2-17-6349/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14.11.2018, Tallinn,

Tsiviilasja number

2-17-6349

Tsiviilasi

XX hagi AB Kreditex AS vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/965

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 04.12.2017 otsus, parandatud

18.12.2017 määrusega

Kaebuse esitaja ja liik

AB Kreditex AS apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Hannes Kink

Kostja (apellant): AB Kreditex AS (registrikood

12041659), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oskana

Sobko

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 04.12.2017 otsus osas, millega maakohus

tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks kostja viivisenõude

osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määr, ning menetluskulude jaotuse ja kostjalt riigilõivu riigituludesse

väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta osaliselt

rahuldamata

hagi

sundtäitmise

täiteasjas

nr

026/2015/965

lubamatuks

tunnistamiseks kostja viivisenõude osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, jätta menetluskulud poolte kanda ja

mõista kummaltki menetlusosaliselt 237,50 eurot riigilõivu riigituludesse.

2. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:

2.1 Hagi rahuldada osaliselt.

2.2 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks AB Kreditex AS

laenuintresside tasumisega viivitamise leppetrahvi nõude osas summas 2 210,44

eurot.

2.3 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks AB Kreditex AS

kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi nõude osas summas 3638,81 eurot.

2 (8)

2.4 Jätta osaliselt rahuldamata nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 026/2015/965 AB Kreditex AS viivisenõude osas, mida täidetakse

suuremas määras, kui on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr.

2.5 Sundtäitmine täiteasjas nr. 026/2015/965 on lubatud põhinõude osas summas

40 431,21 eurot, tasumata intressi osas summas 7 766,45 eurot, viivise osas seisuga

20.04.2015 summas 78,39 eurot, kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi osas

summas 404,31 eurot, meeldetuletuskirjade kulu hüvitamise osas summas 40 eurot,

perioodil 20.04.2015 - 04.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas summas

31 051,17 eurot ja alates 05.12.2017 täitmata põhinõudelt sissenõutavaks muutuva

edasiulatuva viivise osas VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Täitmata põhinõudelt ei saa perioodi eest alates

20.04.2015 (laenulepingu ülesütlemine) nõuda viivist üle 40 431,21 euro.

2.6 Asjas lõpplahendi jõustumisel tühistada 28.04.2017 määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, millega kohus keelas kohtutäitur Mati Roodesel täiteasjas nr

026/2015/965 täitmise tulemusena laekunud summadest AB Kreditex AS-le

väljamaksete tegemise 53 383,81 eurot ületavas osas.

2.7 Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte kanda.

2.8 Välja mõista XX-lt riigituludesse riigipoolse menetlusabi kulu (riigilõiv) 237,50

eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest

vastavalt käesolevale määrusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

2.9 Välja mõista AB Kreditex AS-lt riigituludesse riigipoolse menetlusabi kulu

(riigilõiv) 237,50 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

jõustumisest vastavalt käesolevale määrusele lisatud makseinfole. Nõude

tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 21.04.2017 Harju Maakohtule hagi AB Kreditex AS (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/965, milles täidetav

täitedokument on 08.03.2012 laenuleping nr 20308-3 (edaspidi „laenuleping“) laenusummas

3 (8)

43 000 eurot. Hageja tugines sellele, et laenulepingus kokkulepitud leppetrahvi- ja

viivisekokkulepped on tühised. Hageja palus hagis:

(1) Tunnistada

sundtäitmine

lubamatuks

laenuintresside

tasumisega

viivitamise

leppetrahvi nõude osas summas 2 210,44 eurot;

(2) Tunnistada sundtäitmine lubamatuks kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi

nõude osas summas 4 043,12 eurot;

(3) Vähendada viivist ja lugeda lõplikuks viiviseks kõikide laenulepingust tulenevate

nõuete suhtes kokku 4 043,12 eurot või alternatiivselt:

a. Võtta viivisearvestuse alusmääraks alates 20.04.2015 0,02% päevas;

b. Määrata kogu viivisesummaks kuni 20.04.2015 19,63 eurot;

c. Määrata kogu viivisesummaks perioodi 20.04.2015 – 30.09.2016 eest 1 115,90

eurot.

(4) Tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles see ületab hageja poolt vaidlustatud

viivisemäära.

Hageja väitel:

-

pooled sõlmisid 08.03.2012 laenulepingu summas 43 000 eurot, mille tagamiseks

sõlmiti samal kuupäeval hageja kinnistute ühishüpoteekidega koormamise leping.

-

kostja ütles 20.04.2015 laenulepingu ennetähtaegselt üles.

-

kohtutäitur algatas kostja täitmisavalduse alusel täiteasja nr 026/2015/965, kus nõude

suuruseks oli märgitud 70 547,26 eurot.

-

25.08.2015 esitas hageja kohtutäiturile nõude detailse esitamise ja seadusega kooskõlla

viimise taotluse. Hageja vaidlustas laenulepingus sätestatud leppetrahvi kokkulepped

ja 0,5% suuruse päevase viivisemäära.

-

14.09.2015 edastas kohtutäitur hagejale korduva täitmisteate, milles teavitati, et nõuet

on vähendatud summani 59 596,71 eurot. Hageja oli valmis nimetatud summa tasuma.

-

10.10.2016 teatas kostja, et hageja võlgneb kostjale viivist summas 17 822,01 eurot.

Nõude kalkulatsiooni hagejale ei esitatud

Hageja ei vaidlustanud täitedokumendis esitatud nõuetest põhivõlgnevust (40 431,21 eurot),

intresside võlgnevust (7 766,45 eurot) ega meeldetuletuskirjade saatmise nõudesummasid (40

eurot). Hageja vaidlustas leppetrahvi laenuintressidega tasumisega viivitamise eest summas

2 210,44 eurot (laenulepingu p 7.7) ja viivisenõuet 20.04.2015 seisuga summas 489,96 eurot

(laenulepingu p 7.5), need kokkulepped on tühised, kuna hageja on tarbija. Hageja vaidlustas

leppetrahvi kindlustuskohustuse mittetäitmise eest summas 4 043,12 eurot (laenulepingu p 6.7),

kuna hageja on kindlustuskohustuse täitnud. Lisaks vaidlustas hageja viivisenõuet perioodil

20.04.2015 – 30.09.2016 eest summas 4 615,53 eurot osas, milles see ületab seadusjärgses

viivismääras nõutava summa.

Hageja täiendas hagi 11.10.2017, märkides, et kostja nõue on põhjendatud põhivõla summas

40 431,21 eurot, intresside summas 7 766,45 eurot, kahju hüvitise summas 40 eurot ja viivise

summas 8 731,02 eurot. Lisaks taotles hageja viivise vähendamist võlaõigusseaduse (VÕS) §

162 järgi.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

Riigikohtu seisukohtade järgi on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist

samas

ulatuses

kui

intress,

milles

pooled

on

kokku

leppinud

4 (8)

tarbijakrediidilepingus. Kostja on vabatahtlikult ja oluliselt vähendanud viivisemäära

0,08%-ni päevas. Puudub alus viivisemäära vähendamiseks.

-

Hageja rikkus jämedalt oma lepingulist kohustust tasuda õigeaegselt intressi raha

kasutamise eest. Kahjuhüvitis intresside tasumisega viivitamise eest kaitseb kostja

äritegevust. Kuivõrd kostja peamiseks tegevusalaks on laenude väljastamine, saab

kostja kasumit teenida üksnes siis, kui talle tasutakse intressimaksed õigeaegselt.

-

Hageja ei ole esitanud ühtegi kindlustuspoliisi, mistõttu lähtub kostja asjaolust, et

hageja lepinguline kohustus kindlustada tagatisvara on täitmata.

-

31.10.2017 seisuga on hageja võlgnevus kostja ees põhivõlg summas 40 431,21 eurot,

tasumata intressid 7 766,45 eurot, meeldetuletuskirjade kulu 40 eurot, viivis kuni

laenulepingu ülesütlemiseni 0,08% päevas summas 78,39 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis alates laenulepingu ülesütlemisest 0,08% päevas summas 29 919,10

eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 04.12.2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja tunnistas täiteasjas nr

026/2015/965 sundtäitmise lubamatuks järgmistes osades:

-

laenuintresside tasumisega viivitamise leppetrahvi nõude osas summas 2 210,44 eurot;

-

kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi nõude osas summas 3638,81 eurot;

-

viivisenõude osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määr.

Sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 on lubatud põhinõude osas summas 40 431,21 eurot,

tasumata intressi osas summas 7 766,45 eurot, viivise osas seisuga 20.04.2015 summas 19,63

eurot,

kindlustuskohustuse

mittetäitmise

leppetrahvi

summas

404,31

eurot,

meeldetuletuskirjade osas summas 40 eurot, perioodil 20.04.2015 – 04.12.2017 sissenõutavaks

muutunud viivise osas summas 8 530,97 eurot ja alates 5.12.2017 viivise osas kuni kohustuse

nõuetekohase täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokku

seega 57 192,57 eurot, millele lisandub jooksev viivis seaduses sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping vastavalt VÕS § 402 lg-

le 1.

Kohus tuvastas, et laenulepingu p-s 7.7 on pooled leppinud kokku leppetrahvi juhuks, kui

hageja viivitab intressimaksetega. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Kohus tõlgendas seda sätet laiendavalt ning leidis, et seda tuleb kohaldada ka intressimaksetega

viivitamise korral. Seega on laenulepingu p 7.7 otseses vastuolus seaduses sätestatuga ning

VÕS § 415 lg 1 kohaselt tühine. Samuti on laenulepingu p 7.7 tühine tüüptingimus VÕS § 42

lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.

Laenulepingu p 6.7 kohaselt on laenusaaja kindlustuskohustuse mittetäitmisel kohustatud

tasuma laenuandjale leppetrahvi 10% rikkumise hetkeks tagastamata laenusummalt. Hageja

tõendas kohtumenetluses, et on oma kindlustuskohustuse valdavas ulatuses täitnud, mistõttu ei

ole leppetrahv summas 4043,12 eurot õigustatud. Leppetrahv kindlustuskohustuse täitmata

jätmise eest on iseenesest põhjendatud. Kuivõrd hageja ei esitanud kohtule kindlustuspoliisi

ainult laenulepingu kehtivuse viimase 35 päeva kohta, vähendas kohus tagatisvara

kindlustamise kohustuse täitmata jätmise leppetrahvi 1% tagastamata laenusummast, s.o

summani 404,31 eurot.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingus kokkulepitud viivisemäära näol ei ole tegemist

tüüptingimusega. Kohus leidis, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas

võlgnetavalt summalt on tüüptingimus (VÕS § 35 lg 1). Kostja on kasutanud laenulepingu

5 (8)

sõlmimiseks ettevalmistatud põhjasid, laenuleping on trükitud tekst, kus on viivisemäär juba

ära trükitud ning viivisemäär on märgitud laenulepingu tüüptingimuste osas, mitte lepingu

põhitingimuste juures, kus on kokku lepitud intressimääras ja laenu tähtajas. Asjaolu, et hageja

on allkirjastanud tarbijakrediidi infolehe ei näita, et hagejaga oleks viivisemäär kuidagi läbi

räägitud.

Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleb tühiseks hinnata vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13).

Maakohus leidis, et nii tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas (so 182,5%

aastas) kui ka 0,08% päevas (29,2% aastas) on enam kui kolm korda suuremad seadusjärgsest

VÕS §113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8-8,05% aastas.

Riigikohtu selgituste kohaselt toob ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine

tüüptingimustes kaasa kokkuleppe tühisuse ning sellisel juhul on võimalik viivist nõuda vaid

seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega on kostjal täitemenetluses õigus hagejalt nõuda

välja viivis tasumata summalt seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94).

Kuivõrd kohus otsustas täita kostja viivisenõuet seaduses sätestatud määras, ei rahuldanud

kohus hageja taotlust VÕS § 162 alusel viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine alla

seaduses sätestatud määra oleks vastuolus VÕS § 113 lg-ga 1 ja looks olukorra, kus hagejale

oleks laenulepingu rikkumine soodsam kui selle kohane täitmine.

Menetluskulud jaotuse otsustas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel ja jättis menetluskulud kostja kanda.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega

kohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks kostja viivisenõude osas,

mida täidetakse suuremas määras, kui on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr ja teha

uus otsus, millega jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei ole laenulepingus kokkulepitud viivisemäära puhul tegemist tüüptingimusega. See,

et laenulepingu tingimused on lepingu sõlmimisel juba ära trükitud, ei tähenda, et kõik

tingimused on tüüptingimused. Enne lepingu lõpliku teksti valmimist ja trükkimist tutvub

laenusaaja teabelehega, kus on märgitud kõik laenusaajale pakutavad põhitingimused, sh

vastavad sanktsioonid. Lisaks tutvus hageja enne lepingu sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehega, kus on esitatud kogu vajalik teave selgelt ja arusaadavalt, sh

viivisemäär. Hageja kinnitas sellega tutvumist oma allkirjaga. Kostja oli valmis viivisemäära

muutma, kui see ei oleks hagejale vastuvõetav olnud. Hageja ei esitanud soovi teistsuguse

viivisemäära kehtestamiseks.

Teiseks käitub hageja pahatahtlikult, mistõttu ei ole viivisemäära vähendamine 0,02%-ni

päevas õiglane ega millegagi põhjendatud. Kostja on ise vähendanud viivist ja nõuab 0,08%

päevas, mis on võrdne intressi määraga. Viivisemäär 0,08% päevas on igati mõistlik ning

kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mille pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lisaks

tuleb Riigikohtu praktika kohaselt sisustada viivise „mõistlik määr“ iga konkreetse asja

asjaoludest lähtudes. Arvestades, et hageja tunnistab oma täitmata kohustust, kuid ise venitab

raha tagastamisega, ei ole põhjendatud viivisemäära vähendamine 0,02%-ni päevas. See on

vähem kui poolte vahel kokkulepitud intressimäär (s.o 0,08% päevas). Viivise vähendamine

seadusest tuleneva määrani on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

6 (8)

Kolmandaks on maakohus eksinud otsuse p 33 põhjendustega. Kohus leidis, et menetlusabikulu

summas 475 eurot tuleb mõista välja kostjalt riigituludesse ja põhjendas: „hageja loobus hagist

seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist sisuliselt rahuldanud“. Maakohtu seisukoht

ei vasta tegelikule olukorrale ja on ebaselge. Menetluskulude kostja kanda jätmine ei ole

põhjendatud.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas osaliselt tühistada. Osas, milles maakohtu otsust ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustatud, on maakohtu otsus jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab

hagi vaidlustatud osas osaliselt rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja hagi

osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

7. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 1),

mille p-s 7.5 on laenusaaja rahalise kohustuse rikkumise korral lepitud kokku viivisemäär 0,5%

päevas tasumisele kuuluvalt summalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega,

mille kohaselt on nimetatud laenulepingu p 7.5 ebamõistlik tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg

3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja esitanud veenvaid väiteid,

et viivisemäär oleks hagejaga läbi räägitud. Asjaolu, et hagejale tutvustati lepingu sõlmimisega

samal päeval tarbijakrediidi infolehte, tõendab vastupidiselt kostja seisukohale, et viivise määr

sisaldus laenudokumentide standardpõhjades ning seda ei räägitud hagejaga eraldi läbi.

8. Maakohus on rikkunud materiaalõigust leides, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral

tuleb tugineda seaduses sätestatud viivise määrast ning lähtunud VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivise arvutamise juhistest (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05, p 24). Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause. Riigikohus on

selgitanud, et alates 01.01.2006, kui muutus VÕS regulatsioon, saab laenulepingus kokku

lepitud intressimäärale tugineda kui seadusjärgsele viivisemäärale, kui see intressimäär on

suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivise määrast (vt Riigikohtu 15.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 28). Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras,

siis peab Riigikohtu praktika kohaselt võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid. Seega

on võlgnik kohustatud maksma viivist lepinguga ettenähtud intressimääras (vt Riigikohtu

14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Praegusel juhul on pooled leppinud kokku 30,01% suuruses intressimääras aastas (laenulepingu

p 2.10), mis teeb ümardatult 0,08% päevas. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ebaõiglane ja

põhjendamatu on vähendada laenusaaja maksekohustuse rikkumise korral viivist seadusejärgse

määrani, s.t 0,02% päevas, kuivõrd selliselt oleks laenusaajal rahaliste raskuste korral

mõistlikum venitada oma kohustuste täitmisega, kui sõlmida uus laenuleping eelmise

refinantseerimiseks.

9. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul kui laenulepingu p 7.5 ei oleks tüüptingimus, ei

kohalduks laenulepingus kokku lepitud 0,5% suurune päevaviivis. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei

või tarbijalt võlgnevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause

viitab ka VÕS §113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega tuleks ka sellisel juhul lugeda viivise määraks laenulepingus

kokku lepitud intressimäär ehk 0,08% päevas.

7 (8)

Samas lahendis on Riigikohus täiendavalt märkinud, et välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Hageja

on hagis taotlenud muuhulgas ka viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. Maakohus jättis hageja

taotluse rahuldamata, kuivõrd ei tuvastanud asjas erandlikke asjaolusid, mis annaks Riigikohtu

hinnangul aluse seadusest tuleneva 0,02% suuruse viivise vähendamiseks.

10. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning määrab poolte vahel

kehtivaks viivisemääraks laenulepingus kokku lepitud intressimäära 0,08% päevas, peab

ringkonnakohus lahendama ka hageja taotluse leppetrahvi vähendamise osas VÕS § 162 alusel.

11. VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv, sh viivis, on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Tsiviilasja toimikust lähtuvalt ei ole võlgnik tänaseni võla tasumisega alustanud, mis tähendab,

et põhivõla suurus on endiselt sama, mis tsiviilasja menetlemise alguses.

Ringkonnakohus nõustub kostja selgitustega, mille kohaselt on kostjal õigustatud majanduslik

huvi saada kätte lisaks põhivõlale oma intressimaksed. Kostja majandustegevus on laenude

väljastamine ja seeläbi kasumi teenimine, mistõttu sel ajal, kui võlgnik viivitab laenumaksete

tagasimaksmisega oleks laenuandja saanud raha edasi laenata või seda pangas hoiustada, s.t

saanud teenida tulu. Seetõttu on ka põhjendatud lugeda laenumaksete viivitamise korral

viivisemääraks poolte poolt laenulepingus kokku lepitud intressimäär.

Viivise vähendamiseks annab ringkonnakohtu hinnangul aluse hageja kehv majanduslik

seisund. Maakohtu menetluses esitatud menetlusabi taotlusest, mille maakohus rahuldas

28.04.2017 määrusega, nähtub, et hageja on töötu ning saab toetust Rapla vallalt. Hageja

elukaaslane on samuti töötu ning tema sissetuleku moodustab Töötukassa toetus summas 200

eurot. Hageja ülalpidamisel on kaks alaealist last.

Ringkonnakohus leiab, et viivis 0,08% päevas tuleb lugeda mõistlikuks põhivõla

sissenõutavaks muutumisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni, s.t 04.12.2017.

Viivisekalkulaatori abil arvestatud viivise suuruseks ajavahemiku 20.04.2015 kuni 04.12.2017

(maakohtu lahendi kuupäev) eest põhinõudelt 40 431,21 eurot on kokku 31 051,17 eurot.

12. Ringkonnakohus, võttes arvesse hageja kehva majanduslikku seisundit, vähendab

viivisemäära VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 kohaselt alates 05.12.2017 sissenõutavaks

muutuva edasiulatuva viivise osas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni põhinõudelt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2010 a. otsus nr 3-2-1-

167-09, p 10). Viivisemäära vähendamine tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas on

põhjendatud ja vajalik võttes arvesse hageja majanduslikku seisundit. Senine pikk viivitus on

osaliselt tingitud kohtumenetlusest, mistõttu oleks ebaõiglane nõuda hagejalt laenulepingu

intressimääraga võrdset viivist. Viivise vähendamise korras ringkonnakohus piirab kostja

viivise nõuet põhivõlaga 40 431,21 eurot.

13. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu laenulepingu ajal tekkinud viivisenõudele.

Hagiavalduse kohaselt nõudis kostja hagejalt 20.04.2015 seisuga viivist summas 489,96 eurot,

tuginedes laenulepingu p-le 7.5. Maakohtu menetluses esitas kostja 31.10.2017 täiendava

seisukoha, milles kostja on muutnud laenulepingu kehtivuse ajal kohalduvat viivisemäära ning

sealt nähtub, et kuni laenulepingu ülesütlemiseni kogunes viivist summas 78,39 eurot

(viivisemääraga 0,08% päevas). Hageja ei ole nimetatud viivise maksmisele sisuliselt vastu

vaielnud. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja laenulepingu kestvuse ajal tekkinud viivise

summas 78,39 eurot.

8 (8)

14. Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning leiab, et

sundtäitmine on lubatud laenulepingu kehtivuse ajal tekkinud viivise osas seisuga 20.04.2015

summas 78,39 eurot, perioodil 20.04.2015 kuni 04.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise

osas summas 31 051,17 eurot ja alates 05.12.2017 sissenõutavaks muutunud ja muutuva

edasiulatuva viivise osas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, kuid kokku mitte enam kui 40 431,21 eurot, s.t täitmata

põhivõlalt ei saa perioodi eest alates 20.04.2015 nõuda viivist kokku üle 40 431,21 euro. Viivise

nõue perioodi eest pärast lepingu ülesütlemist on piiratud põhivõla suurusega.

15. Viimaseks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsused.

16. Maakohus jättis hagi rahuldamise tõttu kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejale

anti kohtumääruse alusel menetlusabi ning ta vabastati 28.04.2017 määrusega riigilõivu

tasumisest hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel kokku summas 475 eurot. TsMS §

190 lg 3 ja 4 järgi mõistis maakohus kostjalt riigituludesse välja menetluskulud, mille

kandmisest hageja vabastati, kuna hagiavaldus rahuldati. Maakohus mõistis välja kostjalt

riigituludesse 475 eurot.

17. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega

rahuldab hagi osaliselt, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta asjas ka menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt, siis kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et

vaidluse asjaolusid ja hagi osalist rahuldamist arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

18. TsMS § 190 lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on

vabastatud, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud

osaga. Kuna maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda, siis on põhjendatud ja TsMS §

190 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga kooskõlas jätta pool menetluskuludest, mille tasumisest oli hageja

vabastatud, hageja enda kanda, mõistes 237,50 eurot temalt riigituludesse, ja pool kostja kanda,

mõistes temalt sama summa riigituludesse.

19. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad samuti poolte endi kanda, kuna apellatsioonkaebus

rahuldati osaliselt (TsMS § 163 lg 1).

20. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis puudub vajadus nende rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Margo Klaar

Imbi Sidok-Toomsalu

Mati Maksing