3-17-519/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-519

Haldusasi

Personal2Go OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.

detsembri 2016. a otsuse nr 12.2-3/038654-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Personal2Go OÜ

lepinguline esindaja Vello Luik

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Jaanek Lips

RESOLUTSIOON

1. Jätta Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

20. aprilli 2018. a otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata Personal2Go OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. detsember 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Personal2Go OÜ käibemaksuseaduse mõistes

ettevõtlusega tegelemist Eestis ning kohustas kaebajat 1. novembri 2016. a korraldusega nr 12.2-

3/038654-1 esitama ettevõtlusega tegelemist tõendavad majandustegevuse dokumendid ning

andma kirjalikku teavet ettevõtlusega tegelemise kohta 2016. aasta oktoobris ja novembris.

2. MTA 22. detsembri 2016. a otsusega nr 12.2-3/038654-2 kustutati Personal2Go OÜ

käibemaksukohustuslaste registrist. Otsuse kohaselt ei oma kaebaja ettevõtlust Eestis. Esitatud

dokumendid ei kinnita tavapärast ettevõtlust, pigem näitavad need seda, et väljastatud arvete alusel

saavad ostjad käibemaksu maha arvata, kuid Personal2Go OÜ makse ei tasu või lükkab tasumise

kohustuse tulevikku. 22. detsembri 2016 seisuga oli Personal2Go OÜ maksuvõlg kokku

123 315,18 eurot, sellest käibemaksuvõlg 56 164,29 eurot.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas Personal2Go OÜ 6. märtsil 2017. a Tartu Halduskohtule

kaebuse MTA 22. detsembri 2016. a otsuse 12.2-3/038654-2 tühistamiseks.

Kaebust põhjendati sellega, et maksumenetluses kaebaja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamata

ja vajalike tõendite kogumata jätmisega rikkus MTA oluliselt menetlusreegleid, mis omakorda tõi

kaasa õigusvastase haldusakti andmise. Maksuhaldur on kohaldanud õigust erinevates menetlustes

erinevalt, leides ühes menetluses, et kaebajal puudub majandustegevus, teises aga, et kaebajal on

majandustegevusest tekkinud maksuvõlg.

Kaebaja pidas võimalikuks võrdsustada käesolev menetlus kriminaalmenetlusega ja taotles

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, kuna vaidlustatud korraldus sisaldab viidet maksukorralduse

seaduse (MKS) §-le 64 ja kaebajale heidetakse ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist.

4. Vastuses kaebusele MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

MTA asus seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud oma ettevõtlust Eestis ning esitatud

dokumendid ei kinnita tavapärast ettevõtlust. Ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus on

maksukohustuslasel ehk võrrelduna maksumenetlusega on tegemist ümberpööratud tõendamis-

koormusega. Kaebajal oli menetluse käigus piisavalt võimalusi nii asjakohaste tõendite, kui ka

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Enese mittesüüstamise privileeg (MKS § 64 lg 1 p 6) ja kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ei saa

käesolevas vaidluses olla omavahel kollisioonis. Kaebajal puudus igasugune mõistlik alus tema

õiguserikkumist eitavate tõendite esitamata jätmiseks maksumenetluses, mistõttu rikkus kaebaja

järelikult teadlikult kaasaaitamiskohustust, üksnes registrist kustutamise vältimise eesmärgil.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsusega jäeti Personal2Go OÜ kaebus rahuldamata.

6. Halduskohus leidis, et kaebaja vastustajale esitatud tõendid ja teave ei tõenda kaebaja

ettevõtlusega tegelemist, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. HKMS § 165 lg-st 2

tulenevalt nõustus halduskohus vastustaja põhjendustega maksu- ja vaideotsuses, järgis neid ning

jättis nende sisu otsuses kordamata.

7. Vastuseks kaebuse väidetele märkis halduskohus, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja

menetluslikke õigusi ärakuulamisõiguse, uurimispõhimõtte ja õiguse ühetaolise kohaldamise

Puudub alus ka KMS § 22 lg 31 kohaldamata jätmiseks ja sellega põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamiseks. Käesoleval juhul lasus ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus vastavalt

kehtivale kohtupraktikale kaebajal. Vastustaja ülesandeks on tuua välja põhjendatud kahtlus,

millest tulenes kaebajalt teabe nõudmise vajadus. Vastustaja on seda teinud ja oma ülesande

täitnud. Kogutud tõendite kohaselt on vastustaja esitanud maksumenetlust alustades konkreetse

nõude tõendite ja teabe esitamiseks, mida on kaebaja seadusliku esindajaga peetud

e-kirjavahetuses ka täiendavalt selgitatud ja vastavatele faktilistele asjaoludele tehtud konkreetsete

viidetega täiendatud. Vastustaja on tuvastanud kaebaja seadusliku esindaja selgitustes ja esitatud

tõendites vastuolud ja puudused konkreetsetes faktilistes asjaoludes seoses ettevõtlusega

tegelemise tõendamisega. Kaebaja ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud. Vastustaja on põhjendatult

selgitanud, miks ei tõenda maksuvõla olemasolu iseenesest ettevõtlusega tegelemist. Käesoleva

kaasuse asjaolud erinevad selle perioodi asjaoludest, mille osas heidab kaebaja vastustajale ette

õigusriigi printsiibi ja õigusselguse nõude eiramist.

8. Vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja tuginenud MKS §-le 64 ega süüstanud kaebajat

maksupettuse toimepanemises, mille tõttu saaks asjas tõusetuda Euroopa Kohtult kaebaja taotletud

küsimustes eelotsustuse küsimise vajadus. Kaebajale on selgitatud maksumenetluse eesmärki,

samuti menetluse võimalikku haldusõiguslikku tagajärge, milleks on käibemaksukohustuslaste

registrist kustutamine. Seetõttu on kaebaja arutlused vaidlustatud otsuse kriminaalõiguslikust

loomusest alusetud ja põhjendamatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Personal2Go esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

10. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus sisuliselt vastanud kaebaja

väidetele uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumise kohta maksumenetluses, mis tõi kaasa

õigusvastase haldusakti andmise.

11. Kaebaja leiab endiselt, et KMS § 22 lg 31 on vastuolus põhiseadusega. Olukorras, kus

seadusega ei ole sätestatud, kui pikk peaks olema periood, mille jooksul maksukohustuslane

ettevõtlusega ei tegele, et maksuhaldur võiks ta registrist kustutada, on tegemist

õigusselgusetusega ja isikud ei ole kaitstud riigi omavoli eest. Halduskohus ei ole sellele kaebaja

seisukohale vastanud.

12. Maksuhalduri hinnangul puudus kaebajal majandustegevus ja arvete esitamise näol oli

sisuliselt tegemist maksupettusega, mille eesmärk oli tekitada alusetu sisendkäibemaksu

tagastamise olukord. Otsuse motivatsiooni kohaselt ei esitanud kaebaja piisavalt tõendeid

ettevõtlusega tegelemise kohta. Tegemist on sisult süüteomenetlusega (EIÕK art 6 lg 1 ja Engeli

kriteeriumi tähenduses), sest maksuhaldur pidas vaatlusalusel perioodil tehtud tehinguid

maksupettuseks. Samas ei taganud maksuhaldur kaebajale õigust kaitsjale, sunni kohaldamise

ähvardusel kohustas kaebajat esitama dokumente. Kaebaja ja kaebaja juhatuse liige Raivo Paala

ei julgenud menetluses seletusi anda, sest kartsid enda süüditunnistamist.

Nendel asjaoludel taotleb kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kohustus tõendada Eestis ettevõtlusega tegelemist vaidlustatud perioodil, ei ole

täidetud. Apellatsioonkaebuse etteheited, et halduskohtu seisukohad ei vasta esitatud tõenditele

ega ole tõendatud, ei ole kohased olukorras, kus apellant kohtu poolt välja toodud faktilisi

asjaolusid sisuliselt ei eita. Õige on halduskohtu hinnang, et maksuhaldur peab andma

maksukohustuslasele võimaluse tõendada ettevõtlusega tegelemist ja vastavalt on piiratud

vastustaja uurimiskohustus. Kuna kaebaja seda ei suutnud, siis esines alus tema kustutamiseks

käibemaksukohustuslaste registrist. Vaidlustatud otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kaebaja

tegelikult ettevõtlusega tegeles või kas tal olid maksuhalduri nõutud dokumendid üldse olemas.

Kaebajat ei ole süüdistatud maksupettuse toimepanemises, mistõttu on alusetu väita

haldusmenetluse süüteomenetluse suunitlust ja iseloomu. KMS § 22 lg-s 31 sätestatud õigus

kannab m.h ka preventiivset eesmärki, mistõttu ei pea maksuhaldur tuvastama käibemaksupettuste

toimepanemist või käibemaksukohustuslase registreerimisnumbri kuritarvitamist.

Kaebaja oli teadlik, et teda võidakse kustutada käibemaksukohustuslaste registrist, kui ta

maksuhaldurile vajalikke dokumente ja teavet ei esita. Olukorras, kus kaebaja jättis dokumendid

ja teabe olulises osas esitamata on põhjendamatu tema etteheide ärakuulamiskohustuse

rikkumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2018. a otsus tuleb jätta muutmata ja

Personal2Go OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Apellatsioonkaebuses on kaebaja kokkuvõtvalt asunud seisukohale, et kaebaja suhtes

toimunud ettevõtlusega tegelemise kontrollimine on olemuslikult kriminaalmenetlus, vaatamata

sellele, et siseriiklikult on see määratletud haldusmenetlusena. Vastavalt pidi vastustaja tagama

kaebajale tegeliku kaitseõiguse teostamise võimaluse nii kvalifitseeritud õigusabi võimaldamise

kui süüdistusele vastamiseks piisava tähtaja andmise kaudu, kusjuures kaebajal oli õigus jätta

esitamata vastustaja nõutud andmed ja dokumendid kaebaja majandustegevuse kohta tuginedes

enese mittesüüstamise õigusele.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

16. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on tõepoolest sedastatud, et isiku suhtes kohaldatava

meetme määratlemisel karistusena tuleb hinnata õigusrikkumise liigitust riigisiseste seaduste

kohaselt, õigusrikkumise olemust ning kohaldatava karistuse iseloomu ja raskust1. Seetõttu võib

ka siseriiklikult süüteomenetlusena mitte määratletud menetluses olla tegemist isiku karistamisega

EIKo art 6 tähenduses ning talle tuleb tagada süüteomenetlusele omased menetluslikud garantiid

oma õiguste kaitseks.

17. Käesoleval juhul on kaebaja suhtes toimunud menetlus Eestis määratletud haldusmenetlusena

tulenevalt maksukorralduse seaduse §-dest 1, 45 ja 43. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 22

lg-le 31 on menetluses kontrolli esemeks isiku tegelemine majandustegevusega ning võimalikuks

tagajärjeks isiku kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist. Ringkonnakohtu hinnangul on

ilmne, et majandustegevusega tegelemine või majandustegevuse puudumine ei sarnane süüteona

karistatavale teole. Majandustegevus on ettevõtlusvabaduse realiseerimise viisiks ning sellega

tegelemine ei ole õigusvastane. Samas ei ole isikul üldist kohustust ettevõtlusega tegeleda, mistõttu

ei ole rikkumisena käsitletav ka majandustegevuse puudumine. Ka menetluse tulemusena kaebaja

suhtes kohaldatud meede – käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine – ei sarnane

süüteomenetluses kohaldatavale karistusele. Registrist kustutamine ei takista kaebajal jätkata

võimalikku majandustegevust, suunates üksnes kaebajat kasutama maksuarvestuse pidamisel

teistsugust režiimi. Seejuures ei kaota kaebaja ainuüksi registrist kustutamise tõttu näiteks õigust

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt, kui

kaebaja sisuliselt siiski vastab käibemaksukohustuslasele esitatavatele nõuetele2.

Seetõttu on väljaspool kahtlust, et MTA 1. novembri 2016. a korraldusega nr 12.2-3/038654-1

kaebaja suhtes alustatud kontrollimenetlus oli haldus-, mitte süüteomenetlus. Selles menetluses ei

olnud maksuhalduril kohustust tagada kaebajale kvalifitseeritud õigusabi ega muid

süüteomenetlusele omaseid menetluslikke õigusi. Kuna menetluse tulemusel puudus kaebaja

suhtes sanktsiooni kohaldamise võimalus, siis ei saa nimetatud õigused tuleneda ka Euroopa Liidu

õigusest.

18. Kuid ka haldusmenetlusena käsitatavas maksumenetluses on isikul õigus keelduda

maksuhaldurile teabe ja dokumentide andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

lähedase

õigusrikkumises

süüditunnistamist.

Selline

õigus

on

otsesõnu

sätestatud

MKS § 64 lg 1 p-s 6. Samas ei ole teabe ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus piiramatu,

vastandudes isiku kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses (MKS § 56). Tuginedes EIK

lahenditele3 on siseriiklikud kohtud leidnud, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei hõlma

kõiki maksumenetluses esitatavaid järelepärimisi. Teabe ja dokumentide nõudmise õigus on

MTA-le

vajalik

maksukorralduse

efektiivseks

toimimiseks.

Kaebaja

saanuks

enese

mittesüüstamise õigusele tugineda eelkõige olukorras, kus juba on alustatud maksumenetluse

kontrolliesemega seotud asjaoludel süüteomenetlust või on sellise süüteomenetluse alustamise

võimalus nõutava teabe iseloomust tulenevalt äratuntav. Teabe andmisest keeldumise õigus ei saa

aga seonduda konkreetsete asjaoludega seostamata kartusega, et süüteomenetlust võidakse

alustada. Ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei saa teabe ja dokumentide andmisest

hoidumist õigustada asjaoluga, et MTA on vaidlustatud otsuses viidanud käibemaksukohustuslase

staatuse võimalikule kuritarvitamisele kaebaja poolt.

1 Vt EIK 8. juuni 1976. a otsus liidetud asjas nr 5100/71; 5101/71; 5102/71; 5354/72; 5370/7 Engel jt vs Holland.

2 Vt Euroopa Kohtu 14. märtsi 2013. a otsus asjas nr C-527/11 (p-d 29-35).

3 Vt EIK 10. septembri 2002 otsus asjas nr 76574/01 Allen vs. Ühendkuningriik, 16. märtsi 2010 otsus Elomaa vs

Soome ja 5. aprilli 2012 otsus asjas nr 11663/04, Chambaz vs. Šveits.

19. Käesoleval juhul nõuti kaebajalt teavet tema majandustegevuse kohta. Teabe ja dokumentide

esitamata jätmise võimaliku tagajärjena on MTA nimetanud (tl 29p) üksnes kaebaja kustutamise

käibemaksukohustuslaste registrist. Kaebajale ei tehtud sunniraha hoiatust ega viidatud muule

raskemale tagajärjele. Tulenevalt KMS § 22 lg-st 31 ongi maksuhalduril õigus kustutada

käibemaksukohustuslaste registrist maksukohustuslane, kes ei tõenda Eestis ettevõtlusega

tegelemist. Seega on ettevõtlusega tegelemise kontrolli menetluses juba seaduse kohaselt isikul

endal kohustus esitada teave ja dokumendid, mis kinnitavad ettevõtlusega tegelemist.

Ringkonnakohus osutab, et eelduslikult ei ole ettevõtlusega tegelemine tegevusena karistatav,

mistõttu teabe ja dokumentide esitamine ei too kaasa süüteona kvalifitseeritava teo omaksvõtmist.

Kui kaebaja siiski oli seisukohal, et tema tegevuses esinesid süüteo tunnused, siis võis ta keelduda

selles osas teabe andmisest, kuid pidi arvestama, et majandustegevusega tegelemisega tõendamata

jäämisel võidakse ta maksukohustuslaste registrist kustutada.

20. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud ega põhjendanud, et maksuhalduri ja halduskohtu

järeldus kaebaja majandustegevuse puudumise kohta oleks sisuliselt ebaõige. Arvestades, et

kaebaja ei ole konkretiseerinud ka kartust enda süüdi tunnistamises, siis puudub ringkonnakohtul

võimalus kontrollida kaebaja väidet, et maksukohustuslaste registrist kustutamine oli

ebaproportsionaalne. Kehtivast õigusest ei tulene eeldust, et majandustegevusega tegelemise

tõendamiseks piisavate andmete ja tõendite esitamata jätmisel enese mittesüüstamise õigusele

viitamise korral eeldatakse majandustegevuse olemasolu ning vastavalt läheb tõendamiskoormus

üle vastustajale.

21. Riigikohus

on

selgitanud,

et

ettevõtlusega

tegelemise

tõendamine

on

eelkõige

maksukohustuslase ülesanne. Kui maksukohustuslane on esitanud ettevõtlusega tegelemise

tõendamiseks piisavalt dokumente ja andnud seletusi, ei saa asjaolu, et ta ei esitanud kõiki

maksuhalduri nõutud dokumente, või etteheited tema maksukäitumisele, anda alust järelduseks, et

ta ei tegele ettevõtlusega või et ta ei ole ettevõtluse tõendamiseks dokumente esitanud. See, et isik

jättis osa maksuhalduri nõutud dokumentidest esitamata, ei ole isiku käibemaksukohustuslaste

registrist kustutamise aluseks.4

Seega on ettevõtlusega tegelemise kontrollimenetlus isiku suhtes oluliselt vähem koormav

võrreldes näiteks maksude tasumise õigsuse kontrolli menetlusega, kus maksukohustuse

väljaselgitamiseks võibki olla vajalik üksikasjalise teabe ja iga tehingut kirjeldava

dokumentatsiooni esitamine. Käesoleval juhul ei olnud nõutav, et kaebaja oleks esitanud detailsed

andmed oma majandustehingute kohta, seda ei nõutud temalt ka MTA 1. novembri 2016. a

korraldusega. Samas, KMS § 22 lg-ga 31 sätestatud tõendamiskoormuse tõttu oli kaebaja kanda

risk, et kui ta jätab omal valikul osa teavet esitamata, ei õnnestu majandustegevusega tegelemist

tõendada ja ta võidakse käibemaksukohustuslaste registrist kustutada. MTA ja kaebaja

elektroonilisest kirjavahetusest, eelkõige MTA täiendavatest infopäringutest (tl 32, 36 ja 38)

ilmneb, et pärast kaebaja vastust pidas vastustaja vajalikuks asjaolusid täiendavalt selgitada, täites

sellega ühtlasi haldusmenetluses kehtivat uurimiskohustust. Lisaks pidi kaebajale päringutest

selguma, et vastustajale esitatud teave ei ole piisav kaebaja majandustegevusega tegelemises

veendumiseks. Sellega oli kaebajale antud indikatsioon vastustaja võimaliku otsuse kohta ning

vastavalt oli kaebajal võimalik esitada täiendavat teavet ja/või selgitada ja põhjendada miks juba

esitatud teave ja tõendid siiski on piisavad majandustegevusega tegelemise tõendamiseks. Sellega

oli kaebajale tagatud tegelik võimalus olla ärakuulatud ja esitada asja kohta oma väited ja tõendid.

Ringkonnakohus nõustub, et kehtivast õigusest ei tulene vastustajale kohustust esitada isikule

otsuse projekt enne käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise otsuse andmist. Kuna

menetluse alustamine, selle võimalik tagajärg ja vastustaja poolt kontrollitava asjaolu

tuvastamiseks täiendavalt vajalikuks peetud teave oli kaebajale teada, siis ka menetluse iseloom ei

tingi otsuse projekti kaebajale eelneva tutvustamise vajadust.

4 Vt RKHK 25. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-79-15

22. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks vaidlusaluse kontrolliga hõlmatud

periood liiga lühike selleks, et teha järeldusi kaebaja majandustegevuse puudumise kohta, eriti

olukorras, kus vahetult eelnevatel perioodide osas vastustaja on aktsepteerinud majandustegevuse

olemasolu ja nõuab sellest tekkinud maksuvõla tasumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et vastustaja nõuab kaebajalt viimase poolt esitatud

maksudeklaratsioonides kajastatud maksukohustuse täitmist, järeldada, et sellega on vastustaja

ühtlasi jaatanud kaebaja majandustegevuse toimumist. Vastavalt MKS § 85 lg-le 1 on

maksudeklaratsioon

tulu-,

käibe-,

aktsiisi-,

tolli-,

sotsiaalmaksu-

ja

hasartmängu-

maksudeklaratsioon, maksuaruanne või muu maksuhaldurile esitatav maksu arvutamise

dokument, mille esitamise kohustus tuleneb seadusest. Maksudeklaratsiooni esitamisel ei lisata

sellele maksukohustuse tekkimist ja suurust tõendavat dokumentatsiooni, kui selline kohustus ei

tulene seadusest (MKS § 85 lg 2) ning maksukohustuslasel endal tuleb arvutada tasumisele kuuluv

maksusumma (MKS § 88 lg 1 ls 1). Maksuhaldur saab deklaratsioonis esitatud andmeid

kontrollida ja ise määrata maksusumma (MKS § 88 lg 1 ls 2) eelkõige juhul, kui deklaratsioonis

on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel maksukohustuslane saab maksueelise (MKS § 92 lg 1

p-d 2 ja 3).

Käesoleval juhul ei ole vastustaja kontrollinud varasematel perioodidel kaebaja esitatud

maksudeklaratsioonides esitatud andmete ja maksukohustuse õigsust. Seega tugineb nende

perioodidega seotud maksuvõla sissenõudmine üksnes kaebaja esitatud andmetele ega väljenda

vastustaja poolt kujundatud seisukohta kaebaja majandustegevuse olemasolu või puudumise kohta

sellel ajal. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et tema majandustegevus oleks perioodilise

iseloomuga, mistõttu võiksid 2016. aasta oktoobris ja novembris majandustehingud puududa,

kuigi äriühing tegelikkuses siiski tegeleb majandustegevusega. Vastupidi, kaebaja on väitnud, et

tema majandustegevus olulises osas seisneb renditeenuse pakkumises, mis on jätkuv tegevus ja

mille eest tasutakse kaebajale igakuiselt. Kuna vastustaja on asjas kogutud tõenditele tuginedes

põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud andmed ja tõendid ei kinnita kestvus tehingute tegelikku

toimumist, siis ei ole alust eeldada, et kontrollitud periood annaks kaebaja tegelikust

majandustegevusest moonutatud pildi.

23. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja käitumine halduskohtumenetluses tähelepanuväärne,

kuna kaebaja isegi ei püüa väita ja tõendada, et tal oli olemas tegelik majandustegevus. Olukorras,

kus kaebaja on majandustegevusena nimetanud soojakute ja tööjõu rentimist, on

majandustegevuse toimumise tõendamine eeldatavalt kergesti teostatav töötajatega sõlmitud

töölepingute, neile palga maksmise andmete ja vajadusel töötajate ütluste esitamise ning

paikvaatlusel soojakute ettenäitamise ja laekunud rendimaksete andmete esitamise kaudu. Seega

ei oleks kaebajal majandustegevuse tõendamiseks eeldatavalt vaja esitada andmeid ega tõendeid,

mis võiksid teda ennast süüstada maksukuriteona kvalifitseeritava rikkumise toimepanemises.

Samas, kui kaebaja on esitanud vastustajale üksnes näilikult tehingute toimumist kinnitavaid

tõendeid ja tegelikult majandustegevus puudub, siis ei saanuks kaebaja ja/või tema juhatuse liikme

selgitused mõjutada vaidlustatud otsust. Kui kaebaja ei väida majandustegevuse tegelikku

toimumist ega esita vastavalt lihtsalt kontrollitavaid andmeid oma majandustegevuse kohta, siis

võib kaebus käesolevas asjas olla suunatud oma näiliku õiguse kaitsele. Vähemalt kaheldav on,

kas

halduskohtumenetluses

kaitstavaks

õiguseks

saab

olla

kaebaja

huvi

säilitada

käibemaksukohustuslase staatus, kui tal tegelikkuses majandustegevus puudub ning soov esitada

selle huvi realiseerimiseks teadvalt ebaõigeid andmeid või hoiduda andmete esitamisest, kusjuures

maksuhaldur peaks sel juhul eeldama majandustegevuse olemasolu.

24. Eeltoodu

põhjustel

jääb

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

20. aprilli 2018. a otsus muutmata.

25. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja suhtes toimunud

menetlus ei ole kriminaalmenetlus siseriikliku õiguse ega EIKo kohaldamispraktika kriteeriumide

tähenduses, siis puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust Euroopa Parlamendi ja nõukogu

22. mai 2012. a direktiivi nr 2012/13/EL alusel kaebaja kaitseõiguse tagamise kohustuse olemasolu

kohta selles menetluses. Kaebaja sellekohane taotlus jääb rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/