3-18-1168/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht

22. november 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-1168 Haldusasi Lya Karlsoni ja Leo Leetma kaebus Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 tühisuse või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viljandi linna tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seonduvalt arvete väljastamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 25. juuli 2018 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Lya Karlsoni määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Lya Karlson Vastustaja Viljandi linn

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Lya Karlsoni määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. juuli 2018. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 3.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. L. Karlson ja L. Leetma esitasid 13. juunil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 ja eelnimetatud korralduse alusel kaebajatelt arvete esitamisega raha nõudmise. Kaebus oli pealkirjastatud järgmiselt: „Kaebus Viljandi Linnavalitsuse poolt tehtud korralduse nr 41 tühisuse tuvastamiseks ja korralduse alusel koostatud arvete tühistamiseks“.

2. 25. juuli 2018 määrusega Tartu Halduskohus võttis L. Leetma kaebuse menetlusse, kuid lõpetas menetluse L. Karlsoni kaebuse osas. Halduskohus leidis, et kuivõrd L. Karlson enne kohtule kaebuse esitamist pöördus esmalt vastustaja poole, esitades Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 peale vaide, milles muuhulgas nõudis selle kehtetuks tunnistamist ja vaidlustas korralduse alusel arvete esitamist, tuleb hakata kaebetähtaega arvestama päevast, mil L. Karlson sai kätte Viljandi Linnavalitsuse vaideotsuse, s.o 7. märtsist 2018.

L. Karlson esitas kaebuse 13. juunil 2018, seega HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust ning L. Karlsoni kohtule esitatud selgitustest ei ilmne mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. L. Karlson esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

25. juuli 2018. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 tühistamist.

4. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus ekslikult kohaldanud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega. Kuna kaebaja esitas tuvastamiskaebuse, tuleb kohaldada HKMS § 46 lg-s 5 ette nähtud kolmeaastast kaebetähtaega.

5. Vastuses määruskaebusele vaidles Viljandi linn määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja leidis, et käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada haldusakti õigusvastasust seda kehtetuks tunnistamata ja selles osas on kaebus esitamine selgelt hilinenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Halduskohus lõpetas menetluse kaebaja kaebuse osas kaebetähtaja rikkumise tõttu leides, et tuvastamisnõude esitamisele kohaldus HKMS § 47 lg-st 2 tulenevalt 30-päevane kaebetähtaeg alates Viljandi Linnavalitsuse 5. märts 2018. a vaideotsuse nr 118 kaebajale kättetoimetamisest. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.

7. Vastavalt HKMS § 47 lg-le 2, kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega tuleb isikul pöörduda kaebusega halduskohtusse 30 päeva jooksul vaideotsuse teatavaks tegemisest arvates juhul, kui halduskohtusse esitatakse kaebuse sama nõudega, samal alusel, nagu vaie vaidemenetluses, s.o juhul, kui vaidluse ese (HKMS § 41 lg 1 ls 1) halduskohtumenetluses ja vaidemenetluses kattuvad. Käesoleval juhul esitas kaebaja Viljandi Linnavalitsusele vaide 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 kehtetuks tunnistamiseks. Kui kaebaja soovis vaidlustatud korralduse tühistamist, pidi ta pärast vaideotsuse teatavakstegemist seetõttu esitama tühistamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 1) halduskohtule 30 päeva jooksul. Kaebaja esitas aga tuvastamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 6), mistõttu ei ole tegemist „selle nõudega“ HKMS § 47 lg 2 mõttes ja vastavalt ei kohaldu kaebuse esitamisel HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg, vaid üldine tuvastamisnõude esitamise tähtaja tegulatsioon (HKMS § 46 lg 5). HKMS § 47 lg 2 ei kohaldu tuvastamisnõude esitamisel juba ka seetõttu, et tuvastamisnõude esitamine vaides ei ole lubatav (HMS § 72 lg 1) ning seega tuvastamisnõude lahendamisel ongi halduskohus esimeseks vaidlust lahendavaks instantsiks. Eeltoodud põhjustel tuleb määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

25. juuli 2018. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 3, s.o määruse L. Karlsoni kaebuse menetluse lõpetamist puudutavas osas ja saadab asja ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule.

8. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korraldusega nr 41 on kaebajat puudutavalt otsustatud maksta hooldusteenuse pakkuja arvete alusel A. Leetma hooldusteenuse eest puudujääv osa alates 1. veebruarist kuni 31. detsembrini 2018 (resolutsiooni p 2) ning esitada kaebajale alates 1. veebruarist 2018 igakuiselt arveid A. Leetma hoolduseteenuse poole (1/2) puudujääva osa kohta (resolutsiooni p 4). Esmalt ei selgu vaidlustatud korralduse resolutsiooni sõnastusest, et sellega pandaks kaebajale kohustusi. Pigem viitab sõnastus sellele, et selle adressaadiks on A. Leetma, kelle hooldusteenuse eest on vastustaja otsustanud tasuda ning osaliselt võib olla tegemist haldusorgani siseaktiga, millega antakse pädevale ametiisikule korraldus kaebajale arvete esitamiseks. Kuna halduskohtusse saab kaebuse esitada isiku subjektiivse õiguse kaitseks, siis kaebeõiguse selgitamiseks võib olla asjakohane uurida vastustajalt täiendavalt, kas ta vaatamata vaideotsuses väljendatule siiski soovis kaevatava korraldusega panna kaebajale igakuulist rahalist kohustust, s.o kas vastustaja andis kaebajat kohustava haldusakti.

9. Korralduses on vastustaja asunud seisukohale, et A. Leetma üleneja sugulasena on kaebajal

A. Leetma suhtes ülalpidamise andmise kohustus PKS § 96 ja 97 järgi. Sellega osutab vastustaja

A. Leetma ja kaebaja vahelisele võimalikule eraõiguslikule õigussuhtele. Viidatud normidest tulenevalt saab ülalpidamise andmiseks õigustatud isikuks olla üksnes A. Leetma. Seadusest ei tulene, et kohalikul omavalitsusel endal oleks iseseisev õigus nõuda, et isik annaks ülalpidamist oma ülenejale sugulasele. Isegi, kui kohalikul omavalitsusel oleks iseseisev nõudeõigus, saaks ka see õigus sarnaselt A. Leetma nõudeõigusele olla eraõiguslik, mitte avalikõiguslik. Eraõiguslikul alusel võib kohalikul omavalitsusel tekkida nõudeõigus kaebaja vastu näiteks juhul, kui ta täidab kaebaja eest viimase seadusest tuleneva kohustuse. Sellises olukorras võivad kohalikul omavalitsusel ja kaebajal olla võlaõigusseaduse 51. peatükis sätestatud käsundita asjaajamise õigussuhtest tulenevad õigused ja kohustused.

10. Tulenevalt HMS § 51 lg-st 1 haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega on haldusakt haldusorgani tegutsemise vormiks üksnes avalikõiguslikus suhtes ning eraõigussuhte osalisena ei saa haldusorgan haldusakti andmise kaudu isikute tsiviilõigusi või -kohustusi tekitada, muuta või lõpetada. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Kolmandate isikute eraõiguslikesse suhetesse saab haldusorgan sekkuda juhul ja ulatuses, milles seadusandja on haldusorganile sellekohase pädevuse andnud. Käesoleval juhul ei ole vastustaja viidanud õigusnormile, millest tulenevalt oleks tal õigus ja/või kohustus nõuda kaebajalt viimase eraõigusliku kohustuse täitmist. Haldusakti andmise pädevuse puudumine on aga nimetatud haldusakti tühisuse alusena HMS § 63 lg 2 p-s 2. Seetõttu juhul, kui vastustaja soovis vaidlustatud korraldusega panna kaebajale kohustuse tasuda vastustajale igakuiselt makseid kaebaja seadusest tuleneva üleneja ülalpidamise kohustuse täitmiseks, võib asja sisulisel lahendamisel olla asjakohane hinnata vastustaja pädevust sellise sisuga haldusakti andmiseks. Juhul, kui vastustajal puudub vastav pädevus, ei saa välistada, et tegemist on tühise haldusaktiga, kui pädevuse puudumine on ilmne.

/allkirjastatud digitaalselt/