2-17-2785/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-2785

Tsiviilasi

Sõiduõppe OÜ hagi Aimar Põldoja vastu 580,33 euro ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

0 eurot

183,33 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. aprilli 2018 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste

liigid

Sõiduõppe OÜ apellatsioonkaebus

Aimar Põldoja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (hageja) Sõiduõppe OÜ

(registrikood 12012876), esindaja Raivo Kiisk

Vastustaja I / apellant II (kostja) Aimar Põldoja (isikukood

XXXX), esindaja Olesja Polehhina

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 30. aprilli 2018. a otsus

muutmata.

2. Jätta Sõiduõppe OÜ ja Aimar Põldoja esitatud

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi

menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sõiduõppe OÜ (hageja) esitas Aimar Põldoja (kostja) vastu hagi 580,33 euro väljamõistmiseks.

Hageja vähendas esialgset nõuet 206,39 euroni ning palus see summa kostjalt hageja kasuks välja

mõista. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja kahjuhüvitis kohtu määratud suuruses.

Hageja palus väljamõistetavalt summalt mõista välja viivis alates hagi esitamisest kuni hagi

rahuldamiseni võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 11.08.2014 tööleping, mille järgi töötas kostja hageja

juures sõiduõpetajana. Kostjale anti üle hagejale kuuluv õppesõiduk KIA Ceed. Õppesõidukile oli

paigaldatud GPS seade CarCops. 05.11.2015 kostja koondati.

Kostja kasutas õppesõidukit isiklike sõitude tegemiseks, mis on rangelt keelatud. Kostja tegi

erasõite kokku 76,87 kilomeetrit. Hageja nõuab kostjalt kahju, s.o kasutuseeliste hüvitamist (VÕS

§ 132 lg 4). Kilometraaži alusel kasutuseelise arvutamiseks on hageja aluseks võtnud rikkumise

ajal kehtinud Rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“.

Määruse § 1 lg 3 p 2 alusel võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks sõidetud ühe

kilomeetri kohta 0,30 eurot. Hageja nõuab kostjalt kasutuseeliste hüvitamist summas 23,06 eurot

(76,87 km × 0,30 €).

Lisaks nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3). Hageja tellis nõude

maksmapanekuga seoses R.K.Õigusbüroolt õigusabi, mis seisnes õigusliku analüüsi teostamises,

nõudekirja saatmises kostjale, konsultatsioonis edasises tegevuses ja tõendite kogumises.

Nimetatud teenuse maksumuseks kujunes 220 eurot (ilma käibemaksuta 183,33 eurot). Kohtueelse

õigusabi kulu tekkis hagejale seoses kostja tekitatud kahjuga. Hagejal ei olnud võimalust panna

nõuet maksma ilma professionaalse õigusabita.

Kostja vastutab kooskõlas VÕS § 104 lg 1 sätestatuga TLS § 72 järgi üksnes süülise rikkumise

korral. Töölepingu p 6.6 allakirjutamisega kostja kinnitas, et on tutvunud töökorralduse reeglite ja

ametijuhendiga ning kohustus neis ettenähtud tingimusi ja nõudeid järgima. Ametijuhendi

kohaselt

kohustus

sõiduõpetaja

kasutama

hageja

vara

heaperemehelikult

korraliku

hoolsuskohustusega. Töölepingu p 2.6 järgi pidi kostja täitma ülesandeid hoolega ning ausalt ja

kohustus hoiduma tegevustest või tegevusetustest, mis võib ohustada tööandja majanduslikke

huve.

Eeltoodut arvestades pidi kostjale olema selge kohustus erasõite mitte teha. Hageja korraldatud

autokooli 12.02.2015 koosolekul keelati mh kõigil töötajatel erasõite teha. 12.03.2015 tegi hageja

kostjale kirjaliku hoiatuse seoses kostja erasõitudega. Kostja jätkas erasõitude tegemist.

Sama autot kasutasid ka teised töötajad, kuid iga töötaja kasutamine on ajaliselt eristatav ning

kasutaja poolt allkirjaga identifitseeritav õppesõiduauto sõidupäevikus. Hageja on esitanud nõude

ja tõendid üksnes kostja poolt tehtud erasõitude osas ajal, kui kostja ei täinud tööülesandeid või

viibis haiguslehel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja leidis, et hagejal puudub alus nõuda sõiduki kasutuseelise hüvitamist, kuna sõiduki

kasutamine toimus hageja heakskiidul ja nõusolekul. Sõiduki kasutamisest kostja poolt ei ole

hageja midagi kaotanud, kuna hagejal oli võimalus igal ajal võtta hageja käest ära. Hageja oli

teadlik, et kostja pargib sõiduautot enda kodu juures, kuna tihtipeale algasid õppesõidud kostja

kodu juures või õpilasega kokkulepitud kohas.

Hageja nõue rajaneb ebamäärase sõiduauto GPS andmetel.

Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue erasõitudega tehtud kahju hüvitamiseks kuulub

rahuldamisele, siis palub kostja kahju suuruse määramisel lähtuda õiguskirjanduses väljendatud

metoodikast ning lugeda sõiduki kasutuseeliseks 0,4-1 % sõiduki soetushinnast iga 1000

läbisõidetud kilomeetri kohta.

Kostja leidis, et hagejal puudus vajadus kanda kohtueelsete toimingute kahju 183,33 eurot. Hageja

seaduslik esindaja võinuks esialgu ise pöörduda kostja poole vastava nõudega, mitte tellida

õigusnõustajalt nõudekirja koostamist, mille maksumus on nõudest peaaegu neli korda suurem.

Tegemist ei ole kahjuga, vaid menetluskuluga, mis on hageja poolt käesolevas tsiviilasja kantud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata 373,94 euro ja lisanduva viivise väljamõistmise,

rikkumisest saadud tulu väljamõistmise ning alternatiivnõude osas. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 206,39 eurot ning viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 20.02.2017

kuni 30.04.2018 summas 19,68 eurot. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

Menetluskulud jättis kohus 36 % ulatuses kostja kanda ja 64 % ulatuses hageja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 180 eurot menetluskulude katteks. Lisaks mõistis kohus hagejalt kostja

kasuks välja 608 eurot menetluskulude katteks. Maakohus tegi menetluskulude osas tasaarvestuse

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 428 eurot ning viivise alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata osas, milles hageja oli hagi osaliselt tagasi võtnud, s.o

373,94 euro ja lisanduva viivise väljamõistmise, rikkumisest saadud tulu väljamõistmise ning

alternatiivnõude osas.

Sõidupäevikust (I kd, tl 21-28), õpetajapäevikust (I kd, tl 31-60) ja GPS väljavõtte analüüsi

koondist (I kd, tl 64-69) nähtuvalt ei teinud kostja õppesõite 2015. aasta veebruaris kuupäevadel

22, 24, 25, 26, 28 ning märtsis kuupäevadel 1, 3, 4 ja 25. aprillil. Kostja võis olla haige või oli tal

vaba päev, kuid GPS väljavõtte (KIS-is) järgi on vaidlusaluse õppesõiduautoga viidatud

kuupäevadel sõidetud, sh on sõitu alustatud ja lõpetatud kostja elukohas, mistõttu ei ole kohtul

alust kahelda, et tegemist on kostja kasutusse antud õppesõiduauto KIA Ceed (reg nr 605 TKM)

GPS andmetega. Kostja ei ole väitnud, et nimetatud kuupäevadel oli vaidlusalune õppesõiduauto

mõne teise sõiduõpetaja kasutuses, see ei nähtu ka GPS väljavõtte analüüsi tulemuste koondist.

Kui kostja on seadnud kahtluse alla GPS andmete analüüsi õigsuse ja usaldusväärsuse, siis

käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluste kuupäevade osas esitatud koondandmed ühtivad tsiviilasjas

nr 2-16-7228 esitatud andmetega (I kd, tl 116-122). Kostja vastustes välja toodud võimalikud vead

GPS andmetes ei puuduta vaidlusaluseid (haigus- ja vabu) päevi.

Autokooli 12.02.2015 koosoleku protokolli p 14 kohaselt on õppeautoga isiklike sõitude tegemine

rangelt keelatud. Kostja on viidatud protokolliga tutvunud ja andnud selle kohta allkirja (II kd, tl

11). Põhjendatud ei ole kostja väide, et protokollist nähtuvalt tuli selle sisu kostjale ette kanda

järgmisel koosolekul. Protokollist nähtub, et kuivõrd kostja puudus koosolekult haigestumise tõttu,

tuleb tal sõiduõpetajana teema „Sõiduoskuste hindamine õppeplatsil. Lõppastmekoolitus“

järgmisel autokooli koosolekul ette kanda. Kuigi protokolli allkirjastamise kuupäevaks ei saa olla

12.02.2015 ja seega on allkiri tutvumise kohta antud tagantjärele, on kostja kohtu hinnangul

protokolliga tutvunud enne vabu ja haiguspäevi veebruaris 2015, kuna on hakanud järgima

protokollist nähtuvat tööalast korraldust kirjutada õpilaste nimed õpetajapäevikus tööajagraafikuid

täites trükitähtedega arusaadavas kirjas (protokolli p 5).

Seega oli kostja teadlik õppesõiduauto sihipärase kasutamise kohustuslikkusest, kuid sellele

vaatamata tegi korduvalt õppesõiduautoga isiklikke sõite, mille tõttu teda 12.03.2015 hoiatati

(I kd, tl 79, 152), et tööalased rikkumised (õppesõiduki omavoliline kasutamine töövälisel ajal)

ja/või hooletu suhtumine tööülesannetesse on lubamatu ja järgnevate rikkumiste korral on

tööandjal õigus kaaluda ka töölepingu ülesütlemise võimalust. Ometi näitab GPS väljavõtte

analüüs õppesõiduauto kasutamist erasõidu tegemiseks ka pärast kostja hoiatamist tema töövabal

päeval 25.04.2015.

Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud kostjapoolse töölepingust tuleneva kohustuse süülise

rikkumise. Kostjal ei olnud õigust kasutada õppesõiduautot muuks otstarbeks kui tööülesannete

täitmiseks. Seda kohustust rikkudes oli kostja vähemalt raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes.

Töölepingu p 5.7 järgi peab töötaja hüvitama tööandjale oma töökohustuste rikkumisega

põhjustatud kahju Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud ulatuses.

Kasutuseeliste hüvitamise korral on nõude suuruseks kasutuseelise väärtus. Kuivõrd tegemist on

õppesõiduautoga, ei nõustunud kohus kostjaga, et selle kasutuseelise väärtuseks on 0,4 kuni 1 %

auto soetushinnast iga 1000 läbisõidetud kilomeetri kohta, vaid hagejaga, et antud juhul tuleb

kasutuseelise arvutamisel arvestada õppesõiduauto kasutamise intensiivust, kuna selle kasutusiga

ei sõltu mitte niivõrd auto vanusest, kui selle läbisõidust, mida saab pidada olulisimaks

õppesõiduauto väärtust enim mõjutavaks omaduseks. Kuivõrd õppesõiduauto oli hageja poolt

soetatud üksnes õppesõitude tegemiseks, on kohtu hinnangul põhjendatud kasutuseelise

arvutamisel lähtuda eelviidatud Rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 „Erisoodustuse hinna

määramise kord“, mille § 1 lg 3 p 2 kohaselt võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks

töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud

ühe kilomeetri kohta muudel juhtudel 0,30 eurot.

Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et tema vabadel ja haiguspäevadel, mil ta õppesõite ei

teinud, on tema valduses ja kasutuses olnud õppesõiduautoga tehtud sõite 76,87 kilomeetrit, mis

teeb kahju suuruseks 23,06 eurot (76,87 km × 0,30 eurot). Kohus märkis, et kahju ei oleks hageja

nõutud ulatuses tekkinud, kui kostja ei oleks vabadel ja haiguspäevadel erasõite teinud. Seega on

kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Arvestades kostja tööülesandeid

sõiduõpetajana, süü astet (raskelt hooletu), kostjale antud juhiseid (õppesõiduautoga isiklike

sõitude tegemine rangelt keelatud) ja kostja käitumist (juhiste eiramine), vastutab kostja hagejale

tekitatud kahju eest täies ulatuses, s.o summas 23,06 eurot.

5. Kohus asus seisukohale, et hageja kulusid kahju kindlaks tegemiseks tuleb pidada vajalikuks,

kuna kulutuste tegemine on osaliselt aidanud käesoleva kohtuvaidluse jaoks hankida tõendeid

(nt GPS väljavõtte analüüsi tulemuste koond), nagu ka juristi kaasamine on aidanud teha hageja

nõuete esitamiseks mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (nt nõudekiri, mille esitamiseks tuli

hageja esindajal hinnata töölepingu rikkumise asjaolusid, kas rikkumisega on kahju tekitatud,

milline on võimaliku kahju suurus). Samuti võib kohtu arvates kahju kindlaks tegemiseks tehtud

ajalist ja rahalist kulu suurusjärgus pidada mõistlikuks võrreldes kostja esindaja poolt tehtud ajalise

ja rahalise kuluga (menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal 4 tundi GPS andmete,

õppesõiduauto sõidupäeviku ja sõiduõpetaja tööpäeviku analüüsiks maksumusega 380 eurot,

millele lisandub veel käibemaks). Kohus ei nõustunud kostja väitega, et võrdlusanalüüs tehti

tsiviilasja nr 2-16-7228 raames.

Kuna hagejapoolne kohtueelne õigusabiteenuse kasutamine oma kahjunõude maksmapanekuks on

asjaolusid arvestades mõistlik VÕS § 128 lg 3 mõttes, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

183,33 eurot. Kohus rahuldas hageja viivise nõude.

6. Kuivõrd hageja võttis hagi osaliselt tagasi 373,94 euro ulatuses ja kohus rahuldas hagi 206,39

euro osas, s.o 36 % ulatuses esialgsest nõudest (580,33 eurot), jättis kohus menetluskulude 36%

ulatuses kostja ja 64 % ulatuses hageja kanda.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (töötajapoolne töölepingu rikkumine), hageja nõude

olemust (kahju hüvitamise nõue), tsiviilasja keerukust ja mahtu (lihtmenetluse asi, kuid tõendite

mahukus) ning hageja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leidis, et

õigusabikulud taotletud suuruses 375 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes.

Hageja menetluskuluks on käesolevas asjas seega 500 eurot (125 eurot riigilõiv + 375 eurot

õigusabikulud).

Kohtu arvates on kostja vajalikuks ja põhjendatud lepingulise esindaja kuluks hagiavalduse ja selle

täpsustustega tutvumise, hageja menetlusdokumentidele vastuste koostamise, kohtuistungiks

ettevalmistamise ja sellel osalemise eest kokku 950 eurot. Kuna kohtule ei ole kostja lepingulise

esindaja sõidukulusid tõendavaid dokumente esitatud, jättis kohus kostja esindaja sõidukulud

kindlaks määramata.

Menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu

180 eurot (36% 500 eurost) ning hagejalt kostja kasuks 608 eurot (64% 950 eurost).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada menetluskulude jaotust ja suurust kindlaksmääravas osas ning teha uus otsus,

millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja palub määrata kindlaks menetluskulud ning

mõista kostjalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult jaotanud ja kindlaks määranud

menetluskulud. Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud hageja kanda, kuna hagi rahuldati

täies ulatuses. Kohus jättis läbivaatamata osa hageja nõudest, mille hageja oli tagasi võtnud.

Tegemist oli nõude kitsendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.

Praegusel juhul rahuldas kohus hageja kitsendatud nõude täies ulatuses, samuti ei esinenud

erandlikke asjaolusid menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks (TsMS § 162 lg 4).

8. Kostja (vastustaja I) vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.

Hagi tagasivõtmine 64% ulatuses ei ole nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, kuna

tegemist on ulatusliku nõudesumma muutmisega. Nõudesumma muutmine oli tingitud asjaolust,

et hagi oli algusest peale põhjendamata, hageja ei suutnud nõudeid tõendada ning oli sunnitud

nõuet oluliselt muutma.

9. Kostja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 183,33 eurot kahju

kindlakstegemise kulud. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kahju

kindlakstegemise kulu osas rahuldamata. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus osas,

millega kohus määras kostja menetluskulud kindlaks väiksemas kui 2349 euro ulatuses.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leidis, et maakohus rikkus nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning hindas selgelt

ebaõigesti tõendeid.

Kohus jättis tähelepanuta hageja vastuolulised väited kahju tekkimise aluse kohta. Enne hagi

esitamist nõudis hageja nõudekirjas kostjalt 43,52 eurot õppesõidukiga tehtud erasõitude eest ning

180 eurot õigusbüroolt tellitud võrdlusanalüüsi eest. Hilisemates hagi täpsustustes suurendas

hageja nõuet ning põhjendas kulu juba õigusliku analüüsi teostamise, nõudekirja saatmise,

konsultatsiooni ja tõendite kogumisega.

Kohus ei ole asjaolule, et kahju summa on kohtumenetluse käigus suurenenud, üldse tähelepanu

pööranud. Kuigi kahju tekkis väidetavalt enne kohtusse pöördumist.

Kohus pidanuks ka analüüsima, kas kostja peab hagejale hüvitama õigusabikulusid alusetu nõude

eest, kuna lõplik nõue oli kaks korda väiksem, kui kohtueelses menetluses esitatud nõudekirjas.

Kostja n-ö kohtueelne GPS andmete analüüs ei olnud hagi nõudeõiguse kujundamise aluseks.

Nõude vähenemine oli otseselt seotud hageja esindaja GPS andmete analüüsiga, kuna just selle

analüüs tõi kohtumenetluses esile hageja nõude põhjendamatuse.

Kohus ei ole analüüsinud väidet, et hageja nõuet saab käsitleda ka kohtumenetluskuludena, kuna

hageja poolt kirjeldatud tegevus on otseselt seotud hagi esitamise ettevalmistamisega.

Kohtu seisukoht, et kostja poolt õigusabikulud on osaliselt aidanud käesoleva vaidluse jaoks

hankida tõendeid (nt GPS väljavõtte analüüsi tulemuste koondtabel) on väär, kuna hageja ei ole

kohtumenetluses nõudesumma kujunemisel kordagi tuginenud kohtu poolt viidatud koondtabelile.

Kostja ei nõustu hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisega üksnes 950 euro ulatuses.

Kostja poolt läbitöötatud materjalide maht oli mahukas ja tänu sellele vähenes kostja nõue peaaegu

67% võrra. Hageja esitas GPS andmete väljatrüki ca 400 leheküljel ning soovis nimetaud

väljatrüki alusel nõuda kostjalt välja 580 eurot.

10. Hageja (vastustaja II) vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see

rahuldamata. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebusele vastamisega seotud menetluskulud

kostja kanda.

Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud 64% ulatuses hageja kanda, kuid muus osas on

maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid,

käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks

hageja nõue tuleb rahuldada täies ulatuses.

Maakohus on analüüsinud kostja väidet, kas hageja kahju nõuet saab käsitleda ka

menetluskuludena. Maakohus on väljendanud seisukohta, et tegemist on kohtuväliste

toimingutega.

Põhjendamatu on siduda kohtueelses menetluses kahju kindlakstegemise kulu proportsionaalselt

väljamõistetava kahjuhüvitise suurusega. Nõutav kahjuhüvitis on üksnes lõpptulemus, millele

eelnes vastavasisuline analüüs.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esiletoodu ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga

tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

12. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotust puudutavas osas. Hageja leiab, et

maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, mistõttu tuleks menetluskulud jätta täies ulatuses kostja

kanda.

12.1. Kuigi algselt esitas hageja nõude summas 580,33 eurot ja hilisema täpsustuse kohaselt

508,56 eurot, jäi lõplikuks nõudeks 206,39 eurot. Nõude koosseisus sisaldus algusest peale kahju

kindlakstegemise kulu 180 eurot (täpsustatud kujul 183.33 eurot), kuid oluliselt vähenes

kasutuseelise hüvitis.

Maakohus on lähtunud sellest, et hageja võttis osaliselt hagi tagasi, mistõttu vastavas osas esines

alus hagi läbivaatamata jätmiseks.

12.2. Asja materjalidest nähtub, et menetluse lõppfaasis, s.o 04.04.2018. a edastas maakohus

hagejale järgmise sisuga päringu (II kd tl 25): „Hagejal tuleb kohtule hiljemalt 10.04.2018

selgitada, kas nõude vähendamise näol on tegemist hagist osalise loobumisega või selle osalise

tagasivõtmisega, mis mõlemad on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes ning mida ei

peeta hagi muutmiseks.“ Hageja vastas kohtule 09.04.2018, et lähtub kohtuistungil antud

selgitusest ja kitsendab oma nõuet ning seepärast võtab osaliselt hagi tagasi.

Riigikohus on oma 3. märtsi 2014. a otsuses nr 3-2-1-197-13 (p 35) selgitanud, et kuigi nõude

vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, tähendab see vaid seda, et selleks

ei ole TsMS § 376 lg 1 järgi vaja kostja ega kohtu nõusolekut. Kohtul tuleb seejuures siiski selgeks

teha, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud

(TsMS § 424 mõttes) ja vajadusel teha määrus menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi

vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13,

p 19).

12.3. Maakohtu tegevus oli seega kooskõlas menetlusseadustikuga ning Riigikohtu

seisukohtadega. Seejuures on nii hagist (osalise) loobumise kui ka hagi (osalise) tagasivõtmise

tagajärjeks TsMS §-de 424, 429 ja § 168 koostoimest tulenevalt see, et hageja kannab vastavas

osas menetluskulud.

Seega ei ole põhjendatud lugeda, nagu oleks kohus praegusel juhul rahuldanud hageja nõude täies

ulatuses, kuivõrd hageja on oma esialgset haginõuet menetluse kestel olulises ulatuses

kitsendanud. Maakohus on seega õigesti jaotanud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi

alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

Seega ei ole hageja esitatud apellatsioonkaebus põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.

13. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja esitatud apellatsioonkaebust.

Maakohus rahuldas hagi summas 206, 39 eurot, millest 23,06 eurot moodustas kostja poolt

hagejale tekitatud kahju (lubamatu erasõitude tegemine õppesõiduautoga 76,87 km ulatuses,

arvestades kahju suuruse 0,30 eurot ühe kilomeetri kohta) ning 183,33 eurot moodustas hageja

poolt kahju kindlakstegemiseks kantud kulu.

13.1. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamise ulatuse, s.o 183,33 euro väljamõistmise

osas, mis seisnes hageja poolt kahju kindlakstegemiseks kantud kulutustes kohtueelsele

õigusabile. Kostja leiab, et kohtueelsete õigusabikulude temalt väljamõistmine summas 183,33

eurot ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esiteks muutis korduvalt oma nõude suurust ja

teiseks jäi lepingu rikkumisest tuleneva kahju lõplikuks suuruseks vaid 23,06 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus ei ole selles osas põhjendatud. Maakohus on

analüüsinud hageja nõuet kahju kindlakstegemise kulu 183,33 euro osas kohtuotsuse põhjendava

osa punktis 5 ning jõudnud õigesti järeldusele, et niisuguses mahus kulutuste tegemine oli

asjaolusid arvestades mõistlik.

Ringkonnakohus märgib, et kohtueelsete õigusabikulude näol kahju suuruse kindlakstegemise

kulude põhjendatuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, missuguses konkreetses summas on

hageja oma rahalist nõuet kostja vastu erinevatel etappidel sõnastanud. Kahju kindlakstegemise

kulu hõlmab ka analüüsi, kas ja missugusel õiguslikul alusel on nõude esitamine üldse

perspektiivikas ning missuguseid asjaolusid on selleks vaja tõendada, missuguseid tõendeid

koguda ja läbi töötada. Kahju kindlakstegemise kulu ei tohi olla ebaproportsionaalselt suur

võrreldes kahjuhüvitise nõude endaga, kuid see ei tähenda, et kindlakstegemise kulu ei või kahju

nõuet mingil juhul ületada.

13.2.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

põhjendustega,

mille

kohaselt

on

kahju

kindlakstegemise kulu summas 183,33 eurot praegusel juhul mõistlik ja põhjendatud vaatamata

sellele, et lõplikuks sisuliseks kahjuhüvitise nõudeks jäi üksnes 23,06 eurot. Asjaolu, et tekitatud

ja hageja poolt tõendamist leidnud kahju osutus sedavõrd väikeseks, ei tähenda, et iseenesest

mõistlikus suuruses kahju kindlakstegemise kulu ei oleks võimalik kostjalt välja mõista kahjuga

võrreldes ka mitmekordselt suuremas ulatuses.

Õigusabiteenuse tellimine kahju suuruse väljaselgitamiseks oli põhjendatud, kuna asja

materjalidest nähtuvalt pidas hageja algselt võimalikuks nii lepingu rikkumisega tekitatud kahju,

õigusvastaselt tekitatud kahju, kasutuseeliste kui ka saamata jäänud tulu hüvitamise nõuete

esitamist. Kahju suurus ei olnud selle olemusest tulenevalt hagejale ilma õigusliku analüüsita

ettenähtav.

13.3. Hageja ei kaotanud õigust nõuda kahju kindlakstegemiseks vajalike põhjendatud kulutuste

hüvitamist ka seoses sellega, et kohtusse pöördudes hindas hageja oma nõuet algselt oluliselt

suuremaks, kuid menetluse käigus asja arutamise tulemusena jõudis mh maakohtu poolse

selgitamiskohustuse täitmise tulemusena järeldusele, et olulises osas on nõue ilmselt siiski

perspektiivitu. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtumenetluses leidis siiski

vaieldamatult kinnitust asjaolu, et kostja rikkus süüliselt töölepingust tulenevaid kohustusi, ent

sellega kaasnenud kahju suutis hageja tõendada vaid väikeses mahus.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud menetluslikud etteheited maakohtule, sh väited,

mille kohaselt on maakohus jätnud vastamata menetlusosaliste faktilistele ja õiguslikele väidetele.

Asjakohatu on ka väide, et hageja kahju nõuet saab käsitleda kohtumenetluskuludena, kuna hageja

poolt kirjeldatud tegevus on otseselt seotud hagi esitamise ettevalmistamisega. Hageja nõue vastab

selles osas VÕS § 128 lõikes 3 sätestatule, mille kohaselt on otsese varalise kahjuga hõlmatud mh

mõistlikud kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

13.4. Teiseks vaidlustas kostja maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus määras rahaliselt

kindlaks kostja menetluskulude suuruse.

Kostja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kandis kostja menetluskulusid

õigusabikulude näol summas 2349 eurot. Maakohus analüüsis kostja menetluskulude põhjendatust

ja vajalikkust ning asus seisukohale, et põhjendatud kulude suuruseks saab lugeda kokku 950

eurot.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule diskretsiooniõiguse lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja

põhjendatuse hindamisel. Ringkonnakohus kui kõrgema astme kohus saab maakohtu

diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm

3-2-1-43-10 p 19; RKTKm 3-2-1-132-10 p 10; RKTKm 3-2-1-143-11 p 14).

Diskretsioonipiiride ületamisena saab tsiviilõiguses käsitleda muuhulgas kaalutlusõiguse

nõuetekohaselt läbi viimata jätmist, eelkõige oluliste asjaolude kaalumata jätmist ja nendega

arvestamata jätmist. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus tegema kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja lahendatud asja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 3-2-1-6-

16 p 14). Samuti tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetega

ja kaalutlusnormi eesmärkidega.

Praegusel juhul ei ole alust heita maakohtule ette diskretsioonipiiride ületamist. Maakohus on

nõuetekohaselt kaalunud nii asja keerukust ja mahtu, tõendite hulka, samuti tsiviilasja hinda ning

tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtteid. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et tsiviilasja hind

saaks olla hüvitatavate menetluskulude ülempiiriks üksnes hagi esitanud poole suhtes. Nii on

Riigikohus tsiviilasjades nr 3-2-1-143-11 (p 14) ja nr 3-2-1-4-15 (p 14) käsitlenud just kostja

lepingulise esindaja kulude piiramist hagihinnaga olukorras, kus kulud ületavad hageja nõude

suurust (tsiviilasja hinda).

Maakohtu otsus on seega seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus jätab ka

kostja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

14. Kuna mõlemad pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning mõlemad

apellatsioonkaebused

jäävad

rahuldamata,

peab

ringkonnakohus

põhjendatuks

jätta

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Sellest lähtudes ei käsitle ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulude

põhjendatust ega vajalikkust.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/