2018 otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ja selle osalisel

tühistamisel.

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas kohus jättis õigesti rahuldamata

võlgniku kaebuse osas, milles võlgnik palus vaidlusalustes täiteasjades menetlused lõpetada.

Võlgnik tõi välja kaks argumenti oma nõude toetamiseks, n.o kohtutäituril ei olnud õigust

jätkata täitemenetluses kohtutäituri tasu sissenõudmise osas, kui tal ei õnnestunud sissenõudjate

nõudeid üldse täitemenetluses sundtäita (KTS § 32 lg 5) ning kui keegi pidi kohtutäituri tasu

maksma, siis olid need sissenõudjad (KTS § 41 lg 2). Määruskaebuses ei tuginenud võlgnik

enam sellele, et sissenõudjate nõuete aegumisega aegusid ka kohtutäituri tasunõuded.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku nõue tühistada kohtutäituri 05.03.2018

otsus osas, milles kohtutäitur jättis vaidlusalustes täiteasjades täitemenetlused lõpetamata ja

kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega täitemenetlused lõpetada, tuli jätta

rahuldamata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingutelt tasu (KTS § 28 lg 1) ning täituritasu on

KTS § 30 lg 2 esimese lause ning TMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi kohustatud tasuma vähemasti

eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik, s.o võlgnik (vt nt Riigikohtu

16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 26). KTS ega TMS ei sätesta võlgniku võimalust

mitte maksta täitekulusid, kui täitemenetlus lõpetatakse TMS § 201 lg 4 või TMS § 202 lg 1

alusel. Seda ei saa tuletada ka KTS § 32 lg-st 5. KTS § 32 lg-id 4 ja 5 (varasemas redaktsioonis

KTS § 23 lg-d 2 ja 3) tõlgendades leidis Riigikohus, et kohtutäitur võib nõuda tasu

proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise

eeskujuna lähtuda KTS § 32 lg-s 5 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida

suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda.

Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see, et mida rohkem ja mahukamaid

täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda (vt

nt Riigikohtu 13.10.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 10). Praegusel juhul oli

täitetoimingute maht ja tasu proportsioonis, s.t kohtutäitur koostas täitmisteate, toimetas selle

võlgnikule kätte, arestis võlgniku kontod krediidiasutustes, kontrollis perioodiliselt võlgniku

varasid, koostas riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja kohtutäituri tasu väljamõistmise

otsused, nõudes täiteasjades tasu vahemikus 37,76 eurot – 64,76 eurot.

KTS § 41 lg 2 kohaldamise osas märgib ringkonnakohus maakohtu määrusele täiendavalt, et

tulenevalt täitemenetluse ja kohtutäituri tasu maksmise üldisest loogikast, ei ole reeglina

sissenõudjale kohtutäituri tasu maksmise kohustuse panemine võimalik. See on võimalik vaid

harvaesinevatel juhtudel. Riigikohus on erandlikuna käsitlenud juhtumit, kus kohtutäitur ei ole

võlgniku (kolmandast isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu. Sellises

olukorras ei saa kohtutäitur vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral oma tasunõude

rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsust

asjas nr 3-2-1-64-12, p 47; 01.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-36-16, p 16). Selliseks

erandjuhtumiks ei ole olukord, kus võlgnik ei ole oma nõuet sissenõudja ees täitnud ja nõue on

aegunud või see on asendatud. Pealegi ei esinenud KTS § 41 lg 2 kohaldamise üldisi eeldusi,

nagu maakohus vaidlustatud lahendis õigesti märkis.

Kuna täitemenetlust ei tule kohtutäituril TMS § 48 lg 1 p 2 järgi vähemalt üldjuhul lõpetada

enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 määrust asjas

nr 3-2-1-36-16, p 19), kohtutäituri tasunõue ei ole rahuldatud, jättis kohtutäitur õigesti

täitemenetluse lõpetamata.

Määruskaebuses vaidles võlgnik vastu ka maakohtu põhjendavas osas toodud TMS § 132

lg-te 1, 12 ja 2 tõlgendusele, millest praegusel juhul ei sõltunud nõuete lahendamine.

Ringkonnakohus nõustub võlgniku kriitikaga ja leiab sarnaselt võlgnikule, et ka TMS § 132

lg 12 rakendamisel tuleb arvestada TMS § 132 lg-s 2 sätestatuga. See tähendab, et kui võlgniku

muust varast ei ole võimalik võlausaldaja nõudeid rahuldada, võib arestida ühes kuus kuni 20%

sissetulekust, mis ei ole suurem kui TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulek (miinimumpalk),

millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum ja üks

kolmandik palga alammäärast iga ülalpeetava kohta. Viidatud sätete mitmeti mõistetavuse

välistamiseks ja õigusselguse suurendamiseks jõustus 10.06.2018, s.o vahetult pärast

vaidlusaluse määruse tegemist, TMS-i muudatus, millega sätestati sõnaselgelt, et kui võlgnikul

on ülalpeetavaid, arvutatakse TMS § 132 lg-s 12 nimetatud 20% võlgniku sissetulekust, millest

on maha arvatud TMS § 132 lg 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja

Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

Menetluskulude jaotus

13. Maakohus jättis menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise tõttu menetlusosaliste endi

kanda, tuginedes TsMS § 172 lg 1 teisele lausele. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu

määratud menetluskulude jaotust muuta. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ka

ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing