2-17-8577/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. november 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-8577

Tsiviilasi

Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu hagi

Aldo Haugase vastu võlgnevuse 5184 euro 55 sendi ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3313 eurot 13 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. mai 2018. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Aldo Haugase apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Aldo Haugas (isikukood XXXX), esindaja

riigi õigusabi korras advokaat Robert Sprengk

Vastustaja (hageja): Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16

korteriühistu (registrikood 80274125), esindaja Anne Talviste

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aldo Haugase apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 8. mai 2018. a otsus.

3. Teha uus otsus, millega jätta Lüganuse vald, Püssi linn,

Kooli tn 16 korteriühistu hagi Aldo Haugase vastu

rahuldamata.

4. Võtta asja materjalide juurde Viru Maakohtu

1. novembri 2013. a tagaseljaotsus.

5. Jätta

Aldo

Haugase

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16

korteriühistu kanda. Aldo Haugasele riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasu ja kulud jätab ringkonnakohus

Eesti Vabariigi kanda.

Menetluskulude

rahalise

suuruse

määrab

kindlaks

maakohus kohtuotsuse jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu (hageja) esitas 1. juunil 2017 Viru

Maakohtule hagiavalduse Aldo Haugase (kostja) vastu kommunaalteenuste võlgnevuse 3025

eurot 98 senti, 1. juuni 2017 seisuga viivise 2158 eurot 57 senti ja lisanduva viivise 0,07%

päevas väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostja võlgnevus tekkinud perioodil 1. veebruar 2014 kuni

31. märts 2017 seoses küttekulude osaliselt või täielikult tasumata jätmisega. Elamus

asuvates korterites, s.h kostja korteris oli enne korteriühistu loomist küte täielikult või

osaliselt välja lülitatud. Hageja otsustas nende korterite osas vähendada küttekulude

arvestamise aluseks olevat pindala 15. jaanuaril 2012 35% ja 25. augustil 2013 20%. Selline

arvestus kehtis kuni 3. aprillini 2016, kui otsustati, et iga korter peab taastama küttesüsteemi

esialgsel projektijärgsel kujul hiljemalt 2016 kütteperioodi alguseks.

Kostja ei ole hageja otsuseid vaidlustanud. Kostja ei ole taastanud küttesüsteemi, kuid see ei

vabasta teda kohustusest tasuda küttekulusid alates 2016 sügisest 100% ulatuses.

Aastal 2013 oli kostja korteri küttekulude arvestuse aluseks pindala 57,14 m². Aastatel 2014-

2016 oli kostja korterile küttekulude arvestuse aluseks pindala 66,40 m² ning vastavalt

hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsusele on arvestuse aluseks võetud kostja korteri

üldpind 83,40 m². Asjaolu, et kostja on varasemaid arveid (kus küttekulusid arvestati

väiksemas mahus) tasunud, lükkab ümber väite, et ta ei ole teenust (s.o soojusenergiaga

varustamist, olenemata mahust) saanud.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on nõuetekohaselt üle läinud

alternatiivküttele. Samuti puudub hageja üldkoosoleku otsus või kaasomanike kokkulepe

kostjale kuuluva korteriomandi üldisest küttesüsteemist väljalülitamise kohta.

2. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud arved ja arvestused põhivõlgnevuse ning

viiviste kohta alates 5. veebruarist 2014 kuni 1. juunini 2017 on valed. Kostjale on

põhjendamatult arvestatud tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja kasutanud ei ole.

Kuna hageja arvestatud põhivõlgnevuse arvestus on vale, on vale ka viivisearvestus.

Kostja on tasunud õigeaegselt ja kogu ulatuses muude kulude eest. Kokku on kostja tasunud

perioodil 5. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 vähemalt 3834 eurot 99 senti. Tasumisi

kinnitab hageja poolt esitatud arvestus, sh viivisearvestus.

Puudub vaidlus selle üle, et kostja on temale kuuluva korteri nr XX Kooli tn 16 asuva elamu

ühtsest küttesüsteemist välja lülitanud. Kostja ei ole põhikirja punktis 3.2.7 ette nähtud

lepingut sõlminud. Kuna kostja korter on küttesüsteemist välja lülitatud, siis kostja ühiste

kommunikatsioonide kaudu soojust ei tarbi ja kostjal ei ole soojuse eest tasumise kohustust.

Hageja põhikiri kehtib aastast 2008 ning seda pole muudetud.

Hageja otsused ei ole köetava pinna osas arusaadavad. Aastal 2012 otsustati vähendada maja

üldist köetavat pinda. See otsus ei puudutanud kostja korterit. 2013. aasta otsusega nähti ette

individuaalse arvestuse koostamine iga korteri kohta, mida kostja osas ei ole tehtud. 2014.

aasta otsus ei käsitle köetavat pinda ega soojuse tarbimist ning otsusest selgub, et kostja

soojust elamu ühtse süsteemi kaudu ei tarbi. 2016. aasta otsus näeb ette korterite

küttesüsteemi taastamise, kuid see ei reguleeri soojuse tarbimist ega tasumist.

Kostja lülitas enda korteri elamu ühtsest küttesüsteemist välja osaliselt aastal 2002 ja korterist

jäi keskküttele 43 m2. Kostja sai selle kohta nõusoleku Püssi Linnavalitsuselt ning Püssi

Linnavalitsus andis nõusoleku arvestada soojust 43 m2 eest.

Kostja korter asub elamu ülemisel korrusel. Keskkütte välja lülitamisel eemaldasid kostja all

olevad korterid elamu ühtse keskküttesüsteemi (toru)püstakud. Kostjal ei ole võimalik oma

korteris keskküttesüsteemi algsel kujul taastada, kuna puuduvad püstakud, mille kaudu

keskküttesüsteem kostja korterini ulatuks.

Kostja ei tunnista hageja arvestusi, kuna nendes on võetud arvesse võlgnevust, mis on

arvestuste kohaselt tekkinud enne 2014 aastat, s.o summas 2063 eurot 59 senti. Hageja ei ole

võlgnevust tõendanud ja selline võlgnevus on selle olemasolul aegunud.

Korteriomanikud on aktsepteerinud kostja korteris osades tubades radiaatorite eemaldamist,

sest hageja otsustega on küttepinda vähendatud. Ükski korteriomanik ei ole nimetatud

otsuseid vaidlustanud. Kostja ei ole 2014 arvestatud võlgnevust aktsepteerinud. 2016. aastal

kostja poolt teostatud maksed on tehtud 2016 jooksvate arvete katteks.

3. Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet. Kostjalt on 31. märtsil 2013

tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-13-23296 välja mõistetud varasem võlgnevus. Hageja

raamatupidamine kajastas kostja võlgnevusena ka juba sisse nõutud summasid. Nõue algas

1. aprillil 2013, mis oli saldoteatisel kajastunud jäägina summas 2747 eurot 90 senti. Hageja

nõuab kostjalt perioodil 1. aprill 2013 kuni 31. märts 2017 põhivõlgnevusena 884 eurot 87

senti ja viivisena 195 eurot 56 senti. Summa, mida kostja maksis peale kohtuotsuse tegemist,

arvestati võlgnevuse katteks, mis tekkis alates 1. aprillist 2013. Seisuga 1. jaanuar 2014 oli

kostja põhivõlgnevus 618 eurot 39 senti ja viivis 28 eurot 31 senti. Kostjale on antud

võimalus taastada küte alternatiivvormina, kuid kostja ei ole seda teinud. Alternatiivküttele

üleminekul arvestaks hageja teatud protsenti ühe toa sooja eest.

4. Kostja leidis, et 1. jaanuari 2014 seisuga arvestatud võlgnevus 618 eurot 39 senti on

aegunud. 2013 tehtud makse 140 eurot ei katkesta aegumist. Kui 1. jaanuari 2014 seisuga oli

võlgnevus 618 eurot, siis hageja ei ole 3 aasta jooksul seda nõuet kohtusse esitatud. Kostja ei

peaks maksma teenuse eest, mida ta pole saanud ja mille saamine ei sõltu kostjast endast.

5. Hageja esitas 22. veebruaril 2018 hagi täpsustuse, mille kohaselt hageja möönis, et eksis

varasemalt arvestustega, kuivõrd hageja arvetel kajastus ka tsiviilasjas 2-13-23296 kostjalt

tagaseljaotsusega väljamõistetud võlgnevus kogusummas 3000 eurot (s.o 2500 eurot põhiosa

ning 500 eurot viivised), mida kostja tasus kohtutäituri vahendusel kuni septembrini 2015.

Hageja jäi nõude juurde, mis on tekkinud perioodil 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 ning

koosneb põhiosast summas 3067 eurot 71 senti ja viivistest seisuga 27. märts 2017 summas

64 eurot 29 senti. Viivised hagi esitamise seisuga moodustavad 197 eurot 43 senti

(64,29+133,14). Hageja nõuab viiviseid põhinõudelt 3067 eurot 71 sendilt kuni nõude kohase

tasumiseni alates 2. juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 määraga 0,07% päevas ning alates

1 jaanuarist 2018 määraga 8% aastas (vastavalt VÕS § 113 lg 1).

Hageja selgitas, et kostja on jätnud suures ulatuses tasumata mitte ainult küttekulud, vaid kõik

arvel kajastuvad kommunaalkulud.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 8. mai 2018 otsusega hageja nõude kostja vastu osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja majandamiskulude, sh halduskulude, vee- ja

kanalisatsiooni ning soojusenergia võlgnevuse seisuga 31. märts 2017 summas 3067 eurot ja

71 senti. Maakohus jättis hageja viivise nõude perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017

rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 3067 eurolt

71 sendilt alates 2. juunist 2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus

jättis hageja menetluskulud 50% ulatuses summas 355 eurot kostja kanda, millele lisandub

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kostjale riigi õigusabi

osutamisega seotud kulu summas 296 eurot 40 senti Eesti Vabariigi kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjale kuulub korteriomand Püssi linnas, XXX ning et

kostja oli kohustatud hagejale tasuma korteriomandi hooldamise, ülalpidamise ja teenuste

osutamisega seotud makseid vastavalt hageja põhikirjale (I kd, tl 50-57) ja seadusele.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale soojusenergia eest,

kuna vaidlusaluses korteris on keskküte ainult osaliselt, s.o ühes toas, teistes tubades (s.o

neljas toas) keskküte puudub.

Hagiavalduses ja 21. augusti 2017 vastuses palus hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku

1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest põhivõlgnevuse 3025 eurot 98 senti ja 1. juuni

2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2027 eurot 24 senti ning alates 2. juunist

2017 tulevikus sissenõutavaks muutnud viivise 0,07% päevas kuni põhinõude täieliku

tasumiseni (I kd, tl 3-6; II kd, tl 60-63).

Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet, kuna 31. märtsi 2013

tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-13-23293 on kostjalt välja mõistetud varasem

põhivõlgnevus 2500 eurot ja viivised 500 eurot, mis kajastusid kostjale esitatud arvetel.

Hageja selgituste kohaselt on kostja tegelik põhivõlgnevus perioodil 1. aprill 2013 kuni

31. märts 2017 summas 884 eurot 87 senti ning viivis 195 eurot 56 senti. 1. jaanuaril 2014 oli

tagaseljaotsusega väljamõistetud võlgnevus 300 eurot ning lisandunud oli võlgnevus summas

618 eurot 39 senti ja viivised 28 eurot 31 senti (II kd, tl 88).

22. veebruari 2018 hagiavalduse täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku

1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest põhivõlgnevuse 3067 eurot 71 senti ja 1. juuni

2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 197 eurot 43 senti ning viivise alates

2. juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 määraga 0,07% päevas ning alates 1. jaanuarist

2018 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumisele kuuluvalt põhinõudelt kuni põhinõude

tasumiseni (II kd, tl 104-106). Hageja poolt 22. veebruari 2018 esitatud täpsustatud

võlgnevuse arvestuse tabelist perioodil jaanuar 2014 kuni veebruar 2017 nähtub, et seisuga

27. märts 2017 oli võlgnevus 3132 eurot, sh põhivõlgnevus 3067 eurot 71 senti ja viivised 64

eurot 29 senti (II kd, tl 107-110).

Kostja poolt kohtule esitatud korteri plaanist nähtub, et kostja kasutuses on 5-toaline korter.

Keskküttesüsteemist on välja lülitatud (märkega „Otkl“) 2 tuba ja köök, seega kolmes toas on

keskküte olemas. Kostja poolt esitatud Püssi Linnavalitsuse teatis tõendab, et linnavalitsus oli

nõus arvestama soojust kostja poolt taotletud 43 m2 ulatuses, kuid antud teatisest ei nähtu, et

linnavalitsus oleks kostjale andnud loa korteri keskküttesüsteemist väljalülitamiseks.

Hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku protokolli p-st 3 nähtub, et vastu on võetud otsus, mille

kohaselt kõik korterid, kus olid keskkütteradiaatorid osaliselt välja lülitatud või osaliselt

radiaatorid eemaldanud, peavad taastama küttesüsteemi algsel kujul hiljemalt 2016. aasta

sügisel algava kütteperioodi alguseks. Alates 2016. aasta sügisese kütteperioodi algusest

jagatakse tarbitud soojuse arve kõikide korteriomanike vahel vastavalt korterite ruutmeetritele

(I kd, tl 62).

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et põhikirjast tulenevalt puudus tal kohustus

soojusenergia eest tasumiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on pöördunud põhikirja p-st

3.2.17 tulenevalt alternatiivküttele üleminekuks loa saamiseks hageja juhatuse poole. Kostja

ei ole vaidlustanud korteriühistu 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsust ega alates 2016. aasta

sügisest temale esitatud arveid. Asjaolu, et hageja enne 2016. aasta üldkoosolekul vastuvõetud

otsust arvestas kostjale soojusenergia tasu väiksemas ulatuses, ei toonud kostjale kaasa õigust

keelduda hageja põhikirjale vastavas ulatuses kütte eest tasumisest ka edaspidi.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja ja kostja seisukohad kuni 1. jaanuar 2014 esitatud nõuete

aegumisele/mitteaegumisele asjakohased, kuna käesoleva menetluse esemeks ei ole enne

2014

tekkinud

võlgnevuse

sissenõudmine.

Hageja

nõuab

võlgnevust,

mis

on

tekkinud/sissenõutavaks muutunud alates 1. jaanuarist 2014. Nõuded, mis on tekkinud alates

1. jaanuarist 2014 ei ole hagi esitamisel 1. juunil 2017 aegunud.

Maakohus märkis, et hageja poolt esitatud arvestused on väga ebakorrektsed. Hagis on

märgitud põhivõlgnevuseks 3025 eurot 98 senti, kohtuistungil on hageja avaldanud, et

põhivõlgnevus on 884 eurot 87 senti ning 22. veebruari 2018 täpsustuses on põhinõude

suuruseks hageja märkinud 3067 eurot 71 senti.

Ajavahemikul 28. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 esitati kostjale arveid kogusummas

4049 eurot 44 senti (sh 2014 jaanuari arve tasumata osa summas 87 eurot 92 senti, mille

tasumise tähtaeg oli veebruaris 2014). Kostja on nimetatud ajavahemikul maksnud

võlgnevuse katteks kokku 3835 eurot, millest 3000 eurot on hageja väitel makstud 31. märtsi

2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-13-23293 väljamõistetud võlgnevuse katteks (kostja ei

ole antud väidet vaidlustanud), 140 eurot 5. veebruaril 2014 ning 2016. aastal 695 eurot

käesoleva võlgnevuse katteks, seega on põhivõlgnevuse summaks 3354 eurot 74 senti.

Hageja poolt 22. veebruaril 2018 esitatud võlgnevuse kujunemise tabelist (perioodil jaanuar

2014 kuni veebruar 2017) tulenevalt leidis maakohus, et kostja põhivõlgnevuse algsaldo 2016

detsembri seisuga oli 2808 eurot 93 senti ja lõppsaldo 2982 eurot 49 senti (2808,93+173,56).

2017 jaanuari seisuga oli algsaldo 2982 eurot 49 senti ja lõppsaldo 3175 eurot 48 senti

(2982,49+192,99) ning 2017 veebruari seisuga oli algsaldo 3175 eurot 48 senti ja lõppsaldo

3354 eurot 74 senti (3175,48+179,26).

Maakohus leidis, et tõendatud on, et kostja põhivõlgnevus oli 31. märtsi 2017 seisuga summas

3067 eurot 71 senti. Kuigi maakohtu arvestuse järgi on põhivõlgnevuse summa 3354 eurot 74

senti, rahuldas maakohus hagi hageja poolt nõutud ulatuses, s.o summas 3067 eurot 71 senti.

Maakohus märkis, et viivisesummad, mida hageja palub kostjalt välja mõista on

hagiavalduses, 5. veebruari 2018 kohtuistungil esitatud arvestuses ja 22. veebruaril 2018

esitatud taotluses erinevad. Hagiavalduses on märgitud viivise summaks hagi esitamise

seisuga 2158 eurot 57 senti (I kd, tl 6,), kohtuistungil on hageja avaldanud kaks viivise

summat, s.o 195 eurot 56 senti ja 28 eurot 31 senti (II kd, tl 88) ning 22. veebruaril 2018

esitatud taotluses on viivise summana 1. juuni 2017 seisuga märgitud kokku 197 eurot 43

senti (s.o 31. märtsi 2017 seisuga 64 eurot 29 senti ning 1. aprilli 2017 kuni 1. juuni 2017

seisuga 133 eurot 14 senti, II kd, tl 105-106).

Maakohus lähtudes sellest, et hagis ei ole esitatud korrektset viivise arvestust, viivise summad

on ebatäpsed, hageja ei ole kostjale väljastatud arvetes märkinud kohaldatava viivise

protsendilist suurust ning arvetel märgitud viiviste summad on ebatäpsed ning et hageja

viivitas oluliselt nõude esitamisega (võlgnevus tekkis juba enne 2014. aastat) jättis maakohus

hageja viivisenõude perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017 rahuldamata. Maakohtul

tekkis kahtlus, et hageja käitumine viivise arvestamisel ja sissenõudmisel võib olla vastuolus

hea usu põhimõttega.

Maakohus märkis, et kuna hageja on põhjendamatult venitanud hagi esitamisega, siis ei ole

põhjendatud mõista kostjalt välja lisanduvat viivist alates 2. juunist 2017 kuni 31. detsembrini

2017 0,07% päevas, vaid lisanduva viivise osas tuleb hagi rahuldada VÕS § 113 lg 1 sättest

tulenevalt. Viivis kuulub väljamõistmisele alates 2. juunist 2017 kuni põhinõude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja esitas hagi 5184 euro 55 sendi nõudes ja märkis hagihinnaks 5947 eurot 10 senti ning

tasus riigilõivu summas 425 eurot. 22. veebruari 2018 taotlustes hageja vähendas nõuet,

märkides hagihinnaks 4048 eurot 94 senti ning palus tagastada enammakstud riigilõiv

summas 75 eurot. Maakohus selgitas hagejale, et kui hageja menetluse käigus, seoses tema

poolt esmaselt ebaõigesti esitatud haginõudega, vähendas nõuet, siis ei ole tegemist hageja

poolt enammakstud riigilõivuga. Maakohus märkis, et väiksemas ulatuses riigilõivu

arvestamine, s.o summas 350 eurot, on põhjendatud ainult kostjalt väljamõistmisele kuuluva

riigilõivu osas. Maakohus jättis hageja taotluse riigilõivu summas 75 eurot tagastamiseks

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja majandamiskulude, sh halduskulude, vee- ja

kanalisatsiooni ning soojusenergia võlgnevus seisuga 31. märts 2017 summas 3067 eurot 71

senti ning viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud määras alates 2. juunist 2017

kuni põhivõlgnevuse täitmiseni ning teha uus otsus, millega jätta hagi põhivõlgnevuse 3067

euro 71 sendi ning viivise nõudes rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja ei vaidlusta otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata viivise osas

perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017.

Kostja on seisukohal, et hageja võttis 5. veebruaril 2018 toimunud kohtuistungil omaks

asjaolu, et hageja arvestused võlgnevuse kohta on valed ja põhivõlgnevus ei ole üle 884 euro

87 sendi. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. Kostja ei ole andnud

nõusolekut omaksvõtu tagasi võtmiseks. Kuna hageja on omaks võtnud asjaolu, et

arvestused olid valed, ei saanud kohus hagi rahuldada suuremas osas kui 884 eurot 87 senti.

Hageja võttis 5. veebruaril 2018 toimunud istungil omaks ka selle, et kostja korteris ei ole

keskkütte taastamine enam võimalik, kuna korteriomanike kaasomandis olevaid torupüstakuid

ei ole olemas. Seega ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et kostja ei ole kasutanud

keskkütet kogu korteri osas ja kostjal ei ole selle kasutamine ka võimalik. Hageja ei ole

taganud torupüstakute säilimist. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu arvestanud.

Maakohus on hagi rahuldamisel juhindunud ebaõigesti hageja põhikirja p-st 3.2.6, leides, et

nimetatud punkti kohaselt lähtutakse kütteks kuluva soojusenergia maksete kindlaks

määramisel korteri üldpinna suurusest. Punkt 3.2.6 näeb ette sihtotstarbelised maksed, milleks

ei ole soojusenergia kulu, vaid kütteavariide likvideerimise kulu. Kütte eest tasumist

reguleerib hageja põhikirja punkt 3.2.7 ja nimetatud punkti kohaselt peab olema kütte eest

tasumiseks sõlmitud leping. Kostjal nimetatud lepingut sõlmitud ei ole. Asjaolu, et kostja ei

tarbi kogu korteri osas kütet elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu, ei ole käesolevas asjas

vaidlusalune küsimus, kuna hageja on selle faktilise asjaolu omaks võtnud.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud kütte väljalülitamiseks vajalikke

nõusolekuid. Nõusolekud on tõendatud hageja üldkoosoleku ja juhatuse otsuste ning hageja

korduva, pikaajalise ja nõustumist väljenduva käitumisega.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja korteris lülitati küte osaliselt välja enne hageja asutamist.

Seega kehtib kostja suhtes põhikirja punkti 3.2.17 teine lõik, mille kohaselt enne ühistu

asutamist toimunud kütte välja lülitamised otsustab uuesti juhatus ja loa mittesaamisel tuleb

küte taastada. Enne ühistu asutamist kütte välja lülitamise kohta on kokku lepitud, et küte

tuleb taastada juhatuselt uue loa mittesaamise korral, mitte loa saamisel. Seega ei pea kostja

tõendama hageja juhatuselt loa saamist, vaid hageja peab tõendama, et juhatus pole

nõustumist andnud. Juhatuse 25. augusti 2013 otsusega on kostjale antud nõusolek, kuna

juhatus on kütte välja lülitamisest teadlik ja oli nõus vähendama arvestusi.

8. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Omaksvõttu ei ole antud juhul menetluslikult toimunud, seda ei nõude ega ka küttekulude

arvestuse osas.

Hageja möönab, et täpsustas oma nõuet menetluse jooksul mitu korda uute asjaolude

ilmnemisel, millest hageja enda esindajat jooksvalt ei informeerinud, kuid maakohus võttis

seda arvesse ning rahuldas seetõttu hagi osaliselt.

Kostja, tuues välja asjaolusid, millele tuginedes pannakse kogu vastutus kütteradiaatorite

puudumise eest hagejale, samal ajal kui kostjal oli võimalus vaidlustada nii hageja otsuseid

(küttekulude jaotust puudutavas osas kui ka küttesüsteemi taastamine), kui ka leida lahendus

tekkinud olukorrale, s.h alternatiivküttele üleminek, seab kostja hageja ebaõiglasesse

olukorda. Kui korteris puuduvad osaliselt kütteradiaatorid (mis on kostja poolt eemaldatud

ebaseaduslikult), ei tähenda see seda, et kostja ei pea tasuma soojusenergia eest.

Kostja ei tõendanud, et hageja põhikirjast tulenevalt puudus tal kohustus soojusenergia eest

tasumiseks. Kostja ei tõendanud, et ta on pöördunud hageja põhikirja p-st 3.2.17 tulenevalt

alternatiivküttele üleminekuks loa saamiseks hageja juhatuse poole. Kostja ei ole vaidlustanud

alates 2016 sügisest temale esitatud arveid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostja menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde Viru Maakohtu 1. novembri 2013

tagaseljaotsuse, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 2500 eurot ja

menetluskulu 500 eurot.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagiavaldus rahuldati.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu korrektselt

esitanud ning seetõttu on ebaselge võlgnevuse arvestus.

10. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja nõustunud kostja seisukohaga, et hageja raamatupidamine on pidanud

arvestusi valesti ning võlgnevuse jääk ei vasta tegelikkusele (vt hageja selgitus 5. veebruari

2018 istungiprotokollis, II kd, tl 88; hageja 22. veebruari 2018 nõude täpsustus, II kd, tl 104).

Maakohus on otsuse põhjendavas osas jõudnud seisukohale, et hageja poolt esitatud

arvestused on ebakorrektsed. Hageja on nii 5. veebruari 2018 kohtuistungil kui ka

22. veebruari 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et nõude aluseks olev arvutuskäik on

vale, kuivõrd kostjale esitatud arvetel kajastus ka kostja varasem võlgnevus summas 3000

eurot, mida kostjas tasus juba kohtutäituri vahendusel. Uut arvestust ei pidanud hageja

vajalikuks esitada ning leidis, et vaatamata valele arvestusele, jääb ta oma esitatud nõude

juurde (II kd, tl 105).

Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kostja vastu nõude võlgnevuse summas 3025

eurot 98 sendi perioodi 1. veebruar 2014 kuni 31. märtsi 2017 eest ja kuni 1. juunini 2017

sissenõutavaks muutunud viivise summas 2158 eurot 57 senti ning lisanduva viivise 0,07%

päevas väljamõistmiseks. Nõuet kinnitavate tõenditena on hageja lisanud kommunaalteenuste

arved veebruarist 2014 kuni märtsini 2017 (I kd, tl 9-46), viivisearvetuse perioodil veebruar

2014 kuni märts 2017 (I kd, tl 47-49) ning enda poolt koostatud kogu elamu arvelduste seisu

ajavahemikul veebruar 2014 kuni märts 2017 (I kd, tl 69-200).

Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet (II kd, tl 88) ning selle kohaselt

on kostja vastu esitatava nõude suuruseks perioodil 4. aprill 2013 kuni 31. märts 2017

võlgnevus 884 eurot 87 senti, millele lisandub viivis 195 eurot 56 senti. Nõuet tõendavate

tõenditena esitas hageja kohtuistungil ka 2013 aasta arved ning jaanuari 2014 arve (II kd, tl

89-99). Hageja selgitas, et on iga saldo peal kajastanud ka tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-

13-23296 välja mõistetud ja juba sissenõutud võlgnevust, mistõttu ei vasta hagiavalduses

esitatud nõue tegelikkusele. Kostja põhivõlgnevus hageja ees oli 1. jaanuari 2014 seisuga 618

eurot 39 senti ja viivis 28 eurot 31 senti ning koguvõlgnevus perioodil 1. aprill 2013 kuni

31. märts 2017 oli 884 eurot 87 senti, millele lisandub viivis 195 eurot 56 senti. Samas ei ole

hageja ka nende arvete kujunemise suhtes selgitusi esitanud.

Hageja möönis ka 22. veebruaril 2018 esitatud täpsustatud hagiavalduses, et eksis varasemalt

oma nõude arvestustega ja hageja poolt esitatud arvetel kajastus ka kostjalt tagaseljaotsusega

väljamõistetud põhivõlgnevus 2500 eurot ja viivis 500 eurot, kuid palus siiski kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõlgnevus perioodi 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest

summas 3067 eurot 71 senti ning viivise 1. juuni 2017 seisuga 197 eurot 43 senti (II kd, tl

104-106). Hageja jäi seisukohale, et hageja on nõuet tõendanud hagiavaldusele lisatud

koondväljavõttega kulude kohta. Hageja esitas täiendavalt 21. veebruari 2018 seisuga

koondväljavõtte kostja poolt tasumisele kuuluvate summade ja kostja poolt tasutud summade

kohta (II kd, tl 107-110) ning soojuse müügilepingu hageja ja Fortum Termest AS vahel, mis

on sõlmitud 29. septembril 2008 (II kd, tl 112).

11. Kostja on vastuses hagiavaldusele (II kd, tl 51-53) asunud seisukohale, et hageja arved

ning nõude aluseks olevad arvestused on valed, kuna kostjale on arvestatud tasusid

kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole kasutanud. Kostja on avaldanud, et on tasunud

perioodil 5. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 hagejale vähemalt 3834 eurot 99 senti. Ka

hageja ise on märkinud, et kostja on teostanud perioodil veebruar 2016 kuni oktoober 2016

makseid kokku summas 695 eurot (II kd, tl 105). Kostja on kinnitanud, et aastal 2016 on ta

tasunud 2016. aasta arvete eest (II kd, tl 123). Hageja 21. veebruari 2018 tõendist nähtub, et

31. jaanuari 2014 seisuga oli kostjal võlgnevus summas 227 eurot 92 senti ning kohtutäituri

käes oli täitmisel nõue summas 2747 eurot 90 senti (II kd, tl 107jj). Perioodil mai 2014 kuni

september 2015 on kohtutäituri vahendusel laekunud hagejale 3000 eurot ja veebruaris 2014

on kostja tasunud 140 eurot ning perioodil veebruar 2016 kuni oktoober 2016 on kostja

tasunud kokku 695 eurot, s.o kokku on kostja tasunud vaidlusalusel perioodil 3835 eurot

(3000+140+695).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt koos hagiavaldusega ja nõude täpsustusega

esitatud tõendid ei võimalda aru saada võlgnevuse kujunemisest. Hageja väite kohaselt on

kostja tasunud võlgnevust osaliselt, kuid hageja poolt esitatud „21. veebruari 2018 Tõend“

ega hagiavalduse lisad ei võimaldada tuvastada, millise konkreetse võlgnevuse katteks on

hageja arvestanud kostja poolt tehtud makseid. Kui kostjal oli sundtäidetav võlgnevus

31. jaanuari 2014 seisusuga 2747 eurot 90 senti ning kostja on tasunud hagejale selle

võlgnevuse katteks maist 2014 kuni septembrini 2015 kokku 3000 eurot, siis esitatud

menetlusdokumentidest ega nende lisadest ei nähtu, kuidas on hageja arvestanud

enammakstud 252 eurot 10 senti (3000-2747,90) kostja võlgnevuse katteks. Perioodil

veebruar 2014 kuni veebruar 2017 on kostja tasunud antud tõendi kohaselt kokku 3835 eurot

(tabelis toodud kokkuvõtte kohaselt 3695 eurot).

12. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt kulutuste tegemist või

teenuste osutamist korteriomandiga seonduvalt, samuti esitatud arvetes märgitud teenuste

maksumust ega hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsust, mistõttu ei ole kostja tõendanud, et

tal puudus hageja põhikirjast tulenevalt kohustus soojusenergia eest tasumiseks (I kd, tl 4).

Kostja on jätnud tasumata nii küttekulude eest kui ka suures ulatuses kõik arvel kajastuvad

kommunaalkulud (II kd, tl 105).

Kostja on oma kirjalikus vastuses hagiavaldusele (II kd, tl 51-53) selgitanud, et hageja on

arvestanud kostjale põhjendamatult tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole

tegelikult tarbinud, s.o kostja seisukoha järgi hageja ei ole tõendanud kommunaalkulude (s.h

majandamiskulu, kütte, prügi, üldelektri, üldvee ja vee) suurust, mille tasumist hageja kostjalt

nõuab. Hageja ei ole eelnimetatud kostja vastuväitele tähelepanu pööranud ning on jätnud

esitamata tõendid, mis tõendaksid kostja võlgnevust kommunaalteenuste, sh majandamiskulu,

prügi, üldelektri, üldvee ja vee, eest. Hageja on küll selgitanud küttekulude arvestamise

metoodikat, kuid ka sellest ei selgu üheseltmõistetavalt küttekulude arvestamise alused

(tariifid) ega ka täpne võlgenvuse periood (I kd, tl 4; II kd, tl 60-63, 104-106).

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole täitnud talle TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 tulenevat

tõendamiskoormist. Ringkonnakohtu arvates oleks hageja pidanud oma nõude tõendamiseks

esitama kostjale osutatud teenustele kehtestatud tariifid (või siis muu kokkuleppe kostjaga),

millest hageja on lähtunud kommunaalkulude suuruse arvestamisel, kuid hageja ei ole seda

teinud.

13. Ringkonnakohtu arvates on kostja, vaieldes vastu võlgnevuse suurusele, vaidlustanud

seeläbi ka arvetele märgitud teenuste osutamise ja selle maksumuse. Kostja on selgesõnaliselt

oma 26. juuni 2017 kirjalikus menetlusdokumendis märkinud, et hageja on põhjendamatult

arvestanud tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole tegelikult tarbinud. Kuid

hoolimata sellest, et hageja ise leidis nii 5. veebruari 2018 kohtuistungil kui ka 22. veebruari

2018 menetlusdokumendis, et esitatud nõue ei vasta tegelikule võlgnevusele, jäi hageja siiski

hagis toodud nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 3067 eurot 71

senti ning viivis summas 197 eurot 43 senti (II kd, tl 104). Hageja ei ole selgitanud nõutava

võlgnevuse kujunemist.

Kostja on ka apellatsioonkaebuses jäänud oma seisukoha juurde, et hageja ei ole tõendanud

nõuet. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et

kostjal puudus kohustus soojusenergia eest tasumiseks. Samas ei ole hageja esitanud sisulisi

selgitusi muude kommunaalkulude tasumise põhjendatuse kohta.

14. Maakohus kohustas hagejat esitama täiendavaid arvestusi (II kd, tl 88 pöördel) ning

hagiavalduse täpsustuses hageja kinnitas, et jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde ning ka

küttekulude ja muus osas jääb hageja juba varasemalt esitatud seisukohtade juurde (II kd,

tl 105). Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et hagejale pidi olema arusaadav, et tal tuleb

oma nõude tõendamiseks esitada vastavad dokumentaalsed tõendid ning selliseid tõendeid oli

tal võimalik esitada hiljemalt koos vastusega apellatsioonkaebusele.

Lähtuvalt hageja enda poolt esitatud arvestusest ning arvetest on arusaamatu, kuidas on

kujunenud kostja võlgnevus. Hageja ei ole hagiavalduses ega ka haginõude täpsustustes välja

toonud nõude kujunemise aluseid, s.o tariife, perioodi jne. Samuti ei selgu esitatud nõudes,

millises summas ja mis perioodi eest nõuab hageja kostjalt küttekulude, majandamiskulude,

üldelektri, üldvee ja vee hüvitamist. Hageja on esitanud küll arved perioodil veebruar 2014

kuni veebruar 2017, mis on kostjal väidetavalt tasumata, kuid ka nimetatud arvete osas ei ole

selge, millise konkreetse võlgnevuse katteks on hageja arvestanud kostjapoolsed maksed, mis

oli tehtud väidetavalt tasumata arvete ajal.

Kostja on kinnitanud, et tema poolt 2016. aastal tasutud summad on tehtud 2016. aasta

jooksvate arvete katteks, kuid kostja ei ole täpsustanud, milliste 2016 arvete katteks ta

makseid teostas. Hageja on küll märkinud 21. veebruari 2018 tõendis võlgnevuseks 3067

eurot 71 senti ja viivise summas 64 eurot 29 senti, kuid asja materjalidest ei selgu, arvestades

seda, et kostja on arveid osaliselt tasunud, mis perioodi võlgnevusega tegemist on. Iseenesest

on VÕS § 88 lg 1 p-i 1 alusel võimalik juhul, kui võlgnik ei ole määranud, millise kohustuse

täitmiseks raha arvestatakse, lugeda täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus,

kuid antud juhul ei ole selge, millise kohustuse millise makse alusel on hageja lugenud

täidetuks.

Kuna hageja ei ole menetluse kestel esitanud oma nõuet tõendavaid tõendeid (ega avaldanud

ka soovi neid esitada) ning on leidnud, et kulude jagunemine korteriomanike vahel on

tõendatud hageja enda poolt koostatud koondväljavõtetega, siis tuleb jätta tema nõue

rahuldamata. Kuna hageja hagi võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, siis jääb

rahuldamata ka viivise nõue.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus hageja on nõustunud sellega, et

küttesüsteemi taastamine ei ole kostjal võimalik seoses puuduvate ühendustega teiste

korteriomanike eriomandis ning hageja väitel on kostjale antud võimalus taastada küte hoopis

alternatiivvormina (II kd, tl 88 pöördel), võib hageja nõue olla välistatud VÕS § 108 lg 2 p 1

alusel.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata

jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud

jätab ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 koostoimes kindlaks

maakohus käesoleva otsuse jõustumisel (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-142-15, p-d 21-22; 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 14).

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/